Kas lapsele saab investeerimiskontot avada?

Ilmselt on suur osa lapsevanemaid pead murdnud, kuidas lapsele täiskasvanuelu alustamiseks või ülikooliks stardikapitali koguda. Kui hoiupõrsas või pankade pakutavad (sageli röövellike teenustasudega) fondid meelt mööda pole ning soov on lapsele investeerides raha kasvatada, kerkib üles küsimus, millises vormis seda siis teha.

Põhjuseid, miks tahta lapse oma nimele investeerimiskonto teha, selmet lähtuda põhimõttest, et endale kogudes jagub sellest ju niikuinii lapsele ka, võib olla mitmeid – alates kasvõi sellest, et lapse oma konto on kaitstud vanemate võimalike hilisemate rahaprobleemide eest. Teisest küljest on muidugi risk, et 18-aastaseks saanud võsuke pole päris nii küps, nagu iga vanem oma lapsest loodab ja “investeerib” kontol oleva raha edevasse autosse või Las Vegase peoreisi.

Nüüd küsimuse juurde, kas lapsele eraldi kontot üldse teha saab? Ennemuistsel aal (ehk veel paar aastat tagasi) oli see paras bürokraatlik õudusunenägu, sest perekonnaseaduse järgi pidi lapsevanem igaks selliseks tehinguks küsima kas kohtu nõusoleku või taotlema PKS § 188 lõike 2 alusel üldise nõusoleku väärtpaberitehingute tegemiseks.

Seda kadalippu võeti mõistetavalt ette muidugi harva ning lapsevanem pidi igatepidi tõestama, et lapsele sellega kuidagi kahju ei tekitata või pole väärtpaberite ostmise taga lapse tuleviku kindlustamise asemel mingid hägusamad skeemid. Näiteks ühes Viru Maakohtu määruses (täiskujul kättesaadav siit 2-10-31843) sai õiguse oma 1-aastasele lapsele investeerimiskonto avada lapsevanem, kellel oli endal pikaaegne investeerimiskogemus ja majandusharidus ning kes esitas kohtule üksikasjaliku investeerimisstrateegia kirjelduse.

Hoolimata lapsevanema keskmisest kõvasti teadlikumast taustast, andis kohus vaid tähtajalise loa lapse 7-aastaseks saamiseni, põhjendades seda mh varasema kohtupraktika ja lapse eriti noore vanusega. Samuti ei lubatud vanemal kasutada kõiki taotluses nimetatud investeerimisinstrumente ning leidis, et alaealise nimel tehingute tegemisel tuleb hoida kvaliteetset ja konservatiivset joont (välistades näiteks Isepankur.ee, ehk praeguse Bondora).

Lõpuks anti lapsevanemale nõusolek lapse nimele investeerimiskonto avamiseks, sinna raha kandmiseks ning väärtpaberituru seaduse § 2 lõike 1 punktides 1-7 loetletud väärtpaberitega tehingute tegemiseks. Lapsevanemal keelati investeerimiseks kasutada lapse n-ö omi vahendeid (kingid ja pärandus) ning investeerimiskontolt raha välja võtta.

Kokkuvõttes on tegemist meeldivalt sisuka ja investeerimismaailma süvitsi mineva lahendiga, kuhu on muuhulgas kaasatud asjatundja erinevaid instrumente hindama. Samas on eitamatult tegemist mahuka protsessiga, mis saab nii vanema tausta kui asjaajamise keerukust arvestades olla vaid erandlik, mitte igapäevane praktika oma lapse finantstulevikuga tegelemiseks.

Seega oligi veel hiljaaegu peamine viis lapse enda nimele näiteks aktsiaid osta, need talle lihtsalt kinkida. Arusaadavalt ei ole see kõige paindlikum või turvalisem viis raha paigutada, ehk tegemist sai olla pigem žesti kui pikaajalise strateegiaga.

Ka eelnimetatud maakohtu määruses nurises kohus, et väärtpaberituru toimimise dünaamikat arvestades on seadusandja poolt kohtutele väärtpaberitehingu tegemiseks nõusoleku andmise pädevuse delegeerimine problemaatiline, aga kuni nad seda tegema peavad, siis eks tuleb nii teha. Õnneks jõudis seadusandja juba neli aastat hiljem tegudeni ning 2015. aasta 1. maist lisandus perekonnaseadusesse säte (§ 188 lg 11), millega anti lapsevanemale õigus lapse nimel väärtpaberitehinguid teha:

(11) Kui eestkostja omandab väärtpaberituru seaduse § 2 lõike 1 punktides 1–5 ja 7 nimetatud väärtpabereid eestkostetava nimel, kuid enda vahendite arvel, ei ole nende väärtpaberite omandamiseks ja võõrandamiseks vaja kohtu nõusolekut tingimusel, et müügist saadu jääb eestkostetava omandisse. Esimeses lauses sätestatut kohaldatakse ka edasistele väärtpaberitehingutele müügist saadu arvel, mis on tehtud esimeses lauses nimetatud väärtpaberitega.

Nagu näha, on uus säte analoogne eelkäsitletud kohtumäärusega. Vanem võib investeerida vaid oma vahendeid piiratud tüüpi väärtpaberitesse, millest on erinevalt eelkäsitletud kohtumäärusele välja võetud veel punkt 6, ehk tuletisväärtpaberid või tuletislepingud. Alles jäävad järgnevad väärtpaberid VPTS järgi:

  1. aktsia või muu samaväärne kaubeldav õigus;
  2. võlakiri, vahetusväärtpaber või muu emiteeritud ja kaubeldav võlakohustus, mis ei ole rahaturuinstrument;
  3. märkimisõigus või muu kaubeldav õigus, mis annab õiguse omandada punktis 1 või 2 nimetatud väärtpabereid;
  4. investeerimisfondi osak ja aktsia;
  5. rahaturuinstrument;
  6. kaubeldav väärtpaberi hoidmistunnistus.

Inimkeeli tõlgituna lubab perekonnaseaduse uus säte vanemal lapse väärtpaberitega küll kaubelda, aga saadud tulu ning väärtpaberid ise peavad igal juhul lapse omandisse jääma.

Seega kokkuvõttes võib vanem lapsele investeerimiskonto avada, kui:

  1. ta kannab sinna enda raha (s.t mitte lapsele tehtud kinke või pärandusi);
  2. ostab ainult konservatiivseid üldlevinud väärtpabereid;
  3. väärtpabereid võib müüa ja osta, aga kontolt raha mitte välja võtta;
  4. kontol olevad väärtpaberid ning raha jäävad ainult lapse omandisse.

One thought on “Kas lapsele saab investeerimiskontot avada?

Ütle sõna sekka