LUGEMISVARA: The Power of Starting Something Stupid

raamatupäis (2)

Teate seda küsimust: “mida sa ette võtaksid, kui sa ei kardaks?” Richie Nortoni “The Power of Starting Something Stupid” seletab põhjalikult lahti, kui paljud meie valikud elus on lihtsalt vaimsed raamid, mida me ei taipa ega julge murda. Raamat ootas mu Goodreads’i järjekorras juba pikka aega, aga mul ei õnnestunud sellele kodumail kuidagi (isegi virtuaalses versioonis) küüsi taha saada. Kuna pealkiri tundus üha intrigeerivam, tellisin selle viimases hädas Amazonist ja jäin ostuga õnneks rahule.

Tutvustuses nimetatakse raamatut inspireerivaks ja võin kinnitada, et ennekõike ongi tegemist inspiratsiooniraamatuga, mitte konkreetse tööriistaga. Samuti pole pealkirja järgi põhjust karta, et tegemist on puhtalt äri(alustamise)raamatuga, sest alustamisjulgust on meil vaja igasuguste unistuste proovimiseks. Ilmselt on meil kõigil väiksemaid ja suuremaid lahedaid ideid, mida kunagi tahaks ette võtta, aga… Olgu selleks siis Oandu-Ikla matkale minek või kibuvitsamarjade eksport Gröönimaale või oma vanaema ning kassiga ümber maailma purjetamine, aga enamik neid ideid lükkuvad kõrvale või paremal juhul ebamäärasesse tulevikku, sest me oleme ometi asjalikud täiskasvanud inimesed, kes taoliste rumalustega tegelemist endale lubada ei saa. Või äkki ikka saame? 

Raamatu lugejale avaneb imeline võimalusterohke maailm, kus ükski idee pole liiga rumal ning kõik takistused nende elluviimisel on tegelikult vabandused. Muidugi pole iga pähetulnud mõte tingimata puhas kuld, aga kui sul on mõni plaan, mis ei jäta hinge rahule, ole avatud võimalusele, et äkki see polegi võimatu või rumal. Ma tean, et eelnev jutt kõlab umbes sama sisutühjalt, samas ebamääraselt lohutavalt nagu iga suvaline esoteeriline self-help kompott, seega asun konkreetsete näidete juurde, mis mul pirnikese põlema lõid.

The-Power-of-Something-Stupid.jpg

1. Pensionisüsteemi ootamatu pahupool

Pensionisüsteem on teadupärast vaevu 100-aastane eksperiment, aga see on juba loonud põlvkondadepikkuse mõttemustri, et elu on jagatud kaheks osaks – esimene samm: tee, mida pead tegema; teine samm: tee, mida sa tahad teha. Põhimõtteliselt on tulevikus terendav pension stiimul oma tegelikke unistusi edasi lükata lootuses, et sul on kunagi piisavalt raha, aega ja tervist, et hakata tegema seda, mis sa tõeliselt tahad. Ühel hetkel võid avastada, et su elu parimad aastad on millegi parema ootuses mööda jooksnud.

Norton nimetab seda edasilükkavaks eluplaaniks (deferred life plan) ja see haakub ka finantsvabaduse teekonnaga. Ta ütlebki, et võimalus jalad seinale visata on suurepärane, aga selle suunas töötamise ootamatu kaaslane on oma unistuste edasilükkamine. Säästa oma raha, aga mitte unistusi! Peamine on leida tasakaal tänase päeva ja raskesi hoomatava tuleviku vahel. Ma arvan, et see aitab pikaajaliste plaanidega ka paremini järjel ning mõistuse juures püsida, kui selle arvelt tänasest liiga palju ohverdama ei pea.

2. Ära roni vale redeli otsa

Kui sul on mingid eesmärgid ja unistused, mida sa elus kindlasti saavutada tahad (nt eesmärkide piiritlemise mõtteharjutuses välja tulnud punktid), tasub neid silmas pidada päevast päeva. Väga lihtne on igapäevase sebimise nõiaringi kinni jääda, üha enam töötada ja edukuse redeli otsas turnida (olgu selleks siis karjääri- või mõni muu redel), kuid redeli tippu jõudes võid avastada, et see pole üldse koht, kuhu välja tahtsid jõuda. 

Oluline on kindlaks teha, kuhu sa ronid, enne kui sa üldse ronima hakkad. Alusta asju oma tegelikule sihile mõeldes ja iga redeli puhul küsi endalt, kas see on ikka õige redel. Kui sa nüüd mõnda redelit analüüsides avastad, et see on ikka täitsa vale koht, ei tasu ainult selle pärast edasi ronida, et a) selle vea tegemiseks kulus palju aega või b) mis teised minust mõtlevad, kui ma poole pealt maha ronin. Näiteks kui sa tead, et sind teeb õnnelikuks vaba ja loominguline elu, pole mõtet rassida karjääriredeli otsas, mille iga uus pulk tähendab rohkemaid töötunde ning rangemat töödistsipliini ja loota, et ühel hetkel on sul piisavalt raha, et alustada elu, mida sa tegelikult elada tahad.

3. Peamiselt hoiavad sind tagasi hirm, uhkus ning prokrastineerimine

Inimesed ei vii oma ideid ellu, sest kardavad paista naeruväärsed ning isegi kui sõnades tahavad mõnda projekti ette võtta, leiavad erinevaid põhjuseid tegude edasilükkamiseks. Mis puudutab avalikku arvamust, ei mõtle teised sinu peale niikuinii nii palju, kui sa arvad neid seda tegevat. Suurem mass vist mõtlebki pigem sellest, mida teised nende kohta mõtlevad, seega küsitav, kas ja kui paljusid sinu tegevus kedagi üldse huvitab. Ära nüüd mine vannituppa ahastusest veene nüsima, vaid tee sellest “nähtamatusest” oma superpower. 

Samas kui sa midagi alustad, ole valmis ettekäänetest ja teiste süüdistamisest loobuma, sest enda elus ohjade haaramisega kaasneb ka vastutus. Ühes mastaapses uuringus leiti, et edukaimate ettevõtete juhtides olid kummastavas kombinatsioonis esindatud nii alandlikkus kui teotahe. Kui asjad läksid hästi, vaatasid edukaimad juhid n-ö aknast välja ja nägid faktoreid, mis olid neid edasi aidanud. Kui asjad läksid halvasti, vaatasid nad peeglisse ja võtsid täieliku vastutuse. Kehvemate tulemustega ettevõtete juhtide käitumine oli risti vastupidine – heades tingimustes vaatasid nad peeglisse ja võtsid vastu kogu aupaiste, keerulistes oludes aga vaatasid aknast välja, et leida süüdlast väljastpoolt.

4. Toimekus ei tähenda produktiivsust 

Ka pidev toimekus võib tegelikult olla moodus asjade edasilükkamiseks, ehk prokrastineerimiseks. Töönarkomaanid tingimata ei saavuta rohkem, kui inimesed, kes teadlikult piiritlevad tööasjad 8-tunnisesse (või veelgi lühemasse) ajavahemikku. Nad võivad küll väita, et on perfektsionistid, aga see tähendab praktikas sageli vähetähtsatesse detailidesse takerdumist, selle asemel, et ülesanne tehtud saada.

Workaholics aren’t heroes. They don’t save the day, they just use it up.

5. Tee seda, mis sa armastad – kasvõi tasuta 

Head ideed tulevad sellisest kohast, kus on ühendatud sinu tõeline kutse ning samas soov kellelegi kasulik olla. Levinud taktika on lähtuda potentsiaalsest kasust ja teha asju, mis sulle tingimata isegi ei meeldi, aga milles võid olla piisavalt hea, et keegi on valmis selle eest maksma. Selle asemel tee asju, mida armastad ja tee neid kasvõi tasuta.

See ei tähenda, et sa peaks päevapealt töölt ära tulema ja näiteks grafitikunstnikuks hakkama, kui sa veel joonistadagi ei oska. Tee asju ning täienda ennast lihtsalt selle pärast, et see sulle meeldib ja vaata, kuhu see välja jõuab. Halvim mis juhtuda võib on see, et et sa kasutasid aega millekski, mis sind siiralt õnnelikuks teeb.

6. Sa polegi kunagi päris valmis – lihtsalt alusta

Ideaalsete tingimuste ootamine on samuti lihtsalt vabandus ja kui sa tegelikult midagi teha tahad, on sul iga päev võimalus selle suunas kasvõi mõni väike reaalne tegu teha. Suuri unistusi ei pea vallutama ühe hüppega, vaid tee idee väikesteks tükkideks ning valluta seda jupphaaval. Ennekõike on oluline jääda ausaks iseenda ees, ajada enda asja, olla väärikas ning kvaliteetne. Usalda teisi inimesi, et nemad saaks usaldada sind – see on üks olulisemaid valuutasid tänapäeva maailmas.

Kokkuvõttes luba endal uskuda, et elu võib olla üks põnev, lõbus ja võimalusterohke paik.

To live is the rarest thing in the world. Most people exist, that is all..png

2 thoughts on “LUGEMISVARA: The Power of Starting Something Stupid

  1. Aitäh väga huvitava ja hariva postituse eest. Sinu blogi on yx mu lemmikuid. Ootan huviga uusi postitusi. 😊

Ütle sõna sekka