Säästa raha, säästa keskkonda

toiduraiskamine.png

Segasin omale just köögis kama ja pilk langes paki säilivuskuupäevale, mis möödus kaks aastat tagasi. Sain selle vist 2016. aasta Kihnu Maratonilt, mille auhinnapakis oli suurem kogus selliseid kuivaineid, mida me väga aktiivselt ei söö.

Enne kui keegi nüüd minestusse langeb, siis heade säilitustingimuste korral säilivad kuivained tegelikult kordades kauem, kui pakil märgitud – pasta ikka aastaid ja valge riis praktiliselt igavesti. Kama on üks selliseid asju, mida aeg-ajalt jälle võtad, pakk kunagi tühjaks ei saa ning kuni maitsel midagi viga pole, ei hakka isegi mõtlema, millal see ometi ostetud sai. Lisaks ütlen ausalt, et möödunud aegumiskuupäevaga jogurtit me kohe 3-meetrise kepi otsas tuumajäätmete hoidlasse ei toimeta ning viimase kuupäeva toidu ostmine samuti komplekse ei tekita. 

Igatahes… Täna käis meediast just läbi uudis, kuidas toiduraiskamine on Eestis hoogsal tõusuteel. Inimesed ei oska enam toitu planeerida ega säilitada ning viskavad aastas ära kolm korda rohkem toitu, kui toidupoed.

“…rahaline kahju on kõigi perede peale aastas 63 miljonit eurot. Tooni annavad kahe ja enama lapsega pered, kus aastas sadu eurosid mõttetult kulutatakse. Võrdluseks: toidukauplustes visatakse aastas kasutuna minema 22 miljoni euro väärtuses toidukaupu.”

Hakkasin selle kamapaki peale mõtlema, et meie pere äravisatav toit on tõesti täiesti minimaalne. Haruharva läheb mõni kreeka jogurt või seemneleib (sageli enne tähtaega) hallitama või üksik kurk külmikus mädaks, aga seda juhtub tõesti väga vähe. Oma osa annab hea planeerimine (jah, lapsi meil ka pole), aga samas ka oskus realiseerimist vajavatest ainetest alati midagi kokata.

Tulles nüüd ühe teise artikli juurde, mis mind eelmisel nädalal kergekujuliselt vapustas, on eestlaste sissetulekud laias enamuses ikka väga väikesed. Riina Sikkut kirjutas paljukirutud eluvõõrast pensionireformist, aga artiklist käis läbi ka järgnev info:

Eestis oli 2018. aastal ligi miljon inimesest, kes omasid sissetulekut – palka, töölepingutasu, dividende, pensioni või muud tulu. Tervelt 45 protsendil neist oli aasta keskmine kuine sissetulek väiksem kui 500 eurone alampalk ja pea 80 protsenti teenis alla 1300 eurose keskmise palga.

Kui 50 protsenti leibkondadest omab likviidset vara alla selle aasta miinimumpalga (540 eurot), siis teises pensionisambas on neil 3000-4700 eurot. Teine sammas on olulisim finantsvara 74 protsendile leibkondadest. Vabatahtlikku säästmist seega väga paljudes peredes ei ole. Seevastu toob ka väikese igakuise summa kohustuslik säästmine pika perioodi vältel korraliku säästu.

Kordan üle, peaaegu 80% sissetulekuga inimestest saab seda sissetulekut vähem, kui keskmine palk! Poolte leibkondade likviidne vara on alla ühe(!) miinimumpalga. Tahaks kohe üle kontrollida, kust see info pärineb, aga see on ikka erikuradi vähe.

Samal ajal on leibkondade suurim kuluallikas läbivalt toit. Võib üsna julgelt oletada, et suur osa seda toiduraiskamist toimub ka selles kaheksakümnes protsendis, mitte üksnes jõukamas kahekümnes (pigem võiks suisa oletada, et jõukama otsa planeerimisvõimalused ning -oskused on igatahes paremad ning seda ka toidukorvi osas).

Meie näiteks kuulume sinna Eesti mõistes kõrge sissetulekuga leibkondade hulka ning ikka üritame minimeerida igasugust “kohustuslikku” kulu. Rääkimata siis täiesti mõttetust ja igas mõttes kahjulikust kulust nagu toidu raiskuminek.

Tahtmata olla jälle see säästublogija, kes kaerahelveste optimaalsest äratarvitamisest jahub, siis reaalsus on see, et toit on põhikoht, kust paljud pered kokku saaks hoida ning seda mitte toidulaua arvelt näpistamise, vaid lihtsalt parema planeerimisega. Nagu pensioniartikliski öeldud, annavad nii väikeste sissetulekute ja säästude puhul ka väikesed summad pikema aja peale tohutu efekti. 

Tarkusekuu kokkuvõte (ei saanud targemaks)

20190930_162734_00001137076087.png

Jälle üks kuukene-kullakene mööda veerenud, yada-yada. Pidin lausa eelmisest kokkuvõttest järgi vaatama, millest ma siis ometi jahusin. Hoiatan kohe ette, et september jätkus samal lainel.

Midagi ma juurde ei ostnud, Equinorist sain aga lahti – täitsa okeil ajal, kui kuukõverat vaadata. Muud kulutused? Ikka täispurjes. Auto sai lõpuks ära remonditud, üks eelmisel kuul soetatud tuusik kulutatud, lisaks pidime kõikvõimalikku varustust ostma. Üllatavalt tasuvaks kulutuseks osutus aga… padjakohvimasin.

Oma kohvinarkarlusest pole ma siin ennegi saladust teinud, aga koju mingi spets masina ostmist olime üha edasi lükanud – ühtepidi selle tõttu, et narkarlust kuidagigi kontrolli all hoida, teisalt selle pärast, et ei suutnud masinat välja valida. Igal tüübil on omad hädad.

  • Suure espressomasina jaoks pole meil ruumigi, selle hooldamine tundus liiga suur töö, samuti on mul üks traumeeriv kogemus, kuidas masin kontoris kogu hooldamisest hoolimata seest üleni hallitama läks. Piimavahuga kohvi ma nii väga ka ei armasta, et selle nimel mingeid voolikuid leotada viitsiks. Lisaks siis lausa peaks liigagi sageli kohvi jooma, et oakott kapis ära ei lahtuks.
  • Kapslimasinat olen palju reisidel proovida saanud ja kohv tuleb sealt tõesti hea. Samas iga kord plastkapsel masinasse ning siis minema visata tundub lihtsalt kõlvatu (mitte et Stati topsid kuidagi vähem plasti toodaks, aga ikka).
  • Padjakat olen samuti reisidel testinud ja see ei tooda rohkem jäätmeid, kui tavaline teekott. Mingit lõputut puhastamist nõudvaid salaurkaid sellel samuti pole. Skepsist tekitas ainult liigagi odav hind ja ikkagi kohvi kvaliteet.

Igatahes padjakas meile koju tuli ning tuleb välja, et kui õigest kohast patju osta, on kohv ikka tõesti hea. Kõnekas on ilmselt kasvõi see, et masina kojutoomisest saadik oleme väljas kohvi joonud vast 1-2 korda. Tundub täitsa tasuv ost (nimme ei nimeta seda investeeringuks praegu).

Ettevõtte alt toimus samuti üks kuluralli, aga õnneks laekumised kaalusid selle ilusti üles ja uued arved läksid juba välja ka. Täitsa veereb seal see eluke. Kui tegelt vaevalt pool aasta tõsisema tegutsemisega juba nii veereb, siis mis veel näiteks mõne aastaga saada võib.

Korteriotsingud vaikselt hingitsevad, aga palsam minu hingele oli Mart Kalmu sõnavõtt sel teemal, kuidas turg on arendajate solki täis.

“Ja siis saan ma seal korteris endale 40 ruutmeetrit pimedat esiku soolikat, samal ajal kui laste magamistoad on alla 10 ruutmeetri ja kokku on korter 168 ruutu, siis see on disproportsioon, halvasti elatav, ebamugav korter…”

Kui ikka iga ruutmeeter maksab tuhandeid eurosid, siis tõesti ei taha lihtsalt mingi lolli kasutamatu planeeringu nurgataguste peale kümmet tuhandet peale maksta – hilisematest ruutmeetripõhistest kuludest rääkimata.

Nüüd see tarkusekuul mitte targemaks saamise osa – ma saan aru, et netoväärtuse tõusu ma võiks omal sama hästi kohvipaksu pealt ennustama hakata (kui mul seda enam oleks, ehehehee), sest see kuu võttis see jälle ette üllatusliku hüppe. Ehkki põhjust tegelikult oli pehmeltöelda vähe. Mis seal ikka, ma väga täpselt näpuga järge ajada ei viitsinud, targemaks ei saanud, aga ilus vaadata ikka. Vaadake teie ka.

This slideshow requires JavaScript.

Uue kuu osas ma ei hakka isegi midagi optimistlikku ütlema.

LHV aktiivse investori “premeerimine”

teenustasud.png

Nädal tagasi tuli uudis, et LHV premeerib aktiivseid investoreid välisväärtpaberite hoidmise tasu kaotamisega järgmistel tingimustel:

  • investoril on pangas kuni 30 000 euro väärtuses välisväärtpabereid ja
  • ta on teinud mitte-Balti väärtpaberitega viimase kolme kuu jooksul vähemalt kaks ostutehingut.

Siin on ka vastav lause LHV hinnakirjast:

Välisväärtpaberite haldamine Kuus 0,025%, min 2 € (30 000 € ületavalt osalt 0,015%)*
Tasuta kuni 30 000 € väärtusega portfelliga kliendile, kes on viimase kolme kuu jooksul teinud vähemalt 2 ostutehingut välisbörsidel**

Sander Pikkel (LHV maaklertegevuse juht) kommenteerib seda nõnda:

“Aktiivse investori premeerimise haldustasu kaotamise näol idee saime kohtumiselt väikeinvestorite esindajatega, ning oma klientide seas tehtud tagasiside küsimustikust. Mõlemast tuli välja, et investorid soovivad, et järjepidevalt investeerimine oleks nende jaoks soodsam. Kuna turupõhjasid on üsna raske tabada, siis loob uus teenustasu struktuur eeldused ostukulu keskmistamise strateegia veelgi paremaks viljelemiseks.”

Esimese hooga rõõmustasin. Kaks sekundit hiljem mõtlesin, et oot-oot-oot… Teadupärast on ostutehingud välisväärtpaberitega päris kallid ning teenustasu optimeerimiseks peaks neid ostma üpris suure summa eest. Erinevate seisukohtade järgi võiks mõistlik piir alata erinevatest summadest, aga võtame näiteks 1000 eurot.

Nüüd küsime – kui paljudel alla 30 000 eurose portfelliga investoritel on plaan või võimalus osta vähemalt kaks korda kolme kuu jooksul vähemalt 1000 euro eest väärtpabereid? (Ja kui kaua see portfell niimoodi alla 30 000 euro püsib? 😀 )

On nii sage ostmine üldse mõistlik?

Välisväärtpaberite haldamise kuutasu kuni 30 000 eurose portfelli korral on LHV’s lähtuvalt portfelli suurusest 2-7,5 eurot. Ühe 1000-eurose aktsiaostu teenustasu välisturult on 14 eurot (fondid ja võlakirjad on soodsamad). Mastaabisäästu võrdluseks on 500-eurose aktsiaostu teenustasu 12,5 eurot, 2000-eurose ostu puhul 17 eurot. Ja neid tehinguid tuleb ju teha vähemalt kaks tükki kvartalis, et haldustasust pääseda.

Näited: 

  • 15 000 portfelli puhul on kolme kuu haldustasu 11,25 eurot. Ühe 2000-eurose ostu puhul lisandub teenustasu 17 eurot. Tasud kokku: 28,25 eurot
  • Kahe 1000-eurose ostu puhul kvartalis on teenustasu 28 eurot, aga haldustasu ei lisandu. Tasud kokku: 28 eurot 

Jah, kui niikuinii teha mingil põhjusel kaks välisväärtpaberite ostu kvartalis, on haldustasust pääsemine igatahes meeldiv boonus. Kindlasti ei ole mõtet selle “boonuse” pärast tehinguid sagedamini teha.

Kokkuvõttes on see igatahes sümpaatne ilming, aga mõjub siiski natuke ebapraktilise PR-trikina (siia kuluks ära hea väljend, mis on greenwashingu väikeinvestorisõbralikkuse vastand).

Lõikuskuu lõikas korralikult

20190901_143737_0000976656321.png

Näete, oskan ka mina metsik ja ettearvamatu olla – ei teinudki kuu kokkuvõtet kuu viimasel päeval ära! (Selle asemel rääkisin pensionist ja ei hakka ju kahte postitust ühel päeval kirjutama, kui ma muidu kuu aega kordagi nokka lahti ei saa.)

Augusti lõpuks on ka parimad suveilmad kätte jõudnud – pikad soojad päevad, aga mahedad jahedad õhtud kestavad juba nädalaid.  Võtsin pärast ühte eriti pettumusttekitavat kohvielamust isegi oma cold brew jääkohvi retsepti veel käiku. Kuu kultuurielamuse pakkus aga Ugala “Etturid“, mida mängiti suvel Kukenoos küünis. Kui järgmisel aastal korratakse, täitsa soovitan.

Mis siis lõikuskuul raharindel toimus ka? Noh, lõikas päris valusalt otse varadesse. Esiteks laperdas turg ise sinna-tänna. Mis siis ikka, tuleb kainet meelt säilitada ja edasi rühkida.

Teiseks lõikasid planeeritud kulud kodu- ja lustirindelt. Soetasin kinke, mööblit ja tuusikuid nagu igav keskklassi mutt muiste. Vähemalt on nüüd peaaegu uue aastani nii palju lõbustisi varuks soetatud, et neid kulusid rohkem silmapiiril pole.

Planeerimata kulud tabasid mind aga lõpuks autoomanikuna. Olen siin ennegi kiitnud, kuidas mul on maailma parim 15-aastane Toyota junn, mis tahab ainult kütust, ülevaatust ja uusi rehve saada. Ei tea, kas asi on selles, et juuni alguses sõitis üks hurmav roolijoodik mu pargitud junnile täie lauluga tagant sisse või ei venita ka kõige visam junn naljalt päris aastakümneid täis, aga üleöö sai muretust masinast tuldsülgav koletis, kes kasutamise korral oleks lihtsalt põlema läinud. 😀 Ups.

Esimene remondiarve oli viiendik auto hinnast ja ehkki auto pole just eriti kallis, siis ütleme, et kõik rehvid ja ülevaatused lõi see ikka pika puuga üle. Mingi remont jäi veel septembrisse, aga vähemalt praegu see sõidab ning põlema ka vast ei lähe.

Tegelikult oleme uue auto soetamisele juba ammu mõelnud, aga seni mu mõistus tõrkus midagi muud ostmast, kuni vana veel nii hästi teenib. Noh, selle tõrkega on nüüd muidugi korras. 😀 Teiseks mõtlesime järgmise auto törts uuema ning kallima soetada ja liisingusse võtta, aga mulle tundus see kogu aeg vaesusele sõrme andmisena. Järgmisel hetkel on sul iga kuu sadu eurosid püsikulusid lihtsalt auto omamisele ning elad tatar peost suhu palgast palgani nagu keskmine eestlane muiste. Brr…

Õnneks ma üks hetk taipasin, et me otseselt ju ei pea autot liisingusse võtma, vaid võime välja ka osta. Neljakohalise summa piiresse jääks see kulu niikuinii, päris Volvo XC90 poole me ei kiika. Lihtsalt koos korteriostuks valmistumisega tähendab see suuremat ühekordset väljaminekut, milleks peaks ilmselt portfellist rohkem asju maha müüma, aga kokkuvõttes oleks puhtam ja kuivem tunne (aga natuke nagu vaene ka ikka).

Vaikselt harvendan portfelli ridu suvi otsa ning augustis likvideerisin näiteks Starbucksi ära, mis mingitel hetkedel näitab head tõusu ja siis jälle igas suvalises tõmbetuules miinusesse tagasi kukub. Kuna Aasias löövad ka kohalikud kohvihiiud seda kohvimaitselist diabeedipesa pidevalt troonilt, siis ei tundu tulevik nii särav, et sellest kümne küünega kinni hoida. Teisest otsast sain Equinorilt ja LHV võlakirjadelt natuke raha tagasi ka. Ikka on tore.

Suurema korteri soetamise plaaniga oleme tegelikult päris kimbatuses, sest päris õiget asja turul saada pole. Jääb mulje, et teised ostjad on nii uljad või meeleheitel või kogenematud, et ikka kõikvõimalikku soga arendatakse edukalt kvartalite viisi ning sellest lahtisaamisega pole praegu ka probleemi. Oma erisoovidega saaksime minna aga nende arenduste jutule, mis valmivad alles ligi aasta pärast. Ausaltöelda praeguses olukorras ei julge raha vahele panna, et aasta pärast turg veel sama püsib või vähemalt hullult ära vajunud pole. 

Kuklakarvad ajab eriti turri tõik, et kõige kummalisemad tuttavad on taas välja ilmunud investeerimise kohta uurima – need samad, kes neli-viis aastat tagasi kohe saabuvat kriisi ootama jäid. Kui rahvas nüüd uskuma hakkab, et kriisi ilmselt kunagi ei tulegi, siis…

Lõpetuseks – mis see neto tegi ka siis. Isegi tõusis, vana sunnik, kõigist lõikuslöökidest hoolimata. Märkasin nüüd, et seadsin ju omale 2019. aastaks A, B ja C eesmärgid. Mälusse söövis muidugi ainult see suurim.

C. Saada poolkroonimiljonäriks, ehk jõuda netoväärtusega 31 956 euroni.
B. Suvaline rahuldav kuldne kesktee, ehk 36 000 eurot.
A. Kolmas kahekordistamine, ehk netoväärtus 40 000 eurot.

C eesmärk sai nüüd igatahes juba korralikult ületatud. Hurraa. B eesmärk tundub samuti käeulatuses. A eesmärgi saavutamiseks peaks ma hakkama vangerdama juba küsitava väärtusega trikkidega, näiteks arvestama, et kinnisvara hind ka paari aastaga ikka tõusnud on jmt. Ei näe sellel mõtet ja järgmised kuud terendab pigem kehv tõus ees, aga las ta jookseb seal visioonina ees ikka.

This slideshow requires JavaScript.

Kokkuvõttes olen sellises ebamäärases ootusseisundis, midagi juurde ei osta, pigem otsast müün ning heietan niisama oma argimuredest. Pole tänu väärt. Kuumim investeerimisvestluste keskpunkt pidi nüüd niikuinii hoopis Perekooli foorum olema.

Kuidas teil suvi läks? Võib rahule jääda? Ja head teatrisoovitused on ka teretulnud, mul hammas täitsa verel. 

Kui loll peab inimene olema, et riik peaks hakkama teda tema enda eest kaitsma?

pension.png

Pensionifondide reformist ongi ju veel vähe jahutud, aga ütlen oma kaks sõna ka sekka. Eks odava populismi nimel tehakse igasuguseid lolluseid, aga praegu tundub, et terve ports inimesi määratakse eos ebaõnnestuma (set up to fail). Tagajärgedega peavad tegelema aga kõik need, kellel endal niikuinii ühisest pensionipajast suurt midagi enam oodata pole.

Üks mu geniaalne juuraprofessor esitas kord retoorilise küsimuse: “Kui loll peab inimene olema, et riik peaks hakkama teda tema enda eest kaitsma?” Antud kontekstis võiks sõna “loll” maha tõmmata ning asendada sõnaga “impulsiivne”. 

Olen siin varemgi kirjutanud, kuidas kahjuks suure osa inimeste aju ei töötagi sellisel viisil, et nad ühekordsetest väljakutsetest või lühikese perspektiiviga hoogtööettevõtmistest püsivamalt oma impulsse muuta suudaks. Samas on ühiskondlikult oluline tunnistada, et sellised inimesed on olemas, mitte süüdistada neid oma geenide või keskkonna tagajärgedes – või luua neile tingimusi, kus nad õnnestuda ei saa. 

Pigem peaks kujundama keskkonda, mis laseks sellistel inimestel endale võimalikult vähe kahju teha. Selleks sobivad näiteks kohustuslikud kogumismeetmed, piirangud (kiir)laenuvõtmisel, miks mitte ka gamification põhimõttel tööriistad eelarves püsimiseks ja ka kogumiseks. 

Näiteks on USAs ja mitmel pool mujal maailmas kasutusel loto põhimõttel toimivad kogumisarved, mis ühest küljest annavad lootuse hoomatavalt kiirele kasule, samas motiveerivad inimeste raha arvel hoidma, sest arvel olev summa on korrelatsioonis n-ö lotopiletite arvuga. 

Jah, rahaprobleemide ja enesekontrolli vahelised seosed on keerulised ning rahaline kitsikus pärsib märgatavalt inimeste võimet pikaajalisi plaane teha ning ellu viia (tekib nõiaring). Siiski võib erinevate uuringute põhjal öelda, et geneetika määrab vähemalt poole inimese enesekontrolli võimekusest ning soodumuslikult madalat enesekontrolli võimet lõputult häkkida või üle kavaldada pole lihtsalt võimalik.

Kui nüüd pensionifondid vabaks lastakse – seda veel praeguseks teadmata tingimustel – on see paljude inimeste jaoks lihtsalt koht, kust küüned mingile summale taha saada. Ja see suur summa pole enamikul inimestel sugugi suur (eriti kui sealt maksud või tagatipuks see riigi poolt sambasse makstud 2/3 maha läheb), aga kuupalgast suurem ikkagi.

Samas kui veerandil peredest pole üldse sääste, kolmandik ei vea palgaga kuu lõpuni välja ning maal elavate 30-45-aastaste (!) hulgas kasvab see osakaal peaaegu kahe kolmandikuni, on kasvõi 1000 eurot peos parem, kui kauge ja hüpoteetiline pensionilisa katusel.

Tagatipuks võib see summa siis hoopis kohtutäituri või inkasso kätte langeda. Kusjuures olukorras on nii palju ebaselget, aga päris huvitav oleks teada, kas teoreetiliselt väljavõetav pensionisammas muutuks sel juhul ka sundtäidetavaks? Ilmselt tuleb õiguslikku segadust ning põnevat praktikat sealt veel mõnda aega.

Jah, ma olen nõus, et praegust süsteemi kritiseeritakse põhjendatult, aga sel juhul tuleks parandada süsteemi, mitte hulk inimesi vanniveega põllu peale visata. Ise ma kõiki siseriiklikke ja globaalseid arenguid arvestades mingi riikliku pajuki peale üldse loota ei julgeks, aga hämmastavalt suur osa seda kõhklemata teeb. Sealjuures puudub neil elementaarne arusaam riigieelarvest või võimetest üleüldse.

Sattusin just lugema ühe pensionäri artiklit, kes hurjutas riiki vanurite puudusesse jätmise pärast ning rääkis sellest, kuidas noored peaks ikka vanad ära toitma-katma. Samuti käib jutust läbi

“Riigi pugemine raha puudumise taha pole mingi vabandus. Probleem on prioriteetides, kuidas raha kasutada. Nii mõnigi uhke esindushoone võiks ehitamata jätta…”

Ainuüksi vanaduspensionäre on Eestis praegu üle 300 000 (kõik muud ülalpeetavad veel sinna juurde). Võtame nüüd ühe keskmise “esindushoone”, mille ehitamise eelarve tuleb tegelikult euroliidu pajast, mitte vabalt jagatavast riigieelarvest – keskmise uue tipptasemel hoone ehitusmaksumus on ca 5 miljonit eurot. Isegi kui seda raha saaks muudmoodi kasutada, jaguks sellest ühele pensionärile umbes 16 eurot. Ja ei, see pole pika aja peale igakuine lisa, vaid ühekordne hind. Selle asemel sambast iga kuu kasvõi 50 eurot juurde saada oleks suur asi.

Samas on inimeste lootused pensionile muidugi suured. Kätte loodetakse saada pea 90% pensionieelsest sissetulekust, reaalseks peetakse umbes poolt ja päriselt on see veel väiksem, ehk 40%.

  • 89% praegusest sissetulekust tähendab praeguse keskmise palga ja praeguse pensionäride arvu korral aastast kulu 4.6 miljardit eurot. Eesti riigieelarve on umbes 11 miljardit…
  • 47% säilitamine palgast (mida inimesed reaalseks peavad) tähendab keskmise palga arvestuses kulu 2.5 miljardit eurot – ehk ikka ligi veerand riigieelarvest.

Ja kuskilt peavad need ravirahad ja teedeehitus ja haridus ja muu taoline ju ka tulema.

Kokkuvõttes peaks praegu igal rindel tegelema sellega, et inimesed seda ise teadvustaks ning oleks loodud tingimused, kus nad end võimetekohaselt kindlustada saaks. Igasugune massiline inimeste ülalpidamine kallis ja ma ei näe kuskilt paremaid päevi tulemas, kus neile suudetaks müstilisel riiklikul tasemel tagada midagi enamat, kui hädapärane ellujäämine. 

Obusenoogutuse kuu kokkuvõte

20190730_114523_0000365755696.png

Juuli on möödas, obene lahkelt investeeringutele ning netoväärtusele noogutanud ning võib jälle kuu ainsa postituse kirja visata (ehehee). Tegelikult on investeerimisega praegu ikka päris passiivsed lood, aga kõigest sellest järgemööda. Enne põikan rahatarkuse vundamendi, ehk heade rahaharjumuste juurde.

Pildike: eelarvevaesed kuu lõpus toidupoes

Abikaasa: Meil oli enne majapidamiskontol ainult 30 eurot järel.
Mina: Kas sa vaatasid seda enne või pärast, kui ma päeval poes käisin? Aa, enne? Noh, siis pole seal enam väga midagi järel.
(vaatab kontojääki ja siis korvis olevaid lihapirukaid)
Mina (dramaatilisel võltssosinal): Su need lihapirukad moodustavad 10% meie kuueelarvest!

Kas gamification ei peaks elu mitte kuidagi… lõbusamaks tegema? 😀

Samas tegin selle kunstliku puuduse tagajärjel omale järgmisel päeval veel kiirelt lõunasöögi tööle kaasa, ehkki midagi mugavalt kaasavõetavat mul külmikus polnud ning igal muul juhul oleksin välja sööma maandunud. Hommikuse pudrukeetmise kõrval viskasin kokku suvikõrvitsa-kana-omleti juustuga (võiks peenelt frittataks ka nimetada) ning jämeda tomativõileiva – ühe hoobiga leidsid rakendust nii maalt toodud suvesaadused kui seisma jäänud võileivamaterjal. Pealelõunase oote olin juba eelmisel õhtul karpi valmis seganud (kohupiim maapähklivõi, kreeka jogurti ning koduse maasikamoosiga). 

Seega ehkki majapidamiseelarve on meil täiesti kunstlik iseenda tekitatud piir rahakotis, ei taha sellest ikka naljalt üle minna. Pressime aga sama summa sisse kõik, mis kuus ette juhtub – olgu selleks või terve ports ebaregulaarseid kulusid alates liikluskindlustusest ja lõpetades sügisesse soetatud tetatripaketiga ning kuu lõpus üritad ikka summaga kuidagi välja venitada (täiesti äärmustesse laskumata, muidugi).

Erilist kulukat lustielu me omale see kuu ei lubanudki – luksuse tipphetk oli see, kui Lahemaal telkimas käimise lõpetasime hommikusöögiga Vihula mõisa hotellis. Ma ütleks, et optimaalne tasakaal kõikvõimalikest elumõnudest kukkus välja. 😀 Muidu käisime niisama igal võimalusel looduses suvetunnet peale laadimas. Lõpuks sain oma jala terveks, aga terve portsu muid hädasid asemele – tervis mängib mingit doominot hetkel, ehk hakkab ühest otsast pudenema ning mõistata vaid, kuhu see välja võib jõuda.

Investeerimislainel on praegu ikka täiesti surnud seis, sest silmapiiril terendab suure(ma) tare ostmine ning peame praegu kõik lahtise raha ka lahtisena hoidma. Nimelt tahame senise kinnisvara samuti alles jätta, mis tähendab, et peame nüüd hoogtöö korras veel ühe kopsaka sissemakse lagedale köhima. Eks köhime ka, aga kuidagi peost-suhu vaesena tunnen end sellest hoolimata. Ilmselt ei pääse ma ka osade investeeringute müümisest.

Iseasi, kui selle tare üldse leiaks, sest turul käib hoogne mikrokuutide arendus, kus näiteks meie praeguse (mitte ülearu ruumika) 2-toalise suurusele pinnale on topitud vähemalt kolm tuba. Väga ei taha ka kujuteldavat 4-toalist osta, et seda siis kohe uuesti normaalseks 3-toaliseks tagasi ehitama hakata. Tüütu. Kinnisvaraturuhala lõpp. 

Päris ilusti tuli ka see kuu dividende sisse (Nike’ilt, Merkolt ning Tallinkilt), portfelli koguväärtus samuti tõusis. Ettevõtte all laekusid arved ilusti ning vaikselt kriban neid muudkui välja ka. Teise käega soetasin omale ühe kaamera, mida ma ammu noolinud olen ja mis just juulis eriti hea soodukaga müügis oli. Just viimasel põhjusel ei julgenud ma netoväärtusest taas suurt midagi loota. 

Kui kõik oma potid ja kukrud ja muud varud kokku lõin, tabas mind aga paras üllatus ning pidin exceli read veel mitu korda üle käima, et kuskil jälle mingi valemiviga sisse poleks lipsanud. Viimase paari kuuga võrreldes oli lõpuks üks kobe tõus, 30 tuhande piir sai ületatud ning seda ühe hoobiga peaaegu kahe tuhande võrra.

This slideshow requires JavaScript.

Näis, mis sellega nüüd aasta teises pooles edasi saab, sest tareostul tekiks jälle suured ühekordsed kulud esiteks kõikvõimalikele teenustasudele, teiseks kardetavasti ka suuremale sisustamisele (kui me just askeedi kombel põrandale pandud madratsi ning tabureti otsas trooniva veekeedukannuga elama ei taha hakata). Samuti võin juba eos korstnasse kirjutada aasta ühe eesmärgi õppelaenu saba tagasi maksta (pole jälle mõtet või nii).

Samas motivatsiooniboosti annab selline hüpe jälle juurde. Loodetavasti saame oma tareplaanid ka varsti lukku, sest sellises ebamäärases ootusseisundis on raske fookust hoida.

Kuidas teil juuli läks? 


Juulikuu rahvapärane nimetus on heinakuu. Seda nimetust kasutavad mitmed rahvad – venelased, sakslased, soomlased, lätlased jt. „Obusenoogutuse kuu“ viitab, et hobune siis kiinide eemaletõrjumiseks üha pead noogutab. (Allikas

Juuni kokkuvõte, ehk tegin oma finantsvabaduspüüdlustes ränga vea

20190630_140920_0000915763444.png

Üks kuu on jälle tulnud ning lati alt läbi läinud. Turg on selline nagu ta on, ehitusveikalsite hinnad on samuti nagu on, seega kasinamat kasvu teadsin see kuu juba oodata. Päris hingetuks ei võtnud, aga midagi hüpata ka pole. Samas pole ma veel käega löönud oma suurele aastaeesmärgile, lihtsalt kasv pole (ja ei saagi olla) nii lineaarne nagu excelisse sisse löödud sai. 

Natuke on mõru meel ainult selle pärast, et ka 30 piirist juuksekarva võrra puudu jäi – samas mõeldes, et ma seda vahepeal aasta eesmärgina kaalusin, on minek isegi hea. Oleks võinud ju mõne elumõnu mõnulemata jätta, aga mis mõtet sellel siis ülse oleks. Kunagi tagasivaates ja pikas plaanis joonistuvad need kõverad hoopis ühtlasemaks niikuinii.

This slideshow requires JavaScript.

Tulles nüüd selle traagilise möödapaneku juurde, mis ma oma finantsvabadusteekonnal teinud olen, siis olge valmis kuulama ühe vanainimese tarku sõnu. Me kõik eeldame, et meil on aega ja tervist, et tänasida mõnusid aastakümnete pärast liitintressi toel kordades rohkem nautima hakata, aga minu praegune hale inimvarju seisund kinnitab, et seda aega ei ole sugugi nii palju.

Laias laastus tundub, et kohe kui 30 kukub, kukub kokku ka kõik see noore hobuse raudne tervis, mida kõik nii enesestmõistetavalt lörtsivad. Mina sealjuures.

Kõlab nagu ma oleks siin vahepeal vähidiagnoosi saanud või midagi? Ei ole, lihtsalt vaevlen juba nädalaid ühe eriti vastiku jalavigastuse küüsis, mis eluisu ära võtab ning igasugused elumõnud samuti, mis ühel või teisel viisil minimaalsetki liikumist hõlmavad (ja kui keegi tuleb ütlema, et söömine ju ei hõlma liikumist, siis jalg kurask valutab ka veel).

Tõlge: ärge tegelege pikamaajooksuga, te jääte vigaseks ja surete.

Tegelikult olen siin päris tõsiselt hakanud mõtlema väljavaatele, et päris suurel osal vanadest inimestest on mingit sorti kroonilised valud. Varem arvasin, et mis seal siis on – kõigega harjub ju. Äkki pika aja peale harjub jah, aga enne jõuab see korralikult ajudele hakata.

Kokkuvõttes ei ole mul möödunud kuust peale selle hala eriti midagi rääkida. Tallinna sadam saatis dividendid ka ära, aitäh! Facebooki rookisin isegi õigel hetkel portfellist välja ning on kõvasti puhtam ja kuivem tunne küll.

Lõpetuseks nimekiri asjadest, millele ma oleks võinud seni elu jooksul kokku kraabitud mammona kulutada, kuni mul selleks veel tervist jagus: 

  1. 23 corgit võtta (ja siis oleks nende söögi- ning hoolduskuludega hoobilt pankrotti läinud).
  2. 30 korda Balil käia (või muus üsna lihtsalt kättesaadavas sihtkohas nagu näiteks ka Nepalis). Või 3 korda Antarktikas käia (kui ühest korrast väheks jääks). Või mõni vahepealne kombinatsioon kõikvõimalikest reisidest. Või üleüldse korralik ümbermaailmareis. Igatahes hullumoodi reisida.
  3. 1,5 tipptasemel proteesjalga osta (teate küll need ulmejalad, millega olümpiamängudel rekordeid joosti).
  4. Pool last üles kasvatada (või vähemalt 0,4 last, sest 2014. aastal maksis lapse üleskasvatamine eestis 60 480 eurot ning vaevalt see odavamaks läinud on).
  5. Osta Rõugesse terve kortermaja.
  6. Toita 2000 arengumaade last kuu aega.
  7. 100 korda Raadi taga võsas glämpida. Lugege vaid: “Glämping pole mingi “käpuli urgu ja silgud pütis, jube palav, rõve külm ja tuul viis katuse minema” ööbimine. 

Nojah siis.

Milliste töödega sina elus raha oled teeninud?

maasikad.png

Hiljuti jäi mulle mitmes kohas üsna samal ajal ette väljakutse oma senise elu tasustatud tööd kirja panna. Kusjuures, see on üllatavalt raske – vähemalt kui olla nii vana ja kehva mäluga nagu mina. Hoidsin seda postitust päris pikalt mustandites, et äkki midagi veel mälusopist juurde pigistada, aga lõpuks jäi nimekiri isegi üllatavalt lühikeseks.

Siin need siis on – kõik tööd, mille eest ma (parima mälu kohaselt) elu jooksul raha olen teeninud. Ja noh, näiteks vanaemalt puude ladumise eest antud 25 krooni ei lähe arvesse.

  • maasikakorjamine – minu esimene “päris” töö, kus ma hakkasin käima vist isegi juba 11-aastaselt. Päris tore oli, sest alati käisime seal mõne sõbrannaga kahekesi, ajasime juttu, käisime vahepeal ujumas ning kui vanemad autoga mööda sõitsid, sai maasikate kõrvale mõnikord jäätist ka. Päevitus oli suve lõpuks igatahes metsik ja maasikaisu sõin tõesti kõrvuni täis.
  • kasevihtade tegemine – vanust ei mäleta, päevitus nii hea polnud ja süüa ka ei saanud. Polnud nii hingelähedane ametivalik ilmselt.
  • nõudepesija restoranis – keskkooli ajal möllasin tubli kuu aega tööstusliku nõudepesumasinaga liinitööd teha ühes Pärnu popimas restoranis. Siis viskas halb ülemus ning õudne töökorraldus kopa ette, ostsin kogu teenistuse eest omale uued bikiinid ning ei külastanud seda konkreetset söögikohta köögipoole nägemise õuduses umbes kümme aastat. Tänaseks olen oma hingehaavadest üle saanud.
  • tootetutvustaja (degusteerija) – tutvustasin kõike alates kohupiimadest ning lõpetades punase veiniga. Sealjuures punast veini ei joo ma siiani, rääkimata 17-aastasest minust, kes lihtsalt sildi pealt luges, kui sametine mõni sort on või mis aroomi on tunda konkreetse cabernet sauvignon’i tipunootides. Siiani imestan, et ma sellele kohale üldse minna julgesin, sest poes võõraste inimeste tülitamine tundus totaalne õudusunenägu. Otsustasin siis uppumise asemel ujuda ja sain ereda õppetunni, et eneseületamine tasub ära.
  • toidupoes piima- ja leivaleti saaliteenindaja – järjekordne kooliaegne suvetöö. Sain sealt buumi tipul päris head palka ning hindamatud oskused poes kõige värskemat kraami otsida. Ühe kuupalga eest ostsin endale igatahes ülikooli minekuks uue läpaka.
  • koogileti teenindaja – samm edasi piimaletist, kus sain totaalseks koogieksperdiks ning lihvida oma suhtlusoskusi ülinõudlike klientide või koonrite soomlastega. Samas enamik inimesi, kes juba kooki ostma tulid, olid tegelikult heas tujus, seega ilmselt see on üks rõõmsamaid kohti poes.
  • ettekandja suurel vabariigi aastapäeva vastuvõtul – ilmselt ainus moodus, kuidas 18-aastaselt nii suurele banketile ära eksida ja järjekordselt väga tore oli. Üldse mulle tundub, et vähemalt ajutiselt oleks ettekandja või näiteks barista päris vahva olla. Söögilainel jätkates oli ka päris magus kell 2 öösel tool 5-korruselise tordi äärde tõmmata ning lusikaga lihtsalt puutumata korruse servast kaevama kukkuda (Toidupanka polnud toona vist isegi leiutatud).
  • piletite kontrollija kontserdil – pärast sai tasuta kontserdit ka vaadata ja see on siiani üks mu parimaid jõulukontserdielamusi.
  • transkribeerija – väga häguselt meenunud tudengitöö, millest sain valusalt teadlikuks, kui võimatult segaselt me tegelikult kõnekeeles räägime.
  • metsa istutaja – toredad maalapsetööd jätkuvad. Üks raskemaid töid, mis ma elus teinud olen. Vähemalt päevitus oli taas päris hea.
  • koolitaja – õppisin siis ise alles magistris, kui mind üürisuhete teemal koolitust andma kutsuti. Ehkki olin kabuhirmus, võtsin selle siiski ette ning osalejate hinnangute põhjal sain isegi päris hästi hakkama. Sain aru, et harjutades läheb iga asi kõvasti lihtsamaks ja aeg-ajalt satun seminari/koolitusruumi ette siiani (ja ikka jalg väriseb).
  • kohtuistungisekretär – tagantjärele kõige pingelisem, vastutusrikkam ja raskem töö, mis ma elus teinud olen. Sealjuures palk on täiesti olematu (vist kahjuks siiani). Kindlasti oleneb palju sellest, millises kohtus, kolleegiumis ning millise kohtuniku all olla. Muidugi oli töös põnevaid momente ka ning 8. klassis katkise jalaluuga kodus istudes kätte õpitud pimekirja praktiseerisin veel täiesti uuele tasemele.
  • erinevate avalike asutuste jurist – viskasin vahepeal nalja, et käisin hävitasin oma illusioone avalikust sektorist üks asutus korraga. Sai igatahes päris hea pildi ette, miks mingid asjad käivad nii nagu nad käivad.
  • sisuturunduse spetsialist – minu praegune töö, ikka veel õpin ja tagantjärele tarkust välja tuua veel ei oska. Noorte aktiivsete IT-inimestega töötamine on isegi veel ägedam, kui ette oskasin kujutada.
  • kõikvõimalik kirjutamine – alates reisikirjade või muude lõbu pärast kirjutatud artiklite eest saadavatest honoraridest ning lõpetades õigusliku või UX copyga. Sh viimane on kõik see, mis veebilehel liikuda ning toimetada aitab. Kui kuskil on nupp “vajuta siia”, on keegi selle teksti valmis kirjutanud ning mõnikord olen selle teksti kirjutanud mina. See on tegelikult üks mu lemmiktöid, sest meenutab mingit puslet või mõistatust ning on veidral kombel üsna sarnane õigusloome tehnikatega (terminoloogiline ühtsus, arusaadavus jne).

Kokkuvõttes ja tagasivaates tundub ülisuur osa mu senisest töökogemusest hoopis toiduga seotud olevat. Ja baristatööd ma proovinud (veel?) polegi! 😀 Nimekirjast on puudu mitmed vabatahtlikutööd, mis on ka tegelikult ülimalt arendavad olnud, aga seotud peamiselt suuremate ürituste tiimis sebimisega (alates excelites möllamise ning lõpetades parkimiskorraldusega). Sealjuures pole tööst saadud õppetunnid sugugi alati korrelatsioonis ametinimetuse, palganumbri või töösuhte kestusega.

Milliseid põnevaid töid te teinud olete? 

Mai kokkuvõte – ei saagi aru, mis juhtus

20190530_195459_0000691605666.png

Ei, jutt ei käi praegusest poliittsirkusest, sest sel teemal sõna võtmiseks olen pidevalt uuest pealetulevast materjalist liiga oimetu. Sealjuures tundub kogu see kirbutsirkus globaalse kliimakatastroofi valguses nii jõuetukstegevalt mõttetu, aga õndsad olla ikka need, kes rinnuli mingite pseudoprobleemide dzotile heidavad. Tegelikult hakkasin sel teemal isegi ühte postitust kirjutama, aga praegu sai võhm otsa. 

Unustasin mai numbreid kokku lüües esimese hooga peaaegu suu lahti ja üldse mitte positiivsest üllatusest. Nohistasin siis pahaselt ohkides Excelis umbes sama häälega nagu mu koer kausi alt viimaseid krõbinaid taga otsib. Õnneks avastasin, et oli ühe rea juurde teinud, mida tabel kokku ei arvutanud, seega venitasin seisu napilt positiivseks. Aga sellega tulemus ka piirdus.

Suurema tseremoonitsemata kasvatasin netoväärtust napid mõned sajad eurod ja jäin jälle plaanile alla. Põhjus? Kui kesised tabelarvutusoskused välja arvata, siis poliitilistes tõmbetuultes sai mu portfell jälle mingi kena nätaka vastu vahtimist ning mingit konkreetset allikat välja tuua ei oskagi. Eks suurus on juba selline, et kui siit-sealt mõni protsendike pudeneb, on juba kogulangus päris suur.

This slideshow requires JavaScript.

Teise kabelimatsu panin omale ise, kui käisime palverännakul lõunanaabrite kiirmööblibutiigis ja ostsime kokku umbes kolme aasta varu mööblit ning muud kola. Vähemalt on nüüd natukeseks muretu.

Või siis mitte, sest hakkasime seirama suuremaid kortereid ja selle kannatuse valguses sai meie praegune avar 2-toaline endale enneolematu aupaiste ümber. Eks ikka märkad hüvesid alles siis, kui uus (ja halvem) silmapiiril, ehk kõik praeguse maja head omadused tunduvad täiesti iseenesestmõistetavad. Näiteks normaalse suurusega panipaik ning kõrge keldrikorrust, kust saab ratta eraldi väljapääsust õue tõsta.

Üldse tundub vahepeal, et maju planeerides ei mõtle ei ehitaja ega ostja sellele, kuidas elaniku seal majas päriselt toimetama võiks hakata. Kusjuures kinnisvara huumorinurka pakkus ka uus Duo loftide arendus Tartus, mis reklaamib end muuhulgas lausega: “Kindel üüriturg aastast 1632“. Võin saladuskatte all paljastada, et tudengid elaks 3200-eurise ruutmeetrihinnaga loftis küll hea meelega, aga üsna tõenäoliselt ei küündi nende maksejõudlus isegi sinnani, et kulud nulli tuleks. Iseenesest muidugi vahva, et Jaak oma toimetustega juba siiapoole sood on jõudnud. 😀

Koos teiste taksojuhtidega krabasin omale tasuta jäätise lootuses ka jäätisebutiik La Muu’d, aga enda kibedaks pettumuseks sain teada, et jäätist saab kätte vaid Tallinna jäätiseputkast. P.S. Kes omale investeerimiseks Taksojuht OÜ tahab registreerida, siis hämmastaval kombel on see nimi registris endiselt täiesti vaba. 

Lisaks jooksin ühe korra ümber Viljandi järve, teise korra Otepäält Elvasse ning siis umbes miljon korda veel. Kirjutasin päris mitu artiklit. Ja kirjutasin ka jälle paar arvet. Üritangi nüüd joont hoida, et iga kuu kasvõi üks arve välja läheks – siis võin ennast aastase hilinemisega regulaarse lisasissetuleku saavutajaks kirjutada. Muidugi need võiks sama regulaarselt laekuma ka hakata.

Järgmise kuu saavutuste osas olen juba ette pessimistlik, sest ees ootab suurem käik ehitusveikalsisse, mis kahjuks raha juurde ei tekita, ikka vaid vastupidi. Raske on see igava keskklassi igav elu. Siiski loodan sellele, et suvi on juba ette nii täis planeeritud, et raha kulutamiseks ei jää rohkem aega. Igal nädalavahetusel on vähemalt kaks konkureerivat üritust või sündmust ning järgmised päris plaanimata nädalavahetused jäävad juba augustisse.

Kas teid ka viimane kevadkuu ootamatult lõi? 

5 muutust mõtteviisis, mis finantsvabadusvõitlusega kaasa on tulnud

motteviis.png

Paar aastat tagasi nentis mu (tänaseks) abikaasa rahulikult, et tema meelest ma raiskan oma potentsiaali. Päris valus, kas pole? Tänaseks on paljud asjad mu elus kõvasti muutunud ning enam ta õnneks nii ei ütleks (küsisin järgi). Suur osa neist arengutest on otse või kaude seotud sellega, kuidas finantsvabaduse suunas pürgimine mu mõtteviisi ja maailmapilti muutnud on. 

1. Võimaluste nägemine

Tohutut kulutamispalavikku pole ma õieti kunagi põdenud, aga raha lihtsalt hoidmise asemel näen seda nüüd ennekõike vahendina. Mida rohkem vahendeid sul on, seda rohkem tekib mänguruumi ka erinevate võimaluste kasutamiseks ja sellest saadava kasu maksimeerimiseks.

Ma ei räägigi siin mingite uduharuldaste iduinvesteeringute väljanuhkimisest või muust taolisest ulmest, vaid lihtsast igapäevasest majandamisest, mis kehvasti tehes võib tekitada rahaprobleemide nõiaringi, hästi planeerides aga aidata jõukuse lumepalli kiiremini veerema. Hea näide on siinkohal kasvõi oma kodu soetamine, millega paljud noored endal juba eos rahaliselt hinge kinni tõmbavad.

2. Ettevõtlikkus

Pole just revolutsiooniline tähelepanek, et enamik finantsvabadusvõitlejaid varem või hiljem servapidi või ülepeakaela ettevõtluseni jõuavad. Olen isegi erinevaid mõtteid mõlgutanud juba aaaastaid, aga viimase tõuke andis just üks ambitsioonikavõitu investeerimiseesmärk, mille väljaütlemine mind päriselt tegutsema pani. Enese analüüsimise, müümise ja juhtimise oskust on see arendanud tohutult. Samuti on see üha ja üha kinnitanud, et hirmul on suured silmad ning parim aeg tegutseda on kohe.

Ettevõtlikkus väljendub ka üleüldises plaanide elluviimises. Kui ikka mõni suurejooneline idee või unistus tekib, tasub seda võimalusel kohe katsetada, sest siis on pärast vähemalt süda rahul.

3. Suurem vabadus ja enesekindlus

Kontroll oma rahaasjade üle annab ühtepidi juurde enesekindlust ja teisalt reaalset vabadust otsuste langetamisel. Teadmine, et soovi korral ma võiks kasvõi kõik kodinad kokku panna ning aastaks mõnele roppodavale maale palmi alla kolida (ja tagasi jõudes ei peaks ikka Maxima ette kerjama minema), on päris hea isegi siis, kui ma seda kunagi ette ei võta.

Ettevõtlikkus ning hea majandamisoskus annavad kindluse, et saaksin pea igas olukorras hakkama. Samas täpselt nagu mersus pidi mugavam nutta olema, kui jalgratta seljas, on alati parem olla oma olukorra peremees.

4. Vähem mõttetuid pingeid

Vabaduse kontekstis väärib eraldi väljatoomist vabadus ühiskondlikest väärtushinnangutest ning naabrist parem võidujooksust. Kui sa tead, mida sa elult tahad ning milleks midagi teed, on kõrvalistest ahvatlustest ning survetest hoopis lihtsam mööda vaadata. Mulle tundub, et päris palju tarbimist toimub üsna mõtlematult – inimesed ei analüüsi enda soove ja vajadusi, vaid toimub mingi karjaga koos tormlemine suurema maja, kallima auto või kurat teab mille suunas.

Olen aja jooksul aru saanud, et enamik minu elumõnusid seisneb tegevustes ning kogemustes ja kõik asjad on selle saavutamise vahend. Samas ka mul vahel kihvatab, et võiks see või teine asi veel olemas olla, aga järele mõeldes enamasti saan aru, et iga asjaga kaasneb lisaks rahalisele kulule ka ajaline kulu. Näiteks tuleb vahel tuhin peale, et võiks ju korteri päriselt ära kujundada-sisustada ning praeguse suhteliselt steriilse keskkonna hingelähedase boheemluse vastu vahetada.

Aga siis mulle meenub, et lisaks rahale nõuab see ka aega poodides ja remontides, mille asemel ma läheks parem mehe ning koeraga loodusesse ning üleüldse kolime me hiljemalt paari aasta jooksul niikuinii uude kohta, seega ei tundu see lõpuks hea “investeering” (ja süda on jälle rahul). 

5. Unistuste muutumine eesmärkideks (ja nende päriselt saavutamine)

Mitmed rahablogijad on kurtnud, et finantsvabaduse tagaajamise kõrval on suuremad eesmärgid ning elumõnud justkui fookusest kadunud ning kogu elu on muutunud üheks raha tagaajamiseks. Täpselt nagu pensioni ootamine on edasilükkamise mehhanism, võib seda olla ka konkreetsele vabadusnumbrile keskendumine.

Minul on see teekond aidanud ausalt oma unistustele otsa vaadata – ja ausalt ka senistele eluvalikutele otsa vaadata. Ei ole lihtne endale tunnistada, et senine pealtnäha edukas ja mugav elu tegelikult üldse ei rahulda. Muutused on ikka hirmutavad ja ebamugavad.

Samas pani kaugete unistuste väljaütlemine mind otsima võimalusi, kuidas nende suunas paralleelselt finantsvabaduse teekonnaga liikuma hakata. Üllatus-üllatus, vaid mõne aastaga on mitmed suuremad neist juba täitunud, mis paneb endalt küsima, kuhu ma veel järgmiste aastatega välja võiks jõuda.


Kokkuvõttes on mu elu tänaseks palju rikkam (igas mõttes) ja rahuldustpakkuvam, kui ma seda ettegi oleks osanud kujutada. Mingi osa sellest võib kindlasti üleüldise küpsemise ning isikliku arengu alla kirjutada, aga finantsvabaduse põhimõtted ning inspireeriv seltskond on sellele kindlasti oma tõuke andnud.

Kuidas finantsvabaduse poole pürgimine sind mõjutanud on?