Veebruar – nii edukas paastukuu oli, et paastusin 10 eurot vaesemaks

Sellel ajal, kui teised finantsvabadusvõitlejad entusiasmist pulbitsedes paastukuu challenge’it tegid, pudenesin mina saanilt nii kaugele maha, et pole vist isegi samas kliimavööndis enam. Nimelt suutsin juulikuust saadik esimest korda netoväärtuse kasvatamisega miinusesse minna – seekord jäi allakäik küll kümne euro kanti.

Miinus tulenes peamiselt suurest kulutamisest, aga ka aktsiaturu kõikumisest ning üldisest hoogsast lustielust. Peamise kuluartikli “õnnetuid asjaolusid” olen siin juba paljastanud ka, ehk mind kositi vahepeal ära ja pulmapidamine on vist kõige ebasäästlikum tegevus üldse. Veebruaris ostsime ära piletid Filipiinidele, mis lõi kotist minema üle 500 euro. 

Lisaks ostsin ära kevadise reisi lennupiletid ja majutuse, ehk lähen märtsis nädalaks Napoli kanti ning Rooma. Piletid ning südalinna öömajad maksid ca 270 eurot nägu. Siia lisandub muu nipet-näpet, näiteks maikuu maratonitripi hotell ning erinevad üritused, kingitused jmt, mis mõnekümne euro kaupa mitte-hädavajalikke kulutusi tekitasid.

Tagatipuks suutsin kodus pasta nii õnnetult üle keeta, et peaaegu oleks pidanud kõigele lisaks uue ahju ostma. Õnneks läks selle probleemiga nii, nagu paljude probleemidega ikka juhtub – kui piisavalt kaua oodata, läheb ise üle, ehk ahi oli paari nädalaga ise töökorda tagasi kuivanud.

Oma osa miinusest andis ka aktsiaturgude kõikumine, sest ehkki panin kasvukontole regulaarselt raha juurde, kukkus väärtpaberiportfelli väärtus tervikuna umbes 200 eurot. Mis siis ikka, isegi mu ema ütles seepeale, et “aga see käibki nii ju”. No käib jah. 😀

Muuhulgas kandsin Bondorast välja veidi üle 20 euro. Tegemist on esimese reaalse kasumiga, sest väljumisel sain sealt esimese hooga tagasi ainult sissekantud summa. Hetkel on portaalis kinni veel 63 eurot, millest 46 on võlas (ehk ülejäänu formaalne maksetähtaeg pole veel saabunud). Ma parem hinge kinni ei pea selle laekumist oodates. 😀

Hõiva

Kokkuvõttes on tegelikult imekspandav, et ma sellise prassimise ja osturalli juures veel põhimõtteliselt nulli tulin. Oleks tulumaksutagastus õigel hetkel üle tulnud, oleks isegi natuke plussi jäänud.

Prognooside paranemise märke ei paista ka märtsis, sest esiteks kulub raha veel Itaalia reisile ning teiseks on vaja ära maksta järgmine suur ports pulmakulusid – sviit, Filipiinide majutuse broneerimistasu, siselennud ja nipet-näpet veel. Pigem tahame need kulud ühe ropsuga ära teha, ehk lähiajal teeme end hoogtöökorras rahast lagedaks, et hiljem rahus edasi koguda ning nautida saaks. #teemeära


Netoväärtusest rääkides sattusin Finantsaabitsat sirvima ja seal oli oma netoväärtuse hindamiseks välja toodud järgmine rusikareegel:

1990. aastate lõpus USA-s bestselleriks saanud ja ka eesti keelde tõlgitud raamatu “Naabermaja miljonär: rikaste hämmastavad saladused” autorid William D. Danko ja Thomas J. Stanley soovitavad puhasväärtuse taseme hindamiseks järgmist rusikareeglit.
1. Liitke kokku oma aastane maksude-eelne puhastulu kõigist allikatest: palk, dividendid, intressitulu, autoritasud jne. Siin on õige arvesse võtta üksnes korduva iseloomuga tulusid. Kindlasti on selliseks tuluks palk, samuti tulud ettevõtlusest ja investeeringutelt, aga mitte pärandus.
2. Korrutage maksude-eelne puhastulu oma vanusega.
3. Jagage korrutis kümnega. Saadav tulemus ongi Teie eas ja sissetulekuga inimese puhasväärtuse soovituslik minimaalne tase.
4. Kui Teie tegelik puhasväärtus on eelmise tehtega saadud numbrist üle kahe korra suurem, olete tubli rikkuse koguja. Kui see on eelmise tehtega saadud summast alla poole, olete liiga suur kulutaja.

Selle järgi peaks mu netoväärtus praegu olema juba umbes 70 000 eurot ja ma poleks isegi veel tubli. 😀 Mu neto pole ka pensionifondi sisse arvestades poolelegi lähedal ja iga lisanduva aastaga see summa muidugi halastamatult kasvab. Kui ma nüüd järgi mõtlen, ei tea ma vist lähedalt ühtegi endavanust inimest, kellel see “õigel” tasemel oleks (kui ta just pärandust pole saanud).

Enesetunde silumiseks toksisin oma andmed globalrichlisti ka sisse ja selle järgi olen maailma 1,2% rikkaimate inimeste seas. Abiks ikka. 🙂 Kuigi see rusikareegli netoväärtuse latt jäi nüüd kriipima küll.

Kooselu ja abielu vormide tähtsus investeerimises ning mammutseletus minu lemmik-abieluvararežiimi kohta

Paarisuhtes kerkib vältimatult üles erinevaid rahalisi erimeelsusi ning väärtuste konflikte. Seda enam tuleb neid mängu investeerides, kui paari riskitaluvus, säästmisvajadus või -võimekus on erinevad. Ma ei hakka lahkama seda, kas ja kuidas toime tulla olukorraga, kus paari suhtumine rahasse on täiesti erinev. Muidugi on suhteharmoonia eelduseks see, kui väärtused suurel määral siiski kokku lähevad, kuid ka ideaalilähedases harmoonias võib teise poole inspireeriva säästlikkuse ja irriteeriva kitsiduse vahel olla vaid üks samm.

Hetkel tahan rääkida aga n-ö puhttehnilisest poolest, kuidas paarielu erinevad vormid omavahelisi varaküsimusi ja täpselt investeerimist üldse mõjutavad ning mida peaks koos- ja abielus olevad paarid silmas pidama.

Kooselu, abielu ja investeerimine.png

Puhttehniliselt jagunevad enamik kahe inimese vahelisi majandus-romantilisi liite kooseludeks ja abieludeks. Kooselud omakorda võivad olla registreeritud või registreerimata. Abielus võib valida varasuheteks ühisvara, lahusvara või vara juurdekasvu tasaarvestuse, lisaks saab abielus alati sõlmida abieluvaralepingu.

1. Kooselu

1.1. Registreerimata kooselu

Tähendus

See tähendab, et paar elab küll koos ja/või toimetab ühise perena, aga abiellunud või kooselu registreerinud pole.

Mida rahaasjades silmas pidada

Millegipärast peavad paljud kooselu palju lihtsamaks elukorralduseks, kui abielu, aga võttes pere kui majandusüksust, on poolte õigused ja tagatised abielu puhul hoopis täpsemalt paigas. Kirjutasin mõni aeg tagasi kõigest sellest, mille paar võiks kooselu alguses omavahel läbi rääkida. Üks olulisemaid punkte loetelus on see, et ära eelda, sest parem on pidada ebamugavaid vestlusi kui neelata alla ebamugavaid üllatusi. Julgeksin lausa küüniliselt lisada, et kui eeldad, eelda halvimat või vähemasti arvesta kainemõistuslikult ka selle variandiga. 

Näiteks on Eestis ühe rahvaloenduse järgi hoopis rohkem naisi vabaabielus, kui mehi ja ma kardan, et vähemalt osa neist on eelduste kütkeis heteronaised. Ükskõik mis nimega asju nimetada, on (vaba) kooselu ikkagi suhteliselt reguleerimata valdkond ning rahaasjades võiks eeldada, et mõlema poole vara arvestatakse ikka suhteliselt eraldiseisvana.

See tähendab, et üks pool võib küll ette kujutada, et nad remondivad teisele poolele kuuluvat eluaset ühiseks koduks või panustavad tema investeerimisportfelli ühise tuleviku nimel, aga kui suhe ühel hetkel läbi saab, on oma panuse tagasinõudmine väga raske, kui mitte võimatu. Parem selliseid nõudmisi ja vaidlusi siis eos vältida.

Muidugi – sellise inimesega ei tasu koos ollagi, kelle motiivides või auväärsuses sa kindel ei saa olla, aga elus võib igasuguseid asju juhtuda ning ka ilusaim muinasjutt võib pöörduda väga inetuks tüliks. Kuni paarilised on kahekesi, tugevad, terved ning armunud, tundub mingite varaküsimustega tegelemine ilmselt tarbetu romantika surm.

Samas võib üks pool kasvõi jääpurikaga pähe saada ning ära surra ja lihtsalt elukaaslane on sellises olukorras üsna kaitsetu. Abikaasa on näiteks õigustatud pärimisele seaduse järgi, aga kooselu puhul tuleks selleks eraldi testament teha. Kui paljud teist teavad paare, kes ei ole (veel) abiellunud, aga on teinud vastastikuse testamendi? Ilmselt kas üldse mitte või mõnda üksikut erandit.

Millele selle pika jutu lõpuks siis ometi tähelepanu pöörata? Peamiselt tulekski arvestada sellega, et mõlema poole panus võrdselt püsivates väärtustes kajastuks. Millegipärast tundub levinud kooselukorraldus välja nägevat nõnda, et pere naispool maksab kõik “väikesed asjad” nagu söögi, kodutarbed, laste asjad, riided, jalanõud jne, jne, samas kui meespool maksab kõik “tähtsad asjad”, nagu auto, eluaseme arved jmt. Esiteks – need väiksed asjad maksavad enamasti jooksvalt kokku vähemalt sama palju kui mitte kõvasti rohkem, kui need n-ö suuremad kulud. Teiseks ei jää neist pärast äratarbimist mitte mingit mõõdetavat vara järgi.

Seetõttu tuleks suuremad ostud teha ühiselt, kinnisvara kaasomandisse osta (ja rõhutan üle, et kodulaenu kaastaotleja olemine ei tähenda veel kaasomanikuks olemist) või leppida kokku, et kumbki pool omab ja peab üleval isiklikku kinnisvara. Vähemalt ühise kodu osas võiks koostada ka vastastikuse testamendi. Investeerimisel on lihtsaim pidada kahte portfelli, kuhu kordamööda vahendeid suunata. 

1.2. Kooseluseaduse alusel registreeritud kooselu

Tähendus

Paar on sõlminud notariaalse kooselulepingu.

Mida rahaasjades silmas pidada

Kooselulepingu sõlmimisel peavad paarilised valima varasuhte samamoodi nagu abielludeski – kas varaühisuse, varalahususe või vara juurdekasvu tasaarvestuse. Nende liikide kohta loe altpoolt.

2. Abielu

Jättes nüüd tarbetu sentimentaalsuse kõrvale, on abielu lisaks surematutele tõotustele ka väga praktiline lahendus, mis on ennekõike mõeldud kaitsma poolte ning nende laste õigusi ja huve. Nagu varem öeldud, valitakse abiellumisel kolme abieluvararežiimi seast, mis hakkavad kehtima abiellumisest alates.

pole see nii crazy midagi

Toon eraldi välja, et erinevalt levinud eksiarvamusest ei mõjuta abiellumine kuidagi paari varasema vara kuuluvust. Ühisvara valides ei muutu ühisvaraks nt mõlema korterid või investeerimisportfellid, samuti ei muutu ühisvaraks ühegi režiimi puhul abielu kestel saadud pärandused, kingid ja abielu eelse vara müügist saadud raha (nt kui müüa oma varasem korter ja selle arvelt maksta ühise eluaseme soetamisse).

Eelnimetatud asjad on ja jäävad lahusvaraks (isegi kui valitud pole varalahusust) ning kui abielu peaks lõppema, saab need endale välja nõuda. Võimalusel võiks selle vara siiski ühiselt soetatust eraldi fikseerida (nt jätta “eelmise elu” investeerimiskonto oma elu elama), et võimaliku lahkumineku korral seda lihtsam eristada oleks.

Mis puudutab abikaasade pärimisõigust, ei mõjuta valitud abieluvararežiim seda toimimispõhimõtete osas kuidagi. Abikaasal on õigus teise poole pärandile seaduse järgi, mis laste puudumisel on kogu vara ning laste olemasolu korral proportsionaalne osa lastega, aga mitte vähem kui 1/4 kogu varast. Samuti on abikaasal õigus nõuda isiklikku kasutusõigust ühisele kodule.

2.1. Ühisvara

Tähendus

Abiellumisest alates soetatud varad ja ka kohustused on mõlema poole oma, igavesest ajast lahutuseni, aamen. See tähendab, et hoolimata sellest, kes ja kuidas midagi ostab, on mõlemad selle omanikud. Abikaasad võivad ühisvaraga tehinguid teha ainult üksteise nõusolekul, ehkki nõusolekut vaikimisi eeldatakse (aga teatud juhtudel võib abikaasa keelduda seda andmast). Samuti vastutavad mõlemad võlgade ning laenude eest ning perekonna vajaduste jaoks võetud kohustuse katteks võib minna ka abikaasa lahusvara.

Tegemist on kõige vastutusrikkama vararežiimiga, kus pooled on tõesti seotud nii heas kui halvas ning vastutavad üksteise eest naha ja karvadega. Millegipärast on see vaikimisi valik kõigil abiellujatel ning kehtib automaatselt kõigile neile, kes abiellusid enne teiste režiimide kehtestamist (2010. aasta juulit).

Mida rahaasjades silmas pidada

Ühisvaras nt aktsiate soetamisel pole vahet, kes ja mis kontole neid soetab, sest ühisvaraks muutub see niikuinii. Ennekõike tasub tähelepanelik olla võetavate kohustuse osas ning pidevalt sellel teemal ka suhelda, mis kohustusi kumbki endale – ehk mõlemale – võtab. Kui ikka selgub, et teine pool pole rahaasjades võimekas ega usaldusväärne, tasub kaaluda abieluvararežiimi muutmist. Äärmuslikke näiteid tuues pole ilmselt meeldiv avastada, et kuni üks pool tegeles mõistliku ning tasakaalustatud portfelli kokkupanekuga, on teine pool võtnud püramiidskeemis osalemiseks kiirlaene.

2.2. Varalahusus

Tähendus

Põhimõtteliselt käsitletakse paarilisi rahalises mõttes nii, nagu nad ei oleks omavahel abielus. Tsiteerides eesti popmuusikat, kõik mis sa teed, teed iseendale ja mõlema varad ning võlad on ainult nende enda mure. See küll ei takista pooli näiteks kinnisvara jmt väärtuslikku kaasomandisse ostma, nagu kooseluski.

Mida rahaasjades silmas pidada

Põhimõtteliselt kõike sama, mis lihtsalt kooselu puhul (vt ütlevalt), ehk tuleks vaadata, et püsivaid väärtusi soetataks õiglaselt mõlema abikaasa nimele.

2.3. Vara juurdekasvu tasaarvestus

Tähendus

Jätsin selle vormi meelega viimaseks, sest sellest ei tundu eriti keegi aru saavat. Naljatlemisi öeldakse, et see vorm on ainult selleks puhuks, kui kaks juristi omavahel abielluvad. Minule – juristina 😀 – tundub see samas kõige tervemõistuslikum vorm üldse, mida kaks tervet ja isemajandavat inimest omale valida saaks.

Põhimõtteliselt tähendab see vorm, et mõlemad pooled on abielu jooksul soetatud vara ja kohustuste ainuomanikud, aga abielu lõppedes arvestatakse välja, kui palju kummagi poole vara abielu kestel suurenenud on ning “võitja” peab poole enda võidust teisele välja maksma. Põhimõtteliselt ühendatakse varalahususe ja ühisvara parimad omadused, ehk mõlemal poolel on ühtepidi varalahusest tulenev iseseisvus (ja samas kaitse teise poole võlgade eest) ning teisalt kindlustunne, et majanduslikult nõrgem pool ei saa lahutuse korral ebaõiglaselt koheldud.

Võib ju ebavõrdsus sisse tulla kasvõi sellest, kumb pool lastega kodus on, ehk abielu kestel vara kasvatamine pole tingimata seoses kummagi poole “tublidusega”. Lisaks on nõrgema poole kodu puutumatus tagatud sellega, et abielu kestel võib ühist eluaset juriidilisest omanikust hoolimata käsutada ainult kokkuleppel.

Kuna tegemist on lihtsurelikele päris keerulise konstruktsiooniga, selgitan natuke põhimõisteid.

  • Põhivara on n-ö baas, millelt hakatakse arvutama abielu kestel toimunud varade suurenemist. Põhivara hulka kuulub kogu abiellumise hetkel abikaasale kuuluv vara, aga ka abielu kestel saadud kingid ja pärandused, samuti abielule eelnenud õiguste alusel omandatud vara. See tähendab, et nt abielludes omatud aktsiate või üürikorteri tootlus arvestatakse samuti baasiks, ehk kui üks pool investeerib oma põhivara nii, et see vahepeal “iseenesest” kasvab, ei pea ta seda kasvu hiljem teisele poolele hüvitama.
  • Soetisvara on see osa, mille võrra on abielu kestel vara suurendatud – näiteks abielu käigus ostetud kinnisvara, väärtpaberid või rajatud ettevõtted, samuti neilt saadud tootlus.

Tasaarvestamisel arvutatakse välja mõlema poole abielu kestel tekkinud soetisvara ja jõukam pool peab oma “võidust” pool teisele maksma. Sealjuures kui üks pool on oma vara ära raisanud või end sootuks võlgadesse mässinud, ei pea teine pool seda hüvitama ja põhivara loetakse igal juhul nulliks. Kui üks abikaasa on enne lahutust oma osa pahatahtlikult väiksemaks kinkinud, raisanud vms, võetakse seda ka tasaarvestamisel arvesse.

  • Kui A soetisvara on 10 000 eurot ja B soetisvara 20 000 eurot, peab B A-le maksma 5000 eurot – mõlemal poolel on lõpuks 15 000 eurot. 
  • Kui A soetisvara on 10 000 eurot ja B on võlgades 5000 eurot, arvestatakse B soetisvara nulliks ja A peab B-le maksma 5000 eurot – antud juhul on A-l lõpuks 5000 eurot ja B-l 0 eurot. 

Ilmselt võib tekkida küsimus, et kui lõpuks poolte abielu kestel hangitud vara pooleks lüüakse, siis mis selle plussid ühisvara ees üldse on? 

  • Vara lüüakse pooleks küll, aga hüvitis tuleb maksta rahas, mitte tegeleda reaalsete varade jagamisega. Ühisvara jagamisel võib vaidlus tekkida juba sellest, et üks pool ei ole nõus või hoopistükis nõuab mingi omandi müümist. Olenevalt omandist ja olukorrast võib see kaasa tuua tüli või suisa varalist kahju. Rahas väljamaksmisel saab rohkem vara soetanud pool ise valida, mida ja kuidas raha kokkusaamiseks teeb.
  • Rahalise väljamakse võib kohus ka pikema aja peale jaotada, kui korraga väljamaksmine pole majanduslikult otstarbekas (siia alla võib kuuluda nt aktsiaportfelli mahamüümine).
  • Kui mõlemad pooled abielu kestel oma vara suurendavad, on lõpptulemuse vahe ühisvaraga tõesti väiksem. Samas on pooled erinevalt ühisvararežiimist suhteliselt kaistud teise poole võlgade ja raiskamise eest.
  • Eelnev ei mängi rolli isegi ainult lahutuse puhul, vaid juba abielu kestel, kui vähemalt ühe poole vara on võlgade tekkimisel kaitstud. Elus võib igasuguseid asju ette tulla meil kõigil ja kui üks abikaasa kavõi mõne kuluka sõltuvuse küüsi satub, ei saa täitur seepeale kogu abikaasade vara ära võtta.
  • Eriti oluline on iseseisvus tehingutes ja samas riski eest kaitsmine kindlasti investoritel ning ettevõtjatel. Sealjuures kaitstakse riski eest nii ennast kui abikaasat. 

Mida rahaasjades silmas pidada

Kuna vara kuulumist abikaasa põhivara hulka tuleb tõendada, tasub hoolt kanda, et omandi kohta on olemas dokumentatsioon ja vara on võimalik mõistlikult eristada. Näiteks võib olla mõistlik abiellumise eelne portfell eraldada abielu ajal tehtavatest investeeringutest.

3. Abieluvaraleping

Pärast abielu sõlmimist on võimalik varasuhte eelistust igal ajal muuta, kuid siis saab seda teha üksnes notariaalse abieluvaralepinguga ning uus varasuhe hakkab kehtima lepingu sõlmimisest (mitte tagasiulatuvalt). Samuti saab abieluvaralepinguga määrata kindlaks konkreetsete asjade kuuluvuse, määrata ühe abikaasa ühisvara valitsejaks või anda õiguse teatud liiki tehinguid teha ilma teise poole nõusolekuta (nt ettevõtluses vajalikud tehingud).


Ühede mu heade sõprade pulmas ütles paaripanija ilusti, et ta on juba üle kümne aasta abielus ning tal on sellel ajal olnud seitse naist. Pärast kandvat pausi ta lisas, et kõik need seitse on see tema üks ja ainus abikaasa. Enamik pereloojaid on kooselu või abielu alustamise hetkeks ise vähem aega ilmas elanud, kui kauaks nad lubavad kallimaga kokku jääda. Üksi inimene ei suuda seda aega ning tulevikku reaalselt hoomata. Sageli ei teata päris täpselt isegi seda, kes sa ise oled, rääkimata oma partneri lõplikust tundmisest. 

Kiretu statistika näitab, et Eesti on Euroopas abielulahutuste tipus. Samuti troonib Eesti Euroopa tipus üksikvanemate osakaalu poolest. Tahtmata kõlada nagu mõni maailmalõpukuulutajast küünik, aga kaine mõistus tasub enese sidumisel tagataskus hoida, sest lisaks hingelisele sidemele tekib paratamatult ka majanduslik seotus. Kui koos elamine sujub hästi, ei oma konkreetne režiim või võetud ettevaatusabinõud mingit tähtsust. Mõistlik inimene saab ka aru, et see pole märk usaldamatusest selles hetkes, vaid ratsionaalne arusaam, et elu ongi ebakindel. 

Kuidas kaks surmpraktilist inimest pulma planeerivad

Ameerikamaal pidi üle kolmandiku abieluranda sõudnud paaridest alustama ühist elu arvestatava võlakoormaga, sest pulmade korraldamine läks lihtsalt niivõrd kulukaks. Pole ka ime, kui USA pulmatööstuse aastatulu rühib hoogsalt 100 miljardi dollari suunas. Eestis see sektor vist veel nii ülepaisutatud ei ole, aga üheks elu kulukaimaks ettevõtmiseks kipub see paaridel kujunema siiski.

Hiljuti sai ka meil elukaaslasega abiellumisplaan lukku ning ennast ja teineteist tundvate inimestena sai kondikava köögilaua taga paika umbes 15 minutiga. Kaalusime päris peo korraldamist ligi kümme sekundit, aga silmapilk sõitis karm keda-kutsuda reaalsus sisse. Kui mitte tahta kellegi tundeid riivata, on ainus alternatiiv korraldada umbes kolmekohalise külaliste arvuga pralle ja meil lihtalt pole sellise ettevõtmise jaoks tahtmist ega soolikat.

Muidugi võib öelda, et isekas on jätta pulm korraldamata, kui ise käime sõprade pulmades hea meelega. Samas peab arvestama, et pulmaskäiguga kaasneb enamasti ka külalistele arvestatav aja- ja rahakulu ning kui juba inimesed kuskile kokku ajada, peaks neile midagi korralikku korraldama. See “korralik” ei tähenda tingimata küllusest nõretavat materiaalset poolt, aga vähemalt vaimu- ja planeerimismuskel saab kõvasti koormust.

Seetõttu otsustasimegi, et suur pulmakorraldus peaks jääma siiski nende inimeste pärusmaaks, kes seda tõesti oluliseks peavad ning kogu protsessi naudivad. Stereotüüp, et iga tüdruk lapsepõlvest saadik oma elu tähtsaima päeva järele õhkab või sellest valgest kleidist unistab, on umbes sama täpne nagu eelarvamus, et iga naine unistab salamisi täielikult kodule ja lastele pühenduda. (Ehk kes aru ei saanud, siis üldse mitte täpne!)

Pildiotsingu wedding planning gif tulemus

Tulles tagasi pulmaplaani juurde, otsustasime lähtuda puhtalt sellest, et kogu üritus meile võimalikult meeldiv ja stressivaba oleks. Mul keel (või sõrmed) ei paindunud seda esialgu isegi pulmaks nimetama, aga EKSS aitas hädast ning selgitas mulle, et abielu sõlmimise pidustus (mis sest, et pisike), on ikka pulm. No selge – pulm siis pulm!

pulm ‹-a 22› ‹s›
‹ka pl.›
1.abielu sõlmimise (rituaalne) pidu(stus); (vahel hõlmab ka abielu registreerimist v. laulatust).

Abielu sõlmimise rituaalse pidustuse taktikaline planeerimine käis meil järgnevat rada:

  • Otsime sügiseks mõne mõnusa luksuslikuma reisi,
  • Reisile eelnevaks nädalavahetuseks broneerime mõnusasse hotelli paariks ööks sviidi (millal siis veel),
  • Registreerime kohalikus perekonnabüroos,
  • Natuke teeks pilti ka,
  • Läheme lähima pereringiga restorani sööma-jooma ja mõnusad olema,
  • Lõpuks läheb iga roju oma koju, meie sviiti ning sealt edasi reisile.

Silmapilk otsustasime ära ka nime küsimuse ning abieluvararežiimi. Järgneva paari tunniga viskasin valmis eelarve exceli, kus kõiki kulusid varuga arvestasin ning lõpphinna ühe hüppega üle 4000 euro ajasin. Tulles maa peale tagasi, on üle poole sellest reisikulu, mille me niikuinii ette oleks võtnud, samuti oli plaanis soetada uusi kingi ja pidulikke riideid. Ainus reaalne lisakulu oleks hotell, fotograaf, restoran, riigilõiv, sõrmused ja veidi uhkem majutus reisil. Pildiotsingu wedding planning gif tulemus
Plaan purgis. “Ainult broneerimise vaev,” nagu ma kellelegi juba hõiskasin. 😀 Kuna meil on ammu plaan Filipiinidele minna, leidsime peaaegu kohe Momondost ideaalse pakkumise algusega Tallinnast (esmaspäeval!), optimaalsete 2-3-tunniste ümberistumistega ning kõigest 530 eurot nägu.

Algus oli paljutõotav!

Hahahahhahaaa, arva uuesti!

Plaani järgmistele osadele hinnapakkumisi võtma hakates selgus kohe, et loodetud fotograaf on sel ajal Eestist pikalt ära, esimene hotell tegi hinnapakkumise, mis on kodulehel toodud hindadest isegi kallim ning restorani grupimenüü on tavapärastest ärikliendihindadest märgatavalt kõrgem.

Me õieti ei teegi pulma ja mul on isegi sellest juba stress! 😀

Pildiotsingu wedding gif funny tulemus

Muidugi ei tasu hinnapakkumisi võttes sõna “pulm” kuskil poole sõnagagi mainida. Või noh, kui sa väga tahad oma rõõmu jagada, siis maini muidugi. Jaga kõigiga oma rõõmu selle sündmuse üle! Kõik teenusepakkujad kindlasti rõõmustavad koos sinuga ning teevad kõik endast oleneva, et sinu elu olulisim päev saaks väärilise kuluga maha peetud. Nii umbes 2-3x kallimalt, kui lihtsalt pidulik koosviibimine kindlasti. 😀

Kokkuvõttes mul on hea meel, et me kõige selle juures mingeid lilleseadeid või salvrätimustreid valima ei pea. Loodetavasti on see ka teistele pulmaplaneerijatele innustuseks, et kui pulma korraldamine ja üleelamine ei kuulu teie elumõnude hulka, võib selle täitsa vabalt tegemata jätta. Vastasel juhul saate ühist elu kohe korraliku stressi ja kulu tähe all alustada (kuigi äkki see ongi hea moodus oma suhe veel enne igaveseks liiduks sõlmimist proovile panna 😀 ).

Nagu sõbranna mulle juba entusiastlikult perekonnaseadust tsiteeris:

§ 8. Abiellumislubadus
Abiellumislubadus ei anna alust abielu sõlmimise nõudeks ega kahju hüvitamise nõudeks juhul, kui lubadust ei täideta. Esimeses lauses sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

Mis oleks, kui läheks palverännakule

reisipäis

Ma ei ole usklik, aga sellest hoolimata olen käinud palverännakul, suisa kaks korda – ja need kaks ei jää kindlasti kolmandata. Selle blogi üks seni populaarsematest postitustest räägib reisimise säästunippidest ning reisimise teema on käesolevaks aastaks puhkuseplaanide tegemisega jälle teravamalt päevakorral. Kuna olen korduvalt erinevatele sõpradele-tuttavatele-kolleegidele jaganud sooje soovitusi Hispaaniasse palverännakuteele minna, mõtlesin oma ülevaate parem siia põhjalikult kirja panna. 

Santiago de Compostelasse viivate palverännuteede võrgustikust, ehk jaakobiteedest on tänaseks vist küll kõik kuulnud. Neist populaarseim on n-ö prantsuse tee, aga variante on hulk erinevaid ning kogenud silm märkab caminole iseloomulikke teokarbimärke ja kollaseid märgistusi tegelikult üle Euroopa. Olen ise juhuslikult camino radadele sattunud nii Lissabonis, Krakovis kui Düsseldorfi kandis suvalistel põlluradadel.

Ise võtsin camino esimest korda ette 2015. aastal, kui käisin üksi Camino del Nortel ehk põhjateel. Valisin raja välja just seetõttu, et erinevalt ülejäänud teedest kulgeb see piki Hispaania mägist põhjarannikut ja pakub lõputuid imelisi ookeanivaateid. Lisaks on see tuntumatest radadest metsikum, inimvaesem ja väidetavalt ka väljakutsuvaima pinnamoega.

camino.png

Olin juba esimesest korrast nii võlutud, et läksin järgmisel aastal uuesti tagasi – sedakorda võtsin ka ema kaasa, et päevaseid kõnnidistantse mõistuse piires hoida. 2017. aasta jäi rännu osas vahele, aga auk hinges oli sügise lõpuks nii suur, et võin ennast kõhkluseta palverännupisikust nakatunuks nimetada. Hakkab tunduma, et kunagi olen mina üks neist elukogenud vanainimestest rajal, kes oma viimase viiekümne aasta rännukogemusi noorte uljaspeadega jagavad.

Minu jaoks on tegemist ideaalse puhkusega just selles mõttes, et see on täielik mugavusmatkamine, milletaolist näiteks Eestis pole asustustiheduse (või -hõreduse) tõttu kuidagi võimalik ette võtta. Iga päev on üks virr-varr maalilistest mägedest, külapastoraalidest, karjamaadest, metsadest, kirikutest, vanalinnadest ning eelmainitud ookeanivaadetest. Teisalt on võimalik üsna kindlalt iga paari tunni tagant käia poes või kohvikus, nautida toitu ja veini ning õhtul voodisse magama keerata. Hakkad lihtsalt mööda kollaseid tähistusi astuma, täpselt teadmata, kuhu õhtul välja jõuad. Samas on see vabadus ja muretus turvatud, märgistatud ning korraldatud – sinu asi on ainult nautida. 

Camino del Norte algab Prantsusmaa piiri lähedalt Irunist ning kulgeb piki rannikut Santiago de Compostelasse – kokku 825 kilomeetrit. Esimesel aastal alustasin kõndimist Santanderist ning kõmpisin nädalaga maha 280 kilomeetrit (lõpetasin Muros de Nalonis). Järgneval aastal liikusime rajal n-ö tahapoole ja kõndisime viie päevaga Bilbaost Santanderisse 130 kilomeetrit. Niimoodi võttes on pool teed juba käidud, ehkki ma pole seda rännakut kunagi just Santiago de Compostelasse kohale jõudmise sihiga võtnud.

Everest%2F13 (2).png
Vaated tööstusmaastikest ja võsavaheteedest mägede ning ookeanini

Üldse ei tasu ennast kammitseda lasta erinevatest “reeglitest”, mis inimesed sellele rajale omistavad. Üks rändur on selle kohta hästi öelnud:

Läksin taas üksinda. Ma siiralt arvan, et see on üks parimaid mooduseid. Oled avatum inimestele ja kogemustele, pead arvestama vaid iseendaga. Ehkki üldjoontes on siiski kõik viisid õiged. Rõhutan seda, sest palverännuteega käib kaasas palju arvamusi, kuidas oleks õige seda läbida. Et näiteks vahepeal albergi asemel hotellis ööbimine ei ole õige. Või kui keegi saadab raske koti järgmisse kohta ette ja kõnnib vaid veepudeliga, siis see pole õige. Või kui keegi sõidab mõne etapi hoopis bussiga, siis seegi pole õige. Ma pakun, et ainus asi, mis pole õige, on kellelegi peale suruda, kuidas peaks olema õige. (Allikas: SIIT)

Kuidas sinna saada?

Eestist saab ühe ümberistumisega päris mugavalt Santanderisse, Bilbaosse ja Santiago de Compostelasse, veidi kallimate hindadega ka Oviedosse (kust tee otseselt läbi ei lähe, aga üsna lähedale siiski). Edasi-tagasi piletid õnnestub Azairis kokku klapitada ca 100-150 euroga.

Millal minna?

Minu meelest on parim aeg camino tallamiseks septembris, sest meie jaoks on seal endiselt suvi, aga näiteks hotellihinnad juba madalhooajale omased. See on ideaalne suvepikendus, aga näiteks kevadel võtab seal ookeani tõttu soojaksminek omajagu aega. Omajagu vihmane on põhjarannikul vist kogu aeg, seega arvestama peab hoovihmasahmakatega.

Ja kuhu ma seal minema pean?

Esimest korda laekusin Santanderisse isegi enda kohta ületamatu uljusega, sest polnud raja kohta õieti midagi ette uurinud ja millegipärast arvasin, et küll ma otsa kätte leian. Kusjuures leidsingi, sest tee läks juhuslikult läbi otse minu saabumisöömaja eest. 😀 Üldiselt saab kohapealt piirkondlikke palverännakutee kaarte üsna paljudest kohtadest, samas soovitan kohaliku kaardi ka telefoni tõmmata, sest kui teeots peaks tõesti käest kaduma, saab alati avalikke teid pidi järgmisesse asulapunkti kõndida.

Etappide täpsemad kirjeldused ja kaardid leiab näiteks SIIT.

Albergudega kaardid (ja hispaaniakeelne jutt) on näiteks SIIN.

Palju seal raha kulub?

Caminol võib rahaliselt hakkama saada ka ca 20 euroga päevas, aga suhteliselt laialt elades kulus mul keskmiselt umbes 25-30 eurot. Suurim variatsioon on toit, sest süüa võib nii väljas kui valmistada palverändurite hosteli köögis. Mõned hinnanäited:

  • albergues maksis narikoht ca 8-12 eurot öö – riiklikud kohad on enamasti odavamad ja erahostelid kallimad ning mugavamad. Riikliku öömaja jaoks on vaja ka palveränduri passi (vt allpool).
  • kui minu päevateekonna jaoks sobivas kohas alberguet ei leidunud, võtsin hotellitoa – hooajavälisel ajal võib täitsa kobeda toa saada 20-30 euroga, mis kahekesi on eriti soodne variant
  • hommikul maksis mahlane tuunikala-munavõileib ja cappucino kohvikus ca 2.30 €
  • kohvisõltlaste rõõmuks maksab hea cappucino sealkandis reeglina 1-1.20 €
  • menu del dia, ehk mitmekäigulise päevamenüü (koos veiniga) sai olenevalt kohast kätte 8-12 euroga
  • poes olid väga soodsad ja väga head erinevad puuviljad, pähklid, jogurtid, mahlad, saiad, tume šokolaad, tuunikala, singid-juustud jne jne
  • mul sattus õhtusöögiaeg sageli sellele ajale, kui pakuti ainult tapaseid (erinevad burgerid, tortillad jmt üllatavalt toitev kraam), aga enamasti maksis iga tapas ning pokaal veini sinna juurde 1 € tükk

Ööbisin aeg-ajalt hotellides, sest minu päevateekonna lõpp ei ühtinud alberguede paigutusega või tahtsin lihtsalt vahepeal üksi voodis vedeleda. Palverändurite öömajade tasemed olid väga kõikuvad – riiklikud öömajad olid askeetlikumad, vahel suisa koplit meenutavad, era-albergued olid aga üsna hipster-hostelid, kus ühes toas oli vaid nari või paar ning puhkehetkel sai omale ühe cappucino suristada või aias võrkkiiges külitada.

Everest%2F13.png
Vasakul 24-eurone hotellituba, paremal üleval hipster-albergue, paremal all massi-albergue Avilese linnas, kus ühes toas oli 32 inimest, mina skoorisin viimase kõikuva ülemise nari toa keskel ja uni oli kõigest hoolimata ülimagus

 

On seal ikka ohutu?

Põhjarada viib päris pikalt läbi metsiku looduse ja enamiku päevast olin seal ihuüksi. Vahel nägin päeva peale vaid ühte-kahte teist rändurit ja peamine inimkontakt toimus vaid linnades. Samas maal näed sa pidevalt kitsi, lehmi, lambaid ning hobuseid või karjub su peale mõni ärritunud eesel. Kui sa oled selline metsas kasvanud inimpõlgur nagu mina, ei ole üksiolekust küll suuremat midagi karta. Ainsad korrad, kui veidi kõhedust tundsin, olid näiteks siis, kui sattusin keset suurt lambakarja, mida valvav hiiglaslik lambakoer mind kindlalt, aga tungivalt urinal edasi karjatas. Või siis, kui asusin teele enne koidikut ja tee läks läbi kottpimeda metsa, kuni ühe käänaku tagant ilmus üksik süüdatud küünaldega palvela. See on ikkagi palverännakutee – tahaks uskuda, et keegi seal vaimust vaevatutel ikka silma peal hoiab.

Everest%2F13 (1).png
Vasakul maailmatununnu saksa abielupaar, kellega pidevalt kokku juhtusime. Nad käisid caminol iga aasta ja kasutasid aeg-ajalt edasi jõudmiseks ka bussi ja rongi. Paremal üleval tüüpiline meestest üleujutatud kohvibaar. Paremal all Santanderi kaiäär.

Saan ma seal ikka hakkama või on see mingite hipster-lihasuretajate masohhistlik meelelahutus?

Ma möönan, et vahel oli seal päris raske, aga keerasin seal mõnedel päevadel natuke vindi üle ka. Keskmine kilometraaž oli mul üksi kõndides 40-50 kilomeetrit päevas ja tõusumeetreid kogunes iga päev umbes 1000. Samas nagu öeldud, võtsin teisel aastal oma 60-aastase ema kaasa, kõndisime iga päev 30-35 km ja ta jäi täitsa ellu. Rääkimata sellest, et seal matkavad ka 80-aastased ja vanemadki. Distants ei tapa – tempo tapab.

Muidugi umbes kolmandaks päevaks kammis kõndimine vaimselt mingisse nii meditatiivsesse seisundisse ära, et igausugused sürrid mõtted tulid pähe. Ilmselt oleneb kõik sellest, kui hästi sa oma peas toimuvaga läbi saad. Ja kui seal peas üldse midagi ei toimu, on oht kolmandaks päevaks lihtsalt igavusse surra.

Everest%2F13 (3).png
Ookeani- ja linnavaated ning külapastoraal kärutäie kassidega (+ veel üks).

Oota seal on mingit passi vaja või?

Palveränduri passiga saab riiklikus albergues ööbida – igas öömajas pannakse passi tempel, mis tõestab, et rändur läbis kogu tee jalgsi. Kui plaanid päris lõppu kõndida, saab Santiago de Compostelas passi ettenäitamisel palveränduri tunnistuse.

Ära ole loll nagu mina ja arva, et küll selle passi tee peal ikka kuskilt saab. Seetõttu pidin esimesel päeval lõpuks 52 kilomeetrit kõndima, sest just nii kaugel asus esimene era-albergue. Teisel päeval õnnestus pass sebida pigem ka ime läbi, seega hangi pass varem valmis. Näiteks saab selle tellida Eesti Jaakobitee Sõprade Seltsilt (samuti on nende lehel palju eestikeelset infot palverännakutee läbimise kohta).

Mis selga ja kaasa pakkida?

Esimest korda rännakule minnes sattusin juba lennujaamas kergesse ärevusse, kui nägin kõiki neid kurguni matkavarustusega relvastatud kaas-rändureid. Mõtlesin, kas olen oma pakkimisega kuidagi eriti puusse pannud, sest võtsin kaasa vaid hädavajaliku ning koos söögi-joogiga kaalus mu kott 4-5 kilo. Pärast muidugi nägin, kuidas teised oma 15-kiloste kottidega heitlesid ning kepsutasin seal kõrval oma kandamiga nagu noor sälg. Üldiselt võiks koti kaal moodustada kuni 10% ränduri kehakaalust.

Minu varustus oli järgmine (ja puudust ei tundnud ma millestki):

  • mugav väike matkaseljakott
  • kaks komplekti (lühikesi) dry fit spordiriideid – esiteks nendega higistab vähem ja samas kuivavad pärast pesemist kiiresti
  • mitu paari spordisokke
  • jalas kerged kõnnitossud (tee on pigem asfaldine ja matkasaapal pole mõtet)
  • õhtuks plätud
  • kerge matkajakk/mantel
  • vihmakeep
  • buff ja/või hele rätik (kaela, pähe, kuhu iganes)
  • ujumisriided
  • käterätik
  • (näo)pesuseep (sobis riietele ka) jmt hügieenitarbed (sh tualettpaber)
  • plaastrid, ibukas jmt kergem esmaabi, aga vajadusel saab varusid teel täiendada
  • märkmik ja pastakas, et kõik tekkinud diibid mõtted kirja panna
  • päikseprillid, akupank jmt nipet-näpet
  • kõrvatropid
  • spork
  • kerge magamiskott (alberguedes magamiseks)

Kokkuvõttes on minu hinnangul liikumis-, loodus-, kultuuri- ja toidusõpradele tegemist parima hinna-kvaliteedisuhtega rännuelamusega, mida Euroopast leida võib. Kui (sügisesed) reisiplaanid veel valla, siis miks mitte ette võtta üks palverännak! 

Rahu, ainult rahu

Dividendipiraat võttis praeguse tõmblemise hästi kokku. Ma saan aru, et väike punane pärast pikka ja hoogsat rohelist lainet on elevusttekitav, aga lisaks elevusele kipub üldine õhustik viimasel ajal omajagu paanikat sisse viskama. See annab aga märku, et inimesed kas a) pole ikka investeerimiseks valmis, b) ei tea, mida nad ikka teevad, c) ei tea, kuhu välja tahavad jõuda ning d) võimalik, et kasutavad raha, mida nad kasutada ei tohiks. Kui kõik eelnevad punktid sinu puhul tõele ei vasta, siis calm yer tits, hinga sisse-välja ning aja oma asja edasi.

TARGUTAN TARBIMISEST: transport, ehk miks meil ikkagi auto on

targutantarbimisest

Olime juba pool aastat oma praeguses korteris elanud, kui üks naaber, keda sageli bussis kohtasin, nägi meid autoga hoovi sõitmas. “Miks sa siis bussiga sõidad, kui teil auto on?” küsis ta siira üllatusega. Ühest küljest näitab see levinud suhtumist, et ühistransporti kasutatakse ainult siis, kui sul autot pole (sest sa oled liiga noor, vana või vaene, ilmselgelt). Kuhu jäävad siis keskkonna- ja rahasäästlikkus, jalakäijasõbralik linnaruum jmt väärtused?

Teisest küljest on päris aus vastus sellele küsimusele, et südalinnas parkimine on liiga kalliks ning ebamugavaks tehtud – muidu sõidaks autoga küll. Bussiga kodust tööle või töölt koju minnes läheb mul ca 8 minutit peatusesse kõndimisele, siis jääb buss 5-6, vahel lausa 20 minutit hiljaks, seejärel loksun 7-10 minutit bussis, mille esteetiline ja sõiduelamuslik külg on veel täitsa omaette teema ning lõpuks saan peatusest veel ca 7-8 minutit sihtkohta sumbata. Autoga läbin sama maa täpselt 5 minutiga.

RULE.png

Minu jaoks on liikumisviisi valikul määravaks kolm faktorit:

  1. Mugavus ja kuluv aeg – nt Tallinnast Tartusse sõites võib ühistransport olla mugavam, sest niimoodi saab mitu tundi filmi vaadata või tööd teha. Kui mul on vaja kaasa vedada kastitäit hoidiseid, koera ja spordikotti, kaalub auto bussi või rongi kindlasti üles.
  2. Füüsiline aktiivsus – üritan päevas vähemalt tunnikese värskes õhus liikuda ja enamasti kõnnin hommikul tööle jala. Samas võtab lihtsalt kõndimine ka päris palju aega ning vahel on selle asemel efektiivsem tulla kiirelt minutitega koju, vahetada riided ja minna selleks pooleks tunniks hoopis õue jooksma või juba koos koeraga tiirule.
  3. Kulu – jala käia on odav, aga teatud maalt muutub see tüütuks ja liiga ajamahukaks. Kui ma ei jõua õhtul trenni minna, sest ma olen päeval tundide viisi ringi kõndinud, pole see tegelikult enam arendav, vaid lihtsalt väsitav. Kui bussiga sõita on veidi odavam, aga kaasnevad sobimatud graafikud, ootamisajad, 2x pikem sõiduaeg ning vajadus peatusest veel edasi seigelda, pole aja- ja rahakulu samuti tasakaalus. Kui päevane parkimine maksab sama palju, kui linnaliini kuukaart, langeb valik ilmselt bussi kasuks.

Rahalood kirjutas just, kuidas ta autost täielikult loobub, samas ma ise ostsin esimese päris oma auto alles eelmine suvi. Kui olude või prioriteedide sunnil on eelloetletud omadustest rahasääst kõige olulisem, on autost loobumine tõesti loogiline samm. Nagu tarbimiskulude puhul ikka, on sellised otsused sügavalt isiklikud, sest inimeste eelistused, vajadused ja elustiilid on väga erinevad. Maal elades on auto omamine sageli jälle täiesti vältimatu ning küsimus on vaid selles, milline sõiduk osta, mitte kas üldse osta.

Meil välja kujunenud omamoodi kombineeritud variant, kus igapäevased linnasisesed käigud teeme peamiselt bussiga ning jala ja vabaajategevused, väljasõidud jne käivad autoga. See tähendab, et auto on ilmselgelt valik, sest kõik meie vabaajategevused on justnimelt meie valik. Auto pakutav liikumisvabadus on enamike meie n-ö elumõnude alustala. 

Erinevalt Rahalugude näitest on meil tegemist justnimelt väikse tosin aastat vana jaapanlasega, mille saime sõbrahinnaga pereliikmelt. Võõralt poleks nii vana autot ilmselt osta julgenudki, aga kõrvalt teadsime, et konkreetne masin on kõik need aastad tahtnud ainult hooldust ja kütust. Sama joont on see jätkanud ka praegu (sülitab kolm korda üle õla), ehk kütusekulule on lisandunud ainult tavaline kindlustus ca 100 eurot (kaskot ei saaks nii vanale autole teha, isegi kui tahaks), uued rehvid teine 100, rehvivahetus 30 ning suvel ootab uus hooldus ca 75 kanti.

Väga ladusalt võtab auto hinnalõksu kokku alljärgnev Two Centsi video. Mõistlik on tabada vahemikku, kus auto pole enam liiga uus, samas ka mitte liiga vana. Kui masin juba sageli suuri remondikulusid tekitab, on targem see kiiresti edasi müüa.

Kindlasti pole auto meie jaoks mingi staatuse näitaja, vaid puhas tarbeese. Mõni peenem pill oleks ilmselt suurema sõidunaudinguga või möödasõitudel nobedam, aga selle alla kordades suurema raha panek poleks minu jaoks seda väärt.

Endalt tasub küsida: 

  • Kas mul on autot tõesti vältimatult vaja või on see elumõnu? Kui auto on vajalik pigem harva, kas saaksin seda rentida või laenata? Kui on elumõnu, hinda seda vastavalt.
  • Millised nõudmised autole on vältimatud ja millised teenivad minu ego? Näiteks kui sul on viis last ning kolm koera, on suurem masin hädavajadus. Kui sa sõidad 99% ajast tsiviliseeritud asfaltteedel, ei ole mahukas maastur vajalik. (Mu vanemate kodutee meenutab üsna sageli midagi plastiliini, kartulivagude ning hernesupi vahepealset ja ma pole seal kordagi oma väikse jaapanlasega hätta jäänud.)

Kokkuvõttes kordan taas üle, et oluline on endale aru anda, et väga vähesed tarbimisvalikud meie elus on paratamatus ja need enamasti justnimelt on valikud. Mugavuse või ka edevuse valimine on täiesti okei, aga siis hinda seda vääriliselt, naudi teadlikult ning võta vastutus oma valikute eest, selmet seda sundolukorraks mõelda. 

 

pilt

TARGUTAN TARBIMISEST: lemmikloomakindlustus

targutantarbimisest

Kord ennemuistsel aal hakkasime toonase sõbra ning praeguse elukaaslasega Veneetsiasse hääletama, aga kohusetundlike kainelt kaalutlevate poolhipidena tegime omale ka reisikindlustuse. “Nagu mingid pensionärid,” põlastas üks metsikuma ja seikluslikuma hingega hipi selle peale suisa. Lisaks kõigile muudele seiklustele päädis meie väike pöidlaküüdituur sellega, et mu kaaslane suutis esiteks kanalisse kukkuda ja siis Veneetsia raudteejaamas pikanäpumeeste ohvriks langeda. Õnneks korvas kindlustus hiljem kogu tema maise vara ning sellest saadik olen veendunult kindlustuseusku.

Siiski suudab elu selles osas aeg-ajalt täiendavaid meeldetuletusi teha. Näiteks sattusime möödunud sügisel Balile täpselt sel ajal, kui vulkaan seal mürgeldama hakkas. Ehkki meil läks õnneks ja saime ilusti planeeritud lendudega koju tagasi, möödusid kaks nädalat kerges ärevuses, kas on vaja hakata teadmata teid ning meeletute kuludega koju seiklema või ei. Ehkki pole kindel, kas reisitõrge oleks konkreetses olukorras hiljem aidanud, ei olnud meil seda kindlustuspaketti isegi võetud.

Loen praegu Barefoot Investorit ja seal öeldi, et kindlustada tuleks kõige selle vastu, mis sind majanduslikult jalust maha lööks. Nimekirjas on muidugi kodu, reisidel tekkivad tervisehädad jmt asjad, mis võivad maksma minna ootamatu varanduse. Kui inimeste tervisehädade vastu aitab enamasti üldine ravikindlustus, siis üks ootamatuste valdkond on kindlasti lemmikloomade tervisekulud. Olen isegi Facebookis nähtud appihüüete peale kellegi lemmiku ravikuludeks annetuse teinud, sest arusaadavalt pole näiteks 3000-eurone operatsiooniarve enamikule inimestele just nuusata. Samas kuidas sa paned hinnalipiku oma parima sõbra elule?

Kui omale üle-eelmisel aastal koera võtsime, uurisime samuti lemmikloomakindlustuse kohta ja otsustasime toona selle siiski tegemata jätta. Võtsin nüüd kindlustuspakkujad uuesti ette ja tegin väikse võrdluse, kas ja millal see ära tasub. Tegelikult neid pakkujaid ainult kaks ongi – IF ja ERGO. PetCity vahendab samuti IFi teenuseid ning nii lühike see nimekiri (googeldamise põhjal) ongi. Sealjuures pole ERGO puhul hinnad isegi avalikud, mistõttu võtsin neilt huvi pärast hinnapakkkumise.

ERGO puhul on siin veel konks, et eraldi nad lemmikloomakindlustust ei pakugi, vaid see tuleb võtta koos kodukindlustusega. Õnneks olid nad valmis eraldi välja tooma, kui suure osa sellest lemmiklooma lisatasu on. See “lisa” maksis umbes 4-5 korda rohkem, kui aastane korteri kindlustamine ise. 😀

Lähteandmed:

  • koer
  • oma parimates aastates (aastake ja mõned kuud)
  • kiibistatud
  • kerge hipsterlusväärtusega tõugu
  • kindlustussumma ehk ostuhind ca 1200 raha

Võrdlemisel lähtun ennekõike ravikulude hüvitamisest, sest ilmselt pole enamiku loomaomanike mure koera kadumisel või hukkumisel see, et “ai kurjam, raha läks raisku!” Kindlustussumma mängibki tegelikult rolli hukkumise või kadumise hüvitamise puhul ja tõstab mingil määral ka kuumakse hinda.

Mõlema pakkuja maksimaalne kindlustussumma ravikuludele oli 700 eurot. Võttes nüüd näiteks selle 3000-eurose operatsiooniarve, pole tunnetuslikult väga vahet, kas kindlustus maksab sellest 700 kinni või ei. Sealjuures oli mõlema pakkuja poliisi aastamakse laias laastus võrdne, ehk ca 214 eurot aastas ja 18 eurot kuus. Omavastutus on nt IFil 60 eurot ja kuutasu tõuseb looma vanust tõstes veelgi.

Peamised tähelepanekud:

  • Kindlustada saab ainult kuni 8-aastaseid koeri. 
  • Kadumise, vigastuse, varguse jne suhtes kehtib kindlustus ainult siis, kui koer on toas, oma aias või autos, kust ta kindlasti välja ei pääse või spetsiaalses jalutusaedikus või rihmas või ketis. Ehk kui su koer on metsas lahtiselt ja ta ära kaob või kelleltki pureda saab, oled sa kindlustuse silmis kahjus ise süüdi.
  • Pärilike ja kaasasündinud hädade puhul ei ole see ettenägematu, ehk tõenäoliselt nt takside seljahädadele või mopside hingamistakistustele kindlustusest abi ikka pole.
  • IFi kindlustus kehtib hukkumise, varguse, kadumise jmt puhul ka ülejäänud Euroopas, ERGO kindlustus kehtib vaikimisi ainult Eestis.
  • Hambaravi on IF täielikult välistanud, aga ERGO hüvitab seda juhul, kui hambaravi vajaduse põhjustas ootamatu ja ettenägematu väline sündmus (nt liiklusõnnetus, teise looma rünne).
  • Looma kadumiseks loevad mõlemad pakkujad seda, kui loom on kadunud vähemalt kolm kuud. Sealjuures võib IF hüvitise tagasi nõuda, kui loom kuue kuu jooksul ikkagi üles leitakse.
  • Allergia hüvitab IF ainult esmakordsel ilmnemisel. ERGO tingimustes seda eraldi mainitud pole.
  • Operatsioonijärgse eritoidu hüvitab IF 100 euro ulatuses. ERGO tingimustes seda eraldi mainitud pole.
  • Operatsioonil suremise hüvitab ERGO ainult juhul, kui operatsioon oli vajalik looma elu päästmiseks. IFi tingimustes seda eraldi mainitud pole, aga kuna kindlustusjuhtumiks peab olema ootamatu haigestumine või õnnetusjuhtum, pole plaaniline operatsioon ilmselt samuti kaetud.
  • IF ei hüvita nt keisrilõikega, tiinusega, erakorralise poegimisega jmt seotud komplikatsioonide kulusid. ERGO hüvitab erakorralise keisrilõikuse jmt kulud kõigil koertel peale inglise ja prantsuse buldogite ja bostonterjerite. Ju neil on siis liiga kõrge tõuomane oht komplikatsioonideks. Üldiselt tundub, et IF diskrimineerib emaseid koeri. 🙂 Mõlemad pakkujad hüvitavad nt kastreerimise ja steriliseerimise juhul, kui loomaarst tõendab, et seda oli vaja raviks.

Kui eesmärgiks on lihtsalt ravikulude vastu kindlustada ja jätta looma n-ö hind nulli, on kindlustuse hind veidi madalam, aga siiski üsna kõrge – ca 149 eurot aastas ja 12-13 eurot kuus. See tähendab, et vähem kui viie aastaga maksad maksimaalse võimaliku ravihüvitise kindlustusele tagasi igal juhul.

Kokkuvõttes saad oma koera kindlustada ainult seniks, kuni ta on noor ja tugev ja kõik tõuomased jmt hädad, mis tal tõenäolisemalt tulla võivad, on kindlustuse alt välistatud niikuinii. Samas kui tabab mõni tõeliselt kulukas haigus või õnnetus, on kaitse ikkagi suhteliselt olematu. Kokkuvõttes soovitaks ma vist looma õnnetusjuhtumi puhuks puhver niisama kokku koguda, sest vanaduspõlves tuleb tema hädadega ikka omal käel hakkama saada. 

LUGEMISVARA: The Power of Starting Something Stupid

raamatupäis (2)

Teate seda küsimust: “mida sa ette võtaksid, kui sa ei kardaks?” Richie Nortoni “The Power of Starting Something Stupid” seletab põhjalikult lahti, kui paljud meie valikud elus on lihtsalt vaimsed raamid, mida me ei taipa ega julge murda. Raamat ootas mu Goodreads’i järjekorras juba pikka aega, aga mul ei õnnestunud sellele kodumail kuidagi (isegi virtuaalses versioonis) küüsi taha saada. Kuna pealkiri tundus üha intrigeerivam, tellisin selle viimases hädas Amazonist ja jäin ostuga õnneks rahule.

Tutvustuses nimetatakse raamatut inspireerivaks ja võin kinnitada, et ennekõike ongi tegemist inspiratsiooniraamatuga, mitte konkreetse tööriistaga. Samuti pole pealkirja järgi põhjust karta, et tegemist on puhtalt äri(alustamise)raamatuga, sest alustamisjulgust on meil vaja igasuguste unistuste proovimiseks. Ilmselt on meil kõigil väiksemaid ja suuremaid lahedaid ideid, mida kunagi tahaks ette võtta, aga… Olgu selleks siis Oandu-Ikla matkale minek või kibuvitsamarjade eksport Gröönimaale või oma vanaema ning kassiga ümber maailma purjetamine, aga enamik neid ideid lükkuvad kõrvale või paremal juhul ebamäärasesse tulevikku, sest me oleme ometi asjalikud täiskasvanud inimesed, kes taoliste rumalustega tegelemist endale lubada ei saa. Või äkki ikka saame? 

Raamatu lugejale avaneb imeline võimalusterohke maailm, kus ükski idee pole liiga rumal ning kõik takistused nende elluviimisel on tegelikult vabandused. Muidugi pole iga pähetulnud mõte tingimata puhas kuld, aga kui sul on mõni plaan, mis ei jäta hinge rahule, ole avatud võimalusele, et äkki see polegi võimatu või rumal. Ma tean, et eelnev jutt kõlab umbes sama sisutühjalt, samas ebamääraselt lohutavalt nagu iga suvaline esoteeriline self-help kompott, seega asun konkreetsete näidete juurde, mis mul pirnikese põlema lõid.

The-Power-of-Something-Stupid.jpg

1. Pensionisüsteemi ootamatu pahupool

Pensionisüsteem on teadupärast vaevu 100-aastane eksperiment, aga see on juba loonud põlvkondadepikkuse mõttemustri, et elu on jagatud kaheks osaks – esimene samm: tee, mida pead tegema; teine samm: tee, mida sa tahad teha. Põhimõtteliselt on tulevikus terendav pension stiimul oma tegelikke unistusi edasi lükata lootuses, et sul on kunagi piisavalt raha, aega ja tervist, et hakata tegema seda, mis sa tõeliselt tahad. Ühel hetkel võid avastada, et su elu parimad aastad on millegi parema ootuses mööda jooksnud.

Norton nimetab seda edasilükkavaks eluplaaniks (deferred life plan) ja see haakub ka finantsvabaduse teekonnaga. Ta ütlebki, et võimalus jalad seinale visata on suurepärane, aga selle suunas töötamise ootamatu kaaslane on oma unistuste edasilükkamine. Säästa oma raha, aga mitte unistusi! Peamine on leida tasakaal tänase päeva ja raskesi hoomatava tuleviku vahel. Ma arvan, et see aitab pikaajaliste plaanidega ka paremini järjel ning mõistuse juures püsida, kui selle arvelt tänasest liiga palju ohverdama ei pea.

2. Ära roni vale redeli otsa

Kui sul on mingid eesmärgid ja unistused, mida sa elus kindlasti saavutada tahad (nt eesmärkide piiritlemise mõtteharjutuses välja tulnud punktid), tasub neid silmas pidada päevast päeva. Väga lihtne on igapäevase sebimise nõiaringi kinni jääda, üha enam töötada ja edukuse redeli otsas turnida (olgu selleks siis karjääri- või mõni muu redel), kuid redeli tippu jõudes võid avastada, et see pole üldse koht, kuhu välja tahtsid jõuda. 

Oluline on kindlaks teha, kuhu sa ronid, enne kui sa üldse ronima hakkad. Alusta asju oma tegelikule sihile mõeldes ja iga redeli puhul küsi endalt, kas see on ikka õige redel. Kui sa nüüd mõnda redelit analüüsides avastad, et see on ikka täitsa vale koht, ei tasu ainult selle pärast edasi ronida, et a) selle vea tegemiseks kulus palju aega või b) mis teised minust mõtlevad, kui ma poole pealt maha ronin. Näiteks kui sa tead, et sind teeb õnnelikuks vaba ja loominguline elu, pole mõtet rassida karjääriredeli otsas, mille iga uus pulk tähendab rohkemaid töötunde ning rangemat töödistsipliini ja loota, et ühel hetkel on sul piisavalt raha, et alustada elu, mida sa tegelikult elada tahad.

3. Peamiselt hoiavad sind tagasi hirm, uhkus ning prokrastineerimine

Inimesed ei vii oma ideid ellu, sest kardavad paista naeruväärsed ning isegi kui sõnades tahavad mõnda projekti ette võtta, leiavad erinevaid põhjuseid tegude edasilükkamiseks. Mis puudutab avalikku arvamust, ei mõtle teised sinu peale niikuinii nii palju, kui sa arvad neid seda tegevat. Suurem mass vist mõtlebki pigem sellest, mida teised nende kohta mõtlevad, seega küsitav, kas ja kui paljusid sinu tegevus kedagi üldse huvitab. Ära nüüd mine vannituppa ahastusest veene nüsima, vaid tee sellest “nähtamatusest” oma superpower. 

Samas kui sa midagi alustad, ole valmis ettekäänetest ja teiste süüdistamisest loobuma, sest enda elus ohjade haaramisega kaasneb ka vastutus. Ühes mastaapses uuringus leiti, et edukaimate ettevõtete juhtides olid kummastavas kombinatsioonis esindatud nii alandlikkus kui teotahe. Kui asjad läksid hästi, vaatasid edukaimad juhid n-ö aknast välja ja nägid faktoreid, mis olid neid edasi aidanud. Kui asjad läksid halvasti, vaatasid nad peeglisse ja võtsid täieliku vastutuse. Kehvemate tulemustega ettevõtete juhtide käitumine oli risti vastupidine – heades tingimustes vaatasid nad peeglisse ja võtsid vastu kogu aupaiste, keerulistes oludes aga vaatasid aknast välja, et leida süüdlast väljastpoolt.

4. Toimekus ei tähenda produktiivsust 

Ka pidev toimekus võib tegelikult olla moodus asjade edasilükkamiseks, ehk prokrastineerimiseks. Töönarkomaanid tingimata ei saavuta rohkem, kui inimesed, kes teadlikult piiritlevad tööasjad 8-tunnisesse (või veelgi lühemasse) ajavahemikku. Nad võivad küll väita, et on perfektsionistid, aga see tähendab praktikas sageli vähetähtsatesse detailidesse takerdumist, selle asemel, et ülesanne tehtud saada.

Workaholics aren’t heroes. They don’t save the day, they just use it up.

5. Tee seda, mis sa armastad – kasvõi tasuta 

Head ideed tulevad sellisest kohast, kus on ühendatud sinu tõeline kutse ning samas soov kellelegi kasulik olla. Levinud taktika on lähtuda potentsiaalsest kasust ja teha asju, mis sulle tingimata isegi ei meeldi, aga milles võid olla piisavalt hea, et keegi on valmis selle eest maksma. Selle asemel tee asju, mida armastad ja tee neid kasvõi tasuta.

See ei tähenda, et sa peaks päevapealt töölt ära tulema ja näiteks grafitikunstnikuks hakkama, kui sa veel joonistadagi ei oska. Tee asju ning täienda ennast lihtsalt selle pärast, et see sulle meeldib ja vaata, kuhu see välja jõuab. Halvim mis juhtuda võib on see, et et sa kasutasid aega millekski, mis sind siiralt õnnelikuks teeb.

6. Sa polegi kunagi päris valmis – lihtsalt alusta

Ideaalsete tingimuste ootamine on samuti lihtsalt vabandus ja kui sa tegelikult midagi teha tahad, on sul iga päev võimalus selle suunas kasvõi mõni väike reaalne tegu teha. Suuri unistusi ei pea vallutama ühe hüppega, vaid tee idee väikesteks tükkideks ning valluta seda jupphaaval. Ennekõike on oluline jääda ausaks iseenda ees, ajada enda asja, olla väärikas ning kvaliteetne. Usalda teisi inimesi, et nemad saaks usaldada sind – see on üks olulisemaid valuutasid tänapäeva maailmas.

Kokkuvõttes luba endal uskuda, et elu võib olla üks põnev, lõbus ja võimalusterohke paik.

To live is the rarest thing in the world. Most people exist, that is all..png