Mammutränt: kas säästmine tõesti on jõukohane igaühele?

Täna lehti sirvides jäi mulle mitmelt poolt silma säästmise teema. Postimehes ütles Swedbanki juhatuse esimees, et II pensionisamba kaotamisega inimestelt säästmiskohustuse äravõtmine on vastutustundetu. Äripäevas refereeriti aga MarketWatchi artiklit säästmissoovitustega ning pealkirjaks oli omajagu intrigeerivalt “Säästmine on jõukohane igaühele“.

Ma olen täiesti nõus, et väga paljud normaalsel või suisa heal järjel inimesed säästavad Eestis liiga vähe. Millegipärast on palgaga kuu lõpuni väljatulek juba suur saavutus (a’la tubli laps, et ei kulutanudki taskuraha korraga ära) ning suurema puhvri kogumisega tegeletakse vähe. Samuti loodetakse põhjendamatult palju pensioni peale ning erinevate uuringute järgi ületavad inimeste ootused tulevasele vanaduspensionile realistliku prognoosi suisa kordades. 

Säästlikku eluviisi takistavad ka erinevad kompleksid, tabud ning ühiskondlikud väärtushinnangud. Valehäbi võib väljenduda nii üle jõu käiva auto ostus kui muudes prestiižipõhistes tarbimisvalikutes. Tundub, et üks põletavaid muresid on hirm paista vaesena, mistõttu tuleb kõik teenitav võimalikult silmatorkavalt oma staatuse tõestuseks väljanäitusele panna.

Vaesuslõks

Samas on üleolev ning ebaõiglane väita, et kõik inimesed on oma väheses säästmises ise süüdi. Teatud sissetulekute tasemest ülespoole on säästmine ikka kordades lihtsam, kui miinimumilähedase elatustaseme juures. Muidugi on inimestel loomupärane soov kirjutada kõik oma saavutused ainult iseenda tubliduse arvele ja selle moraalse pjedestaali kantslist ülejäänud lihtrahvast manitseda, kes nähtavasti päris nii õigesti elada ei oska.

Tulles nüüd enese nautimise pilvelt korraks maa peale, toon mõned elulised näited. Kõrgem sissetulek annab inimestele paindlikkuse osta asju parimal võimalikul ajal. Näiteks kauasäilivaid toidukaupu on võimalik osta hea soodukaga pikaks ajaks ette. Riiete ostu on võimalik ajastada allahindlustele, äkki isegi välismaale šoppama sõita ning osta ka kvaliteetsemaid asju, mis lõpuks proportsionaalselt kauem vastu peavad. Kui aga inimene elab palgapäevast palgapäevani ja pidevalt kõiki kulusid katab põhimõttel “kus tulekahju kõige suurem”, ei ole tal luksust ega rahalist puhvrit, et isegi paari kuu lõikes kulutusi ümber ajastada.

See on selline vaesuslõks, millest väljarabelemiseks on vaja juba kõrgema taseme sihikindlust ning teotahet. Kui inimene niikuinii pidevalt hädavajalikest kulutustest loobub (olgu selleks siis esmatarbekaubad või hambaravi), on vaat et kõlvatu ette heita, miks ta selle kõrvalt kasvõi 30 eurot iga kuu kõrvale ei suuda panna. Sellises olukorras on väga raske näha olukorrast väljapääsu või selle igakuise 30 euro kunagist potentsiaalset kasu.

Veel üks vaesuslõksu näide on seotud kinnisvaraga. Kõige soodsam on elada uues või hiljuti korda tehtud eluasemes Tallinnas või Tartus, mille kütte- ja hoolduskulud on madalad, aga väärtus rühib rõõmsalt muudkui ülespoole. Kui nüüd inimese eluase on sattunud hoopis nullilähedase kinnisvarahinnaga maapiirkonda, neelab sageli hädavajalikeks parandusteks suuri summasid, mis kinnisvara hinnas kuidagi ei kajastu, on sisuliselt tegemist põhjatu auguga, millest on väga raske omal käel väljuda. Sageli lisanduvad sellele veel proportsionaalselt kõrgemad teenuste hinnad üleüldiselt, pooltühjades kortermajades tuleb naabritel kanda ka mõne Soome putkanud kaasomaniku osa maja kuludest jne, jne.

Jah, kindlasti on kuidagi võimalik ka eelkirjeldatud olukordades säästa ja paljud sellises olukorras inimesed seda ka teevad. Ma tahan lihtsalt öelda, et tegemist on proportsionaalselt kordades suurema vägitükiga, kui jätta kontoritöötajana mõni lõuna väljas söömata või hooaja moele vastav kleit ostmata.

Ühiskondlik hargnemine

Samuti ei saa silma kinni pigistada selle ees, et inimeste võimekus oma rahaasjade korraldamisel on lihtsalt erinev. Hea rahaharidusega saab seda vahet küll siluda, aga teatud impulsiivsust ja planeerimise ning raha teenimise võimekuse erinevusi ei saa me lõpuni ise kontrollida. Hiljuti toodi ka EPLis välja, kuidas kõrgelt haritud keskklass libiseb ülejäänud ühiskonnal sissetulekutelt eest ära.

Siin on korrelatsioon jälle ühene: mida kõrgem on haridustase, seda kõrgem on muu sissetulek.”

Lühidalt öeldes: mida kõrgem on inimese haridustase, seda lihtsam on tal leida teisi sissetulekuallikaid. „See on võimalik neile, kes on saanud kõrgema hariduse ja selle tõttu kõrgema sissetuleku. Kui nad selle investeerivad, tekib neil uusi võimalusi

Me ei saa ühesuguse näpuga vibutada nii nende suunas, kes oskavad ja suudavad säästa, nende suunas, kes suudaks, aga ei oska säästa ning nende suunas, kellel pole luksust rahaasju isegi kaks kuud ette planeerida, vaid tegeleda tuleb söögiraha kuu lõpuni venitamisega. Nende gruppide probleemide ning võimalustega tuleb tegeleda eraldi ja erinevate meetoditega.

Sundsäästmine

Tulles tagasi Swedbanki juhatuse esimehe intervjuu juurde, tõstatatakse intervjuu lõpus probleem, et kohustuslike pensionisammaste kaotamisega võetaks inimestelt ära säästmine. Kõlama jääb mõte, et pensionisammaste töötamiseks on justnimelt vaja sunnimehhanismi, sest muidu inimesed neid ei kasuta. Mulle meenub sellega seoses ühe mu kunagise õppejõu püstitatud kuldne küsimus:

Kui rumal peab inimene olema, et riik peaks hakkama teda tema enda eest kaitsma?

Arenenud ühiskonnas peab selleks ikka päris erikuradi rumal olema. Ma arvan, et enne säästma sundimist peaks läbi proovima kõik leebemad meetodid, et säästmist toetaks inimeses sisemine motivatsioon. Kui mingid sunnisäästmisinstrumendid üldse vajalikud on, tuleb sealjuures tagada, et need ka heaperemehelikud (heariigiisalikud?) on. Ma usun, et oma seni nullilähedase tootlusega võivad pensionifondid olla kirstunaelaks üsna suure osa inimeste investeerimisjulgusele. Vaatasin just oma pensionifondi väljavõtet ja aastaga on see igati progressiivne ning eesrindliku panga fondike kasvanud kidurad 2,9%. Möödunud aasta turgude rallimist arvestades on see igati nukravõitu tulemus.

Kokkuvõttes tuleks minu meelest olla väga ettevaatlik kõigi särasilmsete üldistustega selle osas, mis inimestele jõukohane on – olgu siis võimete või võimaluste poolest. Samuti tuleks väga ettevaatlik olla kõigi sunniviisiliste abitegudega, mis halvemal juhul hävitavad viimasegi motivatsiooni õigeid valikuid teha. 

7 thoughts on “Mammutränt: kas säästmine tõesti on jõukohane igaühele?

  1. Kommenteeriksin paari postituses välja toodud seisukohta. Selge on see, et kõrgema sissetulekuga, nagu sa ka ise viitasid, on oluliselt kergem säästa ja investeerida. Sealtmaalt edasi tõid erinevaid näiteid, et miks madalapalgalisel säästmine keeruline. Jällegi nõus. Siinkohal paigutasid aga minu arust fookuse täiesti valesse kohta. Selle asemel, et paarikümmet eurot isiklike kriisikollete vahel ringi jagada (ning püüda selle kõrvalt säästa) peaks sellises olukorras oleva inimese põhifookus olema mingi müüdava oskuse arendamisel ja seeläbi oma sissetuleku suurendamisel. Mina usun, et enamik inimesi on tahtmise korral võimelised omandama konkreetse oskuse (olgu see vaimne või füüsiline), mis tagab neile miinimumist kõrgema elatustaseme. Tänapäeva infoühiskonnas on materjalid/ideed kergesti kättesaadavad. Asi taandub rohkem sellele, et kuidas inimene selleni viia (sisemine motivatsioon ja vajalikkusest arusaamine), et võtabki ennast kätte ja liigub sihikindlalt mingi eesmärgi poole.

    Samuti tõstasid küsimuse, et kas riigi poolt pealt peale sunnitud pensionisammas on ikka õige lahendus. Mina pigem kaldun arvama, et on – kui mitte päris sund, siis vähemalt õigete valikute poole (pensioni puhul tugev) suunamine. Hea näide on minu arust siinkohal muutus, mille Austria viis läbi seoses organdoonorlusega. Nimelt on olnud tavapärane praktika, et inimesed täidavad ära ankeedi ja teevad õiges kohas linnukese, et on nõus oma organeid pärast surma loovutama. Austria tegi vastupidi – inimesed on vaikimisi programmi kaasatud ning need kes keelduvad, peavad vastavasse kohta eraldi linnukese tegema. Selle muudatuse tulemusena on Austrias osavõtt organdoonorluse programmist rohkem kui 90%, samal ajal kui näiteks Saksamaal ja USA-s (kus peab eraldi programmiga liitumiseks nõustuma) jääb protsent alla 15. Finantsteemadega seotult ei ole inimesed just kuigi head planeerijad (eriti kui säästetakse nõnda kaugeks ajaks nagu seda on pensioniiga) ja kipun arvama, et kui näiteks Eestis inimestele I samba ulatuses sotsmaks kätte jätta (+ teise samba maksed) ja paluda neil sellega iseseisvalt toimetada ning tulevikuks säästa/investeerida, siis vaataks paarikümne aasta pärast ikka väga nukker pilt vastu.

    PS! Eesti pensionimaastikul on viimasel ajal toimunud päris põnevad muutused ja võibolla polegi sinu eesrindliku panga progressiivne fond parim valik?

    1. Nagu näha, siis lisasissetuleku tekitamise võimalus ja võimekus on samamoodi parem neil, kellel juba eos ilmselt majanduslik seis parem on. Mu mõttekäik jõudis sinna, et sellise “kõik on võimalik” suhtumisega me ei võta sageli arvesse, et osadele inimestele see tõesti on palju raskem või praktikas siiski põhimõtteliselt kättesaamatu stsenaarium. Vaesuslõksuga käib käsikäes see, et inimesel pole ajalist ressurssi või vaimujõudu, et sellest rattast välja murda. Rääkimata sellest, et vajamineva vaimujõu või sihikindluse olemasolu korral ta ilmselt enamasti sellises olukorras polekski. Posituse eesmärk polnud olla motiveeriv neile vähestele, kes oma elujärge parandada suudaks, vaid mõtiskleda neist, kes suurema tõenäosusega selleni kunagi ei jõua. Ühiskondlikult ei tule kellelegi kasuks sealjuures targutada (mis mõjub süüdistamisena), et TEOREETILISELT on neist igaühel ju kõik võimalik.

      Mis sambaid puudutab, siis olukorra reaalsus on see, et kõige madalama sissetulekuga inimestele sellest sundsambast ei piisa niikuinii. Keskmise või kõrgema sissetuleku puhul võib see tagasilöögina hävitada viimase moti või tekitada petliku kindlustunde, et sellest piisabki (ehkki ka kahe samba toel on tulevane pension palga suhtes pelgalt kahel sambal/kargul koperdav sant). Praeguse tootluse ning väljamaksmissüsteemi korral ei tööta pensionisüsteem ühegi grupi jaoks. Ma olen nõus, et riigipoolseid suunamise meetmeid on vaja, aga peamise eesmärgina võiks silmas pidada seda, et säästmisvõimelistel oleks huvi ja oskused end ise kindlustada ning sundsüsteem (kui taoline üldse alles hoida) kõige vähemvõimekamate jaoks siiski konkurentsivõimelise alternatiivi tekitaks.

      1. Ütlen kohe esimese asjana enne antud kommentaari kirjutamist ära, et minu eesmärk pole hetkel selgitada välja “võitjat”, kellel on õigus. Absoluutset tõde paljudes küsimustes polegi ning nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid seisukohti. Mina olen seda meelt, et erinevus rikastab ja arutelu teistsuguse vaatega inimestega aitab ka endal terviklikumat maailmapilti kujundada.
        Sinu käesoleva postituse (ja kommentaari) mõttekäik on minu jaoks huvitav selles osas, et paar blogipostitust tagasi andsid raamatusoovituse Carol Dweck “Mindset”, mis kattub praeguse temaatikaga väga hästi. Käesolevas postituses andsid samas juskui mõista, et hetkel kehvas olukorras olevatest inimestest on oma elujärje parandamine võimalik vaid vähestele. Sisuliselt väidad sa sellega, et fikseeritud mõtteviis on enamikele permanentne ja sealt pole teed kasvule suunatud mõtteviisile. Ometigi on ka Dweck oma uurimustes leidnud vastupidist – on võimalik mõttemalli ümberkujunemine ja sellest tingitult ka potentsiaalsed muutused elus. Siit edasi ongi minu arust küsimus pigem psühholoogias – kuidas läheneda inimesele, et olukord jõuaks neile kohale ning tekiks arusaamine ning sisemine motivatsioon/tung iseennast aidata. On ju näiteks paljud inimesed surmasuus olles hakanud oma edasisele elule täiesti teistmoodi vaatama. Maailmast on ka lõputult näiteid, kuidas kehvema stardipositsiooni saanud inimesed (olgu see siis vaimne, füüsiline, majanduslik, keskkonnast tingitud…) on sihikindla töö tulemusena jõudnud kaugele. Ja käesoleva postituse kommentaaris ma ei rääkinud isegi tippu jõudmisest, vaid sellest et tulla välja olukorrast, kus elada tuleb toimetuleku piiril. Seda enam, et tegelikult põhjust ju pingutamiseks on rohkem kui küll. Kui on olemas sisemine põlemine midagi saavutada, siis madlama intelligents on korvatav töötundidega ja ka ei ole kohta sellisel lause nagu “aega ei ole”. Kõiki samas kindlasti ei saagi aidata, aga ma tahaks arvata, et enamike inimesteni on võimalik jõuda.

      2. Me oleme vist oma mõttekäikudega erinevatel praktilisuse tasemetel hetkel. 😀 See, kuidas nende enamiku inimesteni jõuda, on ilmselt nii psühholoogias kui enamikes sotsiaalteadustes miljardi dollari küsimus. Teoorias me teame, et üksikisiku tasandil on kõik võimalik, aga praktikas ei suuda me motiveerida masse isegi kahte puuvilja päevas sööma (või muid väga lühikese tasuvusahelaga elumuudatusi tegema). Kuni meil aga mõistliku ajaperspektiiviga lahendusi pole, tuleb olemasolevate probleemidega tegelda nii, nagu need on.

        Freakonomics radios just räägiti teadlastest, kes üritavad just taolisi mass-käitumismuudatusi uurida. Samas oli neil sellele raske rahastustki saada ja nüüd teevad nad seda omal käel. Soovitan kuulata: http://freakonomics.com/podcast/launch-behavior-change-revolution/

  2. Hello! I would like to offer you opportunity to work together. However, cannot find your contact details on the website. Can you please contact me directly or share your email address? Thanks!

  3. Mul on mingi sarnane suhteliselt jäik ettekujutus rahaasjadest – säästma peab, sest piisav tagavara annab kindlustunde, mida ei suuda pakkuda lühiajalised kulutused. Ma olen lähtunud seni sellisest loogikast, et parem on elada natuke alla oma võimete kui üle, ja sama käib elustiili kohta – kui palk väike, siis tuli sõita ühistranspordiga. Oma auto ei ole inimõigus, nagu ka mobiiltelefon ei olnud (paarkümmend aastat tagasi).
    Ma ei ole isegi tudengipõlves hästi aru saanud neist peost suhu elajatest, kellel alati mingi ettepaneku peale midagi koos teha (nt. pubisse minna), oli vastuseks “Kuu lõpp ju…”.
    Eee… mis siis? Kui sul ei ole kuu lõpus 2 õlle jagu üleliigset raha, on natuke halvasti igal juhul. Õigemini – kui sul ei ole kuu lõpus 2 õlle jagu raha, ei tohiks sul seda olla ka kuu alguses.

    Aga siis üks sõber valgustas mu maailma teise nurga alt. Et on inimesed, kellel on eluaeg olnud vähe raha, ja kui nad juhtumisi saavad palju raha (palgapäev, tulumaksutagastus, lotovõit, you name it), siis nad kulutavad selle kõik lühikese aja jooksul ära, sest mine tea millal jälle selline olukord on, et saab endale lubada asju, mida muidu ei saa.
    Mõneks ajaks lõi ausalt öelda üsna pahviks, aga siis ma pidin möönma, et mingi iva selles elustiilis muidugi on. Iseasi, et ma ise niimoodi elada ei suuda.

Ütle sõna sekka