Kuidas mu koer omal käel kapitalistliku turumajanduse leiutas

20190419_114008_0001296295416.png

Mu koer hakkas hiljuti aktiivselt susse ja plätusid varastama. Esimese hooga mõtlesin, et tal on niisama ulakustuurid peale tulnud (mitte, et see midagi erakordset oleks), aga viimane kord sain aru, et selle käitumise taga on hoopis keerukamad mõttekäigud, kui koerast eeldada võiks.

Olen siin ennegi maininud, et mul on kodus paariaastane corgi nimega Notsu. Corgi on juba iseenesest nutikas töökoer, kes pidevalt ise oma elu põnevamaks teeb. Kui teda õigesti ei treenita, treenib tema omanikku. Notsu on sealjuures väsimatu inimvaatleja, kes üritab meid pidevalt endale kasulikus suunas käituma häkkida.

Seetõttu on tal külge tekkinud kõikvõimalikke totraid kiikse – näiteks tagurdab ta söögikaussi oodates vahepeal peaaegu teise tuppa, sest talle on suvaliste juhuste kokkulangemisel jäänud mulje, et niimoodi antakse talle toit kiiremini kätte. Just söök on tema suurim armastus ja motivaator, sest corgid on parandamatud õgardid.

Arukamate koerte mõistus pidi 3-aastase lapse tasemel olema ja laste puhul on see just vanus, kui nad näiteks valetama õpivad (see on muideks aju arengu näitaja, mitte iseloomuviga). Notsu oskab väga hästi eristada, et ta ei tohi ise diivanil käia, aga käib seal siis, kui ta teab, et me ei näe. See näitab päris hästi tema käitumise teadlikkust.

Turumajanduse juurde tagasi tulles, kadus sussikandmiskomme meie kodust koos Notsu saabumisega. Minu vanemate juures neid ikka leidub, ehkki seni suutis Notsu nendega üsna hästi koos eksisteerida. Parandamatuks röövlinäoks muutus ta alles paar kuud tagasi. 

Viimati vanemate juures olles olin tükk aega teisel korrusel oma toas ja Notsu lamaskles terve aja mind oodates malbe näoga trepijalamil. Kui alla tagasi tulin, pidas Notsu silmas, et ma kindlasti nägemisulatuses olen ja… haaras siis nurgast suvalise plätu ja lidus minema. Udjasin talle veel poole röövi peal eemalt peosoleva saunalinaga, et jäta järgi. Notsu seepeale lärises ja urises, aga lidus ikka.

Mis sellest siis järeldada? Kuna ta veetis plätuga pikalt ühes toas aega, ei olnud plätu kättesaamine tema tegelik eesmärk. Üks tõeliselt juustune suss on ju ka iseenesest väärtus omaette (vähemalt koera jaoks), aga hoopis jätkusuutlikum on seda sussi korduvalt tulu teenimiseks kasutada. Nimelt hammustas Notsu esimeste pooljuhuslike sussiröövide käigus kähku läbi, et sussi tagasisaamiseks vahetatakse see talt mingi toiduampsu vastu välja (pikas plaanis vale tegu nagu välja tuleb) – natuke mängu, lusti ja tähelepanu veel boonusena lisaks.

Sussi tegelik väärtus tekib nõudluse ja pakkumise olukorras, ehk kuni keegi teine sussi nõudmas pole, on see Notsu jaoks võrdlemisi väärtusetu. Vilunud ärinaisena teeb Notsu tehingu arvestatava kasuga, sest teise sussi vastu ta seda ju ei vaheta, vaid ikka kõrgeima väärtuse, toidu vastu. Sussiga ringi joostes jälgib ta samal ajal silmanurgast väga teraselt, mida talle selle eest hüvitiseks pakutakse. Samuti on ta leidnud viisi suss muuta püsivaks (ehkki mitte veel passiivseks) sissetulekuallikaks.

Kui ma kogu eelneva mõttekäigu lõpuks ise läbi hammustasin, andsin talle lihtsalt sama puuga vastu. Teadupärast kujuneb hind turul nõudluse ja pakkumise suhtena. Kuna Notsu on seda tempu liiga sageli tegema hakanud, ehk tema pakutava sussivabastamisteenuse pakkumine on suurenenud, langetasin lihtsalt hinda. Peotäie krõbinate asemel sai ta ainult ühe. 😀

Kellele on vaja naiste (investeerimis)tooteid?

naiste.png

See postitus ootab oma aega juba ligi kuu aega sellest, kui naisinvestorite grupis jagati uut eestikeelset investeerimisraamatut “Mõtlemist muutes rikkaks – naistele” (ma isegi ei lingi seda – guugelda parem ise, kui väga vaja).

Raamatu alapealkiri kutsub üles “kasutama oma väge, et luua edukas ja tähendusrikas elu”. Sisukord jätkab tõusvas joones peatükkidega nagu “Põletav soov”, “Usk”, “Enesesisendus”, “Ülemtarkuse jõud”, “Seksuaalse muundumise müsteerium” (????!?), “Alateadvus”, “Kuues meel” ja “Kuidas kuut hirmutonti üle kavaldada”.

Küsisin seepeale grupis ka, miks selliste naistetoodetega automaatselt mingi esoteeriline pendlikeerutamine kaasas peab käima. Ühtepidi jätavad need naistele endale mulje, et neil ongi õnnestumiseks vaja mingeid müstilisi energeetilisi abirattaid. Teisalt jätab see naistest lihtsalt ebaratsionaalne (et mitte öelda lolli) mulje.

Eestlaste esoteerikalembus on muidugi teema omaette, aga paratamatult tekkis mul küsimus, kas midagi targemat poleks, mida eesti keelde tõlkida. Kammisin siis oma Goodreadsi lugemisriiuli läbi ja ei leidnud sealt mitte ühtegi naistele suunatud toodet. Mitte. Ühtegi. Ainus “naisteraamat” mu loetud teoste riiulis on Sarah Cooperi irooniline “How to Be Successful without Hurting Men’s Feelings: Non-threatening Leadership Strategies for Women” (ja see on küll puhas kuld).

Image result for how to be successful without hurting men's feelings

Üleüldse tundub, et naiste väetooted on lihtsalt järjekordne kuum teema, mida üritatakse vägisi iga turundusvankri ette rakendada. Muuhulgas korjati kevadel Hooandjas raha veel ühe raamatu – “Palgaga rikkaks” trükki ja väljaandmist. Ka selle kirjeldusest käis naistele suunatus läbi:

Ühe uuringu kohaselt julgeb ainult 29% naistest küsida palka juurde meeste 71% vastu. Lisaks makstakse naistele sama ameti peal olevatest meestest vähem. Me elame küll demokraatlikus ühiskonnas, aga naistele palga alamaksmist ei peeta eriliseks probleemiks.

Noh, ühe teise uuringu järgi naised ammu küsivad küll, aga ikka ei anta, seega ma sügavalt kahtlen, kas raamatu (mees)autoril selles osas päriselt kogemust või praktilisi nippe jagada oleks. Kas õhus on natuke naiivset mansplain’imise hõngu? Üks mu sõbranna kommenteeris ka, et räägiks siis uuesti, kui ta ennast parimas sigimiseas naiseks muundanud on.

Ma möönan, et naiste väljakutsed rahaasjades on meeste omadest sageli erinevad, aga kehvasti teostatud “spetstoode” vaid kinnistab stereotüüpe ja teeb lõpuks rohkem halba kui head. Kui ikka tüdrukute legod keskenduvad koduloomisele, mitte seiklustele ja t-särgid räägivad ilust, mitte võimetest, kandub see paratamatult edasi täiskasvanuellu, kus “naiselikkuse” säilitamine, seksuaalsed müsteeriumid (tõesti, wtf) ja roosade energiate udu tundubki neile määratud tee.

Muidugi võib öelda, et kõigil on vabadus oma peaga mõelda ja stereotüüpidest üle olla ning paljud seda teevadki. Lihtsalt palju keerulisem on ujuda stereotüüpidele vastu, kui lasta neil ennast edasi kanda. Ja selliste kahjustavate stereotüüpide äratundmine on oskus omaette, mille märkamise peale ei pruugi igaüks ise tullagi.

Kokkuvõttes peaks igasugustesse naiste eritoodetesse suhtuma kainestava annuse skepsisega. Teate, mitu meestele suunatud investeerimisraamatut ma leidsin? Null, muidugi. Ja kui üleüldse mõelda, et elu on isegi väga heade raamatute läbilugemiseks liiga lühike, ei tasu igasugust jura omale öökapile lasta üksnes seetõttu, et see just sulle (või siis 51% elanikkonnast) turundatud on. 

Mägine märts

20190331_145248_0001770928294.png

Heihopsti, ristirahvas. Olen lõpuks Nepaalist tagasi ja blogisse vaatan üle kuu aja esimest korda ning erinevatele investeerimis- ja niisama kontodele samamoodi. Päris nutipaastu ma Nepaalis muidugi ei teinud, sest wifita ei möödunud päevagi. Samas oli see kvaliteet nii kõikuv, et lihtsam oli õhtuti raamatut lugeda ja päriselt oma teisepoolega juttu ajada. Reisi jooksul jõudsin suisa kolm raamatut läbi lugeda.

Nepaal ise? Oli ikka üks metsik maa. Kindlasti lähen tagasi, sest need inimesed, mäed, loomad, emotsioonid ja elamused oli kõik see, mis ma ootasin ja veel kuhjaga enam. Sellises kohas jätad kõik töö- ja argimõtted päriselt maha ning oled ainult seal. Oma raske koti, igas päevas roteeruva nelja aastaaja ning valutavate säärtega.

Natuke isegi kartsin, kuidas sellisest kohast tööellu naasmine välja näeb ja sedagi, kas üldse suudan pärast kogu seda ilu Eesti loodust enam nautida. Siis käisime esimeste ilusate kevadilmadega suvalise võsa vahel koera jalutamas ning olin ikka vaimustusest oimetu, et ohsasssaa, kui ilus kõik on. 😀 Siiski kasvõi üks mäeke võiks meil siin ju olla…

img_20190311_182824_751143345471.jpg
Kell kolm, siin sillal… ei oota kedagi, sest hirmus on ja parem lähen kähku üle

Enne reisi jõudsin veel ühes gümnaasiumis sisuturundusest rääkimas käia ning pärast tagasitulekut kohe sõbranna tüdrukuteõhtu maha pidada. On olnud pehmeltöelda tegus kuu.

Reisikuludest olid meil ette kantud ainult lennupiletid (ikka on valus seda meenutada, mis hinda nende eest kokku maksime) ja kohapeal tasusime jooksvalt kõik alates viisast ning mäelubadest, lõpetades toidu ja öömajadega. Sellele vaatamata viskas netoväärtus ka see kuu kasvada, ehkki suure eesmärgi (lineaarsest) graafikust jäin natuke maha ka. 

This slideshow requires JavaScript.

Kuna suuremate reisidega on tänavu kõik ja uusi pulmi ma sügisel teha ei kavatse, saangi nüüd omaette reisivalust halisedes kõik raha lihtsalt investeeringutesse kühveldada. Kevadine dividendisadu hakkas vist ka vaikselt pudisema, aga nagu öeldud, pole ma tegelikult kontodele väga põhjalikku pilku visanud, rääkimata millegi juurdesoetamisest või mahamüümisest. 

Täna just arutlesime abikaasaga, et õnneks mingi uusrikka stiilis rikkuse ihalus meid kumbagi ei vaeva. No et oleks ikka jaht ja kullatud Ljexus ja Louis Vuittoni koerakott ja muud blingi (ehkki korralikud matkariided on enamasti kallimadki, kui harakate luksusbrändid, aga see selleks). Lihtsalt selle sama elujärje sees võiks olla rohkem vabadust ning aega. Näiteks ei teeks praegusest kaks korda suurem sissetulek mind kuigi palju rõõmsamaks, kui mul puhkusepäevad selleks aastaks ikka otsas oleks. 😀 

Kuidagi ootamatult hoogsaks on elu kujunenud mu hobiettevõtluse rindel ja nagu ikka, kui sajab, siis kallab. Üritan lihtsalt igal rindel nina veepinnal hoida ning paratamatult lähevad kärpekäärid esimesena tasustamata ajaröövlite kallale. Ärge siis imestage, kui siin blogis ja teistes kohtades ulub tuul – olen täitsa elus ning kirjutan, lihtsalt mitte siia.

Õnneks leidsin just oma töö- ja eratoimetuste organiseerimiseks ühe to-do-listi alaliigi, mis minu jaoks lõpuks ometi toimib: 1-3-5 süsteem. Igaks päevaks panen kirja ühe suure asja, kolm keskmist asja ja viis väikest asja, mille plaanin ära teha. See aitab sellist otsa ja ääreta “mul on kogu aeg midagi teha” olukorda paremini hallata ning lõpuks saan päriselt palju rohkem tehtud. Näiteks kui lõpetan ühe suurema asja, aga lõunaleminekuni on veel 10 minutit aega, vaatan nimekirja lõpust mõne väikse toimetuse ning lihtsalt teen selle kähku ära.

Kokkuvõttes võib vist öelda, et tegelesin see kuu kõige muu, kui rahaga. Kõik on juba nii paika loksunud, et polegi iga kuu mingeid uudiseid, millest hingevärinal vahutada.

Ahjaa, oma Facebooki lehe tapsin ka ära, sest ei kasuta Facebooki uudiste saamiseks enam õieti üldse (ja aktsiat ikka oman, khm). Kui värskeid postitusi kiirelt näha tahate, võite need alati emailile tellida (kuskil paremal ribal on üks nupp selle jaoks).

Aprillis on paralleelselt tööl kiirem aeg, pean pidama ühe ettekande, tahaks käia Võhandu soojendusmatkal, üle pika aja vanematekodus, lihavõtetel Saaremaal ning uue hooga alanud jooksutrennid peaks ka kuskile mahutama. Meeskondlik Ironman on juba paari kuu pärast ning oi kui raske on talvisest loivamisest ühtäkki mingid kiiremad liigutused välja võluda.

Kuidas teil märts läks? Kas kevadesoe pani portfellid kasvama? 

Molutamise rindel muutusteta, ehk toksilisest produktiivsusest

Jooksin eelmisel kevadel Riias maratoni ning otsustasin selle +/-4 tundi mitte niisama raisku lasta (icc), vaid multitaskida ja kuulata samal ajal oma kooli lõpuessee jaoks vajalikke podcaste. Ma ei pea vist täpsemalt selgitama, KUI loll mõte see ikka oli ja KUI väga ma seda viimasel tunnil kahetsesin, et niigi ennekõike vaimujõudu nõudval distantsil oina kombel superproduktiivne olin üritanud olla. 

Võtsin üheks 2019. aasta eesmärgiks rohkem molutada ja päris ausalt otsa vaadata sellele, kas kõikvõimalike tegevuste optimeerimine ning produktiivsuse tõstmine siis annab midagi elule juurde ka. Pigem on mul vist komme vabanenud resurss suunata elumõnude nautimise asemel sinna, et veel midagi “kasulikku” päeva või nädalasse mahutada. Samas peaks vahel ausalt endalt küsima, mis see kasu siis on; või võiks vahepeal asju lihtsalt lõbu või mõnu pärast teha.

Image result for to do list nothing gif

Hea näide üle võlli produktiivsest lähenemisest on mu luger, mis on pilgeni täis topitud ambitsioonikaid populaarteaduslikke ning enesearengule suunatud raamatuid, sest õhtul voodisse vajudes ei saa ju pooltunnikest niisama ilukirjanduse saatel “raisku” lasta. (Samas ilukirjandus arendab eneseväljendust, seega pole see isegi rangelt võttes “raisatud” aeg.) Reaalsuses ei jätku selliste raamatute lugemiseks alati õhtul vaimujõudu ning ketran selle asemel tühja pilguga Instagrami. Igas mõttes oleks mõttekam siis mõnda head romaani lugeda, kui üritada hambad ristis ainult asjalik olla.

Nüüd sattus mulle Facebookis ette reklaamartikkel, mille sisu ma küll ei näinud, aga pealkiri kutsub üles oma nädalavahetust puhkusena käsitlema.

 

img_20190303_155641800335327.png
Reklaam Facebookis: artiklile ilma HBR tellimuseta siiski ligi ei pääse

 

Nagu öeldud, ei pääsenud ma sisule ligi, aga see pani mind mõtlema, et puhkus tähendab ju samuti enamasti mingit aktiivset programmi ning rabelemist selle va müstilise kvaliteetaja suunas. Ja kui see vähene vaba aeg siis optimaalselt kvaliteetse sisuga täidetud ei saa, on see ka justkui raisatud. Ka meie vaba aeg peaks lõpmata produktiivselt tooma meile optimaalse koguse puhkust ja rahulolu. 

Samast sarjast on veel pidev surve lastega kvaliteetaega veeta, aga kuna ma tahan täna veel vedeleda ka ning mul puuduvad selles osas praktilised kogemused, ei hakka ma seda teemat isegi puudutama.

Sealjuures pole ma ise oma vaba aja kvaliteedi üleoptimeerimise patust üldse puhas, kaugel sellest. Me võtame sageli ühe nädalavahetusega rohkem ette, kui paljud inimesed terve suvepuhkusega – ja seda iga jumala nädalavahetus. Mu ema ikka naerab, et meie koer on rohkem ringi trippinud ning ilma näinud, kui nii mõnigi inimene kogu elu jooksul. Pea iga puhkepäeva hommik algab järjekordse logistilise meistriteosega, mis viib meid näiteks teise Eesti otsa matkama, 2-tunnisele jooksule, veel mõnda trenni, sööma, kinno ning koerte jalutuskohtingule – ja seda kõike kahe päeva jooksul.

Õnneks ma ka vaikselt õpin vaikselt võtma. Pulmareisil Filipiinidel võtsime targu ette ühe tillukese saare ja veetsime seal nii kaua aega, et jõudis igav hakata. Selle kahe nädalaga oleks jõudnud vähemalt kolm piirkonda “ära vaadata”, aga lõpuks hakkad päris elu nägema, ringi uitama ja päriselt midagi kogema alles siis, kui vaimne checklist pidevalt silme ees ei virvenda.

Oma kiirel Küprose kliimapagulusreisil veetsime need mõned päevad täiesti ühes kohas, töllerdasime jala ringi, vaatasime inimesi, saime nendega ka tuttavaks, jõime pikalt ja rahulikult kohvi, pöörasime ninad päikese poole ning välja kukkus üks erakordselt mõnus puhkus. Siinkohal on paslik korrata ennemuiste üliõpilaste looduskaitseringi tuumiku mitteametlikuks motoks olnud hüüdlauset.

“Aeglasemalt, odavamalt ja elamusterikkamalt!”
– Taisto Reied

Lugesin just ühte head artiklit produktiivsuse varjukülgedest, kus toodi välja, et oma ajaga säästlikult ringikäimine muudab enesekeskseks; et mitte öelda isekaks – täpselt nagu kokkuhoiust on vaid üks samm koonerdamiseni. Lisaks pärsib lõputu produktiivsus loomingulisust. Loomingulisus vajab vaba ruumi, kus võrsuda ja tipptasemel optimeeritud päevakavas pole selleks lihtsalt piisavalt hapnikku.

“There is nothing so useless as doing efficiently that which should not be done at all.”
– Peter Drucker, juhtimiskonsultant 

Lisaksin siia selle, et inimene pole – ja ei peakski tahtma olla – masin. Meil ei tasu püüelda masinlike ideaalide suunas, sest see muudab meid kõige lihtsamini asendatavaks. Meie unikaalsus ja tugevus seisneb kõiges selles, mida masin teha ei suuda – näiteks midagi täiesti uut välja mõelda.

Kokkuvõttes on mõistuse piires oma aja väärtustamine ning väärindamine igati põhjendatud, aga nagu elus ikka, ei tasu ühegi (ka hea) asjaga liialdada. 


Kasvõi praegune postitus sündis sellest, et olen nädalavahetuse üsna vabakaval kulgenud (= sinna on mahtunud “vaid” üks matkamaskäik, tunnine jooks, sõpradega väljaskäimine, nädala toiduvarude šoping ja hoogtöökokkamine, Nepaali reisiks pakkimine, koerte deit ning jõusaal). 

Säästukuu kokkuvõte

20190228_221248_00012125964044.png

Aasta lühim kuu ja säästukuu on mööda vuhisenud ning vaatamata aktiivsele ringitraavimisele suutsime sendipealt pere-eelarve piiresse jääda ning napilt-napilt venitasin ennast ka kuu alguses valmis visandatud netoväärtuse eesmärgi kõverasse.

Mingit suurejoonelist säästueksperimenti mul plaanis polnud, sest elu tahtis elamist ja imelik oleks ka mingi kangelassäästlikkuse nimel kuu aega kunstlikult vähem kulutada. Lisaks jaanuari lõpetanud ning veebruari alustanud Küprose suvesoojasutsakale tegime kaks minitrippi kodumail, Maitsev Tartu tahtis mekkimist, lisaks eksisime mööblipoodi ning kõige tipuks oli just nüüd vaja ära teha kolmekohalise arvenumbriga koeratoidutellimus.

Kõigest eelnevast hoolimata pigistasime end nende kuludega tavapärase majapidamisraha piiridesse. Eks tavapärasest mitu päeva lühem kuu aitas muidugi kaasa, aga hakkasin juba kuu algusest ka targu võimalikult palju ise süüa tegema ja tööle ka igal võimalusel toitu kaasa võtma. Tahame me seda tunnistada või ei, on toit ikka väga selge kokkuhoiukoht.

Õnneks tabas mind kevade lähenemisega niikuinii isu vana hea (ja soodsa) hautise järgi – ikka sellise, kus on virnade viisi kapsast, hernest, kaalikat, porgandit jne. Tootsin seda vaheapeal ikka tööstuslikes kogustes. Samuti kolis sidruni-ingverijook igapäevaselt hommikusöögilauale ning pea igapäevamenüüs on olnud ka greip ja nuikapsas. Mõned siin turgutavad ennast süüta neitsi verega, aga aitab ka selline toidulaud päris hästi terve ja tugevana hoida – haigused on sel talvel veel (ptüi, ptüi, ptüi) pika kaarega mööda käinud.

Esimest korda laekusid intressid LHV võlakirjadelt, samuti saputas kukrunurka Equinor. Kui eelmine aasta suutsin end säästukuul hoopis vaesemaks elada, kasvas netoväärtus seekord täitsa viisakas tempos.

This slideshow requires JavaScript.

Järgmine kuu ootab ees Nepaal, aga laekuv tulumaksutagastus peaks aitama natuke reisi tekitatavat auku minimeerida. Näe, olen mina ka üks neist, kes riigi kotti hoiule jäetud raha kohe kättesaamisel mutiurgu loobib. 😀

Kukkus nüüd natuke selline mis-ma-eile-sõin tüüpi postitus välja, aga eks see ennekõike kursilpüsimise vahelepõikena tehtud saab. Põhimõtteliselt võib iga kuu rääkida seda elu-juhtus-yada-yada hala, aga see on ju ainult rõõm, kui elu pidevalt juhtub. Omaette rõõm, kui seda võrdlemisi mõõdukalt teha õnnestub.

Igatahes olge tublid, üritage märtsis siis valimistrallist taastuda, vastlakuklitega piiri pidada ning mina üritan end mäe otsast mitte kogemata vigaseks kukkuda.

100 eesmärgi kirjapanek on täpselt nii raske, kui olin arvanud

Mul on juba ammu olnud plaan samuti enda 100 eesmärki kirja panna, ehk teha nimekiri 100st asjast, mida ma elus teha, näha, kogeda või omada tahan. Esimest korda lugesin seda ürgammu Roosaare blogist, aga eks seda on mitmes vormis mitmelt poolt läbi käinud.

Samuti tundub 100 olevat selline ilus number, mida muidu ka kõikvõimalikele väljakutsetele külge poogitakse. Näiteks Sandra Vabarna Instagrami kontolt on aeg-ajalt jälle mõni 100 päeva väljakutse silma jäänud. Kunagi tegin ise #100happydays väljakutse läbi ning postitasin üle kolme kuu jutti iga päev mingi positiivse emotsiooni sotsiaalmeediasse. 

Kuna Rahakratt 100 eesmärgi teema jälle üles tõi, võtsin huvi pärast viimaks nimekirja koostamise ette. See oli täpselt nii raske, kui olin arvanud. 😀 Muidugi ma alustasin lati alt läbijooksmist umbes kohe, kui nimekirja sai kirja mitte “1,5 last”, vaid “üks laps” ja “teine laps” (kunagi ei tea, äkki osutub proovipartii üle ootuste kontimurdvaks, aga siis saab vähemalt ühe linnukese kirja). Umbes 40ni läks päris edukalt, aga lõpuks pidin hakkama ringi googeldama, mis teised kodu- ja välismaal sellistesse nimekirjadesse panevad. Sellest sain jälle aru, et eks on juba neid eesmärke täidetud kah.

Kõikvõimalikud klassikalised unelmate reisisihtkohad on mul käidud ja polnud kunagi minu jaoks eriline unistus (nt Pariis või Veneetsia). Maraton joostud ning korduvalt kohe. Corgi võetud, läbi Euroopa hääletatud, Camino del Nortel kõnnitud.

Kusjuures selle viimasega oli naljakas lugu, et läksin inspiratsiooni hankimiseks oma vanu Pinteresti tahvleid läbi kaevama, et sealt äkki mõni vana uitidee jälle tolmust puhtaks pühkida. Leidsin sealt ühe väääga tuttava pildi. Nimelt olin igiammu pinninud pildi Camino del Norte kohta ja paar aastat tagasi teist korda Caminol käies ise täpselt samalt kohalt pilti teinud ning Instagrammi visanud.

See oli ka üks selle rännaku tipphetki, sest läksime koidikul teele, rada kulges pikalt läbi linna ja sisemaa ning lõpuks üle järsu mäe ronides laius ees äkki ulmeline pikk tühi liivarand. Võttis hetkeks hingetuks küll (mitte see mäest ronimine, oh ei).  

bucket.png
Vasakul minu ennemuistsel aal Pinteresti salvestatud pilt ning paremal 2016. aasta septembris tehtud foto. Ees ootas mitmekilomeetrine liivarand, mille lõpus terendas hommikukohv.

Eredama unistusena mäletan veel seda, kui olime kord tudengitena mu praeguse abikaasaga Veneetsiasse hääletanud ning istusime vastu ööd kohale jõudnuina kottidega tänaval ja mõtlesime, mis edasi saab. Sel hetkel tundus haisva hostelinari eest röögatu summa väljakäimise asemel parem mõte osta pudel veini ning kolisime lõpuks kõrvalsaarele parki magama.

Vaatasin tol õhtul Veneetsia säravaid hotelle ja mõtlesin, kui äge oleks sinna üks hetk niimoodi tagasi jõuda, et endiselt käin seljakott seljas, aga saan soovi korral lihtsalt mõnda neist hotellidest sisse astuda ja toa võtta. Aasta tagasi kevadel seda ka tegime, kui meil emaga Itaalia reis natuke sassi läks ja spontaanselt Veneetsiasse põikasime. Meie matkakotid ajasid saabudes pakikandja päris segadusse, sest tegemist oli ikka sellise hotelliga, kus näiteks kelner sulle hommikusöögilauas iga liigutuse vahele sooja niiske rätiku ulatab.

Päris äge, kui sellised unistused täide lähevad ning taipad seda ka ise märgata. 

Praeguses nimekirjas on kõige vähem asju alapeatükis “asjad”, ehk materiaalse vara hulgas, mida ma omada tahaks. Ma natuke kahtlustan, et mul on pidevast kalkuleerimisest kergekujuline Stockohlmi sündroom ja ma ei oskagi enam asjadest unistada. Või olen ma nii valgustatud ja mittemateriaalne.

Samas asjad on ju lihtsalt asjad. Näiteks ma unistasin kunagi ühest pisikesest, kergest ja superheast telgist, ostsin selle ära ning olen kasutanud täpselt null korda. Jah. Piinlik. Vähemalt, kui mul peaks tekkima tahtmine või põhjus kuskile üksi telkima minna, on see kohe panipaigast võtta.

Samuti võiks ma ju teoorias tahta omale sadat kaktust, aga praeguse kahegi elu ripub pidevalt juuksekarva otsas ning mu mehe halastuse meelevallas, sest kaktuseid osta mulle meeldib, aga kasta millegipärast mitte. Õnneks koer istub iga kord juba pool tundi enne söögiaega pingsa näoga mu tugitooli ees, muidu oleks temagi äkki nälga surnud.

Lõpuks on tegemist filosoofilise küsimusega, kas sinna nimekirja peaks kuuluma kõik asjad, mida niisama oleks äge elu jooksul ära teha, või need asjad, mille tegematajätmist päriselt kahetseks. Sest neid viimaseid on mul üsna vähe, aga ilmselt on need just need asjad, mis päriselt loevad. Näiteks saan üha enam aru, et vanemaid ühel hetkel enam ei ole ja tahaksin nendega veel nii palju aega veeta, kui võimalik. Selliseid lähedastega seotud eesmärke on praeguseks nimekirjas peaaegu viiendik.

Reisieesmärkidest võiksin muidugi ette võtta terve maailmakaardi ning järjest sinna sada sihtkohta kirja laduda, aga vaid väheste kohtade vastu on huvi läbi aastate püsinud. Nepal on üks neist unistustest, mis on mind pikemalt saatnud ja sinna lähen juba järgmine kuu.

Kokkuvõttes jätan selle 100 eesmärgi nimekirja avatuks ja kirjutan sinna ilmselt samas tempos asju otsa, millega teisest eesmärgid täidetud saavad. Praegu on list umbes poole peal. Lõpuks meie unistused muutuvad koos meiega ja peaasi on endale aeg-ajalt meelde tuletada, et päris paljude unistuste täitmine on lihtsalt kättevõtmise asi. 

Kas sinu annetused ikka kantakse tuludeklaratsioonile?

Minu ürgaegsed lugejad äkki-äkki mäletavad, et kirjutasin kunagi annetuste tulumaksutagastusest. Nimelt võiks heategevusorganisatsioonid vaadata, et nad ikka maksuameti tulumaksusoodustusega ühenduste nimekirja on kantud ja annetajad ka deklareeritud saavad. Sel juhul saab regulaarne annetaja tuludeklaratsiooniga väikse motivatsioonisüstina annetustelt tulumaksu tagasi.

Meeldiva üllatusena sain nüüd JCI’lt selle kohta lausa emaili, et minu annetuse kohta on info Maksuametile edastatud ning peaksin seda juba eeltäidetud deklaratsioonil nägema. Väike liigutus, aga tegelikult ikka ääretult sümpaatne. Kiidan head eeskuju! 

img_20190202_0818562049925409.png

Patsutan siis ennast ka suurele suutlikkusele (ja natuke puhkusehala)

Lugesin siin Rahakrati postitust, kuidas ta iseendale muudkui õlale patsutab ja eriti seda tsitaati tema 100k aastaeesmärgi juures:

“Pea meeles, et suured ootused panevad aluse suurele suutlikkusele.”

Võtsin seepeale välja kalkulaatori ja lõin kokku, kui palju ma iga kuu oma netoväärtust kasvatama peaksin, et ikka aasta lõpuks oma 2019. aasta peaaegu hirmuäratav A-eesmärk 40k kätte saada. Üks kuu on ju juba mööda lennanud ning sellega nügisin ennast eesmärgile järgi peaaegu 2000 euroga. Okei, siin on raudselt “süüdi” turu taastumine ja see tempo pole realistlik, ega pruugi selline boost isegi püsima jääda.

Eeldusel, et mu portfell kohe päris ära ei kuku, peaksin püha kalkulaatori andmetel järgmised 11 kuud oma netoväärtust kasvatama keskmiselt 1339 eurot kuus (kui aasta alguse börsirallit poleks olnud, oleks see eesmärk olnud 1380 euri kuus).

Vaatasin sellele numbrile ausalt otsa ja mõtlesin, et see ei tundugi tegelikult niiii palju. Rääkimata sellest, et mu peamine raharöövel – reisimine – on selleks aastaks juba 95% lukus. Olen isegi tundnud, et sellise eesmärgi välja ütlemine paneb võimalusi otsima, kuidas see nüüd ikka päriselt kätte saada. Ja kui üks võimalus natuke feilib, paned teisel rindel jälle auru juurde. Tuleb aga kõvasti sussi sahistada ning võimalusi otsida, kuni suutlikkus iseenda ootustele järgi ka jõuab.

Kokkuvõttes tänud Rahakratile inspireeriva postituse eest. Pani mind ennast neid numbreid päriselt läbi arvutama ja tegin isegi kirvemeetodil netoväärtuse tabeli ümber. (Ei viitsinud seda nii lühikese aja peale peenelt kõveraks ajada, sest liitintress on nagu horisont – see tehniliselt peaks olema kõver, aga maa pealt paistab ikka sirge. 😀 )


Kuludest rääkides pajatan oma viimase reisielamuse ka kohe ära. Nimelt külitan praegu Küprosel voodis, varbad kõndimisest villis, tallad tulitavad, nägu rohkem päikest näinud, kui viimase kolme kuu jooksul kokku ning kõht head-paremat täis. Samme kogunes täna 31 000 (siin ma seda 40k eesmärki parem püüdma ei hakka). Praeguseks võin öelda, et seekordne kliimapagulussutsakas kulutab närve rohkem kui raha (ja on ikka seda vaeva väärt, vähemalt minu jaoks). 

Siialend algas külmunud lennukitiibade sulatamisega, mis lisas reisivintsutustele lisatunnikese seisvas lennukis istumist. Kell 1 öösel hotelli jõudes ootas meid toas ees jääkülm hundilaut, mida konditsioneer vaid jahutama, mitte kütma soostus. Saime seepeale toa, kus oli küll küte, aga kahte eraldi voodit mitte (rahustuseks kõigile, kes nüüd mu abielu lõhkiminekust Elu24’le rääkima tahavad tormata – reisin seekord emaga). Elasime ka selle üle ja kolisime hommikul omakorda kolmandasse tuppa, kus oli küll küte ja kaks voodit, ent õhtul hotelli laekudes selgus, et vannitoas elektrit mitte. 😀

Administraator oli taas minu kõnet saades valmis karjudes öhe jooksma, aga jõudis enne öelda, et ühtegi pikendusjuhet ega lisalampi neil anda pole, elektrik saaks tulla hommikul ning küünla küsimise peale ta lihtsalt naeris. Neljandasse tuppa kolimist ei tahtnud me isegi kaaluda (keegi ei pakkunud ka, muidugi). Käisin siis mobiililambi valgel duši all ning lisan oma kohustuslikku pakkimisnimekirja küünla ja tikud ka nagu tõeline prepper. 

Kõik lisanduvad pisijamad pistikute, seifi ning muude selliste esimese maailma vidinatega ei vääri isegi mainimist. Ja ausalt, see on ikka päääris normaalne hotell kõigi märkide järgi. Samas võimalus kolm päeva kuivas ja soojas päikesepaistel ilma viie vammuseta reipalt ringi kõndida on isegi seda 100% väärt. 

Detsembri pauk juba unustatud, ehk jaanuaris uue hooga

20190131_101624_00011860845323.png

Hüva tormi(li)st jaanuari lõppu, kulla lugejad! Olen endiselt vanamoeline ja jätkan kuukokkuvõtete tegemist, sest enda jaoks tõmban iga kuu lõpus otsad kokku ju niikuinii. Tormiliseks võib vist küll nimetada ainult väärtpaberiturul toimuvat, sest muidu on terve kuu valitsenud hämmastavalt stabiilne (ja külm!) talveilm, mis jääb veel ilmselt pikalt meelde, kui üks õige eestimaa tali.

Esimest jaanuari alustasin hoogsalt elu esimeste autojamadega ning jõudsin juba mõelda, et nonii, nüüd see 13-aastane igiliikur mulle häda ja arveid tootma hakkab. Õnneks oli tegemist kerge (aga hääleka) ehmatusega ning rahakoti õnneks andis rike endast märku maal vanemate juures, kus külakogukonnas palju asju teene teene vastu lahendatakse.

Lõpuks kohalik remondimees mult raha vastu võtma ei nõustunudki, aga minu truu neljarattaline nurrub taas. Kui kedagi huvitab, oli alles suvel vahetatud käsipiduri vedru pooleks murdunud, aga kaasnev hääl oli vähemalt selline nagu sureks 100 zombihobust parajasti kolmandat ringi mingit piinarikast surma.

Autoseikluste kõrval sattusin üsna eksprompt ettevõtlike naiste ette rääkima töö- ja eraelu tasakaalu võimalikkusest tehnoloogiasektoris. Ei teagi, kas lühike ettevalmistamisaeg oli kasuks või kahjuks, aga tehtud see sai ning pärast toredate inimestega juttu ajada ka.

Kolleegi kommentaar: “Kõik läks ju hästi. Nutma ei hakanud, vait ei jäänud…”
Mina: “…kordagi.” 😀

Lisaks mahtusid kuusse talvepäevad ja sTARTUp Day möll – neist viimane oli tööasjus külastades palju vähem eredaid elamusi pakkuv, kui möödunud korral, kui sealt vahutavate muljetega koju kirjutama laekusin. Seekord jõudsin pärast kolme tihedat (töö)päeva koju, vajusin hernesupi kausiga läpaka taha “Mad Men’i” vaatama ning ei tõusnud sealt enam terve nädalavahetuse.

Lubasingi ju see aasta rohkem molutada ning olen seda ka täitsa teadlikult ja sihilikult teinud. Muidu kipub iga vaba hetk vägisi mööduma mingis “kui ma nüüd kohe oma pika jooksu ära teen, jõuan pärast veel oma kolmekümne kõrvalprojektiga tegeleda ja pigistan vehele täpselt väljadoseeritud kvaliteetaja oma hüljatud abikaasaga” oravarattas.

Nonii, nüüd on kõik need mis-ma-tegin-mida-nägin-ja-mida-hommikuks-sõin heietused üle käidud ja aeg ka portfelli kallale minna. Kes märganud pole, kosusid turud jälle nagu värske pärmi peal ja detsembrikuist pauku poleks nagu vahel olnudki. No vaadake vaid seda netoväärtuse kõverat – päris ilus ju teine:

jaanuar

Viimase nükke tegi veel mu õnnetu Facebooki aktsia, mis just täna pika mõõna järel korraliku kasvu tegi. Pean ütlema, et see on päris meeleolukas emotsiooniost olnud (just emotsioonide proovilepaneku mõttes) – kes ikka elu põnevaks teeb, kui ise ei tee.

Suurele töötamisele ja molutamisele vaatamata olen uue hooga tegelenud ka isikliku ettevõtluse käimalükkamisega ning üsna lühikese ajaga on seal rindel rohkem toimunud, kui varasema aja jooksul kokku. Ei julge päris hõisata, aga tundub, et tuleb põnev aasta.

Selles osas soovitan veel kord konkreetse eesmärgi õnnestumiste ja nurjumiste graafikut pidada. Päris huvitav on tagantjärele jälgida, kuidas laksud käivad mõlemast suunast täiesti vaheldumisi ning ükski teekond ei tundu hetkes sile, sirge ega sihipärane. Seda enam on aasta-paar hiljem avastada, et peaaegu kõik tagasilöögid (aga ka mõned võidud) on üsna pea täiesti meelest läinud. 

Kuidas teil kuu möödus? Kas uuel aastal uue hooga või pigem targu atra seades? 

Investorite kogukonna feminismidraamast

fond (1).png

Millegipärast arvasin, et suured emotsionaalsed draamad raputavad ainult populaarsete emmeblogijate maailma, aga lõppeval nädalal lahvatas finantsmaailmas selline sõnasõda, et võitluse pohmell kandub ilmselt veel järgmisesse nädalassegi.

Kui keegi pole sellega veel kursis või lihtsalt ei viitsi seda mitmesaja kommentaariga lõime läbi lugeda, ärge kartke. Võtsin selle kangelastöö enda peale ning toon siin kiirelt peamise arengu ja argumendid välja. 

  • Kristi kirjutas Feministeeriumis sellest, kuidas naised on Eesti ühiskonnas süstemaatiliselt majanduslikult vähem kindlustatud.
    Diskleimer: mitte kuskil artiklis ei viidata, et mehed on ees või süüdi. Nenditakse lihtsalt hetkeolukorda, mis erinevatel ajaloolistel ja ühiskondlikel põhjustel on nii läinud ning nüüd püsib ja ennast taastoodab. Kui pool rahvast on süstemaatiliselt vaesem (sealjuures ainus erisus on sugu), toodab see omakorda muid ühiskondlikke probleeme. Sh paisub liitintressil vaesuseks vanaduspõlves.
  • Sellele järgnes testeeriline vastukaja Finantsvabaduse grupis, kuidas jälle mehi alusetult (“kaudselt”) süüdistatakse, selle põhjuseks pole diskrimineerimine ja üleüldse on palgalõhe välja mõeldud ning kui seda ükskõik kuidas näitena kasutatakse, ei ole ükski mõte artiklis enam tõsiseltvõetav. Miks see mujal riikides siis hoopis väiksemas mahus esineb, on küsimus omaette. 
  • Arutellu sisenesid õhina- ja tundepõhised maailmaeksperdid (kes võisid, aga ei pruukinud olla mehed), kellele muuhulgas tundub, et naised laristavad rohkem, kelle hinnangul naised tahavadki lapsega kodus olla, kes väidavad, et soorollid on ühiskonna kohanemine bioloogiaga, mitte vastupidi ning lihtsalt teavad kõikvõimalikke tõdesid mees- ja naissoo põhimõtteliste erisuste kohta (sh puhtalt loomariigi toimimise põhjal tehtud järeldused).
  • Kannatus katkes järgmistel naiseks olemise ekspertidel (kes seekord võisid, aga ei pruukinud olla naised).
  • Esimene ekspertide grupp nõudis naiste väidete tõestuseks ammendavat kõikehõlmavat statistilist ja teaduslikku tõestust, et miski on justnimelt nii, nagu väidetakse (sest sellest, et kõik märgid millelegi viitavad, ei ole piisa – aga mehe hinnangust, arvamusest ja tundest küll). Tsiteerin: “On täiesti ükskõik, mida sa tajud. Loevad faktid.”
  • Teine ekspertide grupp hakkas välja tooma ühe uuringu teise järel.
  • Esimene grupp väitis, et tegemist pole nende õigete uuringutega, need ei tõesta midagi või pole “reaalne tõde” (sic). Tooksin siinkohal välja, et isegi gravitatsioon on veel teooria – teaduses ei julge keegi must-valgeid väiteid loopida (aga kommentaariumides tehakse seda muidugi küll). 
  • Järgnes suhteliselt skisofreeniline olukord, kus ekspergrupp 1 ühest küljest väidetab, et uuringud uuringuteks, aga see ei lähe kokku sellega, kuidas päris elus tundub. Samal ajal nimetatakse neile uuringutele tuginevaid inimesi halvasti informeeritud arvajateks. Ja tagatipuks jõutakse tagasi selleni, et kogemuse ja tunnetuse põhjal ei saa elada ja loevad ikka kõvad faktid.
  • Kui ekspertgrupp 2 kõigi nende tunnete ja mittetunnete peale midagi siis lihtsalt väita julges, järgnes parastamine, et kui argumendid saavad otsa, saavad sõna emotsioonid.
  • Korda ad nauseam
  • Ja siis korda natukene veel. See lõim oli ikka erikuradi pikk.

Muidugi käis arutelu ära kõikvõimalikes muudes argumentatsiooni (et mitte öelda “demagoogia”) musternäidetes:

  • Ma pole näinud ühtegi meest, kes ütleks välja, et ta diskrimineerib – järelikult seda ei toimu.
    Kui aga naine ütleb, et meil on mingis küsimuses/kohtlemises/häälestuses ebavõrdsus, ei saa see olla tõsi ja vajab tugevat ammendavat jne tõestust. 
  • Palgalõhe ei peaks perekonnas üldse teema olema – rahakott on ju ühine.
    Meie üksivanemluse, lahutuste ja kasvõi meeste eluea statistika räägib vastupidist – pere pole püsiv, parem eelda halvimat.  
  • Aga isad saavad tööl oleku arvelt lapsega palju vähem kvaliteetaega veeta.
    Mulle tundub, et väga paljud naised vahetaks selle esimese eluaasta 24/7 hooldusjaama “kvaliteetaja” hea meelega tööl täiskasvanute seas käimise vastu. 
  • Ja üldse võiks naised vaadata, kellega nad neid lapsi teevad.
    Peegeldab tegelikult suhtumist ning üldlevinud normi, et laps on ennekõike ema mure – ema peab, isa võib. 
  • “Ma ei näe mitte mingit põhjust miks tööandja, olgu selleks mees või naine, peaks maksma sama palka töötajale, kes viibis 4 aastat töölt eemal ja sai teise mehega lapsed.”
    Lihtsalt… mida? 
  • “Varsti hakatakse mehi naiste töid tegema sundima, et statistiliselt oleks kõik ilus.”
  • Jne, jne, jne.

Kokkuvõttes on päris kurb, kui palju käib selle teemaga kaasas vaenu ja kaitseseisundit. Vaadates paljude meeste kalduvust kõikvõimalikest kohtadest kaude rünnakuid ja solvanguid välja tõmmata, tekib küll küsimus, kumb ikka see emotsionaalsem või õrnem sugu olema pidi ning kus on see paljuräägitud ratsionaalne arutlev mehemõistus.

Kirjutasin ise naiste ja meeste sissetulekute erinevusest ning naiste (nii internaliseeritud, kui välisest) pidevast väiksest vastutuulest juba kunagi eelmisel kevadel ka:

“For many men, the fundamental assumption is that they can have both a successful professional life and a fulfilling personal life. For many women, the assumption is that trying to do

Tõin seal välja, et naiste ja meeste majanduslik/sissetulekute lõhe on ju tõestatud. Isegi kui keegi otseselt midagi pahatahtlikult valesti ei tee, ei tähenda, et meie tegude või ühiskondlike valikute tagajärjed suures plaanis õiglased või head on. Teate seda inglise väljendit “a gift that keeps on giving“? Märkimisväärselt väiksem majanduslik kindlustunne on a problem that keeps on giving. 

Kui meil on hoiakud või kasvõi naiste enda sisemised uskumised, mida peaks selle ebavõrdsuse vähendamiseks murdma, on see justnimelt ühiskondlik küsimus. Alates kasvõi sellest, et tuletada kõigile vanematele meelde, et nende (teadvustamata soostereotüüpsest) kasvatusest oleneb laste tulevastes valikutes ju väga palju. Või küsides ühiselt, kas meie haridussüsteem aitab ikka nii poistel kui tüdrukutel võrdseid võimalusi näha. Ja hea näide ühiskondlikust lahendusest on kasvõi see, kuidas 2022 tuleb paindlikum vanemahüvitise süsteem, mis võimaldab vanematel lapsega paindlikumalt paralleelselt kodus olla.

Lõpetuseks peab sellel teemal saama vabalt rääkida, selmet põhiaur kulutada kaude emotsionaalselt riivatud meeste maharahustamiseks.