Uuest tulumaksusüsteemist vol. 200000

Uue tulumaksusüsteemi teemal on kõvasti poleemikat olnud ning seda seinast seina – mõned ei saa aru, milles üldse asi on, teiste meelest hakatakse meid kõiki päise päeva ajal puupaljaks röövima. Mulle endale on mulje jäänud, et need inimesed, keda reaalne raha kaotamine puudutab, võtavad seda teemat just eriti külma kõhuga.

Aasta lõikes pole kogu sellest avaldustega sehkendamisest vahet niikuinii midagi, sest lõpuks makstakse sulle liigne tagasi või kasseeritakse sisse igasugusest planeerimisest olenemata. Muidugi veidi mugavam on ühel hetkel pisike tagastussüst saada, mitte ühtäkki avastada, et raamatupidaja on aasta otsa maksimaalset vabastust arvestanud ja nüüd tuleb neljakohaline summa riigi kaukasse tagasi laduda.

Tegin ise just järgmiseks aastaks maksuvaba tulu arvestamise avalduse ära ning arvestasin seda väikese varuga, et mitte aasta lõpuks miinusesse jääda. Kuna avaldust saab muuta iga kuu, on mul variant ka aasta lõpus tulud kokku arvutada ja teha näiteks eriti helde tulumaksuvabastusega jõulukuu (s.o vahe enne tuludeklaratsiooni sisse kasseerida). Eks taktikaid on igasuguseid, aga minu meelest ei rõhutata muudatusest rääkides piisavalt seda, et lõplikult kätte jäävat summat pole võimalik aasta lõikes üle kavaldada niikuinii.

Mis mind kogu teema juures aga hämmastab on see, et uue süsteemi kohta on välja töötatud lehekülgede viisi infomaterjale ning isegi videoid:

Maksu- ja Tolliameti koduleht: https://www.emta.ee/et/maksuvaba-tulu
Video: https://www.youtube.com/watch?v=6LHWsOZR0E0&feature=youtu.be
Veebiseminar: https://www.emta.ee/et/ariklient/koolitused/veebiseminaride-videomaterjal
Sotsiaalkindlustusameti kodulehel:
http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/maksuvaba-tulu-alates-1-jaanuarist-2018 ja https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/uudised/maksuvaba-tulu-alates-2018-pane-tahele

EMTA imeline selgitav skeem

Samas selget kalkulaatorit, kuhu sisestada oma kuupalk ning potentsiaalsed lisasissetulekud kuu ja/või aasta lõikes ja mis siis tulumaksuvaba miinimumi selgelt ette ütleks, koostada suudetud pole. Selline praktiline läbimängimine (samas infoga üle kallamata) teeb pildi palju selgemaks, kui valemite etteandmine. Taas lõik EMTA kodulehelt:

aastatulu kasvades 14 400 eurolt 25 200 euroni väheneb maksuvaba tulu vastavalt valemile 6000 – 6000 ÷ 10 800 × (tulu summa – 14 400)

Oota.. ah? Julgen väita, et olen matemaatikas väga tugev, aga kui üritasin eile esiteks selle valemi järgi summa selgeks saada, polnud ma lõpuni kindel, mille ma nüüd siis välja arvutasin. Osalt ka seetõttu, et ma polnud kindel, kui matemaatiliselt kirjaoskaja on inimene, kes selle valemi veebilehele esitanud on. Nüüd viskame selle valemi karja segaduses inimeste pihta, kes ei mäleta kooliajast isegi seda, mis järjekorras tehteid tegema peaks ning vaatame kuidas paanika üle serva kobrutama hakkab. Üllatus-üllatus.

Pildiotsingu panic gif tulemus

Ühte kalkulaatorit EMTA lehel küll soovitati, aga seal on tegemist pigem populistliku ning tagatipuks terminoloogiliselt vigase(!) lahendusega, kus inimene uputatakse arvudega üle ja keskendutud on sellele, kui palju vähem või rohkem raha järgmine aasta kätte jääb. Mis terminoloogiat puudutab, ütleb kalkulaator tagatipuks, et “Järgmine aasta on Sinu palk suurem/väiksem…”. I don’t even…

Pildiotsingu give up gif tulemus

Õnneks on erasektor selles osas mõned kiiremad liigutused teinud ning kõige asjalikuma kalkulaatori leidsin vanalt healt kalkulaator.ee lehelt, kus saab hinnangulise kuupalga alusel arvutada 2018. aasta tulumaksuvaba miinimumi. Okei, aasta lõikes ebaregulaarselt laekuvad sissetulekud tuleb ise 12 kuu peale laiali jagada, aga vähemalt annab see lõpuks ühe selge arvu, kui suure tulumaksuvabastusega arvestada saab.

Kokkuvõttes mul pole uus süsteem enamiku inimeste jaoks muidugi nii keeruline, nagu meediapaanikast arvata võiks. Samas jätab teavitustöö tase ning rõhuasetus vägagi soovida, sest vägisi jääb mulje, et ennekõike tahetakse keksida, kui paljudele inimestele sellega head tehakse. Samuti ei kurdaks ilmselt kuigi paljud kaotajad juhul, kui see väike maksuamps läheks siis mõistlikkusse rakendusse, mitte umbluu karuteenetesse nagu tasuta maabussiliinid jmt meelelahutus. Natuke aega on naljakas, aga siis hakkab pigem valus.

Pildiotsingu i maed dis otter tulemus
Maksumuudatuste kommunikatsioon

Minu netoväärtus ja uued eesmärgid

Alustan postitust jälle tavapärase halaga, kuidas mul on igal rindel väga kiire, mistõttu veetsin muidugi õhtul paar õnnist tundi diivanil oma varade Exceli tabeli kallal nokitsedes. Seni olin sinna kandnud peamiselt oma suhteliselt likviidsed varad ja selgelt mõõdetavad investeeringud, samuti laenujäägid. Vahepeal olen mitmes blogis näinud peeni netoväärtuse kasvu tabeleid ning tekkis isu omale ka sinna kelli ja tulesid juurde keevitada.

Esimene komistuskivi – kuidas kajastada kinnisvara väärtust?
Pärast mõnda aega kaalumist kandsin selle tabelisse umbkaudse turuväärtusega, mis on pigem väiksemaks ümardatud. Parem on tulevikus lasta elul ennast meeldivalt üllatada, kui vaadata numbreid, mille ise õhku täis oled puhunud.

Teine komistuskivi – kas kajastada II pensionisamba suurust?
Näiteks Rahakratt seda ju teeb (või viimase postituse valguses võib juba öelda, et “tegi”), aga otsustasin selle oma netoväärtuse arvutusest siiski välja jätta. Ma ei tunne, et mul selle üle suuremat kontrolli oleks ning see lahterduks selles mõttes ka kunstliku õhupuhumise alla. Heitsin küll üle pika aja oma LHV väljavõtte alumisele servale ka pilgu ja II sammas kõrgub hetkel umbes 8000 euro kandis. See on kogunenud peamiselt viimase viie aasta jooksul, kui olen täiskohaga tööl käinud ning intressikasv on sealjuures masendavalt madal. Lihtsalt kasvu jälgimise mõttes lisasin selle tabeli alumisse serva.

Esimeste võrrandite sissekandmisel vajusid mu suunurgad kuskile diivani alla tolmurullide vahele ja valmistusin neerud näpus mustale turule siirduma, sest varade ning laenude vahe oli reaalsuslaksuna siiski päris väike number. Mis selle peamiselt tingib? Vana hea õppelaen. 

Student loan debt be like

Taustast nii palju, et mu esimene ülikoolipõlv möödus suure majanduskriisi laineharjal (ma nüüd kõlan, nagu oleks koolis käinud aastal 1930 😀 ), mis vähendas nii olemasolevaid sissetulekuid kui võimalust lisateenistuseks. Tol ajal oli õppelaenu võtmine ka kõvasti levinum, kui praegu ning raha kulus mul tõesti lihtsalt elamiseks. Seetõttu võin vähemalt kindel olla, et laen pole niisama võetud (nt võtsid paljud sel ajal veel laenu, sest plaanisid töötada avalikus sektoris ja selle riigi poolt hiljem hüvitatud saada). Samuti ei võtnud ma välja võimalikku maksimaalset summat.

Miks ma seda tagasi pole maksnud? Sest minu esimene prioriteet oli vabastada ennast üürikorteri ikkest ja ka seejärel tundus, et ma suudan nende tuhandete eurodega vahepeal targemalt tegutseda, kui laenu 5-protsendine intress samal ajal ära sööb. Seni tundub, et mul oli õigus.

Tabeli juurde tagasi tulles ajasin natuke numbrites näpuga järge ning meenus, et suve keskel soetasin omale ka auto, mille ostsin otse välja. Netovaradesse ma seda väärtust kaotava tarbeesemena ei kanna, aga hea on meeles pidada siiski, kuhu aasta jooksul raha kulunud on.

Kolmas komistuskivi – kuidas kajastada passiivses olekus ettevõtet?
Tahtmata ajada oma Excelit liiga keeruliseks, lisasin lihtsalt vabade vahendite summa ja kõik. Võimalik et pean selle tulevikus eraldi tabeliks laiendama.

Kruttisin tabelit veel üht ja teistpidi, leidsin üles paar ridade lisamisest tekkinud pisiviga ning lõpuks upitasin netoväärtuse rea ikka viiekohalistesse numbritesse. Viimase 12 kuuga olen suutnud selle põhimõtteliselt kahekordistada. Pole paha, arvestades, et kolm aastat tagasi investeerimise kallal nokitsema hakates oli minu netoväärtus õppelaenu suuruses rasvases miinuses, mis toona oli veel umbes 1000 euro võrra suurem summa.

chart

Kusjuures selle postituse kirjutamise käigus tuli ühe sõbraga jutuks, kas oleksin investeerimisele varem mõeldes midagi rahaasjades teistmoodi teinud. Uuesti meenus meie vestlus viimast Tasase Investori postitust lugedes, sest käsi südamel võin öelda, et suures plaanis ei teeks ma tagantjärele midagi teisiti (ja kuulun seeläbi ilmselt nende igavate hulka, kellel pole rahalises mõttes ühtegi värvikat kannapööret ette näidata).

Seda võib ilmselt ka õnneks nimetada, et rahaliselt iseseisva elu alguses kohe investeerima hakkasin. Esimesed 1-2 täiskohaga töötamise aastat kulus majanduslikus mõttes lihtsalt omile jalule saamiseks, aga esimesel võimalusel hakkasin suurenevaid sissetulekuid hoopis investeerimismaailma altarile kandma.

Lõpetuseks – seoses neile numbritele rangelt otsa vaatamisega tekkis mul idee järgmise eluaasta eesmärgiks. Hõikan selle siin kohe maha ka, et tekiks motivatsioon hoogsalt pingutama hakata. Nimelt üritan järgmise aasta jooksul korrata möödunud 12 kuu tulemust ning oma netoväärtuse taas laias laastus kahekordistada. Tinglikult võiks ilusa numbrina 30. sünnipäevaks 20 000 piir alistatud saada. Tähtaeg 7. november 2018. Start!

16-aastane mina arvaks, et ma olen mõttetu kuivik (ja see on okei), ehk heietus heast rutiinist

Olen nüüd üle aasta käinud paralleelselt täiskohaga tööl ja koolis, kasvatanud kutsikast sellist koera, kellega järgmised 10+n aastat meeldiv koos elada oleks ning üritanud ka süstemaatiliselt hobidega tegeleda. Täitsin hiljuti tööl arenguvestluse ankeeti ja hakkasin mõtlema, et mingis mõttes on kooli näol lisakohustuse võtmine mind igal rindel hoopis efektiivsemaks muutnud. Kõigi tegevuste ärahaldamiseks olen oma vaba aja põhjalikult läbi revideerinud, planeerinud ja elu toimib enamikul päevadest nagu õlitatud masin (paar närvivapustust siin-seal käivad ainult asja juurde). Spontaanseks (loe: juhuslikuks) kulgemiseks enam palju ruumi ei jää.

Pildiotsingu boring gif tulemus

Tõmbaksin siin paralleele investori mõtteviisiga, sest nii aja kui raha säästmise puhul tuleb mängida piiratud ressursside tingimustes (ja aega pole ööpäeva võimalik kuskilt juurde teenida). Samuti meenub 4-tunnise töönädala raamatus kõlanud nipp, et ebahuvitavate tegevuste automatiseerimine vabastab vaimujõudu kõigeks oluliseks. Ütlen just “ebahuvitavate”, sest ebaoluliseks ei saa enamikku argielu küsimusi nagu söömine, magamine jmt kuidagi nimetada. Füsioloogiliste vajaduste võimalikult kvaliteetne rahuldamine on vundament, millele ehitatakse kõik muu.

Seotud kujutis

Kui keegi nüüd küsiks, mis on minu päevas prioriteet number üks, siis vastus pole töö või kool, vaid uni, söök ja liikumine. Need on kindlalt paigas ja järeleandmisi teen ainult erandkorras ning haruharva. Tõmbaksin jälle paralleeli investeerimisega – siin põhimõttega, et maksa esiteks endale (või antud juhul oma kehale).

Une arvelt ma aega juurde ei “varasta”, sest elu on õpetanud, et kaasnev produktiivsuse langus nullib igasuguse võidu, eriti pikaajaliselt harrastades. Söögiajad ning kvaliteet on paigas, toit ette planeeritud, valmistatud, vajadusel kaasa võetud. Samuti tean, et parima võimaliku enesetunde jaoks vajan päevas vähemalt tund aega liikumist värskes õhus ja nädalas 3-4 korda tugevamat trenni. Kõige selle vastuvaidlematu mahutamine päevakavasse käib sisseharjunud mustri järgi ja niimoodi kirjeldades kõlan ma ilmselt nagu maailma rutiinseim inimene.

Pildiotsingu by failing to prepare you are preparing to fail tulemus

Rutiin pidi ju tapma?

Üldiselt võib rutiini kohta palju halba lugeda. See lõhub vaimset tervist, voodielu, perekondi ja ilmselt kukutab terveid riigikordi. Rutiini demoniseerimine on ka kaval viis panna meid ostma uusi asju/elamusi/toitu/vaheldust, et oma elu vähegi “elamisväärsemaks” muuta.  Samas mida aeg edasi, seda rohkem mulle tundub, et rutiin on tegelikult imeline. Elagu rutiin! 

rutiin1-i 21› ‹s
juurdunud harjumus, üksluine korduvus.

Rutiin üksluisusena võib muidugi eluisu ära võtta. Kui rutiin on vahendite, võimaluste või fantaasia puudumisest tingitud sundolukord, on seda raske positiivsena näha. Kuid juurdunud harjumuste aspektist on rutiin produktiivne tööriist. Endale positiivsete harjumuste loomine on oluline osa investoriks kasvamisest – harjumus säästa, harjumus maksta esiteks endale, harjumus elada alla oma võimete, harjumus lükata oma soove edasi jne.

Tugitegevuste automatiseerimine ja lihtsa töökindla päevakava järgi elamine säästab vaimujõudu ning jätab vähem ruumi ebaõnnestumisele. Rutiin aitab nautida paremat und, teha targemaid toitumisvalikuid jne – halb rutiin väsitab, aga hea rutiin säästab energiat. See, kas me tajume rutiini piirava või elu lihtsustavana, sõltub igaühe eelistustest. Näiteks on rutiin toitumises kindlasti raskem taluda neile, kes elavad, et süüa (vs söövad, et elada). Kui mina eelistangi osta riideid ning jalanõusid paarist kindlast poest, mille kauba puhul saan olla kindel, et neid aastaid välja vahetama ei pea, tunduks see mõnele (kiir)moegurule ilmselt Siberisse saatmisega samaväärne enesepiinamine.

Muidugi ma ei julge 100% kindlusega väita, et mind sellise elu tagajärjel 15 aasta pärast rängemat sorti keskeakriis ei taba. Samas on mul raske leida vastust ohkimisele, et hissannnd, kuidas sa seda kõike jõuad. Tegemist pole mingi loomupärase või kaasasündinud üliinimlusega, sest loomupäraselt tegutsedes ma oleks vist juba selili diivanile kinni sammaldunud. Lihtne seletus ongi see, et olen ära optimeerinud aja- ja vaimukulu asjadele, millega ma pean tegelema, et jõuaksin tegeleda asjadega, millega ma tahan tegeleda. Täpselt nagu finantsvabaduse poole rühkides tuleb ära optimeerida rahakulu asjadele, mille sa pead tasuma, et jõuaks endale lubada seda, mida sa elus tõeliselt tahad. 

Ja lõpuks on muidugi naljakas möönda, et kõik ema tänitamine ongi osutunud kuldaväärt tõeks. Hakka või arvama, et ma siin 30le lähenedes täiskasvanuks olen saanud. 🙂

Capture.PNG