Mis oleks, kui läheks palverännakule

reisipäis

Ma ei ole usklik, aga sellest hoolimata olen käinud palverännakul, suisa kaks korda – ja need kaks ei jää kindlasti kolmandata. Selle blogi üks seni populaarsematest postitustest räägib reisimise säästunippidest ning reisimise teema on käesolevaks aastaks puhkuseplaanide tegemisega jälle teravamalt päevakorral. Kuna olen korduvalt erinevatele sõpradele-tuttavatele-kolleegidele jaganud sooje soovitusi Hispaaniasse palverännakuteele minna, mõtlesin oma ülevaate parem siia põhjalikult kirja panna. 

Santiago de Compostelasse viivate palverännuteede võrgustikust, ehk jaakobiteedest on tänaseks vist küll kõik kuulnud. Neist populaarseim on n-ö prantsuse tee, aga variante on hulk erinevaid ning kogenud silm märkab caminole iseloomulikke teokarbimärke ja kollaseid märgistusi tegelikult üle Euroopa. Olen ise juhuslikult camino radadele sattunud nii Lissabonis, Krakovis kui Düsseldorfi kandis suvalistel põlluradadel.

Ise võtsin camino esimest korda ette 2015. aastal, kui käisin üksi Camino del Nortel ehk põhjateel. Valisin raja välja just seetõttu, et erinevalt ülejäänud teedest kulgeb see piki Hispaania mägist põhjarannikut ja pakub lõputuid imelisi ookeanivaateid. Lisaks on see tuntumatest radadest metsikum, inimvaesem ja väidetavalt ka väljakutsuvaima pinnamoega.

camino.png

Olin juba esimesest korrast nii võlutud, et läksin järgmisel aastal uuesti tagasi – sedakorda võtsin ka ema kaasa, et päevaseid kõnnidistantse mõistuse piires hoida. 2017. aasta jäi rännu osas vahele, aga auk hinges oli sügise lõpuks nii suur, et võin ennast kõhkluseta palverännupisikust nakatunuks nimetada. Hakkab tunduma, et kunagi olen mina üks neist elukogenud vanainimestest rajal, kes oma viimase viiekümne aasta rännukogemusi noorte uljaspeadega jagavad.

Minu jaoks on tegemist ideaalse puhkusega just selles mõttes, et see on täielik mugavusmatkamine, milletaolist näiteks Eestis pole asustustiheduse (või -hõreduse) tõttu kuidagi võimalik ette võtta. Iga päev on üks virr-varr maalilistest mägedest, külapastoraalidest, karjamaadest, metsadest, kirikutest, vanalinnadest ning eelmainitud ookeanivaadetest. Teisalt on võimalik üsna kindlalt iga paari tunni tagant käia poes või kohvikus, nautida toitu ja veini ning õhtul voodisse magama keerata. Hakkad lihtsalt mööda kollaseid tähistusi astuma, täpselt teadmata, kuhu õhtul välja jõuad. Samas on see vabadus ja muretus turvatud, märgistatud ning korraldatud – sinu asi on ainult nautida. 

Camino del Norte algab Prantsusmaa piiri lähedalt Irunist ning kulgeb piki rannikut Santiago de Compostelasse – kokku 825 kilomeetrit. Esimesel aastal alustasin kõndimist Santanderist ning kõmpisin nädalaga maha 280 kilomeetrit (lõpetasin Muros de Nalonis). Järgneval aastal liikusime rajal n-ö tahapoole ja kõndisime viie päevaga Bilbaost Santanderisse 130 kilomeetrit. Niimoodi võttes on pool teed juba käidud, ehkki ma pole seda rännakut kunagi just Santiago de Compostelasse kohale jõudmise sihiga võtnud.

Everest%2F13 (2).png
Vaated tööstusmaastikest ja võsavaheteedest mägede ning ookeanini

Üldse ei tasu ennast kammitseda lasta erinevatest “reeglitest”, mis inimesed sellele rajale omistavad. Üks rändur on selle kohta hästi öelnud:

Läksin taas üksinda. Ma siiralt arvan, et see on üks parimaid mooduseid. Oled avatum inimestele ja kogemustele, pead arvestama vaid iseendaga. Ehkki üldjoontes on siiski kõik viisid õiged. Rõhutan seda, sest palverännuteega käib kaasas palju arvamusi, kuidas oleks õige seda läbida. Et näiteks vahepeal albergi asemel hotellis ööbimine ei ole õige. Või kui keegi saadab raske koti järgmisse kohta ette ja kõnnib vaid veepudeliga, siis see pole õige. Või kui keegi sõidab mõne etapi hoopis bussiga, siis seegi pole õige. Ma pakun, et ainus asi, mis pole õige, on kellelegi peale suruda, kuidas peaks olema õige. (Allikas: SIIT)

Kuidas sinna saada?

Eestist saab ühe ümberistumisega päris mugavalt Santanderisse, Bilbaosse ja Santiago de Compostelasse, veidi kallimate hindadega ka Oviedosse (kust tee otseselt läbi ei lähe, aga üsna lähedale siiski). Edasi-tagasi piletid õnnestub Azairis kokku klapitada ca 100-150 euroga.

Millal minna?

Minu meelest on parim aeg camino tallamiseks septembris, sest meie jaoks on seal endiselt suvi, aga näiteks hotellihinnad juba madalhooajale omased. See on ideaalne suvepikendus, aga näiteks kevadel võtab seal ookeani tõttu soojaksminek omajagu aega. Omajagu vihmane on põhjarannikul vist kogu aeg, seega arvestama peab hoovihmasahmakatega.

Ja kuhu ma seal minema pean?

Esimest korda laekusin Santanderisse isegi enda kohta ületamatu uljusega, sest polnud raja kohta õieti midagi ette uurinud ja millegipärast arvasin, et küll ma otsa kätte leian. Kusjuures leidsingi, sest tee läks juhuslikult läbi otse minu saabumisöömaja eest. 😀 Üldiselt saab kohapealt piirkondlikke palverännakutee kaarte üsna paljudest kohtadest, samas soovitan kohaliku kaardi ka telefoni tõmmata, sest kui teeots peaks tõesti käest kaduma, saab alati avalikke teid pidi järgmisesse asulapunkti kõndida.

Etappide täpsemad kirjeldused ja kaardid leiab näiteks SIIT.

Albergudega kaardid (ja hispaaniakeelne jutt) on näiteks SIIN.

Palju seal raha kulub?

Caminol võib rahaliselt hakkama saada ka ca 20 euroga päevas, aga suhteliselt laialt elades kulus mul keskmiselt umbes 25-30 eurot. Suurim variatsioon on toit, sest süüa võib nii väljas kui valmistada palverändurite hosteli köögis. Mõned hinnanäited:

  • albergues maksis narikoht ca 8-12 eurot öö – riiklikud kohad on enamasti odavamad ja erahostelid kallimad ning mugavamad. Riikliku öömaja jaoks on vaja ka palveränduri passi (vt allpool).
  • kui minu päevateekonna jaoks sobivas kohas alberguet ei leidunud, võtsin hotellitoa – hooajavälisel ajal võib täitsa kobeda toa saada 20-30 euroga, mis kahekesi on eriti soodne variant
  • hommikul maksis mahlane tuunikala-munavõileib ja cappucino kohvikus ca 2.30 €
  • kohvisõltlaste rõõmuks maksab hea cappucino sealkandis reeglina 1-1.20 €
  • menu del dia, ehk mitmekäigulise päevamenüü (koos veiniga) sai olenevalt kohast kätte 8-12 euroga
  • poes olid väga soodsad ja väga head erinevad puuviljad, pähklid, jogurtid, mahlad, saiad, tume šokolaad, tuunikala, singid-juustud jne jne
  • mul sattus õhtusöögiaeg sageli sellele ajale, kui pakuti ainult tapaseid (erinevad burgerid, tortillad jmt üllatavalt toitev kraam), aga enamasti maksis iga tapas ning pokaal veini sinna juurde 1 € tükk

Ööbisin aeg-ajalt hotellides, sest minu päevateekonna lõpp ei ühtinud alberguede paigutusega või tahtsin lihtsalt vahepeal üksi voodis vedeleda. Palverändurite öömajade tasemed olid väga kõikuvad – riiklikud öömajad olid askeetlikumad, vahel suisa koplit meenutavad, era-albergued olid aga üsna hipster-hostelid, kus ühes toas oli vaid nari või paar ning puhkehetkel sai omale ühe cappucino suristada või aias võrkkiiges külitada.

Everest%2F13.png
Vasakul 24-eurone hotellituba, paremal üleval hipster-albergue, paremal all massi-albergue Avilese linnas, kus ühes toas oli 32 inimest, mina skoorisin viimase kõikuva ülemise nari toa keskel ja uni oli kõigest hoolimata ülimagus

 

On seal ikka ohutu?

Põhjarada viib päris pikalt läbi metsiku looduse ja enamiku päevast olin seal ihuüksi. Vahel nägin päeva peale vaid ühte-kahte teist rändurit ja peamine inimkontakt toimus vaid linnades. Samas maal näed sa pidevalt kitsi, lehmi, lambaid ning hobuseid või karjub su peale mõni ärritunud eesel. Kui sa oled selline metsas kasvanud inimpõlgur nagu mina, ei ole üksiolekust küll suuremat midagi karta. Ainsad korrad, kui veidi kõhedust tundsin, olid näiteks siis, kui sattusin keset suurt lambakarja, mida valvav hiiglaslik lambakoer mind kindlalt, aga tungivalt urinal edasi karjatas. Või siis, kui asusin teele enne koidikut ja tee läks läbi kottpimeda metsa, kuni ühe käänaku tagant ilmus üksik süüdatud küünaldega palvela. See on ikkagi palverännakutee – tahaks uskuda, et keegi seal vaimust vaevatutel ikka silma peal hoiab.

Everest%2F13 (1).png
Vasakul maailmatununnu saksa abielupaar, kellega pidevalt kokku juhtusime. Nad käisid caminol iga aasta ja kasutasid aeg-ajalt edasi jõudmiseks ka bussi ja rongi. Paremal üleval tüüpiline meestest üleujutatud kohvibaar. Paremal all Santanderi kaiäär.

Saan ma seal ikka hakkama või on see mingite hipster-lihasuretajate masohhistlik meelelahutus?

Ma möönan, et vahel oli seal päris raske, aga keerasin seal mõnedel päevadel natuke vindi üle ka. Keskmine kilometraaž oli mul üksi kõndides 40-50 kilomeetrit päevas ja tõusumeetreid kogunes iga päev umbes 1000. Samas nagu öeldud, võtsin teisel aastal oma 60-aastase ema kaasa, kõndisime iga päev 30-35 km ja ta jäi täitsa ellu. Rääkimata sellest, et seal matkavad ka 80-aastased ja vanemadki. Distants ei tapa – tempo tapab.

Muidugi umbes kolmandaks päevaks kammis kõndimine vaimselt mingisse nii meditatiivsesse seisundisse ära, et igausugused sürrid mõtted tulid pähe. Ilmselt oleneb kõik sellest, kui hästi sa oma peas toimuvaga läbi saad. Ja kui seal peas üldse midagi ei toimu, on oht kolmandaks päevaks lihtsalt igavusse surra.

Everest%2F13 (3).png
Ookeani- ja linnavaated ning külapastoraal kärutäie kassidega (+ veel üks).

Oota seal on mingit passi vaja või?

Palveränduri passiga saab riiklikus albergues ööbida – igas öömajas pannakse passi tempel, mis tõestab, et rändur läbis kogu tee jalgsi. Kui plaanid päris lõppu kõndida, saab Santiago de Compostelas passi ettenäitamisel palveränduri tunnistuse.

Ära ole loll nagu mina ja arva, et küll selle passi tee peal ikka kuskilt saab. Seetõttu pidin esimesel päeval lõpuks 52 kilomeetrit kõndima, sest just nii kaugel asus esimene era-albergue. Teisel päeval õnnestus pass sebida pigem ka ime läbi, seega hangi pass varem valmis. Näiteks saab selle tellida Eesti Jaakobitee Sõprade Seltsilt (samuti on nende lehel palju eestikeelset infot palverännakutee läbimise kohta).

Mis selga ja kaasa pakkida?

Esimest korda rännakule minnes sattusin juba lennujaamas kergesse ärevusse, kui nägin kõiki neid kurguni matkavarustusega relvastatud kaas-rändureid. Mõtlesin, kas olen oma pakkimisega kuidagi eriti puusse pannud, sest võtsin kaasa vaid hädavajaliku ning koos söögi-joogiga kaalus mu kott 4-5 kilo. Pärast muidugi nägin, kuidas teised oma 15-kiloste kottidega heitlesid ning kepsutasin seal kõrval oma kandamiga nagu noor sälg. Üldiselt võiks koti kaal moodustada kuni 10% ränduri kehakaalust.

Minu varustus oli järgmine (ja puudust ei tundnud ma millestki):

  • mugav väike matkaseljakott
  • kaks komplekti (lühikesi) dry fit spordiriideid – esiteks nendega higistab vähem ja samas kuivavad pärast pesemist kiiresti
  • mitu paari spordisokke
  • jalas kerged kõnnitossud (tee on pigem asfaldine ja matkasaapal pole mõtet)
  • õhtuks plätud
  • kerge matkajakk/mantel
  • vihmakeep
  • buff ja/või hele rätik (kaela, pähe, kuhu iganes)
  • ujumisriided
  • käterätik
  • (näo)pesuseep (sobis riietele ka) jmt hügieenitarbed (sh tualettpaber)
  • plaastrid, ibukas jmt kergem esmaabi, aga vajadusel saab varusid teel täiendada
  • märkmik ja pastakas, et kõik tekkinud diibid mõtted kirja panna
  • päikseprillid, akupank jmt nipet-näpet
  • kõrvatropid
  • spork
  • kerge magamiskott (alberguedes magamiseks)

Kokkuvõttes on minu hinnangul liikumis-, loodus-, kultuuri- ja toidusõpradele tegemist parima hinna-kvaliteedisuhtega rännuelamusega, mida Euroopast leida võib. Kui (sügisesed) reisiplaanid veel valla, siis miks mitte ette võtta üks palverännak! 

One thought on “Mis oleks, kui läheks palverännakule

Ütle sõna sekka