LUGEMISVARA: 4-tunnine töönädal

raamatupäis (2).jpg

Minu jaoks pole produktiivsemat aega raamatulugemiseks, kui reisides – pikad lennud või muud sõidud, väsinud õhtud hotellis ning suvalised ooteajad kohe motiveerivad raamatut kätte võtma. Eriti kui wifit parajasti pole. 🙂 Seetõttu suutsin ka hiljutisel autoreisil läbi kaevata oma lugeri sügavaimad sopid ning lõpuni lugeda või vähemalt lõplikult maha kanda päris suure portsu raamatuid. Üks neist oli Timothy Ferrisse “The 4-Hour Work Week“, mida olen siin-seal näinud investoritele või ettevõtjatele soovitatava lugemisvara seas.

368593

Lähenesin raamatule täiesti eelarvamustevabalt, sest olin selle kuskilt soovituste nimekirjast üles noppinud ning autorist varem kuigi palju kuulnud ei olnud. Tagantjärele arvustusi sirvides sain aru, et tegemist on päris vastuolulisi emotsioone tekitava tüübiga, keda valdavalt parajaks egotsentriliseks mölakaks peetakse. Samas tundub paljude vastumeelsus seisnevat peamiselt selles, et nad tunnevad raamatus toodud põhimõtetes solvangut oma a) intelligentsile, b) elustiilivalikutele või c) väärtushinnangutele.

Ülesehituselt üritab raamat olla väga praktiline juhend, kuidas optimeerida oma töökoormust või luua võimalikult kergestihallatav äri ning lõpuks elada elu, mis sind tõeliselt õnnelikuks teeb. Päris paljud osad olid seal minu jaoks täiesti kasutud – näiteks juhendid lihtsa veebipoe püstipanekuks, odavate lennupiletite hankimiseks jmt, mis olid täiesti USA-kesksed ning milleks on vähemalt Eestis ja tänapäeval juba palju lihtsamad võimalused (nt veebipoe tegemiseks siin). Samas tuleb ka meeles pidada, et raamatu esmatrükist on möödas üle kümne aasta – ehkki seda on jõudumööda ka kaasajastatud, pärinevad kesksed ideed ajast, mil 9st 5ni kontori oravarattas pöörlemine ja pensioniea ootamine olid rohkem teemas.

Millega ma ei nõustunud

Minu jaoks olidki peamised vead raamatus kõlama jäänud eeldustes järgmised:

  1. Töö on igal juhul mingi rõve mõttetu asi, mis on mõeldud vaid raha teenimiseks. Kindlasti on palju inimesi, kes oma tööd ei naudi. Samas äkki eksisteerib ka võimalus, et osad meist teeksid oma tööd igal juhul ning polegi selle pärast ühiskondlike eelduste poolt ajupestud ja oma olukorra enda jaoks kuidagigi talutavaks mõelnud.
  2. Sagedaste “mini-pensionite” võtmine, mitte kõigi lootuste panemine vanaduspensionile on midagi revolutsioonilist. Ma ei tea isiklikult väga palju inimesi, kes tänapäeval üldse loodaks, et vanaduspension neile kauaoodatud lustielu või reisivõimalused tooks. Pigem nähakse tööd elustiili osana, mis võimaldab oma vajadusi ning huvisid rahuldada jooksvalt.
  3. Kaugtöö võimalus on midagi revolutsioonilist, mida oma ülemuselt välja kavaldada. Ei ole, pigem on see kontoritöö puhul ainult tõusuteel. Samas nagu öeldud, saab seda peamiselt rakendada kontoritöö puhul, sest näiteks lasteaiaõpetaja või haiglaõde ei saa päeva jooksul arvutis peamised ülesanded tunnikesega ära teha, samal ajal mootorrattaga läbi Hiina sõites.
  4. Soovitus pärast oma kohususte revideerimist osa neist kuskilt odavalt maalt – näiteks Indiast – eraassistendilt sisse tellida, saab a) töötada peamiselt inglisekeelses kultuuriruumis, b) töötada vaid Indiaga võrreldes piisavalt jõukal maal ning c) ei tundu maailmakorralduse jätkusuutlikkuse mõttes moraalne. Samasse auku läheb tegelikult soovitus kolida “vabanemise” järel oma elu odavatele eksootilistele maadele. Üleüldiselt on raamatu kesksed elumuutmissoovitused sellised, et kui kõik nii teeks, maailm enam ei toimiks. Väike paralleel tekib vaktsineerimisvastastega: “Vaadake, ma ei tee seda ja midagi ei juhtunud. Küll te olete rumalad.”
  5. Õnn = reisimine. Raamat keskendub näidetes sellele, et pärast nende soovituste abil vabaks saamist on kõigi salajane soov ning elu mõte lõputu reisimine. Olles ise keskmisest kõvasti suurem reisisõber, ei tahaks isegi mina ainult ringi tuuritada. Sealjuures on väga palju inimesi, kes reisimist ei naudi või tekitab see neis mõttetut stressi. Autor möönab ka ise, et nii on raske näiteks sotsiaalset võrgustikku säilitada ja sotsiaalse olendina on inimesel vaja kuulumistunnet. Kui peamine eesmärk on õnn, siis mõne inimese individuaalne õnn ongi eluaeg ühes kodukülas nokitseda ja olla osa kogukonnast.

Mille kõrva taha panin

Siiski sain lugemise käigus ka omajagu häid mõtteid ja inspiratsiooni. Kuna ma ei oodanudki raamatust samm-sammulist juhendit, kuidas oma elus kannapööre teha, noppisin välja endale sobivad jupid ja lükkasin ülejäänu kõrvale. Muuhulgas süüdistatakse raamatut liigses ekstreemsuses, ent vahelduseks on meie elukorralduse alustalasid kahtluse alla panevaid mõttemänge päris tore mängida. Peamised meeldejäänud terad on järgmised:

  1. Nipid töö efektiivsuse tõstmiseks, näiteks e-mailide vaatamise koondamine kindlatele aegadele, samalaadsete ülesannete “kokkukogumine”, igal võimalusel asjade ajamine e-maili teel jne. Päris paljusid neist olen alateadlikult kasutanud juba ammu, aga paljugi on siin kinni asutuse üldises töökultuuris. Samas tasub igal juhul segajad töö jooksul miinimumini viia, keskenduda ühele asjale ning vältida lõputuid ajaviitekoosolekuid, millel puudub ots, algus ja päevakava. Raamatus anti ette ka konkreetsed sõnastused, millega näiteks pidevalt tööle vahele hakkivaid kolleege oma aega austama panna. Tõsi ta on, et (avatud) kontorikeskkond hävitab kõvasti produktiivsust ning paljusid neid põhimõtteid võiks lausa terve asutuse elu korraldamisel silmas pidada.
  2. Meeletu töökus ei ole väärtus omaette, ehk ei võida see, kes kulutab mingi töö tegemisele kõige rohkem aega. Samuti ei ole kõigi tööviljakus või -stiil võrdne, ehk 8-tunnise tööpäeva eeldus on eos vale. Näiteks mulle endale on eluaeg olnud omane stiil, et ma n-ö “seedin” mingit probleemi tükk aega, mis väljast paistab nagu mõttetu hangumine ja siis õigel hetkel tulistan kogu lahenduse väga lühikese ajaga paberile. Ja selle mõtteprotsessi jaoks ma ei pea sugugi töölaua taga pastakat keerutama. Näiteks magistritöö kirjutamise ajal olid sagedased olukorrad, kus ärkasin keset ööd kell 3 üles, kirjutasin hooga päris suure osa tööd edasi ning keerasin siis magama tagasi. Täpselt samamoodi on inimesi, kes lähevadki kell 8 hommikul raamatukokku, kirjutavad seal ühtlases rahulikus tempos 8h jutti ning lähevad siis koju tagasi.
    Samas pole rohkem alati parem ja produktiivsus liigse tööuhamise ajal pigem langeb – s.o teatud töötundidest alates on koguproduktiivsus tegelikult madalam kui hoopis vähema hulga optimaalsete töötundide juures. Läänemaailma katkuks on culture of exhaustion, ehk kurnatusekultuur, kus lõputu rabelemine, kohustused ning väsimus (öö läbi töötamine, kohvitopsi najal tööle vankumine jne) on staatusesümbol ja näitab, et sa oled keegi. See soodustab ka töö etendamist, sest kui liiga kähku tööga ühele poole saada, võidakse ometi arvata, et äkki sind siis polegi vaja.
  3. Palu vabandust, mitte luba, ehk hakka pihta ja vajadusel kooskõlasta. Kui minna ette luba küsima (näiteks oma töökorralduse muutmiseks) võib see tekitada tarbetut skepsist ning ettevaatusest öeldakse pigem ei.
  4. Sissetuleku väärtuse suhtelisus, mis suures osas haagib ära oma vajaduste revideerimise teemaga. Loeb see, kuidas sissetulek toetab sinu eelistatuimat elustiili, ehk pole mõtet ainult raha pärast olla 80-tunniseid töönädalaid tegev ärimees, kui saaksid hoopis väiksemate kuludega mõnusalt viljeleda küll vähemtasuvat elustiili näiteks veebi teel konsultatsioone pakkudes, aga samas veeta rohkem aega oma perega. Tuleb leida oma vajaduste ja sissetulekute optimaalne tasakaal.
  5. Pea informatsioonipaastu – info ülekülluse tingimustes tekib asjatu stress ning mure pidevalt infost maha jääda. Samas ei oma enamik infovoogu meie kasvõi kuu aja plaanis mitte mingit tähendust. Kui puhkusel üle päeva wifisse sain ning Postimehe esilehel laiutas pealkiri “Väga ilus ja vapustav lugu, kuidas Eve Kivi oma ema surnud koera taasleidis” (ei, ma pole seda endiselt klikanud), näitas see ilmekalt, et ilmselt oleksin võinud lehed lugemata jätta ka nädalaks. Piisavalt olulised teemad jõuavad meieni niikuinii ja vahepeal võib proovida meedia jälgimisest näiteks nädalaks pausi pidada. See on jälle üks asi, mis meie tähelepanuvõimet ning ajuressursse muidu asjatult raiskab.
  6. Igapäevaotsuste automatiseerimine – nagu eelnevas punktis nimetatud liigne info raiskab vaimujõudu, raiskavad seda ka liigsed valikud. Meie igapäevaelu eeldab pidevaid väikseid valikuid ja mida lihtsam on neid teha, seda rohkem jaksu on meil olulisemate asjadega tegelemiseks. Kasvõi nii lihtsad asjad, nagu toiduvalikud või riietus, võib olla paras peamurdmine. Samuti üritab terve reklaami- ja moetööstus meid pidevalt õhutada uusi asju proovima ning muudkui valima. Tegelikult ei ole sa igav rutiinne inimene, kui sa sööd laias laastus iga päev mingeid kindlaid asju või ei viitsi väga rõivastusega eksperimenteerida – sa lihtsalt suunad oma energia sinna, kus see sinu jaoks kasu toob (meenutades Steve Jobsi legendaarset pulloveri ja teksade kombot). Iseasi kui olla metsik moehuviline või foodie, ent ka viimasel juhul on sul päevi, kus toit on ju lihtsalt kütus – miks siis mitte süüa kindlaid äraproovitud asju, mis “töötab”.
  7. Suurenda oma tugevusi, ära liigselt silu nõrkusi. See kehtib nii karjääri planeerimisel kui äri ajamisel – liigselt ei tasu end vaevata sellega, mis pole päris täiuslik, vaid parimal moel realiseerida oma tugevaid külgi. Näiteks ettevõtluses analüüsida, kust tuleb suurim kasu ja mõelda, kuidas annaks seda edasi arendada. Selmet üritada elu eest järgi pushida valdkondi, mis võib-olla nii hästi ei edene.
  8. Pareto printsiip 20:80 ehk vähima pingutuse põhimõte, mille järgi 20% tööst annab 80% tulemustest (samuti tekitavad 20% klientidest 80% probleemidest jne). Nii töös kui ettevõtluses tasub iga nädal maha istuda ja korraks läbi analüüsida, milline osa tegevustest tõi olulisima tulemuse ja (nagu eelmises punktis öeldud) kuidas neid tugevaid külgi veelgi parandada, ülejäänud 80%-le kuluvat aega samas vähendades. Isegi kui see jaotus pole päris 20:80, on igal juhul selline regulaarne inventuur vajalik, et tunda oma tugevamaid külgi, suurimaid ajaraiskajaid ning välja mõelda taktikad, et emma-kummaga paremini toimetada.

Kas soovitan lugeda

Kokkuvõttes soovitan diagonaalis läbi sirvida ning süvenenumalt lugeda vaid neid osi, mis enda elu kuidagi puudutavad. Seal on väärt nippe, mida rakendada nii ettevõtja kui töötajana ning mis vähemalt lugemise ajal panevad läbi mõtlema, kuidas oma elu paremini kasutada.

Ütle sõna sekka