TARGUTAN TARBIMISEST: transport, ehk miks meil ikkagi auto on

targutantarbimisest

Olime juba pool aastat oma praeguses korteris elanud, kui üks naaber, keda sageli bussis kohtasin, nägi meid autoga hoovi sõitmas. “Miks sa siis bussiga sõidad, kui teil auto on?” küsis ta siira üllatusega. Ühest küljest näitab see levinud suhtumist, et ühistransporti kasutatakse ainult siis, kui sul autot pole (sest sa oled liiga noor, vana või vaene, ilmselgelt). Kuhu jäävad siis keskkonna- ja rahasäästlikkus, jalakäijasõbralik linnaruum jmt väärtused?

Teisest küljest on päris aus vastus sellele küsimusele, et südalinnas parkimine on liiga kalliks ning ebamugavaks tehtud – muidu sõidaks autoga küll. Bussiga kodust tööle või töölt koju minnes läheb mul ca 8 minutit peatusesse kõndimisele, siis jääb buss 5-6, vahel lausa 20 minutit hiljaks, seejärel loksun 7-10 minutit bussis, mille esteetiline ja sõiduelamuslik külg on veel täitsa omaette teema ning lõpuks saan peatusest veel ca 7-8 minutit sihtkohta sumbata. Autoga läbin sama maa täpselt 5 minutiga.

RULE.png

Minu jaoks on liikumisviisi valikul määravaks kolm faktorit:

  1. Mugavus ja kuluv aeg – nt Tallinnast Tartusse sõites võib ühistransport olla mugavam, sest niimoodi saab mitu tundi filmi vaadata või tööd teha. Kui mul on vaja kaasa vedada kastitäit hoidiseid, koera ja spordikotti, kaalub auto bussi või rongi kindlasti üles.
  2. Füüsiline aktiivsus – üritan päevas vähemalt tunnikese värskes õhus liikuda ja enamasti kõnnin hommikul tööle jala. Samas võtab lihtsalt kõndimine ka päris palju aega ning vahel on selle asemel efektiivsem tulla kiirelt minutitega koju, vahetada riided ja minna selleks pooleks tunniks hoopis õue jooksma või juba koos koeraga tiirule.
  3. Kulu – jala käia on odav, aga teatud maalt muutub see tüütuks ja liiga ajamahukaks. Kui ma ei jõua õhtul trenni minna, sest ma olen päeval tundide viisi ringi kõndinud, pole see tegelikult enam arendav, vaid lihtsalt väsitav. Kui bussiga sõita on veidi odavam, aga kaasnevad sobimatud graafikud, ootamisajad, 2x pikem sõiduaeg ning vajadus peatusest veel edasi seigelda, pole aja- ja rahakulu samuti tasakaalus. Kui päevane parkimine maksab sama palju, kui linnaliini kuukaart, langeb valik ilmselt bussi kasuks.

Rahalood kirjutas just, kuidas ta autost täielikult loobub, samas ma ise ostsin esimese päris oma auto alles eelmine suvi. Kui olude või prioriteedide sunnil on eelloetletud omadustest rahasääst kõige olulisem, on autost loobumine tõesti loogiline samm. Nagu tarbimiskulude puhul ikka, on sellised otsused sügavalt isiklikud, sest inimeste eelistused, vajadused ja elustiilid on väga erinevad. Maal elades on auto omamine sageli jälle täiesti vältimatu ning küsimus on vaid selles, milline sõiduk osta, mitte kas üldse osta.

Meil välja kujunenud omamoodi kombineeritud variant, kus igapäevased linnasisesed käigud teeme peamiselt bussiga ning jala ja vabaajategevused, väljasõidud jne käivad autoga. See tähendab, et auto on ilmselgelt valik, sest kõik meie vabaajategevused on justnimelt meie valik. Auto pakutav liikumisvabadus on enamike meie n-ö elumõnude alustala. 

Erinevalt Rahalugude näitest on meil tegemist justnimelt väikse tosin aastat vana jaapanlasega, mille saime sõbrahinnaga pereliikmelt. Võõralt poleks nii vana autot ilmselt osta julgenudki, aga kõrvalt teadsime, et konkreetne masin on kõik need aastad tahtnud ainult hooldust ja kütust. Sama joont on see jätkanud ka praegu (sülitab kolm korda üle õla), ehk kütusekulule on lisandunud ainult tavaline kindlustus ca 100 eurot (kaskot ei saaks nii vanale autole teha, isegi kui tahaks), uued rehvid teine 100, rehvivahetus 30 ning suvel ootab uus hooldus ca 75 kanti.

Väga ladusalt võtab auto hinnalõksu kokku alljärgnev Two Centsi video. Mõistlik on tabada vahemikku, kus auto pole enam liiga uus, samas ka mitte liiga vana. Kui masin juba sageli suuri remondikulusid tekitab, on targem see kiiresti edasi müüa.

Kindlasti pole auto meie jaoks mingi staatuse näitaja, vaid puhas tarbeese. Mõni peenem pill oleks ilmselt suurema sõidunaudinguga või möödasõitudel nobedam, aga selle alla kordades suurema raha panek poleks minu jaoks seda väärt.

Endalt tasub küsida: 

  • Kas mul on autot tõesti vältimatult vaja või on see elumõnu? Kui auto on vajalik pigem harva, kas saaksin seda rentida või laenata? Kui on elumõnu, hinda seda vastavalt.
  • Millised nõudmised autole on vältimatud ja millised teenivad minu ego? Näiteks kui sul on viis last ning kolm koera, on suurem masin hädavajadus. Kui sa sõidad 99% ajast tsiviliseeritud asfaltteedel, ei ole mahukas maastur vajalik. (Mu vanemate kodutee meenutab üsna sageli midagi plastiliini, kartulivagude ning hernesupi vahepealset ja ma pole seal kordagi oma väikse jaapanlasega hätta jäänud.)

Kokkuvõttes kordan taas üle, et oluline on endale aru anda, et väga vähesed tarbimisvalikud meie elus on paratamatus ja need enamasti justnimelt on valikud. Mugavuse või ka edevuse valimine on täiesti okei, aga siis hinda seda vääriliselt, naudi teadlikult ning võta vastutus oma valikute eest, selmet seda sundolukorraks mõelda. 

 

pilt

Ütle sõna sekka