7 põhjust, miks inimesed ei investeeri (aga võiks)

Väidetavalt on eestlased kõvad rahaasjade teoreetikud, kes päris hästi teavad, kuidas rahaga ümber peaks käima, aga nende teadmiste rakendamise poolest oleme Euroopa viimaste seas. Paljud inimesed ei taha või suuda üldse säästa ja saaksid töö kaotamisel hakkama vähem kui ühe kuu. Siinkohal ei käi jutt vaid inimestest, kellel tõesti pole võimalik säästa, vaid inimestest, kes suudaks ning jutu järgi isegi tahaks säästa ning investeerida, aga erinevatel põhjustel selleni kuidagi ei jõua. Millised need peamised vabandused on ja kas need ka vett peavad? Järgnev loetelu nimetab ära esimesed vastuväited, mida inimesed tavaliselt sel teemal tooma hakkavad.

1. Mul pole raha

https://i1.wp.com/68.media.tumblr.com/e5433dc87563cda5dd6ce6ff68e7b7b6/tumblr_nqs0d7zTgm1r7v8dyo1_500.gif?w=863&ssl=1

Etteruttavalt jätan siinkohal kohe kõrvale kõik äärmuslikud näited, kus inimesel on tõesti valida ainult halbade ning veel halvemate variantide vahel (nt kas osta lapsele ravimeid või maksta elektriarve ära). Kui inimese sissetulekud katavad ära ainult ülima hädapärase ja kogu vaimujõud läheb pideva ellujäämisega toime tulekule, ei olegi tal sel hetkel võimalik säästmisele isegi mõelda.

Samas kui rääkida keskpärase või üle selle sissetulekuga inimestest, on säästmine (taas äärmustesse laskumata) valikute küsimus. Erinevatest uuringutest on välja tulnud, et eestlane on murettekitavalt halb säästja, kulutab enamasti kõik teenitu ära ja suudab säästa vaid lühiajaliseks eesmärgiks või võtab erakorralisteks väljaminekuteks üldse laenu. Kui teadlikult ära eristada asjad, mida tegelikult ka on vaja ja asjad, mida ollakse harjunud omale lubama, siis võib selguda, et üsna suur osa sissetulekust läheb tänamatult musta auku.

Muidugi võiks saada endale ka elumõnusid lubada, aga sageli pole võtmeks lihtsalt igal rindel vähem tarbimine, vaid läbivalt targemini tarbimine (vt postitust külluse kurvist).

2. Ma ei oska

Seotud kujutis

Eestis tegelevad investeerimisega seni üsna kitsad ringkonnad ning on mõistetav, et kui keegi ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes kunagi isegi mõnda hoiust avanud oleks, tundub aktsiatesse investeerimine umbes sama aktuaalne ja käegakatsutav teema, nagu kuu tagumine pool. Alustuseks võib näppida mõnda virtuaalkontot, nt LHV oma, sest pilt ütleb tõesti rohkem kui tuhat sõna ning kasvõi paar mängutehingut mänguaktsiatega mängukontol lööb pildi palju selgemaks, kui kuud või aastad abstraktset ettekujutamist.

Ei tasu ette kujutada, et ainus võimalus väärtpaberitega tegeleda, on olla turu võnkumistes surfav börsihai, kes on kõigist veel kõige targem ning peab süsteemi pidevalt üle kavaldama. Ka üks Warren Buffeti investeerimise põhitõdesid on see, et igavuses on ilu, s.t kui teha omale põhitõed selgeks, võib jumala rahus süsteemis hulpida ning pisitasa nokitsedes ja katsetades üha targemaks saada.

Suur väärtus on ka kõikvõimalikud Facebooki investeerimisgrupid, sest kohalikud entusiastid arutlevad seal algajatega erinevatel teemadel hea meelega. Tarku inimesi kuulates pole ilmselt keegi veel lollimaks jäänud, seega ei tasu eeldada, et millegagi tegelema hakkamiseks peaks sellest enne kõike teadma.

3. Ma kardan kõigest ilma jääda

Seotud kujutis

Ma ei hakkagi eitama, et investeerimine on alati risk. Kuigi aktsiaturul on pikaajalised seni toiminud seaduspärasused, ei garanteeri keegi, et see nii jääb. Ammugi ei ole kindlust iga üksiku varagrupi või aktsia suhtes ning kindlasti tuleb hetki, kus väärtpaberite väärtus ka langema hakkab. Selle vastu aitavad taas kaine mõistuse säilitamine nii ostmisel kui müümisel ning piisav investeeringute hajutatus.

Kui osta ettevõtete aktsiaid, mida sa tunned ja usaldad, on üsna väike tõenäosus, et nad ühel hetkel kõik korraga nulli kukuvad. Kui paigutada elu säästud korraga oma naabri klassivenna hea sõbra “jube heasse ning kindla röögatu kasumiga” äriideesse, võib see tõesti juhtuda. Ja kui juba iga 0,2% hinna langus päeva jooksul vererõhu üles ajab, ei tasu ilmselt portfelli iga poole tunni tagant piidlemas käia ning tasuks külma kõhu hoidmist harjutada. Liigne paanitsemine on peamine irratsionaalsete käikude allikas ning massiliselt harrastades võib lausa terve turu kõikuma lüüa.

4. Ma tahan kiiremini kasumit saada

Pildiotsingu gif hurry tulemus

Ilmselt on iga tõsisem investeerimishuviline kohanud inimesi, kes on väidetavalt kohe-kohe investeerimisega alustamas, aga ootavad ideaalset hetke või pakkumist. See tähendab siis näiteks võimalust täiesti riskivabalt kasvatada oma raha poole aastaga 30% või uut kriisi, mille absoluutses põhjas nad kavatsevad osta hulga aktsiaid, mis seejärel taas vaid kasvada uhavad.

Realistlikult otsa vaadates tulevad siin mängu punktid kaks ja kolm. Esiteks sellised inimesed reeglina teavad liiga vähe, et ideaalse pakkumise otsa komistada, see ära tunda ja seejärel ka ellu rakendada. Ka kõige mainekamad majandusteadlased ei oska kunagi täpselt ennustada, millal kriis tuleb või kui sügav see tuleb, saati saab sellega hakkama täielik võhik. Teiseks on kõik skeemid, mis väidavad, et nad selliseid kiireid ja turvalisi võimalusi siiski pakkuda suudavad, tõenäoliselt kiirtee punkti kolm, ehk oma rahast ilma jäämisele.

Kokkuvõttes on sellise võhiku parim võimalus siiski alustada väikselt ja igavalt ning loota sellele, et investeerimise püsivus, stabiilsus ja aeg imet tegema hakkavad.

5. Elu on elamiseks

Pildiotsingu spend gif tulemus

Vot selle punktiga ma nõustun täielikult. Samas on mul esivanemaid vaadates lootust kõbusalt elada kolmekohalistesse vanusenumbritesse ning tahan jõudumööda elumõnusid nautida, kuni jalad veel kannavad. Samuti on vabadus üks elumõnude alustalasid, ehk korralik majanduslik seljatagune annab juba igapäevaelus suurema vabaduse rohkem tegeleda asjadega, mis tegelikult huvi pakuvad, kartmata kogu aeg oma töökoha ning elujärje pärast. Rääkimata sellest, et kui olla harjunud kogu aeg oma sissetulek kuu lõpuks laiaks elama, on kukkumine seda valusam, kui sellest jääb järgi mõnekümne protsendine pension või töökaotuse järgne nulliring.

6. Mul on ju pensionisammas

Pildiotsingu gif naive tulemus

Tänapäevane pensionisüsteem on napilt üle 100-aastane eksperiment, mille jätkusuutlikkus on praeguste demograafiliste arengute juures juba kõva löögi alla sattunud. Hädapärast võib loota, et ka tulevikus antakse näljapajuk päris vaestele või vigastele, aga pigem tüürib süsteem mingi laiendatud töövõimetuspensioni laadse toote suunas. See tähendab, et nälga surra ei lasta, aga Bahamale sellel laeval ka kindlasti ei purjeta.

Olen ise vahelduva eduga oma teise sambasse makseid teinud üle kümne aasta keskkoolist saadik ning sinna praeguseks kogunenud summa on üks lihtsamaid eesmärke, millest hetkel oma aktsiaportfelli üle upitada. See ei tekita erilisi illusioone, et saaksin üksnes sellise samba toel ja eriti praeguse väljamaksmiskorraldusega oma harjunud elustiilist pooltki säilitada. Sellistel teemadel ei tasu pead liiva alla pista ja loota, et äkki see pauk ikka mööda läheb. Pigem võtta pensionit meeldiva boonusena olemasolevale, kui see aastakümnete pärast mingil kujul siiski olemas on.

7. Mis siis, kui praegune maailmakord üldse kokku kukub?

Pildiotsingu gif we're all gonna die tulemus

Muidugi toimib kogu passiivne investeerimine eeldusel, et meie praeguse majandusliku süsteemi reeglid jäävad enam-vähem kehtima, aktsiaturg kasvab sarnases taktis läbi aastakümnete ning kuskilt tulevad ressursid, et kõike seda ka üleval hoida. Eeldus on ka see, et me isiklikult nii kaua üldse elus püsime, et investeeringuid kasutada saab. Samamoodi ostetakse omale kodu eeldusel, et venelased sealt niipea kolmanda maailmasõja käigus tankiga üle ei sõida.

Lõpuks on kogu elu üks usalduse mäng ning ainus produktiivne variant on üritada seda mängida nii hästi, kui teadmised ja julgus võimaldab. Vastasel juhul võiks elamisele üldse käega lüüa ning viimsepäevaks valmistujatega kuskile metsa muldonni kaevuda. Juhul kui kolmas maailmasõda tõesti valla peaks pääsema, siis vaevalt keegi sel hetkel nutab taga neid kingi või uut telekat, mis tal aktsiate asemel ostmata jäid.

Ütle sõna sekka