Kuidas tite kõrvalt kodus töötades ellu jääda

beebi

Hiljuti (ehk kõigest pool kuud tagasi) kirjutas Eesti oma Rikas Isa, kuidas koroonakriisis laste kõrval kodukontoris ellu jääda. Vahepeal on kriis ametliku eriolukorra mõttes üle läinud (mis muidugi ei tähenda priipääset jälle täiesti oinana käituda), vähemalt siinkandis lapsed jälle rivis lasteaedade-hoidude akendest välja vaatamas nagu meta-päkapikud ning paljud täiskasvanud kergendusohkega kontoritooli vajunud.

Tundub nagu hea ajastus, et kirja panna oma kodustöötamise nipid, mis ei sõltu aastaajast, koroonast ega riigikorrast. Olen varsti juba neli kuud väikse tite kõrvalt kodus oma ettevõtte asju teinud ja vähemalt seni läheb tööviljakus vaid tõusvas joones.

Mäletatavasti jäin rasedana tervise tõttu koju juba suve lõpus ja sain enne lapse sündi kodust elu mõnuga harjutada. Ilmselt tänu sellele on laps kuidagi sujuvalt igapäevaeluga liitunud, mitte kõik pea peale pööranud. Esimene kuu oli suurem kohanemine ära ning praeguseks juba süsteemid mõnusasti paigas, magada saan palju ja hästi ning isegi trenni olen täiesti regulaarselt tagasi jõudnud. Näiteks aprillis jooksin 150 kilomeetrit.

Enne lapsega kohtumist julgesin vaid vargsi loota, et äkki õnnestub natuke oma töid ka tema kõrvalt edasi teha. Hoiatasin suuremaid kliente isegi ette, et selline elumuutus on tulemas, aga tagantjärele polnud selleks mingit vajadust. Tänaseks olen isegi parima stsenaariumi järgi loodetud töömahte iga kuu ületanud 2-3-kordselt ning ettevõtte töökoormus ja sissetulekud on muudkui tõusnud.

Aprillis ületasin näiteks ühe mõttemängulise verstaposti – kuu sissetuleku palgana välja makstes oleksin teeninud rohkem, kui varem täiskohaga kontoris töötades. Ja seda 4-5 korda väiksema koormuse juures.

Näis, kuidas majandusolukord minu valdkonnas edasi mängima hakkab, aga praegu olen igatahes pidevalt hõivatud. Täiesti kummastaval kombel on hetkel lapse kõrvalt ka mu erialase eneseteostuse mõttes elu parim aeg.

Pika intro lõpuks, minu nipid tite kõrvalt töötamiseks: 

1. Tee hea titt, ehk umbes 90% oleneb temast

Me siin ikka viskame nalja, et “see pole küll võistlus, aga… me võitsime”. Muidugi see on asi, mida iga vanem peakski oma lapse kohta mõtlema ning muidugi muutuvad lastega asjad pidevalt üleöö, aga vähemalt on meie võsuke seni terve ning igati rõõmus laps.

Samal ajal kostab meil kuskilt kõrvalkorterist titenutt tõesti ööpäev läbi. Päeval niikuinii, aga ka õhtul hilja pesen vannitoas hambaid ja taustal on titenutt. Öösel ärkan korraks üles – ikka kostab titenutt (ja siis võdistan õudusest õlgu ning keeran magama tagasi). Neile vanematele saame mõttes vaid jõudu saata. Kui nüüd mõni meiesugune läheks neile puhanud näoga entusiastlikult siristama, kuidas kõik on ainult enesejuhtimise küsimus, ei saaks väikest nendepoolset mõrva isegi pahaks panna.

2. Tekita sellele heale titele hea päevakava

Mu vanemad rääkisid juba aastaid enne igasuguste lapselaste piltiilmumist, et elu lastega on lust ja lillepidu, kui need lapsed maast madalast kindlasse rütmi häälestada. Mitmel pool küll väidetakse, et alla 2-3-kuuse lapsega pole mõtet rütmi hoida üritadagi, aga kasvõi iseendale mingi pidepunkti andmiseks tasub see minu meelest kindlasti ära. Lisaks argipäevale mahuvad sinna süsteemi hästi ka kõikvõimalikud lühemad ja natuke pikemad sõidud.

Lihtsalt järjepidevusega jõudsime ka üsna kiiresti sinnani, et laps üsna varsti vähemalt minu magaminekuks ise magas, 2-kuuselt tõmbas öised söömised vaid ühele ja tänaseks uinub kell 7 mõne minutiga ning ärkab rõõmust sirades-särades hommikul kell 7 läbi. Vähemalt seni on uneharjumused tal vaid tõusvas joones läinud.

Tittede uneteemadel on muidugi lõputult kirjandust, aga meie kogemusega ühtiv selgitus on näiteks siin blogis. Seal jõuti eesmärgini küll pikema aja ja rohkema vaevaga, aga “edu valem” on kokku võetav lühidalt. 1. Usu algusest peale sellesse, et laps on võimeline ise uinuma, 2. tööta algusest peale päevakava suunas, 3. tegutse pidevalt pikemaid eesmärke silmas pidades.

See tähendas meie puhul näiteks seda, et eesmärgiks oli ise omas voodis uinuv ja öö läbi magav laps. Alguses viskas vahele ka nädalaid (mis sel hetkel küll palju pikema ajana tundusid), kus laps uinus vaid minu kaisus. Sel hetkel valisin variandi, mis vähegi magada lasi, aga pärast iga söötmist panin ta vähemalt esiteks ikkagi jälle oma voodisse. Vahel õnnestus, vahel mitte, aga kordagi ei löönud me käega, et ju me nii nüüd elamegi kuni võsuke ehk ülikooli minnes meie voodist lahkuda suvatseb (Tartus elades ei pruugi seegi päästa, heheh 😀 ). Või kui laps vahepeal kell 6 hommikul otsustas hommikut alustada, läksime tema ideedega kaasa vaid siis, kui ta voodis väga lärmakat tralli tegi.

Ülejäänud päev käib meil ka väga väljakujunenud rütmis söötmisaegade ning jalutusaegadega, mille põhjal oskan minutipealt öelda, millal on lapsel hea tuju, millal tõenäoliselt uneaeg, millal sobiv kiire töökõne teha või kindel rahulik tund kirjutamiseks. Kui tahaksin, saaksin veel õhtul paar tundi täiesti rahus omi asju teha, aga olen seni üritanud õhtud ja nädalavahetused vabad hoida.

3. Sea endale halastamatud prioriteedid

Ma ei hakka muidugi ilustama, et ka kindla päevakavaga tite kõrval aega hullult palju üle on. Need siit-sealt töötamiseks näpistatud tunnid (või pool- või isegi veerandtunnid) võiks täiesti vabalt jumal teab kuhu ise ära kuluda. Seetõttu olen oma ajaga halastamatult efektiivseks muutunud.

Päeva korraldamisel on esimeseks prioriteediks minu uni, tervis ja enesetunne (sest mida rõõmsam olen mina, seda rõõmsam on titt). Sageli lähengi juba õhtul 9 läbi voodisse, et hommikuks piisavalt und kokku saada. Kogu selle jõu suunan esmajärjekorras lapsele ning kui tema tahab suhelda või tähelepanu, siis ta seda muidugi saab.

Selle järel topin päeva ära paar tundi värskes õhus liikumist/sportimist (ikka koos titega), kvaliteetse söögi tegemise ning kõikvõimalikud tööülesanded. Kõik, mida annab ühildada, ühildan ära. Raamatuid loen lapse söötmise ajal ja töökõnesid teen sageli õues kõndides. Tean üsna hästi, kuidas mu aju töötab, ehk õhtul enne magamaminekut või päeval enne jalutamaminekut loen kiirelt mingi probleemi või teema kohta info läbi. Aju “seedib” omasoodu ning pärast õueskäiku või head ööund on lahendus justkui iseenesest olemas.

4. Muud asjad unusta või delegeeri ära

Kõikvõimalikud sarjad-filmid ja niisama netis vedelemise olen suhteliselt nulli tõmmanud, sest ehkki see on mõnus, ei anna see piisavalt “tagasi”. Kultusliku kuulsusega Tiger King on mul siiamaani nägemata, filme oleme 3,5 kuuga suutnud vaadata paar tükki. Paari kanalit jälgin YouTube’is ning aeg-ajalt vaatame midagi sobivalt hetkel järgi ETV või ETV2 valikust, aga varasemaga võrreldes on suvalisele meelelahutusele kuluv aeg minimaalne. Viimasel ajal selleks aega isegi oleks, aga olen avastanud, et palju lõõgastavam ning kvaliteetsem puhkus on siis raamatuga diivanil vedeleda. Ilmselgelt on halastamu kärpe alla läinud ka erablogide pidamine. 😀

Kodutöödele kuluvat aega vähendas kõvasti näiteks uues korteris olemas olev nõudepesumasin (see muudab kokkamise ka palju efektiivsemaks, kui ei pea vahepeal kraanikausist mäge eest ära likvideerima). Lisaks käib meil juba mitu kuud kodus koristaja, kes on niiiii tore ja nii hoolas, et see kulu on küll kõige ehedam self-care, mida endale lubanud oleme. Viimane kord oli ta isegi koera joogikausi äädikaga katlakivist puhtaks teinud.

Lisaks on tal süsteem, vahendid ja oskused, et meie elamine paari-kolme tunniga põrandast laeni läikima lüüa. Mõtlesin vahepeal isegi, et äkki peaks tema kõrval õppima, kuidas ta nii kähku selle tulemuse saavutab. Või siis äkki mitte. Ennemuiste elasin ühe koolituse ajal kuu aega hotellis ja varsti andsime kõik rõõmsalt koristajale tippi, et ta tuba koristama EI tuleks (märksõnadeks näiteks ühe lapi kasutamine nii vannitoa kui magamistoa pindadel – ja ilmselt kõigi eelnevate vanni- ja magamistubade puhul ka).

Kokkuvõttes, vähemalt seni on suurema tegutsemisvabaduse võtmeks olnud – iroonilisel kombel – range rutiin. Jah, aitäh, ma olen kuulnud kõikvõimalikke hoiatusi, et oodake vaid. Mõned näited:

  • hull peast, esimesed kolm kuud ei saa sa üldse midagi teha [kurjakuulutav paus]
  • esimene kuu ta ainult magas [kurjakuulutav paus]
  • esimesed kaks kuud olidki lihtsad [kurjakuulutav paus]
  • esimesed neli kuud ongi lihtsad (millegipärast see tärmin kogu aeg nihkub edasi – nagu see aeg, kui corgid pidid rahulikuks täiskasvanuks saama ja mida me samuti siiani ootame 😀 ) [kurjakuulutav paus]
  • oota vaid, kuni ta jalad alla saab [kurjakuulutav paus]
  • jne, jne, jne.

[Kindluse mõttes veel üks kurjakuulutav paus…]

Eks oleme selle varsti nelja kuu jooksul isegi näinud, et elu lapsega on pidev arvutimäng, kus keegi kogu aeg uusi üllatusi peale krutib. Samas väidab ka tark lastekirjandus, et hästi sisseelatud süsteem on ka viperustele vastupidavam (mh aitab isegi ajavahega kiiremini toime tulla – iseasi, millal me seda väidet proovile panna saame). Näis, mis edasi saab, aga senine elu jätkamise võimalikkus on juba igasuguseid ootuseid tublisti ületanud.

Ilmselt peamine põhjus, miks sa endiselt paks, haige ja vaene oled

Täna räägin kiirelt epideemiast. Ei, mitte sellest epideemiast. Peaaegu kogu kaasaegne maailm vaevleb kroonilises unevähesuses ning seda nimetatakse lausa rahvatervise epideemiaks.

Olen siin une olulisusest varemgi korduvalt rääkinud ning ise veendunud “magamissõber”, kui seda nii üldse nimetada saab. Nimelt on inimene ainus liik maailmas, kes ennast teadlikult ja meelega unest ilma jätab. Sellest lähtuvalt olen ma nähtavasti loom, sest isegi paarikuise tite kõrvalt on mu esimene prioriteet elus uni täis saada ning selle järel tuleb kõik muu. Absoluutselt kõik muu (pingejärjekorras järgmised vundamendikivid on kvaliteetne söök ja piisav liikumine).

Seetõttu pole ilmselt imestada, et minu lugemislauale jõudis une-evangeelium, ehk Matthew Walkeri “Why We Sleep” (mida ma iroonilisel kombel loen peamiselt keset ööd oma titekese vundamendikive ladudes, ehk öise söötmise ajal). See on muideks eesti keeles ka täiesti kättesaadav!

Igatahes. Raamatusse on nauditava lugemismaterjalina kokku koondatud kõik valdkonnad, mida uni ja selle piisavus või puudumine kõige tugevamini mõjutab (sest pole ühtegi eluvaldkonda, mida see EI mõjutaks). Vähi ja Alzheimeriga alustades ning laste tähelepanuhäiretega lõpetades. Produktiivsus, loomingulisus, emotsionaalne stabiilsus ja kõikvõimalikud muud tahud sinna kulbiga vahele.

Taani hakkas öövahetustes töötanud naistele juba üle kümne aasta tagasi rinnavähi korral n-ö kutsehaiguse hüvitist maksma, sest side sellise elustiili ja tervisekahjustuste vahel on lihtsalt nii selge.

Une vähesus on tegelikult kõik see, mis jääb alla 8-9 tunni. Napilt 7-tunnine ööuni on juba krooniline unepiiramine, ehkki paljud seda vist juba üliheaks tulemuseks peaks. Ja kui te arvate, et teie olete erand, siis tõepoolest, mõnedel inimestel on und geneetiliselt vähem vaja. Lihtsalt tõenäosus, et just sina see oled, on väiksem, kui tõenäosus välguga pihta saada. Ja paljud vähese unega kiidelnud suurkujud on üsna varases vanaduses lõpetanud Alzheimeri tõvega.

Kui ise head und hinnata, pole see muidugi mingi uudis. Aga aina enam kummastust tekitab see, kuidas kõikvõimalikke une vähendamise nippe järjekindlalt edu ja produktiivsushäkina promotakse, laste kool algab endiselt enne kukke ja koitu (ma päriselt valiks kunagi oma lapse kooli selle järgi, mis võimalikult hilja algab 😀 ), arstide koolitamise ja töötamise viisid on unevajadust täielikult eiravad ja nii edasi, ja nii edasi!

Ja siis sõidavad need magamata kaaskodanikud kasvõi pidevalt teisi inimesi surnuks, sest kui purjus peaga reaktsioon hilineb, siis unepuuduses peaga tekkiv mikrosuigatus tähendab seda, et reaktsiooni ei tulegi. Põmm.

Nonii, hakkasin ikka liiga palju kogu üldist sisu ette vahutama. Lugege parem ise, päriselt!

Aga ühe ahhaa-momendina jõudsin eile selle osani, kus räägiti une vähesusest ning kaalutõusust. Nimelt suurendab vähene uni impulsikontrolli. Ehkki sellest räägiti söögivalikute kontekstis, hakkasin omaette mõtlema, et ka halbade rahavalikute taga on puudulik enesekontroll, ehk impulsiivsus. 

Seega ühest küljest soodustab kogu meie ümbritsev keskkond seda, et vähem magada. Nii seda otsesõnu soovitades, kui kaude – näiteks ereda valgustuse, ergutavate ekraanide jmt teel. Samas üritavad lõputud teenusepakkujad nendel impulssidel siis mängida, meile kõikvõimalike nippidega oma kaupa nina alla sorgates – mida ebatervislikum või kahjulikum, seda kavalamalt muidugi.

Niimoodi istubki enamik inimkonnast liiga palju üleval, ringleb nutiseadmes instagram-facebook-uudisteäpp pesumasinas, ei leia nii tähtsusetu asja nagu une jaoks aega ja samal ajal ületarbib toitu, meelelahutust ning lõpmata palju asju. Ja trenni tegema või rahaasjadega tegelema hakkab seal müstilisel “homme” maal.

Ehk kokkuvõttes, kui sa endiselt oled paks, haige ja vaene, siis tasub päris tõsiselt mõelda, kas sa oled “lihtsalt nõrk” või nõrgestad ennast ise vähese unega. Sest väga palju on see ikkagi valikutes kinni, kas magada oma uni täis või mitte. Ja need valikud anname kõik edasi oma lastele. Uuringud näitavad, et Eesti lapsed magavad kasvõi põhjamaadega võrreldes väga kehvasti.

Minu enda uni on praegu küll tavalisest ebakvaliteetsem, aga magan isegi 2-kuuse tite kõrval 8-9 tundi täis. Muidugi tähendab see seda, et hakkan üsna varsti pärast tema uneaega ise ka magama sättima, aga selle asemel näiteks diivanil logeleda pole minu jaoks seda väärt. Õnneks on öiste söögikordade arv juba ühele langenud ning algusest peale režiimis elanud laps öösel ei arva ka, et võiks magamise asemel midagi muud teha.

Seega kui sa veel unevajadust täis ei maga, siis äkki on see praegune teine epideemia hea võimalus rohkem kodus olles ka uued head uneharjumused külge võtta. 

Märtsi kokkuvõte

wp-1585550170689.png

Meilt on murelikult küsitud, kuidas meil ometi läheb, sest väikese lapsega on niigi elu keerulisem ja kõige tipuks on tänavune kevad kogu maailmas väga teistmoodi tulnud. Selles osas pean tõdema, et meile tuli see kriis küll parimal võimalikul ajal, sest reise või muud ringikäimist me niikuinii planeerinud polnud ning nüüd on pigem süda rahul, et niikuinii midagi teha ei saa – isegi kinos või söömas käia mitte. 

Õnneks või kahjuks lahkus veebruaris minu viimane elusolev vanavanem ning seetõttu pole muret olnud ka riskigrupis lähedastega. “Õnneks” selles mõttes, et viimased kuud veetis ta just selles hooldekodus, kus nüüd Saaremaal koroona täiega sees on, seega praegu oleks muret palju ning keegi ei saaks seal isegi külas käia. Loodan lihtsalt, et ülejäänud elanikud ning personal sellest edukalt välja tulevad.

Kuu algas meil hoogtöökolimisega. Veebruari viimasel neljapäeval saime võtmed kätte ning pühapäeva õhtuks olime juba kogu karavaniga esimese öö uues kodus. Muidugi mööbli soetamist ning kokkupanemist ja muud nipet-näpet jätkus veel nädalateks, koer ootas pidevalt, millal me koju tagasi läheme ning mõneks ajaks keeras kuuajase tite kõrval kolimine pingele uue vindi peale, aga hakkama saime ning ellu jäime.

Üldse oleme tagantjärele südamest tänulikud maakler M***le, kelle tõttu detsembris üle tänava asuvast 4-toalisest ilma jäime. Too korter oleks olnud küll täpselt sama planeeringuga, aga päikese suhtes teistpidi ning palju kehvemini sisustatud ka. Siia saime oma kolaga lihtsalt sisse tulla ning kohe elama hakata.

Praegu on mõnus kodune keskkond eriti hinnas ja naudin täiega seda, kui tulen hommikul kööki, mõnus valgus paistab läbi maja, võtan omale päeva esimese kohvi ning jään lihtsalt aknast välja vaatama (ja loodetavasti ei patrulli seal sel hetkel politseinikud või seisa kiirabi). 

Mis sissetulekutesse puutub, siis järgmisest kuust peaks lõpuks hakkama laekuma vanemahüvitis. Ehkki selle osas hakkan siin hobikorras ka kohtus käima. Nimelt arvestatakse sotsiaalmaksu laekumist ülekande kuupäeva järgi ja minul jäi vanemahüvitise arvestusperioodi töökoha vahetus. Ühes kohas kanti töötasu üle kuu lõpus, teises järgmise kuu alguses ning arvestusperioodi jäi sisuliselt 11 kuu töötasu – hüvitis ka selle võrra kõvasti väiksem.

Kuu alguses saingi Sotsiaalkindlustusametilt oma vanemahüvitise vaide negatiivse vastuse kätte (nagu arvata oli) ja vehkisin siin kõige vahel veel halduskohtusse ühe kaebuse kokku visata. Kui esiteks ei saanud vedama, siis pärast ei saanud oma sissearetatud juurakantseliiti enam pidama. Ma selle tulemuslikkuse osas küll erilisi lootusi ei hellita, aga huvi ning hasardi pärast olen valmis sellega kasvõi kõik kohtuastmed läbi vaidlema. Samas päevast päeva sellist tööd enam küll teha ei viitsiks. Brr.

Mis muid sissetulekuid puudutab, on koroonapaanika vähemalt praegu minu tegutsemisvaldkonnas tööd hoopis juurde tekitanud ning vehkisin kuu otsa kirjutada, sõrmed villis. Tulemuseks taas väljastatud arvete summa poolest kõigi aegade edukaim kuu. Lapse kõrvalt saan praegu toimetada täpselt tunnikese hommikul, tunnikese päeval ja soovi korral natuke õhtul ka, ehkki seda viimast ma enamasti ikkagi ei tee.

Näis muidugi, mis sellest kõigest edasi saab, aga kõigi ennustuste poolest peaks content praegustes müügitingimustes vähemalt mõneks ajaks king olema.

Mis ma siis veel teinud olen? Poole kuu pealt hakkasin jälle trenni tegema ja jooksukilomeetreid kogunes üle poolesaja. Lisaks olen kõvasti lugenud ja kõvasti kokanud. See viimane tundub olevat mingi kriisiaegne põhihobi, sest süüa on ju vaja teha, väljas söömas käia enam ei saa, samas tahaks midagi head. Nami-Nami lehekülge külastas näiteks eelmine nädal rekordiline 130+ tuhat unikaalset külastajat. Minul annab hoogu juurde ka uus ning hoopis mugavam köök, kus on lausa lust toimetada.

Selle kuu kokkamishitid on olnud ülilihtne Jamie Oliveri kana-seenerisotto ning see maapähkline nuudliroog. Järgmisena on kavas see kana-biryani. Magusast olen kõikvõimalike rullide lainel ja näiteks sellest šokolaadirullist võib iseennast ka totaalseks rullikeseks nuumata. Selles tempos jätkates ei tekita isoleerumine mulle varsti enam mingit küsimust, sest ma ei mahu lihtsalt korteriuksest välja.

Lugemisrindelt soovitan tuliselt järgmisi leide: 

  • Eesti argielu: Teekond moodsasse maailma – pärast selle lugemist ei peaks kellelgil küsimust tekkima, miks me 21. sajandil inimestele endiselt kätepesu õpetame.
  • Thanks, Obama: My Hopey, Changey White House Years – Obama kõnekirjutaja memuaarid. Huvitav kommunikatsiooniinimestele, aga tegelikult kõigile, kes tahavad hetkeks põgeneda sellesse maailma, kus maailma esiriigi juhi vaimne tervis ning moraal pidevalt kahtluse all polnud. Yuval Noah Harari ütles ka just oma koroonakriisi teemalises artiklis, et kui varasemates globaalsetes kriisides, nt 2008. aasta majanduskriisis võttis USA maailmas liidrirolli, on praegune USA administratsioon sellest lahti öelnud ja selgelt mõista andnud, et hoolib vaid Ameerika jõupositsioonist, mitte inimkonna tulevikust tervikuna.
  • The Girl with Seven Names: A North Korean Defector’s Story – ühe põhja-korealanna vabasse maailma põgenemise ning kohanemise lugu.
  • My Life in France – kokkamispuhanguga haakuv lugu USA staarkokk Julia Childi elust ning prantsuse köögist. Reisivõõrutuse tingimustes ka mõnus lugemine Pariisi hiilgeaegadest (sest tänapäevast Pariisi kehastavad minu jaoks turistide, kodutute ja kerjuste hordid, mille kulminatsiooniks oli üks südapäeval Montmartre’i surnuaia väravas magamiskotis onaneerinud somaallane).
  • Ja muidugi, kes veel näinud pole, siis Eero Epneri uus mammutartikkel Levilas “Eesti koroona vastu”. Ta sõnastab seal ära paljud nähtused, millele on raske ise näppu peale pannagi. Näiteks kuidas “teatud hoiakute abil hakatakse konstrueerima midagi, mida võiks nimetada isehakanud moraalseks eliidiks”. Või kuidas “ka kõige suurema kriisi ajal on kellelgi alati aega mõelda foto peale”.

Kokkuvõttes on esimene tõsisem kriisikuu ning teine kuu lapsevanematena möödunud üle igasuguste ootuste mõnusalt. 

* Pildil võrratu Rohelise maja pood ja kohvik Viljandis. Kui see veel töötas. 

Ebaoriginaalseid kriisimõtteid

Ühest küljest on kriisi kohta kõik ära öeldud, mida praegu öelda osatakse, aga lisan oma kaks sõna ka sekka. Ja esiteks ütlen kohe ära, et ma saan praegu aru, kui ropult mul korteriostu ning portfelli tühjaksmüümisega läks. Sa tead küll teoorias, et pauk tuleb ikka luuavarrest ning siis enam reageerimisaega ei jää, aga nii napilt sellest mahtrast pääseda on kainestav moment isegi otsese rahalise löögita.

Ja pääsenuks ei saa me veel keegi ennast ilmselt lugeda, sest keegi ei tea, kuidas see kõik edasi läheb ning meid mõjutab – või kui kaua. Lihtsalt lühikeses perspektiivis ma olen teinud masu klassikat, ehk löönud oma säästud eluaseme alla kinni ja sättinud ennast tükiks ajaks vanemahüvitisele. Heheh.

Kui veel kuu alguses ühildasime abikaasa konverentsil esinemise esimese perereisiga ning käisime täies koosseisus välismaal – suisa Riias (sotsiaalmeediasse muigvelsui häšštääge #koroonatmängimas jmt lisades), siis kuu lõpuks vaatan korteriaknast välja, tänavatel sõidavad politseipatrullid, mänguväljakutel on lindid ees ning isegi minul ei kipu enam võllanali huulile.

Mind jahmatas senise kriisi alguse juures see, KUI kiiresti olukord pöördus tegelikult n-ö lihtsureliku vastu. Vaevalt jõudis asi hapuks minna, kui juba räägiti töötajate masskoondamistest ning palkade vähendamisest.

Esiteks see näitab, kui ebaturvaline on tegelikult see “üks ja kindel töökoht”. Mul on endal juba tükk aega dilemma, kas ja kuhu karjääri mõttes edasi suunduda ning ehkki hing kisub täiskohaga vabakutseliseelu poole, siis konservatiivne pool ikka sosistab, et kindel töökoht pakub rohkem stabiilsust. Nii muutlikel aegadel saad aru, et suuremat kindlust tekitab pigem oskus ja võimalus ise oma sissetulekuid juhtida, mitte mune ühte korvi panna. Seda muidugi eeldusel, et meil üldse on niipea luksust mingit isiklikku karjääri juhtida, mitte äraelamisega tegeleda.

Samuti näitab seda, kui hädavajalik on tagavara kogumine headel aegadel, sest halvad ajad tulevad ikka ootamatult. Masendav on muidugi see, et esimese laksu said pihta peamiselt need sektorid, kus sissetulekud tagavara kogumiseks tõesti väga väikesed on.

Kõigile “igast palgast on võimalik säästa” targutajatele diskleimer, et ja-jah, kolmekohalisest palganumbrist on muidugi võimalik kasvõi kümne euro kaupa raha kõrvale panna, aga praktikas on ikka mõõdetamatult lihtsam ning samas motiveerivam sadu või isegi tuhandeid eurosid kõrvale lükata kõrgest palgast, kui sellisel toimetuleku tasemel, kus suvaline hambaaugu parandamine või kodumasina katkiminek su aasta säästud hetkega alla neelab.

Lihtsureliku tasandil haavatavusest rääkides pean korra oma karvased feministikoivad jälle kevadpäikese kätte sirutama ning soolisest mõjust ka rääkima. Nimelt tuleb signaale nii siit- kui ülemeremailt, et praegune kriis koolide-lasteaedade sulgemise läbi kõvemini just naisi lööb. Esiteks tundub mulle sõprade-tuttavate kogemuse kõrvalt, et sõna “distantsõpe” on sujuvalt puhtalt koduõppeks keeratud, ehk ülesandeid jagades eeldatakse, et keegi lapsega täiskohaga kodus tegeleb. Jah, keegi pole otseselt öelnud, et emad peaks selle üksi enda kanda võtma, aga praktikas see enamasti nii ju läheb.

Jälle diskleimer “miks need naised end siis ei kehtesta” targutajatele, siis on suur vahe, kas vaikimisi eeldused on sinu poolt või sinu vastu. Ja kas ühe poole asi on iga päev ennast kehtestada, siis kõik need väikesed takistused on lõpuks kokku üks suur – tee mis tahad. 

In heterosexual relationships, women are more likely to be the lower earners, meaning their jobs are considered a lower priority when disruptions come along. And this particular disruption could last months, rather than weeks. Some women’s lifetime earnings will never recover. With the schools closed, many fathers will undoubtedly step up, but that won’t be universal. (The Atlantic)

Ja siis leelotame jälle karjas arutleda, kus küll kudeb palga-, pensioni- ja varanduslik lõhe… Masendav. Lihtsalt masendav.

Teine masendav külg, mille see välja toob, tundub olevat lokkav võimetus eristada olulist ebaolulisest ning korraldada õpet natuke suurema pildiga, kui portsu ülesandeid ette andes ning ära kontrollides. See ainult taastoodab inimesi, kes teevad asju tegemise pärast.

Olin ennemuiste ise üks esimesi koduõppelapsi üldse ja “ametlikku” õppimist oli meil päevas umbes tunnike (kui just polnud eriti hea ilm või mõni muu põhjus, et õppimine üldse vahele jätta). Muidugi see tähendas, et kõikvõimalikud käsitööd, kehalised, kunstitunnid, raamatulugemised ning kodundustunnid olid lihtsalt tavaline elu, sest lapsed tahavad lugeda, joonistada, liikuda ning asju meisterdada.

Eks ma saan aru, et ülipõhjalikud päevategemised antakse ette selle pärast, et “ametliku” õppe väliselt läheks suur osa lapsi vanema suunamiseta lihtsalt tahvlisse või teleka ette. Samas ma kahtlustan, et nende puhul ei aita ka tihe etteantud programm, sest sellega vehivad ennast vigaseks need vanemad, kes niigi oma võsukesi ületuuridel arendavad. Ja siis on need vanemad, kes kommentaariumides hõiskavad, et neil on 5 last kodus ja “ültse pole raske”.

Lihtsalt tahaks loota, et piisavalt pika ajaga ning paremate eeskujude najal saadakse aru, et õppimine ja programmi täitmine on kaks eri asja ning äkki ei lähegi maailm katki, kui õppida vähem, aga mõtestatumalt.

Või tegelikult võiks sinna lauselõppu “õppida” asemel panna ka sõna “töötada” või “tarbida” või “reisida” või misiganes. Näiteks võiks ju vähemalt loota, et praegune üleöö tekkinud elukorraldus normaliseerib kiirkorras ka tervemõistuslikuma ja paindlikuma töökorralduse. Ühtäkki on ju selgunud, et kõikvõimalikes organisatsioonides saab kõike, kui on piisav motivatsioon muudatusi ellu viia (surma ähvardus on ajast aega üsna hea stiimul olnud 😀 ).

Või kui kodus üksteise närve mitte ära süüa, on see tegelikult päris eriline võimalus pereringis rohkem aega veeta, leiutada uusi ajaveetmisviise ning väiksematest kogemustest rõõmu tunda. See aeg, kui me vanematega ennemuistsel aal pärast jaanuaritormi kaks nädalat metsas elektrita istusime, on mul siiani ebamääraselt positiivselt meeles. Istusime õhtuti perega küünlavalgel söögitoas, kuulasime raadiot, lugesime raamatuid, ma kudusin ajaviiteks terve pika salli ning läksime hästi vara magama. Ehkki pärast elektri taastamist esimest korda arvutisse mängima pääseda oli ka pidu omaette. 😀

Meie oleks praegu oma alla 2-kuuse titega suhteliselt kodused ja perekesksed olnud niikuinii, aga kuna nüüd väljas söömaski eriti käia ei saa, olen hoogsalt hoopis kokandusrepertuaari laiendanud. Sotsiaalmeedia reedab, et stressikokkamisega tegelevad massiliselt ka sõbrad-tuttavad.

Neid väikseid, aga positiivseid külgi asja juures leiab kindlasti veel.

Seega kuni kriisi otsene mõju piirdub hetkel punaste ridadega investeerimisportfellis või üldise ebamugavus- ja ärevusolukorraga, tasub seda võtta kui head võimalust oma kohanemisvõime musklit treenida. Sest kõik, mis on raha eest saadud, on ju odavalt saadud.

Kuidas ma imeliselt turgu ajastasin ning kogu oma portfellist ilma jäin, ehk aasta alguse kokkuvõte

wp-1583045305410366788102.png

Jeesuke-jeesuke, armas raharahvas. Kui te vaid teaksite, milline aasta algus MINUL olnud on! Ei, ei kõrbenud ma kuskil keeleväänajaliku nimega peenes ühis(r)ahastuspanges või otsinud muid seiklusi, aga seiklused leidsid mu ise. Täiesti teadlikult ning kutsutult muidugi, aga iseasi, kas neid kõiki nii korraga ette peaks võtma. 

Suurima uudisena on meie rahapere nüüd 3,5-liikmeline (0,5 on meie koer Notsu, kes rohkem küll suguvõsa ühisvara meenutab, kui 1,0 kohaga meie pereliiget). Terve jaanuari veeresin veel ootusärevalt ringi, vehkisin tööd ja trenni teha ning kuu skooriks jäi 26 trenni (sh viimati jooksin veel nädal enne suurt päeva) ning kõigi aegade väljastatud arvete rekord samuti. Juhhei!

Kes mu tite… khm, endist spordiblogi loeb, siis suure päeva kirjelduse viskasin sinna põhjalikult üles ka. Selle maratoni lõpuks sai veepudeli ning osalejamedali asemel hoopis päris toreda väikese inimese, kes praeguseks rõõmsalt sööb ja magab ning teistel seda samuti teha laseb. Mida hing praegu veel ihata võiks, eksole.

(Tegelikult tahaks seda söömist ja magamist mõnes soojemas kliimas teha, aga õnneks või kahjuks oleks koroonaviirus sellele praegu niikuinii natuke pidurit tõmmanud.) 

Mis aga raharindel selle ajaga toimunud on? Noh, esiteks on lapsesaamine muidugi esimese kuu lõikes päris tulus äri. Terve esimese kodusoldud nädala vuristasime mehega sõrmed villis erinevaid avaldusi kirjutada ning toetusi kinnitada. Ma täitsa imestan, kuidas keskmine inimene seda kõike hallata peaks suutma.

Ahjaa, tulud deklareerisin ka ära, ilmselt kõvasti ning kuskilt kindlasti ka valesti, aga tõesti ei jõudnud peensusteni süveneda. Iga aasta jälle üllatun, et kogu arendusest hoolimata deklaratsiooni juhtnöörid ning kasutajakogemus ikka nii segane on.

Kõik laekunud toetused tagusime teisest otsast aga kõikvõimalike kulude alla ära. Ei, mitte lapse kulude – need olid meil ammu tehtud. (Ja võin öelda, et esimese kuu käigus on ennast parima ostuna tõestanud see 3-eurine froteelappide 10-pakk, mida IKEAst lausa kaks pakki koju vedasime. Täpselt nii kallis see beebivärk esiteks ongi.)

Esiteks ostsime omale ruumikama auto otse välja, sest liisingusse võtmine tundus mulle mingi vaesuslõksuna, mis keeps on giving. Ja teiseks… Pam-pam-paa! Ütleme nii, et kui Bullerby lastes sai Anna omale 8. sünnipäevaks oma toa, siis meie silmaterake saab omale esimeseks minisünnaks uue korteri (ja kui selles vaimus tahta jätkata, siis varsti vanemate pankroti, aga ega meil pole oma printsessi nimel millestki kahju, höhöh).

Ehk et jah, meie pikad koduotsingud kandsid ootamatult vilja mõnusa 4-toalise korteri näol, millega notaris käisime vähem kui 2 nädalat tagasi ning see nädalavahetus möödub juba kolimise tähe all. Kuuvanuse lapse kõrvalt kolida nähtavasti polegi nii kontimurdev, kui ma sealt kõrvalt veel seda üllitist kirjutada jõuan.

Auto- ja korteriostuks pidin laiaks lööma põhimõtteliselt kogu oma portfelli, sest eelmised korterid jätsime alles ja käisime uue sissemakse täismahus välja. Samuti pidin tagasi maksma osa oma eelmise korteri laenust. Vahepeal oli raharindel lihtsalt selline seis, et pigistasin silmad kinni, kühveldasin raha ühest kohast teise ning ei üritanudki midagi enam kontrollida. Praeguseks on lahingutolm maha langenud ning numbreid uuesti kokku lüües pilt väga hirmus polnudki.

Õnneks on korter täiesti sissekolimisvalmis ning järgmiseid kümneid tuhandeid kuskilt välja võluma ei pea, mis täiesti tühja karbi ostmisega kaasneks. Natuke tellisime mööblit juurde ning ilmselt saame veel nädalaid asju lahti pakkida, aga õnneks on meil praegu lausa kaks tuba, kuhu kola lihtsalt kastidega seisma panna, kuni selles osas inspiratsioon tabab.

Kusjuures ma võiks nüüd hiilata oma imeliste turuajastamisoskustega, kui ma sellisesse asja usuks. Nimelt müüsin Merko maha vahetult enne dividendiuudiseid, mille järel aktsia hind kiirelt inimeste pettumust kajastas. Ja siis tuli otsa veel koroonapaanika, enne mida ma olin vahetult ära realiseerinud kõik muu (isegi oma silmaterakese Nike’i, mille kasv meie lühikese, aga rahuldustpakkuva suhte ajal oli põhimõtteliselt 100%).

Okei, see polnud nüüd ülemaailmne majanduskriis, mis investeeringute väärtust suurusjärkude võrra väiksemaks oleks nülginud, aga üsna hea näide siiski, miks seda raha tegelikult turul hoida ei tasu, mida peagi kasutusele tahad võtta. Ärge siis minu tegude järgi talitage.

Rahalise plusspoole pealt sai esimese kuuga ka selgeks, et ettevõtte asjadega jõuan tegutseda isegi siis, kui unetunde mõnel ööl nii palju kokku kraapida ei õnnestu. Ja praeguseks on sellel rindel olukord juba väga hea, seega praegu läheb kõik sissetöötatud vaimus edasi. Kuskil öeldi, et esimese lapsega on raskeimad 2 esimest nädalat ja siis 2 esimest kuud ning suurema kohanemise osas pidas neist esimene küll paika. Prokrastineerimisest olen selles rütmis küll täiesti lahti saanud – kui võimalus tekib midagi ära kirjutada, siis võtad ja tulistad. Ja veel naudid ka.

Kokkuvõttes on elu praegu väga ilus. Loodetavasti teil kõigil ka!

Kohtasime kinnisvaraturu muinasjututegelasi

Mainisin siin aasta kokkuvõttes ka, et oleme endiselt suurema korteri otsingutel ning oleksime aasta lõpus omale napilt lausa 4-toalise skoorinud, aga jäime sellest maakleri tõttu siiski ilma. Nimelt olime esimesed kindlad huvilised, aga ei saanud broneerimislepingut sõlmida enne, kui pangalt esmane vastus olemas (sh broneerimistasu oli selleks liiga kopsakas).

Samal ajal ilmus pildile teine huviline, kes jagas julgelt kõik lubadused lepingu sõlmimiseks välja ning jäi siis nädalateks venitama, kuni pangaga asju ajas (nt polnud neil isegi sissemakset koos). Maakler aga tundis end mingil põhjusel auvõlglasena just nende ees, kes esimesena karjusid ning meie pidev pärimine päädis lihtsalt sellega, et paar nädalat hiljem sai neil broneerimisleping lõpuks sõlmitud. Vähemalt saime õppetunni, et ei tasu liiga ausalt asju ajada. 😀

Nüüd jäime ilma teisest korterist, aga see oli nii naiivselt-jabur jant, et ei saa lihtsalt jagamata jätta. Nimelt kohtusime kinnisvaraturu muinasjututegelase – veahinnaga. Müügile tuli üks suur 3-toaline korter väga kvaliteetses kortermajade kompleksis, suurte panipaikadega ning põhimõtteliselt südalinnas. Hind tundus juba kuulutuses jaburalt soodne, aga leppisime kiiremas korras vaatamise kokku ning kiirustasime kohale.

Uksel võttis meid vastu maakler, kes kahjatses, et üks huviline oli enne meid käinud (enne meid ka helistanud, seega selles mõttes kõik õiglane) ning korteri kohe ära broneerinud. Läksime vaatasime siiski sisse ka ja üritasime kasvava hämmeldusega aru saada, milles antud maakleri teenus seisnes. Peale selle, et ta oli lihtsalt üks väga tore südamlik tädi – no nagu Muumimamma või mõni Avon lady.

Korter oli tegelikult palju parema planeeringuga, kui piltidelt aru sai, aga oli suudetud kõvasti kitsamaks ning koledamaks pildistada. Selle eest oleks kiiremas korras vabalt vähemalt 10-15 tuhat rohkem võinud küsida, aga nii omanik kui maakler imestasid õndsate nägudega, et kujuta pilti, kohe läkski kaubaks. Esimene huviline olevat seal põhimõtteliselt suurest õnnest jalalt jalale keksinud. Üldse ei imesta! 😀

Ma ise oleks müüjana küll megaskeptiline, kui esimene vaataja mind minutipealt rahaklotsiga viskab ja õnnest lakke hüppab.

Meie viisakalt kaasa imestamas

Vähemalt annab kaks head, aga nappi võimalust nii lühikese aja jooksul lootust, et pidevalt silma peal hoides ja kiirete näppude vooru harrastades ühel hetkel mõne korteriga näkkab ka. Kuskilt käis just uudis läbi, et igasugune järelturg on praegu pigem hangumas ning kõik tahavad just täiesti tutt-uut elamist uusarendusse.

Vähemalt Tartus löödi esimesed suuremad uusarendused püsti alles natuke üle kümne aasta tagasi ja siis vist esimese hooga ei taibatud, et odavalt ning halvasti võib ka ehitada. 😀 Praeguseks on seda kõik arendajad taibanud ning täiesti uue korteri puhul tuleb ju igatahes hakata alguses iga väikest vidinat juurde ostma, mis hinnale omakorda viiekohalise summa otsa lööb.

Igatahes õngitseme edasi ning loodetavasti satume neisse kinnisvaraturu maagilistesse nurkadesse veel. 😀

2019. aasta kokkuvõte

wp-15776245696221742439675.png

Kibe kiusatus oli seda postitust alustada kas vabandustega, et aasta pole ju veel päris läbi või mingite klišeedega söögist pingul vatsade või halva ilma suunal. Tegelikult on vähemalt minu meeleolu üsna argine, ilm pigem väga meeltmööda (arvestades neid 50 läga varjundit, mis rahvalikult ülistatud lumi endast enamasti kujutada võib), kõht täis, aga mitte rebenemas (vähemalt mitte sel põhjusel) ning leidsin asise hetke, et aastale joon alla tõmmata.

Esiteks ütlen kohe ära, et viimane aasta on tähistanud selle blogi vaikset surma, sest elus on nii palju toimunud, millest suvalises rahablogis ei räägi, aga mis rahaasju paratamatult mõjutavad. Seetõttu olen suutnud endast välja pigistada vaid suhteliselt õõnsaid kohusetundest kirjutatud positusi, millel ei saagi hinge sees olla. Tervitused kõigile, kes siin sellest hoolimata lugemas käivad.

Lühikokkuvõte möödunud aasta elamustest on järgmine: 

wtf.jpg

Tegemist on seni ühe keerulisema aastaga üldse, kuhu on jagunud katsumusi tervisehädadest nii endal kui lähedastel kuni muidu emotsionaalselt ülesköetud inimesteni, kes oma kapriisitsemisega vaid õli isegi lõõmavasse tulle kallavad. Ja ei, ma ei räägi poliitikast – see on üldse kolmas seebikas, eksole. 😀

Ja ometi on sellele vaatamata olnud üks õnnelikumaid, edukamaid ning arendavamaid aastaid üldse! Nii see eluke vist ongi, et tugev positiivne käib enamasti käsikäes tugeva negatiivsega – ehkki järgmisel aastal mul poleks midagi natuke rahulikumates keskmistes toonides võnkumise vastu.

Suur uudis

Vaevalt rahuliku loksumise jaoks aga mahti jääb, sest suure uudisena liitub meie perega uue aasta alguses üks väike tegelane. Tahaksin loota, et ta tuleb malbe ja rahulik ja puhas inglike, aga tema vanemaid vaadates ma parem hinge kinni ei hoia.

Selleks sündmuseks valmistumine on olnud ka üks suuremaid rahalisi mõjutajaid lõppeval aastal. Üllatus-üllatus, lapsed on kallid. Näiteks olen juba suve lõpust saadik haiguslehel ja ehkki ma elus enne seda polnud haiguslehte pidanud võtma, ei tulnud rahaline löök just üllatusena. Kõige olulisem on muidugi tervis, seega olin lihtsalt rõõmus, et seda endale muretult lubada saan – veel üks näide, kuidas püsivalt alla “võimete” elamine turvatunnet lisab. Seda enam tekib aga küsimus, kuidas inimesed, kes end kohustuste ja tarbimisega viimse piirini venitavad, selliste olukordadega hakkama saavad.

Igatahes oli mul vaim valmis, et veedangi järgmised pool aastat kududes ning raamatuid lugedes, netoväärtuse eesmärgi kirjutasin mõttes juba poolest aastast korstnasse. Paar nädalat ma päriselt ainult puhkasingi, aga siis hakkas siit-sealt igasuguseid kõrvalprojekte üha juurde hiilima ning lõpuks pidin neid lausa tõrjuma hakkama (noh, et ikka jõuaks kududa ja lugeda ka). Praeguseks olen saavutanud täpselt nii meeldiva koormuse ja kliendibaasi, kellega loodan hakkama saada ka lapse kõrvalt. Ja ennetavalt ütlen, et ma pigem olen lähtunud ülipessimistlikust stsenaariumist nagu ikka – ma ei arvagi, et lapse kõrvalt aega või energiat jalaga segada oleks.

Lisakas oleme üritanud leida suuremat kodu. Äärepealt oleksime siin aasta lõpus omale suisa 4-toalise korteri leidnud, aga siis tabas meid ebaõnn maakler M*** (tärnide taga on ta nimi – mis te siis arvasite?) loomingulise asjaajamise näol ning jäime sellest siiski ilma. Õnneks see teema meil ei põle ja mahume oma ruumikasse 2-toalisesse ka hästi ära.

Autoga äramahtumise osas nii roosilised lood pole, samuti kulus omajagu titekraami soetamisele. Sellest võiksin tegelikult täiesti eraldi postituse teha, sest ehkki meil polnud eesmärk pakkuda oma tibule parimat (ehk kõike ja kõige kallimat) ega meeletult koonerdada, pakkus kasvõi lastekraami järelturg mitmeteks kuudeks meeliülendavaid üllatusi.

Sealjuures oli hea tõdeda, et kogu see finantsvabaduse tagaajamine saabki olla vaid taust päris elule ning kui süsteem on käima lükatud, toimib see ikka omasoodu edasi. Ongi aeg kiirelt 2019. aasta eesmärgid ka üle vaadata.

2019. eesmärgid

1. Netoväärtus kahekordseks kolmandat korda?
Netoväärtuse kolmas kahekordistamine oli mu ainus selge rahaline eesmärk ja ütlesin juba kuu-kaks tagasi, et selle saan kõigele vaatamata tänavu kätte! Ja sealjuures ma olen pigem tegelenud lahtise raha osakaalu suurendamisega. Kasutasin veel vana head jooksjate nippi ja seadsin kolm eesmärki:

C. Saada poolkroonimiljonäriks, ehk jõuda netoväärtusega 31 956 euroni.
B. Suvaline rahuldav kuldne kesktee, ehk 36 000 eurot.
A. Kolmas kahekordistamine, ehk netoväärtus 40 000 eurot.

Poolkroonimiljonäriks sain augustis, suvalise kuldse kesktee saavutasin alles novembris ja aasta lõpuks ajastatud laekumised lükkasid mind ka üle suurima eesmärgi, ehk 40 000 piiri. Ja ei, need laekumised ei ole rasedus- ja sünnituspuhkuse rahad – need jagasin kohe kuude peale ära ning enne õiget aega arvesse ei võta. 😀

Ei saa salata, et ambitsioonika eesmärgita ma sinna niisama jõudnud poleks ka ning just see lükkas mitmel korral tegudele, mis mugavustsoonist välja sundisid, aga end ka vastavalt ära tasusid.

This slideshow requires JavaScript.

2. Hoida kainet pead
Kaine pea hoidmise eesmärk oli kõige põletavam vist hoopis kinnisvaralainel ja sellega oleme hästi hakkama saanud. Aktsiaturg on üllatavalt rahulik olnud, ühisrahastuse meeleolud minusse ei puutu ning midagi juurde soetada pole plaaniski olnud.

3. Õppelaen ära maksta
See eesmärk oleks olnud igati saavutatav, aga kodu sissemakseks eelistan praegu raha niisama kontol hoida. Maksin seda aasta esimese pooles küll hoolega vähemaks, seega kui uus kodu ühel hetkel lukku saab, saan viimase saba ka ära korraldada.

4. Rohkem molutada
Noh, kudusin ja lugesin, eksole. 😀 Olen saanud harjutada, milline mu ideaalne elustiil olla võiks ning ütleks, et optimaalne tasakaal oligi kuskil varasügisel, kui ärkasin päikesega, tegin natuke kirjatööd, käisin trennis, sõin, kirjutasin veel natuke midagi ning panin siis 4-5 paiku läpaka kinni ja läksin koeraga pikale jalutustiirule. Ja sel ajal päike veel paistis! Kõige pimedamal-sopasemal ajal võiks selline elustiil vähemalt mõned kuud ideaalis kuskil mujal toimuda.

Seega ka eraldivõetuna raharindel kukkus kokkuvõttes kõige kiuste ning üle igasuguste ootuste edukas aasta välja. Uueks aastaks ei julge ma hetkel ühtegi eesmärki püsti panna – vaatame esiteks, kuidas algus läheb ja sealt tasapisi edasi. Seniks tõesti rahulikku vana aasta lõppu ning mõõdukalt (ja pigem heas mõttes) seiklusterohket uut meile kõigile!

Erilise elevuseta november

Heihopsti, rahatargad! Viimane kuu möödus kui üks päev (või pigem öö), sest kogu aeg oli õues täpselt samasugune pime ja märg. Vähemalt tagantjärele on küll selline tunne ning advendiajaga saabunud valge kirme maas ja päike sinises taevas andis elule hoobilt uue hingamise.

November ongi vist üks pimedamaid-masendavamaid kuid üldse. Kell 8 ärgates on õues endiselt pime ja kell 2 pealelõunal hakkab koer juba rõduukse ees meeleheitest halisema, sest talle tundub, et kell peab väga palju olema, kui õues taas põhimõtteliselt kottpime on.

Kuu algas veel Saaremaal ning detsembri lõppu broneerisin juba järgmise pikema peatumise ära. Tänavu oleme saarel eriti palju käinud ning iga kord pikalt peatunud, sest mu sealne vanaema hakkab nii vanaks jääma, et peab iga võimalust kasutama veel koos aega veeta. Sellega seoses sain ka esimese kokkupuute hooldekoduga, mis osutus oodatumast positiivsemaks kohaks – eriti kui on võimalik ühekohalist tuba lubada (paljudes hooldekodudes on ju suisa 3-kohalised toad).

See võiks olla mõttekoht ka oma vanaduspõlve kindlustamisel – kui sulle juba noorena võõrad inimesed üldiselt väga ei meeldi, siis eluõhtul kõrvalvoodis oigavana nad vaevalt suuremat hingekosutust pakuvad. Tasub finantsid valmis panna. 

Eluõhtult kuskile elu esimesse kolmandikku tagasi liikudes sain kuu alguses jälle aastakese vanemaks, mida käisime Pärnus tähistamas. Kui eelmises kuukokkuvõttes rääkisin häälepaela halvatusest, mis mult juba suvel hääle ning hingamise röövis ja võib-taastuda-aga-ei-pruugi prognoosiga just optimismi ei tekitanud, siis suurima sünnipäevakingitusena tulid nii hääl kui hingamine novembri jooksul tagasi. Siiani olen peaaegu iga päev selle eest ilmatuma tänulik ning vaikselt hakkan uskuma, et see nüüd nii jääbki. 

Lisaks olen sügiskaamost peletanud kõikvõimaliku kultuuriprogrammiga, alates spaas ligunemistest ning lõpetades PÖFFi ja TÜ sünnipäevasündmustega. Näiteks avastasin, et nädalavahetuseti pilgeni rahvast täis Vspa on nädala sees täpselt poole odavam ja peaagu inimtühi, seega olen nii mõnedki udused novembrihommikud veetnud õues mullivannis ajakirja lugedes. Üksi! Pole küll päris Bali, aga lõõgastav igatahes. Keegi kuskil kiitis ka, et vabadus üldlevinud 9-17ni elurütmist (nt finantsvabana) annab veel sama raha eest hoopis rohkem, sest saab valida aega, kui hinnad maas ning tunglemist ka vähem. On küll nii jah.

Lugemise ja kudumise lainel loen praegu ühte raamatut vaesuslõksust “Poor Economics: A Radical Rethinking of the Way to Fight Global Poverty“. Raamatu autor ütleb, et vaesus on nii poliitiliselt ja maailmavaateliselt laetud probleem, et selle (lahendamise) osas pole tegelikult tahtmist objektiivseid teaduskatseid korraldadagi, sest ühest küljest peetakse vaesusega “eksperimenteerimist” kõlvatuks, teisalt ei taha keegi oma peas loodud vaesuse konstruktsioone parem kahtluse alla panna.

Kui maailmapilt tugineb vastavalt eeldusele, et vaesed on oma saatuses ise süüdi või on süüdi ahne kapitalism, on tegemist rohkem usuteema, kui tõendatud teadmisega. Igatahes räägib raamat erinevatest teaduslikest kontrollitud katsetest, kus erinevaid vaesuse tahke uuritakse ning vähemalt seni on tegemist olnud päris põneva lugemisega.

Rahaliigutamise lainel kiikame endiselt kortereid, seega midagi juurde ei osta ega märgi. Samas tegin omale III pensionisamba ära, et ennast praeguse seisuga samba kasutajate nimekirja lukku saada. Nimelt läheb II samba reformiga muutmisele ka III samba süsteem ja alates 2021. aastast liitujatele tõuseb “pensioniiga”, ehk aeg, kui sambast raha soodsalt kätte saab, tavalise pensionieani. Tänastele sambaliikmetele on see vanus (vähemalt praeguste lubaduste järgi) 55. Seega on tegelikult veel aega terve aasta aega oma sambaliikmelisust avada, aga ma ei julgenud oma kõrges eas enam heale mälule panustada ja tegin selle parem kohe ära.

Üle tüki aja saime kokku ka oma ettevõtlusteemalise mastermind grupiga ja enne seda hakkasin ühtäkki mõtlema, et aastaga olen põhimõtteliselt kõik need eesmärgid saavutanud, mis ma eelmise aasta sügisel esimest korda ühise laua taga istudes ebamääraselt sõnadesse suutsin pudistada. Ja enamgi veel. See tuletab ainult iseendale meelde, et tuleb asju otsast tegema hakata ja tulemused võivad iseennastki üllatada.

Seega isiklike projektide osas on elu ilus, kliendid-koostööpartnerid kõik nii toredad ning inspireerivad inimesed, et maksa või ise peale, et nendega asju ajada. Õnneks pole sedapidi pidanud veel raha liigutama. Üks suurem projekt, millega lootsin jõuludeks ühele poole saada, venib natuke veel ka jaanuarikuusse, seega oodatud täielikku kergendust ei saabu, ent vähemalt hakkab asjast juba asja saama. Senise töö vahearve makstakse järgmise kuu lõpus välja (sest eelarveaastad) ning kõigi ootuste kohaselt saab netoväärtuse eesmärk sellega ilusti purki.

Muidu kosus netonumber sellele vaatamata isegi kenasti, et üsna palju raha lihtsalt seisab ja peamine kasv vaid kõrvalepaneku arvelt saab toimuda. 

This slideshow requires JavaScript.

Järgmise kuuga saabki aasta juba läbi ning kuu teine pool on tihedalt täis pikitud pühadeplaane. Enne seda jõuan veel paar nädalat kõvasti tööd vehkida ja siis saab hakata aega maha võtma ning uue aasta plaane-eesmärke seadma. Ilusat, inspireerivat ja loodetavasti natuke valguseküllasemat advendiaega meile kõigile!

Lõpetame jah parem pensionireformi osas teesklemise ära

pension.png

Pensioni investeerimiskontode süsteemi edasilükkumine hävitab vähemalt viimase kahtluse, et oma pensionirahade ise investeerimine selles plaanis üldse mingi kaalukas stsenaarium oli. 😀

“Rahandusministeeriumiga suheldes oleme aru saanud, et prioriteet ei ole mitte pensioni investeerimiskonto võimaldamine, vaid võimaldada teise samba raha kogumisperioodil, enne pensionile minekut, välja võtta.”

– Pensionikeskuse juhatuse liige Kristi Sisa (EPL)

Ma küll pole nii naiivne, et arvaks, et tänasida lubadused mõnekümne aasta pärast enam mingit rolli mängivad, aga vähemalt lähiajal pensionile minejatel tekib võimalus oma sammas enne tühjaks tõmmata, kui see vähenegi kopik mõne kindlustusfirma käppade vahele läheb. Isand Roosaare on teise samba väljamaksesüsteemi mured juba ennemuistsel aal väga lühidalt ning masendavalt kokku võtnud SIIN.

“Abielu on loterii, mida sa tõenäoliselt ei võida”

Ei, ma ei hakka lahutama. Jagan hoopis ühte head videot, kus lahutusadvokaadid annavad suhtenõu. Olen siin rahaasjadest paarisuhetes ennegi rääkinud (nt vana hea algajate kooselajate nipipostitus) ning TL;DR on see, et ära eelda midagi, räägi kõik läbi ning sina ei pea mitte täitsa ullike olema oma ühiste rahaasjade majandamisel.

Eriti palju karisid varitseb muidugi täiesti reguleerimata kooselus. Enamiku paaride ühismajandamine sellega algab (ja sageli ka lõppeb), samas on tõenäoliselt emotsioonid veel laes, kuu kaaslasel kõrgel seljas ning üksteiselt eeldatakse ideaalset üksmeelt kõigis tõekspidamistes ja eesmärkides.

Jälle kiire spoiler – kõik inimesed on tegelikult ikkagi erinevad ning üllatavaid erinevusi pudeneb ilmselt teiselt poolelt ilmselt nii kaua, kui suhe kestab või kaasad üksteisega enam üldse mõtteid vahetavad. See pole iseenesest halb või märk valest klapist, pigem vastupidi – kaine reaalsus. Kaine reaalsus on siis ka tähtsamad asjad omavahel üle rääkida, enne kui keegi avastab, et ta täiesti kogemata iseendale korvamatut ülekohut on teinud. 

Abielludes peavad inimesed vähemalt korraks läbi mõtlema valitava vararežiimi, aga otsuse majanduslikku ja õiguslikku tähendust rõhutatakse minu meelest liigagi vähe. Videos öeldakse, et enamik inimesi mõtleb oma pulma toitlustusegi rohkem läbi, ehkki tegemist on kõige õiguslikult tähenduslikuma sammuga sinu elus – kui suremine välja arvata. 😀 Hoidku, pigem on tegemist lausa tabuga ning potentsiaalsete probleemide läbimõtlemine enne sõrmuste sõrmelükkamist tundub kurja karjakutsumise või lihtsalt halva maitse väljendusena.

Isegi riiklikul tasemel üritatakse abielu romantilist brändi igati au sees hoida, alates kasvõi sellest ühtepõimunud turteltuikestega kaardist, kuhu perekonnaseisuametnik avaldust sisse viies käsitsi tähtsa kuupäeva maalib. Seetõttu mõjus meeldiva värskendusena uudis, et riik uurib erinevate elusündmuste, sh abiellumise korraldust ning võimalust seonduvat asjaajamist senisest enam digitaliseerida.

Mingi digitaalne keskkond võimaldaks kleidi ja koogi ja tuvikeste kõrval rohkem tasakaalustavat rõhku panna sellele, et ühise elu ning pere loomine tähendab ka palju vastutuse- ja varaküsimusi. Kui mõni abielupõlgur nüüd vabisedes kõrvad lidusse tõmbab, siis minu meelest pole selleks küll põhjust, sest see tähendab ka suuremat selgust ning turvalisust kogu perele. Muidugi lõpuks ei takista sihilikult sigatsemast ei koos- ega abielu, aga abielu on siiski selgem – kooselus peab kõigi otsuste potentsiaalsed riskid ise ära tabama. 

Tegelikult mul pikka juttu polnudki – vaadake videot, mõelge oma rahaasjad läbi ning mis kõige olulisem, rääkige siis kaaslasega ka. Küünlavalgus ja muud klišeed on ju toredad küll, aga teate, mis veel on romantiline? Näiteks avatult eesmärke püstitada ning tõelise tiimina oma ühist elu ehitada.