Annetused ja tulumaks

Täna lõi lisaks ootamatule lumesajule meedias laineid väikese vähihaige Annabeli lugu, kelle ravi jätkamiseks koguti põhimõtteliselt ühe päevaga annetusi üle 200 000 euro. Panin minagi oma panuse teele ning teen seda erinevate eesmärkide nimel suhteliselt regulaarselt. Riik soodustab (regulaarset) annetamist selle kaudu, et annetused on (teatud piirini) tulumaksuvabad, aga paljud inimesed jäävad annetuste pealt tulumaksu tagastusest sageli ilma. Muidugi saab deklareerida vaid isikuga seostatavaid annetusi, s.o peamiselt pangaülekandeid. Taarapunktis tšeki saamise asemel rohelise annetusnupu vajutamine või vahetusrahana saadud müntide loomade varjupaiga annetustopsi laskmist keegi ilmselgelt kontrollida ei saa.

Märkasin isegi talvel deklaratsiooni täites, et automaatselt on deklaratsioonile ilmunud vaid mõned üksikud ülekanded. Huvi pärast ja mälu kontrollimiseks kammisin oma konto viimase aasta väljavõtte paari märksõna abil läbi ning leidsin terve portsu annetusi, mis mingil põhjusel deklaratsioonile jõudnud polnud. Sellisel juhul soovitab maksuamet annetuse saajaga ühendust võtta, et too andmed maksuametile edastaks. Samas iga väikese annetuse puhul aga ei viitsi ega söandagi inimesed kuskile pöörduma hakata. Kui neid annetusi aasta jooksul aga sadades eurodes koguneb, on vahe päris tuntav.

Keegi küll ei anneta selle mõttega, et ohsapoiss, pärast saab selle eest tulumaksu tagasi, aga päris meeldiv boonus on selline tagasimakse küll. Omamoodi annab see ka aastase vahekokkuvõtte tehtud “ühiskondlikest investeeringutest”.

Mida heategevusorganisatsioonid ja annetajad siis teha saaks, et heategijad oma iga-aastase motivatsioonisüsti tulumaksutagastuse näol ikka kätte saaks? Peamiselt järgmist:

  • Organisatsioonid peaks üle kontrollima, kas nad on ikka kantud maksuameti tulumaksusoodustusega ühenduste nimekirja.
  • Organisatsioonidel tuleb regulaarselt annetajad deklareerida ning annetuse summa ilmub sel juhul annetaja eeltäidetud tuludeklaratsioonile.
  • Annetaja võiks protsessi lihtsustamiseks märkida ülekande selgitusse ka oma isikukoodi.
  • Organisatsioonid võiks tulumaksu tagastuse võimalusest ja selle saamise võimaldamisest (nt isikukoodi märkimise kohustusega) oma kodulehtedel heategijaid ka teavitada.

Materiaalsetest soovidest ja tahtejõu musklist

Käisin pühapäeval Soomaal viiendat aastaaega kaemas ning nägin, kuidas üks paarike läks päikeseloojangul jõele SUPiga sõitma. Õhus oli tunda viimaseid suvenoote, putukad heljusid laisalt vee kohal ning jõgi oli lai nagu aprillikuus, kuigi kaelani vees seisvad kuldehtes puud rääkisid teist juttu. Vaatasin neile pikalt vaimustusega järgi ja minu ammune idee omale kunagi isiklik SUP-laud osta sai jälle tolmust puhtaks pühitud.

Kuna mul on peagi sünnipäev tulemas, mõtlesin ka popp ning noortepärane olla ja teha wishlisti kõigest sellest blingist ja mandist, mida ma osta ei raatsi, sest… prioriteedid. Endalegi üllatuseks komistasin muljetavaldava listi kokkupanekul takistuse otsa, et asju, mida ma püsivalt ja kindlalt endale tahan, on umbes täpselt neli tükki. Neist pooled maksavad vähem kui 20 eurot. 😀 Ühest küljest on mul hobideks vajalik varustus aastate jooksul suures osas ära soetatud, teisalt ma eriline moe- või tehnikaguru, mis pidevalt vajadusi juurde toodaks, ka ei ole.

1. Universaalne SUP laud

Täispuhutav laud, mida saab autos hoida ja igal pool spontaanselt veematkale minna. Praegu on komplekti sügisene soodushind ca 900 eurot. Soe kalipso hooaja lõpu soodukaga ca 300.

Pilt siit

2. Maanteeratas 

Mul on hetkel olemas korralik Scotti hübriidratas, millega on hea nii rattamatkata kui kerge trenni mõttes ringi sõita. Kahjuks tuleb sellega kiiruse mõttes sein üsna vara ette ja tõsisemat rattatrenni sellega teha ei saa. Asjaliku maanteeratta saaks praegu hooaja lõpu allahindlusel kätte umbes 1000 euroga. Kingad ning riided juurde ca 500 eurot.

Pilt siit

3. Uus sinine pulsikella rihm

See on üks neist “tahaks nunnusid asju ä” soove, sest mul on pulsikella rihm ligi aastase kasutuse peale veel väga korralik, puhas ja erku värvi, ainsa puudusena on kumm natuke veninud. Teist rihma tahan lihtsalt värvi vahelduse mõttes, ehk rangelt võttes vaja mul seda tõesti pole. 😀 Seetõttu pole ma raatsinud seda alla 20-eurost väljaminekut teha ka.

Pilt siit

4. Muumikauss

Teine “tahaks nunnusid asju ä” esineja. Jah, mul on kodus kausse. Jah, see on muumimustriga. Jah, ma olen 30le liginev tugev iseseisev naisterahvas, kes ei vaja tegelikult oma pudru ärasöömiseks seda, et kausipõhjast mõni pilt välja tuleks. Mis siis, ma naudin kvaliteetseid nõusid. Hind samuti alla 20 euro.

Hõiva
Pilt siit

Kokkuvõttes oleks kõik mu pööraseimad materiaalsed ihad rahuldatavad vähem kui 2800 euroga. Kaks neist on vahendid millegi tegemiseks, kaks on emotsionaalsed väikekulud. Miks ma neid siis ära ei osta, kui vahendid olemas on? Sest ma tean hästi, et taoliste soovvajaduste ärarahuldamisel tekivad nende asemele kiiresti uued ihaldusobjektid (süües kasvab ju isu). Seetõttu eelistan ka neid pisivajadusi edasi lükata ja siduda muude eesmärkidega. Näiteks muumikausi plaanisin omale osta juhul, kui saan tulemusstippi. Stippi ma sain, aga nüüd ära osta ikka ei raatsi, sest sain vihjeid, et äkki see tuleb hoopis kuskilt sünnipäevakingina. 😀 Samuti on taolised oodatud ja pikalt planeeritud asjad pärast hoopis rohkem väärt ning naudid nende kasutamist iga kord seda enam.

Ma ei saa ka öelda, et ma ennast nende kalliste spordivahendite puhul otseselt millestki ilma jätaks. SUP-lauda olen suve jooksul lihtsalt laenutanud, ehkki see piirab kasutuskohti kõvasti ning jalgrattaga sõidan suvi otsa ikka, lihtsalt laupäeva hommikul Tartust Jõhvi sõitu oma praeguse rattaga ette ei võtaks. Samas on iga selline valik hea võimalus oma naudingu edasilükkamise (delayed gratification) musklit treenida. See on just see “muskel”, mille tugevus määrab inimese õnne vaat et kõigis eluvaldkondades – lisaks rahale ka töös, tervises, suhetes jne.

Asjade tahtmine ja vajaduste tekitamine on tarbimisühiskonna vundament, seega sellised pealiskaudsed unistused on normaalne ning soovinimekirja omamine okei. Sellest tasub endale lihtsalt motiveeriv mäng teha ja siduda vähemvajalikud emotsiooniostud muude eesmärkidega. Näiteks lubada endale kallis kingitus teatud portfelli suuruse või dividendisaagi täitumisel või osta väiksem asi siis, kui suudad sel kuul n korda suurem summa säästa.

Mis asjadest te unistate? Millal neid endale lubate?

"To be without some of the things you want is an indispensable part of happiness." - Bertrand Russell

Mis ma eile hommikuks sõin ja muud igapäevaheietused

Sügise tulekuga on siia blogisse pikk vahe sisse jäänud, sest töö, kool ja erinevad suvepikendusreisid on kogu ärkvelolekuaja kuhjaga ära sisustanud. Koolipingutused said vähemalt taas tulemusstipiga tasutud, mis toob iga kuu kena 100 eurot plaanivälist raha kontole juurde. Samuti sai reiside vahel ülepeakaela ära vormistatud selle korteri ost, mida juba mõnda aega otsisin. Paika pandud ideaalile tuli see päris lähedale, mistõttu ma ka ei muretse, et turuhinnad hetkel suhteliselt üleval on.

Omamoodi areng toimus ka aktsiate rindel, kus märkasin ühtäkki, et sügisest saadik on laekuvatel dividendidel hakanud maha minema tulumaks, mida varem samade aktsiate puhul tehtud pole. Kiire päring panka selgitas välja, et varem olid nende aktsiate kvartaalsed dividendid nii väikesed, et sealt lihtsalt mahaarvutust ei tehtud. Huvitav loogika, aga mis mul selle vastu olla saab, et dividendid kasvanud on. 🙂

Dividendimüsteeriumi jälgi ajades märkasin ka seda, et märtsis huvi pärast ostetud portsuke Starbucksi aktsiaid on vahepeal dividende toonud umbes ühe suure vanilla cream cold brew väärtuses. Ülejäänud 20+n topsi tulid seega reiside jooksul ikka oma taskust. Kahjuks ei kajastu mu ennastsalgav suursponsorlus veel aktsia hinna tõusus, aga küll ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama. 🙂 Umbes sama seis on mu teise emotsiooniostu – Nike’iga, mille ma ostsin suve alguses. Nendega ma pean vist elu lõpuni suhetesse jääma, et maratoniks ostetud ja hiljem sobimatuks osutunud tossupaar tagasi kasseerida. 😀

Kui nii edasi läheb, on Tasase Investori ja Targa Investori kõrval netiavarustes ka Emotsionaalne Investor (jah, mina), kes muuhulgas õpetab oma portfelli feng shui järgi tasakaalustama ning aitab valida just sinu tähemärgile sobiva aktsia.* Tegelikult pole ma taolistes “ma tarbin seda brändi ja tahan tükikest omada” emotsiooniostudes veel pettuma pidanud ja samas on need mulle alati palju lusti ning heameelt valmistanud. Hoopis teine tunne on väljamaa kiirkofeiinibutiiki sisse purjetada, kui sa tead, et sellest mikroskoopiline osa ka sinu oma on.

Üldiselt vastab tõele see, et investeerimine muutub üsna kiiresti sama igapäevaseks ning automaatseks kui hambapesu. Samas nagu iga kord hambaid pestes on kohe hoopis värskem ning reipam tunne, on ka finantshügieen lisaks olulisusele lihtsalt meeldiv. Tegelikult on mul mustandites ootel päris mitu teemat, millest rääkida (nt investeerimine kooselus või üürilepingu nippe pikaajaliselt praktikult), seega loodetavasti see blogi veel igavussurma ei sure. Kirjutamismotivatsioon on tänu muude kohustuste kuhjumisele ootamatult hoopis õitsele löönud.

https://i2.wp.com/s3.amazonaws.com/theoatmeal-img/comics/today_illustrated/today_illustrated.png?w=863


* Või siis mitte. Kohe kindlasti mitte. Aga võite vabalt mu intellektuaalset omandit riisuda ning idee ellu viia.