Virtuaalkonto kui tänuväärne mänguasi

Sattusin üle pika aja oma LHV virtuaalkontot näppima ja leidsin sealt päris toredad numbrid vastu vaatamas. “Soetasin” sinna peaaegu kõik aktsiad ja fondid 2014. aasta sügisel ja unustasin siis ära. 2015. aasta suvel lisasin nimekirja veel Statoili aktsia, mida toona jälgida tahtsin, aga osta parajasti ei jõudnud. Seejärel ei tundnud ma konto vastu jälle pikka aega mingit huvi, aga kui oleksin tehingud reaalselt teinud, oleks nii fondide kui aktsiate väärtus tänaseks keskmiselt veerandi võrra tõusnud. Pole üldse paha selliste võhikukatsetuste kohta.

P.S. Ärge kogustele tähelepanu pöörake (nüüd kõik kohe pööravad muidugi 😀 ), sest ilmselgelt ma olin oma virtuaalrahaga hämmastavalt kitsi (khm, VIIS Grindexi aktsiat, khm 😀 ).

Hõiva.PNG

Selles mõttes on virtuaalkonto väga tänuväärt mänguasi, et “nagu päriselt” ostu-müüki katsetada, vaadata kuidas portfell välja näeb ning käitub ja kuidas teenustasud ning muud kõrvalkulud toimivad. Ainsaks puuduseks võib nimetada seda, et virtuaalkontol dividende ei maksta, s.t nende laekumisega võib ainult mõttes arvestada. Ilmselt kui ma poleks investeerimisega tegelema hakanud ning nüüd selle konto leiaks, paneks see mõtlema küll, et kui palju mu raha niisama kontol seistes ostujõudu kaotanud on.

Seotud kujutis

Ütle sõna sekka