Milliste töödega sina elus raha oled teeninud?

maasikad.png

Hiljuti jäi mulle mitmes kohas üsna samal ajal ette väljakutse oma senise elu tasustatud tööd kirja panna. Kusjuures, see on üllatavalt raske – vähemalt kui olla nii vana ja kehva mäluga nagu mina. Hoidsin seda postitust päris pikalt mustandites, et äkki midagi veel mälusopist juurde pigistada, aga lõpuks jäi nimekiri isegi üllatavalt lühikeseks.

Siin need siis on – kõik tööd, mille eest ma (parima mälu kohaselt) elu jooksul raha olen teeninud. Ja noh, näiteks vanaemalt puude ladumise eest antud 25 krooni ei lähe arvesse.

  • maasikakorjamine – minu esimene “päris” töö, kus ma hakkasin käima vist isegi juba 11-aastaselt. Päris tore oli, sest alati käisime seal mõne sõbrannaga kahekesi, ajasime juttu, käisime vahepeal ujumas ning kui vanemad autoga mööda sõitsid, sai maasikate kõrvale mõnikord jäätist ka. Päevitus oli suve lõpuks igatahes metsik ja maasikaisu sõin tõesti kõrvuni täis.
  • kasevihtade tegemine – vanust ei mäleta, päevitus nii hea polnud ja süüa ka ei saanud. Polnud nii hingelähedane ametivalik ilmselt.
  • nõudepesija restoranis – keskkooli ajal möllasin tubli kuu aega tööstusliku nõudepesumasinaga liinitööd teha ühes Pärnu popimas restoranis. Siis viskas halb ülemus ning õudne töökorraldus kopa ette, ostsin kogu teenistuse eest omale uued bikiinid ning ei külastanud seda konkreetset söögikohta köögipoole nägemise õuduses umbes kümme aastat. Tänaseks olen oma hingehaavadest üle saanud.
  • tootetutvustaja (degusteerija) – tutvustasin kõike alates kohupiimadest ning lõpetades punase veiniga. Sealjuures punast veini ei joo ma siiani, rääkimata 17-aastasest minust, kes lihtsalt sildi pealt luges, kui sametine mõni sort on või mis aroomi on tunda konkreetse cabernet sauvignon’i tipunootides. Siiani imestan, et ma sellele kohale üldse minna julgesin, sest poes võõraste inimeste tülitamine tundus totaalne õudusunenägu. Otsustasin siis uppumise asemel ujuda ja sain ereda õppetunni, et eneseületamine tasub ära.
  • toidupoes piima- ja leivaleti saaliteenindaja – järjekordne kooliaegne suvetöö. Sain sealt buumi tipul päris head palka ning hindamatud oskused poes kõige värskemat kraami otsida. Ühe kuupalga eest ostsin endale igatahes ülikooli minekuks uue läpaka.
  • koogileti teenindaja – samm edasi piimaletist, kus sain totaalseks koogieksperdiks ning lihvida oma suhtlusoskusi ülinõudlike klientide või koonrite soomlastega. Samas enamik inimesi, kes juba kooki ostma tulid, olid tegelikult heas tujus, seega ilmselt see on üks rõõmsamaid kohti poes.
  • ettekandja suurel vabariigi aastapäeva vastuvõtul – ilmselt ainus moodus, kuidas 18-aastaselt nii suurele banketile ära eksida ja järjekordselt väga tore oli. Üldse mulle tundub, et vähemalt ajutiselt oleks ettekandja või näiteks barista päris vahva olla. Söögilainel jätkates oli ka päris magus kell 2 öösel tool 5-korruselise tordi äärde tõmmata ning lusikaga lihtsalt puutumata korruse servast kaevama kukkuda (Toidupanka polnud toona vist isegi leiutatud).
  • piletite kontrollija kontserdil – pärast sai tasuta kontserdit ka vaadata ja see on siiani üks mu parimaid jõulukontserdielamusi.
  • transkribeerija – väga häguselt meenunud tudengitöö, millest sain valusalt teadlikuks, kui võimatult segaselt me tegelikult kõnekeeles räägime.
  • metsa istutaja – toredad maalapsetööd jätkuvad. Üks raskemaid töid, mis ma elus teinud olen. Vähemalt päevitus oli taas päris hea.
  • koolitaja – õppisin siis ise alles magistris, kui mind üürisuhete teemal koolitust andma kutsuti. Ehkki olin kabuhirmus, võtsin selle siiski ette ning osalejate hinnangute põhjal sain isegi päris hästi hakkama. Sain aru, et harjutades läheb iga asi kõvasti lihtsamaks ja aeg-ajalt satun seminari/koolitusruumi ette siiani (ja ikka jalg väriseb).
  • kohtuistungisekretär – tagantjärele kõige pingelisem, vastutusrikkam ja raskem töö, mis ma elus teinud olen. Sealjuures palk on täiesti olematu (vist kahjuks siiani). Kindlasti oleneb palju sellest, millises kohtus, kolleegiumis ning millise kohtuniku all olla. Muidugi oli töös põnevaid momente ka ning 8. klassis katkise jalaluuga kodus istudes kätte õpitud pimekirja praktiseerisin veel täiesti uuele tasemele.
  • erinevate avalike asutuste jurist – viskasin vahepeal nalja, et käisin hävitasin oma illusioone avalikust sektorist üks asutus korraga. Sai igatahes päris hea pildi ette, miks mingid asjad käivad nii nagu nad käivad.
  • sisuturunduse spetsialist – minu praegune töö, ikka veel õpin ja tagantjärele tarkust välja tuua veel ei oska. Noorte aktiivsete IT-inimestega töötamine on isegi veel ägedam, kui ette oskasin kujutada.
  • kõikvõimalik kirjutamine – alates reisikirjade või muude lõbu pärast kirjutatud artiklite eest saadavatest honoraridest ning lõpetades õigusliku või UX copyga. Sh viimane on kõik see, mis veebilehel liikuda ning toimetada aitab. Kui kuskil on nupp “vajuta siia”, on keegi selle teksti valmis kirjutanud ning mõnikord olen selle teksti kirjutanud mina. See on tegelikult üks mu lemmiktöid, sest meenutab mingit puslet või mõistatust ning on veidral kombel üsna sarnane õigusloome tehnikatega (terminoloogiline ühtsus, arusaadavus jne).

Kokkuvõttes ja tagasivaates tundub ülisuur osa mu senisest töökogemusest hoopis toiduga seotud olevat. Ja baristatööd ma proovinud (veel?) polegi! 😀 Nimekirjast on puudu mitmed vabatahtlikutööd, mis on ka tegelikult ülimalt arendavad olnud, aga seotud peamiselt suuremate ürituste tiimis sebimisega (alates excelites möllamise ning lõpetades parkimiskorraldusega). Sealjuures pole tööst saadud õppetunnid sugugi alati korrelatsioonis ametinimetuse, palganumbri või töösuhte kestusega.

Milliseid põnevaid töid te teinud olete? 

Mai kokkuvõte – ei saagi aru, mis juhtus

20190530_195459_0000691605666.png

Ei, jutt ei käi praegusest poliittsirkusest, sest sel teemal sõna võtmiseks olen pidevalt uuest pealetulevast materjalist liiga oimetu. Sealjuures tundub kogu see kirbutsirkus globaalse kliimakatastroofi valguses nii jõuetukstegevalt mõttetu, aga õndsad olla ikka need, kes rinnuli mingite pseudoprobleemide dzotile heidavad. Tegelikult hakkasin sel teemal isegi ühte postitust kirjutama, aga praegu sai võhm otsa. 

Unustasin mai numbreid kokku lüües esimese hooga peaaegu suu lahti ja üldse mitte positiivsest üllatusest. Nohistasin siis pahaselt ohkides Excelis umbes sama häälega nagu mu koer kausi alt viimaseid krõbinaid taga otsib. Õnneks avastasin, et oli ühe rea juurde teinud, mida tabel kokku ei arvutanud, seega venitasin seisu napilt positiivseks. Aga sellega tulemus ka piirdus.

Suurema tseremoonitsemata kasvatasin netoväärtust napid mõned sajad eurod ja jäin jälle plaanile alla. Põhjus? Kui kesised tabelarvutusoskused välja arvata, siis poliitilistes tõmbetuultes sai mu portfell jälle mingi kena nätaka vastu vahtimist ning mingit konkreetset allikat välja tuua ei oskagi. Eks suurus on juba selline, et kui siit-sealt mõni protsendike pudeneb, on juba kogulangus päris suur.

This slideshow requires JavaScript.

Teise kabelimatsu panin omale ise, kui käisime palverännakul lõunanaabrite kiirmööblibutiigis ja ostsime kokku umbes kolme aasta varu mööblit ning muud kola. Vähemalt on nüüd natukeseks muretu.

Või siis mitte, sest hakkasime seirama suuremaid kortereid ja selle kannatuse valguses sai meie praegune avar 2-toaline endale enneolematu aupaiste ümber. Eks ikka märkad hüvesid alles siis, kui uus (ja halvem) silmapiiril, ehk kõik praeguse maja head omadused tunduvad täiesti iseenesestmõistetavad. Näiteks normaalse suurusega panipaik ning kõrge keldrikorrust, kust saab ratta eraldi väljapääsust õue tõsta.

Üldse tundub vahepeal, et maju planeerides ei mõtle ei ehitaja ega ostja sellele, kuidas elaniku seal majas päriselt toimetama võiks hakata. Kusjuures kinnisvara huumorinurka pakkus ka uus Duo loftide arendus Tartus, mis reklaamib end muuhulgas lausega: “Kindel üüriturg aastast 1632“. Võin saladuskatte all paljastada, et tudengid elaks 3200-eurise ruutmeetrihinnaga loftis küll hea meelega, aga üsna tõenäoliselt ei küündi nende maksejõudlus isegi sinnani, et kulud nulli tuleks. Iseenesest muidugi vahva, et Jaak oma toimetustega juba siiapoole sood on jõudnud. 😀

Koos teiste taksojuhtidega krabasin omale tasuta jäätise lootuses ka jäätisebutiik La Muu’d, aga enda kibedaks pettumuseks sain teada, et jäätist saab kätte vaid Tallinna jäätiseputkast. P.S. Kes omale investeerimiseks Taksojuht OÜ tahab registreerida, siis hämmastaval kombel on see nimi registris endiselt täiesti vaba. 

Lisaks jooksin ühe korra ümber Viljandi järve, teise korra Otepäält Elvasse ning siis umbes miljon korda veel. Kirjutasin päris mitu artiklit. Ja kirjutasin ka jälle paar arvet. Üritangi nüüd joont hoida, et iga kuu kasvõi üks arve välja läheks – siis võin ennast aastase hilinemisega regulaarse lisasissetuleku saavutajaks kirjutada. Muidugi need võiks sama regulaarselt laekuma ka hakata.

Järgmise kuu saavutuste osas olen juba ette pessimistlik, sest ees ootab suurem käik ehitusveikalsisse, mis kahjuks raha juurde ei tekita, ikka vaid vastupidi. Raske on see igava keskklassi igav elu. Siiski loodan sellele, et suvi on juba ette nii täis planeeritud, et raha kulutamiseks ei jää rohkem aega. Igal nädalavahetusel on vähemalt kaks konkureerivat üritust või sündmust ning järgmised päris plaanimata nädalavahetused jäävad juba augustisse.

Kas teid ka viimane kevadkuu ootamatult lõi? 

5 muutust mõtteviisis, mis finantsvabadusvõitlusega kaasa on tulnud

motteviis.png

Paar aastat tagasi nentis mu (tänaseks) abikaasa rahulikult, et tema meelest ma raiskan oma potentsiaali. Päris valus, kas pole? Tänaseks on paljud asjad mu elus kõvasti muutunud ning enam ta õnneks nii ei ütleks (küsisin järgi). Suur osa neist arengutest on otse või kaude seotud sellega, kuidas finantsvabaduse suunas pürgimine mu mõtteviisi ja maailmapilti muutnud on. 

1. Võimaluste nägemine

Tohutut kulutamispalavikku pole ma õieti kunagi põdenud, aga raha lihtsalt hoidmise asemel näen seda nüüd ennekõike vahendina. Mida rohkem vahendeid sul on, seda rohkem tekib mänguruumi ka erinevate võimaluste kasutamiseks ja sellest saadava kasu maksimeerimiseks.

Ma ei räägigi siin mingite uduharuldaste iduinvesteeringute väljanuhkimisest või muust taolisest ulmest, vaid lihtsast igapäevasest majandamisest, mis kehvasti tehes võib tekitada rahaprobleemide nõiaringi, hästi planeerides aga aidata jõukuse lumepalli kiiremini veerema. Hea näide on siinkohal kasvõi oma kodu soetamine, millega paljud noored endal juba eos rahaliselt hinge kinni tõmbavad.

2. Ettevõtlikkus

Pole just revolutsiooniline tähelepanek, et enamik finantsvabadusvõitlejaid varem või hiljem servapidi või ülepeakaela ettevõtluseni jõuavad. Olen isegi erinevaid mõtteid mõlgutanud juba aaaastaid, aga viimase tõuke andis just üks ambitsioonikavõitu investeerimiseesmärk, mille väljaütlemine mind päriselt tegutsema pani. Enese analüüsimise, müümise ja juhtimise oskust on see arendanud tohutult. Samuti on see üha ja üha kinnitanud, et hirmul on suured silmad ning parim aeg tegutseda on kohe.

Ettevõtlikkus väljendub ka üleüldises plaanide elluviimises. Kui ikka mõni suurejooneline idee või unistus tekib, tasub seda võimalusel kohe katsetada, sest siis on pärast vähemalt süda rahul.

3. Suurem vabadus ja enesekindlus

Kontroll oma rahaasjade üle annab ühtepidi juurde enesekindlust ja teisalt reaalset vabadust otsuste langetamisel. Teadmine, et soovi korral ma võiks kasvõi kõik kodinad kokku panna ning aastaks mõnele roppodavale maale palmi alla kolida (ja tagasi jõudes ei peaks ikka Maxima ette kerjama minema), on päris hea isegi siis, kui ma seda kunagi ette ei võta.

Ettevõtlikkus ning hea majandamisoskus annavad kindluse, et saaksin pea igas olukorras hakkama. Samas täpselt nagu mersus pidi mugavam nutta olema, kui jalgratta seljas, on alati parem olla oma olukorra peremees.

4. Vähem mõttetuid pingeid

Vabaduse kontekstis väärib eraldi väljatoomist vabadus ühiskondlikest väärtushinnangutest ning naabrist parem võidujooksust. Kui sa tead, mida sa elult tahad ning milleks midagi teed, on kõrvalistest ahvatlustest ning survetest hoopis lihtsam mööda vaadata. Mulle tundub, et päris palju tarbimist toimub üsna mõtlematult – inimesed ei analüüsi enda soove ja vajadusi, vaid toimub mingi karjaga koos tormlemine suurema maja, kallima auto või kurat teab mille suunas.

Olen aja jooksul aru saanud, et enamik minu elumõnusid seisneb tegevustes ning kogemustes ja kõik asjad on selle saavutamise vahend. Samas ka mul vahel kihvatab, et võiks see või teine asi veel olemas olla, aga järele mõeldes enamasti saan aru, et iga asjaga kaasneb lisaks rahalisele kulule ka ajaline kulu. Näiteks tuleb vahel tuhin peale, et võiks ju korteri päriselt ära kujundada-sisustada ning praeguse suhteliselt steriilse keskkonna hingelähedase boheemluse vastu vahetada.

Aga siis mulle meenub, et lisaks rahale nõuab see ka aega poodides ja remontides, mille asemel ma läheks parem mehe ning koeraga loodusesse ning üleüldse kolime me hiljemalt paari aasta jooksul niikuinii uude kohta, seega ei tundu see lõpuks hea “investeering” (ja süda on jälle rahul). 

5. Unistuste muutumine eesmärkideks (ja nende päriselt saavutamine)

Mitmed rahablogijad on kurtnud, et finantsvabaduse tagaajamise kõrval on suuremad eesmärgid ning elumõnud justkui fookusest kadunud ning kogu elu on muutunud üheks raha tagaajamiseks. Täpselt nagu pensioni ootamine on edasilükkamise mehhanism, võib seda olla ka konkreetsele vabadusnumbrile keskendumine.

Minul on see teekond aidanud ausalt oma unistustele otsa vaadata – ja ausalt ka senistele eluvalikutele otsa vaadata. Ei ole lihtne endale tunnistada, et senine pealtnäha edukas ja mugav elu tegelikult üldse ei rahulda. Muutused on ikka hirmutavad ja ebamugavad.

Samas pani kaugete unistuste väljaütlemine mind otsima võimalusi, kuidas nende suunas paralleelselt finantsvabaduse teekonnaga liikuma hakata. Üllatus-üllatus, vaid mõne aastaga on mitmed suuremad neist juba täitunud, mis paneb endalt küsima, kuhu ma veel järgmiste aastatega välja võiks jõuda.


Kokkuvõttes on mu elu tänaseks palju rikkam (igas mõttes) ja rahuldustpakkuvam, kui ma seda ettegi oleks osanud kujutada. Mingi osa sellest võib kindlasti üleüldise küpsemise ning isikliku arengu alla kirjutada, aga finantsvabaduse põhimõtted ning inspireeriv seltskond on sellele kindlasti oma tõuke andnud.

Kuidas finantsvabaduse poole pürgimine sind mõjutanud on?

Aprilli kokkuvõte (nii vaimuvaene pealkiri ongi)

20190429_210834_0001302052845.png

Esimese hooga tundus, et aprillis nagu ei toimunudki midagi peale tubli töörabamise. Suvi sai ka selleks aastaks nagu möödaminnes peetud, võib nüüd rahulikult edasi elada. Ja joosta, sest need paar soojemat päeva olid jooksutrennidele küll paras pidur. Tahaks kohe jääkohv näpus kuskil vilus vedeleda ja mitte midagi teha, ehkki juunikuiseks tiimitriatloniks peaks praegu kibedaimad treeningpäevad käima.

Mis ma lisaks tööle ja trennile siis veel tegin? Lugesin näiteks üllatavalt palju raamatuid, sh Nepaali lainel jätkates “Into Thin Air’i” läbi, mis tõestas mulle lõplikult, et ma olen ikka puhas mugavusmatkur ja tippude vallutamiseks peab peast mingi eriline kruvi puudu või üle olema. Polnud mul enne kihku tingimata mägede otsa või teatud kõrgusmeetritele jõuda, aga pärast nende kogemuste lugemist pole seda ammugi.

Käisin pidasin oma alma mater’is ühe päris korralikku eneseületust nõudva seminari maha, aga lõpuks läks üle igasuguste ootuste hästi. Tuleb ennast ikka jooksvalt ebamugavustsoonis hoida, sest see tuleb iga kord meeldiva üllatusena, et hirmul mõttetult suured silmad on. 

Võhandu maratonile või Türi-Tori kiirlaskumisele ma taas ei jõudnud, aga sõitsime kolleegiga nädal varem Võhandu parima osa läbi ja aitas sellestki küll. Mõõdukas koguses on kevadine “veevulinatel” kanuutamine ikka erikuradi mõnus. Ja eriti mõnus, kui see siis lõpuks läbi on ja jälle kuivad püksid-sokid jalga saab.

Lihavõtetesse mahutasin traditsioonilise trenni-, matka- ja sugulaste külastamise laagri Saaremaal. Üldse see hiirekõrvus kuiv kevad on mu kõige-kõige lemmikum aastaaeg, kui sääski pole, suvi on veel täiesti ees ning looduses võib ükskõik kuhu lihsalt astuma hakata, sest džungel pole veel talve järel vohama hakanud.

Traditsioonide hulka lisandus loodetavasti ka Pärnu restoranide nädal, mida külastasin esimest korda ja poolsattumisi meeleolus sain totaalse toiduelamuse. Päris mõnus on nädalavahetuse jalutuskäigu raames ka heast restoranist läbi astuda ning sellises häälestuses saabki enamasti vaid positiivselt üllatuda.

Raharindel  maksin 1000 eurot õppelaenu tagasi ja harvendsin vahelduseks natuke oma portfellipeenart. Samuti ostsin kohalikult turult üht-teist juurde. Olen ühe aktsiaga päris pikalt mudas istunud ja olnud selles klassikalises lõksus, et istun oma vea otsas ja ootan, et hind jõuaks tagasi sellesse punkti, kust ma selle ostsin. Portfelli koguväärtuse mõttes ei oma see ju mingit tähendust, samas oleks võinud ammu selle raha nt kaupsi aktsiasse panna ja reaalselt midagi teenida. Facebookile peaks vist ka lõpuks tuule alla tegema – vähemalt tundub hetkel soodus aeg.

This slideshow requires JavaScript.

Netoväärtuse kosumisega olen see kuu enam kui rahul. Jäin küll nõksuke alla oma optimistliku aastaplaani graafikut, aga tõmbasin eelmise kuuga võrreldes jõuliselt vahet väiksemaks ning sama tempoga jõuaks järgmine kuu taas plaanist ette. Lisaks tiksutasin vaikselt ettevõtte alla sissetulekut, millest lõviosa peaks hakkama laekuma alles järgnevatel kuudel. Hea on näha, kui süstemaatiline pusimine lõpuks vilja kandma hakkab.

Ja kõige lõpetuseks sai mu blogi alles või juba märkamatult 2-aastaseks! Juhhei!

Investeerimiskonto bürokraatiavabaks (ettevõtluskonto ainetel)

investeerimiskonto.png

Ma olen suhteliselt laisk ja mugav tüüp ning pole sellest kunagi suuremat saladust teinud. Ehkki kõrvaltvaatajale võib tunduda, et ma olen kohati liigagi masohhistlik ning tegus, toimub see enamasti vaid neil rinnetel, mida ma isiklikult päriselt naudin. Ebameeldivaid asju ma ikka pigem ei teeks ja õnneks elu liiga rängalt ei sunni ka. 

Näiteks pole ma veel suutnud enda jaoks huvitavaks mõelda oma investeeringute senditäpsust analüüsi, täiuseni lihvitud teenustasude optimeerimist ja muud tehnot. Parem vaatan, et asjad laias plaanis õiges suunas liiguvad ja pürgin sentide asemel suuremate summade suunas. 

Sel kevadel jõudsid investeerimishuviliste teadvusesse suhteliselt paralleelselt kaks teemat – dividendide 14/86 maksustamismudel ja ähvardused teine sammas killustikuks ära lükata. Viimase puhul kukuti ka ohkima, kuidas investeerimine on tegelikult kallis ja turgu vaja täiuslikult ajastada. (Tsitaat ühest surematust monoloogist: “Kui huvi on olemas, siis võiks püüda raha ise paigutada. Tähtis on olla edukas, ja see on pikaajaliselt jätkusuutlikult pagana raske.“)

Aga mitte sellest monoloogist või sambaplaanist ei tahtnud ma täna rääkida.

Üsna lähitulevikus võib suuremal osal rahvast tekkida võimalus ning motivatsioon oma investeerimisportfelle ise kastma-väetama hakata. Samas kardavad paljud alustadagi, sest investeerimine tundub instrumentide valimisest asjaajamiseni ikka päääris keeruline. Pole ka ime, kui näiteks dividendide maksustamine on nii segaseks aetud, et isegi LHV sellega esimese hooga puusse pani. Tuludeklaratsiooni täitmise haavadki on ihus ning hinges alles värsked ja iga kord siunan, miks see kõik nii tüütu peab olema.

Nii võib endalegi tunduda, et äkki oleks arukam oma mammona uude autosse või telefoni investeerida, sest ehkki vananeb kiiresti, on see vähemalt oma. Parem kindel mõnu peos kui kindlam vanaduspõlv katusel.

Teoorias peaks investeerimiskonto olema eraisikule lihtne, mugav ja soodne vahend oma investeeringute haldamiseks. Praktikas… kisub veits võssa, või nii. 

Äkki oleks aeg teise samba reformi lävel esialgse idee juurde tagasi tulla ning lahendada see sarnaselt ettevõtluskontole (põhimõtteliselt kirvemeetodil). Kes ei tea, siis ettevõtluskonto loodi väikeettevõtluse soodustamiseks bürokraatia- ja raamatupidamisvaba asjaajamise vormina. Ehkki konto liik ise mõeldi välja juba paar aastat tagasi, hakkas seda esimesena pakkuma LHV pank ka käesoleva aasta alguses. 

Investeerimiskontost võiks laiskadele ja mugavatele väikeinvestoritele samuti luua sellise alaliigi, kus võetakse arvesse ainult sisse- ja väljamakseid ning tulumaksu makstakse ainult siis, kui väljamaksed sissemakseid ületama hakkavad. Ja kui ma ütlen “ainult” sisse- ja väljamakseid, siis mõtlengi, et maksustamise aluseks on ainult see näitaja. Ühtegi erisust või mahaarvamist sellest teha ei saaks (sh teenustasude osas mitte), aga mulle tundub, et suures plaanis need kopikad tasakaalustaks end kõigi osapoolte jaoks niikuinii ära.

Ja miks piirduda vaid sellega.

Kristi tegi juba ennemuistsel aal ettepaneku, et üüritulu deklareerimine võiks osaliselt käia läbi investeerimiskonto. Ma läheks isegi nii kaugele ja ütleks, et kogu üüritulu võiks investeerimiskontolt läbi lasta. Mudeli lihtsuse huvides mingeid täiendavaid mahaarvamisi või tingelit-tangelit sellega teha ei saaks (praegu võib selle deklareerida vähendatud maksumääraga 16%), aga siiski kahtlustan, et tulude deklareerimise sagedus (või “maksutahe” nagu EMTA seda ise nimetab) kasvaks märkimisväärselt. (Ma küll ei kujuta ette, kuidas üürikandeid lihtsalt tavalisest sissemaksest eristada, aga see on juba tehno.)

Igatahes ma juba kujutan ette, kui elegantselt saaks sellise konto iseteeninduses esitada seniste sissemaksete-väljamaksete vahekorda ning eeldatavat maksukohustust. Kõigi pudi-padi tehingute ajalugu oleks muidugi backlog’is olemas, aga mugavale ja laisale oleks näha ainult kiire ülevaade sellest, kui palju ta on sisse maksnud, välja maksnud ning vahepeal näiteks kasvu ja dividende saanud. Samamoodi lihtsustatult kajastuks see ka tuludeklaratsioonil. Aahh, ilus!

/pühib liigutuspisara/

Nagu öeldud, võiks see lihtsustatud vorm tekkida praeguse investeerimiskonto süsteemi kõrvale – siis saaks igaüks ise valida, milline talle mõistlikum lahendus on. Vähemalt suures plaanis võiks väikeinvesteerimistulevik ju sellises suunas liikuda. Eksju, onju?

Kas siin on mõned täiesti ilmselged ohukohad, millele ma praegu kohe ei mõelnud või mis selle lihtkontstruktsiooni tegelikult mõttetuks teeks? 

Kuidas mu koer omal käel kapitalistliku turumajanduse leiutas

20190419_114008_0001296295416.png

Mu koer hakkas hiljuti aktiivselt susse ja plätusid varastama. Esimese hooga mõtlesin, et tal on niisama ulakustuurid peale tulnud (mitte, et see midagi erakordset oleks), aga viimane kord sain aru, et selle käitumise taga on hoopis keerukamad mõttekäigud, kui koerast eeldada võiks.

Olen siin ennegi maininud, et mul on kodus paariaastane corgi nimega Notsu. Corgi on juba iseenesest nutikas töökoer, kes pidevalt ise oma elu põnevamaks teeb. Kui teda õigesti ei treenita, treenib tema omanikku. Notsu on sealjuures väsimatu inimvaatleja, kes üritab meid pidevalt endale kasulikus suunas käituma häkkida.

Seetõttu on tal külge tekkinud kõikvõimalikke totraid kiikse – näiteks tagurdab ta söögikaussi oodates vahepeal peaaegu teise tuppa, sest talle on suvaliste juhuste kokkulangemisel jäänud mulje, et niimoodi antakse talle toit kiiremini kätte. Just söök on tema suurim armastus ja motivaator, sest corgid on parandamatud õgardid.

Arukamate koerte mõistus pidi 3-aastase lapse tasemel olema ja laste puhul on see just vanus, kui nad näiteks valetama õpivad (see on muideks aju arengu näitaja, mitte iseloomuviga). Notsu oskab väga hästi eristada, et ta ei tohi ise diivanil käia, aga käib seal siis, kui ta teab, et me ei näe. See näitab päris hästi tema käitumise teadlikkust.

Turumajanduse juurde tagasi tulles, kadus sussikandmiskomme meie kodust koos Notsu saabumisega. Minu vanemate juures neid ikka leidub, ehkki seni suutis Notsu nendega üsna hästi koos eksisteerida. Parandamatuks röövlinäoks muutus ta alles paar kuud tagasi. 

Viimati vanemate juures olles olin tükk aega teisel korrusel oma toas ja Notsu lamaskles terve aja mind oodates malbe näoga trepijalamil. Kui alla tagasi tulin, pidas Notsu silmas, et ma kindlasti nägemisulatuses olen ja… haaras siis nurgast suvalise plätu ja lidus minema. Udjasin talle veel poole röövi peal eemalt peosoleva saunalinaga, et jäta järgi. Notsu seepeale lärises ja urises, aga lidus ikka.

Mis sellest siis järeldada? Kuna ta veetis plätuga pikalt ühes toas aega, ei olnud plätu kättesaamine tema tegelik eesmärk. Üks tõeliselt juustune suss on ju ka iseenesest väärtus omaette (vähemalt koera jaoks), aga hoopis jätkusuutlikum on seda sussi korduvalt tulu teenimiseks kasutada. Nimelt hammustas Notsu esimeste pooljuhuslike sussiröövide käigus kähku läbi, et sussi tagasisaamiseks vahetatakse see talt mingi toiduampsu vastu välja (pikas plaanis vale tegu nagu välja tuleb) – natuke mängu, lusti ja tähelepanu veel boonusena lisaks.

Sussi tegelik väärtus tekib nõudluse ja pakkumise olukorras, ehk kuni keegi teine sussi nõudmas pole, on see Notsu jaoks võrdlemisi väärtusetu. Vilunud ärinaisena teeb Notsu tehingu arvestatava kasuga, sest teise sussi vastu ta seda ju ei vaheta, vaid ikka kõrgeima väärtuse, toidu vastu. Sussiga ringi joostes jälgib ta samal ajal silmanurgast väga teraselt, mida talle selle eest hüvitiseks pakutakse. Samuti on ta leidnud viisi suss muuta püsivaks (ehkki mitte veel passiivseks) sissetulekuallikaks.

Kui ma kogu eelneva mõttekäigu lõpuks ise läbi hammustasin, andsin talle lihtsalt sama puuga vastu. Teadupärast kujuneb hind turul nõudluse ja pakkumise suhtena. Kuna Notsu on seda tempu liiga sageli tegema hakanud, ehk tema pakutava sussivabastamisteenuse pakkumine on suurenenud, langetasin lihtsalt hinda. Peotäie krõbinate asemel sai ta ainult ühe. 😀

Kellele on vaja naiste (investeerimis)tooteid?

naiste.png

See postitus ootab oma aega juba ligi kuu aega sellest, kui naisinvestorite grupis jagati uut eestikeelset investeerimisraamatut “Mõtlemist muutes rikkaks – naistele” (ma isegi ei lingi seda – guugelda parem ise, kui väga vaja).

Raamatu alapealkiri kutsub üles “kasutama oma väge, et luua edukas ja tähendusrikas elu”. Sisukord jätkab tõusvas joones peatükkidega nagu “Põletav soov”, “Usk”, “Enesesisendus”, “Ülemtarkuse jõud”, “Seksuaalse muundumise müsteerium” (????!?), “Alateadvus”, “Kuues meel” ja “Kuidas kuut hirmutonti üle kavaldada”.

Küsisin seepeale grupis ka, miks selliste naistetoodetega automaatselt mingi esoteeriline pendlikeerutamine kaasas peab käima. Ühtepidi jätavad need naistele endale mulje, et neil ongi õnnestumiseks vaja mingeid müstilisi energeetilisi abirattaid. Teisalt jätab see naistest lihtsalt ebaratsionaalne (et mitte öelda lolli) mulje.

Eestlaste esoteerikalembus on muidugi teema omaette, aga paratamatult tekkis mul küsimus, kas midagi targemat poleks, mida eesti keelde tõlkida. Kammisin siis oma Goodreadsi lugemisriiuli läbi ja ei leidnud sealt mitte ühtegi naistele suunatud toodet. Mitte. Ühtegi. Ainus “naisteraamat” mu loetud teoste riiulis on Sarah Cooperi irooniline “How to Be Successful without Hurting Men’s Feelings: Non-threatening Leadership Strategies for Women” (ja see on küll puhas kuld).

Image result for how to be successful without hurting men's feelings

Üleüldse tundub, et naiste väetooted on lihtsalt järjekordne kuum teema, mida üritatakse vägisi iga turundusvankri ette rakendada. Muuhulgas korjati kevadel Hooandjas raha veel ühe raamatu – “Palgaga rikkaks” trükki ja väljaandmist. Ka selle kirjeldusest käis naistele suunatus läbi:

Ühe uuringu kohaselt julgeb ainult 29% naistest küsida palka juurde meeste 71% vastu. Lisaks makstakse naistele sama ameti peal olevatest meestest vähem. Me elame küll demokraatlikus ühiskonnas, aga naistele palga alamaksmist ei peeta eriliseks probleemiks.

Noh, ühe teise uuringu järgi naised ammu küsivad küll, aga ikka ei anta, seega ma sügavalt kahtlen, kas raamatu (mees)autoril selles osas päriselt kogemust või praktilisi nippe jagada oleks. Kas õhus on natuke naiivset mansplain’imise hõngu? Üks mu sõbranna kommenteeris ka, et räägiks siis uuesti, kui ta ennast parimas sigimiseas naiseks muundanud on.

Ma möönan, et naiste väljakutsed rahaasjades on meeste omadest sageli erinevad, aga kehvasti teostatud “spetstoode” vaid kinnistab stereotüüpe ja teeb lõpuks rohkem halba kui head. Kui ikka tüdrukute legod keskenduvad koduloomisele, mitte seiklustele ja t-särgid räägivad ilust, mitte võimetest, kandub see paratamatult edasi täiskasvanuellu, kus “naiselikkuse” säilitamine, seksuaalsed müsteeriumid (tõesti, wtf) ja roosade energiate udu tundubki neile määratud tee.

Muidugi võib öelda, et kõigil on vabadus oma peaga mõelda ja stereotüüpidest üle olla ning paljud seda teevadki. Lihtsalt palju keerulisem on ujuda stereotüüpidele vastu, kui lasta neil ennast edasi kanda. Ja selliste kahjustavate stereotüüpide äratundmine on oskus omaette, mille märkamise peale ei pruugi igaüks ise tullagi.

Kokkuvõttes peaks igasugustesse naiste eritoodetesse suhtuma kainestava annuse skepsisega. Teate, mitu meestele suunatud investeerimisraamatut ma leidsin? Null, muidugi. Ja kui üleüldse mõelda, et elu on isegi väga heade raamatute läbilugemiseks liiga lühike, ei tasu igasugust jura omale öökapile lasta üksnes seetõttu, et see just sulle (või siis 51% elanikkonnast) turundatud on. 

Mägine märts

20190331_145248_0001770928294.png

Heihopsti, ristirahvas. Olen lõpuks Nepaalist tagasi ja blogisse vaatan üle kuu aja esimest korda ning erinevatele investeerimis- ja niisama kontodele samamoodi. Päris nutipaastu ma Nepaalis muidugi ei teinud, sest wifita ei möödunud päevagi. Samas oli see kvaliteet nii kõikuv, et lihtsam oli õhtuti raamatut lugeda ja päriselt oma teisepoolega juttu ajada. Reisi jooksul jõudsin suisa kolm raamatut läbi lugeda.

Nepaal ise? Oli ikka üks metsik maa. Kindlasti lähen tagasi, sest need inimesed, mäed, loomad, emotsioonid ja elamused oli kõik see, mis ma ootasin ja veel kuhjaga enam. Sellises kohas jätad kõik töö- ja argimõtted päriselt maha ning oled ainult seal. Oma raske koti, igas päevas roteeruva nelja aastaaja ning valutavate säärtega.

Natuke isegi kartsin, kuidas sellisest kohast tööellu naasmine välja näeb ja sedagi, kas üldse suudan pärast kogu seda ilu Eesti loodust enam nautida. Siis käisime esimeste ilusate kevadilmadega suvalise võsa vahel koera jalutamas ning olin ikka vaimustusest oimetu, et ohsasssaa, kui ilus kõik on. 😀 Siiski kasvõi üks mäeke võiks meil siin ju olla…

img_20190311_182824_751143345471.jpg
Kell kolm, siin sillal… ei oota kedagi, sest hirmus on ja parem lähen kähku üle

Enne reisi jõudsin veel ühes gümnaasiumis sisuturundusest rääkimas käia ning pärast tagasitulekut kohe sõbranna tüdrukuteõhtu maha pidada. On olnud pehmeltöelda tegus kuu.

Reisikuludest olid meil ette kantud ainult lennupiletid (ikka on valus seda meenutada, mis hinda nende eest kokku maksime) ja kohapeal tasusime jooksvalt kõik alates viisast ning mäelubadest, lõpetades toidu ja öömajadega. Sellele vaatamata viskas netoväärtus ka see kuu kasvada, ehkki suure eesmärgi (lineaarsest) graafikust jäin natuke maha ka. 

This slideshow requires JavaScript.

Kuna suuremate reisidega on tänavu kõik ja uusi pulmi ma sügisel teha ei kavatse, saangi nüüd omaette reisivalust halisedes kõik raha lihtsalt investeeringutesse kühveldada. Kevadine dividendisadu hakkas vist ka vaikselt pudisema, aga nagu öeldud, pole ma tegelikult kontodele väga põhjalikku pilku visanud, rääkimata millegi juurdesoetamisest või mahamüümisest. 

Täna just arutlesime abikaasaga, et õnneks mingi uusrikka stiilis rikkuse ihalus meid kumbagi ei vaeva. No et oleks ikka jaht ja kullatud Ljexus ja Louis Vuittoni koerakott ja muud blingi (ehkki korralikud matkariided on enamasti kallimadki, kui harakate luksusbrändid, aga see selleks). Lihtsalt selle sama elujärje sees võiks olla rohkem vabadust ning aega. Näiteks ei teeks praegusest kaks korda suurem sissetulek mind kuigi palju rõõmsamaks, kui mul puhkusepäevad selleks aastaks ikka otsas oleks. 😀 

Kuidagi ootamatult hoogsaks on elu kujunenud mu hobiettevõtluse rindel ja nagu ikka, kui sajab, siis kallab. Üritan lihtsalt igal rindel nina veepinnal hoida ning paratamatult lähevad kärpekäärid esimesena tasustamata ajaröövlite kallale. Ärge siis imestage, kui siin blogis ja teistes kohtades ulub tuul – olen täitsa elus ning kirjutan, lihtsalt mitte siia.

Õnneks leidsin just oma töö- ja eratoimetuste organiseerimiseks ühe to-do-listi alaliigi, mis minu jaoks lõpuks ometi toimib: 1-3-5 süsteem. Igaks päevaks panen kirja ühe suure asja, kolm keskmist asja ja viis väikest asja, mille plaanin ära teha. See aitab sellist otsa ja ääreta “mul on kogu aeg midagi teha” olukorda paremini hallata ning lõpuks saan päriselt palju rohkem tehtud. Näiteks kui lõpetan ühe suurema asja, aga lõunaleminekuni on veel 10 minutit aega, vaatan nimekirja lõpust mõne väikse toimetuse ning lihtsalt teen selle kähku ära.

Kokkuvõttes võib vist öelda, et tegelesin see kuu kõige muu, kui rahaga. Kõik on juba nii paika loksunud, et polegi iga kuu mingeid uudiseid, millest hingevärinal vahutada.

Ahjaa, oma Facebooki lehe tapsin ka ära, sest ei kasuta Facebooki uudiste saamiseks enam õieti üldse (ja aktsiat ikka oman, khm). Kui värskeid postitusi kiirelt näha tahate, võite need alati emailile tellida (kuskil paremal ribal on üks nupp selle jaoks).

Aprillis on paralleelselt tööl kiirem aeg, pean pidama ühe ettekande, tahaks käia Võhandu soojendusmatkal, üle pika aja vanematekodus, lihavõtetel Saaremaal ning uue hooga alanud jooksutrennid peaks ka kuskile mahutama. Meeskondlik Ironman on juba paari kuu pärast ning oi kui raske on talvisest loivamisest ühtäkki mingid kiiremad liigutused välja võluda.

Kuidas teil märts läks? Kas kevadesoe pani portfellid kasvama? 

Molutamise rindel muutusteta, ehk toksilisest produktiivsusest

Jooksin eelmisel kevadel Riias maratoni ning otsustasin selle +/-4 tundi mitte niisama raisku lasta (icc), vaid multitaskida ja kuulata samal ajal oma kooli lõpuessee jaoks vajalikke podcaste. Ma ei pea vist täpsemalt selgitama, KUI loll mõte see ikka oli ja KUI väga ma seda viimasel tunnil kahetsesin, et niigi ennekõike vaimujõudu nõudval distantsil oina kombel superproduktiivne olin üritanud olla. 

Võtsin üheks 2019. aasta eesmärgiks rohkem molutada ja päris ausalt otsa vaadata sellele, kas kõikvõimalike tegevuste optimeerimine ning produktiivsuse tõstmine siis annab midagi elule juurde ka. Pigem on mul vist komme vabanenud resurss suunata elumõnude nautimise asemel sinna, et veel midagi “kasulikku” päeva või nädalasse mahutada. Samas peaks vahel ausalt endalt küsima, mis see kasu siis on; või võiks vahepeal asju lihtsalt lõbu või mõnu pärast teha.

Image result for to do list nothing gif

Hea näide üle võlli produktiivsest lähenemisest on mu luger, mis on pilgeni täis topitud ambitsioonikaid populaarteaduslikke ning enesearengule suunatud raamatuid, sest õhtul voodisse vajudes ei saa ju pooltunnikest niisama ilukirjanduse saatel “raisku” lasta. (Samas ilukirjandus arendab eneseväljendust, seega pole see isegi rangelt võttes “raisatud” aeg.) Reaalsuses ei jätku selliste raamatute lugemiseks alati õhtul vaimujõudu ning ketran selle asemel tühja pilguga Instagrami. Igas mõttes oleks mõttekam siis mõnda head romaani lugeda, kui üritada hambad ristis ainult asjalik olla.

Nüüd sattus mulle Facebookis ette reklaamartikkel, mille sisu ma küll ei näinud, aga pealkiri kutsub üles oma nädalavahetust puhkusena käsitlema.

 

img_20190303_155641800335327.png
Reklaam Facebookis: artiklile ilma HBR tellimuseta siiski ligi ei pääse

 

Nagu öeldud, ei pääsenud ma sisule ligi, aga see pani mind mõtlema, et puhkus tähendab ju samuti enamasti mingit aktiivset programmi ning rabelemist selle va müstilise kvaliteetaja suunas. Ja kui see vähene vaba aeg siis optimaalselt kvaliteetse sisuga täidetud ei saa, on see ka justkui raisatud. Ka meie vaba aeg peaks lõpmata produktiivselt tooma meile optimaalse koguse puhkust ja rahulolu. 

Samast sarjast on veel pidev surve lastega kvaliteetaega veeta, aga kuna ma tahan täna veel vedeleda ka ning mul puuduvad selles osas praktilised kogemused, ei hakka ma seda teemat isegi puudutama.

Sealjuures pole ma ise oma vaba aja kvaliteedi üleoptimeerimise patust üldse puhas, kaugel sellest. Me võtame sageli ühe nädalavahetusega rohkem ette, kui paljud inimesed terve suvepuhkusega – ja seda iga jumala nädalavahetus. Mu ema ikka naerab, et meie koer on rohkem ringi trippinud ning ilma näinud, kui nii mõnigi inimene kogu elu jooksul. Pea iga puhkepäeva hommik algab järjekordse logistilise meistriteosega, mis viib meid näiteks teise Eesti otsa matkama, 2-tunnisele jooksule, veel mõnda trenni, sööma, kinno ning koerte jalutuskohtingule – ja seda kõike kahe päeva jooksul.

Õnneks ma ka vaikselt õpin vaikselt võtma. Pulmareisil Filipiinidel võtsime targu ette ühe tillukese saare ja veetsime seal nii kaua aega, et jõudis igav hakata. Selle kahe nädalaga oleks jõudnud vähemalt kolm piirkonda “ära vaadata”, aga lõpuks hakkad päris elu nägema, ringi uitama ja päriselt midagi kogema alles siis, kui vaimne checklist pidevalt silme ees ei virvenda.

Oma kiirel Küprose kliimapagulusreisil veetsime need mõned päevad täiesti ühes kohas, töllerdasime jala ringi, vaatasime inimesi, saime nendega ka tuttavaks, jõime pikalt ja rahulikult kohvi, pöörasime ninad päikese poole ning välja kukkus üks erakordselt mõnus puhkus. Siinkohal on paslik korrata ennemuiste üliõpilaste looduskaitseringi tuumiku mitteametlikuks motoks olnud hüüdlauset.

“Aeglasemalt, odavamalt ja elamusterikkamalt!”
– Taisto Reied

Lugesin just ühte head artiklit produktiivsuse varjukülgedest, kus toodi välja, et oma ajaga säästlikult ringikäimine muudab enesekeskseks; et mitte öelda isekaks – täpselt nagu kokkuhoiust on vaid üks samm koonerdamiseni. Lisaks pärsib lõputu produktiivsus loomingulisust. Loomingulisus vajab vaba ruumi, kus võrsuda ja tipptasemel optimeeritud päevakavas pole selleks lihtsalt piisavalt hapnikku.

“There is nothing so useless as doing efficiently that which should not be done at all.”
– Peter Drucker, juhtimiskonsultant 

Lisaksin siia selle, et inimene pole – ja ei peakski tahtma olla – masin. Meil ei tasu püüelda masinlike ideaalide suunas, sest see muudab meid kõige lihtsamini asendatavaks. Meie unikaalsus ja tugevus seisneb kõiges selles, mida masin teha ei suuda – näiteks midagi täiesti uut välja mõelda.

Kokkuvõttes on mõistuse piires oma aja väärtustamine ning väärindamine igati põhjendatud, aga nagu elus ikka, ei tasu ühegi (ka hea) asjaga liialdada. 


Kasvõi praegune postitus sündis sellest, et olen nädalavahetuse üsna vabakaval kulgenud (= sinna on mahtunud “vaid” üks matkamaskäik, tunnine jooks, sõpradega väljaskäimine, nädala toiduvarude šoping ja hoogtöökokkamine, Nepaali reisiks pakkimine, koerte deit ning jõusaal). 

Säästukuu kokkuvõte

20190228_221248_00012125964044.png

Aasta lühim kuu ja säästukuu on mööda vuhisenud ning vaatamata aktiivsele ringitraavimisele suutsime sendipealt pere-eelarve piiresse jääda ning napilt-napilt venitasin ennast ka kuu alguses valmis visandatud netoväärtuse eesmärgi kõverasse.

Mingit suurejoonelist säästueksperimenti mul plaanis polnud, sest elu tahtis elamist ja imelik oleks ka mingi kangelassäästlikkuse nimel kuu aega kunstlikult vähem kulutada. Lisaks jaanuari lõpetanud ning veebruari alustanud Küprose suvesoojasutsakale tegime kaks minitrippi kodumail, Maitsev Tartu tahtis mekkimist, lisaks eksisime mööblipoodi ning kõige tipuks oli just nüüd vaja ära teha kolmekohalise arvenumbriga koeratoidutellimus.

Kõigest eelnevast hoolimata pigistasime end nende kuludega tavapärase majapidamisraha piiridesse. Eks tavapärasest mitu päeva lühem kuu aitas muidugi kaasa, aga hakkasin juba kuu algusest ka targu võimalikult palju ise süüa tegema ja tööle ka igal võimalusel toitu kaasa võtma. Tahame me seda tunnistada või ei, on toit ikka väga selge kokkuhoiukoht.

Õnneks tabas mind kevade lähenemisega niikuinii isu vana hea (ja soodsa) hautise järgi – ikka sellise, kus on virnade viisi kapsast, hernest, kaalikat, porgandit jne. Tootsin seda vaheapeal ikka tööstuslikes kogustes. Samuti kolis sidruni-ingverijook igapäevaselt hommikusöögilauale ning pea igapäevamenüüs on olnud ka greip ja nuikapsas. Mõned siin turgutavad ennast süüta neitsi verega, aga aitab ka selline toidulaud päris hästi terve ja tugevana hoida – haigused on sel talvel veel (ptüi, ptüi, ptüi) pika kaarega mööda käinud.

Esimest korda laekusid intressid LHV võlakirjadelt, samuti saputas kukrunurka Equinor. Kui eelmine aasta suutsin end säästukuul hoopis vaesemaks elada, kasvas netoväärtus seekord täitsa viisakas tempos.

This slideshow requires JavaScript.

Järgmine kuu ootab ees Nepaal, aga laekuv tulumaksutagastus peaks aitama natuke reisi tekitatavat auku minimeerida. Näe, olen mina ka üks neist, kes riigi kotti hoiule jäetud raha kohe kättesaamisel mutiurgu loobib. 😀

Kukkus nüüd natuke selline mis-ma-eile-sõin tüüpi postitus välja, aga eks see ennekõike kursilpüsimise vahelepõikena tehtud saab. Põhimõtteliselt võib iga kuu rääkida seda elu-juhtus-yada-yada hala, aga see on ju ainult rõõm, kui elu pidevalt juhtub. Omaette rõõm, kui seda võrdlemisi mõõdukalt teha õnnestub.

Igatahes olge tublid, üritage märtsis siis valimistrallist taastuda, vastlakuklitega piiri pidada ning mina üritan end mäe otsast mitte kogemata vigaseks kukkuda.