Kohtasime kinnisvaraturu muinasjututegelasi

Mainisin siin aasta kokkuvõttes ka, et oleme endiselt suurema korteri otsingutel ning oleksime aasta lõpus omale napilt lausa 4-toalise skoorinud, aga jäime sellest maakleri tõttu siiski ilma. Nimelt olime esimesed kindlad huvilised, aga ei saanud broneerimislepingut sõlmida enne, kui pangalt esmane vastus olemas (sh broneerimistasu oli selleks liiga kopsakas).

Samal ajal ilmus pildile teine huviline, kes jagas julgelt kõik lubadused lepingu sõlmimiseks välja ning jäi siis nädalateks venitama, kuni pangaga asju ajas (nt polnud neil isegi sissemakset koos). Maakler aga tundis end mingil põhjusel auvõlglasena just nende ees, kes esimesena karjusid ning meie pidev pärimine päädis lihtsalt sellega, et paar nädalat hiljem sai neil broneerimisleping lõpuks sõlmitud. Vähemalt saime õppetunni, et ei tasu liiga ausalt asju ajada. 😀

Nüüd jäime ilma teisest korterist, aga see oli nii naiivselt-jabur jant, et ei saa lihtsalt jagamata jätta. Nimelt kohtusime kinnisvaraturu muinasjututegelase – veahinnaga. Müügile tuli üks suur 3-toaline korter väga kvaliteetses kortermajade kompleksis, suurte panipaikadega ning põhimõtteliselt südalinnas. Hind tundus juba kuulutuses jaburalt soodne, aga leppisime kiiremas korras vaatamise kokku ning kiirustasime kohale.

Uksel võttis meid vastu maakler, kes kahjatses, et üks huviline oli enne meid käinud (enne meid ka helistanud, seega selles mõttes kõik õiglane) ning korteri kohe ära broneerinud. Läksime vaatasime siiski sisse ka ja üritasime kasvava hämmeldusega aru saada, milles antud maakleri teenus seisnes. Peale selle, et ta oli lihtsalt üks väga tore südamlik tädi – no nagu Muumimamma või mõni Avon lady.

Korter oli tegelikult palju parema planeeringuga, kui piltidelt aru sai, aga oli suudetud kõvasti kitsamaks ning koledamaks pildistada. Selle eest oleks kiiremas korras vabalt vähemalt 10-15 tuhat rohkem võinud küsida, aga nii omanik kui maakler imestasid õndsate nägudega, et kujuta pilti, kohe läkski kaubaks. Esimene huviline olevat seal põhimõtteliselt suurest õnnest jalalt jalale keksinud. Üldse ei imesta! 😀

Ma ise oleks müüjana küll megaskeptiline, kui esimene vaataja mind minutipealt rahaklotsiga viskab ja õnnest lakke hüppab.

Meie viisakalt kaasa imestamas

Vähemalt annab kaks head, aga nappi võimalust nii lühikese aja jooksul lootust, et pidevalt silma peal hoides ja kiirete näppude vooru harrastades ühel hetkel mõne korteriga näkkab ka. Kuskilt käis just uudis läbi, et igasugune järelturg on praegu pigem hangumas ning kõik tahavad just täiesti tutt-uut elamist uusarendusse.

Vähemalt Tartus löödi esimesed suuremad uusarendused püsti alles natuke üle kümne aasta tagasi ja siis vist esimese hooga ei taibatud, et odavalt ning halvasti võib ka ehitada. 😀 Praeguseks on seda kõik arendajad taibanud ning täiesti uue korteri puhul tuleb ju igatahes hakata alguses iga väikest vidinat juurde ostma, mis hinnale omakorda viiekohalise summa otsa lööb.

Igatahes õngitseme edasi ning loodetavasti satume neisse kinnisvaraturu maagilistesse nurkadesse veel. 😀

2019. aasta kokkuvõte

wp-15776245696221742439675.png

Kibe kiusatus oli seda postitust alustada kas vabandustega, et aasta pole ju veel päris läbi või mingite klišeedega söögist pingul vatsade või halva ilma suunal. Tegelikult on vähemalt minu meeleolu üsna argine, ilm pigem väga meeltmööda (arvestades neid 50 läga varjundit, mis rahvalikult ülistatud lumi endast enamasti kujutada võib), kõht täis, aga mitte rebenemas (vähemalt mitte sel põhjusel) ning leidsin asise hetke, et aastale joon alla tõmmata.

Esiteks ütlen kohe ära, et viimane aasta on tähistanud selle blogi vaikset surma, sest elus on nii palju toimunud, millest suvalises rahablogis ei räägi, aga mis rahaasju paratamatult mõjutavad. Seetõttu olen suutnud endast välja pigistada vaid suhteliselt õõnsaid kohusetundest kirjutatud positusi, millel ei saagi hinge sees olla. Tervitused kõigile, kes siin sellest hoolimata lugemas käivad.

Lühikokkuvõte möödunud aasta elamustest on järgmine: 

wtf.jpg

Tegemist on seni ühe keerulisema aastaga üldse, kuhu on jagunud katsumusi tervisehädadest nii endal kui lähedastel kuni muidu emotsionaalselt ülesköetud inimesteni, kes oma kapriisitsemisega vaid õli isegi lõõmavasse tulle kallavad. Ja ei, ma ei räägi poliitikast – see on üldse kolmas seebikas, eksole. 😀

Ja ometi on sellele vaatamata olnud üks õnnelikumaid, edukamaid ning arendavamaid aastaid üldse! Nii see eluke vist ongi, et tugev positiivne käib enamasti käsikäes tugeva negatiivsega – ehkki järgmisel aastal mul poleks midagi natuke rahulikumates keskmistes toonides võnkumise vastu.

Suur uudis

Vaevalt rahuliku loksumise jaoks aga mahti jääb, sest suure uudisena liitub meie perega uue aasta alguses üks väike tegelane. Tahaksin loota, et ta tuleb malbe ja rahulik ja puhas inglike, aga tema vanemaid vaadates ma parem hinge kinni ei hoia.

Selleks sündmuseks valmistumine on olnud ka üks suuremaid rahalisi mõjutajaid lõppeval aastal. Üllatus-üllatus, lapsed on kallid. Näiteks olen juba suve lõpust saadik haiguslehel ja ehkki ma elus enne seda polnud haiguslehte pidanud võtma, ei tulnud rahaline löök just üllatusena. Kõige olulisem on muidugi tervis, seega olin lihtsalt rõõmus, et seda endale muretult lubada saan – veel üks näide, kuidas püsivalt alla “võimete” elamine turvatunnet lisab. Seda enam tekib aga küsimus, kuidas inimesed, kes end kohustuste ja tarbimisega viimse piirini venitavad, selliste olukordadega hakkama saavad.

Igatahes oli mul vaim valmis, et veedangi järgmised pool aastat kududes ning raamatuid lugedes, netoväärtuse eesmärgi kirjutasin mõttes juba poolest aastast korstnasse. Paar nädalat ma päriselt ainult puhkasingi, aga siis hakkas siit-sealt igasuguseid kõrvalprojekte üha juurde hiilima ning lõpuks pidin neid lausa tõrjuma hakkama (noh, et ikka jõuaks kududa ja lugeda ka). Praeguseks olen saavutanud täpselt nii meeldiva koormuse ja kliendibaasi, kellega loodan hakkama saada ka lapse kõrvalt. Ja ennetavalt ütlen, et ma pigem olen lähtunud ülipessimistlikust stsenaariumist nagu ikka – ma ei arvagi, et lapse kõrvalt aega või energiat jalaga segada oleks.

Lisakas oleme üritanud leida suuremat kodu. Äärepealt oleksime siin aasta lõpus omale suisa 4-toalise korteri leidnud, aga siis tabas meid ebaõnn maakler M*** (tärnide taga on ta nimi – mis te siis arvasite?) loomingulise asjaajamise näol ning jäime sellest siiski ilma. Õnneks see teema meil ei põle ja mahume oma ruumikasse 2-toalisesse ka hästi ära.

Autoga äramahtumise osas nii roosilised lood pole, samuti kulus omajagu titekraami soetamisele. Sellest võiksin tegelikult täiesti eraldi postituse teha, sest ehkki meil polnud eesmärk pakkuda oma tibule parimat (ehk kõike ja kõige kallimat) ega meeletult koonerdada, pakkus kasvõi lastekraami järelturg mitmeteks kuudeks meeliülendavaid üllatusi.

Sealjuures oli hea tõdeda, et kogu see finantsvabaduse tagaajamine saabki olla vaid taust päris elule ning kui süsteem on käima lükatud, toimib see ikka omasoodu edasi. Ongi aeg kiirelt 2019. aasta eesmärgid ka üle vaadata.

2019. eesmärgid

1. Netoväärtus kahekordseks kolmandat korda?
Netoväärtuse kolmas kahekordistamine oli mu ainus selge rahaline eesmärk ja ütlesin juba kuu-kaks tagasi, et selle saan kõigele vaatamata tänavu kätte! Ja sealjuures ma olen pigem tegelenud lahtise raha osakaalu suurendamisega. Kasutasin veel vana head jooksjate nippi ja seadsin kolm eesmärki:

C. Saada poolkroonimiljonäriks, ehk jõuda netoväärtusega 31 956 euroni.
B. Suvaline rahuldav kuldne kesktee, ehk 36 000 eurot.
A. Kolmas kahekordistamine, ehk netoväärtus 40 000 eurot.

Poolkroonimiljonäriks sain augustis, suvalise kuldse kesktee saavutasin alles novembris ja aasta lõpuks ajastatud laekumised lükkasid mind ka üle suurima eesmärgi, ehk 40 000 piiri. Ja ei, need laekumised ei ole rasedus- ja sünnituspuhkuse rahad – need jagasin kohe kuude peale ära ning enne õiget aega arvesse ei võta. 😀

Ei saa salata, et ambitsioonika eesmärgita ma sinna niisama jõudnud poleks ka ning just see lükkas mitmel korral tegudele, mis mugavustsoonist välja sundisid, aga end ka vastavalt ära tasusid.

This slideshow requires JavaScript.

2. Hoida kainet pead
Kaine pea hoidmise eesmärk oli kõige põletavam vist hoopis kinnisvaralainel ja sellega oleme hästi hakkama saanud. Aktsiaturg on üllatavalt rahulik olnud, ühisrahastuse meeleolud minusse ei puutu ning midagi juurde soetada pole plaaniski olnud.

3. Õppelaen ära maksta
See eesmärk oleks olnud igati saavutatav, aga kodu sissemakseks eelistan praegu raha niisama kontol hoida. Maksin seda aasta esimese pooles küll hoolega vähemaks, seega kui uus kodu ühel hetkel lukku saab, saan viimase saba ka ära korraldada.

4. Rohkem molutada
Noh, kudusin ja lugesin, eksole. 😀 Olen saanud harjutada, milline mu ideaalne elustiil olla võiks ning ütleks, et optimaalne tasakaal oligi kuskil varasügisel, kui ärkasin päikesega, tegin natuke kirjatööd, käisin trennis, sõin, kirjutasin veel natuke midagi ning panin siis 4-5 paiku läpaka kinni ja läksin koeraga pikale jalutustiirule. Ja sel ajal päike veel paistis! Kõige pimedamal-sopasemal ajal võiks selline elustiil vähemalt mõned kuud ideaalis kuskil mujal toimuda.

Seega ka eraldivõetuna raharindel kukkus kokkuvõttes kõige kiuste ning üle igasuguste ootuste edukas aasta välja. Uueks aastaks ei julge ma hetkel ühtegi eesmärki püsti panna – vaatame esiteks, kuidas algus läheb ja sealt tasapisi edasi. Seniks tõesti rahulikku vana aasta lõppu ning mõõdukalt (ja pigem heas mõttes) seiklusterohket uut meile kõigile!

Erilise elevuseta november

Heihopsti, rahatargad! Viimane kuu möödus kui üks päev (või pigem öö), sest kogu aeg oli õues täpselt samasugune pime ja märg. Vähemalt tagantjärele on küll selline tunne ning advendiajaga saabunud valge kirme maas ja päike sinises taevas andis elule hoobilt uue hingamise.

November ongi vist üks pimedamaid-masendavamaid kuid üldse. Kell 8 ärgates on õues endiselt pime ja kell 2 pealelõunal hakkab koer juba rõduukse ees meeleheitest halisema, sest talle tundub, et kell peab väga palju olema, kui õues taas põhimõtteliselt kottpime on.

Kuu algas veel Saaremaal ning detsembri lõppu broneerisin juba järgmise pikema peatumise ära. Tänavu oleme saarel eriti palju käinud ning iga kord pikalt peatunud, sest mu sealne vanaema hakkab nii vanaks jääma, et peab iga võimalust kasutama veel koos aega veeta. Sellega seoses sain ka esimese kokkupuute hooldekoduga, mis osutus oodatumast positiivsemaks kohaks – eriti kui on võimalik ühekohalist tuba lubada (paljudes hooldekodudes on ju suisa 3-kohalised toad).

See võiks olla mõttekoht ka oma vanaduspõlve kindlustamisel – kui sulle juba noorena võõrad inimesed üldiselt väga ei meeldi, siis eluõhtul kõrvalvoodis oigavana nad vaevalt suuremat hingekosutust pakuvad. Tasub finantsid valmis panna. 

Eluõhtult kuskile elu esimesse kolmandikku tagasi liikudes sain kuu alguses jälle aastakese vanemaks, mida käisime Pärnus tähistamas. Kui eelmises kuukokkuvõttes rääkisin häälepaela halvatusest, mis mult juba suvel hääle ning hingamise röövis ja võib-taastuda-aga-ei-pruugi prognoosiga just optimismi ei tekitanud, siis suurima sünnipäevakingitusena tulid nii hääl kui hingamine novembri jooksul tagasi. Siiani olen peaaegu iga päev selle eest ilmatuma tänulik ning vaikselt hakkan uskuma, et see nüüd nii jääbki. 

Lisaks olen sügiskaamost peletanud kõikvõimaliku kultuuriprogrammiga, alates spaas ligunemistest ning lõpetades PÖFFi ja TÜ sünnipäevasündmustega. Näiteks avastasin, et nädalavahetuseti pilgeni rahvast täis Vspa on nädala sees täpselt poole odavam ja peaagu inimtühi, seega olen nii mõnedki udused novembrihommikud veetnud õues mullivannis ajakirja lugedes. Üksi! Pole küll päris Bali, aga lõõgastav igatahes. Keegi kuskil kiitis ka, et vabadus üldlevinud 9-17ni elurütmist (nt finantsvabana) annab veel sama raha eest hoopis rohkem, sest saab valida aega, kui hinnad maas ning tunglemist ka vähem. On küll nii jah.

Lugemise ja kudumise lainel loen praegu ühte raamatut vaesuslõksust “Poor Economics: A Radical Rethinking of the Way to Fight Global Poverty“. Raamatu autor ütleb, et vaesus on nii poliitiliselt ja maailmavaateliselt laetud probleem, et selle (lahendamise) osas pole tegelikult tahtmist objektiivseid teaduskatseid korraldadagi, sest ühest küljest peetakse vaesusega “eksperimenteerimist” kõlvatuks, teisalt ei taha keegi oma peas loodud vaesuse konstruktsioone parem kahtluse alla panna.

Kui maailmapilt tugineb vastavalt eeldusele, et vaesed on oma saatuses ise süüdi või on süüdi ahne kapitalism, on tegemist rohkem usuteema, kui tõendatud teadmisega. Igatahes räägib raamat erinevatest teaduslikest kontrollitud katsetest, kus erinevaid vaesuse tahke uuritakse ning vähemalt seni on tegemist olnud päris põneva lugemisega.

Rahaliigutamise lainel kiikame endiselt kortereid, seega midagi juurde ei osta ega märgi. Samas tegin omale III pensionisamba ära, et ennast praeguse seisuga samba kasutajate nimekirja lukku saada. Nimelt läheb II samba reformiga muutmisele ka III samba süsteem ja alates 2021. aastast liitujatele tõuseb “pensioniiga”, ehk aeg, kui sambast raha soodsalt kätte saab, tavalise pensionieani. Tänastele sambaliikmetele on see vanus (vähemalt praeguste lubaduste järgi) 55. Seega on tegelikult veel aega terve aasta aega oma sambaliikmelisust avada, aga ma ei julgenud oma kõrges eas enam heale mälule panustada ja tegin selle parem kohe ära.

Üle tüki aja saime kokku ka oma ettevõtlusteemalise mastermind grupiga ja enne seda hakkasin ühtäkki mõtlema, et aastaga olen põhimõtteliselt kõik need eesmärgid saavutanud, mis ma eelmise aasta sügisel esimest korda ühise laua taga istudes ebamääraselt sõnadesse suutsin pudistada. Ja enamgi veel. See tuletab ainult iseendale meelde, et tuleb asju otsast tegema hakata ja tulemused võivad iseennastki üllatada.

Seega isiklike projektide osas on elu ilus, kliendid-koostööpartnerid kõik nii toredad ning inspireerivad inimesed, et maksa või ise peale, et nendega asju ajada. Õnneks pole sedapidi pidanud veel raha liigutama. Üks suurem projekt, millega lootsin jõuludeks ühele poole saada, venib natuke veel ka jaanuarikuusse, seega oodatud täielikku kergendust ei saabu, ent vähemalt hakkab asjast juba asja saama. Senise töö vahearve makstakse järgmise kuu lõpus välja (sest eelarveaastad) ning kõigi ootuste kohaselt saab netoväärtuse eesmärk sellega ilusti purki.

Muidu kosus netonumber sellele vaatamata isegi kenasti, et üsna palju raha lihtsalt seisab ja peamine kasv vaid kõrvalepaneku arvelt saab toimuda. 

This slideshow requires JavaScript.

Järgmise kuuga saabki aasta juba läbi ning kuu teine pool on tihedalt täis pikitud pühadeplaane. Enne seda jõuan veel paar nädalat kõvasti tööd vehkida ja siis saab hakata aega maha võtma ning uue aasta plaane-eesmärke seadma. Ilusat, inspireerivat ja loodetavasti natuke valguseküllasemat advendiaega meile kõigile!

Lõpetame jah parem pensionireformi osas teesklemise ära

pension.png

Pensioni investeerimiskontode süsteemi edasilükkumine hävitab vähemalt viimase kahtluse, et oma pensionirahade ise investeerimine selles plaanis üldse mingi kaalukas stsenaarium oli. 😀

“Rahandusministeeriumiga suheldes oleme aru saanud, et prioriteet ei ole mitte pensioni investeerimiskonto võimaldamine, vaid võimaldada teise samba raha kogumisperioodil, enne pensionile minekut, välja võtta.”

– Pensionikeskuse juhatuse liige Kristi Sisa (EPL)

Ma küll pole nii naiivne, et arvaks, et tänasida lubadused mõnekümne aasta pärast enam mingit rolli mängivad, aga vähemalt lähiajal pensionile minejatel tekib võimalus oma sammas enne tühjaks tõmmata, kui see vähenegi kopik mõne kindlustusfirma käppade vahele läheb. Isand Roosaare on teise samba väljamaksesüsteemi mured juba ennemuistsel aal väga lühidalt ning masendavalt kokku võtnud SIIN.

“Abielu on loterii, mida sa tõenäoliselt ei võida”

Ei, ma ei hakka lahutama. Jagan hoopis ühte head videot, kus lahutusadvokaadid annavad suhtenõu. Olen siin rahaasjadest paarisuhetes ennegi rääkinud (nt vana hea algajate kooselajate nipipostitus) ning TL;DR on see, et ära eelda midagi, räägi kõik läbi ning sina ei pea mitte täitsa ullike olema oma ühiste rahaasjade majandamisel.

Eriti palju karisid varitseb muidugi täiesti reguleerimata kooselus. Enamiku paaride ühismajandamine sellega algab (ja sageli ka lõppeb), samas on tõenäoliselt emotsioonid veel laes, kuu kaaslasel kõrgel seljas ning üksteiselt eeldatakse ideaalset üksmeelt kõigis tõekspidamistes ja eesmärkides.

Jälle kiire spoiler – kõik inimesed on tegelikult ikkagi erinevad ning üllatavaid erinevusi pudeneb ilmselt teiselt poolelt ilmselt nii kaua, kui suhe kestab või kaasad üksteisega enam üldse mõtteid vahetavad. See pole iseenesest halb või märk valest klapist, pigem vastupidi – kaine reaalsus. Kaine reaalsus on siis ka tähtsamad asjad omavahel üle rääkida, enne kui keegi avastab, et ta täiesti kogemata iseendale korvamatut ülekohut on teinud. 

Abielludes peavad inimesed vähemalt korraks läbi mõtlema valitava vararežiimi, aga otsuse majanduslikku ja õiguslikku tähendust rõhutatakse minu meelest liigagi vähe. Videos öeldakse, et enamik inimesi mõtleb oma pulma toitlustusegi rohkem läbi, ehkki tegemist on kõige õiguslikult tähenduslikuma sammuga sinu elus – kui suremine välja arvata. 😀 Hoidku, pigem on tegemist lausa tabuga ning potentsiaalsete probleemide läbimõtlemine enne sõrmuste sõrmelükkamist tundub kurja karjakutsumise või lihtsalt halva maitse väljendusena.

Isegi riiklikul tasemel üritatakse abielu romantilist brändi igati au sees hoida, alates kasvõi sellest ühtepõimunud turteltuikestega kaardist, kuhu perekonnaseisuametnik avaldust sisse viies käsitsi tähtsa kuupäeva maalib. Seetõttu mõjus meeldiva värskendusena uudis, et riik uurib erinevate elusündmuste, sh abiellumise korraldust ning võimalust seonduvat asjaajamist senisest enam digitaliseerida.

Mingi digitaalne keskkond võimaldaks kleidi ja koogi ja tuvikeste kõrval rohkem tasakaalustavat rõhku panna sellele, et ühise elu ning pere loomine tähendab ka palju vastutuse- ja varaküsimusi. Kui mõni abielupõlgur nüüd vabisedes kõrvad lidusse tõmbab, siis minu meelest pole selleks küll põhjust, sest see tähendab ka suuremat selgust ning turvalisust kogu perele. Muidugi lõpuks ei takista sihilikult sigatsemast ei koos- ega abielu, aga abielu on siiski selgem – kooselus peab kõigi otsuste potentsiaalsed riskid ise ära tabama. 

Tegelikult mul pikka juttu polnudki – vaadake videot, mõelge oma rahaasjad läbi ning mis kõige olulisem, rääkige siis kaaslasega ka. Küünlavalgus ja muud klišeed on ju toredad küll, aga teate, mis veel on romantiline? Näiteks avatult eesmärke püstitada ning tõelise tiimina oma ühist elu ehitada. 

Aidake rumalukest, ehk DUO Loftidest

Sattusin järjekordse kinnisvaraarenduse müügišedöövri peale ning tahtsin kogenenumatele hoiatuseks kirja panna väikese kinnisvarasõnastiku algajatele. Teate küll neid arenduste punnitatud kauniskirjeldusi, kus “optimaalne ruumikasutus” tähendab sellist planeeringut, et vägisi veidi laiemat koridori meenutavas “elutoas” mahub pliidi kõrvale diivan ka (ja samast pliidi kõrvalt läheb uks nii vannituppa kui magamistuppa). Või kus “moodsam keskkond” tähendab väljaarendamata põlluküla. 

Läksin inspiratsiooni kogumiseks oma lemmikarenduste lehti läbi sirvima, aga takerdusin peaaegu kohe vanale heale DUO Loftide lehele, kus iga teine lause tekitas tahtmise pea läbi lauaplaadi peksta kukalt kratsida.

Äkki on siingi lugejate hulgas keegi, kes on sinna pinna ostnud või tahab seda teha ning kummutaks mõned mu suurimad küsimused selle imelise investeerimisobjektiga seoses. Mulle endale tundub, et lehel on nii palju küsitavusi ja vasturääkivusi, et paneb lihtsalt aju valutama, aga äkki on asi minu pisikeses hapras peakeseses (bhahah) ning kõigele leidub väga loogiline ammendav selgitus.

Hakkame poolkonstruktiivse kriitikavooruga siis pihta.

1. Tundmatu mõõtmega kõrvalkulud

Majas paikneb terve rodu luksuslikke, eksklusiivseid ja igas mõttes imelisi ühispindu.

Fuajees paiknev hubane kohvik, privaatne kino ja eksklusiivselt elanikele mõeldud jõusaal loovad tervikliku elukeskonna ja pakuvad ainulaadset luksust.

Kes ja mille alusel tasub nendega kaasnevad kulud? Ilma neid teadmata on ju võimatu ka loodetavat tootlust arvutada.

2. Kes Tartus selliseid üüre maksma hakkab?

Kõige pisemate kööktubade hinnad algavad hoones umbes 70 tuhandest eurost, suuremad korterid küündivad 140ni, aga erineva suuruse ja eksklusiivsuse astmega 1-toalise saab igal juhul kätte 70-100K ringis. Pigem on tegemist pindadega, kus elab üksik inimene või väga harmooniline paarike.

Võttes nüüd arvutuse aluseks kasvõi selle 70K hinna, peaks pikaajalise üürniku puhul igakuine puhastulu pärast kõiki kulusid, mööblit, makse jmt olema vähemalt 466 eurot, et teenida 8-protsendilist tulu. Nagu öeldud, on maja ühispindade lisakulud tundmatu mõõde. Igal juhul peaks üür ka kõige väiksema kööktoa puhul küündima siis pigem 600 euro kanti.

Selle eest saab Tartu südalinnas ikka kõikvõimaliku koore sees sobrada – vanalinnas leiab selles hinnaklassis nii suuremaid 1-, 2- kui 3-toalisi kortereid. Täiesti südalinnas saab uues majas täismõõtmelise 1-toalise (noh, sellise 40-ruuduse) kätte pigem 400 euro eest.

3. Millal Tartu tudengid ja õppejõud kõik nii rikkaks said?

Arenduse lehel on korduvalt rõhutatud, et Tartu on täis tudengeid ning (välis)õppejõude, kelle janu eksklusiivsete üüripindade järgi on täiesti rahuldamata.

Tartu on Eesti suurim ülikoolilinn, kus tudeerib ca 15 000 üliõpilast Eestist ja välisriikidest. Ühiselamute kohtadele on pikad järjekorrad ja üüriturul valitseb kvaliteetsete pindade defitsiit.

Sedaet… 1-kohalise toa üür Raatuse ühikas on 100 eurot, 2-kohalise hind 160 eurot kuus (voodikoha hind vastavalt 80 eurot). See ei kõla just sama sihtrühmana, kes jääks ühikajärjekorras ukse taha ning mõtleks, et fck it, lähen üürin siis ühe Duo lofti – ongi hea lähedal üle tee Zavoodis käia…

4. Lühiajalise üüri müstiline nõudlus ning tootlus

Esilehel lubatakse investeeringu tootluseks üle 20%! Pikaajalise üüri puhul tähendaks see selle sama 70K köötoa kohta igakuist puhastulu 1166 eurot. Lihtsalt võrdluseks mainin ära, et kõige kallim üüripind Tartus on praegu terve Tähtveres asuv villa 1500-eurose üüriga.

Investorite alalehel on siiski välja toodud, et suurimat tootlust lubatakse lühiajalise üüriga. Seal on tootluseks välja hõigatud ka juba kuni 21%!

Selge, tootlus on üle 20%, aga kuni 21% – tundub, et keegi on teinud mõned väga täpsed arvutused… 😀 

Igatahes lubatakse, et tänu jõusaalile, privaatsele kinole (mille kasutamise kord on endiselt selgusetu), kohvikule ja päikeseterrassile saab DUOst ka Tartu atraktiivseim sihtkoht lühiajalistele majutusklientidele. Ma küll ei näe, millised on need pöörased hüved, mis kaaluks üles näiteks enamiku südalinna hotelle (mis talvehooajal oma hinnad ikka mudamadalaks lasevad ning tagatipuks hommikul süüagi pakuvad), aga mängime veel natuke kaasa.

Tehes lühiajalist üüriäri AirBnb ja Bookingu vahendusel, on võimalik investoril saavutada rohkem kui 20% tootlust ning kasutades meie partnerite abi, jätta kogu igapäevane asjaajamine professionaalse operaatori hooleks!

Läksin vaatasin ka pakutava professionaalse operaatori infot ning enamik sealset “analüüsi” räägib vaid sellest, et Tartus taoliste pindade pakkumist praegu pole. Üksi argumentidest ei veena mind, et nõudlust oleks. Vähemalt mitte 75% täituvusega hinnaklassis 60-75 eurot öö (sealjuures lubatakse 20 m2 pinna peale ära toppida lausa kolm külalist). Kirsiks tordil on haldusteenuse tasu 18% külaliskorteri käibest ja netotootlust lubatakse isegi nii roosiliste arvutustega pigem 10-12 protsenti.

Võrdluseks leiab suvaliseks jaanuari lõpu nädalavahetuseks Airbnb’st südalinna üliheas korras, aga palju suuremaid superhostiga kortereid hinnaklassis 50-60 eurot/öö, sealjuures on enamik kuupäevi vabad broneerimiseks nii kaugele, kui silm ulatub.

5. Nii eksklusiivne ongi vä?

Lõpetuseks on neid eksklusiivseid pindu maja peale kokku müügis 112!!! See ajab paratamatult ühte tüüpi pindade pakkumise seal konkreetses piirkonnas nii üles, et erilisest eksklusiivsusest ei saa igatahes rääkida.

Seega kõik head selgitused, ümberarvutused ning muu sisekaemus on igati oodatud. Äkki see ikka on imeline võimalus ja ma lihtsalt ei saa heast diilist isegi siis aru, kui see mulle koju kätte tuuakse. 

Kuidas elada ja investeerida, kui maailm hakkab kokku kukkuma?

kliimakatastroof.png

Sel nädalal kirjutas Ekspress, kuidas noored põevad kliimaärevust. Sellega seoses meenus mulle üks maailmalõpu teemaline postitus, mis mul juba tubli mitu kuud mustandites seisab. Kuidas elada (ja investeerida) siis, kui maailm hakkab kokku kukkuma? Raske on seda teemat ladusalt kokku võtta (rääkimata lühidalt), aga teeme siis veel ühe korra proovi. 

Esiteks – on üsna selge, et inimtsivilisatsioon on katastroofi lävel. Handmaid’s Tale tundub üha enam nagu mingi tõsielusari ning samal ajal on meil võimul kõikvõimalikud lapsesuud, kes alles kliimasoojenemistki eitavad. Soojenemise peale hüppab ju alati välja mõni onu Heino, kes rahulolevalt naerda mökitab, et tal polegi soojema suve vastu midagi ning pärast teda tulgu või veeuputus (aga enne palun mitte). 

Igatahes – varem või hiljem läheb meil elukeskkonna ning sellest johtuvalt ühiskonna mõttes kõik pekki. Paljude tarkade inimeste meelest on isegi nii, et mida varem kõik pekki läheb, seda parem, sest seda enam jääks planeedist midagigi järele, millele uut elukorraldust üles ehitama hakata. See võtab küll natuke hüsteeriliste prepperite hõngu man, aga lühidalt kokku võttes on kliimakatastroof tänaseks üsna selge ja pöördumatu protsess, mida ei muuda paar pillirookõrt või poodi jäetud kilekotti.

Pigem on isiklikule vastutusele rõhumine mingi suitsukate, mis omakorda inimestele seda kliimaärevust tekitabki, sest jätab mulje, et me igaüks võiks maailma ära päästa, kui piisavalt pingutaks. Üsna selgelt tegelikult ei saaks ning pigem jääb üksikisiku tasand ikkagi eneserahustuseks ning püüdluseks mingit kontrolli omada, kui tegelikuks lahenduseks nii suuremõõtmelistele probleemidele.

Rääkimata sellest, et igasugused ühe inimese tasandil ponnistused tunduvad seda mõttetumad, kui kogu masstootmine on endiselt üles ehitatud keskkonnavaenulikult ning kasvõi kõrvalmaja Kalle tellib Aliexpressist virnade viisi odavat kräppi koju, sest “nii odav on ju” – samal ajal kui sa ise 12 aastat vanade saabaste ning takuriidest märsiga ökopoe vahet sahistad. 

Ma ei ütle, et vastutusrikkal tarbimisel poleks mõtet – teen seda võimalust mööda isegi, aga annan endale lihtsalt tervemõistuslikult aru, et mul pole mõtet minna pussitama igaühte, kes poes kahte banaani kilekotti pakib, sest see ka maailma ära ei päästa. 

Igatahes vol. miljon! Nt Guardian ei nimeta toimuvat enam kliimamuutuseks või kliimasoojenemiseks, vaid globaalseks kliimakriisiks.

“We want to ensure that we are being scientifically precise, while also communicating clearly with readers on this very important issue,” said the editor-in-chief, Katharine Viner. “The phrase ‘climate change’, for example, sounds rather passive and gentle when what scientists are talking about is a catastrophe for humanity.”

Üsna masendav kokkuvõte olukorrast on näiteks siin.

Mida see siis tähendab ja kuidas sellise perspektiiviga edasi elada? 

Esiteks on tulevik liiga ebakindel, et üritada üldse ette aimata, kuhu suunda see jenga torn maha kukub. Selles mõttes pole mõtet pikas plaanis üritada “turgu ette ennustada” ning mingi konkreetse stsenaariumi peale panustada.

Kuna me ei tea, millal ja kuidas muutused toimuma ning meid mõjutama hakkavad, saame ainult olemasoleva maailma reeglite järgi edasi mängida, samal ajal endale aru andes, et väga keerulised ajad on tulemas.

Mida see tähendab investeerimise mõttes?

Olen isegi nende teemade valguses kerge kliimaärevuse üle elanud. Ühtäkki tundub kõik lihtsalt nii loll ja perspektiivitu. Mis mõtet on näiteks investeerida, kui maailm niikuinii otsa saab ning süsteem kokku kukub?

No vot, aga samamoodi võib tulla sõda või sa ise noorelt ära surra. Mis siis ikka, elu ongi ebakindel ning kuni me ei tea, mis ja millal saama hakkab, ei saa teha muud, kui elada selle info alusel, mis on praegu olemas. Selles hirmus praegu investeerimata jätmine oleks väga klassikaline kaotuse vältimine (loss aversion), ehk ebaratsionaalne käitumine ennekõike kaotuse hirmus, kui kasude lootuses.

Ekspressi kliimaärevuse artikli lõpus ütles Soome juhtiv kliimaärevuse uurija Panu Pihkala (teoloog, pastor ja Helsingi ülikooli postdoktorant) järgmist:

“Üks mu laps on kuuene, teine neljane. Kui küsida, kas meil ja lastel on lootust, siis alati on lootus. Aga järgmine küsimus on – mida lootus tähendab? Mulle meeldib Vaclav Haveli lähenemine lootusele – lootus ei võrdu optimismiga, vaid see tähendab valmisolekut töötada hea eesmärgi nimel ka juhul, kui pole kindel, et seda saadab edu.”

See võtab väga ilusti kokku ka minu sisetunnetuse sellise ebakindluse teemal. Nagu öeldud, ei saabu muutused üleöö ning ilmselt eelneb piisavalt pikk keeruline üleminek, mille üle saab hetkel vaid spekuleerida. Samas ükskõik, kuidas asjad minema hakkavad, tundub alati parem variant see, et raskete aegade saabudes on tagavaraks mingi väärtuslik vara, mis võib anda rohkem võimalusi.

Jah, võib, aga ei pruugi, sest vara võib ka väärtusetuks muutuda. Samas mida selle kartmine praegu annab? Mitte midagi. Mida ma siis hetkel teisiti teeks – kulutaks veel rohkem ja annaks suurema panuse katastroofi vallapääsule? Parem panustan sellele, et äkki on praegustest otsustest tulevikus abi ning kui pole, on praegu realiseerimata tarbimisrõõm ilmselt viimane asi, mida taga nutta. 

Väiksema tarbimisega harjuda ja praegu oma kohanevat ning ettevõtlikku meelt treenida, ei jookse igal juhul külgi mööda maha.

Mille üle praegu rõõmustada? 

Esiteks selle üle, et elan Eestis, kus on veel pikka aega võrdlemisi turvaline elada. Julma nöögina saavad kliimakatastroofiga esimesena pihta just need (arengu)maad, kes senisest tarbimis- ja tootmispeost ühiskondliku rikkuse mõttes veel osa pole saanudki (ja on seda haavatavamad). Samas on Eesti piisavalt ränga kliimaga, et siia massiline kliimapagulusränne vast niipea pikemalt kanda kinnitama ei hakka.

Teiseks selle üle, et olen juba praegu päris palju reisinud, näinud ja kogenud ning pole seda mingi müstilise tuleviku nimel edasi lükanud. Ühel hetkel ei pruugi see enam võimalik olla, või pole neist sihtkohtadest enam midagi alles.

Kokkuvõttes olen enda jaoks teema raamistanud nii, et tulevik on meile tundmatu niikuinii ja mängin lootusrikkalt neis raamides, mida mõistuse piires hetkel ette näha oskame. Just seetõttu pole ma väga palju pead vaevanud ka oma investeeringute eetilisusega või nende ettevõtete mõjuga keskkonnale, sest ratsionaalse inimesena ei ole ma valmis oma väikeste summade üksikisiku vastutust üle tähtsustama. 

Ootamatult optimistlik oktoober

20191031_174633_00001994825464.png

Septembri kokkuvõtte lõpus ütlesin, et oktoobri osas ma ei hakka isegi midagi optimistlikku ütlema. Välja kukkus isiklikus mõttes üks paremaid kuid üldse (vähemalt kuu lõpu emotsiooni pealt) ning rahalises mõttes ka päris jumekas aeg.

Põhjust mingis mõttes poleks, sest tervis lonkab igat jalga nii hullusti, et kujutasin juba selgelt ette, kuidas olematu sissetuleku juures oma päevi kudumise ning raamatulugemisega sisustama hakkan. Kuduma ma isegi hakkasin, raamatuid lugesin ka – rohkem kui varem mõnel aastal kokku. Goodreadsi tänavune skoor on 26 lõpetatud teost ning see vaid kasvab.

Viimastest meeldis väga nt “Range: Why Generalists Triumph in a Specialized World“, mis andis väga tasakaalustava vaatenurga suhtumisele, et eduks on vaja üks valdkond välja valida ning selles väga heaks saada. Muuhulgas tõi see välja, et paljud ülispetsiifilised oskused on justnimelt lihtsasti automatiseeritavad, aga oskus valdkondade üleselt loomingulisi lahendusi välja pakkuda, on nii sügavalt inimlik, et seda peaks endas teadlikult arendama ja väärtustama ning ükski arvuti sellega niipea hakkama ei saa. 

Suurim tervisehäda on olnud häälepaela halvatus, mille diagnoosi saamine mind esiteks rõõmustas vähemalt selles osas, et enamik kuid kestnud hädasid lõpuks mingi seletuse said. Samas takistab see nii hingamist, kui rääkimist, seega väljavaade, et 30-aastaselt kõik jooksud joostud ning jutud räägitud on, tundus pehmeltöelda õudne.

Nimelt mõjutab see elu rohkem, kui esimese hooga arvatagi oskaks, sest koosolekutel osaleda või tunnikeseks sõbraga kokku saada on pingutus omaette, kui lauseid pead lühemaks kärpima, rääkima nii vähe kui võimalik ja lõpuks tuleb kurgust ikka vaid piinlik kriuks. Märkamatult hakkasin vältima igasugust otsesuhtlust peale pereliikmete ning isegi telefonikõnesid, sest see oli liiga kurnav.

Paranemisprognoos? Võib üle minna, aga ei pruugi. Taastumine toimub enamasti poole aasta jooksul, aga kolmanda kuu lõpus ei olnud mul midagi eriti paremaks minema hakanud ning korraks tuli veel hoopis korralik tagasilöök. Nüüd on hääl ja hingamine aga ühtäkki hüppeliselt paranema hakanud, seega lootus on jälle üles kruvitud.

Ma olen kogu aeg tervist kõrgelt väärtustanud, aga sellises olukorras saad aru, kui tõsi see on, et see ongi kõige suurem vara. Ja antud juhul pole tegemist isegi mingi päris tõsise (loe: eluohtliku) probleemiga.

Positiivse poole pealt tähistasime veel päikesekuldses Viljandis oma esimest pulma-aastapäeva ning terve viimase nädala olen külitanud Saaremaal matka-, trenni- ja puhkelaagris. Iga päev algab mitmetunnise matkaga, lõppeb basseinis ning vahepeal jõuan veel kõikvõimalikke kirjatöid pusida. Nimelt hakkas kudumise ja lugemise kõrvalt kaela sadama nii palju lusti- ja muid projekte, et vahepeal pidin osade klientide eest juba redutama nagu kult rukkis, et jõuaks ühed asjad enne tehtud, enne kui järgmised peale tulevad.

Ettevõtte alt sissetulekute suurendamine võtab vaid tuure üles ning kuna mõne pikema projekti eest ei esita ma arvet enne aasta lõppu, siis tean, et tehniliselt tuleks netoväärtuse eesmärk isegi praeguse seisuga täis. Vahet lõpuks polegi, millal konkreetsed laekumised on, aga aina suuremat rõõmu teeb, et sellel rindel liigub kõik vaid ülesmäge. Kliendid on toredad ja teen ainult asju, mis päriselt meeldivad.

Sel rindel on vähem kui aastaga toimunud korralik arenguhüpe – olen õppinud end müüma, paremini kehtestama, juhtima ja kindlasti tundma. Sealjuures väljastasin esimese ise hangitud kliendi arve alles maikuus – see on ju vähem kui pool aastat tagasi!

Tänu sellele rühkis netoväärtus ikka oma teed – endiselt õiges suunas. Portfelli likvideerin muudkui otsast hõredamaks, aga siis ongi hea praegu just netoväärtust, mitte aktiivselt töös oleva raha hulka jälgida.

Kokkuvõttes kukkuski selline kuu välja, millest konkreetsetesse instrumentidesse investeerimise mõttes palju rääkida pole, aga tegelikult kasv ja areng igal rindel üha toimub. Mitmel teemal tahan kindlasti lähiajal pikemalt kirjutada, aga veel mõnda eaga redutan ka selle blogi ees nagu kult rukkis. 😀

This slideshow requires JavaScript.

Säästa raha, säästa keskkonda

toiduraiskamine.png

Segasin omale just köögis kama ja pilk langes paki säilivuskuupäevale, mis möödus kaks aastat tagasi. Sain selle vist 2016. aasta Kihnu Maratonilt, mille auhinnapakis oli suurem kogus selliseid kuivaineid, mida me väga aktiivselt ei söö.

Enne kui keegi nüüd minestusse langeb, siis heade säilitustingimuste korral säilivad kuivained tegelikult kordades kauem, kui pakil märgitud – pasta ikka aastaid ja valge riis praktiliselt igavesti. Kama on üks selliseid asju, mida aeg-ajalt jälle võtad, pakk kunagi tühjaks ei saa ning kuni maitsel midagi viga pole, ei hakka isegi mõtlema, millal see ometi ostetud sai. Lisaks ütlen ausalt, et möödunud aegumiskuupäevaga jogurtit me kohe 3-meetrise kepi otsas tuumajäätmete hoidlasse ei toimeta ning viimase kuupäeva toidu ostmine samuti komplekse ei tekita. 

Igatahes… Täna käis meediast just läbi uudis, kuidas toiduraiskamine on Eestis hoogsal tõusuteel. Inimesed ei oska enam toitu planeerida ega säilitada ning viskavad aastas ära kolm korda rohkem toitu, kui toidupoed.

“…rahaline kahju on kõigi perede peale aastas 63 miljonit eurot. Tooni annavad kahe ja enama lapsega pered, kus aastas sadu eurosid mõttetult kulutatakse. Võrdluseks: toidukauplustes visatakse aastas kasutuna minema 22 miljoni euro väärtuses toidukaupu.”

Hakkasin selle kamapaki peale mõtlema, et meie pere äravisatav toit on tõesti täiesti minimaalne. Haruharva läheb mõni kreeka jogurt või seemneleib (sageli enne tähtaega) hallitama või üksik kurk külmikus mädaks, aga seda juhtub tõesti väga vähe. Oma osa annab hea planeerimine (jah, lapsi meil ka pole), aga samas ka oskus realiseerimist vajavatest ainetest alati midagi kokata.

Tulles nüüd ühe teise artikli juurde, mis mind eelmisel nädalal kergekujuliselt vapustas, on eestlaste sissetulekud laias enamuses ikka väga väikesed. Riina Sikkut kirjutas paljukirutud eluvõõrast pensionireformist, aga artiklist käis läbi ka järgnev info:

Eestis oli 2018. aastal ligi miljon inimesest, kes omasid sissetulekut – palka, töölepingutasu, dividende, pensioni või muud tulu. Tervelt 45 protsendil neist oli aasta keskmine kuine sissetulek väiksem kui 500 eurone alampalk ja pea 80 protsenti teenis alla 1300 eurose keskmise palga.

Kui 50 protsenti leibkondadest omab likviidset vara alla selle aasta miinimumpalga (540 eurot), siis teises pensionisambas on neil 3000-4700 eurot. Teine sammas on olulisim finantsvara 74 protsendile leibkondadest. Vabatahtlikku säästmist seega väga paljudes peredes ei ole. Seevastu toob ka väikese igakuise summa kohustuslik säästmine pika perioodi vältel korraliku säästu.

Kordan üle, peaaegu 80% sissetulekuga inimestest saab seda sissetulekut vähem, kui keskmine palk! Poolte leibkondade likviidne vara on alla ühe(!) miinimumpalga. Tahaks kohe üle kontrollida, kust see info pärineb, aga see on ikka erikuradi vähe.

Samal ajal on leibkondade suurim kuluallikas läbivalt toit. Võib üsna julgelt oletada, et suur osa seda toiduraiskamist toimub ka selles kaheksakümnes protsendis, mitte üksnes jõukamas kahekümnes (pigem võiks suisa oletada, et jõukama otsa planeerimisvõimalused ning -oskused on igatahes paremad ning seda ka toidukorvi osas).

Meie näiteks kuulume sinna Eesti mõistes kõrge sissetulekuga leibkondade hulka ning ikka üritame minimeerida igasugust “kohustuslikku” kulu. Rääkimata siis täiesti mõttetust ja igas mõttes kahjulikust kulust nagu toidu raiskuminek.

Tahtmata olla jälle see säästublogija, kes kaerahelveste optimaalsest äratarvitamisest jahub, siis reaalsus on see, et toit on põhikoht, kust paljud pered kokku saaks hoida ning seda mitte toidulaua arvelt näpistamise, vaid lihtsalt parema planeerimisega. Nagu pensioniartikliski öeldud, annavad nii väikeste sissetulekute ja säästude puhul ka väikesed summad pikema aja peale tohutu efekti. 

Tarkusekuu kokkuvõte (ei saanud targemaks)

20190930_162734_00001137076087.png

Jälle üks kuukene-kullakene mööda veerenud, yada-yada. Pidin lausa eelmisest kokkuvõttest järgi vaatama, millest ma siis ometi jahusin. Hoiatan kohe ette, et september jätkus samal lainel.

Midagi ma juurde ei ostnud, Equinorist sain aga lahti – täitsa okeil ajal, kui kuukõverat vaadata. Muud kulutused? Ikka täispurjes. Auto sai lõpuks ära remonditud, üks eelmisel kuul soetatud tuusik kulutatud, lisaks pidime kõikvõimalikku varustust ostma. Üllatavalt tasuvaks kulutuseks osutus aga… padjakohvimasin.

Oma kohvinarkarlusest pole ma siin ennegi saladust teinud, aga koju mingi spets masina ostmist olime üha edasi lükanud – ühtepidi selle tõttu, et narkarlust kuidagigi kontrolli all hoida, teisalt selle pärast, et ei suutnud masinat välja valida. Igal tüübil on omad hädad.

  • Suure espressomasina jaoks pole meil ruumigi, selle hooldamine tundus liiga suur töö, samuti on mul üks traumeeriv kogemus, kuidas masin kontoris kogu hooldamisest hoolimata seest üleni hallitama läks. Piimavahuga kohvi ma nii väga ka ei armasta, et selle nimel mingeid voolikuid leotada viitsiks. Lisaks siis lausa peaks liigagi sageli kohvi jooma, et oakott kapis ära ei lahtuks.
  • Kapslimasinat olen palju reisidel proovida saanud ja kohv tuleb sealt tõesti hea. Samas iga kord plastkapsel masinasse ning siis minema visata tundub lihtsalt kõlvatu (mitte et Stati topsid kuidagi vähem plasti toodaks, aga ikka).
  • Padjakat olen samuti reisidel testinud ja see ei tooda rohkem jäätmeid, kui tavaline teekott. Mingit lõputut puhastamist nõudvaid salaurkaid sellel samuti pole. Skepsist tekitas ainult liigagi odav hind ja ikkagi kohvi kvaliteet.

Igatahes padjakas meile koju tuli ning tuleb välja, et kui õigest kohast patju osta, on kohv ikka tõesti hea. Kõnekas on ilmselt kasvõi see, et masina kojutoomisest saadik oleme väljas kohvi joonud vast 1-2 korda. Tundub täitsa tasuv ost (nimme ei nimeta seda investeeringuks praegu).

Ettevõtte alt toimus samuti üks kuluralli, aga õnneks laekumised kaalusid selle ilusti üles ja uued arved läksid juba välja ka. Täitsa veereb seal see eluke. Kui tegelt vaevalt pool aasta tõsisema tegutsemisega juba nii veereb, siis mis veel näiteks mõne aastaga saada võib.

Korteriotsingud vaikselt hingitsevad, aga palsam minu hingele oli Mart Kalmu sõnavõtt sel teemal, kuidas turg on arendajate solki täis.

“Ja siis saan ma seal korteris endale 40 ruutmeetrit pimedat esiku soolikat, samal ajal kui laste magamistoad on alla 10 ruutmeetri ja kokku on korter 168 ruutu, siis see on disproportsioon, halvasti elatav, ebamugav korter…”

Kui ikka iga ruutmeeter maksab tuhandeid eurosid, siis tõesti ei taha lihtsalt mingi lolli kasutamatu planeeringu nurgataguste peale kümmet tuhandet peale maksta – hilisematest ruutmeetripõhistest kuludest rääkimata.

Nüüd see tarkusekuul mitte targemaks saamise osa – ma saan aru, et netoväärtuse tõusu ma võiks omal sama hästi kohvipaksu pealt ennustama hakata (kui mul seda enam oleks, ehehehee), sest see kuu võttis see jälle ette üllatusliku hüppe. Ehkki põhjust tegelikult oli pehmeltöelda vähe. Mis seal ikka, ma väga täpselt näpuga järge ajada ei viitsinud, targemaks ei saanud, aga ilus vaadata ikka. Vaadake teie ka.

This slideshow requires JavaScript.

Uue kuu osas ma ei hakka isegi midagi optimistlikku ütlema.