Riik 2.0

Käesoleva postituse ajendasid nii Eesti taasiseseisvumise aastapäeva meeleolud, järjekordse bürokraatia näitena LEI koodide teema ning kuskil üldises infomüras vilksamisi mööda läinud, ent nüüd jäägitult kadunud pealkiri teemal, et Eesti ekspordiartikkel maailma võiks olla meie üliefektiivne riigiaparatuur. (Halp! Kui keegi teab, millest ma rääkida võin, siis andke teada.)

Kes LEI koodidest lugenud pole, siis TLDR on see, et ELst tuleb rahapesu tõkestamiseks uus regulatsioon, mille järgi kõik finantsturul tegutsevad juriidilised isikud peavad taotlema endale koodi, mis aitab paremini raha liikumist jälgida. Koodi esmataotlemine maksab umbes 100 eurot, aga kood tuleb taotleda iga aasta ning järgmised taotlemised pole palju odavamad (konkreetsetest numbritest veel ei räägita). Kuna Eesti investeerimise maksusüsteem on seni olnud juriidilisele isikule soodsam ja paljud eraisikud kasutavad investeerimiseks väikest OÜ-d, lööb iga-aastane tasu taas just selliste väike-erainvestorite tegevuse pihta. Suurettevõttel pole 100-eurosest kasust ilmselt sooja ega külma, väikse portfelli puhul sööb see ära arvestatava osa kasumist.

Eriti totter on LEI koodi puhul selgitus, et füüsilistel isikutel täidab seda rolli isikukood, ent juriidilistel isikutel isikukoodi pole ja taotleda tuleb eraldi kood (kuigi registrikood on samuti individuaalne). Olgu, tegemist on EL regulatsiooniga, aga sellest hoolimata saaks riiklikult olukorda käsitleda hoopis rohkem lahendustele suunatud viisil, mitte järjekordselt bürokraatiat juurde tootes.

Seotud kujutis

Tulles nüüd tagasi Riik 2.0 juurde, siis kõige eelneva peale tekkis mul küsimus, kas me ei võiks oma väiksust lõpuks ometi tugevusena kasutada ning luua väärtuspõhise riigisüsteemi, mis on tõesti maailma efektiivseim. Ja efektiivsuse mõõtmine toimuks just läbi eelmainitud väärtuste, mis võiks olla stiilis:

  • meil on kõige tervemad ja õnnelikumad inimesed
  • madalam vaesus
  • väiksem kihistumine
  • viljakas ettevõtluskliima
  • turvatunne ning võimalusterikas elu soost, east, erivajadustest jne hoolimata
  • jne…

Kindlasti saaks kokku panna mingi töörühma parimatest ühiskonnateadlastest, visionääridest ning praktikutest, kes võiks oma fantaasia täielikult valla lasta. Nii nullist, kui see üldse võimalik on. Unustada võiks ära kõik “aga teised teevad nii” või “alati on nii tehtud” või “aga kuidas see praktikas hakkaks rakenduma Kapa-Karupee kalakaitseinspektorite igapäevatöös” stiilis mõtteblokid ning mõelda välja uus riigi toimimise mudel. Kuna keegi ei taha, et tegemist oleks inkubaatoris toimuva sotsiaalse eksperimendiga, tuleb muidugi arvestada kehtivate tingimuste ning hetkel teadaolevate ressurssidega, nagu:

  • maailmamajanduse toimimispõhimõtted
  • rahvusvahelised kokkulepped jmt
  • olemasolev rahvastik kõigis oma puudustes ja hädades (unustage ära eeldused, et siia hakkavad hoobilt tunglema tuhanded jaapani IT-gurud või iga naine sünnitama kümme geniaalse IQga särasilmset patriooti)
  • kogu meie olemasolev jõukus, taristu, sotsiaalmajanduslik võimekus jne

Pildiotsingu north korea gif tulemus

Ma räägin meie riigi toimimise täielikust läbianalüüsimisest ja lahtimõtestamisest viimse mutrikeseni. Kuidas oleks võimalik viia igasugune dubleerimine, tühi töö, ajaloolised reliktid jmt miinimumini. Mulle ikka meeldib see vana nali:

Noor naine teeb oma ema eeskujul jõuludeks ahjusinki ja enne ahju panekut lõikab singil mõlemad otsad maha. Tal tekib küsimus, miks ema on alati singil otsad maha lõiganud ning ta läheb tema käest küsima. Ema vangutab pead ja ütleb, et juba tema enda ema tegi nii ning alati on nende peres ahjusingil otsad maha lõigatud. Kahekesi lähevad nad vanaema juurde uurima, kust selline komme küll tulla on võinud ning mis on selle otstarve. Vanaema vastab: “Ahjupann oli liiga lühike.”

Aja peale koguneb neid liiga lühikesest, liigagi laiast või suisa vale kujuga pannist käitumisviise nii palju, et see pole enam ka naljakas. Ja siin ei aita mingid loosunglikud talgukorras kärpimised, nagu viimasel ajal on olnud näiteks kvoodipõhine koondamine riigiasutustes. Üksikametniku tasandil ei ole võimalik kontrollida neid nõudeid, mille täitmist või elluviimist ametnik igapäevaselt korraldab ning aastatepikkuse avaliku sektori kogemuse põhjal julgen kindlalt väita, et terve mõistus või elulähedus pole sealt tasandilt kuskile kadunud. Pelgalt nende inimeste vähendamisega ei ole võimalik vähendada süsteemi vigu või põhimõttelist ressursiraiskamist.

Pildiotsingu cooking gif tulemus

Lastes ise hetkeks oma valdkonnas fantaasia lendama, siis miks mitte luua täiesti uudne õigussüsteem, mis toimib riigi n-ö programmina ja tuvastab juurdeloodavate regulatsioonide vead ning vasturääkivused juba eos? Selle programmi pealt toimiks omakorda ametkonnad, nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik, et tagada kõigi õnnelike ettevõtlike inimeste toimetamine ning tegelik sisuline töö. Hetkel oleme uhked oma X-tee andmete ristkasutuse üle, ent kindlasti annaks ka andmete halduse teha veelgi võimsamaks ja paremini toimivaks. Võimalusi on lõputult. Ammugi ei jääks puutumata halduskorraldus, meditsiin, haridusvõrk jne.

See sama töörühm võiks parima rakendamispotentsiaaliga mudeli elluviimise kulud välja arvutada (nt IT-arenduskulud, vabastatava tööjõu koondamiskulud jmt), samamoodi hinnata tulemusena tekkivat kokkuhoidu nii avaliku sektori enda kui erasektori jaoks. Muidugi ei oleks sellise ulmeprojekti elluviimine lihtne ega imeodav (samas alles oli mure, et Eesti võiks laenu võtta küll, kuid puudub vääriline eesmärk), ent vähemalt annaks see mingi ideaali, mille suunas sihipäraselt arendada. Haldusreform ja hoogtöökoondamised on tore asi küll, aga niimoodi eraldi jupikeste kaupa toimetades võime vaid loota, et kobamisi liigume parema suure pildi suunas.

Pildiotsingu ron swanson gif tulemus

Ütle sõna sekka