16-aastane mina arvaks, et ma olen mõttetu kuivik (ja see on okei), ehk heietus heast rutiinist

Olen nüüd üle aasta käinud paralleelselt täiskohaga tööl ja koolis, kasvatanud kutsikast sellist koera, kellega järgmised 10+n aastat meeldiv koos elada oleks ning üritanud ka süstemaatiliselt hobidega tegeleda. Täitsin hiljuti tööl arenguvestluse ankeeti ja hakkasin mõtlema, et mingis mõttes on kooli näol lisakohustuse võtmine mind igal rindel hoopis efektiivsemaks muutnud. Kõigi tegevuste ärahaldamiseks olen oma vaba aja põhjalikult läbi revideerinud, planeerinud ja elu toimib enamikul päevadest nagu õlitatud masin (paar närvivapustust siin-seal käivad ainult asja juurde). Spontaanseks (loe: juhuslikuks) kulgemiseks enam palju ruumi ei jää.

Pildiotsingu boring gif tulemus

Tõmbaksin siin paralleele investori mõtteviisiga, sest nii aja kui raha säästmise puhul tuleb mängida piiratud ressursside tingimustes (ja aega pole ööpäeva võimalik kuskilt juurde teenida). Samuti meenub 4-tunnise töönädala raamatus kõlanud nipp, et ebahuvitavate tegevuste automatiseerimine vabastab vaimujõudu kõigeks oluliseks. Ütlen just “ebahuvitavate”, sest ebaoluliseks ei saa enamikku argielu küsimusi nagu söömine, magamine jmt kuidagi nimetada. Füsioloogiliste vajaduste võimalikult kvaliteetne rahuldamine on vundament, millele ehitatakse kõik muu.

Seotud kujutis

Kui keegi nüüd küsiks, mis on minu päevas prioriteet number üks, siis vastus pole töö või kool, vaid uni, söök ja liikumine. Need on kindlalt paigas ja järeleandmisi teen ainult erandkorras ning haruharva. Tõmbaksin jälle paralleeli investeerimisega – siin põhimõttega, et maksa esiteks endale (või antud juhul oma kehale).

Une arvelt ma aega juurde ei “varasta”, sest elu on õpetanud, et kaasnev produktiivsuse langus nullib igasuguse võidu, eriti pikaajaliselt harrastades. Söögiajad ning kvaliteet on paigas, toit ette planeeritud, valmistatud, vajadusel kaasa võetud. Samuti tean, et parima võimaliku enesetunde jaoks vajan päevas vähemalt tund aega liikumist värskes õhus ja nädalas 3-4 korda tugevamat trenni. Kõige selle vastuvaidlematu mahutamine päevakavasse käib sisseharjunud mustri järgi ja niimoodi kirjeldades kõlan ma ilmselt nagu maailma rutiinseim inimene.

Pildiotsingu by failing to prepare you are preparing to fail tulemus

Rutiin pidi ju tapma?

Üldiselt võib rutiini kohta palju halba lugeda. See lõhub vaimset tervist, voodielu, perekondi ja ilmselt kukutab terveid riigikordi. Rutiini demoniseerimine on ka kaval viis panna meid ostma uusi asju/elamusi/toitu/vaheldust, et oma elu vähegi “elamisväärsemaks” muuta.  Samas mida aeg edasi, seda rohkem mulle tundub, et rutiin on tegelikult imeline. Elagu rutiin! 

rutiin1-i 21› ‹s
juurdunud harjumus, üksluine korduvus.

Rutiin üksluisusena võib muidugi eluisu ära võtta. Kui rutiin on vahendite, võimaluste või fantaasia puudumisest tingitud sundolukord, on seda raske positiivsena näha. Kuid juurdunud harjumuste aspektist on rutiin produktiivne tööriist. Endale positiivsete harjumuste loomine on oluline osa investoriks kasvamisest – harjumus säästa, harjumus maksta esiteks endale, harjumus elada alla oma võimete, harjumus lükata oma soove edasi jne.

Tugitegevuste automatiseerimine ja lihtsa töökindla päevakava järgi elamine säästab vaimujõudu ning jätab vähem ruumi ebaõnnestumisele. Rutiin aitab nautida paremat und, teha targemaid toitumisvalikuid jne – halb rutiin väsitab, aga hea rutiin säästab energiat. See, kas me tajume rutiini piirava või elu lihtsustavana, sõltub igaühe eelistustest. Näiteks on rutiin toitumises kindlasti raskem taluda neile, kes elavad, et süüa (vs söövad, et elada). Kui mina eelistangi osta riideid ning jalanõusid paarist kindlast poest, mille kauba puhul saan olla kindel, et neid aastaid välja vahetama ei pea, tunduks see mõnele (kiir)moegurule ilmselt Siberisse saatmisega samaväärne enesepiinamine.

Muidugi ma ei julge 100% kindlusega väita, et mind sellise elu tagajärjel 15 aasta pärast rängemat sorti keskeakriis ei taba. Samas on mul raske leida vastust ohkimisele, et hissannnd, kuidas sa seda kõike jõuad. Tegemist pole mingi loomupärase või kaasasündinud üliinimlusega, sest loomupäraselt tegutsedes ma oleks vist juba selili diivanile kinni sammaldunud. Lihtne seletus ongi see, et olen ära optimeerinud aja- ja vaimukulu asjadele, millega ma pean tegelema, et jõuaksin tegeleda asjadega, millega ma tahan tegeleda. Täpselt nagu finantsvabaduse poole rühkides tuleb ära optimeerida rahakulu asjadele, mille sa pead tasuma, et jõuaks endale lubada seda, mida sa elus tõeliselt tahad. 

Ja lõpuks on muidugi naljakas möönda, et kõik ema tänitamine ongi osutunud kuldaväärt tõeks. Hakka või arvama, et ma siin 30le lähenedes täiskasvanuks olen saanud. 🙂

Capture.PNG

Ütle sõna sekka