TARGUTAN TARBIMISEST: eluase

targutantarbimisest

Andunud fännide tungival soovin üritan kirja saada isiklikud majandamispõhimõtted, kuigi iseendale tundub see kõik nii lihtne talupojatarkus, et isegi piinlik on nendega siia niimoodi lehvitama tulla. Üritasin esialgu küll kirja saada säästunippe, aga sellised “osta pool kana, tee sellest viite eri rooga ja ülejäänu(!?!) sügavkülmuta vanakuradi vanaema juubelini” tarkusi mul niikuinii jagada ei ole.

Ma usun hoopis rohkem sellesse, et inimene ise mõtleb enda jaoks selgeks, milliseid vajadusi, elumõnusid ning kvaliteedinõudmisi ta rahuldada tahab ning loob endale süsteemi iseenda võimluste ning prioriteetide sees. Lihtsalt oluline on endale aru anda, et väga vähesed tarbimisvalikud meie elus on paratamatus ja need enamasti justnimelt on valikud. 

Suurem osa minu majandamismaneere pärinevad juba tudengiajast, kui arveldasin aasta peale jaotatud õppelaenu ning vanematelt saadava igakuise toetusega. Mingis mõttes oli see raha planeerimise õppimiseks eriti hea mudel, sest iga-aastane õppelaenu baas arendas pikaajalist planeerimist ja samas andis ebaregulaarsete kulutuste osas mänguruumi. 

Säästunippidest rääkides on kombeks alustada peaaegu klišee-staatusse langenud igapäevase latte-kohvi näitega, ehk rõhutakse väikestele kulutustele. Minu meelest on igapäevaste otsuste kõrval vähemalt sama olulised ka suured otsused, ehk teen otsa lahti kõige suurema kulutusega, milleks on eluase.

Üüripind

Enamik meist alustab oma iseseisvat elu siiski üüripinnalt ja fikseeritud kuueelarve puhul on see peamine koht, mille arvelt vabastada raha muuks meelelahutuseks, säästmiseks või investeerimiseks. Ehkki kinnisvaraportaale vaadates võib tunduda, et suuremates linnades sööstavad hinnad täiskiirusel taeva poole, eksisteerib paralleelselt avaliku üürituruga ka hoopis mõistlikuma tasemega üürimaailm. Ma olen ise elu jooksul päris palju üürikortereid vahetanud, aga pole kunagi elanud turuhinnaga korteris, rääkimata maakleritasu maksmisest.

Nimelt käivad parimad korterid käest kätte, mõnedes pole omanik viitsinud üüri tõsta juba krooniajast saadik, hoolimata sellest, et esialgse lepingu päevilt ei ela korteris enam hingelistki. Kuidas selliseid kortereid leida? Tutvuste kaudu muidugi – kuula maad, ega sõprade või sõprade sõprade hulgas pole keegi eluaset vahetamas või korterinaabri otsingutel. Suur osa üürileandjatest eelistab pikaajalist minimaalse pingutusega üürisuhet maksimaalsele võimalikule kasule.

Üüripinna puhul olen lähtunud ennekõike funktsionaalsusest, ehk asukohast ja suhteliselt minimaalsetest tingimustest. Pole mõtet maksta ülistiilselt disainitud korteri eest, kui see suure üürikulu tõttu isikliku kodu soetamist näiteks aastaid edasi lükkab. Pealegi annavad oma asjad ning veidi sättimist esialgu trööstituna tundunud pinnale enamasti hoobilt palju juurde.

Isiklik eluase

Eestlastele on omane suhteliselt romantiseeriv lähenemine kinnisvarale, ehk kodu ostetakse igavesest ajast igavesti, põlvest põlve, aamen. Ma ise liigset emotsionaalset sidet kodu kui hoonega ei evi ning usun sellesse, et kodu teevad siiski inimesed (ning valitud esemed). Mujal maailmas on funktsionaalne lähenemine kodule ka rohkem levinud ning eluaset vahetatakse vastavalt eluetapi vajadustele üsna lihtsalt.

Kui võimalik, on Eestis enamasti soodsam oma eluaset omada, aga minu nägemuses tasub vähemalt esialgu lahti lasta sellest “siin murutanumal saavad minu laste jalakesed tatsuma” kujutluspildist ja osta lihtsalt mõistlik hinna-kvaliteedi-asukoha jmt parameetritega kodu. Kindlasti pole mõtet osta nii kallist pinda, kui pank vähegi laseb, vaid hoida koduga kaasnevad kohustuslikud kulud (nii laenumakse, kommunaalide, kaasnevate transpordikulude kui hilisema remondikulu mõttes) madalad.

Kindlasti pole mõtet tormata trendikatesse piirkondadesse (a’la Supilinn või Kalamaja), kus kinnisvara hinna tõusuruum on juba ammendunud või isegi varuga ette laenatud (ehk mullis). Vaata neid piirkondi, mis on logistiliselt heas asukohas, aga (veel) hipsterite laine ette jõudnud pole – seal hakkab lähiajal ilmselt kiire arendus pihta. Näiteks Tartu Ülejõe piirkond oli aastaid “valel pool jõge”, aga nüüd kerkib seal uusarendusi kui seeni pärast vihma. Tegelikult on sealt südalinna hoopis lühem maa, kui enamikest Karlova või Tähtvere piirkondadest, mis on seni olnud kordades kõrgemalt hinnatud.

Samuti tundub meie kliimas mõttetu osta 3-toaline või veelgi suurem korter, kui lastetegu niipea plaanis pole või elukaaslastki pildil ei paista. Esiteks on suurema (=kallima) korteri jaoks vaja hoopis kauem stardikapitali koguda. Teiseks kulub aastate jooksul tühjana seisvate ruutmeetrite kütmisele ja hooldamisele märkimisväärne summa, mille võiks vahepeal mujale tööle panna. Iseasi kui vabasse tuppa võetakse elama üürnik või pakutakse seda AirBnb kaudu välja (selle tasuvus oleneb juba korteri ning asukoha atraktiivsusest). Lisaks on esialgu tillukest korterit ostes tõenäoline, et hiljem suurema korteri ostul lubab pank esimese korteri samadel tingimustel alles jätta (muidugi üldise laenuvõimekuse piires), mille kaudu on võimalik tekitada endale esimene üürikorter.

Kokkuvõttes:

  1. Üürika puhul lähtu praktilisusest ja kasuta tutvusi.
  2. Enamasti on soodsam kodu omada, aga pea silmas, et see pole sisuliselt investeering vaid ennekõike kulu.
  3. Optimeeri elupinnaga kaasnevaid kulusid, sest selle arvelt on võimalik mujal hoopis kiiremini investeerimise lumepalli veerema lüüa.
  4. Ürita kodu ostule läheneda kaine kaalutlusega, sest elupäevade lõpuni ühes kohas elamise praktilisus ja tõenäosus on muutumas.

Toompark.png

3 thoughts on “TARGUTAN TARBIMISEST: eluase

  1. kodu ostmisel/üürimisel üks hea säästunipp – otsi lokaalse küttega kodu (väldi keskkütet). Talvel nädalaks Balile (või Piirissaarele) lennates saad kütte maha keerata. Samas ka 2-3 päeva kodust eemal olles pole mõtet tühjalt seisvat ruumi kütta sama hooga.

    1. Tõsi-tõsi! Eriti odav on veel ise kütta. Vahepeal elasin aastaid ahiküttega korterites, sest a) hipster value enne kui hipsterlus meinstriimiks sai ja b) ikka sigaodav on. Praeguse elustiili juures ei ole enam valmis ennast toasooja nimel ahju külge aheldama, aga eriti tudengina tasub ennast sellisesse ebamugavustsooni panna küll – tasub ära ja teisalt hindad hiljem mugavusi rohkem. Kui nullist oma elamist ehitaks, siis planeeriks sinna ka mingi kombineeritud kütte variandi sisse.

      1. lokaalne gaasiküte või õhksoojuspump. olen elanud mõlema variandiga ja võrreldes kulusid nõuka aegse paneelmajaga on vahe märgatavalt viimase kahjuks

Ütle sõna sekka