2018/2019 eesmärgid – näiteks luban rohkem molutada

eesmärgid.png

Kas kellegi jaoks läks veel 2018 kuidagi eriti linnutiivul mööda? Ma olen vaevu suutnud 2017st üle saada, kui juba peab hakkama igale poole juba 2019 kirjutama. Möödunud aastasse mahtus muidugi nii head kui halba – pulmadest matusteni sõna otseses mõttes. Võtan ka kiirelt oma eelmised eesmärgid kokku ja visandan paar sihti uueks aastaks.


2018. aasta eesmärgid olid järgmised:

1. Kool ära lõpetada

Tegin ära, kellade ja viledega ning läksin tagatipuks sellesse valdkonda tööle ka. Pole paha ühe isiklikuks meelelahutuseks ette võetud magistriõppe kohta. Ka see blogi siin sündis tänu ühele koolitööle, ehkki blogimispisik on mul juba sellest ajast, kui seda veel tasuta šampooni ning hakkliha saamise eesmärgil ei tehtud (no see rohelisema rohuga ennemuistne aeg, eksole).

2. Praegu rohkem mitte kooli minna

Kilkasin rõõmsalt, kuidas kooli lõpetamine vabastab määratul hulgal aja- ja ajuressurssi ning tahan vahelduseks panustada juba kogutud oskuste ellurakendamisse. Ilmselgelt ei arvestanud ma sellega, et uus töö võttis (vähemalt esiteks) ära kogu kooli arvelt vabanenud aja- ja ajuressursi ning sageli jääb puudugi. 😀 Igatahes kooli ma rohkem ei läinud, aga õppimist tuli pigem juurde. Olen rahul.

3. Juba välja kuulutatud 30. sünnipäeva netoväärtuse eesmärk

Tehtud. Sai vist latt isegi liiga madalale seatud, sest seljatasin selle juba augustis.

4. Tekitada arvuti/kaugtööpõhine lisasissetulek ettevõtluses

Lisasissetulek on tekkinud, nüüd tahaks selle regulaarseks saada. Samas olen hädas sellega, kuhu alla siis ettevõtte pisku paigutada, kui väärtpaberite jaoks on LEI koodi vaja. Variant on muidugi sissetulekud nii suureks upitada, et LEI koodi tasu tootlusega proportsionaalne on. 🙂


2019 (1).png

Mõtlesin 2019. aasta (raha)eesmärkidele päris pikalt ja tõdesin taas, et investeerimine on igav ning teatud maalt alates suhteliselt aeglane. Väiksemate numbrite puhul võib aastane edenemine olla kordades, aga hiljem sellist proportsionaalset muutust hoida on keeruline. Eks tuleb siis iseendale mõttemänge välja mõelda.

1. Netoväärtus kahekordseks kolmandat korda?

Nagu öeldud, kahekordistasin tänavu netoväärtust teist aastat järjest, aga kolmandat on raske uskuda – eriti kui ilmselt on investeerimises tormisemad mered ees ootamas. Kuna eelmine netoväärtuse eesmärk sai võetud novembri alguse tähtajaga ning saavutasin selle juba augustis, on mul samas väike edumaa, mistõttu kolmas kahekordistamine võiks 2019. lõpuks siiski nibin-nabin võimalik olla.

Otsustasin seepeale kasutada vana head jooksjate nippi ja seada omale “võistluseks” A, B ning C eesmärgid. Alustame madalaimast:

C. Saada poolkroonimiljonäriks, ehk jõuda netoväärtusega 31 956 euroni.
B. Suvaline rahuldav kuldne kesktee, ehk 36 000 eurot.
A. Kolmas kahekordistamine, ehk netoväärtus 40 000 eurot.

2. Hoida kainet pead

Olukord on ärev, aga see on meie tuleviku väetis. Või kuidas see käiski. Üritan hoida külma pead ja mõelda, et kui inimesed massiliselt müüvad, on keegi samal ajal ju ometi ostmas ka.

3. Õppelaen ära maksta

Hea meelega saaksin selle lõpuks kaelast ära. Laenu jääk on hetkel alla nelja tuhande euro ja kui mõneks ajaks on tootlused eeldatavasti madalad, tundub päris mõistlik selle võrra intressimaksete vältimiselt “võita”.

4. Rohkem molutada

Kivirähk kirjutas ligi aasta tagasi oodi molutamise kiituseks ning aeg-ajalt taban ennastki  viiendat kušetti lae alla toppimast, kuigi mõistusega saan aru, et sellel suuremat mõtet pole.

Kipun endale palju kõrvaltegevusi haarama, mis mingilt maalt pole enam meeldiv hobi, vaid oma elu elav peletis, kes tahab regulaarselt vaimseid, ajalisi ja muid ressursse. Kuna inimese produktiivsus pole piiritu ning eriti nüristav on kinni jääda mingisse “ma pean”, mitte “ma tahan” rattasse, üritan uuel aastal teadlikult liigendada oma aega, et ennast iseenda eest kaitsta. 😀

Näiteks teen endaga kokkuleppe, et tegelen projektiga x igal trennivabal päeval (mis juhtub iga kolme päeva tagant) kaks tundi ning molutan ülejäänud aja maha. Või projektiga y iga argiõhtu 20 süvenenud minutit ja… molutan ülejäänud aja maha.

Niimoodi kirja pannes kõlab see eriti ahistava range korrana, aga nagu öeldud, on sellise piiritlemise eesmärk mitte ennast tagant sundida, vaid pigem kaitsta oma vaba molutamisaega, mis on samuti produktiivsuse ning taastumise mõttes ülivajalik. Eks see sunnib ka prioriteete seadma ja süvenenud 20 minutit on kindlasti parem, kui tundide viisi fokusseerimata uimerdamist, mis samas väsitab ikkagi.

“There is nothing so useless as doing efficiently that which should not be done at all.”
– Peter Drucker

Seega elagu molutamine!

P.S. Ilmselgelt oled mu nii suur fänn, et jõudsid postituse lõpuni lugeda. sTARTUp Day 99-eurone pilet tundub kallis, aga tahaks ikka mõnda head seminari kuulata? Või lihtsalt ei taha mitu päeva entusiastlike 18-aastaste meres tungelda? Tule arutleme järgmine nädal Tartus molutamise ning töö- ja eraelu tasakaalu võimalikkuse teemal edasi. Luban olla vana, odav (suisa tasuta) ja ebaentusiastlik. Pärast jõuad veel “Pealtnägijaks” koju ka.


Kokkuvõttes õnnestus ikka neli eesmärki endast välja pigistada – kaks täitsa targad (smart: specific, measurable, attainable, relevant, time-based) eesmärgid, kaks pigem uusaastalubaduse tüüpi tunnetuslikud sihid. Mis siis ikka, hakkab pihta. 

Detsembri kokkuvõte – pauk käis ära

20181230_230131_0001296019372.png

Väidetavalt peab vana-aasta õhtul saunast lahkuma alasti ja kasutatud vihaga õunapuid vihtlema – siis kasvavad õunad hästi. Ma ei tea, millega ma mida vihtlema peaks, et järgmine aasta ka portfell hästi kasvaks. Netoväärtusele suutsin veel aasta viimasel kuul korraliku paugu ära panna.

Ise alles Rahajuttudele kilkasin, kuidas jõulud rahakotti auku ei söö ning üldse tegeleme me perega terved pühad ainult hingeharimise ning ihusuretamisega. Tuleb välja, et valetasin sama rasvaselt, kui see jäme miinus minu pangakontodel. Vaadake aga ise.

detsember.png
Häbiiii – veebruari minimiinust pole selle kõrval nähagi

Mis siis juhtus ja kuidas minu jõulukinginimekirja saada, küsite? Tegelikult oleks mu kuu päris kõvasti plussis olnud, kui poleks risti jalgu sattunud sellist väikest asja nagu elu unistus. Ja noh siis törts lohakust ka.

Nimelt on mul igiammune unistus Nepaali minna ja juba mõni aeg tagasi otsustasime, et 2019 saab see plaan lõpuks teoks. Otsisime, valisime ja klappisime pileteid nii kaua, et lõpuks kõik numbrid juba silme ees tantsisid. Tantsisid suisa nii hästi, et kui ostmiseks läks, oli piletitele ilmunud vale kuupäev.

Saate aru – ma broneerisin sinnalennu valesse kuusse. Valesse. KUUSSE! Reis pidi toimuma märtsis, aga piletil vaatas mind must-valgel veebruari alguse kuupäev ning tagasilennul ilutses ikka märtsi lõpu kuupäev.

nepal
Nepaal

Ma möönan, et mängisin tükk aega mõttega sinna pooleteiseks kuuks minnagi – seal oleks odavam elada, kui Eestis ja äkki on see kõik üks suur universumi plaan mind eat-pray-love stiilis eneseavastamisretkele suunata. Siis meenutas minu sisemine igav täiskasvanu mulle, et ühest küljest pole sellise asja jaoks puhkusepäevi, küll on mul aga koer, kodulaen ja abikaasa. Nagu arvata oli, vahetasime lõpuks sinnalennupiletid hingehinna eest märtsikuusse ümber.

Kokkuvõttes maksime sõidu eest ilmselt sama palju, kui lihtsurelikud sellise reisi eest välja käivad, aga väga valus õppetund on see igatahes. Ja valus õppetund ka mu õnnetule rahakotile, kes siiamaani looteasendis nuttes nurgas väriseb. Lohutan seda rahakotti siis teadmisega, et rohkem pikki reise ma endale see aasta lihtsalt ajaliselt lubada ei saa ning võin terve suve ja sügise pühendada kokkuhoidlikule elule. 

Portfelli pudenes natuke sissetulekut ka – dividendid Starbucksist, Equinorilt (endine Statoil) ning EXSA ja IVV fondidest. Samas sai portfell ise veel umbes 500-eurose paugu turukõikumistelt, mis samuti kuu miinusele oma jälje jättis. On siin teisedki kurtnud, et kuu jõuluajale sobivalt punases möödus. Kusjuures ma ei pannud seda pauku enne tähelegi, kui nüüd täpsemalt excelit silmitsedes. Äkki ei tasukski nii täpselt vaadata – istuksin siin endiselt õndsas teadmatuses iseenda valesid valikuid süüdistades. Mitte et ma nüüd ka muretsema oleks hakanud – nii see ilmaeluke ju töötab. 

Muidu jooksin detsembri alguses veel aasta viimase poolmaratoni ja käisin kuu lõpus jälle Saaremaal. Nende kahe ettevõtmise vahele mahtus omakorda virnade viisi pühadesegadust – ausalt öeldes hakkaks juba hea meelega jälle täie keskendumisega hoopis tööd tegema. Jaanuaris ootab mind ees uute eesmärkide püstitamine ja vanade revideerimine, omajagu tööd, kuu lõpus väike reis ning loodetavasti vaikselt valgemaks muutuvad õhtud.

Käed püsti, kes telefonis nõulaifib ja seda postitust veel siin vana-aastaõhtul loeb! Kuidas teil kuu läks? 

Möödunud blogiaasta tagasivaade

2018 postitustes.png

Sattusin aasta eesmärkide kokkuvõtet tehes möödunud aasta postitusi sirvima ja päris huvitav on tegelikult lugeda, kuidas ma alles aasta esimeses pooles koolis higistasin või aasta alguses ühe turukõikumise põhjal kriisihirm taevasse lendas. Mõtlesin seda tagasivaadet ja statistika raamatupidamist ka teiega jagada, kuni vanade ning uute eesmärkide postitus päevavalgust näeb. 

2018. aasta postitustes: 

  1. Jaanuar: jagasin noortele kooselajatele rahaasjade korraldamise nippe ning rääkisin finantsvbabaduse nooremast vennast, asukohavabadusest.
  2. Veebruar: hakkasin surmpraktiliselt pulma planeerima.
  3. Märts: sattusin elus esimest korda lennufirmaga pahuksisse ja panin oma hüvitise nõudmise saaga detailselt kirja.
  4. Aprill: heitlesin Saario börsipiibliga ja Jeesust ei leidnudki.
  5. Mai: tõdesin, et me juba oleme maailma mõistes päris rikkad, aga määrime oma kannatajahingi ikka pideva vaesuse oreooliga. Samuti panin kirja mahlakamaid tõdemusi ühelt investeerimisšõult… ptüi, seminarilt.
  6. Juuni: lõpetasin kooli, heitlesin karjäärivalikutega ja tulin ühisrahastusskeptikuna kapist välja.
  7. Juuli: kolisin ja muutsin blogi nime ning tegelesin suvises põrgukuumuses maisemate muredega, näiteks õppisin kohvi külmpruulima.
  8. August: räntisin pensionist ja kodulaenudest.
  9. September: korraldasin omale ergutuseks väikse 30-päeva tarbimisväljakutse ja lugesin elumõnude kulutusi kokku.
  10. Oktoober: heietasin pikalt nii karjääriplaneerimisest kui meie pulmakuludest.
  11. November: tähistasin 30. sünnipäeva ning netoväärtuse eesmärgi varuga seljatamist, samuti täiendasin oma lennureisija õiguste kogemuspagasit.
  12. Detsember: panin ülejäänud maailma järgmise aasta investeerimistuleviku paika ära.

Täpset lugejanumbrite statistikat on tegelikult keeruline kokku võtta, sest vahetasin poole aasta pealt blogi asukohta. Samuti tundub uus asukoht kannatavat otsingumootori viha all topeltsisu ja vana sisuga seotud linkide tõttu. Kahe lehe peale eksiti minu netirahakotti ära üle 40 tuhande korra (samas üle 300 korra on siia tuldud rahaaru aadressilt, seega mõned neist on kindlasti topelt). Nišiteema kohta päris viisakas tulemus.

Aasta popimad postitused on järgmised: 

  1. REISINIPID: mida teha, kui lend hilineb, ehk kuidas Ryanair mu reisi kinni maksis
  2. Nipid algajatele kooselajatele – kuidas korraldada oma rahaasju
  3. Kuidas ennast selle palavaga mitte vaeseks jääkohvitada (oli vist teisigi meeleheitel inimesi)
  4. Miks peaks keegi üldse pensionit ootama?
  5. Pulma(kulu)de mammutpostitus: ootused vs reaalsus

Veel suvalisi fakte ja numbreid:

  • Kokku olen avaldanud 84 postitust (praegune 85. ja see ei jää ilmselt viimaseks).
  • Ühe korra on blogisse jõutud otsinguga “halvast abielust välja blogi”. Loodan, et ta ei leidnud, mida otsis!
  • Korduvalt on siia jõutud otsinguga “vanad naised pokkeris”. Üritan seda mitte võtta vihjena, et mu investeerimine meenutab rohkem hasartmänge kui mõtestatud tegevust.

Milline teie 2018. aasta lemmikpositus oli? Ja jääkohvi ikka proovisite teha? 

Eksklusiiv: investeerimishoroskoop 2019

investeerimishoroskoop 2019.png

Aeg on taas saatusependlid valla päästa ning tšakratest aastaga kogunenud tolm ja piimhape välja uhtuda. Eelmise aasta investeerimishoroskoopi mäletate? Täppi läks? Kui ei läinud, siis kontrollige parem oma sünnikuupäevad üle, sest kosmilised märgid ju ometi ei valeta (mina ammugi mitte).

Äärepealt oleks kogu see ebamaine tarkus ilmunud ränga maksu all Mangi rahvahoroskoobi asemel. On ju tänaseks investeerima jõudnud nii taksojuhid, Uberi-juhid kui kogu ülejäänud Eesti. Lihtsalt ma ise otsustasin, et taevalikud anded on ikka asi, mida ei saa päris oma eraomandiks ning kasumisteenimismasinaks pidada ja jagan seda kõike rõõmuga täitsa tasuta. (+ Sellisel juhul pole kellelgi ka mingit kobisemist ega õigustatud ootusi.)

Aga mis ma siin tühja latran – tulin justnimelt siia rääkima täna, aga ikka ainult asjast. Kae aega perra, mis järgmine aasta raharindel kaasa toob!


Jäär

Jäär on kõigile jäärapäiselt kriisi ennustanud juba 2013. aastast saadik ning hoidnud oma investeerimissüütust sellele õigele. Õigele hetkele, kui kõik hinnad ikka garanteeritult täiesti põhjas on, et oma mammon siis ideaalse ajastusega õigesse kohta susata. Vaheapealsetel aastatel ta küll väga palju säästnud pole, sest raha väärtus ju pidevalt väheneb. Siiski rikastab hinge juba kasvõi see, et lõpuks ometi on tema ennustused ka tõeks saanud. Saturni rõngast riivav Jupiter võib selle absoluutse turu põhja temast siiski kõrvale juhtida. Mis siis ikka – alati on ju järgmine kriis, mida põlevil silmil ootama jääda.


Sõnn

Sõnn soetab omale spekulatiivse investeeringuna Põhja-Lätis Rail Balticu trassile tüki maad, et see hiljem ränga raha eest riigile võõrandada. Hiljem selgub, et ta polnud kaardi lugemisel kuigi hoolikas ja trass läheks soetatud krundist mööda. Majanduslikult mõtleva optimistina nimetab ta lühiajalise kauplemisvõimaluse ümber pikaajaliseks investeerimisstrateegiaks ning loodab töötada RB-ga koos, mitte selle vastu – näiteks avada Helsingi tunneli ehitamise järel veel ühe soodsa alkopoe.


Kaksikud

Kaksikud panustab pikaajalistele trendidele ning planeerib muuhulgas kasu lõigata vaktsineerimisvastaste ristiretkest ja sagenevatest epideemiatest. Ta kogub oma portfelli erinevaid näomaskide, kaitseülikondade ning ravimifirmade aktsiaid ning jääb ootama järgmist laiaulatuslikku rahvatervisekriisi. Täiskuuöödel bipolaarsusele kalduva tähemärgina tabavad teda ülejäänud aasta kahtlused, kas tema tegevus on eetiline investeerimine või mitte.


Vähk

Vähk investeeris 2018. aastal ühest populaar-antropoloogilisest blogist inspiratsiooni saanuna ühe ühisrahastusportaali lihtsasse ja lollikindlasse rahvainvesteerimistootesse. Pluuto liigub vähikäigus ning jätab talle märkamata toote tingimustes seisva peenikese kirja – näiteks järgmise: “viivitamatu vara müük või rahaliste vahendite väljavõtmine ei tarvitse olla võimalik, samuti pole garanteeritud kontole paigutatud vara väärtuse säilimine“. Uuel aastal tabab Vähki üks üllatus teise järel küll tuludeklaratsiooni täitmisel kui kontolt väljamaksete tegemisel. Tuleb välja, et süsteem on tõepoolest lollikindel, mitte lollile kindel.


Lõvi

Lõvi tunneb, et tema investeerimistšakrad on kinni ning võtab ette hingepuhastusreisi Indiasse, et jõukus enda jaoks ümber mõtestada. Delhi tänavatel tabab teda aga enneolematu valgustus ning tagasi jõudes monetiseerib ta oma vastomandatud kogemused uue menukina “Esoteerilise investori teejuht külluse juurde ja kaugemale“. Bestsellerist saadav lisasissetulek annab investeerimisele kohe uue hingamise ja avab tõesti vähemalt ühe isiku külluseenergiad.


Neitsi

Neitsi saab kadunud vana-vanatädilt päranduseks 70-ruutmeetrise maja Keilasse, millest ta tahab arendada kümme 7-ruutmeetrist juriidiliselt korrektset “kaugtöökontorit” Tehnopoli IT-hipsteritele. Kummalisel kombel ei taha noored koduotsijad tema kapslitest midagi kuulda, samuti ei leidu turul ühtegi vaba ehitajat. Noori omaette lumehelbekesteks siunates jääb Neitsi ootama aega, kui kõik ehitajad jälle töötuks jäävad.


Kaalud

Kaalud pole varem investeerinud, õigupoolest ei teagi teemast kuigi palju, aga on kuulnud, et üha enam inimesi sellega tegeleb. Õnneks taipab ta abi paluda ühest investeerimisteemalisest Facebooki grupist, kust saab kohe paar privaatsõnumit abivalmis grupikaaslastelt. Ilma nendeta poleks Kaalud parimaid pakkumisi kindlasti ise üles leidnud – mõelda vaid, täiesti ilma riskita fondid, kus lubatakse Jupiteri armust iga kuu 20% tootlust. Tal jääb üle vaid end needa, et ta varem sellega tegelema ei hakanud.


Skorpion

Skorpion lisab oma idufirmaportfelli järjekordse peenpeedivabriku, kes Virumaal turbaveini ja -kosmeetikat toodab. Esimese investoripaki saabumine tekitab temas sügavaid kahtlusi, kes neid tooteid üldse raha eest tarbima peaks. Plusspoolelt on jõuludel loosipakkide kokkupanemine aastateks mureta.


Ambur

Krüptoeksootika- ja koerahuviline Ambur otsustab Dogecoin’i spin-offina käibele lasta CorgiCoini, sest usub, et Brexiti-lainetes heitlevad britid vajavad just sellist akumulatsioonivahendit oma varade säilitamiseks. Alguses ei saavuta see küll oodatud populaarsust. Õnnekombel Pluuto liikumise mõjul viskab Sussexi hertsoginna Meghan selle üle aga sotsiaalmeedias nalja, mille järel saavutab CorgiCoini väärtus paari päeavaga enneolematu kõrguse.


Kaljukits

Kaljukits seikleb ühisrahastuse lainetes ning roobitseb kokku Gruusia autolaene 20 aastat vanade, aga mitmekordse hinnatasemega sõidukite ostuks. Kuna investeerimisega kaasneb varem või hiljem ka üleüldiselt ettevõtlik meel, tuleb talle ühel hetkel pähe, et kogu protsessist võiks ju mitu nahka koorida. Nimelt asub ta Kaunase autoturult olematu hinnaga masinaid otse Gruusiasse vedama. Kahjuks pole ta end kurssi viinud kaasnevate teenustasudega ja kaotab kogu loodetud tootluse Venemaal pistiseks.


Veevalaja

Veevalaja klaas on keerulisest turusituatsioonist hoolimata pidevalt pooltäis – ta teab, et selle täitmisega tegeleb ikka igaüks ise. Punases hindu võtab ta meeldiva allahindlusena, millega aktsiate keskmist ostuhinda alla tuua. Neptuunil tekivad vastu kevadet naerugaasid, mis süstivad Veevalajasse optimistlikke ootusi Tallinna Vee arbitraaži suhtes. Tasub meeles pidada, et ta pole veel nii rikas, et osta odavat asja.


Kalad

Kalad otsustab kätt proovida ingelinvestorina oma 16-aastase tädipoja produktsiooni- ja influencer’lus-startupi kallal. Ehkki noore ettevõtja visioon kajastub esialgu vaid tema Tinderi kontol, joondub Veenus sobival hetkel maaga ühele teljele ning toob Kaljukitsele ootamatut armuõnne. Nimelt kohtab ta kohalikus investorite grupis oma tegelikku hingesugulast (mis võib siiski kaasa tuua mõningasi arusaamatusi senise elukaaslasega).

Investeerimine kui jõutrenn

investeerimine kui joutrenn.png

Kuidas teada, et inimene harrastab veganlust või MMSi või teeb joogat, crossfitti või jumal teab mis muud trenni? Ära muretse, ta on sulle sellest juba rääkinud. Seega ei tule ka mu lugejatele ilmselt üllatusena, et ma suht palju kõikvõimalike aktiivsete masohhismi alaliikidega tegelen. Kirjutasin selle ainesel kevadel ka postituse investeerimise ja maratonijooksu sarnasustest.

Käesolev talv on mind aga esimest korda põhjalikumalt jõusaali viinud, sest praegu sobib see mu päevakavasse lihtsalt paremini, kui kellaajaliselt toimuvad jooga- või jõutrennid. Lähenesin asjale nagu enamikule tegevustele elus – panin umbkaudse eesmärgi paika, lugesin sel teemal paar päeva risti-rästi internetti läbi, sõelusin välja kõige lollikindlamad rusikareeglid ning üritasin enda jaoks üles ehitada võimalikult lihtsa, aga tõhusa süsteemi.

Suures plaanis võib seda lähenemist tõesti laiendada kõigele, millega ma tegelen, sest huvisid on mul omajagu ning kõigega detailidesse või täiusesse minna ei jõua (ega viitsi). Ilmselt võin õnne tänada oma eluterve pohhuismi eest (nagu üks mu kunagine ülemus mind iseloomustas), sest perfektsionism on ju levinud tõbi ning ma pole veel kuunud, et see kedagi ülearu õnnelikuks teeks.

Võttes näiteks kasvõi investeerimise, saaks sellega ju hoopis rohkem süvitsi minna, end harida, pidevalt peenhäälestada ning optimeerida tootlust täiuse suunas. Samas ma ei tahagi täiust taga ajada, sest mulle tundub, et sinna investeeritav aeg ei saa seda hobikorra tegevale inimesele tegelikult proportsionaalselt kasu tagasi tuua, võrreldes vana hea konservatiivse ära-päris-idioot-ka-ole taktikaga. Kokkuhoitud aja aga panen parem kõigisse neisse teistesse tegevustesse, mis mulle veel rõõmu valmistavad.

Tulles nüüd jõusaali juurde tagasi, siis lähtun seal järgmistest endale paika pandud põhireeglitest:

  1. tehnika on nr 1
  2. tahan saada tugevaks, s.t vähe kordusi ja suured raskused
  3. tahan saada päriselt tugevaks, seega enamasti kasutan vabaraskusi
  4. tahan olla funktsionaalselt tugev, seega teen peamiselt kogu keha hõlmavaid “suuri” ning ajatuid keharaskuse harjutusi
  5. samas olen laisk ja mugav, seega käin ühes trennis kogu keha läbi ja pooltel trennipäevadel teen endiselt jooksu ka (mõni ütleks, et need trennid töötavad üksteisele vastu, aga ma ütleks, et asi on tasakaalus)

ara karda suuri raskusi.png

Selle pika heietuse lõpuks on aeg minna nende paralleelideni, mida jõutrenni ja investeerimise vahel tõmmata saab.

1. Ära alusta viimistlemisest, kui põhja all pole

Teate küll neid inimesi, kes tulevad saali ja seal kõik need paarkümmend minutit ainult kõhulihaste- või reielähendajamasina otsas istuvad? Ühe koha viimistlemine on umbes sama mõttekas, kui investeerima hakates kogu vaev täiuslike XIRR tabelite ülesehitamisele kulutada, aga säästmise oskus jääbki õppimata. Muidugi võib detailidega tegelemine põnev ja motiveeriv olla, aga ükski kõhulihas ei tule selle peale välja, kui teda ülejäänud süsteemist eraldi treenimas käia.

2. Kiireid lahendusi pole olemas

Teate küll neid 30 päeva väljakutseid, mis lubavad iga päev kükke tehes juba kuu aja pärast täiuslikku tagumikku. Mingi tulemuse selle ajaga kindlasti saab, aga ei midagi rabavat ning selle peale kipuvad paljud inimesed käega lööma. Samamoodi pole investeerimine koht hoogtöö korras tegutsemiseks ja hea tagumiku nimel tuleb regulaarselt töötada väga pikka aega.

3. Noorus andestab rohkem

20ndad oli selline vahva aeg, kui sa võisid öö otsa pidutseda ja järgmisel hommikul veel otse kooli minna ning seal millestki isegi aru saada. Oma küpsetes 30ndates kinnitan, et pärast õhtusöögi kõrvale joodud veinipokaali vaatab hommikul pikast unest hoolimata peeglist mu ema vastu (ehk keegi, kes on minust 30 aastat vanem). Ka trenni osas võid noorena oma kehale lubada igasugust retsimist ning püsivat häda sellest ei teki. Vanadusse jõudmisest saad aru aga selle järgi, et isegi arstid ei ürita sind enam terveks ravida – nii nüüd lihtsalt ongi. Samamoodi saad finantsotsustes endale noorena rohkem lollusi ja uljust lubada. Vanast peast tasub ettevaatlikum olla, sest ebaõnnestumisest ei pruugi enam ära taastuda.

4. Ära karda suuri raskuseid

See on pigem naiste mure, et jõutrenni peetakse millekski mehelikuks. Võiks arvata, et meetri raadiuses enam kui kolmekilosest hantlist hakkavad kõigil naistel võluväel kasvama vuntsid ja Johnny Bravo biitseps. Tegelikult võiks regulaarne jõutrenn kuuluda kõigi inimeste liikumisharjumuste hulka. Niimoodi on vanast peast ikka hoopis tugevam ja toekam tunne.

5. Ära käi trennis, hakka treenima

Kui sa juba saali kohale lähed, ei tasu seal niisama telefoni näppida. Samuti pole mingit mõtet lõpututel investeerimiskoolitustel või -seminaridel kohalkäimisest, kui sa oma eesmärkide nimel päriselt tööle ei hakka. Muidugi on alguses hirmus saali minna, kui seal ootab ees käratsev parv kõiketeadva ilmega vanu kalu, kelle ees on piinlik valetpidi masina otsa ronida või 2-kilose hantliga heitlema hakata. Samas kunagi olid nemad samasugused ja vahepeal ronivad siiamaani valesti masina otsa – tegijatel ikka juhtub.

Kasvuvaludes paradiis Siargao saarel

Artikkel ilmus toimetatud kujul 21. novembri Eesti Ekspressis

“Ma mõistan, et teil pole öörahu kohta mingeid seadusi, aga kuhu jääb elementaarne viisakus (common courtesy)?” küsin paluvalt meie öömaja administraatorilt. “We don’t have it here,” laiutab ta soojalt naeratades käsi. Prooviks keeran TLC’likku draamat veel kraadi võrra juurde: “It’s our honeymoon and it’s turning into a nightmare.” Samasuguse sooja naeratusega saame personalilt ülevoolavad õnnitlused abiellumise puhul, aga abi oma piinade leevendamisel mitte.

Mesinädalateks nimetame seda reisi pigem tinglikult, sest tegemist on meie igasügisese kaugema sihtkohaga, millele eelnevasse nädalavahetusse planeerisime väikese pulmapeo. Tänavu osutus valituks Filipiinide surfipealinnaks tituleeritud Siargao saar, mis tõotab palju ehedust ning avastamisrõõmu ka neile, kes kirglikud lainepüüdjad ei ole (näiteks mina).

Kahjuks avastame kohale jõudes, et tegemist polegi nii idüllilise paigaga, kui endale vaimusilmas ette mananud oleme. Oleme peatumispaigaks valinud kõrgelt hinnatud Kermiti surfikuurorti, mis asub saare elavamas lõunatipus General Luna linnakeses. Esimesed ööd meie ehedas, ent moodsate mugavustega privaatmajakeses mööduvad aga kasvavas õuduses, kui naabruskonnast kostev kohutav vaibakloppimismuusika majakese seinad lausa värisema paneb.

Sellest võrsub ka eelkirjeldatud kauplemine Kermiti personaliga, kes saavad vaid nentida, et teisedki külalised ja ümberkaudsed elanikud kõik kurdavad, aga eraomaniku krundil toimuva osas pole naabritel mingit sõnaõigust. Ilmselt oli selline põhimõte igati õigustatud ajal, kui suurim naabrusõigusi rikkuv tegevus võis olla häälekas seatapp. Tänapäevaste tehniliste võimaluste juures on kaaskodanike elu põrguks tegemise võimalused nähtavasti (ja selgelt kuuldavasti) kõvasti mitmekesisemad.

Kas järgmine Boracay?

Siargao saarekest võib tõepoolest nimetada maailma servaks, sest sealt edasi ida suunas laiub vaid kümneid tuhandeid kilomeetreid Vaikset ookeani koos maailmamere sügavaima punkti – 10-kilomeetrise Mariaani süvikuga. Järgmine kuiva maa punkt on alles Hawaii saarestik. Saare pindala on 437km2 (pool Hiiumaad või kaks Muhumaad), kuhu on end ära mahutanud 240 000 elanikku. Neile pakuvad lisaks kalapüügile ja põlluharimisele elatust turistid, kelle arv on hetkel hüppeliselt tõusmas. Kui 2017. aastal külastas saart umbes 15 000 turisti, tõusis külastussagedus 2018. aasta alguses veelgi.

Seni on saar olnud peamiselt populaarne peatuskoht kohalikule ja rahvusvahelisele surfikogukonnale, ent viimastel aastatel on see hakanud hiilima erinevate sotsiaalmeedia-influencer’ite reisisoovituste tippu. Viimase hüppe külastajate laviinis tingis aga senise populaarse sihtkoha Boracay saare sulgemine 2018. aasta aprillis. Juba Filipiinidele lennupiletid broneerinud turistid pidid kiirelt otsima alternatiive ning suur osa neist valgus sotsiaalmeedias paradiisisaarena tuntust koguvale Siargaole.

Mäletatavasti suleti Boracay saar fekaalireostuse tõttu pooleks aastaks ja seda hakati vaikselt taasavama 2018. aasta oktoobri lõpust. Vaid 17 000 elanikuga saarekest külastasid miljonid turistid aastas, ent arendustegevust ei suudetud hallata ja enamik kohalikke elamisi ning ettevõtteid suunas reoveetorud otse sellessesamasse merre, mis neile turistide näol elatust tõi. Eelneva tulemusel oli saareke lõpuks sellises seisus, et isegi Filipiinide president nimetas seda virtsaauguks.

Lääne turistide hordid pole aga tingimata õnnistus ning üha enam räägitakse, et silmas tuleks pidada turismi jätkusuutlikkust. Ka Siargao tundub kohati ägavat iseenese populaarsuse all ja üha enam tõstavad pead jutud, kas sedagi paradiisi ootab Boracay saatus. Tulles tagasi olematu öörahu juurde, möönavad ka kohalikud, et veel aasta tagasi oleksid nad saare peoelu kirjeldanud sisuliselt olematuna, aga lühikese aja jooksul on kõik muutunud.

Vaikust majja seades

Ühel õhtul läheme huvi pärast jubedaima tümaka jälgi ajama ning lõpetame kohalikus karaokebaaris (karaoke on filipiinode hulgas hämmastavalt populaarne), kus sel hetkel on vaid vaevatud moega ettekandja ning keset tantsupõrandat kössitab veelgi vaevatuma moega kass. Ja muidugi see õhkurebestav bassiplärin, mis algas juba õhtul kell 6. Ettekandjaga üle leti röökides saame teada, et kellelgi peale koha omaniku pole õigust seda ka maha keerata.

Nii veedamegi ühe kauni õhtu oma mesinädalatest mööda pimedat General Lunat ringi marssides ja härra Dingdongi (icc) nimelise kohaliku korüfee jälgi ajades. Muuhulgas kuulub talle ka uhke hotell – pläraurkast turvalises kauguses muidugi – kus härra Dingdong naudib seda õnnist puhkust, mida tema meelelahutusasutuse naabruskond endale lubada ei saa. Ehkki hotelli administraatori tungiv veenmine vilja ei kanna ja härra Dingdongi meil näost-näkku kohata ei õnnestugi, jätame härrale härda palve baaris bass maha keerata – ülejäänu summutamisega saavad vähemalt kõrvatropidki hakkama.

Oh seda õnnistust, kui mõni aeg hiljem saabub – vähemalt tolleks õhtuks – kauaoodatud vaikus. Samuti saame meie lõpuks koju tagasi sõita – ei taha kujutledagi nende inimeste igapäeva, kelle kõik ööd mõne helireostuse poolt mürgitatud saavad.

Jätkusuutmatu turism

Nii kohalikelt kui välismaalastest kuurortiomanikelt kõlab palju etteheiteid kohalike võimude suunal, kes regulatsioone, prügimajandust, arstiabi ega liiklusohutust galopeerivate muutustega sammu ei suuda pidada. Kinnisvaraarendusi kerkib kõikjal kui seeni pärast vihma ning rannaäärsed maalapid on müügis suisa kümnete miljonite eurode eest. Arendajate surve on nii tugev, et mitmel pool on näha ärritunud silte: “This lot is NOT for sale”.

Samas kohalikud selles rahapeost suuremat osa ei saa, sest neil puuduvad kapital ja oskused, et ise oma maad ettevõtluseks kasutada. Sageli on võimatu lõplikult aru saada, kas järjekordse hüti puhul on tegemist varjualuse, kuuri, kuudi või eluasemega. Kõrval kerkivad üha uued villad ning teedel vuravad lisaks kõikvõimalikele fantastilistele kerg-mootorsõidukitele ka läikivad Toyota Hiluxid. Samas ei tuleks pähegi kohalikke haletseda, sest inimesed tunduvad kordades õnnelikumad, kui näiteks maailma jõukamasse otsa kuuluvad eestlased.

Muidugi pakub turism neist paljudele tööd – on isegi omaette mure, et noored mehed ei viitsi enam põldu harida, vaid lähevad parem randa surfiinstruktoriks. Kuna see enamasti kujutab endast madalas vees neidude lauaga ringitalutamist ja fotode tegemist, eelistaks seda ilmselt isegi kõrvetava päikese all kõplamisele või vesipühvliga põllukündmisele.

Üks Kermiti ettekandja räägib, kuidas tema päevapalk on 300 peesot (5 eurot), mis on menüüs tavapärane roa hind. Sellest omakorda enamik kulub kütusele (60php = 1 euro liiter) ning kui mõni külastaja otsustab maksmata minema kõndida, võetakse see täishinnaga tema palgast maha. Ka temal on plaanis maha müüa perekonna kookosefarm – saadud rahast tahab ta osta mototakso ja hakata turistidele teenust pakkuma.

Hiljem internetis röögatuid kinnisvarahindu uurides tekib küsimus, kui palju kohalikud ise oma esivanemate põllulappide eest raha saavad. Paratamatult tekib paralleel mingi uue kolonialismi lainega, sest sellise hinnasurvega pole kohalikel endil lõpuks kuskil elada – rääkimata oma maade tagasiostmisest.

Positiivne plastivabadus

Tulles lõpetuseks positiivsemate teemade juurde, on Siargaol praegu veel säilinud see võrratu paradiisiloodus ja kohalike ehe elustiil, mida me sinna ka otsima läksime. Ehkki öörahu näitel võiks arvata, et ühiskondlikud kokkulepped saarel ei toimi, on seni suudetud toimivana hoida plastivabaduse põhimõte. Nimelt olime juba enne saarele jõudmist kuulnud, et väidetavalt üritatakse täielikult vältida ühekordsete nõude, veepudelite ja isegi joogikõrte kasutamist. Ilmselt igaüks, kes vähegi Aasias käinud, suhtuks sellistesse väidetesse pehmeltöelda skeptiliselt, sest sealne plastikuuputus on enamasti fenomenaalne.

Positiivse üllatusena saime aga hoopis ise ninanipsu, kui terve sealoldud aja jooksul ei “õnnestunud” meil kohata ühtegi plastiktopsi, jooke pakuti vaid bambus- või metallkõrtest, kohvi joodi viisakalt kohvikus kohapeal tassist ning igas söögikohas olid kättesaadavad puhastatud joogivee kanistrid isikliku pudeli täitmiseks.

Kui reisi teisel nädalal toateenijad mu (Manila lennujaamast soetatud) tühja veepudeli kogemata minema viskavad, satun esimese hooga päris kimbatusse, kust üldse pudelivett ostagi saab. Selles osas võib Siargaod pidada eesrindlikumast ükskõik millisest heaoluriigist, sest isegi lennujaamas on saadaval puhas jahe joogivesi. Igal juhul tasub oma taaskasutatav joogipudel kaasa pakkida.

Täiesti puhtana on seni suudetud hoida ka liivarannad, kus vees loksuvat kiletükki või liivas varitsevat pudelikorki nähes on tegemist nii haruldase pildiga, et käsi seda iseenesest kokku korjama sirutub. Samas on siinset loodussõbralikkust käivitav ja elus hoidev jõud just surfarite kogukond – paratamatult tekib küsimus, kas vana kord ka uut masti massturistide saabumisele vastu peab.


Mida saarel kindlasti näha? 

Kui saare üsna lühike “kohustuslike vaatamisväärsuste” nimekiri ammendatud, võib pühenduda reisi väärtuslikemale osale, ehk vabale ringikondamisele. Kauneid randu, ehedat külaelu ning kariloomadest kirjusid palmisalusid on avastada igal nurgal – isegi otse meie öömajast saja meetri raadiuses oli nööriga puu küljes pool miniloomaaeda. Ookeanivesi kipub olema liigagi soe ja pole harvad juhud, kui kordamööda ujumas käies teine kaldavees kõige ehedamat vanni võtab.

Siiski ohutus ennekõike

Ringiuitamisel tasub olla aga ettevaatlik, sest juba Kermiti infoleheski hoiatatakse turiste targu, et Siargao pole see koht, kus keegi tahaks viga saada. Lähim korralik arstiabi on kättesaadav tunnise lennukisõidu või kolmetunnise paadisõidu kaugusel. Saare suurimateks ohtudeks võib pidada liiklust ja kookospähkleid. Viimased kukuvad kõikjal kõige ootamatumal hetkel tuhmi mütsatusega puu otsast alla ja ehkki rahvarohkemates kohtades on palmid tühjaks raiutud, viskasin iga paari sammu järel kahtlustava pilgu nina eest ka taevasse.

Liiklus on Aasiale omaselt segane ning pikkadel pimedatel õhtutel ei vaevu paljud kaasliiklejad ka esitulesid kasutama. Samuti pole kiivrid kuigi levinud – isegi politseinikud tuiskavad mootorrataste seljas paljapäi, tukk uljalt tuules lehvimas, Peame mopeedi rentides läbi käima neli laenutust, enne kui õnnestub korraga kahele inimesele töökorras kiivrid saada. Ettevaatus on aga asja eest, sest isegi meie sealoleku ajal satub üks teine Kermitis peatunud paar öösel peolt tagasi sõites õnnetusse ning mees meespool saab surma. Kui Siargao pole koht, kus keegi tahaks viga saada, võib vaid kujutleda, mis tunne on üritada sealt organiseerida surnukeha minematoimetamist.

Kus peatuda?

Paljukiidetud Kermit Siargao’d pigem ööbimiseks ei soovitaks, sest nagu kogemus näitas, oli tegemist üsna lärmaka, vähese privaatsusega ja ebahubase paigaga. Selle asemel tasub kiigata kohti nagu Soultribe Beach Retreat, mis on General Lunast veidi väljas ja väga lähedal parimale ujumiskohale, mis meil leida õnnestus (Malinao poolsaare tipus asuva Doot Beach’i mangroovimetsadesse viiv suue). Samuti jättis hea mulje Cloud 9 lähedal asuv Harana Surf Resort, mis on sarnaselt Kermitiga piirkonna hinnatumatu seas.

Vaiksema ja idüllilisema puhkuse austajatel tasub kiigata saare põhjaosa poole, kust jäi eriliselt kauni ranna poolest silma Pacifico Beach Resort – seal võikski vist kaks nädalat rannast raamatut lugedes ja lainemüha kuulates mööda saata. Samas tasub põhjaosas arvestada, et toidulaua ja teenuste poolest on valik askeetlik.

Kus ja mida süüa? 

Filipiini traditsioonilist toidulauda nimetatakse üheks Aasia igavaimaks (et mitte öelda halvimaks) ning koosnebki see peamiselt kanast, sealihast, kalast ja rohkest riisist. General Luna ja Cloud 9 piirkonnast väljaspool seega erilist maitseelamust veel oodata ei tasu. Näiteks saare suurimas linnas Dapas, mis on peamiselt kohalike elupaigaks, testisime väidetavalt linna parimat kohvikut ja pärast esimest sõõmu kirjutasime selle elamuse kohaliku ettevõtluse toetamise alla.

Õnneks on saare lõunatipus hea valik erinevaid välismaalaste rajatud söögikohti, kust suuremat sorti söögisõbrad leiavad tervislikke valikuid igale maitsele. Poes jäätise järel käisime täpselt ühe korra, ent edaspidi tundus lihtsam haarata jahutuseks järjekordne mango-shake. Ilmselt keha vaid rõõmustas kahe nädala kohaliku kala, kirevate müsli-jogurti-puuviljakausside ning muu hea-parema värske ja tervisliku üle. Kui kohalikust toidust või värskest kraamist tüdimus peale tuleb, saab Kermitis tänu itaallasest omanikule ka ehedat pitsat ja pastat – näiteks paremat pasta carbonarat olen saanud vaid Firenzes.

Meie lemmikuteks kujunesidki meie oma peatuspaiga restoran Kermit, kus pakutakse nii kohalikke kui läänelikke toite. Parimate flat white kohvide järele kõndisime tänavat pidid mõnisada meetrit edasi Pleasurepoint Cafe’sse, kus valitses alati mõnus segasummasuvila kasside-koerte ja püsikundedega. Fantastiliste puuviljakausside nautimiseks tasub aga rollerinina seada Shaka Cafesse, kust avaneb ka ideaalne vaade parimatele surfilainetele.

Novembri kokkuvõte – kui see on kriis…

20181130_094022_00011103242384.png

Novembril on ots peal ja vahepealsed turuelevused on ka sujuvalt kuidagi unustustehõlma ära vajunud. Käisin hiljuti huvi pärast portfellis kiikamas, et kui paljuga ma nüüd miinuses olengi. Esimese ehmatusega võrreldes polnud enam midagi halvemaks läinud ning tänaseks olid seisud veel ilusti kosunudki.

Ma tõesti tahaks siin edasi anda mingeid sügavamaid sisekaemusi või taktikalisi analüüse, aga päris ausalt öeldes olen ma lihtsalt üks igav ja tuim mugavusinvestor ning ülearu portfelliridadel toimuvaga pead ei vaeva. Muidugi kogu portfelliga punases käia mul hetkel ei õnnestunudki. Eks olen piisavalt kaua juba turul olnud ka ja piisavalt pikk maa on tagasi minna. Pole muud öelda, kui vana head Ansipi tsitaati kulutada: “Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma elada tahaksingi.”

Kui eelmine kuu jahusin siin, et ei tea, kas netoväärtust siin edasi kajastada, siis inertsist tegin seda siiski. Enda jaoks löön selle kokku niikuinii ja selliseid trende on ainult rõõm jagada. Elevusega ootan veel seda, mis mu LHV võlakirjad esmaspäeval teevad, sest teadupärast läksid need liigagi hästi kaubaks ja märgiti mitmekordselt üle.

neto.png

Üldiselt tuleb sellest vist kõigi aegade lühim kuu kokkuvõte, sest mis sellest pimedast ajast ikka rääkida. Tegin kõvasti tööd ja trenni ning pidasin eelmisest reisist napilt kuu vastu, enne kui talve keskele kiire kliimapagulustuuri soetasin. Talv pole veel kalendri järgi õieti alanudki, aga juba tahaks vahelduseks joosta mitte ainult kottpimedas ning Michelini-mehikeseks vooderdatuna.

139 euroga/inimene sain pikaks nädalavahetuseks Tallinnast otselennud Küprosele ja ööbimise igati kobedas hotellis. Umbes sama raha oleks kulunud järjekordsele Saaremaa tripile, aga talviste oludega polnud mul isu nii pikka sõitu ette võtta. Parem siis bussiga lennujaama sõita ning hopsti veits soojemasse kliimasse põigata – ajakulu on kokkuvõttes peaaegu sama, aga saan sõidu ajal filme vaadata ning raamatut lugeda.

Senine kogemus näitab, et sellel laiuskraadil on jaanuaris-veebruaris meie mõistes igati mõnus suveilm – kaelani meres loksuda või päevitada päris ei saa, aga seda ma niikuinii eriti ei harrasta. Jooksmiseks-matkamiseks on ca 20 kraadi sooja täiesti ideaalne.

Ahjaa, 30-aastaseks sain ka. Sellega on kõvasti lihtsam harjuda olnud, kui uue nimega.

Kuidas teil november läks? Loksusite samamoodi ajatajuta lõputus pimedas limbos või viskas rohkem elevust ka sisse? 

Abielurahva raske elu – nimevahetuse juhised algajatele

Abielul on ümber omamoodi romantiseeritud igavese õnne oreool (millele vastanduvad igasugused Game Over tüüpi parastavad retoorikad). Eriti ei taheta rääkida sellest, et pulmadele võib järgneda hoopis korralik masendus või madalseis, kui pulmaeelne elevus ja mesinädalad lõpuks läbi on.

Kes nüüd arvab, et ma siin oma suhteprobleeme lahkama hakkan, peab kahjuks pettuma. Tahan teile pajatada sellest, milliseks uskumatuks Egiptuse nuhtluseks on osutunud nimevahetusega seonduv asjaajamine. Oleks ma seda kõike ette teadnud, oleksin mõne hea hetke pikemalt nimevahetust kaalunud. Vahepeal tekkis küll tunne nagu oleks ma mõni neist pedofiilidest, kes pärast vanglast vabanemist üritab endale salakavalalt uut identiteeti välja sehkendada.

Olen siin juba varemgi ahastanud, miks pole abielu korral asjaajamine kuidagi lihtsustatud paketina korraldatud. Mõelge veel milline promovõimalus – pereväärtused ja särki-värki. Mõni konservatiivne partei võiks vanainimeste peksmise ning välismaalaste kividega loopimise asemel hoopis innovatiivseid turunduslahendusi välja mõelda (ma ei ütle, et see kedagi nende poolt hääletama paneks, aga vähemalt oleks muljetavaldav).

Näete, ma koostasin juba infolehe ka ära: 

img_20181128_202636988428904.png

Millise pakilisema bürokraatiaga värske abieluinimene (näe, kui sooneutraalne) siis rinda pistma peab? 

  • Passi ja ID-kaardi uuendamine (ilmselgelt) – ja kui nüüd lähinädalatel ID-kaart kätte saada, ei pruugi sellega kohe toimetada saadagi (soojad õnnesoovid veelkord!)
  • Mobiil-ID – mine seisa operaatori juures sabas, täida pabereid, lase oma SIM-kontaktid ümber kopeerida ja siis heitle tunnike-paar PPA aktiveerimiskeskkonnaga.
  • Juhiluba – ehkki juhiluba ju enam kaasas kandma ei pea, läheb seda välismaal sõitmiseks ikka vaja. Ja tõepoolest, ka Läti on välismaa.
  • ID-kaardi või selle koopiaga tuleb omakorda panka minna, et seal kontode nimed ära muuta.
  • E-mail – kas te teadsite, et Gmailis (sest olgem ausad, kes muud postkasti ikka kasutab) pole mingit moodust e-mailiaadressi ära muuta? Ma poleks ka seda uskunud, aga põhimõtteliselt on vaja teha täiesti uus konto ja hakata eelmisi e-maile (sest mul on neid lisaks põhiaadressile päris mitu) sinna ümber suunama. See pole veel kõik – muud Google’iga seotud kontod tuleb ju samuti kas ümber muuta või üle kolida. Näiteks olen väga tihe Google Drive’i kasutaja ning kogu see kolimis- ja seadistamisepohh tundub seni nii hoomamatu, et toimetan siiamaani vana aadressiga.

Õppige minu vigadest, ehk kuidas mitte dokumendifotot teha

Minul on tänaseks abiellumisest möödas poolteist kuud ja eelmised dokumendid kaotasid kehtivuse üle kahe nädala tagasi. Pärast kahenädalast paberiteta lindpriielu sain ahjusooja ID-kaardi ning passi alles eile kätte (ja saan nendega nüüd mööda järgmisi asutusi ringi saalima hakata).

Millest see viivitus? Endalgi piinlik, aga kui kedagi sama orgi otsa kukkumisest hoiab, on jagamine seda väärt. 

Nimelt tellisin dokumendid veebipõhisest taotluskeskkonnast, mille juurde viskasin tõsise näoga heleda köögiseina taustal tehtud digifoto. Olin isegi üllatunud, kui see mugavustaotlus läbi läks ning paar nädalat hiljem sain kutse dokumentidele järgi minna. Broneerisin isegi PPA teenindusse aja valmis ja lootsin kogu asjatoimetusega oodatust lihtsamini hakkama saada.

Seiklesin ühel pimedal pealelõunal äärelinna PPA-sse ning maandusin teenindaja ette. Tema võttis dokumendid ümbrikust välja, heitis neile ühe pilgu ja… küsis siis, kas need on mobiili esikaameraga tehtud. 

Mina (sünges eelaimduses): “Jaaa…”
Teenindaja: “Kahjuks peame need dokumendid kehtetuks tunnistama. Palun minge fotoboksi ja tehke uus pilt.”
Mina: 

Mis siis selgus ja millele ka dokumendifoto nõuetes ning juhistes kuskil viidatud pole? 

Selfikaamera pöörab ju enamasti pildi tagurpidi.

Let that sink in for a moment… 

Aga mis sellest siis on, võiks ju küsida, kui sa just mõnes suunas silmatorkavalt ebasümmeetriline pole? Ma ei tea, mis KAPO-tasemel koolitust neile teenindajatele tehakse, aga minu puhul sai saatuslikuks üks täiesti suvaline hele sünnimärk, mida minu meelest nähagi pole (või suvalisest punnist võimalik eristada).

Igatahes jäin vahele ja pidin loodetud aja kokkuhoiu asemel jälle fotoboksi ronima. Ärge siis olge nii juhmid ning pöörake selfi ikka õigetpidi tagasi. 😀 Ja olge vähemalt vaimselt ette valmistunud, kui palju sekeldusi nimevahetusega tegelikult kaasas käib.

Enesearengu kasvukõverast ja ebaõnnestumistest

Investeerimiseesmärkide saavutamisel on sage soovitus jagada suur ning kauge eesmärk motivatsiooni säilitamiseks pisemateks tükkideks. Seda tarkust võib tegelikult laiendada kõigile eesmärkidele, sest üleöö täituvad unistused või saavutatavad eesmärgid näitavad kas puhast juhust või seda, et sihiti liiga madalale. Samuti on investeerimises kombeks ühe või teise näitajaga progressi mõõta. Miks mitte sama tehnikat muudesse valdkondadesse üle kanda. 

Ma olen siin viimasel ajal palju rääkinud väikestest sammudest õiges suunas, õhinapõhistest minieksperimentidest, puterdades minemahakkamisest ning enese teadlikust arendamisest. Kui me pidevalt teadlikult teeme kasvõi väikseid eesmärgistatud samme, hakkab see ühelt maalt samamoodi lumepallina veerema, kui investeeringute liitintress. Tegelikult koosnevad ju kõik suured eesmärgid väiksematest sammudest, mis ideaalnägemisega tagasivaates võivad väga loogilised tunduda, aga hetkes pole seda mitte.

Ehkki tagasivaade on alati selge, võib hetkes tunduda, et edasiminekut pole või toimub mingites valdkondades suisa tagasiminek. Mõistusega saad isegi aru, et asjad ju liiguvad, aga tunne ei taha kuidagi järgi tulla. Ühel sellisel hetkel mõtlesin ajajoonele ära kaardistada viimaste aastate enesearengu eduelamused. Mingit täpset loogikat mul selleks polnud, aga märkisin ajaliselt üles kõik sellised sündmused, mille osas tundsin, et liigun õiges suunas või jõudsin sammu pikematele eesmärkidele lähemale.

Tulemus? Täitsa nagu kasvukõver ju, kas pole?

Screen Shot 2018-11-22 at 09.11.16

Täpseid sündmusi ma siin välja tooma ei hakanud, aga tegemist on just erialaste arengutega, seega koera sünnipäeva, pulmi või muud tilu-lilu siin pole (räägime siiski olulistest teemadest, eksole). Ilmselt annaks sama loogikat kasutada ka eraelu, trenni või ükskõik millise muu valdkonna arengu kaardistamiseks.

Kui nüüd seda rohelist kõverat piisavalt nautinud olin, otsustasin kõik tagasilöögid või ebaõnnestumised ka teljele tippida.

Screen Shot 2018-11-22 at 09.11.08

Taas – nagu öeldud – on tegemist ainult erialaste negatiivsete kogemustega, seega isiklikud mustemad hetked tulid veel sellele lisaks. Ma ei nimetaks neid isegi tagasilöökideks, sest erinevalt investeerimisest ei vii kriitika või luhtunud katsed sind tegelikult kuidagi tagasi. Nagu üks mu sõbranna väga tabavalt ütles, viivad need kogemused kõik edasi – lihtsalt mõni raskemini kui teine.

Tegelikult on ju isegi hea, kui elu sind mugavustsoonist ise välja suruma hakkab. Samas pean selle kaardistamisharjutuse peale ka möönma, et negatiivseid sündmusi oli ootamatult keerulisem mälusopist kokku otsida, kui eduelamusi, sest pikapeale pole neil ju mingit tähendust (inimloomule peaks küll vastupidine sättumus sisse kodeeritud olema, aga äkki ma olen siis ajupestud optimist).

Samas väljapoole me neid ebaõnnestumisi ju naljalt ei promo – minagi jagan sotsiaalmeediasse ikka mõne saavutuse, mitte ei kirjelda, kuidas keegi mind kuskil pikalt saatis või mõni projekt tulemust ei andnud. 😀 See on täitsa loomulik, aga jätab kõrvaltvaatajaile mulje, et järelikult peabki tee eesmärgini minema vaid püsivalt positiivsete elamustega. Ja kui tuleb esimene, teine või kolmekümnes negatiivne elamus positiivsete vahel, on järelikult tegemist vale teega. Sest kõigil teistel ju neid ebaõnnestumisi ei tundu olevat ja elulooraamatud on kirjutatud selles eelmainitet kõiketeadvas tagasivaatavas pilgus.

Kokkuvõttes ei öelda asjata, et fail fast and fail often. Nurjumised õpetavad – valusalt küll, aga see-eest tõhusalt. Nurjumised näitavad, et sa oled proovinud ja proovid veel. Parem siis sellega ära harjuda, kui jätta proovimata. 


Kellel on huvi enda kohta sarnane asi koostada, siis kasutasin kiiruse mõttes TimeGraphics keskkonda, aga googeldades tuleb erinevaid võimalusi terve ports välja. Exceli-sõltlastel on võimalik tõusu- ja mõõnahetki ka tabelisse kanda ning seal ajajoont koostada – ilmselt on see ka püsivam variant, kui kõikvõimalikud online vabavaralised keskkonnad. 

Lasin oma sisemise penskari valla ning noppisin samuti LHV talonge kukrunurka

“Me oleme nagu valusad penskarid,” kommenteerisin täna oma isegi-mitte-veel-30-aastasele kaasale*, kui autorattad pärast meie mõistes ideaalset laupäeva kodu poole seadsime. Ideaalne = pikk uni (suisa kolmveerand üheksani), jooks ümber Pühajärve, kiire ujumistrenn otsa ning hiline lõuna GMP restoranis (ma võiks ainult sealsetest eelroogadest toitudagi). Ja siis jõuab veel rahulikult enne pimedat koju ära sõita. 😀 “Olgem ausad, me ju olemegi penskarid,” nentis kallis kaasa rahulikult. 

Kuna sellega on nüüd lugu selge, pole mul isegi häbi teatada, et sättisin isegi end sellele eitede, vigaste ja laste vankrile ja märkisin mõned LHV võlakirjad. Kusjuures hellitasin esialgu natuke lootust LEI-koodist mööda hiilida ning ettevõtte all seisev raha kavalalt ära paigutada.

Nimelt tekkis mul poolfilosoofiline küsimus, et kui LEI-koodi on vaja noteeritud väärtpaberitega kauplemiseks ning tehniliselt pole need võlakirjad ju veel noteeritud ja tehniliselt pole see veel kauplemine, siis äkki pole LEI-koodi vaja. Kahjuks loopis LHV mu lootusesädeme küll kiirelt paari pangetäie jääkülma veega üle ning ütles, et koodi nada, Fedja.

Ostuidee oli sellega siiski idanema pandud, sest mingi kriis on ju lähiaastatel tulemas niikuinii ning see tundub päris soe ja pehme korv, kuhu natuke mune ära poetada.

Näiteks mõnedel andmetel ennustatakse, et järgmine kriis on hoopis kümnendipikkune majanduskasvu hangumine ning isegi sellistes tingimustes oleks garanteeritud 6% ju päris magus tootlus (korraliku languse tingimustest rääkimata). Samuti tundusid atraktiivsed kvartaalsed maksed ning kohaliku väärtpaberi madalad teenustasud, kui peaks tekkima isu või vajadus need siiski maha parseldada. Kuna Eesti võlakirjaturg on pehmeltöelda vaikne, tundus see kokkuvõttes liiga asine võimalus, mida kasutamata jätta.

Võtsin sarnaselt teiste kuulsate ja ilusatega näpuotsaga neid paljuräägitud talonge oma portfelli ka. Natuke nalja sain märkimisel, kui pidin ka Elunaudi kirjeldatud asjakohasuse küsimustikku täitma. Märkisin siis ausalt, et praegu mul võlakirju ei ole (aga no kuskilt peab ju alustama). Tulemusena soovitas LHV mul oma eluvalikute üle sügavalt järele mõelda. Screen Shot 2018-11-17 at 19.25.04.png

Kulla lugejad, mis ise teete? Märgite? Ei märgi? Miks?


* Lifehack: tasub ikka noorem mees võtta – see ei sure loodetavasti nii kähku kätte ära nagu halastamatu statistika muidu ennustab.