Finantsvabaduse noorem vend – asukohavabadus

„Kuidas sa kunagi päris elus hakkama kavatsed saada?“ ahastas minu klassijuhataja, kui kord ennemuistsel aal veerandi lõpus mu puudumisi kokku luges. Nimelt pidin toona kooli jõudmiseks ärkama juba kell 5:30 ja valisin selle asemel sageli väljamagamise ning kodus õppimise. Koolis kohal käisin siis, kui seda oli päriselt vaja, ehk peamiselt kontrolltöid tegemas. Hoolimata väga headest tulemustest olid minu puudumised talle pinnuks silmas lõpuaktuseni välja.

Kümme aastat hiljem võin murelikule õpetajale kinnitada, et „päris elu“ on õnneks osutunud hoopis mitmekesisemaks, kui toona oleks võinud ette aimata. Tänapäeval mõistetakse üha enam, et inimeste töörütm ja -stiil, töökeskkonna vajadused ning isegi ööpäevane bioloogiline rütm on väga erinevad. Kui nendega arvestada, suureneb ka produktiivsus. Eriti aktuaalne on see olukorras, kus aina suurem ja väärtuslikum osa tööst tehakse mõttega.

Töötaja ning tööandja suhe, samuti inimeste suhtumine töötamisse üleüldiselt on muutumas. Elu pole enam miski, mis juhtub siis, kui tööst aega üle jääb, vaid võimetele, vajadustele ning eesmärkidele vastavat tööd võetakse elustiili lahutamatu osana. Teatud palgatasemest alates ei ole inimese motivaatoriks enam raha vaid muud tegurid ning tööandja peab üha enam pingutama, et tipptegijaid endale tõmmata.

Ilmselt pole enamiku finantsvabaduse suunas pürgijate eesmärk palgaikkest vabanemisel jalad täiesti seinale visata, vaid ajada oma asja ning enda tingimustel. Näiteks minu enda esimene unistus on viljeleda nii paindlikku eluviisi, et soovi korral võin veeta talve Kreekas ning kevade kasvõi Viljandis. Nimetagem seda siis geograafiliseks vabaduseks või e-nomaadluseks. Eestist lõplikult lahkumise või töötamisest loobumise ihalust mu unistuste seas küll pole ning kindlasti on minusuguseid veel palju.

Lisaks üldisele vabadusele annab teises kultuuriruumis töötamine sellele kogemusele ka hoopis teise mõõtme, kui lihtsalt kiire nädalane reisike teise riiki. Näiteks kui ühe projektiga kuu aega Indias koolitusel olin, käisime E-R kursusekaaslastega päeval koolis, õhtuti väljas või asju ajamas ning nädalavahetused olid pühendatud ringiseiklemisele. Võõral maal oma argitoimetusi tehes võid tõsimeeli öelda, et oled seal elanud. See ei pea kehtima ainult eksootilistele seiklustele, vaid samasugune vahe on päriselt kuskile Soomaa metsa kolimisel või ilusate ilmadega nädalavahetuseti maakodus käimisel.

Seetõttu oli mul eriline rõõm lugeda LHV vingetest katsetustest oma töötajate rahulolu suurendamisel – nimelt on nad samuti taibanud, et töö on tänapäeval pigem elustiili osa ja karjäärieesmärkides on igas vanuses inimestel toimunud suur nihe. Ennekõike hinnatakse töö ja eraelu tasakaalu ning paindlikkust. Töötajate turgutamiseks avas LHV käesoleval talvel kliimapaguluskontori Malagas, kuhu soovijad ennast mõneks ajaks ümber võisid kolida (lennupileti pistis samuti pihku tööandja). Projekt oli nii edukas, et nad kavatsevad sellest teha iga-aastase traditsiooni.

Plaksutasin selle peale käsi ja tekkis kihk kohe a) LHVsse tööle joosta ja/või b) mingiks personalivaldkonna/tööandja brändingu visionääriks hakata. Kui nüüd tõsisemalt rääkida, on see loodetavasti särav sümptom üldisemast arengusuunast, kuhu kohalik töömaastik ühel hetkel (loodetavasti varem kui hiljem) tüürima hakkab. Ma ei mõtle isegi seda, et ettevõte tingimata välismaale terve kontori peaks sisustama, aga kaugtöö võimaldamine (ka pikemaks perioodiks kasvõi teisest riigist) võiks küll normaalsuseks muutuda. 

Ühest küljest räägime e-residentsusest ja soovist üha rohkem inimesi meie digitaalsesse kogukonda hõljuma tõmmata. Teisalt on meil hüüdlaused nagu “Talendid koju!”, mille keskne idee on inimesed just füüsiliselt(!) Eestisse kohale tuua. Äkki võiks nüüd korraldada vastuprogrammi “Jätame talendid koju” ja võimaldada neile nii paindlikke töötingimusi, et nad seda aastaringselt 9st 5ni ülemuse nina all tegema ei pea. P.S. Kui keegi arvab, et pilkkontakt töötajaga on lollikindlaim viis tagada, et ta päriselt tööd teeb (või ennast vähemalt tööluusi ajal ebamugavalt tunneb), siis mõelge uuesti.

Pildiotsingu haha good one gif tulemus

Riigikantselei ja Sotsiaalministeeriumi tellimusel koostatud analüüs “Tuleviku töö – uued suunad ja lahendused” nimetas samuti ühe tuleviku töövormina IKT põhise kaugtöö. Analüüs nentis, et tööandjate poolne peamine takistus ongi töötajate kontroll.

Kuigi töötegijale võib IKT-põhise mobiilse töövormi valik tuua kaasa suurenenud rahulolu ja kasvanud produktiivsuse, esitab selle töövormi rakendamine tööd andvale isikule mitmeid väljakutseid.

Olulisem neist on töötegija tööaja ja tulemuslikkuse jälgimine, mis muutub töötegija eemal viibides varasemast keerulisemaks. Varasema kontrollipõhise töökultuuri asemel eeldab IKT-põhise mobiilse töö kasutamine usalduslikku suhet töötaja ja tööandja vahel ning seeläbi ka erilist pingutust tööd andva isiku poolt, et võtta kasutusele uued juhtimismudelid.

Siiski pole tööandjatel varsti muud võimalust talendituru tingimustes ellu jääda, kui nende protsessidega kaasa minna. Kui töö tegemise vältimatuks eelduseks ei ole töötaja tagumiku kontakt kontoritooliga, toob paindlikkus lõpuks kasu nii töötajale, tööandjale kui ühiskonnale tervikuna.

  • Töötaja saab elada täisväärtuslikumat elu, sh asukohavabadust ja väiksemat tööga kaasnevat ajakulu (nt igapäevane kohalesõitmine).
  • Tööandja motiveeritumaid ning produktiivsemaid töötajaid, miks mitte ka vähenenud kontorikulusid ning väiksemat survet palga või töökeskkonnaga motiveerida.
  • Ühiskondlikul tasemel aitab see rohkem inimesi tööle tuua (mh liikumispuudega inimesi) ning neid seal ka kauem hoida (sest elu juhtub ka enne pensionit või finantsvabadust). Ka eelnimetatud analüüs juhib tähelepanu, et “uute töövormide kasutuselevõtt võib aidata lahendada Eesti majanduse ja tööturuga seotud struktuurseid probleeme pikemas perspektiivis”. Mingil määral võib see pidurdada ka linnastumist, sest (pea?)linna valgumine pole hädavajadus, et esiteks tööd leida ning seejärel igapäevane töölesõit vähegi talutavaks teha.

Kui paljudele teist on suur osa finantsvabaduse unistusest hoopis asukohavabadus? Kas ja kuidas selle suunas töötate?

Loo omale elu, millest pole vaja puhata..png

2 thoughts on “Finantsvabaduse noorem vend – asukohavabadus

  1. Selline vabadus oleks tõesti kõige parem! Mulle on inspiratsiooniks Jaak Roosaare, kes mingil määral juba sellist vabadust ka oma viimases blogipostituses eksponeerib!

    1. Tema elustiil on tõesti inspireeriv. Päris selline nomaad, kelle asjad mahuvad ühte kotti ning pool aega kulub normaalse wifiga sihtriigi otsimisele, ka olla ei tahaks. Pikas perspektiivis (nt lastega) pole see enam jätkusuutlik ka.

Ütle sõna sekka