Riik 2.0

Käesoleva postituse ajendasid nii Eesti taasiseseisvumise aastapäeva meeleolud, järjekordse bürokraatia näitena LEI koodide teema ning kuskil üldises infomüras vilksamisi mööda läinud, ent nüüd jäägitult kadunud pealkiri teemal, et Eesti ekspordiartikkel maailma võiks olla meie üliefektiivne riigiaparatuur. (Halp! Kui keegi teab, millest ma rääkida võin, siis andke teada.)

Kes LEI koodidest lugenud pole, siis TLDR on see, et ELst tuleb rahapesu tõkestamiseks uus regulatsioon, mille järgi kõik finantsturul tegutsevad juriidilised isikud peavad taotlema endale koodi, mis aitab paremini raha liikumist jälgida. Koodi esmataotlemine maksab umbes 100 eurot, aga kood tuleb taotleda iga aasta ning järgmised taotlemised pole palju odavamad (konkreetsetest numbritest veel ei räägita). Kuna Eesti investeerimise maksusüsteem on seni olnud juriidilisele isikule soodsam ja paljud eraisikud kasutavad investeerimiseks väikest OÜ-d, lööb iga-aastane tasu taas just selliste väike-erainvestorite tegevuse pihta. Suurettevõttel pole 100-eurosest kasust ilmselt sooja ega külma, väikse portfelli puhul sööb see ära arvestatava osa kasumist.

Eriti totter on LEI koodi puhul selgitus, et füüsilistel isikutel täidab seda rolli isikukood, ent juriidilistel isikutel isikukoodi pole ja taotleda tuleb eraldi kood (kuigi registrikood on samuti individuaalne). Olgu, tegemist on EL regulatsiooniga, aga sellest hoolimata saaks riiklikult olukorda käsitleda hoopis rohkem lahendustele suunatud viisil, mitte järjekordselt bürokraatiat juurde tootes.

Seotud kujutis

Tulles nüüd tagasi Riik 2.0 juurde, siis kõige eelneva peale tekkis mul küsimus, kas me ei võiks oma väiksust lõpuks ometi tugevusena kasutada ning luua väärtuspõhise riigisüsteemi, mis on tõesti maailma efektiivseim. Ja efektiivsuse mõõtmine toimuks just läbi eelmainitud väärtuste, mis võiks olla stiilis:

  • meil on kõige tervemad ja õnnelikumad inimesed
  • madalam vaesus
  • väiksem kihistumine
  • viljakas ettevõtluskliima
  • turvatunne ning võimalusterikas elu soost, east, erivajadustest jne hoolimata
  • jne…

Kindlasti saaks kokku panna mingi töörühma parimatest ühiskonnateadlastest, visionääridest ning praktikutest, kes võiks oma fantaasia täielikult valla lasta. Nii nullist, kui see üldse võimalik on. Unustada võiks ära kõik “aga teised teevad nii” või “alati on nii tehtud” või “aga kuidas see praktikas hakkaks rakenduma Kapa-Karupee kalakaitseinspektorite igapäevatöös” stiilis mõtteblokid ning mõelda välja uus riigi toimimise mudel. Kuna keegi ei taha, et tegemist oleks inkubaatoris toimuva sotsiaalse eksperimendiga, tuleb muidugi arvestada kehtivate tingimuste ning hetkel teadaolevate ressurssidega, nagu:

  • maailmamajanduse toimimispõhimõtted
  • rahvusvahelised kokkulepped jmt
  • olemasolev rahvastik kõigis oma puudustes ja hädades (unustage ära eeldused, et siia hakkavad hoobilt tunglema tuhanded jaapani IT-gurud või iga naine sünnitama kümme geniaalse IQga särasilmset patriooti)
  • kogu meie olemasolev jõukus, taristu, sotsiaalmajanduslik võimekus jne

Pildiotsingu north korea gif tulemus

Ma räägin meie riigi toimimise täielikust läbianalüüsimisest ja lahtimõtestamisest viimse mutrikeseni. Kuidas oleks võimalik viia igasugune dubleerimine, tühi töö, ajaloolised reliktid jmt miinimumini. Mulle ikka meeldib see vana nali:

Noor naine teeb oma ema eeskujul jõuludeks ahjusinki ja enne ahju panekut lõikab singil mõlemad otsad maha. Tal tekib küsimus, miks ema on alati singil otsad maha lõiganud ning ta läheb tema käest küsima. Ema vangutab pead ja ütleb, et juba tema enda ema tegi nii ning alati on nende peres ahjusingil otsad maha lõigatud. Kahekesi lähevad nad vanaema juurde uurima, kust selline komme küll tulla on võinud ning mis on selle otstarve. Vanaema vastab: “Ahjupann oli liiga lühike.”

Aja peale koguneb neid liiga lühikesest, liigagi laiast või suisa vale kujuga pannist käitumisviise nii palju, et see pole enam ka naljakas. Ja siin ei aita mingid loosunglikud talgukorras kärpimised, nagu viimasel ajal on olnud näiteks kvoodipõhine koondamine riigiasutustes. Üksikametniku tasandil ei ole võimalik kontrollida neid nõudeid, mille täitmist või elluviimist ametnik igapäevaselt korraldab ning aastatepikkuse avaliku sektori kogemuse põhjal julgen kindlalt väita, et terve mõistus või elulähedus pole sealt tasandilt kuskile kadunud. Pelgalt nende inimeste vähendamisega ei ole võimalik vähendada süsteemi vigu või põhimõttelist ressursiraiskamist.

Pildiotsingu cooking gif tulemus

Lastes ise hetkeks oma valdkonnas fantaasia lendama, siis miks mitte luua täiesti uudne õigussüsteem, mis toimib riigi n-ö programmina ja tuvastab juurdeloodavate regulatsioonide vead ning vasturääkivused juba eos? Selle programmi pealt toimiks omakorda ametkonnad, nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik, et tagada kõigi õnnelike ettevõtlike inimeste toimetamine ning tegelik sisuline töö. Hetkel oleme uhked oma X-tee andmete ristkasutuse üle, ent kindlasti annaks ka andmete halduse teha veelgi võimsamaks ja paremini toimivaks. Võimalusi on lõputult. Ammugi ei jääks puutumata halduskorraldus, meditsiin, haridusvõrk jne.

See sama töörühm võiks parima rakendamispotentsiaaliga mudeli elluviimise kulud välja arvutada (nt IT-arenduskulud, vabastatava tööjõu koondamiskulud jmt), samamoodi hinnata tulemusena tekkivat kokkuhoidu nii avaliku sektori enda kui erasektori jaoks. Muidugi ei oleks sellise ulmeprojekti elluviimine lihtne ega imeodav (samas alles oli mure, et Eesti võiks laenu võtta küll, kuid puudub vääriline eesmärk), ent vähemalt annaks see mingi ideaali, mille suunas sihipäraselt arendada. Haldusreform ja hoogtöökoondamised on tore asi küll, aga niimoodi eraldi jupikeste kaupa toimetades võime vaid loota, et kobamisi liigume parema suure pildi suunas.

Pildiotsingu ron swanson gif tulemus

Kuidas ma nii palju reisida jõuan, ehk reisimise säästunipid

reisipäis

Olen varemgi maininud, et üks minu suurimaid elumõnusid on reisimine ning tegelen sellega nii palju, kui ajaliselt võimalik. Põhimõtteliselt kõik minu puhkusepäevad saavad veedetud Eesti pinnalt eemal. Näiteks sel aastal olen käinud Portugalis ning autoreisil Tšehhis (sh kõrvalepõige Tatratesse) ja sügisel ootavad Bali ning Malta. Möödunud aastal käisin talvel Lõuna-Hispaanias, seejärel veetsin kuu aega Indias koolitusel ja sügisel käisin Põhja-Hispaanias Camino del Nortel kõndimas ning reisiaasta lõpetas Iraan. Siia lisanduvad veel mõned käigud Soomes-Rootsis, sel sügisel maratonitripp Vilniusesse ja päris palju minipuhkuseid Eesti siseselt, milleks raatsin peamiselt kasutada näiteks pikki nädalavahetusi.

Reegliks hakkab saama see, et aastas võtan ette ühe pikema ja eksootilisema reisi ning juurde tulevad erineva funktsiooniga lähipuhkused – matkamine või sulaselge kliimapagulus kõige pimedamal masendavamal ajal. Sealjuures ei tule mul naljalt ette kuud, kus ma üldse midagi säästnud poleks, seega ükski reis pole olnud kuigi kallis. Samas on täieliku säästureisimise päevad jäänud siiski (esimesse) ülikooliaega, kui sai veel hääletades mööda Euroopat seigeldud või südatalvel odavlennu hinnaga Tenerifele palmi alla telkima sõidetud. Siis oli ka vaba aega kõvasti rohkem kui raha ning võis oma päevi kuskil Poola teeservas hääletades või 24h Londoni lennujaamas jätkulendu oodates veeta küll. Viimati oma Poola-Tšehhi tripil käies oli just tore meenutada, kuidas ülikooliajal olematu eelarve ning suurte seljakottidega Poolas kondasime ja kuskil Statoili taga põllul telkida oli juba päris luksuslik, sest hommikul sai pesta ning kohvi. 😀

Tulles nüüd tagasi täiskasvanud tööinimese karmi argireaalsuse juurde, leian praegu reisides siiski tasakaalu ajakulu, rahakulu, elamuste ning mugavuste vahel, millest viimaste hulka kuuluvad kasvõi hotellihommikusöögid, üleüldse hea toit ja palju head kohvi. Seega nuudlipakk kotis ma enam ringi ei sõida ning kindlasti annaks puhtalt maailma nägemise mõttes ringi käia veel palju odavamalt. Samuti möönan juba ette, et järgnevad nipid kuuluvad suhteliselt paindliku graafikuga, hea kohanemisvõime ning keeleoskusega lastetule noorele ja ei pruugi sobida kõigile.

Millised on siis minu reisiplaneerimistaktikad?

  1. Ole sihtkoha osas paindlik. Kuna mu bucket listis on umbes kogu maailm, saab mu reis peamiselt alguse heast lennupiletipakkumisest, mitte konkreetsest ideest, et voh, ma nüüd otsin omale sõidu just *sinna* kohta. Näiteks tekkis meil üks kevad mõte minna Poola, ent selgus, et sinna on võimalik saada vaid ümberistumisega ja ligi 200-euroste piletitega (või 17-tunnise bussisõiduga, tänan ei). Piletite kammimise käigus jäi aga ette 50-eurone otselend Pariisi ning lõpuks käisimegi hoopis seal. Samamoodi jäid Iraani piletid möödunud aastal ette kõigest 100-eurose hinnaga ja selle hinnaga haarasime muidugi võimalusest.

    Chak Chak, Iraan.
  2. Planeeri reise ise (duh!). Paketireisil pole ma elus kordagi käinud ning sinna on ilmselt mõtet minna vaid nendesse sihtkohtadesse, kuhu Eestist odavaid suvituspakette tehakse. Üldiselt pole oma reisiplaani kokkupanek absoluutselt midagi keerulist ning kogemus näiteks lennujaamast edasi saamisel ja kohapeal ringi liikumisel tekib väga kiiresti.

    Yazd, Iraan. Sama kestuse ning programmiga reiside hinnad reisikorraldajalt algavad 2000-st eurost (kalleim pakkumine hetkel suisa 3700€). Meil läks kogu reis kõigi kohapeal tehtud kulutustega ca 600€/in.
  3. Lennupiletite pakkumiste lehed on tegelikult päris asjalikud. Näiteks eelmainitud Iraani piletid jäidki silma Reisidiilide lehelt ning just kaugemate sihtkohtade jaoks piletite leidmiseks on see igati hea võimalus. Euroopa siseselt klapitan oma lennupileteid tavaliselt Azair keskkonnas, ehkki kindlasti on analoogseid lehekülgi veel. Seal saab juba täpsemalt paika panna, kui pikk võib olla vahemaandumine, kas lend peab minema-tulema samast lennujaamast (Riia ja Tallinna lennujaama vahel elamise võlud), kas lend peab sihtkohas saabuma-lahkuma samas lennujaamas jne. Sihtkohaks saab valida ka “Take me anywhere”, mille peale saad kõik soovitud parameetritele (nt aeg, kestus, ümberistumiste arv) vastavad pakkumised.
  4. Lühemal reisil lenda julgelt käsipagasiga. Esiteks vähendab see närvikulu ümberistumisel või lennu asjaajamisel üleüldse. Teiseks ei lisandu siis odavlennufirmadel ebaproportsionaalselt suurt pagasitasu. Tegelikult mahub umbes nädalase reisi varustus vabalt keskmise suurusega seljakotti ning ma ei mäleta, millal ma viimati Euroopas käies lisapagasist puudust oleks tundnud. Samuti pole tegemist asustamata saarega, kus ei saaks vajadusel midagi lihtsalt juurde osta.
  5. Majutuse leidmiseks kammi võimalused aeg-ajalt läbi. Olenevalt seltskonna suurusest ja reisi pikkusest võib väga soodsaid ning ehedaid peatumispaiku leida AirBnb’st. Samas kui peatuda igas kohas vaid paar ööd, saabumine on hilja õhtul ning üleüldse pole viitsimist mingi kohaliku Pablo käest keset ööd võtit otsida, leiab igat masti öömaju ikkagi Bookingust. Seal tasub enne reisi pakkumisi aeg-ajalt üle kammida, sest erinevalt AirBnb’st on seal mõnikord erinevatele hotellidele sooduspakkumised. Lisanduvad veel soodukad pikaajalistele/sagedastele klientidele.
    Sageli panen esiteks mingi mõistliku hinnaga koha kinni, mille saab reisini tasuta tühistada. Seejärel kontrollin 2-4 nädalat enne reisi üle, mis hinnad siis teevad. Mõnikord on juba broneeritud hotelli selleks ajaks ilmunud kõvasti odavam pakkumine. See kehtib ka Eesti-siseste käimiste puhul – näiteks armastan mitu korda aastas Saaremaal käia ning klõpsin potentsiaalseid nädalavahetusi eelistatud hotellides aeg-ajalt üle. Niimoodi näkkab ikka väga häid hindu ja mõnikord on mul aasta peale juba terve ports broneeringuid ette tehtud.
  6. Käi hooajavälisel ajal. Millegipärast sätivad ka mu paljud lastetud tuttavad oma (Euroopa) reisipuhkused just suvele, kuigi see on kõige kallim ja rahvarohkem aeg ning kliima meiesugustele parajasti talumatu. Minu taktika reisist saadava mõnu maksimeerimiseks on reisida kas kevadel või sügisel, mis ühtepidi pikendab suve (okei, see kehtis veel ennemuistsel kaunil aal, kui siinmail üldse suve nähti) ja teisest küljest on inimesi meeldivalt vähe, kliima mõnus ning hinnad maas. Aprill-mai ja september-oktoober on näiteks parim aeg lõuna pool Euroopas käimiseks ja päris lõunas on meie mõistes hea suveilm isegi keset talve.
    Mul on saanudki kombeks teha kõige sombusemal südatalvel üks kliimapagulusreis Euroopa lõunarannikule, kus kasvõi korraks nautida näiteks seda, et saab ilma suusariiete ning kolme buffita jooksma minna. Eelmainitud selleaastane Portugali külastus läks sõidu- ja majutuskulude osas kokku veidi üle 200 euro/nägu. Lennupiletid leidsin jälle umbes 100 euroga, 5 ööd hea asukohta ning luksusliku hommikusöögiga 3- ja 4-tärnihotellides inimese kohta juurde 110 eurot. Meie jaoks oli ilm nii soe, et hakkasin juba teisel päeval varjulisele tänavapoolele hoidma ning suust pääses isegi kergekujuline palavuseteemaline ving. Kohalike väitel olid ilmad keskmisest koledamad. 🙂 Võrdluseks maksab jaanuaris 5 ööd Kuressaares hotellis juba keskmiselt 100-200 eurot/nägu, millele lisandub suhteliselt kallis praam ja sõit läbi Eesti (ajakulu on sarnases suurusjärgus kaugemale lendamisega).

    Jaanuarikuine Portugal
  7. Vali sihtkohad, kus on kohapeal soodne. Oleme märkamatult jõudnud oma igapäevase elukallidusega tasemele, mille kõrval mitmel pool Euroopas on ikka väga mõnus ringi käia. Näiteks Hispaanias on suurepärane cappucino pea igas kohvikus umbes 1,1-1,3 eurot. Poolas saab ka vanalinnas kohaliku prae 4-5 euroga ning Ungarist jmt kohtadest ma ei hakka rääkimagi. Alpe saab nautida nii roppkallis Austrias kui kordades odavamas Sloveenias. Kui Itaalia on suhteliselt kallis ning turistidest umbes, siis Veneetsia arhitektuuri ja seda sama merd saab nautida kaunil Horvaatia rannikul. India, Tai jmt sihtkohtade puhul on pärast kohalejõudmiskulusid meie jaoks kõik niikuinii imeodav.
  8. Kasuta tasuta võimalusi. Kui reisikihk on suur ja samas raha ikka üldse maksta ei taha/saa, võib väga vingeid pakkumisi leida täitsa tasuta. Noortele on suurepärased võimalused kõikvõimalikud Euroopa noortevahetused, vabatahtlikutöö, koolitused jmt, kus tuleb sageli maksta vaid osalustasu (nt Continuous Action ning EstYES) ja kestused varieeruvad paarist nädalast poole aastani või pikemakski ajaks. Uurida tasub erinevaid riikidevahelisi koostööprogramme ning stipendiume. Nagu mainitud, olin eelmisel aastal kuu aega Indias erialasel koolitusel ja pidin ise kandma vaid viisa ning vaktsineerimistasud – majutuse, sõidu ja isegi helde taskuraha kandis stipendiumina India valitsus. Eriti eksootilisi kohti saab külastada veel näiteks Euroopa Liidu valimisvaatlejana, ent see kujutab endast tõsist tööd ja nõuab ka tugevat tervist ning närvi.
Varanasi, India. Kuuajane koolitus võimaldas E-R elada Indias argielu ja nädalavahetusel kõvasti ringi uudistada.

Kokkuvõttes nõuab soodsam reisimine küll veidi rohkem sebimist kui Estravelist paarituhandeeurose paketi näppu haaramine, ent see on ka palju ehedam ja seiklusrikkam kui turismigrupis ringi tatsuda. Rääkimata sellest, et paadunud reisisõltlasel võimaldab see sama eelarvega hoopis rohkem reisil ka käia.

 

LUGEMISVARA: 4-tunnine töönädal

raamatupäis (2).jpg

Minu jaoks pole produktiivsemat aega raamatulugemiseks, kui reisides – pikad lennud või muud sõidud, väsinud õhtud hotellis ning suvalised ooteajad kohe motiveerivad raamatut kätte võtma. Eriti kui wifit parajasti pole. 🙂 Seetõttu suutsin ka hiljutisel autoreisil läbi kaevata oma lugeri sügavaimad sopid ning lõpuni lugeda või vähemalt lõplikult maha kanda päris suure portsu raamatuid. Üks neist oli Timothy Ferrisse “The 4-Hour Work Week“, mida olen siin-seal näinud investoritele või ettevõtjatele soovitatava lugemisvara seas.

368593

Lähenesin raamatule täiesti eelarvamustevabalt, sest olin selle kuskilt soovituste nimekirjast üles noppinud ning autorist varem kuigi palju kuulnud ei olnud. Tagantjärele arvustusi sirvides sain aru, et tegemist on päris vastuolulisi emotsioone tekitava tüübiga, keda valdavalt parajaks egotsentriliseks mölakaks peetakse. Samas tundub paljude vastumeelsus seisnevat peamiselt selles, et nad tunnevad raamatus toodud põhimõtetes solvangut oma a) intelligentsile, b) elustiilivalikutele või c) väärtushinnangutele.

Ülesehituselt üritab raamat olla väga praktiline juhend, kuidas optimeerida oma töökoormust või luua võimalikult kergestihallatav äri ning lõpuks elada elu, mis sind tõeliselt õnnelikuks teeb. Päris paljud osad olid seal minu jaoks täiesti kasutud – näiteks juhendid lihtsa veebipoe püstipanekuks, odavate lennupiletite hankimiseks jmt, mis olid täiesti USA-kesksed ning milleks on vähemalt Eestis ja tänapäeval juba palju lihtsamad võimalused (nt veebipoe tegemiseks siin). Samas tuleb ka meeles pidada, et raamatu esmatrükist on möödas üle kümne aasta – ehkki seda on jõudumööda ka kaasajastatud, pärinevad kesksed ideed ajast, mil 9st 5ni kontori oravarattas pöörlemine ja pensioniea ootamine olid rohkem teemas.

Millega ma ei nõustunud

Minu jaoks olidki peamised vead raamatus kõlama jäänud eeldustes järgmised:

  1. Töö on igal juhul mingi rõve mõttetu asi, mis on mõeldud vaid raha teenimiseks. Kindlasti on palju inimesi, kes oma tööd ei naudi. Samas äkki eksisteerib ka võimalus, et osad meist teeksid oma tööd igal juhul ning polegi selle pärast ühiskondlike eelduste poolt ajupestud ja oma olukorra enda jaoks kuidagigi talutavaks mõelnud.
  2. Sagedaste “mini-pensionite” võtmine, mitte kõigi lootuste panemine vanaduspensionile on midagi revolutsioonilist. Ma ei tea isiklikult väga palju inimesi, kes tänapäeval üldse loodaks, et vanaduspension neile kauaoodatud lustielu või reisivõimalused tooks. Pigem nähakse tööd elustiili osana, mis võimaldab oma vajadusi ning huvisid rahuldada jooksvalt.
  3. Kaugtöö võimalus on midagi revolutsioonilist, mida oma ülemuselt välja kavaldada. Ei ole, pigem on see kontoritöö puhul ainult tõusuteel. Samas nagu öeldud, saab seda peamiselt rakendada kontoritöö puhul, sest näiteks lasteaiaõpetaja või haiglaõde ei saa päeva jooksul arvutis peamised ülesanded tunnikesega ära teha, samal ajal mootorrattaga läbi Hiina sõites.
  4. Soovitus pärast oma kohususte revideerimist osa neist kuskilt odavalt maalt – näiteks Indiast – eraassistendilt sisse tellida, saab a) töötada peamiselt inglisekeelses kultuuriruumis, b) töötada vaid Indiaga võrreldes piisavalt jõukal maal ning c) ei tundu maailmakorralduse jätkusuutlikkuse mõttes moraalne. Samasse auku läheb tegelikult soovitus kolida “vabanemise” järel oma elu odavatele eksootilistele maadele. Üleüldiselt on raamatu kesksed elumuutmissoovitused sellised, et kui kõik nii teeks, maailm enam ei toimiks. Väike paralleel tekib vaktsineerimisvastastega: “Vaadake, ma ei tee seda ja midagi ei juhtunud. Küll te olete rumalad.”
  5. Õnn = reisimine. Raamat keskendub näidetes sellele, et pärast nende soovituste abil vabaks saamist on kõigi salajane soov ning elu mõte lõputu reisimine. Olles ise keskmisest kõvasti suurem reisisõber, ei tahaks isegi mina ainult ringi tuuritada. Sealjuures on väga palju inimesi, kes reisimist ei naudi või tekitab see neis mõttetut stressi. Autor möönab ka ise, et nii on raske näiteks sotsiaalset võrgustikku säilitada ja sotsiaalse olendina on inimesel vaja kuulumistunnet. Kui peamine eesmärk on õnn, siis mõne inimese individuaalne õnn ongi eluaeg ühes kodukülas nokitseda ja olla osa kogukonnast.

Mille kõrva taha panin

Siiski sain lugemise käigus ka omajagu häid mõtteid ja inspiratsiooni. Kuna ma ei oodanudki raamatust samm-sammulist juhendit, kuidas oma elus kannapööre teha, noppisin välja endale sobivad jupid ja lükkasin ülejäänu kõrvale. Muuhulgas süüdistatakse raamatut liigses ekstreemsuses, ent vahelduseks on meie elukorralduse alustalasid kahtluse alla panevaid mõttemänge päris tore mängida. Peamised meeldejäänud terad on järgmised:

  1. Nipid töö efektiivsuse tõstmiseks, näiteks e-mailide vaatamise koondamine kindlatele aegadele, samalaadsete ülesannete “kokkukogumine”, igal võimalusel asjade ajamine e-maili teel jne. Päris paljusid neist olen alateadlikult kasutanud juba ammu, aga paljugi on siin kinni asutuse üldises töökultuuris. Samas tasub igal juhul segajad töö jooksul miinimumini viia, keskenduda ühele asjale ning vältida lõputuid ajaviitekoosolekuid, millel puudub ots, algus ja päevakava. Raamatus anti ette ka konkreetsed sõnastused, millega näiteks pidevalt tööle vahele hakkivaid kolleege oma aega austama panna. Tõsi ta on, et (avatud) kontorikeskkond hävitab kõvasti produktiivsust ning paljusid neid põhimõtteid võiks lausa terve asutuse elu korraldamisel silmas pidada.
  2. Meeletu töökus ei ole väärtus omaette, ehk ei võida see, kes kulutab mingi töö tegemisele kõige rohkem aega. Samuti ei ole kõigi tööviljakus või -stiil võrdne, ehk 8-tunnise tööpäeva eeldus on eos vale. Näiteks mulle endale on eluaeg olnud omane stiil, et ma n-ö “seedin” mingit probleemi tükk aega, mis väljast paistab nagu mõttetu hangumine ja siis õigel hetkel tulistan kogu lahenduse väga lühikese ajaga paberile. Ja selle mõtteprotsessi jaoks ma ei pea sugugi töölaua taga pastakat keerutama. Näiteks magistritöö kirjutamise ajal olid sagedased olukorrad, kus ärkasin keset ööd kell 3 üles, kirjutasin hooga päris suure osa tööd edasi ning keerasin siis magama tagasi. Täpselt samamoodi on inimesi, kes lähevadki kell 8 hommikul raamatukokku, kirjutavad seal ühtlases rahulikus tempos 8h jutti ning lähevad siis koju tagasi.
    Samas pole rohkem alati parem ja produktiivsus liigse tööuhamise ajal pigem langeb – s.o teatud töötundidest alates on koguproduktiivsus tegelikult madalam kui hoopis vähema hulga optimaalsete töötundide juures. Läänemaailma katkuks on culture of exhaustion, ehk kurnatusekultuur, kus lõputu rabelemine, kohustused ning väsimus (öö läbi töötamine, kohvitopsi najal tööle vankumine jne) on staatusesümbol ja näitab, et sa oled keegi. See soodustab ka töö etendamist, sest kui liiga kähku tööga ühele poole saada, võidakse ometi arvata, et äkki sind siis polegi vaja.
  3. Palu vabandust, mitte luba, ehk hakka pihta ja vajadusel kooskõlasta. Kui minna ette luba küsima (näiteks oma töökorralduse muutmiseks) võib see tekitada tarbetut skepsist ning ettevaatusest öeldakse pigem ei.
  4. Sissetuleku väärtuse suhtelisus, mis suures osas haagib ära oma vajaduste revideerimise teemaga. Loeb see, kuidas sissetulek toetab sinu eelistatuimat elustiili, ehk pole mõtet ainult raha pärast olla 80-tunniseid töönädalaid tegev ärimees, kui saaksid hoopis väiksemate kuludega mõnusalt viljeleda küll vähemtasuvat elustiili näiteks veebi teel konsultatsioone pakkudes, aga samas veeta rohkem aega oma perega. Tuleb leida oma vajaduste ja sissetulekute optimaalne tasakaal.
  5. Pea informatsioonipaastu – info ülekülluse tingimustes tekib asjatu stress ning mure pidevalt infost maha jääda. Samas ei oma enamik infovoogu meie kasvõi kuu aja plaanis mitte mingit tähendust. Kui puhkusel üle päeva wifisse sain ning Postimehe esilehel laiutas pealkiri “Väga ilus ja vapustav lugu, kuidas Eve Kivi oma ema surnud koera taasleidis” (ei, ma pole seda endiselt klikanud), näitas see ilmekalt, et ilmselt oleksin võinud lehed lugemata jätta ka nädalaks. Piisavalt olulised teemad jõuavad meieni niikuinii ja vahepeal võib proovida meedia jälgimisest näiteks nädalaks pausi pidada. See on jälle üks asi, mis meie tähelepanuvõimet ning ajuressursse muidu asjatult raiskab.
  6. Igapäevaotsuste automatiseerimine – nagu eelnevas punktis nimetatud liigne info raiskab vaimujõudu, raiskavad seda ka liigsed valikud. Meie igapäevaelu eeldab pidevaid väikseid valikuid ja mida lihtsam on neid teha, seda rohkem jaksu on meil olulisemate asjadega tegelemiseks. Kasvõi nii lihtsad asjad, nagu toiduvalikud või riietus, võib olla paras peamurdmine. Samuti üritab terve reklaami- ja moetööstus meid pidevalt õhutada uusi asju proovima ning muudkui valima. Tegelikult ei ole sa igav rutiinne inimene, kui sa sööd laias laastus iga päev mingeid kindlaid asju või ei viitsi väga rõivastusega eksperimenteerida – sa lihtsalt suunad oma energia sinna, kus see sinu jaoks kasu toob (meenutades Steve Jobsi legendaarset pulloveri ja teksade kombot). Iseasi kui olla metsik moehuviline või foodie, ent ka viimasel juhul on sul päevi, kus toit on ju lihtsalt kütus – miks siis mitte süüa kindlaid äraproovitud asju, mis “töötab”.
  7. Suurenda oma tugevusi, ära liigselt silu nõrkusi. See kehtib nii karjääri planeerimisel kui äri ajamisel – liigselt ei tasu end vaevata sellega, mis pole päris täiuslik, vaid parimal moel realiseerida oma tugevaid külgi. Näiteks ettevõtluses analüüsida, kust tuleb suurim kasu ja mõelda, kuidas annaks seda edasi arendada. Selmet üritada elu eest järgi pushida valdkondi, mis võib-olla nii hästi ei edene.
  8. Pareto printsiip 20:80 ehk vähima pingutuse põhimõte, mille järgi 20% tööst annab 80% tulemustest (samuti tekitavad 20% klientidest 80% probleemidest jne). Nii töös kui ettevõtluses tasub iga nädal maha istuda ja korraks läbi analüüsida, milline osa tegevustest tõi olulisima tulemuse ja (nagu eelmises punktis öeldud) kuidas neid tugevaid külgi veelgi parandada, ülejäänud 80%-le kuluvat aega samas vähendades. Isegi kui see jaotus pole päris 20:80, on igal juhul selline regulaarne inventuur vajalik, et tunda oma tugevamaid külgi, suurimaid ajaraiskajaid ning välja mõelda taktikad, et emma-kummaga paremini toimetada.

Kas soovitan lugeda

Kokkuvõttes soovitan diagonaalis läbi sirvida ning süvenenumalt lugeda vaid neid osi, mis enda elu kuidagi puudutavad. Seal on väärt nippe, mida rakendada nii ettevõtja kui töötajana ning mis vähemalt lugemise ajal panevad läbi mõtlema, kuidas oma elu paremini kasutada.