Uuel aastal uue hooga – jaanuari kokkuvõte

Uue aasta esimene kuu tõi muuhulgas uudise, et seoses EL regulatsioonidega lõpetab LHV kasvukontos USA indeksfondide pakkumise. Sarnaselt paljude teiste kontoomanikega pidin seetõttu oma fondide jaotuse üle vaatama ning osad fondid välja vahetama. Uude valikusse jäid Hiina aktsiad ning lisandusid Globaalsed aktsiad, Euroopa dividendimaksjad ja Euroopa aktsiad. Soodustingimustel müüsin maha GMF ja QQQ fondid (märtsi lõpuni saab LHVs neid fonde soodsamalt müüa, mida muutunud tingimuste tõttu enam juurde osta ei saa), aga IVV (sisuliselt S&P 500) jätsin alles, sest selle osakaal on piisavalt suur, et seda kunagi vajadusel ka tavapärase teenustasuga maha müüa.

Kuu lõpus vaatasin huviga, kuidas Starbucksi a) tegevjuht ütles, et ilmselt on digivaluuta tõesti tulevik, aga üsna tõenäoliselt ei ole selleks Bitcoin, b) loodetud kasumieesmärgid ei saanud täidetud. Läksin seepeale aktsia hinda kiikama ning põmm:

Hõiva2

Huvitav oleks nüüd teada, kui palju sellest kukkumisest on seotud sellega, et mõned koinimehed ära solvusid.

Pildiotsingu oh no you didn't gif tulemus

Starbucksi fenomen pidi seisnema selles, et nad jooksevad täpselt trendide sabas, aga piisavalt sabas, et teha need meinstriimiks. Naljakas on muidugi see, et netti läbi lugedes jäi ühe Starbucksi trendikuse näitena silma Flat White’i menüüsse toomine 2017. aasta juulis. No khm, Statoil tegi seda juba 2016 märtsis, khm (#fangirl).

Igatahes USA turul pidi Starbucksil nüüd seis hapu olema, sest vanad kliendid on küll lojaalsed, aga uusi eriti juurde ei teki. Samas Aasia laienemised lähevad neil hästi ja olen nende sealset populaarsust isegi korduvalt nägemas-kogemas käinud, seega loodetavasti saab ettevõte uute turgude arvelt veel mõnda aega kasvu nautida.

Nulli on ennast venitanud minu õnnetu Klaipedos Nafta, mis ostust saadik nina veepinnale saanud polegi. Samas oli Statoili aktsia samamoodi pikalt norus, aga naudib nüüd kütuse hinnatõusu lainetel ilusat kasvu.

Netoväärtuse kasvatustöö hoidis taas stabiilset joont, ehkki meelt lahutatud sai kuu jooksul omajagu – korra teatris, paar korda restoranis, korra ka Pärnus minipuhkamas ning Soomaal uisutamas. Koolivaheaja alguse puhul lubasin endale mõned emotsiooniostud (nt 30-eurose suupilli, mille harjutamise peale koer iga kord halisedes kardina taha varjub), aga pikemaid käike või suuremaid väljaminekuid (khm, lennupileteid, khm) ette ei tulnud. Nühime elukaaslasega muudkui trenni teha ja süüa ning see mahub ju kõik igakuise majapidamiseelarve sisse ära. 😀

Hõiva

Kokkuvõttes raharindel jälle rahulik kuu – mida igavam, seda parem. 🙂 Paar kuud järjest on netoväärtuse igakuine kasv üsna lähedal sellele, kui palju mulle üldse palka kukrusse kukub. Hakkasin mõtlema, et selle numbri igakuine ületamine võiks ühelt maalt uueks eesmärgiks saadagi. Praeguse tempoga saan oma väikese juubelieesmärgiga juba poolest suvest ühele poole.

Eludisain

Sattusin täna pooljuhuslikult Fontes PMP karjääriplaneerimiskoolitusele ning sain sealt vähemalt ühe hea mõtteharjutuse. Nimelt võib tänapäeval karjääri planeerimist pigem oma elu disainiks nimetada, seega sobivad need nõuanded üleüldiselt sihtide seadmiseks hästi.

Harjutus ise oli järgmine: ELU.png

Ilmselt ära tegemise ning kogemise kategooriad võivad omavahel üsna hägused olla, aga ma usun, et kõigil tulevad just sedapidi päris selgelt silme ette just need asjad, mille täitumist nad salamisi ikkagi ootavad. Vähemalt minu jaoks oli see hoopis paremini piiritletav harjutus, kui a’la see, et pane paika asjad, mida sa järgmise 5, 10 või 15 aasta jooksul ära kavatsed teha.

Enamikul inimestel on need eesmärgid seotud kõige muu, kui karjääriga. Tegemise alla mahutasin näiteks 2,5 last (kuna pidi olema võimalikult konkreetne, siis ka väiksed ja valged 😛 ), kogemise alla võin toppida kõikvõimalikud reisisihid, palgatööst loobumise või asukohavabaduse. Omamise all sattusin esiteks isegi kimbatusse, kuid võtsin seejärel välja liitintressi kalkulaatori ning viskasin kirja päris muljetavaldava portfelli, mida selle aja peale omada soovin. Tegelikult teame me kõik, mis me elult ootame, aga alati ei julge endalegi tunnistada, sest siis peaks selle suunas päriselt töötama hakkama.

Mis kahetsuskohad teil esimesena pähe tulid? 

TARGUTAN TARBIMISEST: toit

targutantarbimisest

Ütlesin hiljutises säästmis- ja/või tarbimisteemalises postituses, et imelisi toiduteemalisi säästunippe mul niikuinii jagada ei ole ja sellel teema ma ilmselt ei kirjuta. Sattusin nüüd Facebookis Swedbanki säästunippide gruppi Kogumispäevik ning tundub, et seal peamiselt just toidukorvilt säästmise nipid ongi. Ketrasin sealset voogu eile õhtul ligi tund aega, pidin paar korda silmamunad diivanilaua alt jälle kokku korjama ning otsustasin mõne sõna siiski sekka öelda.

Inimeste toidueelistused ja -nõudmised on väga erinevad ja seetõttu on minu meelest sellel teemal väga raske ka nõu anda. Olen ise üles kasvanud peres, kus tervislik ning kvaliteetne toit olnud teema, milles järeleandmisi ei tehta. Toidulaua katmisel üritan leida tasakaalu toidu kvaliteedi, maitse, valmistamismugavuse ning muidugi hinna vahel. Lisaks mängivad rolli ka kodumaisus, võimalusel väldin liigseid pakendeid jne, aga see pole kõige määravam ning on osaliselt ka kvaliteedi/maitse kategooriaga kaetud.

graafik.png
Minu toiduvalikute kaalutlused

Samas on mõne inimese kaalutlused kujutatavad hoopis püramiidina, mille esimene aste on näiteks hind või maitse, teisel pole mõni neist faktoritest üldse oluline või on faktoreid hoopis rohkem – nt taimetoitlus, allergiad jne. Seega toitumises sõltub kõik sellest, milles sa pole valmis järeleandmisi tegema.

Dieetide kohta ikka öeldakse, et muudatused peaksid olema püsivad ja kui sa ei suuda mingitest asjadest elu lõpuni loobuda, on parem sellega üldse mitte katsetada. Umbes sama loogika võiks kehtida toidu arvelt säästmisega, sest tegemist peaks olema sellise elustiiliga, millele vaim ja tervis pikaajaliselt vastu peavad. Muidugi vaadates, kuidas mu 97-aastane vanaema päevad läbi rõõmsalt limonaadi joob ja küpsiseid krõbistab, võib kaua elada puhtalt geenidelt tulistades. Kui aga tahta 100-aastaselt veel maratoni joosta, peab ehitusmaterjali osas valivam olema.

Kui säästunipiks on süüa pakisuppi või kiirnuudleid ning loobuda isegi puuviljadest, ei ole see pikas plaanis ilmselt ei rahuldustpakkuv ega jätkusuutlik. Samas on soodsaima hinna saavutamise võrrandis alati ka aeg – tudengil või pensionäril võib olla mahti erinevatest poodidest soodsaimat toorainet osta ning päev otsa puljongit keeta, aga töölt tulles tahaks lihtsalt kiirelt midagi lauale saada.

Kuidas siis aeg, hind, maitse ja tervislikkus tasakaalu saada

  • Tee omale lõunasöök ise kaasa. Päevapraadide sisuline kvaliteet on enamasti väga madal ja need pole seda hinda väärt. Isegi 3-4-eurose portsu hinna puhul võib ise kokates selle raha eest kasvõi iga päev parti või lõhet süüa.
  • Ära kokkuhoiuga üle võlli mine. Kui loobud igapäevasest välja söömisest ja hakkas selle asemel kohe kõige odavamat sööki sööma, mida sa üldse ei naudi, tundub elu üsna kiiresti vastiku virelemisena.
  • Tee süüa mitmeks korraks. Paljud toidud lähevad seistes tegelikult vaid paremaks (lasanje, ahjuvormid, hautised jmt). Ühe päeva õhtusöök võib olla teise või kolmanda päeva lõuna.
  • Kasuta need asjad ära, mis sul kapis seisavad. Minu meelest saab sellistest ühe tooraine ümber ehitatud roogadest parimat inspiratsiooni. Näiteks seisis meil tükk aega kapi otsas üks kurb karp kingiks saadud pistaatsiahalvaad, mis paljalt söömiseks liiga magus oli. Ühel hetkel hakkasin seda küpsetistesse lisama ning maitsestamata piimatoodetesse segama ja praeguseks hakkab tunduma, et ühel hetkel nutame seda halvaad veel tagagi.
  • Kasuta tervislikku toorainet, mida sul on võimalik soodsalt ja/või tasuta saada. Näiteks kasvatavad mu vanemad mõnesid köögivilju (peeti, kõrvitsat jmt), samuti peavad kanu. Mul on tudengipõlves terved nimekirjad toite puhtalt nende toorainete baasil üles ehitatud ja söön neid hea meelega siiani. Kõrvitsa puhastan korraga kuubikuteks ja pakendan kiloste kottidena sügavkülma – alati hea täpselt ühe roa valmistamise ports sealt välja võtta. Mainin ka ära, et mingit röögatut sügavkülmakirstu mul pole, aga jooksev varu mahub ka tavalisse külmikusse ära.
  • Samuti pole hoidised saatanast, kui neid targalt teha. Moos ei pea tähendama suhkrust suisa kristalliseerunud purgitäit või köögiviljad olema õlist ja soolast läbiimbunud ning nii pikalt kuumutatud, et kõik vitamiinid on kilomeetrite raadiuses surnuks kärsatatud. Näiteks moosi saab hoopis vähema suhkru ja kuumutamisega valmistada moosi– või marmelaadisuhkrut kasutades.
  • Kõige mõistikuma hinnaga on puhas liha. Eelmarineeritud või maitsestatud liha on ebaproportsionaalselt kallis, sest suur osa kotist on mingi keemialeotis, sool jmt. Kuna liha on toidu üks kallim komponent, tasub seda regulaarselt soodukaga (sh läheneva realiseerimiskuupäevaga) ette osta ning sügavkülma torgata.
  • Tarbi hooajalisi puu- ja köögivilju. Proovi neid asju, mis on parajasti soodsamad, sest hooajalised asjad ka maitsevad paremini. Puuviljadest talvel hinna tõttu päris loobuda pole mõtet, kui toores köögi- ja juurvili ühel hetkel lihtsalt alla ei lähe. Natuke millestki on alati parem kui mitte midagi ja natuke vitamiine on alati parem, kui teha kangelaslikke valikuid, mida sa tegelikult järgida ei suuda.
  • Söö kohalikke supertoite ja tervislikke valikuid. Tervislik toit ei pea olema avokaado-kinoa-matcha-vegan-möögan-jne kraam, mida Instagrammis või ajakirjades näidatakse. Näiteks muna, tatar, oad, kohalikud juurikad, marjad jmt on soodne, aga väga kasulik. Viimati hautasin valmis köögiviljapaja, kuhu läksid kodune sibul, kõrvits, tomatimahl, poest ostetud läätsed ning kana. Samas kasutan lisaks läätsedele ka vana hea hernest või põlduba. Kui kapis on vähemalt mune, köögiviljasegu, äkki mõned lihajäägid, keedukartulid jmt, saab sellest alati valmis visata kiire panniroa. Kiirnuudlite ning eksootilistest viljadest sätitud buddha bowl’ide vahele jääb terve maailm hoopis kodusemaid, aga sama kasulikke eineid.

Päevakajalist, ehk kuidas mitte rikkaks saada

Postimehe esilehel troonib praegu uudis, et Kairose püramiidskeem kukkus kokku. 

Suured rahanumbrid meelitasid Kairosega liituma igapäeva töös ärimudeleid analüüsiva Taneli (täisnimi toimetusele teada), kes kiirlaenu toel 2500 eurot püramiidskeemi investeeris.

Ma ei tea, kas asja juures on masendavaim see, et õnnetu ohver tõsimeeli nimetab seda skeemi investeerimiseks või see, et ta investeerimiseks kiirlaenu võttis või see, et ta väidetavalt igapäevaselt üleüldse millegi analüüsimisega raha teenib. Päris masendav on ka see, et ta tagantjärele seda siiski pool-tervemõistuslikuks plaaniks peab, lihtsalt skeem ei saanud piisavalt kaua töötada:

Kui ärimudelid oleksid lõpuni töötanud, oleks minu teenistus olnud pea kümme tuhat eurot,» selgitas Tanel.

Siit väike spikker Tanelile ja kõigile tema taktikalistele mõttekaaslastele tulevikuks:

  • Kui sul on millegi ostmiseks vaja müüa olemasolevaid asju ning võtta kiirlaenu, siis sa ei saa seda endale lubada (kui tegemist pole just vähiravi või musta turu neeruga, aga ka siis sa ei saa seda ilmselgelt endale lubada, lihtsalt potentsiaalne kasu kaalub meeleheitlikud sammud üles).
  • Kui sul pole põhimõtteliselt üldse sääste, siis sa ei saanud tegelikult ka seda iPad mini 4 omale lubada.
  • Kui keegi pakub sulle ulmetootlusega, aga samas raudkindlat investeerimisvõimalust, millega teised ainult lollusest liitunud ei ole, võin raudkindlalt garanteerida, et ainus loll seal skeemis on inimene, kes seda ulmet usub.

Kokkuvõttes kurvastab Tanel, et 100-250-protsendilise kapitalitootlikkusega investeeringutega rikastumine on tavainimestele siiski utoopia. Sellega meenus hiljuti kuulatud Freakonomicsi podcast, kus räägiti, kuidas väga suur osa ameeriklasi usub, et nende ainus reaalne võimalus elu jooksul jõukaks saada, on lotot mängides.

Antud juhul ma soovitaks ka Tanelil pigem siis juba lotot mängida, sest a) vähemalt saab riik sellest tulu ja suunab raha loodetavasti õigesse kohta ning b) lotopileti ostmiseks vast ei pea kiirlaenu võtma. Kõigile teistele soovitan kainemõistuslikkust ja kannatlikkust ning see eelviidatud podcast on ka muide päris hea kuulamisvara (+ kättesaadav ka Spotifys).

Nipid algajatele kooselajatele – kuidas korraldada oma rahaasju 

Raha on väidetavalt nr 1 teema, mille üle paarid tülitsevad ning samal ajal keerleb selle ümber mõttetult palju valehäbi, tabusid ning ebamugavust. Eriti palju pingeid võib tekkida siis, kui paariliste elatustasemed või kulutamisharjumused on väga erinevad. Samas isegi kui alguses teenivad kaaslased suhteliselt võrdsed ning rahamured ei kimbuta, võib ühel hetkel tekkida olukord, kus senine tasakaal läheb paigast (nt jääb keegi pikemaks ajaks vanemapuhkusele või hoopis töötuks). Igal juhul on parem pidada ennetavaid ebamugavaid vestlusi, kui hiljem ootamatute üllatuste otsa sattuda.

  1. Vali õige inimene, kellel on sinuga sarnased väärtushinnangud ja rahakäitumine. Ma tean, et seda alati ei saa valida, sest… armastus. Hall argipäev ning pidevad tülid rahateemadel lahendavad selle hormonaalse äparduse enamasti üsna kiiresti.
  2. Ära eelda. Rääkige juba enne kokku kolimist oma nägemused ning võimalused läbi. See hõlmab kõike alates sissetulekute suurusest ja olemasolevatest kohustustest kuni tulevikus tehtavate väljaminekuteni.
  3. Kaardistage juba enne kooselu algust oma rahakäitumine, näiteks pidage 1-2 kuud kulude ülevaadet. Siinkohal on näpuga arvetes järje ajamine alati palju täpsem ning silmiavavam kogemus kui kõhutunne. Täpne kulutuste kirjapanek aitab mõlemal poolel selgeks teha, kuhu ja kuidas nende raha läheb.
  4. Eelnevast lähtudes pange paika ühine eelarve. Isegi kui teoorias on plaan teha rahakotid täiesti ühiseks, aitab eelarve kuludel silma peal hoida, sissetulekuid struktureerida ning tulevikus erinevateks eesmärkideks sihipärasemalt majandada (nt eluaseme sissemakse, pulmade vmt jaoks raha kogumiseks).
  5. Tehke vahekokkuvõtteid ning arutlege jooksvalt valikuid läbi. Vahekokkuvõtteid tasub teha ainult rahulikul hetkel võimalikult mitte-emotsionaalselt (juba tüliks paisunud “jälle sa kulutasid…” hetked ei lähe aruteluna arvesse). Kas mõlemad pooled on süsteemiga üldiselt rahul, kas see tundub neile õiglane, kas ja mida peaks muutma? Konkreetsete kulutuste osas võib uurida, kuidas teine pool selle kandmist näeb – seda ka päris pisikeste ostude puhul. Ajapikku on selliseid ennetavaid arutelusid muidugi üha harvem vaja, aga just koosmajandamise alguses aitab see salaja kuhjuvaid pingeid vältida.
  6. Tehke igapäevaste kulude jaoks ühine konto. Ühtepidi aitab see nii ühiste kui eraldi rahakottide puhul plaanitud eelarvest kinni pidada. Teisalt aitab see ennetada võimaliku lahkumineku korral tekkivaid probleeme – kui üks pool maksab nt kõik püsivad väärtused (s.o auto, eluaseme, kodumasinad jne) ja teine maksab kõik kaduvad kulud (toit, jooksvad arved jne), on kooselu lõppemisel üks tuntavalt kehvemas seisus, kuigi kulude suurusjärk võis olla sama. Isegi kui mingil põhjusel on #meestaobkõikkinniä stiilis narratiiv emma-kumma elukaaslase eneseväärikuse alustala, siis vastavas sotsiaalses situatsioonis võib mees lihtsalt olla see, kes oma kaardi välja võtab.
  7. Tehke kõrvale ka teine konto, kuhu igapäevakontost üle jääv raha kuu lõpus kanda. Kui sinna piisav ports koguneb, saab selle eest midagi plaaniväliselt toredat teha. Gamification!

Konkreetne rahakorraldus kujuneb muidugi paari eelistuste ning võimaluste põhjal. Inimeste elumõnud ja kulutamisharjumused on ka kõige harmoonilisemas paaris vahepeal erinevad ja see on täiesti okei. Peaasi on seda teadvustada, läbi analüüsida ning mõelda, kas ja kuidas need ühises eelarves või ühises majandamises kajastuma peaksid.

Näiteks meie peres töötab hetkel ühiskontode pool-varalahusus, kus majapidamiskulude ja ühiste tegemiste jaoks kanname iga kuu ühisele kontole kokkulepitud summa. Ehkki meil on üksteise rahaasjadest hea ülevaade, sest meile lihtsalt meeldib rahast rääkida, on ülejäänud finantsid mõlemal eraldi. Kokkulepitud majapidamiseelarve aitab ka isiklikke rahaasju paremini planeerida, sest n-ö vältimatud kulud lähevad kuu alguses kohe eraldi kohta ja ülejäänu jääb vabaks korraldamiseks. Kui ma ise tunnen, et mingid minu kulutused ei ole enam päris mõistlik majandamine, vaid pigem puhas hedonism, siis ma maksan selle oma sisemise õiglustunde kompassi alusel enda arvelt (ja saan usaldada, et sama teeb minu elukaaslane).

Kui keegi nüüd imestab, kuhu jääb kogu selle taktikalise arutamise ning planeerimise juures romantika, usaldus, vaba kulgemine..? Vastus on allpool:

rahaaru.wordpress.com.png

Finantsvabaduse noorem vend – asukohavabadus

„Kuidas sa kunagi päris elus hakkama kavatsed saada?“ ahastas minu klassijuhataja, kui kord ennemuistsel aal veerandi lõpus mu puudumisi kokku luges. Nimelt pidin toona kooli jõudmiseks ärkama juba kell 5:30 ja valisin selle asemel sageli väljamagamise ning kodus õppimise. Koolis kohal käisin siis, kui seda oli päriselt vaja, ehk peamiselt kontrolltöid tegemas. Hoolimata väga headest tulemustest olid minu puudumised talle pinnuks silmas lõpuaktuseni välja.

Kümme aastat hiljem võin murelikule õpetajale kinnitada, et „päris elu“ on õnneks osutunud hoopis mitmekesisemaks, kui toona oleks võinud ette aimata. Tänapäeval mõistetakse üha enam, et inimeste töörütm ja -stiil, töökeskkonna vajadused ning isegi ööpäevane bioloogiline rütm on väga erinevad. Kui nendega arvestada, suureneb ka produktiivsus. Eriti aktuaalne on see olukorras, kus aina suurem ja väärtuslikum osa tööst tehakse mõttega.

Töötaja ning tööandja suhe, samuti inimeste suhtumine töötamisse üleüldiselt on muutumas. Elu pole enam miski, mis juhtub siis, kui tööst aega üle jääb, vaid võimetele, vajadustele ning eesmärkidele vastavat tööd võetakse elustiili lahutamatu osana. Teatud palgatasemest alates ei ole inimese motivaatoriks enam raha vaid muud tegurid ning tööandja peab üha enam pingutama, et tipptegijaid endale tõmmata.

Ilmselt pole enamiku finantsvabaduse suunas pürgijate eesmärk palgaikkest vabanemisel jalad täiesti seinale visata, vaid ajada oma asja ning enda tingimustel. Näiteks minu enda esimene unistus on viljeleda nii paindlikku eluviisi, et soovi korral võin veeta talve Kreekas ning kevade kasvõi Viljandis. Nimetagem seda siis geograafiliseks vabaduseks või e-nomaadluseks. Eestist lõplikult lahkumise või töötamisest loobumise ihalust mu unistuste seas küll pole ning kindlasti on minusuguseid veel palju.

Lisaks üldisele vabadusele annab teises kultuuriruumis töötamine sellele kogemusele ka hoopis teise mõõtme, kui lihtsalt kiire nädalane reisike teise riiki. Näiteks kui ühe projektiga kuu aega Indias koolitusel olin, käisime E-R kursusekaaslastega päeval koolis, õhtuti väljas või asju ajamas ning nädalavahetused olid pühendatud ringiseiklemisele. Võõral maal oma argitoimetusi tehes võid tõsimeeli öelda, et oled seal elanud. See ei pea kehtima ainult eksootilistele seiklustele, vaid samasugune vahe on päriselt kuskile Soomaa metsa kolimisel või ilusate ilmadega nädalavahetuseti maakodus käimisel.

Seetõttu oli mul eriline rõõm lugeda LHV vingetest katsetustest oma töötajate rahulolu suurendamisel – nimelt on nad samuti taibanud, et töö on tänapäeval pigem elustiili osa ja karjäärieesmärkides on igas vanuses inimestel toimunud suur nihe. Ennekõike hinnatakse töö ja eraelu tasakaalu ning paindlikkust. Töötajate turgutamiseks avas LHV käesoleval talvel kliimapaguluskontori Malagas, kuhu soovijad ennast mõneks ajaks ümber võisid kolida (lennupileti pistis samuti pihku tööandja). Projekt oli nii edukas, et nad kavatsevad sellest teha iga-aastase traditsiooni.

Plaksutasin selle peale käsi ja tekkis kihk kohe a) LHVsse tööle joosta ja/või b) mingiks personalivaldkonna/tööandja brändingu visionääriks hakata. Kui nüüd tõsisemalt rääkida, on see loodetavasti särav sümptom üldisemast arengusuunast, kuhu kohalik töömaastik ühel hetkel (loodetavasti varem kui hiljem) tüürima hakkab. Ma ei mõtle isegi seda, et ettevõte tingimata välismaale terve kontori peaks sisustama, aga kaugtöö võimaldamine (ka pikemaks perioodiks kasvõi teisest riigist) võiks küll normaalsuseks muutuda. 

Ühest küljest räägime e-residentsusest ja soovist üha rohkem inimesi meie digitaalsesse kogukonda hõljuma tõmmata. Teisalt on meil hüüdlaused nagu “Talendid koju!”, mille keskne idee on inimesed just füüsiliselt(!) Eestisse kohale tuua. Äkki võiks nüüd korraldada vastuprogrammi “Jätame talendid koju” ja võimaldada neile nii paindlikke töötingimusi, et nad seda aastaringselt 9st 5ni ülemuse nina all tegema ei pea. P.S. Kui keegi arvab, et pilkkontakt töötajaga on lollikindlaim viis tagada, et ta päriselt tööd teeb (või ennast vähemalt tööluusi ajal ebamugavalt tunneb), siis mõelge uuesti.

Pildiotsingu haha good one gif tulemus

Riigikantselei ja Sotsiaalministeeriumi tellimusel koostatud analüüs “Tuleviku töö – uued suunad ja lahendused” nimetas samuti ühe tuleviku töövormina IKT põhise kaugtöö. Analüüs nentis, et tööandjate poolne peamine takistus ongi töötajate kontroll.

Kuigi töötegijale võib IKT-põhise mobiilse töövormi valik tuua kaasa suurenenud rahulolu ja kasvanud produktiivsuse, esitab selle töövormi rakendamine tööd andvale isikule mitmeid väljakutseid.

Olulisem neist on töötegija tööaja ja tulemuslikkuse jälgimine, mis muutub töötegija eemal viibides varasemast keerulisemaks. Varasema kontrollipõhise töökultuuri asemel eeldab IKT-põhise mobiilse töö kasutamine usalduslikku suhet töötaja ja tööandja vahel ning seeläbi ka erilist pingutust tööd andva isiku poolt, et võtta kasutusele uued juhtimismudelid.

Siiski pole tööandjatel varsti muud võimalust talendituru tingimustes ellu jääda, kui nende protsessidega kaasa minna. Kui töö tegemise vältimatuks eelduseks ei ole töötaja tagumiku kontakt kontoritooliga, toob paindlikkus lõpuks kasu nii töötajale, tööandjale kui ühiskonnale tervikuna.

  • Töötaja saab elada täisväärtuslikumat elu, sh asukohavabadust ja väiksemat tööga kaasnevat ajakulu (nt igapäevane kohalesõitmine).
  • Tööandja motiveeritumaid ning produktiivsemaid töötajaid, miks mitte ka vähenenud kontorikulusid ning väiksemat survet palga või töökeskkonnaga motiveerida.
  • Ühiskondlikul tasemel aitab see rohkem inimesi tööle tuua (mh liikumispuudega inimesi) ning neid seal ka kauem hoida (sest elu juhtub ka enne pensionit või finantsvabadust). Ka eelnimetatud analüüs juhib tähelepanu, et “uute töövormide kasutuselevõtt võib aidata lahendada Eesti majanduse ja tööturuga seotud struktuurseid probleeme pikemas perspektiivis”. Mingil määral võib see pidurdada ka linnastumist, sest (pea?)linna valgumine pole hädavajadus, et esiteks tööd leida ning seejärel igapäevane töölesõit vähegi talutavaks teha.

Kui paljudele teist on suur osa finantsvabaduse unistusest hoopis asukohavabadus? Kas ja kuidas selle suunas töötate?

Loo omale elu, millest pole vaja puhata..png

Kas ja kuidas inimesi kampaaniakorras rahatargaks õhutada

Sattusime paar postitust tagasi Varataskuga kommentaarides arutama, kas igal inimesel ikka on võimalik oma majanduslikku seisu parandada. Ehkki üksikisiku tasandil on tõesti igaühel potentsiaali oma olukorda muuta, puuduvad meil siiani oskused ühiskondlikul tasandil suurele hulgale inimestele sisemist motivatsioonisüsti anda. 

Eesti kohta on ju uuringutest selgunud, et inimeste teoreetilised rahateadmised on üllatavalt head, aga teadmiste ellurakendamises oleme hämmastavalt kehvad. See näitab, et pelk teadlikkuse tõstmine pole muutuste toomiseks piisav. 

Uurisin nüüd koolitöö jaoks sotsiaalkampaaniate tõhusust ning lugesin muuhulgas ühest uuringust, kus üritati inimesi kampaaniaga rohkem säästma motiveerida. Kodumailt mulle selliseid algatusi väga ei meenugi. Kammisin praegu ka Kuldmuna finalistid läbi ning meeldejäävaimad sotsiaalkampaaniad on aastast aastasse puudutanud pigem tervise, tule-, vee- või liiklusohutuse, helkurikandmise jmt valdkondi.

Eduka kampaania jaoks vaja selle sihtrühma väga hästi tunda. Eelnimetatud uuringu järgi käivad erineva majandusliku vastutustundega käsikäes erinevad iseloomuomadused ja hoiakud, mis mõjutavad vastuvõtlikkust kampaania sõnumile (Yoon, 2017).

Madala majandusliku vastutustundega inimesed on emotsionaalsemad. Nad kulutavad kompulsiivsemalt ning tunnevad kohustust vanusekaaslaste kulutamisharjumustega sammu pidada. Nende enesekontroll sõltub pigem välistest teguritest – nad usuvad, et õnn, juhus ja neid ümbritsevad inimesed mõjutavad nende majanduslikku olukorda – mistõttu nad loobuvad kontrollist oma elu üle ja annavad ahvatlustele kergemini järgi. Kompulsiivset kulutamist seostatakse iseloomuomadustega nagu sõltuvus, erutuse otsimine ning impulsiivse enesekontrolli puudumine. Kompulsiivsed kulutajad usuvad, et raha tõstab nende enesehinnangut (Yoon, 2017).

Kõrge majandusliku vastutustundega inimesed on rahaasjades distsiplineeritumad. Nad on oma tarbimises vähem kompulsiivsed, vähem materialistlikud ning hinna ja väärtuse tasakaalu osas teadlikumad. Nende enesekontroll on pigem sisemine, lähtub isiklikust põhjuslikkusest ja neil on vastutustunne oma käitumise ja selle tulemuste osas. Nad on enesekindlamad, iseseisvamad ning evivad eesmärgikindlamat käitumist (Yoon, 2017).

Teadupärast pööravad inimesed rohkem tähelepanu infole, mis kinnitab nende seniseid eluvalikuid ja uskumusi (muideks täitsa teaduslik värk – selle asja nimi on schema või congruity theory). See info asetub lihtsamini nende olemasolevasse maailmapilti ja tekitab inimeses hea tunde. Info, mis maailmapilti ei sobitu, meeldib inimesele hoopis vähem ja seda ei võeta ka naljalt omaks (Yoon, 2017).

Kui näiteks mina näen tänaval reklaami, mis õhutab mind rohkem säästma ning targemalt majandama, saan ma särada iseenese tubliduse aupaistes ja kogu ülejäänud päevaks kohe on kohe puhtam ning kuivem tunne. Selline sõnum kinnitab minu seniste eluvalikute õigsust ja motiveerib mind edaspidi veelgi tublim olema (et veel seda head tunnet tunda). Kui sama reklaami näeb inimene, kes ei oska, saa või tahagi oma rahaasju planeerida, tabab teda hoopis vastupidine reaktsioon – kellele ikka meeldib endast halvasti mõelda.

Mis siis aitaks? Uuringust selgus, et erineva majandusliku vastutustundega gruppidele tuleks läheneda erinevalt. Majanduslikult võimekatele piisab teadlikkuse tõstmise või positiivse soovitusega kampaaniatest täiesti. Vähemvõimekate veenmiseks tuleb lisaks sotsiaalsele normile (nt pensioniks säästmisele) selgelt välja tuua ka isiklik kasu, mis nad sellest saavad. Samuti leiti, et kuna majanduslikult vastutustundlikud inimesed tõenäoliselt juba niikuinii soovitud viisil käituvad, peaks kampaaniad just vähemvõimekatest lähtuvalt koostama (Yoon, 2017).

Kokkuvõttes on see artikkel ning uuring taas hea meeldetuletus, et me oleme erinevad ning mõtleme ja reageerime erinevalt. Tuleb lihtsalt iga rühma jaoks sobiv taktika välja töötada, sest massiline finantskirjaoskus on lõpuks ikka otsapidi ka kõige võimekamate probleem (nii see ühiskond õnneks või kahjuks toimib). Kui Eestis ühel hetkel otsustatakse mõni rahatarkuse teemaline sotsiaalkampaania ka käima lükata, peaks paari asja silmas pidama: 

  1. Enne kampaaniakorras pealelendamist tuleb soovitud sihtgruppi väga hästi tundma õppida, et oleks üldse lootust sõnumi kohalejõudmisele.
  2. N-ö valesti sihitud kampaania võib majanduslikult vähemvõimekates inimestes kaasa tuua hoopis sellise vastureaktsiooni, et nad soovitud eesmärgist veelgi kaugenevad.
  3. Seega mingil juhul ei tasu kampaaniaid lennukilt külvata ja ehku peale loota, et see kellelegi täppi ka läheb, sest see võib kasu asemel hoopis kahju teha.

Allikas: Yoon, H. J. (2017) Motivating Savings Behavior With Public Service Advertisements: Using Social Norms and Benefit Information to Encourage Savings. Journal of Nonprofit & Public Sector Marketing, 2017, vol. 29, no. 2, 148-168

TARGUTAN TARBIMISEST: eluase

targutantarbimisest

Andunud fännide tungival soovin üritan kirja saada isiklikud majandamispõhimõtted, kuigi iseendale tundub see kõik nii lihtne talupojatarkus, et isegi piinlik on nendega siia niimoodi lehvitama tulla. Üritasin esialgu küll kirja saada säästunippe, aga sellised “osta pool kana, tee sellest viite eri rooga ja ülejäänu(!?!) sügavkülmuta vanakuradi vanaema juubelini” tarkusi mul niikuinii jagada ei ole.

Ma usun hoopis rohkem sellesse, et inimene ise mõtleb enda jaoks selgeks, milliseid vajadusi, elumõnusid ning kvaliteedinõudmisi ta rahuldada tahab ning loob endale süsteemi iseenda võimluste ning prioriteetide sees. Lihtsalt oluline on endale aru anda, et väga vähesed tarbimisvalikud meie elus on paratamatus ja need enamasti justnimelt on valikud. 

Suurem osa minu majandamismaneere pärinevad juba tudengiajast, kui arveldasin aasta peale jaotatud õppelaenu ning vanematelt saadava igakuise toetusega. Mingis mõttes oli see raha planeerimise õppimiseks eriti hea mudel, sest iga-aastane õppelaenu baas arendas pikaajalist planeerimist ja samas andis ebaregulaarsete kulutuste osas mänguruumi. 

Säästunippidest rääkides on kombeks alustada peaaegu klišee-staatusse langenud igapäevase latte-kohvi näitega, ehk rõhutakse väikestele kulutustele. Minu meelest on igapäevaste otsuste kõrval vähemalt sama olulised ka suured otsused, ehk teen otsa lahti kõige suurema kulutusega, milleks on eluase.

Üüripind

Enamik meist alustab oma iseseisvat elu siiski üüripinnalt ja fikseeritud kuueelarve puhul on see peamine koht, mille arvelt vabastada raha muuks meelelahutuseks, säästmiseks või investeerimiseks. Ehkki kinnisvaraportaale vaadates võib tunduda, et suuremates linnades sööstavad hinnad täiskiirusel taeva poole, eksisteerib paralleelselt avaliku üürituruga ka hoopis mõistlikuma tasemega üürimaailm. Ma olen ise elu jooksul päris palju üürikortereid vahetanud, aga pole kunagi elanud turuhinnaga korteris, rääkimata maakleritasu maksmisest.

Nimelt käivad parimad korterid käest kätte, mõnedes pole omanik viitsinud üüri tõsta juba krooniajast saadik, hoolimata sellest, et esialgse lepingu päevilt ei ela korteris enam hingelistki. Kuidas selliseid kortereid leida? Tutvuste kaudu muidugi – kuula maad, ega sõprade või sõprade sõprade hulgas pole keegi eluaset vahetamas või korterinaabri otsingutel. Suur osa üürileandjatest eelistab pikaajalist minimaalse pingutusega üürisuhet maksimaalsele võimalikule kasule.

Üüripinna puhul olen lähtunud ennekõike funktsionaalsusest, ehk asukohast ja suhteliselt minimaalsetest tingimustest. Pole mõtet maksta ülistiilselt disainitud korteri eest, kui see suure üürikulu tõttu isikliku kodu soetamist näiteks aastaid edasi lükkab. Pealegi annavad oma asjad ning veidi sättimist esialgu trööstituna tundunud pinnale enamasti hoobilt palju juurde.

Isiklik eluase

Eestlastele on omane suhteliselt romantiseeriv lähenemine kinnisvarale, ehk kodu ostetakse igavesest ajast igavesti, põlvest põlve, aamen. Ma ise liigset emotsionaalset sidet kodu kui hoonega ei evi ning usun sellesse, et kodu teevad siiski inimesed (ning valitud esemed). Mujal maailmas on funktsionaalne lähenemine kodule ka rohkem levinud ning eluaset vahetatakse vastavalt eluetapi vajadustele üsna lihtsalt.

Kui võimalik, on Eestis enamasti soodsam oma eluaset omada, aga minu nägemuses tasub vähemalt esialgu lahti lasta sellest “siin murutanumal saavad minu laste jalakesed tatsuma” kujutluspildist ja osta lihtsalt mõistlik hinna-kvaliteedi-asukoha jmt parameetritega kodu. Kindlasti pole mõtet osta nii kallist pinda, kui pank vähegi laseb, vaid hoida koduga kaasnevad kohustuslikud kulud (nii laenumakse, kommunaalide, kaasnevate transpordikulude kui hilisema remondikulu mõttes) madalad.

Kindlasti pole mõtet tormata trendikatesse piirkondadesse (a’la Supilinn või Kalamaja), kus kinnisvara hinna tõusuruum on juba ammendunud või isegi varuga ette laenatud (ehk mullis). Vaata neid piirkondi, mis on logistiliselt heas asukohas, aga (veel) hipsterite laine ette jõudnud pole – seal hakkab lähiajal ilmselt kiire arendus pihta. Näiteks Tartu Ülejõe piirkond oli aastaid “valel pool jõge”, aga nüüd kerkib seal uusarendusi kui seeni pärast vihma. Tegelikult on sealt südalinna hoopis lühem maa, kui enamikest Karlova või Tähtvere piirkondadest, mis on seni olnud kordades kõrgemalt hinnatud.

Samuti tundub meie kliimas mõttetu osta 3-toaline või veelgi suurem korter, kui lastetegu niipea plaanis pole või elukaaslastki pildil ei paista. Esiteks on suurema (=kallima) korteri jaoks vaja hoopis kauem stardikapitali koguda. Teiseks kulub aastate jooksul tühjana seisvate ruutmeetrite kütmisele ja hooldamisele märkimisväärne summa, mille võiks vahepeal mujale tööle panna. Iseasi kui vabasse tuppa võetakse elama üürnik või pakutakse seda AirBnb kaudu välja (selle tasuvus oleneb juba korteri ning asukoha atraktiivsusest). Lisaks on esialgu tillukest korterit ostes tõenäoline, et hiljem suurema korteri ostul lubab pank esimese korteri samadel tingimustel alles jätta (muidugi üldise laenuvõimekuse piires), mille kaudu on võimalik tekitada endale esimene üürikorter.

Kokkuvõttes:

  1. Üürika puhul lähtu praktilisusest ja kasuta tutvusi.
  2. Enamasti on soodsam kodu omada, aga pea silmas, et see pole sisuliselt investeering vaid ennekõike kulu.
  3. Optimeeri elupinnaga kaasnevaid kulusid, sest selle arvelt on võimalik mujal hoopis kiiremini investeerimise lumepalli veerema lüüa.
  4. Ürita kodu ostule läheneda kaine kaalutlusega, sest elupäevade lõpuni ühes kohas elamise praktilisus ja tõenäosus on muutumas.

Toompark.png

Investeerimishoroskoop 2018

Viskasin siin sügisel seoses aktsia-emotsioonostudega nalja, et nii emotsionaalselt jätkates hakkan varsti investeerimishoroskoope ning portfelli feng shui’d pakkuma. Ja siin ma nüüd olen – kolmas silm on avanenud ning valmis kuulutama surematut tõde alanud aasta peamiste rahasündmuste ning -väljakutsete kohta. Ühtlasi pean ära mainima, et horoskoobikirjutamine on palju raskem töö, kui ma arvata oleks osanud – minust vist rahamaailma järgmist Igor Pange siiski ei saa. Üheks aastaks on see tänamatu töö siiski ette ära tehtud, seega head avastamisrõõmu! 

Pildiotsingu big bang theory gif tulemus


Jäär

Jäära sihikindlus on kõigile teistele investoritele eeskujuks. 50% klubisse kuulus ta juba 5-aastaselt ning on praeguseks murdnud 90% klubisse. Aasta väljakutseks on oht surnuks nälgida. Merkuurist mööduv Veenus aitab leida tasakaalu parema homse ning elamisväärse tänase vahel.


Sõnn

Sõnni agressiivne investeerimistaktika on viinud ta näiliselt ülitootliku ent praktikas võlgadesse hangunud laenuportfellini, mis ei ela ega sure. Kogu selle saaga kandmisel tuludeklaratsiooni võib teda tabada läbipõlemine ning maksuameti uurimine. Aasta väljakutse on protsentarvutuse lihvimine meistritasemele.


Kaksikud

Kaksikute õuele jõuab finantsvabadus, mis jätab ta ootamatult peataolekusse. Tuleb välja, et enese rahavaldkonnas arendamise kõrval pole ta piisavalt pühendanud uurimisele, kes ta ise on ning mida vabadus talle tähendab. Aasta väljakutse on suhtes rahaga iseennast mitte ära kaotada.


Vähk

Vähk harib end investeerimisteemadel juba eelmisest majanduskriisist saadik, ent pole suutnud leida ideaalset momenti turule sisenemiseks. Samal ajal teeb tema visalt kogutud raha väärtus arvelduskontol vaikset vähikäiku. Aasta väljakutse on taibata, et ka mitte midagi tegemises peitub risk.


Lõvi

Lõvi proovib alati julgelt kätt kõigi uute investeerimisvõimalustega ning on juba mõnda aega oma arvutisse hoogsalt erinevaid digimünte kaevandanud. Suvise äikesetormi ajal lööb talle äike majja ning hävitab hetkega kogu koduse tehnika, sh eelnimetatud arvuti. Lõvil puudub kodukindlustus. Ja Lõvi ei teinud oma krüptorahast ühtegi varukoopiat. Ära ole nagu Lõvi. Aasta väljakutse on teha vahet vajalikel riskidel ning rumalusel.


Neitsi

Neitsi otsustab naasta juurte manu ning hakata üles harima esiisade metsa. Kevadistel istutustöödel varitseb teda puugioht, suvel avastab ta endal allergia massiliste sääsehammustuste vastu. Hiljemalt sügiseks naaseb Neitsi linna ning ettevõtmise kasum piirdub sitke füüsise ja oma metsast võetud jõulukuuse pealt kokkuhoitud rahaga. Aasta väljakutse on mitte kiinduda tehtud vigadesse, isegi kui neisse on juba palju aega investeeritud.


Kaalud

Kaalusid tabab pärast aastatepikkust tasakaalukat elu väiksemat sorti keskeakriis. Armukese soetamise asemel müüb ta maha oma aktsiad ning soetab sportauto, mida esimese tänavaauguga kohtumisel kibedalt kahetseb. Aasta väljakutseks on portfell tagasi tasakaalu saada. Saturni liikumine aitab tal mõista, et elu headus peitubki enamasti argistes asjades.


Skorpion

Sarnane tõmbab sarnast, ehk mürgine skorpion soetab tänavu meelemürkide osakuid – valikusse jäävad nii meditsiinilise marihuaana kui kohvitootjate aktsiad. Aasta väljakutse on teenitavat tulu mitte Statoili lattede peale laiaks lüüa.


Ambur

Ambur sihib samuti turu parimaid diile, pendeldades oma tehingutega kauplemise ning investeerimise vahel. Seetõttu õnnestub tal peamiselt lõigata mõlema valdkonna probleeme, aga mitte vilju. Aasta väljakutse on teada, miks sa midagi teed ning jääda oma strateegia juurde.


Kaljukits

Kaljukits hüpleb mööda erinevaid investeerimisinstrumente, proovides kätt nii aktsiates kui erinevates ühisrahastusportaalides. Hoogsa hüplemise ning liigse püsimatusega suudab ta algselt investeeritud 1000 eurost aasta lõpuks teha 800, sest tehingute teenustasud söövad ära nii kasumi kui enamgi veel. Aasta väljakutse on lasta ajal iseenda eest tööd teha.


Veevalaja

Veevalaja ostis pärast riigikohtu otsust Tallinna Vee aktsiaid veelgi juurde ning naudib ülejäänud ustavate TVEAT jüngrite toel aktsia hinna mõõdukat tõusu. Tagala kindlustamiseks laseb ta paralleelselt käiku hagi kohaliku vee-ettevõtte ning omavalitsuse vastu väitel, et tavatarbijalt vee eest tasu nõudmine on inimõiguste vastane. Aasta väljakutse on kõige selle kõrvalt üldse oma põhitööks ning elukutseks aega leida.


Kalad

Kalad saavad tänavu Ameerika vanaonult päranduse, mille hulka kuulub põllumaad, metsa ning sularaha. Varade haldamiseks on vaja välja töötada optimaalne investeerimisstrateegia, mis võib rikkuda peresuhteid ning tekitada soorituspinge Kalades endis. Aasta väljakutse on jääda oma plaanidele ning väärtustele truuks, isegi kui lähedased alalhoidlikust majandamisest aru ei saa.

2018. aasta eesmärgid

Täna algas uus aasta JA uus nädal, ehk tegemist on kõigi uute alguste ja hüpoteetiliste eneseparandamiste emaga. Kuna ma klassikalistesse uusaastalubadustesse ei usu (sellises “joon vähem”, “kaalun rohkem” stiilis) ning eesmärke püstitan pigem jooksvalt ja vastavalt inspiratsioonile, siis midagi rabavat siit oodata ei ole. Pildiotsingu new year new me meme tulemus

Eesmärke on mul enamasti kolmes valdkonnas – raha/töö, reisimine ja sport. Mõned raha- ja/või karjääriverstapostid märgin siiski ära, mis aasta pärast saavutatud võiks olla.

1. Kool ära lõpetada

Senise tempoga jätkates ei tohiks selle saavutamises küll küsimust olla, lihtsalt endast parima andmise motivatsioon kipub veidi tuhmuma. Kuna tegemist on hetkel minu suurima vaba aja röövliga, vabaneb lõpetamise järel meeletu ressurss, mida siis uute ideede teenistusse rakendada. Tegelikult on see omamoodi kurb, kuidas ka kõige paremate kavatsustega alanud haridustee (õpin ainult endale jne) lõpuks mingiks lõpetamise suunas nühkimiseks taandub. Siiski on kogemus olnud hindamatu ning ma poleks arvanud, et teist ringi magistris vana hea alma mater mind nii positiivselt üllatada suudab.

2. Praegu rohkem mitte kooli minna 😀

Eelnevale halale vaatamata on mul veel mõned õppimisideed, mida ma teoorias võiks kohe ellu viima hakata. Kuna “30-aastaselt kolm magistrit” ei oleks enam konukrentsieelis, vaid pigem kõneleks mingist parandamatust iseloomuveast, jätan praegu siiski vahe vahele ning panustan veidi juba kogutud oskuste ellurakendamisse ka.

3. Juba välja kuulutatud 30. sünnipäeva netoväärtuse eesmärk

Vana hea 20 000 sammas, mille otsa ronida. Kuna eesmärgist aasta lõpuni on veel ligi kaks kuud, võiks sellele vahepeal veel tuhat või paar selga tiksunud olla.

4. Tekitada arvuti/kaugtööpõhine lisasissetulek ettevõtluses

See on üks koht, kuhu ma oma koolivaba aja suvest suunata tahan. Tahame tulevikus elukaaslasega omale vähemalt mõneks ajaks tekitada elustiili, kus võime elada ükskõik kus (olgu siis paar kuud Kuressaares või talve mõnes lühikese püksi sõbralikus kliimas). Oleme arvestanud, et selleks peaks meil 2,5 peale (koer kaasaarvatud) olema igakuine kogusissetulek ca 2000 eurot. Kuna investeerides sinna niipea ei jõua, on alternatiiviks sissetuleku eraldamine statsionaarsest kontoritoolist.

Milliseid põnevaid eesmärke teie püstitasite?