Kuidas mina oma rahalisel seisul ning investeeringutel silma peal hoian

Üks esimesi asju, mida algajal investoril teha soovitatakse, on uurida välja, kuhu tema raha läheb ning lüüa täpselt kokku, kui palju tal vara kokku on. Vahet pole, kas kirjutada see vihikusse või hullata hunniku exceli tabelitega – peaasi on endale saadav ülevaade oma sissetulekutest, väljaminekutest ning üleüldisest rahalisest seisust.

Eelistan ise kasutada Google sheetsi, sest sinna saab jooksvalt täiendusi teha igast arvutist ja ka mobiilist. Investeerimise algusaegadel pidasin terve aasta väga täpset kuu sissetulekute ning kulutuste excelit, kuhu tekitasin vastavalt vajadusele aina ridu juurde. Lõpuks oli tegemist paraja monstrumiga, kuhu ikka täpselt seda ühte väljaminekut kuidagi ära paigutada ei osanud.

Ehkki sain tänu sellele päris hea pildi ette, kui palju ma jooksvalt näiteks poeskäikudele, väljas söömisele või reisimisele kulutan, oli see minu maitse jaoks pidevaks kasutamiseks tüütuvõitu. Eriti tülikaks muutub see siis, kui jooksvalt on palju vaja arveldada pere ja sõpradega (ühised väljasõidud, kingitused jmt). Kokkuvõttes olen isegi uhke, et seda aasta aega sendipealt pidada suutsin, aga mõneks ajaks ajas see mul igasuguse excelite täitmise isu ära.

https://i1.wp.com/www.crosscap.com/wp-content/uploads/2013/08/dilbert-lindsaysaga-1.jpg?w=863&ssl=1

Praeguseks olen leidnud enda jaoks kuldse kesktee oma rahaasjadest üldise ülevaate saamiseks, ilma et see mind igapäevaselt hulluks ajaks. Nimelt hakkasin pidama tabelit, kuhu märgin iga kuu lõpus enne palgapäeva sendipealt üles kõigi oma pangakontode jäägi, sularaha koguse, investeeringute hetke turuväärtuse ning muidugi laenude jäägid. Tabel liidab eraldi ning lõpuks omavahel kokku olemasoleva vaba raha, investeeringute väärtuse ja kohustused.

See pole kindlasti võetav oma netoväärtuse arvutusena, sest ei võta arvesse näiteks olemasoleva kinnisvara väärtust jmt, aga igal juhul on see motiveeriv viis igakuiselt eesmärkidega järjel püsida. Kuna mul on ajaloolistel põhjustel terve hunnik erinevaid pangakontosid, tuli mulle esimest korda tabelit täites meeldiva üllatusena juba see, kui palju need erinevatel kontodel seisvad jäägikesed kokku vaba raha sisaldasid. Ehkki mul on oma rahaasjadest kogu aeg ülevaade olemas olnud, on seda kokku ühe numbrina näha siiski teine tera ja sellisel kujul tabeli täitmine pigem meeldiv tegevus.

Samuti motiveerib tabeli pidamine hoidma varade suurendamisel püsivat joont. Pole just meeldiv tunne, kui mõni kuu varade kogusumma hoopis vähenenud on – eeldusel, et põhjuseks pole just ootamatu aktsiaturu kukkumine, vaid lihtsalt üle sissetulekute kulutamine. Pidin hiljuti seisma silmitsi tabeli ajaloo esimese miinuskuuga, mis ühtepidi pani mind küll veel terasema pilguga rahaasju läbi vaatama, aga teisest küljest mind üllatavalt häirima jäi. Muidugi suur oli minu rõõm, kui avastasin paar kuud hiljem tabelist võrrandi näpuka, mis ühte lisandunud investeeringute rida lihtsalt kokku ei liitnud.

Kokkuvõttes tasub igaühel (ka mitteinvestoril) leida moodus, kuidas oma rahalisel olukorral jooksvalt silma peal hoida. Ehkki pean ka paari spetsiifilisemat tabelit erinevate investeeringugruppide kohta, on sellise üldtabeli täitmine minu jaoks alati üks kuu motiveerivamaid sündmusi. See aitab ka investeerimist mängulisemaks muuta ning väikseid eesmärke seada. Näiteks võib eesmärgiks võtta portfelli suuruse upitamise üle eluasemelaenu jäägi või pensionifondi suuruse.

Kuidas maksimeerida oma rahast ja ajast saadav kasu

Üks esimesi raamatuid, mida algajal investoril lugeda soovitatakse, on “Your Money of Your Life”, kus õpetatakes rahasse teistmoodi suhtuma ning nägema seost palgatööle kulutatud elujõu ja saadava teenistuse vahel.

Tunnistan ausalt, et päris lõpuni lugeda ma seda ei jõudnud, sest see on minu jaoks natuke hardcore suhtumisega. Iga tööga seotud ajakulu ainult elujõu kulutamiseks tõlgendada kehtiks ilmselt siis, kui ma töötaksin kuskil Bangladeshi õmblusvabrikus kohutavates tingimustes, rikuks oma tervist ning veedaks oma aega unistades, et ma selle töökoha kunagi üles öelda saan.

Kui mulle meeldib minu töö ja kolleegid, tunnen, et minu sealsed tegemised on kõrgema eesmärgiga ühiskonna jaoks ning mul on seal igas mõttes tore olla, siis tekib küsimus, mille nii väga palju parema vastu ma selle siis vahetaks, kui ma tööl käima ei peaks. Rääkimata sellest, et kulu alla tuli muuhulgas liigitada ka tööleminekule kulunud aeg, siis on suur vahe, kes tegemist on näiteks teadlikult hommikuseks liikumiseks valitud meeldiva jalutuskäiguga või närvesööva loksumisega ülerahvastatud ühistranspordis.

Ehkki raamatu keskne sõnum jäi minu jaoks tehnilise lähenemise varjule, on selle peamine idee panna lugejat mõistma, et aeg on meie kõigi jaoks piiratud ressurss ning me ei saa käituda, nagu meil oleks seda piiramatult. See õhutab lugejat ennast tegelikult tundma õppima ja oma sisemiste väärtuste järgi kaaluma, milline eluviis, tarbimine ja valikud on tema jaoks õiged.

Näiteks ei ole iga kõrgema palgaga töökoht juba puhtmajanduslikult seda väärt, kui sellele ning selle kõrvaltegevustele (näiteks sobiva välimuse ülevalpidamisele) kuluv aeg on kokkuvõttes palju väiksema tunnitasuga. Kas me tegelikult vajame neid asju, mida me arvame end vajavat? Kas me tegelikult naudime nende hankimist ning omamist? Millised valikud teevad meid tegelikult õnnelikuks?

Peamine mõte, mis raamatus minu jaoks hästi ära sõnastatud oli, on n-ö külluse kurvi teooria. Selle järgi on igal inimesel oma suurima mõnu punkt, kus tema vahendid on optimaalselt kasutatud ja sellest rohkem kulutamine tegelikult vähendab saadavat heaolutunnet. Kui inimesel on kaetud tema baasvajadused (toit, peavari jne) ning mugavused ja ta saab omale lubada ka veidi luksust – selles seisundis tunnebki ta ennast kõige paremini. Kui ta tarbib rohkem või kaldub mõõdukast luksusest ekstravagantsusesse, hakkab see tema heaolu tegelikult koormama ja ta ei tunne sellest enam sellist naudingut.

Külluse kurv. Vertikaalsel teljel on rahulolu, horisontaalsel teljel kulutatud sissetulek ning oranž joon sümboliseerib nende kahe omavahelist seost läbi ellujäämise, mugavuse, luksuse ja ekstravagantsuse faaside.

Enda jaoks selle punkti leidmiseks tuleb teha inventuuri oma elus ja väärtustes ning raalida enda jaoks välja, millised asjad elus on tõesti vajadused, millised mugavused ja mis on luksus. Seejärel tuleb hinnata, kas luksustele kulutatud raha, ehk elujõud on seda inimese enda jaoks tegelikult väärt.

Näiteks kui pere elab linna servas prestiižses eramajade rajoonis, sest nad jõudsid sinna maja osta ja see avaldab nende sõpradele muljet, aga tegelikult mahuks pere kenasti ka korterisse elama. Samas on vanemad stressis laste sõidutamisest, aiatöödest ning naabrite lakkamatust muruniitmisest. Sel juhul ei ole see luksus tegelikult valik, mis on tehtud nende enda sisemistest vajadustest lähtuvalt ja selle eluvaliku ülevalpidamisele kuluv aeg ning raha ei ole hästi investeeritud.

Muidugi on iga hea asjaga väga lihtne ära harjuda ja näiteks öelda, et minu senine tarbimisstandard ongi minu miinimumtase ja mitte mingi luksus. Seetõttu tasub end aeg-ajalt teatud luksustest veidi võõrutada ning luksuse endale lubamisel seda teadlikult nautida, et mitte võtta seda iseenesestmõistetavana. Näiteks kui ma armastan südamest teatud kohviku cappuccinot, hindan ma selle joomist seda enam, kui ma seda igal argipäeval ei osta.

Iga eluvalikut selle mõõdupuu järgi kaaludes, õpib inimene tegema otsuseid tõesti enda järgi ja maksimeerima oma olemasolevate võimaluste (aeg, raha jne) investeerimisest saadava kasu. Samal ajal tundes hingerahu teadmisest, et ta on teinud valikud, ehk oma elus toimuvat ise valitsenud.

Kus siin tuleb mängu investeerimine? Ilmselt jõuab enamik lääne ühiskonna inimesi selle lähenemisega järeldusele, et suurt osa oma senisest tarbimisest nad tegelikult ei vaja ning raha jääb üle. Samuti võib mingite kulutuste puhul selguda, et saadav mõnu ei kaalu üles seda meelerahu, kui raha jääb kulutamata ning varuks. Kogu seeläbi vabanev ressurss on võimalik paigutada oma rahalise vabaduse saavutamisse, et kunagi oma eluvalikute optimeerimises täielikult vaba olla.

Kas lapsele saab investeerimiskontot avada?

Ilmselt on suur osa lapsevanemaid pead murdnud, kuidas lapsele täiskasvanuelu alustamiseks või ülikooliks stardikapitali koguda. Kui hoiupõrsas või pankade pakutavad (sageli röövellike teenustasudega) fondid meelt mööda pole ning soov on lapsele investeerides raha kasvatada, kerkib üles küsimus, millises vormis seda siis teha.

Põhjuseid, miks tahta lapse oma nimele investeerimiskonto teha, selmet lähtuda põhimõttest, et endale kogudes jagub sellest ju niikuinii lapsele ka, võib olla mitmeid – alates kasvõi sellest, et lapse oma konto on kaitstud vanemate võimalike hilisemate rahaprobleemide eest. Teisest küljest on muidugi risk, et 18-aastaseks saanud võsuke pole päris nii küps, nagu iga vanem oma lapsest loodab ja “investeerib” kontol oleva raha edevasse autosse või Las Vegase peoreisi.

Nüüd küsimuse juurde, kas lapsele eraldi kontot üldse teha saab? Ennemuistsel aal (ehk veel paar aastat tagasi) oli see paras bürokraatlik õudusunenägu, sest perekonnaseaduse järgi pidi lapsevanem igaks selliseks tehinguks küsima kas kohtu nõusoleku või taotlema PKS § 188 lõike 2 alusel üldise nõusoleku väärtpaberitehingute tegemiseks.

Seda kadalippu võeti mõistetavalt ette muidugi harva ning lapsevanem pidi igatepidi tõestama, et lapsele sellega kuidagi kahju ei tekitata või pole väärtpaberite ostmise taga lapse tuleviku kindlustamise asemel mingid hägusamad skeemid. Näiteks ühes Viru Maakohtu määruses (täiskujul kättesaadav siit 2-10-31843) sai õiguse oma 1-aastasele lapsele investeerimiskonto avada lapsevanem, kellel oli endal pikaaegne investeerimiskogemus ja majandusharidus ning kes esitas kohtule üksikasjaliku investeerimisstrateegia kirjelduse.

Hoolimata lapsevanema keskmisest kõvasti teadlikumast taustast, andis kohus vaid tähtajalise loa lapse 7-aastaseks saamiseni, põhjendades seda mh varasema kohtupraktika ja lapse eriti noore vanusega. Samuti ei lubatud vanemal kasutada kõiki taotluses nimetatud investeerimisinstrumente ning leidis, et alaealise nimel tehingute tegemisel tuleb hoida kvaliteetset ja konservatiivset joont (välistades näiteks Isepankur.ee, ehk praeguse Bondora).

Lõpuks anti lapsevanemale nõusolek lapse nimele investeerimiskonto avamiseks, sinna raha kandmiseks ning väärtpaberituru seaduse § 2 lõike 1 punktides 1-7 loetletud väärtpaberitega tehingute tegemiseks. Lapsevanemal keelati investeerimiseks kasutada lapse n-ö omi vahendeid (kingid ja pärandus) ning investeerimiskontolt raha välja võtta.

Kokkuvõttes on tegemist meeldivalt sisuka ja investeerimismaailma süvitsi mineva lahendiga, kuhu on muuhulgas kaasatud asjatundja erinevaid instrumente hindama. Samas on eitamatult tegemist mahuka protsessiga, mis saab nii vanema tausta kui asjaajamise keerukust arvestades olla vaid erandlik, mitte igapäevane praktika oma lapse finantstulevikuga tegelemiseks.

Seega oligi veel hiljaaegu peamine viis lapse enda nimele näiteks aktsiaid osta, need talle lihtsalt kinkida. Arusaadavalt ei ole see kõige paindlikum või turvalisem viis raha paigutada, ehk tegemist sai olla pigem žesti kui pikaajalise strateegiaga.

Ka eelnimetatud maakohtu määruses nurises kohus, et väärtpaberituru toimimise dünaamikat arvestades on seadusandja poolt kohtutele väärtpaberitehingu tegemiseks nõusoleku andmise pädevuse delegeerimine problemaatiline, aga kuni nad seda tegema peavad, siis eks tuleb nii teha. Õnneks jõudis seadusandja juba neli aastat hiljem tegudeni ning 2015. aasta 1. maist lisandus perekonnaseadusesse säte (§ 188 lg 11), millega anti lapsevanemale õigus lapse nimel väärtpaberitehinguid teha:

(11) Kui eestkostja omandab väärtpaberituru seaduse § 2 lõike 1 punktides 1–5 ja 7 nimetatud väärtpabereid eestkostetava nimel, kuid enda vahendite arvel, ei ole nende väärtpaberite omandamiseks ja võõrandamiseks vaja kohtu nõusolekut tingimusel, et müügist saadu jääb eestkostetava omandisse. Esimeses lauses sätestatut kohaldatakse ka edasistele väärtpaberitehingutele müügist saadu arvel, mis on tehtud esimeses lauses nimetatud väärtpaberitega.

Nagu näha, on uus säte analoogne eelkäsitletud kohtumäärusega. Vanem võib investeerida vaid oma vahendeid piiratud tüüpi väärtpaberitesse, millest on erinevalt eelkäsitletud kohtumäärusele välja võetud veel punkt 6, ehk tuletisväärtpaberid või tuletislepingud. Alles jäävad järgnevad väärtpaberid VPTS järgi:

  1. aktsia või muu samaväärne kaubeldav õigus;
  2. võlakiri, vahetusväärtpaber või muu emiteeritud ja kaubeldav võlakohustus, mis ei ole rahaturuinstrument;
  3. märkimisõigus või muu kaubeldav õigus, mis annab õiguse omandada punktis 1 või 2 nimetatud väärtpabereid;
  4. investeerimisfondi osak ja aktsia;
  5. rahaturuinstrument;
  6. kaubeldav väärtpaberi hoidmistunnistus.

Inimkeeli tõlgituna lubab perekonnaseaduse uus säte vanemal lapse väärtpaberitega küll kaubelda, aga saadud tulu ning väärtpaberid ise peavad igal juhul lapse omandisse jääma.

Seega kokkuvõttes võib vanem lapsele investeerimiskonto avada, kui:

  1. ta kannab sinna enda raha (s.t mitte lapsele tehtud kinke või pärandusi);
  2. ostab ainult konservatiivseid üldlevinud väärtpabereid;
  3. väärtpabereid võib müüa ja osta, aga kontolt raha mitte välja võtta;
  4. kontol olevad väärtpaberid ning raha jäävad ainult lapse omandisse.