Investeerimine kui jõutrenn

investeerimine kui joutrenn.png

Kuidas teada, et inimene harrastab veganlust või MMSi või teeb joogat, crossfitti või jumal teab mis muud trenni? Ära muretse, ta on sulle sellest juba rääkinud. Seega ei tule ka mu lugejatele ilmselt üllatusena, et ma suht palju kõikvõimalike aktiivsete masohhismi alaliikidega tegelen. Kirjutasin selle ainesel kevadel ka postituse investeerimise ja maratonijooksu sarnasustest.

Käesolev talv on mind aga esimest korda põhjalikumalt jõusaali viinud, sest praegu sobib see mu päevakavasse lihtsalt paremini, kui kellaajaliselt toimuvad jooga- või jõutrennid. Lähenesin asjale nagu enamikule tegevustele elus – panin umbkaudse eesmärgi paika, lugesin sel teemal paar päeva risti-rästi internetti läbi, sõelusin välja kõige lollikindlamad rusikareeglid ning üritasin enda jaoks üles ehitada võimalikult lihtsa, aga tõhusa süsteemi.

Suures plaanis võib seda lähenemist tõesti laiendada kõigele, millega ma tegelen, sest huvisid on mul omajagu ning kõigega detailidesse või täiusesse minna ei jõua (ega viitsi). Ilmselt võin õnne tänada oma eluterve pohhuismi eest (nagu üks mu kunagine ülemus mind iseloomustas), sest perfektsionism on ju levinud tõbi ning ma pole veel kuunud, et see kedagi ülearu õnnelikuks teeks.

Võttes näiteks kasvõi investeerimise, saaks sellega ju hoopis rohkem süvitsi minna, end harida, pidevalt peenhäälestada ning optimeerida tootlust täiuse suunas. Samas ma ei tahagi täiust taga ajada, sest mulle tundub, et sinna investeeritav aeg ei saa seda hobikorra tegevale inimesele tegelikult proportsionaalselt kasu tagasi tuua, võrreldes vana hea konservatiivse ära-päris-idioot-ka-ole taktikaga. Kokkuhoitud aja aga panen parem kõigisse neisse teistesse tegevustesse, mis mulle veel rõõmu valmistavad.

Tulles nüüd jõusaali juurde tagasi, siis lähtun seal järgmistest endale paika pandud põhireeglitest:

  1. tehnika on nr 1
  2. tahan saada tugevaks, s.t vähe kordusi ja suured raskused
  3. tahan saada päriselt tugevaks, seega enamasti kasutan vabaraskusi
  4. tahan olla funktsionaalselt tugev, seega teen peamiselt kogu keha hõlmavaid “suuri” ning ajatuid keharaskuse harjutusi
  5. samas olen laisk ja mugav, seega käin ühes trennis kogu keha läbi ja pooltel trennipäevadel teen endiselt jooksu ka (mõni ütleks, et need trennid töötavad üksteisele vastu, aga ma ütleks, et asi on tasakaalus)

ara karda suuri raskusi.png

Selle pika heietuse lõpuks on aeg minna nende paralleelideni, mida jõutrenni ja investeerimise vahel tõmmata saab.

1. Ära alusta viimistlemisest, kui põhja all pole

Teate küll neid inimesi, kes tulevad saali ja seal kõik need paarkümmend minutit ainult kõhulihaste- või reielähendajamasina otsas istuvad? Ühe koha viimistlemine on umbes sama mõttekas, kui investeerima hakates kogu vaev täiuslike XIRR tabelite ülesehitamisele kulutada, aga säästmise oskus jääbki õppimata. Muidugi võib detailidega tegelemine põnev ja motiveeriv olla, aga ükski kõhulihas ei tule selle peale välja, kui teda ülejäänud süsteemist eraldi treenimas käia.

2. Kiireid lahendusi pole olemas

Teate küll neid 30 päeva väljakutseid, mis lubavad iga päev kükke tehes juba kuu aja pärast täiuslikku tagumikku. Mingi tulemuse selle ajaga kindlasti saab, aga ei midagi rabavat ning selle peale kipuvad paljud inimesed käega lööma. Samamoodi pole investeerimine koht hoogtöö korras tegutsemiseks ja hea tagumiku nimel tuleb regulaarselt töötada väga pikka aega.

3. Noorus andestab rohkem

20ndad oli selline vahva aeg, kui sa võisid öö otsa pidutseda ja järgmisel hommikul veel otse kooli minna ning seal millestki isegi aru saada. Oma küpsetes 30ndates kinnitan, et pärast õhtusöögi kõrvale joodud veinipokaali vaatab hommikul pikast unest hoolimata peeglist mu ema vastu (ehk keegi, kes on minust 30 aastat vanem). Ka trenni osas võid noorena oma kehale lubada igasugust retsimist ning püsivat häda sellest ei teki. Vanadusse jõudmisest saad aru aga selle järgi, et isegi arstid ei ürita sind enam terveks ravida – nii nüüd lihtsalt ongi. Samamoodi saad finantsotsustes endale noorena rohkem lollusi ja uljust lubada. Vanast peast tasub ettevaatlikum olla, sest ebaõnnestumisest ei pruugi enam ära taastuda.

4. Ära karda suuri raskuseid

See on pigem naiste mure, et jõutrenni peetakse millekski mehelikuks. Võiks arvata, et meetri raadiuses enam kui kolmekilosest hantlist hakkavad kõigil naistel võluväel kasvama vuntsid ja Johnny Bravo biitseps. Tegelikult võiks regulaarne jõutrenn kuuluda kõigi inimeste liikumisharjumuste hulka. Niimoodi on vanast peast ikka hoopis tugevam ja toekam tunne.

5. Ära käi trennis, hakka treenima

Kui sa juba saali kohale lähed, ei tasu seal niisama telefoni näppida. Samuti pole mingit mõtet lõpututel investeerimiskoolitustel või -seminaridel kohalkäimisest, kui sa oma eesmärkide nimel päriselt tööle ei hakka. Muidugi on alguses hirmus saali minna, kui seal ootab ees käratsev parv kõiketeadva ilmega vanu kalu, kelle ees on piinlik valetpidi masina otsa ronida või 2-kilose hantliga heitlema hakata. Samas kunagi olid nemad samasugused ja vahepeal ronivad siiamaani valesti masina otsa – tegijatel ikka juhtub.

Kasvuvaludes paradiis Siargao saarel

Artikkel ilmus toimetatud kujul 21. novembri Eesti Ekspressis

“Ma mõistan, et teil pole öörahu kohta mingeid seadusi, aga kuhu jääb elementaarne viisakus (common courtesy)?” küsin paluvalt meie öömaja administraatorilt. “We don’t have it here,” laiutab ta soojalt naeratades käsi. Prooviks keeran TLC’likku draamat veel kraadi võrra juurde: “It’s our honeymoon and it’s turning into a nightmare.” Samasuguse sooja naeratusega saame personalilt ülevoolavad õnnitlused abiellumise puhul, aga abi oma piinade leevendamisel mitte.

Mesinädalateks nimetame seda reisi pigem tinglikult, sest tegemist on meie igasügisese kaugema sihtkohaga, millele eelnevasse nädalavahetusse planeerisime väikese pulmapeo. Tänavu osutus valituks Filipiinide surfipealinnaks tituleeritud Siargao saar, mis tõotab palju ehedust ning avastamisrõõmu ka neile, kes kirglikud lainepüüdjad ei ole (näiteks mina).

Kahjuks avastame kohale jõudes, et tegemist polegi nii idüllilise paigaga, kui endale vaimusilmas ette mananud oleme. Oleme peatumispaigaks valinud kõrgelt hinnatud Kermiti surfikuurorti, mis asub saare elavamas lõunatipus General Luna linnakeses. Esimesed ööd meie ehedas, ent moodsate mugavustega privaatmajakeses mööduvad aga kasvavas õuduses, kui naabruskonnast kostev kohutav vaibakloppimismuusika majakese seinad lausa värisema paneb.

Sellest võrsub ka eelkirjeldatud kauplemine Kermiti personaliga, kes saavad vaid nentida, et teisedki külalised ja ümberkaudsed elanikud kõik kurdavad, aga eraomaniku krundil toimuva osas pole naabritel mingit sõnaõigust. Ilmselt oli selline põhimõte igati õigustatud ajal, kui suurim naabrusõigusi rikkuv tegevus võis olla häälekas seatapp. Tänapäevaste tehniliste võimaluste juures on kaaskodanike elu põrguks tegemise võimalused nähtavasti (ja selgelt kuuldavasti) kõvasti mitmekesisemad.

Kas järgmine Boracay?

Siargao saarekest võib tõepoolest nimetada maailma servaks, sest sealt edasi ida suunas laiub vaid kümneid tuhandeid kilomeetreid Vaikset ookeani koos maailmamere sügavaima punkti – 10-kilomeetrise Mariaani süvikuga. Järgmine kuiva maa punkt on alles Hawaii saarestik. Saare pindala on 437km2 (pool Hiiumaad või kaks Muhumaad), kuhu on end ära mahutanud 240 000 elanikku. Neile pakuvad lisaks kalapüügile ja põlluharimisele elatust turistid, kelle arv on hetkel hüppeliselt tõusmas. Kui 2017. aastal külastas saart umbes 15 000 turisti, tõusis külastussagedus 2018. aasta alguses veelgi.

Seni on saar olnud peamiselt populaarne peatuskoht kohalikule ja rahvusvahelisele surfikogukonnale, ent viimastel aastatel on see hakanud hiilima erinevate sotsiaalmeedia-influencer’ite reisisoovituste tippu. Viimase hüppe külastajate laviinis tingis aga senise populaarse sihtkoha Boracay saare sulgemine 2018. aasta aprillis. Juba Filipiinidele lennupiletid broneerinud turistid pidid kiirelt otsima alternatiive ning suur osa neist valgus sotsiaalmeedias paradiisisaarena tuntust koguvale Siargaole.

Mäletatavasti suleti Boracay saar fekaalireostuse tõttu pooleks aastaks ja seda hakati vaikselt taasavama 2018. aasta oktoobri lõpust. Vaid 17 000 elanikuga saarekest külastasid miljonid turistid aastas, ent arendustegevust ei suudetud hallata ja enamik kohalikke elamisi ning ettevõtteid suunas reoveetorud otse sellessesamasse merre, mis neile turistide näol elatust tõi. Eelneva tulemusel oli saareke lõpuks sellises seisus, et isegi Filipiinide president nimetas seda virtsaauguks.

Lääne turistide hordid pole aga tingimata õnnistus ning üha enam räägitakse, et silmas tuleks pidada turismi jätkusuutlikkust. Ka Siargao tundub kohati ägavat iseenese populaarsuse all ja üha enam tõstavad pead jutud, kas sedagi paradiisi ootab Boracay saatus. Tulles tagasi olematu öörahu juurde, möönavad ka kohalikud, et veel aasta tagasi oleksid nad saare peoelu kirjeldanud sisuliselt olematuna, aga lühikese aja jooksul on kõik muutunud.

Vaikust majja seades

Ühel õhtul läheme huvi pärast jubedaima tümaka jälgi ajama ning lõpetame kohalikus karaokebaaris (karaoke on filipiinode hulgas hämmastavalt populaarne), kus sel hetkel on vaid vaevatud moega ettekandja ning keset tantsupõrandat kössitab veelgi vaevatuma moega kass. Ja muidugi see õhkurebestav bassiplärin, mis algas juba õhtul kell 6. Ettekandjaga üle leti röökides saame teada, et kellelgi peale koha omaniku pole õigust seda ka maha keerata.

Nii veedamegi ühe kauni õhtu oma mesinädalatest mööda pimedat General Lunat ringi marssides ja härra Dingdongi (icc) nimelise kohaliku korüfee jälgi ajades. Muuhulgas kuulub talle ka uhke hotell – pläraurkast turvalises kauguses muidugi – kus härra Dingdong naudib seda õnnist puhkust, mida tema meelelahutusasutuse naabruskond endale lubada ei saa. Ehkki hotelli administraatori tungiv veenmine vilja ei kanna ja härra Dingdongi meil näost-näkku kohata ei õnnestugi, jätame härrale härda palve baaris bass maha keerata – ülejäänu summutamisega saavad vähemalt kõrvatropidki hakkama.

Oh seda õnnistust, kui mõni aeg hiljem saabub – vähemalt tolleks õhtuks – kauaoodatud vaikus. Samuti saame meie lõpuks koju tagasi sõita – ei taha kujutledagi nende inimeste igapäeva, kelle kõik ööd mõne helireostuse poolt mürgitatud saavad.

Jätkusuutmatu turism

Nii kohalikelt kui välismaalastest kuurortiomanikelt kõlab palju etteheiteid kohalike võimude suunal, kes regulatsioone, prügimajandust, arstiabi ega liiklusohutust galopeerivate muutustega sammu ei suuda pidada. Kinnisvaraarendusi kerkib kõikjal kui seeni pärast vihma ning rannaäärsed maalapid on müügis suisa kümnete miljonite eurode eest. Arendajate surve on nii tugev, et mitmel pool on näha ärritunud silte: “This lot is NOT for sale”.

Samas kohalikud selles rahapeost suuremat osa ei saa, sest neil puuduvad kapital ja oskused, et ise oma maad ettevõtluseks kasutada. Sageli on võimatu lõplikult aru saada, kas järjekordse hüti puhul on tegemist varjualuse, kuuri, kuudi või eluasemega. Kõrval kerkivad üha uued villad ning teedel vuravad lisaks kõikvõimalikele fantastilistele kerg-mootorsõidukitele ka läikivad Toyota Hiluxid. Samas ei tuleks pähegi kohalikke haletseda, sest inimesed tunduvad kordades õnnelikumad, kui näiteks maailma jõukamasse otsa kuuluvad eestlased.

Muidugi pakub turism neist paljudele tööd – on isegi omaette mure, et noored mehed ei viitsi enam põldu harida, vaid lähevad parem randa surfiinstruktoriks. Kuna see enamasti kujutab endast madalas vees neidude lauaga ringitalutamist ja fotode tegemist, eelistaks seda ilmselt isegi kõrvetava päikese all kõplamisele või vesipühvliga põllukündmisele.

Üks Kermiti ettekandja räägib, kuidas tema päevapalk on 300 peesot (5 eurot), mis on menüüs tavapärane roa hind. Sellest omakorda enamik kulub kütusele (60php = 1 euro liiter) ning kui mõni külastaja otsustab maksmata minema kõndida, võetakse see täishinnaga tema palgast maha. Ka temal on plaanis maha müüa perekonna kookosefarm – saadud rahast tahab ta osta mototakso ja hakata turistidele teenust pakkuma.

Hiljem internetis röögatuid kinnisvarahindu uurides tekib küsimus, kui palju kohalikud ise oma esivanemate põllulappide eest raha saavad. Paratamatult tekib paralleel mingi uue kolonialismi lainega, sest sellise hinnasurvega pole kohalikel endil lõpuks kuskil elada – rääkimata oma maade tagasiostmisest.

Positiivne plastivabadus

Tulles lõpetuseks positiivsemate teemade juurde, on Siargaol praegu veel säilinud see võrratu paradiisiloodus ja kohalike ehe elustiil, mida me sinna ka otsima läksime. Ehkki öörahu näitel võiks arvata, et ühiskondlikud kokkulepped saarel ei toimi, on seni suudetud toimivana hoida plastivabaduse põhimõte. Nimelt olime juba enne saarele jõudmist kuulnud, et väidetavalt üritatakse täielikult vältida ühekordsete nõude, veepudelite ja isegi joogikõrte kasutamist. Ilmselt igaüks, kes vähegi Aasias käinud, suhtuks sellistesse väidetesse pehmeltöelda skeptiliselt, sest sealne plastikuuputus on enamasti fenomenaalne.

Positiivse üllatusena saime aga hoopis ise ninanipsu, kui terve sealoldud aja jooksul ei “õnnestunud” meil kohata ühtegi plastiktopsi, jooke pakuti vaid bambus- või metallkõrtest, kohvi joodi viisakalt kohvikus kohapeal tassist ning igas söögikohas olid kättesaadavad puhastatud joogivee kanistrid isikliku pudeli täitmiseks.

Kui reisi teisel nädalal toateenijad mu (Manila lennujaamast soetatud) tühja veepudeli kogemata minema viskavad, satun esimese hooga päris kimbatusse, kust üldse pudelivett ostagi saab. Selles osas võib Siargaod pidada eesrindlikumast ükskõik millisest heaoluriigist, sest isegi lennujaamas on saadaval puhas jahe joogivesi. Igal juhul tasub oma taaskasutatav joogipudel kaasa pakkida.

Täiesti puhtana on seni suudetud hoida ka liivarannad, kus vees loksuvat kiletükki või liivas varitsevat pudelikorki nähes on tegemist nii haruldase pildiga, et käsi seda iseenesest kokku korjama sirutub. Samas on siinset loodussõbralikkust käivitav ja elus hoidev jõud just surfarite kogukond – paratamatult tekib küsimus, kas vana kord ka uut masti massturistide saabumisele vastu peab.


Mida saarel kindlasti näha? 

Kui saare üsna lühike “kohustuslike vaatamisväärsuste” nimekiri ammendatud, võib pühenduda reisi väärtuslikemale osale, ehk vabale ringikondamisele. Kauneid randu, ehedat külaelu ning kariloomadest kirjusid palmisalusid on avastada igal nurgal – isegi otse meie öömajast saja meetri raadiuses oli nööriga puu küljes pool miniloomaaeda. Ookeanivesi kipub olema liigagi soe ja pole harvad juhud, kui kordamööda ujumas käies teine kaldavees kõige ehedamat vanni võtab.

Siiski ohutus ennekõike

Ringiuitamisel tasub olla aga ettevaatlik, sest juba Kermiti infoleheski hoiatatakse turiste targu, et Siargao pole see koht, kus keegi tahaks viga saada. Lähim korralik arstiabi on kättesaadav tunnise lennukisõidu või kolmetunnise paadisõidu kaugusel. Saare suurimateks ohtudeks võib pidada liiklust ja kookospähkleid. Viimased kukuvad kõikjal kõige ootamatumal hetkel tuhmi mütsatusega puu otsast alla ja ehkki rahvarohkemates kohtades on palmid tühjaks raiutud, viskasin iga paari sammu järel kahtlustava pilgu nina eest ka taevasse.

Liiklus on Aasiale omaselt segane ning pikkadel pimedatel õhtutel ei vaevu paljud kaasliiklejad ka esitulesid kasutama. Samuti pole kiivrid kuigi levinud – isegi politseinikud tuiskavad mootorrataste seljas paljapäi, tukk uljalt tuules lehvimas, Peame mopeedi rentides läbi käima neli laenutust, enne kui õnnestub korraga kahele inimesele töökorras kiivrid saada. Ettevaatus on aga asja eest, sest isegi meie sealoleku ajal satub üks teine Kermitis peatunud paar öösel peolt tagasi sõites õnnetusse ning mees meespool saab surma. Kui Siargao pole koht, kus keegi tahaks viga saada, võib vaid kujutleda, mis tunne on üritada sealt organiseerida surnukeha minematoimetamist.

Kus peatuda?

Paljukiidetud Kermit Siargao’d pigem ööbimiseks ei soovitaks, sest nagu kogemus näitas, oli tegemist üsna lärmaka, vähese privaatsusega ja ebahubase paigaga. Selle asemel tasub kiigata kohti nagu Soultribe Beach Retreat, mis on General Lunast veidi väljas ja väga lähedal parimale ujumiskohale, mis meil leida õnnestus (Malinao poolsaare tipus asuva Doot Beach’i mangroovimetsadesse viiv suue). Samuti jättis hea mulje Cloud 9 lähedal asuv Harana Surf Resort, mis on sarnaselt Kermitiga piirkonna hinnatumatu seas.

Vaiksema ja idüllilisema puhkuse austajatel tasub kiigata saare põhjaosa poole, kust jäi eriliselt kauni ranna poolest silma Pacifico Beach Resort – seal võikski vist kaks nädalat rannast raamatut lugedes ja lainemüha kuulates mööda saata. Samas tasub põhjaosas arvestada, et toidulaua ja teenuste poolest on valik askeetlik.

Kus ja mida süüa? 

Filipiini traditsioonilist toidulauda nimetatakse üheks Aasia igavaimaks (et mitte öelda halvimaks) ning koosnebki see peamiselt kanast, sealihast, kalast ja rohkest riisist. General Luna ja Cloud 9 piirkonnast väljaspool seega erilist maitseelamust veel oodata ei tasu. Näiteks saare suurimas linnas Dapas, mis on peamiselt kohalike elupaigaks, testisime väidetavalt linna parimat kohvikut ja pärast esimest sõõmu kirjutasime selle elamuse kohaliku ettevõtluse toetamise alla.

Õnneks on saare lõunatipus hea valik erinevaid välismaalaste rajatud söögikohti, kust suuremat sorti söögisõbrad leiavad tervislikke valikuid igale maitsele. Poes jäätise järel käisime täpselt ühe korra, ent edaspidi tundus lihtsam haarata jahutuseks järjekordne mango-shake. Ilmselt keha vaid rõõmustas kahe nädala kohaliku kala, kirevate müsli-jogurti-puuviljakausside ning muu hea-parema värske ja tervisliku üle. Kui kohalikust toidust või värskest kraamist tüdimus peale tuleb, saab Kermitis tänu itaallasest omanikule ka ehedat pitsat ja pastat – näiteks paremat pasta carbonarat olen saanud vaid Firenzes.

Meie lemmikuteks kujunesidki meie oma peatuspaiga restoran Kermit, kus pakutakse nii kohalikke kui läänelikke toite. Parimate flat white kohvide järele kõndisime tänavat pidid mõnisada meetrit edasi Pleasurepoint Cafe’sse, kus valitses alati mõnus segasummasuvila kasside-koerte ja püsikundedega. Fantastiliste puuviljakausside nautimiseks tasub aga rollerinina seada Shaka Cafesse, kust avaneb ka ideaalne vaade parimatele surfilainetele.

Novembri kokkuvõte – kui see on kriis…

20181130_094022_00011103242384.png

Novembril on ots peal ja vahepealsed turuelevused on ka sujuvalt kuidagi unustustehõlma ära vajunud. Käisin hiljuti huvi pärast portfellis kiikamas, et kui paljuga ma nüüd miinuses olengi. Esimese ehmatusega võrreldes polnud enam midagi halvemaks läinud ning tänaseks olid seisud veel ilusti kosunudki.

Ma tõesti tahaks siin edasi anda mingeid sügavamaid sisekaemusi või taktikalisi analüüse, aga päris ausalt öeldes olen ma lihtsalt üks igav ja tuim mugavusinvestor ning ülearu portfelliridadel toimuvaga pead ei vaeva. Muidugi kogu portfelliga punases käia mul hetkel ei õnnestunudki. Eks olen piisavalt kaua juba turul olnud ka ja piisavalt pikk maa on tagasi minna. Pole muud öelda, kui vana head Ansipi tsitaati kulutada: “Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma elada tahaksingi.”

Kui eelmine kuu jahusin siin, et ei tea, kas netoväärtust siin edasi kajastada, siis inertsist tegin seda siiski. Enda jaoks löön selle kokku niikuinii ja selliseid trende on ainult rõõm jagada. Elevusega ootan veel seda, mis mu LHV võlakirjad esmaspäeval teevad, sest teadupärast läksid need liigagi hästi kaubaks ja märgiti mitmekordselt üle.

neto.png

Üldiselt tuleb sellest vist kõigi aegade lühim kuu kokkuvõte, sest mis sellest pimedast ajast ikka rääkida. Tegin kõvasti tööd ja trenni ning pidasin eelmisest reisist napilt kuu vastu, enne kui talve keskele kiire kliimapagulustuuri soetasin. Talv pole veel kalendri järgi õieti alanudki, aga juba tahaks vahelduseks joosta mitte ainult kottpimedas ning Michelini-mehikeseks vooderdatuna.

139 euroga/inimene sain pikaks nädalavahetuseks Tallinnast otselennud Küprosele ja ööbimise igati kobedas hotellis. Umbes sama raha oleks kulunud järjekordsele Saaremaa tripile, aga talviste oludega polnud mul isu nii pikka sõitu ette võtta. Parem siis bussiga lennujaama sõita ning hopsti veits soojemasse kliimasse põigata – ajakulu on kokkuvõttes peaaegu sama, aga saan sõidu ajal filme vaadata ning raamatut lugeda.

Senine kogemus näitab, et sellel laiuskraadil on jaanuaris-veebruaris meie mõistes igati mõnus suveilm – kaelani meres loksuda või päevitada päris ei saa, aga seda ma niikuinii eriti ei harrasta. Jooksmiseks-matkamiseks on ca 20 kraadi sooja täiesti ideaalne.

Ahjaa, 30-aastaseks sain ka. Sellega on kõvasti lihtsam harjuda olnud, kui uue nimega.

Kuidas teil november läks? Loksusite samamoodi ajatajuta lõputus pimedas limbos või viskas rohkem elevust ka sisse? 

Abielurahva raske elu – nimevahetuse juhised algajatele

Abielul on ümber omamoodi romantiseeritud igavese õnne oreool (millele vastanduvad igasugused Game Over tüüpi parastavad retoorikad). Eriti ei taheta rääkida sellest, et pulmadele võib järgneda hoopis korralik masendus või madalseis, kui pulmaeelne elevus ja mesinädalad lõpuks läbi on.

Kes nüüd arvab, et ma siin oma suhteprobleeme lahkama hakkan, peab kahjuks pettuma. Tahan teile pajatada sellest, milliseks uskumatuks Egiptuse nuhtluseks on osutunud nimevahetusega seonduv asjaajamine. Oleks ma seda kõike ette teadnud, oleksin mõne hea hetke pikemalt nimevahetust kaalunud. Vahepeal tekkis küll tunne nagu oleks ma mõni neist pedofiilidest, kes pärast vanglast vabanemist üritab endale salakavalalt uut identiteeti välja sehkendada.

Olen siin juba varemgi ahastanud, miks pole abielu korral asjaajamine kuidagi lihtsustatud paketina korraldatud. Mõelge veel milline promovõimalus – pereväärtused ja särki-värki. Mõni konservatiivne partei võiks vanainimeste peksmise ning välismaalaste kividega loopimise asemel hoopis innovatiivseid turunduslahendusi välja mõelda (ma ei ütle, et see kedagi nende poolt hääletama paneks, aga vähemalt oleks muljetavaldav).

Näete, ma koostasin juba infolehe ka ära: 

img_20181128_202636988428904.png

Millise pakilisema bürokraatiaga värske abieluinimene (näe, kui sooneutraalne) siis rinda pistma peab? 

  • Passi ja ID-kaardi uuendamine (ilmselgelt) – ja kui nüüd lähinädalatel ID-kaart kätte saada, ei pruugi sellega kohe toimetada saadagi (soojad õnnesoovid veelkord!)
  • Mobiil-ID – mine seisa operaatori juures sabas, täida pabereid, lase oma SIM-kontaktid ümber kopeerida ja siis heitle tunnike-paar PPA aktiveerimiskeskkonnaga.
  • Juhiluba – ehkki juhiluba ju enam kaasas kandma ei pea, läheb seda välismaal sõitmiseks ikka vaja. Ja tõepoolest, ka Läti on välismaa.
  • ID-kaardi või selle koopiaga tuleb omakorda panka minna, et seal kontode nimed ära muuta.
  • E-mail – kas te teadsite, et Gmailis (sest olgem ausad, kes muud postkasti ikka kasutab) pole mingit moodust e-mailiaadressi ära muuta? Ma poleks ka seda uskunud, aga põhimõtteliselt on vaja teha täiesti uus konto ja hakata eelmisi e-maile (sest mul on neid lisaks põhiaadressile päris mitu) sinna ümber suunama. See pole veel kõik – muud Google’iga seotud kontod tuleb ju samuti kas ümber muuta või üle kolida. Näiteks olen väga tihe Google Drive’i kasutaja ning kogu see kolimis- ja seadistamisepohh tundub seni nii hoomamatu, et toimetan siiamaani vana aadressiga.

Õppige minu vigadest, ehk kuidas mitte dokumendifotot teha

Minul on tänaseks abiellumisest möödas poolteist kuud ja eelmised dokumendid kaotasid kehtivuse üle kahe nädala tagasi. Pärast kahenädalast paberiteta lindpriielu sain ahjusooja ID-kaardi ning passi alles eile kätte (ja saan nendega nüüd mööda järgmisi asutusi ringi saalima hakata).

Millest see viivitus? Endalgi piinlik, aga kui kedagi sama orgi otsa kukkumisest hoiab, on jagamine seda väärt. 

Nimelt tellisin dokumendid veebipõhisest taotluskeskkonnast, mille juurde viskasin tõsise näoga heleda köögiseina taustal tehtud digifoto. Olin isegi üllatunud, kui see mugavustaotlus läbi läks ning paar nädalat hiljem sain kutse dokumentidele järgi minna. Broneerisin isegi PPA teenindusse aja valmis ja lootsin kogu asjatoimetusega oodatust lihtsamini hakkama saada.

Seiklesin ühel pimedal pealelõunal äärelinna PPA-sse ning maandusin teenindaja ette. Tema võttis dokumendid ümbrikust välja, heitis neile ühe pilgu ja… küsis siis, kas need on mobiili esikaameraga tehtud. 

Mina (sünges eelaimduses): “Jaaa…”
Teenindaja: “Kahjuks peame need dokumendid kehtetuks tunnistama. Palun minge fotoboksi ja tehke uus pilt.”
Mina: 

Mis siis selgus ja millele ka dokumendifoto nõuetes ning juhistes kuskil viidatud pole? 

Selfikaamera pöörab ju enamasti pildi tagurpidi.

Let that sink in for a moment… 

Aga mis sellest siis on, võiks ju küsida, kui sa just mõnes suunas silmatorkavalt ebasümmeetriline pole? Ma ei tea, mis KAPO-tasemel koolitust neile teenindajatele tehakse, aga minu puhul sai saatuslikuks üks täiesti suvaline hele sünnimärk, mida minu meelest nähagi pole (või suvalisest punnist võimalik eristada).

Igatahes jäin vahele ja pidin loodetud aja kokkuhoiu asemel jälle fotoboksi ronima. Ärge siis olge nii juhmid ning pöörake selfi ikka õigetpidi tagasi. 😀 Ja olge vähemalt vaimselt ette valmistunud, kui palju sekeldusi nimevahetusega tegelikult kaasas käib.

Enesearengu kasvukõverast ja ebaõnnestumistest

Investeerimiseesmärkide saavutamisel on sage soovitus jagada suur ning kauge eesmärk motivatsiooni säilitamiseks pisemateks tükkideks. Seda tarkust võib tegelikult laiendada kõigile eesmärkidele, sest üleöö täituvad unistused või saavutatavad eesmärgid näitavad kas puhast juhust või seda, et sihiti liiga madalale. Samuti on investeerimises kombeks ühe või teise näitajaga progressi mõõta. Miks mitte sama tehnikat muudesse valdkondadesse üle kanda. 

Ma olen siin viimasel ajal palju rääkinud väikestest sammudest õiges suunas, õhinapõhistest minieksperimentidest, puterdades minemahakkamisest ning enese teadlikust arendamisest. Kui me pidevalt teadlikult teeme kasvõi väikseid eesmärgistatud samme, hakkab see ühelt maalt samamoodi lumepallina veerema, kui investeeringute liitintress. Tegelikult koosnevad ju kõik suured eesmärgid väiksematest sammudest, mis ideaalnägemisega tagasivaates võivad väga loogilised tunduda, aga hetkes pole seda mitte.

Ehkki tagasivaade on alati selge, võib hetkes tunduda, et edasiminekut pole või toimub mingites valdkondades suisa tagasiminek. Mõistusega saad isegi aru, et asjad ju liiguvad, aga tunne ei taha kuidagi järgi tulla. Ühel sellisel hetkel mõtlesin ajajoonele ära kaardistada viimaste aastate enesearengu eduelamused. Mingit täpset loogikat mul selleks polnud, aga märkisin ajaliselt üles kõik sellised sündmused, mille osas tundsin, et liigun õiges suunas või jõudsin sammu pikematele eesmärkidele lähemale.

Tulemus? Täitsa nagu kasvukõver ju, kas pole?

Screen Shot 2018-11-22 at 09.11.16

Täpseid sündmusi ma siin välja tooma ei hakanud, aga tegemist on just erialaste arengutega, seega koera sünnipäeva, pulmi või muud tilu-lilu siin pole (räägime siiski olulistest teemadest, eksole). Ilmselt annaks sama loogikat kasutada ka eraelu, trenni või ükskõik millise muu valdkonna arengu kaardistamiseks.

Kui nüüd seda rohelist kõverat piisavalt nautinud olin, otsustasin kõik tagasilöögid või ebaõnnestumised ka teljele tippida.

Screen Shot 2018-11-22 at 09.11.08

Taas – nagu öeldud – on tegemist ainult erialaste negatiivsete kogemustega, seega isiklikud mustemad hetked tulid veel sellele lisaks. Ma ei nimetaks neid isegi tagasilöökideks, sest erinevalt investeerimisest ei vii kriitika või luhtunud katsed sind tegelikult kuidagi tagasi. Nagu üks mu sõbranna väga tabavalt ütles, viivad need kogemused kõik edasi – lihtsalt mõni raskemini kui teine.

Tegelikult on ju isegi hea, kui elu sind mugavustsoonist ise välja suruma hakkab. Samas pean selle kaardistamisharjutuse peale ka möönma, et negatiivseid sündmusi oli ootamatult keerulisem mälusopist kokku otsida, kui eduelamusi, sest pikapeale pole neil ju mingit tähendust (inimloomule peaks küll vastupidine sättumus sisse kodeeritud olema, aga äkki ma olen siis ajupestud optimist).

Samas väljapoole me neid ebaõnnestumisi ju naljalt ei promo – minagi jagan sotsiaalmeediasse ikka mõne saavutuse, mitte ei kirjelda, kuidas keegi mind kuskil pikalt saatis või mõni projekt tulemust ei andnud. 😀 See on täitsa loomulik, aga jätab kõrvaltvaatajaile mulje, et järelikult peabki tee eesmärgini minema vaid püsivalt positiivsete elamustega. Ja kui tuleb esimene, teine või kolmekümnes negatiivne elamus positiivsete vahel, on järelikult tegemist vale teega. Sest kõigil teistel ju neid ebaõnnestumisi ei tundu olevat ja elulooraamatud on kirjutatud selles eelmainitet kõiketeadvas tagasivaatavas pilgus.

Kokkuvõttes ei öelda asjata, et fail fast and fail often. Nurjumised õpetavad – valusalt küll, aga see-eest tõhusalt. Nurjumised näitavad, et sa oled proovinud ja proovid veel. Parem siis sellega ära harjuda, kui jätta proovimata. 


Kellel on huvi enda kohta sarnane asi koostada, siis kasutasin kiiruse mõttes TimeGraphics keskkonda, aga googeldades tuleb erinevaid võimalusi terve ports välja. Exceli-sõltlastel on võimalik tõusu- ja mõõnahetki ka tabelisse kanda ning seal ajajoont koostada – ilmselt on see ka püsivam variant, kui kõikvõimalikud online vabavaralised keskkonnad. 

Lasin oma sisemise penskari valla ning noppisin samuti LHV talonge kukrunurka

“Me oleme nagu valusad penskarid,” kommenteerisin täna oma isegi-mitte-veel-30-aastasele kaasale*, kui autorattad pärast meie mõistes ideaalset laupäeva kodu poole seadsime. Ideaalne = pikk uni (suisa kolmveerand üheksani), jooks ümber Pühajärve, kiire ujumistrenn otsa ning hiline lõuna GMP restoranis (ma võiks ainult sealsetest eelroogadest toitudagi). Ja siis jõuab veel rahulikult enne pimedat koju ära sõita. 😀 “Olgem ausad, me ju olemegi penskarid,” nentis kallis kaasa rahulikult. 

Kuna sellega on nüüd lugu selge, pole mul isegi häbi teatada, et sättisin isegi end sellele eitede, vigaste ja laste vankrile ja märkisin mõned LHV võlakirjad. Kusjuures hellitasin esialgu natuke lootust LEI-koodist mööda hiilida ning ettevõtte all seisev raha kavalalt ära paigutada.

Nimelt tekkis mul poolfilosoofiline küsimus, et kui LEI-koodi on vaja noteeritud väärtpaberitega kauplemiseks ning tehniliselt pole need võlakirjad ju veel noteeritud ja tehniliselt pole see veel kauplemine, siis äkki pole LEI-koodi vaja. Kahjuks loopis LHV mu lootusesädeme küll kiirelt paari pangetäie jääkülma veega üle ning ütles, et koodi nada, Fedja.

Ostuidee oli sellega siiski idanema pandud, sest mingi kriis on ju lähiaastatel tulemas niikuinii ning see tundub päris soe ja pehme korv, kuhu natuke mune ära poetada.

Näiteks mõnedel andmetel ennustatakse, et järgmine kriis on hoopis kümnendipikkune majanduskasvu hangumine ning isegi sellistes tingimustes oleks garanteeritud 6% ju päris magus tootlus (korraliku languse tingimustest rääkimata). Samuti tundusid atraktiivsed kvartaalsed maksed ning kohaliku väärtpaberi madalad teenustasud, kui peaks tekkima isu või vajadus need siiski maha parseldada. Kuna Eesti võlakirjaturg on pehmeltöelda vaikne, tundus see kokkuvõttes liiga asine võimalus, mida kasutamata jätta.

Võtsin sarnaselt teiste kuulsate ja ilusatega näpuotsaga neid paljuräägitud talonge oma portfelli ka. Natuke nalja sain märkimisel, kui pidin ka Elunaudi kirjeldatud asjakohasuse küsimustikku täitma. Märkisin siis ausalt, et praegu mul võlakirju ei ole (aga no kuskilt peab ju alustama). Tulemusena soovitas LHV mul oma eluvalikute üle sügavalt järele mõelda. Screen Shot 2018-11-17 at 19.25.04.png

Kulla lugejad, mis ise teete? Märgite? Ei märgi? Miks?


* Lifehack: tasub ikka noorem mees võtta – see ei sure loodetavasti nii kähku kätte ära nagu halastamatu statistika muidu ennustab. 

Lennureisija õiguste case study jätkub – õigus hoolitsusele

20180325_230844_00011060854847.png

Ei maksa arvata, et ma uue tööga oma juristipaberid täitsa nurka olen visanud ning Rahandusministeerium võib minu koolituskulude tagasinõude avaldusega veel veidi oodata. Nimelt käravad need aastatega külge poogitud teadmised, oskused ja teatud määral isikuomadused (eks see õigusharidus on omamoodi tõuaretus) isiklikuks meelelahutuseks veel enam kui küll.

Kui mõni inimene on hobiaednik või hobikokk, siis mina olen hobijurist ja poole kohaga tarbijakaitse ristirüütel. 😀 Viimati lahutasin meelt järjekordse lennundusettevõtte kulul. Eelmisest pikale veninud kemplusest saab lugeda siit: 

Selle kogemuse varal olen aidanud ka päris mitmel sõbral/tuttaval/pereliikmel omale õigust välja nõuda – praktikat muudkui koguneb.

Mis siis nüüd jälle juhtus?

Ei taha kõlada nagu sellesamusegi magnet – tegijal ikka juhtub ning ma lendan lihtsalt üsna sageli. Aastaid õnnestus mul reisida ilma ühegi tõrketa, aga ju see oli siis algaja õnn. Viimane paha juhus tabas meie pulmareisi, mille viimane lend Stockholmist Tallinna (SAS) tühistati juba kevadel ära ja asemele pakuti 6 tundi hilisemat lendu.

Lennupiletid olid nimme soetatud ülioptimaalsete 2-3-tunniste vahemaandumistega, seega väljavaade põhimõtteliselt kahepäevase loksumise lõpuks tunnise lennu kaugusel kodu(maa)st veel terve päeva kinni istuda ajas mind pehmeltöelda marutama. Samuti pole Arlanda lennujaam just kõige mõnusam või soodsam koht, kus tundide viisi aega surnuks lüüa. 

Samas ei sobinud Filipiinide siselendude graafikuga ka ükski pakutud alternatiivne suunamine, seega pidime olukorraga lõpuks lihtsalt leppima. Mainin veel ära, et kõik lennud olid ühel piletil, mis oli soetatud vahendusfirmast. Graafikumuudatuse eest on ennekõike vastutav muudatuse teinud lennufirma.

Õiguslik mumbo-jumbo

Mängu tuleb vana hea EU261/2004 regulatsioon, mille kohaselt on:

  • tegemist lennu tühistamisega artikli 5 mõttes
  • reisijal õigus hoolitsusele
  • reisijal piisavalt lühikese etteteatamise puhul õigus kompensatsioonile (mis antud juhul ei kohaldunud, sest teadsime muudatusest mitu kuud ette)

Õigus hoolitsusele tähendab tasuta toitu-jooki proportsionaalselt ooteajaga (nt võileib ja kohv paaritunnise ooteaja puhul, aga pikema aja puhul juba vähemalt üks soe söögikord). Üleöö ooteaja puhul tuleb reisijaile tagada ka öömaja ning vajalik transport. Lisaks on reisijatel õigus kahele tasuta kõnele või e-mailile (või faksile, mida oleks võinud ju pulli pärast samuti paluda).

Järgmine kord küsin faksi ka 😀

Agoonia las alata

Pärast selleks hetkeks juba 30-tunnist reisimist zombistunud olekus jääkülma Arlanda lennujaama saabudes, tuigerdasime esimese asjana SASi leti juurde ning uurisime, kas saaksime neilt kohe toidu-joogi vautšereid. Ei saanud. Saime hoopis visiitkaardi klienditeeninduse (veebi)aadressiga, kust kaudu soovitati tekkinud kulud hiljem välja nõuda ning seni tšekid alles hoida.

Lühiülevaade võimalikest ajatapmisvõimalustest Arlanda lennujaamas: 

  1. Rongisõit linna maksab 55 eurot (pikalt ette ostes oleks 36 euroga saanud). Oktoobri lõpus oli õues mingi meeliülendav pooljäätunud tapeediliimiga katastroofiline suusailm, milleks meil ilmselgelt riideid kaasas polnud. Spoilerina võin mainida, et lennujaamas sees oli peaaegu sama külm.
  2. Võimalik on kasutada ka nariga seinakappi ühisduširuumidega kapselhotellis. 5 tundi maksab päeval ca 40 eurot (nt Moskva lennujaamas on kapselhotell palju asjalikum).
  3. Ja viimaks surematu võimalus uidata mööda lennujaama kohvikuid ning poode (mida oli üllatavalt vähe), kasutada tasuta wifit (mis kestab ainult kolm tundi) ja tõmbuda näost üha sinisemaks ning sinisemaks. Ma olen muidu paras jääkaru, aga see ületas isegi minu taluvusläve. Kuna Arlanda lennujaam on aastaid figureerinud reisijasõbralikumate jaamade topis, ei osanud ma seda ka kuidagi ette aimata.

Võitjaks osutus variant nr 3, ehk veetsime lõpuks 8 tundi erinevates lennujaama nurkades kudedes ning manustasime selle aja jooksul kahekesi kokku umbes 50 euro eest süüa-juua.

Igaüks, kes sealt lennanud on, saab ilmselt isegi aru, et tegemist on päris tagasihoidlike kuludega, sest näiteks prae eest oleks võinud seal vabalt mõnikümmend eurot nägu maksta ja juba kohv maksis 5 eurot. Õnneks või kahjuks olime me varem lennukites nii täis söödetud ning sassis ajagraafiku tõttu oli ka isu kehvapoolne, seega piirdusime kohvi, saiakeste ja burritodega. Kõik tšekid korjasin hoolikalt rahakoti vahele, et selle vindumise eest vähemalt söögiraha täie rauaga tagasi nõuda. 

Ma tõesti ei tahaks olla ebameeldiv inimene, aga…

Kodus pildistasin tšekid üles ja panin peaaegu esimese asjana SASi poole nõude teele. Nädala pärast saabus vastus, milles keelduti kulude hüvitamisest, sest “graafikumuudatusest” teavitati meid juba maikuus ning soovitati mul reisikindlustuse poole pöörduda. I hope that I have been able to answer your question and that you will choose SAS for future travel. We are looking forward seeing you onboard again.”

How about no.

Üldse ei tahaks seletama hakata, miks nad eksivad, aga…

Lühidalt olukorda kokku võttes vabastab piisavalt pikk etteteatamine lennufirma küll fikseeritud määras kompensatsioonist, aga reisija eest hoolitsemisest kindlasti mitte. Kujutage ette seda kaost, kui lennufirmad võiks ilma igasuguse vastutuseta lende paremale-vasakule tühistada, kui nad sellest lihtsalt piisavalt pikalt ette teataks. See on täiesti vastuolus lennureisija õiguste kaitsega üleüldiselt ning suuremas plaanis pole ilmselt ka lennundussektorile endale kasulik, kui kliendid selle toimimist üldse usaldada ei saa.

EU261/2004 regulatsiooni preambulis on öeldud, et selle eesmärgiks on tõsta reisijate kaitse standardeid: “both to strengthen the rights of passengers and to ensure that air carriers operate under harmonised conditions in a liberalised market”.

Mis puudutab SASi väidet, et võiksin pöörduda reisikindlustuse poole, siis tegemist pole ettenähtamatu reisitõrkega ilmselt ühegi reisikindlustuse mõttes. Samuti polnud maikuus mul reisikindlustus veel isegi ostetud (mida ei saa ka eeldada), ehk ammugi ei kehtiks tõrge olukorra suhtes, mida ma kindlustust ostes juba teadsin. Võtsin nüüd lihtsalt näitena huvi pärast lahti If’i reisikindlustuse tingimused ning seal on suisa sõnaselgelt öeldud, et tõrge ei ole regulaarliini lennureisi ümberkorraldamine lennuettevõtte poolt. Samuti ei hüvitata kulutusi toidule, joogile jmt kuludele.

Seega ma tõesti ei tahaks olla ebameeldiv inimene, aga millegipärast ilusti küsimine kunagi ei tööta. Kirjutasin ühe vihase hooga neile järgneva vastuse:

According to the regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council the two weeks informing clause only applies to the company’s obligation to pay compensation in the fixed amount. The airline must still provide passengers with care and assistance. Two weeks notice can’t relieve our situation one bit, if we have connecting flights.
This also can’t be a travel insurance case, because it’s not compliant with an unexpected event in the meaning of an insurance case. I find your interpretation in this case malicious and arbitrary.
We still require compensation for our (very reasonable) meals and refreshments expenses in accordance with your obligation to offer your passengers care and assistance.
I’d rather settle this politely and not drag this situation out in a local Consumer Protection Board.
Waiting for your reply

Tulemus? Järgmisel hommikul saabus vastus, et SAS kannab kohe raha üle. Ma polnud isegi eriti rõõmus – pigem ebamääraselt ärritunud, et asjad peavad niimoodi käima.

Kokkuvõttes

Kuna jutt on siin isegi pikale veninud, teen kiirkokkuvõtte peamistest punktidest:

  • Ka graafikumuudatused pole lihtsalt paratamatus, mida looteasendis nuttes lihtsalt saatuselöögina vastu võtta. Lennufirmal kaasneb sellega vähemalt vastutus reisija sel ajal elus hoida.
  • Jäta kõik tšekid alles. Tšekid tasub alles hoida ka siis, kui lennufirma mõned söögi-joogivautšerid annab, sest enamasti need ei kata tegelikke kulusid.
  • Küsi hüvitist. Alati tasub sinna-tänna kopeerida kangekeelset kantseliiti ja tsitaate vastavast regulatsioonist endast (ja noh mainida ära vana hea “local Consumer Protection Board”).
  • Kui saad eitava vastuse, küsi uuesti. 

Head lennuõnne kõigile!

Palju õnne mulle sünnipäevaks, ehk kahekordistasin teist aastat järjest oma netoväärtuse

Nüüd on see käes – suur ja hirmuäratav 30. Või vähemalt peaks see olema üks igati hirmuäratav ja ängitekitav sündmus, kui uskuda seda laiatarbemeediat, kes erinevaid “30 asja, mida teha enne 30 sünnipäeva” või “10 märki, et sul on 30. eluaasta kriis” artikleid treib. Mulle endale tundub, et hirmus ja ängistav saab see olla vaid inimestele, kes pole oma eluga päris seal, kus nad tahaks olla. Või klammerduvad nad mõttetult mingite plaanide külge, mille nad endale ennemuiste lapsearuga välja mõtlesid ja õigel hetkel pole taibanud ümber häälestada. 

Näiteks kes meist poleks pubekana arvanud, et 25-aastased on juba väga suured ja tähtsad inimesed, kes ostavad maju ning teevad lapsi. Kui paljud 25-aastaseks saades tundsid, et nad on väga kompetentsed suured ja tähtsad inimesed, kes täie mõistuse juures julgeks osta maju ja teha lapsi? Okei, neid ilmselt on, aga on ka täiesti okei, kui sina see ei ole. Ja on täiesti okei, kui sinu 30-aastane suur-tähtis-ja-kompetentne-sina seda sisemuses endiselt ei tunne. 😀 

Niiet siis 30. Ma ise olen küll päris rahul. Kui üks kriisi märke pidi olema see, et hakkad ennast nooremaks valetama, siis minul kippus see 30 juba liigagi vara huulilt lendama. See tundub lihtsalt nii palju ilusam arv, kui suhteliselt suvaline 29. Muidugi ma vaikselt rõõmustan, kui minult poest dokumenti küsitakse, aga iga kord ka mõtlen, millal see juhtub viimast korda.

Eriti selgelt tunnetasin oma küpsemat iga just eile, kui üritasin leida JCI jõulupuult mõnda kingisoovi, mida ma oskaks täita. Sageli küsiti seal näiteks selja- või spordikotte ja mulle tuli meelde, milline spetsiifiline täppisteadus asja “lahedus” teatud vanuses oli. Samuti oli mul piisavalt enesekriitikat mõistmaks, et mina kulgesin sealt “laheda” sektorist juba ammu üliväga ebalahedasse praktiliste valikute sektorisse ära (kui ma üleüldse lahedas sektoris olnud olengi). Kuna ma kartsin valesti valitud kotiga mõnele puudustkannatavale lapsele veel täiendavaid kannatusi põhjustada, läksin turvalisemat teed ning toetasin ühe spetsiifilise hobivahendi ostu (praktiline ja totaalselt ebalahe nagu mulle eakohane).

Olen omale sünnipäeva puhul lubanud juba 300 sõna suvalist heietamist, aga lähme nüüd asja juurde. Nimelt võib viimast eluaastat pidada täitsa tegusaks:

  • reisisin Maltale, Itaaliasse, Hispaaniasse ning Filipiinidele
  • jooksin kaks maratoni ja kaks poolmaratoni
  • kihlusin ja abiellusin
  • kirjutasin siin 80 postitust (käesolev nr 81)
  • kirjutasin-kirjutasin-kirjutasin veel igasuguseid asju
  • lõpetasin jälle kooli
  • läksin uuele tööle

Kõlab kahtlaselt nagu hoogtöökorras 30. sünnipäeva kriisiennetusprogramm. 😀 Ja viimaseks: kahekordistasin teist aastat järjest oma netoväärtuse. 

Mäletatavasti võtsin selle eelmise aasta novembri algul sihiks ning tinglikult sai ümmarguseks piiriks 20 000 eurot. Mäletan täpselt, kuidas veetsime Pärnus Rannahotellis nädalavahetust, akna taga oli hall novembrikuine meri ja kergel südamevärinal, aga elevusega viskasin selle numbri õhku. Nüüd tundub, et sihtisin liigagi madalale, sest vahepealsetest kuludest ning turuliikumistest hoolimata sai eesmärk mõõdukal sammul ilusti täidetud ja omajagu isegi ületatud.

Viimase kahe aasta netoväärtuse liikumine on selline.

Screen Shot 2018-10-31 at 20.03.06
Selgituseks silmnähtavale lookele: 2017. juulisse jäi autoost, mis ennast seni igati truult ning vähenõudlikult õigustanud on. 

Elu elamine selle tempo kõrvalt ilmselgelt ei kannatanud, aga nüüd peaks natuke mõlgutama, mida selle eesmärgiga edasi teha (hoidku ju jumal, et ma lihtsalt niisama loorberitel külitaks ja natuke naudiks).

Veel üks kahekordistamine tundub pigem ebarealistlik kübaratrikk, kui ma just metsikult kulusid ei kärbi ning sissetulekuid ei kasvata. Kulude märkimisväärne vähendamine ei tule kõne allagi, sest reisiplaanid on juba paigas ning need on need elumõnud, millest ma mõjuva põhjuseta kindlasti ei tagane. Tagatipuks kui korralik kriis peaks tulema, oleks positiivne, kui ma netoväärtust aasta pärast samalgi tasemel suudaks hoida. 😀

Lihtsalt mingi suvaline vahepeal eesmärk tundub jälle liiga… suvaline. 😀 Kui need pole esimese maailma probleemid, siis ma ei tea, mis on.

Ideid? Soovitusi? 


Sündmusterohke viinakuu

20181031_191432_0001209106243.png

Ahoi, armsad lugejad! Blogi statistikast jäi just silma, et täna on vist nii mõnigi huviline siin päeva jooksul kiikamas käinud, kas mul on kuu kokkuvõte üleval – vaatamiste arv on anomaalselt kõrge. Nagu näha, olen laisaks jäänud ning saan sellega ühele poole alles hilja õhtul. Või vähemalt tundub see tund mulle hilisena, sest keha on alles Filipiinide ajas, kus praegu magaksin juba ammu õnnist ööund.

Tegelikult jõudsimegi koju enam-vähem 24h tagasi, mille järel olen jõudnud asjad lahti pakkida ja äragi pesta, muidugi jooksmas käia ning töölainele tagasi häälestuda. Viimased kuu aega on möödunud ennekõike pulmade ja reisi tähe all – viimased kaks nädalat veetsime maailma serval Siargao saarel ringi konnates. Tegemist on paraja arengumaaga, mis oli meilegi üsna emotsiooniderohke, ehkki julgeme end päris kogenud reisisellideks pidada. Loodan sellest üsna pea ka korraliku reisiloo kirjutada.

Ahjaa, kuu alguses jooksin kogemata poolmaratonis uue rekordi ka. Arusaadavalt varjutab pulmadega seonduv sebimine aga kõik ning seda jätkub üllatavalt palju ka tagantjärele – ennekõike pean kogu nimevahetuse bürokraatiaga jändama hakkama. Dokumentide vahetusele lisanduvad ju kõikvõimalikud panga- ja kasutajakontod, meiliaadress ning aukartustäratav kogus muid kohti, mis vahepeal tekitavad tunde, et lihtsam olnuks nimi samaks jätta. Samas eeldusel, et tegemist on ühekordse ettevõtmisega, tuleb sellel kuhjal lihtsalt ühest otsast pihta hakata.

Eks see annabki võimaluse uut allkirja harjutada, mis on eelmisest kõvasti kohmakam. Vana nimi koosnes mul sisuliselt silmustest, mida sai ilma pastakat paberilt tõstmata ühe jutiga kirja tulistada. Uue nimega jõuab käsi jõuab ühel katsel kolm korda krampi minna ning midagi loetavat sealt ikka välja ei tule. Mitte, et mu vana allkirigi eriline kalligraafia meistriteos oleks olnud, aga vähemalt oli see mugav. 😀

Teeks parem digiallkirja

Puhkusel jõudsin tänu pikkadele pimedatele õhtutele ja erinevates sõidukites ning jaamades veedetud tundidele (et mitte öelda ööpäevadele, sest Siargao on ikka tõesti erikuradi kaugel) päris mitu raamatut läbi lugeda. Eri masti teosed tõid ka selgelt välja, miks igasugused arvupõhised lugemisväljakutsed (a’la 52 raamatut aastas) erilist mõtet ei oma.

Näiteks Ellen DeGeneres’i “Seriously… I’m kidding” ostsin hetke ajel Cebu lennujaamast ning sain selle mõne tunniga läbi. Muideks, ei soovitaks – erinevalt mitme teise koomiku teostest jooksis Ellen minu jaoks üllatuslikult lati alt läbi ja sisustas paarsada lehekülge üsna sisutühja sisemonoloogiga, mis mind vaid paar korda muigvele ajas. Samas sain viimaks otsa peale mõnele tummisemale populaarteaduslikule telliskivile, mis juba üle aasta kapil vireleb.

Kergemast lugemisest pakkus täieliku elamuse NIKE’i looja Phil Knight’i memuaar “Shoe Dog: A Memoir by the Creator of NIKE“, mis ootas oma järge päris kaua. Harva pakub elu raamatut, mis on ühteaegu kerge ja humoorikas, samas lõpmata rikkalik erinevate ajalooliste, ühiskondlike ning äriliste viidete osas. Lugemisnaudingu mõttes julgen selle panna peaaegu samale pulgale “Sapiensiga” (mille järel kahjuks “Homo Deus” päris nii ladusat tervikut ei pakkunud).

Igatahes tekitas see raamat soovi kohe NIKE’i juurde osta – nii sporditarbeid kui aktsiaid – ja vaat kui sobival hetkel, kui turul ilus hooaja lõpu allahindlus käimas (tegelikult pole ma veel muidugi midagi juurde soetanud). Sain investeerimismaailmas toimuvast trallist aimu peamiselt vaid sotsiaalmeedia kaudu, aga nii huvitav see mulle ei tundunud, et oma olematu netiühendusega üritada olukorral silma peal hoida. Tagantjärele vaatasin numbrid üle ja ühtegi külma higi piiska õnneks seljale ei tõmmanud.

Hea näide pideva käe pulsilhoidmise mõttetusest on Tallinki aktsia, mis kuu alguses tegi lootusrikka võnke ülespoole, aga tänaseks on maailmakord taastunud ja see võbeleb tagasi täpselt kuu alguse tasemel. Investeeringutelt laekus traditsiooniline kolmekas NIKE’ilt ja umbes 20 eurot kasvukontolt. Sealt on tasahilju kukrusse kõlisenud ka varem, aga dividendiaristokraadid üllatasid nüüd 12 euroga ja IVV (S&P500) 8 euroga. Tänu turukõikumisele kukkus mu väärtpaberipaki hinnalipik tervikuna kuuga umbes 4%. 

Sellest ning viimastest pulma- ja reisikuludest hoolimata õnnestus netoväärtust taas natuke upitada ning see jäi üsna täpselt kahe graafikujoone vahele pidama. 

Screen Shot 2018-10-31 at 20.14.05.png

Juba nädala aja pärast on mul ümmargusevõitu sünnipäev, mida silmas pidades üldse aastase eesmärgi püstitasin. Kuna viimaste aastate väärtuskõver ja edasised sihid väärivad eraldi pikemat lahtikirjutamist, loodan selle kohta peagi eraldi postituse teha. Näis, kas ja mida ma siis järgnevatel kuudel üldse jälgima hakkan.

Kuidas teil kuu möödus? Kas pigem päevad, mis ajasid segadusse või kulges elu ikka vanas rütmis? 

LUGEMISVARA: So Good They Can’t Ignore You: Why Skills Trump Passion in the Quest for Work You Love

raamatupäis (2)

Sattusin Cal Newporti raamatut “So Good They Can’t Ignore You: Why Skills Trump Passion in the Quest for Work You Love” lugema juba kuumal südasuvel, kui Madis Müür parajasti finantsvabaduse kui eesmärgi teemal räntis. Tagantjärele võib seda juba pidada tema “30-aastaselt miljonäriks” artikli eelmänguks, sest puudutab samuti professionaalse arengu teadlikku kiirendamist. Tsiteerin:

Paljudel meist ei ole nii “vedanud,” et praegune töö meeldiks. Ebameeldivus võib vabalt ka taanduda sellele, et me ei ole seda endale huvitavaks veel mõelnud. Näiteks olen olnud üks Eesti edukamaid pokkerimängijaid ligi €600k teenistusega, aga alguses ei saanud sellele alale väga pihtagi, kindlasti polnud tegu mu unistuste alaga. Algus läks vaevaliselt ja vastumeelselt, polnud koolis ja ülikoolis õppinud õppima ja vastutust võtma veel. Nägin lihtsalt, et pokker võiks minu eeldustega sobida (lihtne matemaatika on minu teema), arenguvõimalusi oli palju, teenistuslagi päris kõrgel, väljakutseid kõvasti ja mõtlesingi selle endale huvitavaks. Alguses tegelesin valdkonna sees lihtsamate tegevustega, mis mugavustsoonis juba olid, aga nii oli teenistus tilluke. Hakkasin sundisima ennast tähtsamaid oskuseid arendama, mugavustsooni laiendama, et enda produktiivsust oluliselt tõsta, nii hakkas ka teenistus väga kiirelt lumepallina kasvama. Niimoodi hakkasid eesmärgid järjest täituma, süües kasvas isu ja mingi hetk ma juba nautisin täiel rinnal seda ala, tulid ka väga ägedad tulemused. See oli enda teadliku suunamise tulemus, et see ala meeldima hakkas. Alati on lihtne öelda, et mulle miski ei meeldi ja esimeste raskuste peale püss põõsasse visata. (allikas)

Image result for so good they can't ignore you

Seega kes tervet raamatut läbi lugeda ei viitsi, võib need kaks artiklit ette võtta ja keskne idee ongi juba väga laias laastus käes. Kelle jaoks aga kodumaiste prohvetite lugemine liiga lihtsakoeline tundub, võib Newporti teose kallal ka näkitsema hakata, sest iseenesest pole see pikk ega raske lugemine. Pigem võiks see veel tubli poole lühemgi olla, sest autor kordab oma ahhaa-momente üha uuesti ja uuesti üle (et ikka tuhmimalegi lugejale iva peakolu sisse tampida).

Tulles tagasi meeldiva töö otsingute juurde, loodab meist ilmselt enamik, et kuskil ootab teda ideaalne töö, kus kõik mured kaovad ning alles jääb vaid lakkamatu õnnetaevas ja rahuldustunne. Selleks tuleb see õige koht vaid üles leida. Järele mõtlema hakates kõlab see kahtlaselt sarnaselt ettekujutusega, et kuskil ootab meid see täiuslik õige inimene, kellega suhe on igasuguse pingutuseta üks romantikvaht ning ainsad tülid tekivad selle üle, kumb teist rohkem armastab.

Mis on täielik seesamunegi, saate ilmselt isegi aru. Täpselt nagu hea suhe nõuab tööd ja õppimist, ei kuku ka hea töö meile iseenesest kuskilt sülle, kohe kui me enda jaoks õige suuna välja oleme valinud (puhtteoreetilistele ettekujutustele tuginedes muidugi). Hea uudis on see, et hea töö jaoks ei pea siis jumalikku valgustust või vedamist ootama jääma, vaid saab selle endale õige mõtteviisiga ise luua (või välja töötada).

Põhimõtteliselt on raamat kokku võetav kolme lausega.

  1. Ideaalse töö otsingud on mõttetud ning meile müüdav leia-oma-kirg narratiiv vigane ja võib öelda, et suisa kahjulik.
  2. Õigest tööst on olulisem õigesti töötamine.
  3. Hea karjääri jaoks on vaja teadlikult arendada oma väärtuslikke karjäärioskusi, sest enamik inimesi seda üle teatud baastaseme ei tee. 

Nüüd aga kõigest järgemööda.

karjäärist (1).png

Ära otsi oma kirge

Otsast pihta hakates kummutab autor esimese asjana müüdi ideaalsest tööst või oma kire leidmisest, mis on võtnud vaat et toksilised mõõtmed. Olen minagi heidelnud neis ma-endiselt-ei-tea-kelleks-ma-suurena-saada-tahan hingepiinades, mistõttu mõjus vastupidine lähenemine paraja heurekana.

Newport toob välja, et oma kire järgimine on hobusekaka, sest meil enamikul tegelikult pole mingeid erilisi praktilisi kirglikke kutsumusi ning ülejäänud valikute seast abstraktsel teoreetilisel tasemel kire väljavalimine ei tööta. Kui noorte käest küsida, mis on nende huvid või kirg, ei oskaks enamik neist peale sarjade, toidu või äärmisel juhul mõne lihtsama hobi midagi välja tuua.

Hea karjäär ei tule taevast ning asjad muutuvad huvitavaks alles teatud taseme saavutamisel – erinevalt Müürist ei nimeta Newport seda asjade huvitavaks mõtlemiseks, vaid nendib lihtsalt, et me naudime tegevusi, milles oleme saavutanud teatud oskuste taseme. Sa ei pea leidma ideaalset eriala või tööd, et leida tööõnne, vaid pead leidma uue vaatenurga olemasolevale tööle. 

Tööta õigesti

Töö, karjäär ja kutsumus – töö on moodus arvete maksmiseks, karjäär on teekond üha parema töö suunas ning kutsumus on oluline osa sinu elust ja identiteedist. Enamik inimesi samastub üsna selgelt ühega neist kolmest kategooriast. Samas ei ole uuringud leidnud mingit seost töö prestiiži või tasuvuse ja kutsumusena identifitseerimise vahel – sa võid olla kutsumusega koristaja või arst, kes teeb seda vaid arvete maksmiseks. Võti on kuskil mujal: siin tulebki mängu meisterlikkuse mõtteviis.

Kui kire leidmise mõtteviis keskendub sellele, mida maailm saab sulle pakkuda, keskendub meisterlikkuse mõtteviis sellele, mida sina saad maailmale pakkuda. Viimane toob ellu selguse, samas kui esimene jätab sind sumpama ebamääraste ning vastamatute küsimuste küüsi. Meisterlikkuse mõtteviis jätab selja taha enesekesksed küsimused, kas töö on just sulle õige ning selle asemel keskendub lihtsalt omal alal võimalikult heaks saamisele. Protsessi nautimine ning võimalus oma tugevuste pinnalt hea karjääri hüvesid sisse kasseerida, tuleb sellega kaasa.

Kasseeri oma unistuste karjäär sisse

Vinge karjääri jaoks on esiteks vaja arendada väärtuslikke ja haruldasi oskusi ning nende eest siis kasseerida sisse need hüved, mis karjääri sinu jaoks vingeks teevad (vabadus, paindlikkus, kaugtöö, misiganes). Erinevate põnevate arengusuundade vahel valimisel on kõige lihtsam hinnata selle järgi, kas keegi on valmis selle eest ka maksma.

Eelnimetatud hea karjääri hüvede hulka kuulub ka missioon. Autor väidab muuhulgas, et missioon ei olegi ilma piisava karjäärikapitalita tegelikult elujõuline. Sa ei saa ainult missioonil kaugele sõuda, vaid enne on vaja saavutada kõrgem tase oma erialastes oskustes. Parim koht oma missiooni fookuse leidmiseks on justnimelt spetsialististaatuses, mitte eluvõõra idealistina, kes vaevu oma ideed sõnastadagi oskab.

Harjuta end pidevalt sihipäraselt arendama

Meisterlikkuse mõtteviis tähendab ka pühendumist sihilikule harjutamisele (deliberate practice). Ainult filmides saab minna kohe oma unistust püüdma. Päris elus juhtuvad asjad sammhaaval ning läheb aega, kuni sa oled milleski piisavalt hea, et tööturul huvitavad võimalused avaneksid. Raskeim faas selle saavutamisel on end tööst läbi suruda ning sundida ennast arenema.

Erinevalt selgelt struktureeritud aladest nagu sport või muusika (või kasvõi seesama eelmainitet Müüri pokkerimäng), ei ole sihilik harjutamine enamikel erialadel eriti levinud. Lõviosa spetsialiste arendab ennast teatud aktsepteeritud tasemele, kust edasi pole valdkonnas töötatud aastatel enam seost tegeliku arenguga. Kui sa sellel arenguplatool lihtsalt tööl käid, ei arene sa tegelikult enam edasi ja jääd aktsepteeritud tasemele kinni. See aga omakorda tähendab, et need vähesed, kes pühenduvad süstemaatilisele sihilikule harjutamisele, saavad oma turuväärtuselt konkurentidest kiire edumaa.

Näiteks kasutab autor ise professionaalsete oskuste arendamiseks sihilike harjutustundide ülesmärkimist – see aitab tal ennast regulaarselt kokku võtta. Ja ei, sihilik harjutamine pole mitte iga suvaline harjutamine, vaid nii suure pingutusega, et see on ebameeldiv (mõttetöö puhul oled saavutanud sobiva taseme, kui su aju lihtsalt valutab). Ekspert olla on meeldiv, aga eksperdiks ei saada lõbutsedes, vaid sellise hulga tööga, mis pole – ega tohikski olla – lõbus või lihtne. 

Erandid

Siiski pole iga tööd võimalik heaks harjutada ning peamised välistavad tingimused, kus “tööta oma töö heaks” ideed rakendada ei saa või ei tasu on järgmised:

  1. Töö ei paku võimalusi silma paista ja haruldasi väärtuslikke võtmeoskusi omandada;
  2. Töö keskendub millelegi, mis on sinu meelest kasutu või suisa ühiskonnale kahjulik;
  3. Töö eeldab koostööd inimestega, kes sulle tõesti ei meeldi.

Kokkuvõttes

Hea karjääri jaoks tuleb ennast enne ükskõik mis vallas piisavalt heaks arendada, et see töö oleks huvitav ja samas oleksid sa piisavalt väärtuslik, et kasseerida selle eest sisse teatud hüvesid (missiooni, autonoomiat jne). Maailm ei võlgne sulle imelist karjääri – sa pead selle ise välja teenima ning see ei peagi lihtne olema. Samas on hea uudis see, et hea karjääri jaoks pole vaja ka jumalikku valgustust, eluaegset kutsumust või head õnne. See on tegelikult kõigile kättesaadav teadliku sihiliku töö ning enese kulgemise tasemelt edasi surumisega.