Kooselu ja abielu vormide tähtsus investeerimises ning mammutseletus minu lemmik-abieluvararežiimi kohta

Paarisuhtes kerkib vältimatult üles erinevaid rahalisi erimeelsusi ning väärtuste konflikte. Seda enam tuleb neid mängu investeerides, kui paari riskitaluvus, säästmisvajadus või -võimekus on erinevad. Ma ei hakka lahkama seda, kas ja kuidas toime tulla olukorraga, kus paari suhtumine rahasse on täiesti erinev. Muidugi on suhteharmoonia eelduseks see, kui väärtused suurel määral siiski kokku lähevad, kuid ka ideaalilähedases harmoonias võib teise poole inspireeriva säästlikkuse ja irriteeriva kitsiduse vahel olla vaid üks samm.

Hetkel tahan rääkida aga n-ö puhttehnilisest poolest, kuidas paarielu erinevad vormid omavahelisi varaküsimusi ja täpselt investeerimist üldse mõjutavad ning mida peaks koos- ja abielus olevad paarid silmas pidama.

Kooselu, abielu ja investeerimine.png

Puhttehniliselt jagunevad enamik kahe inimese vahelisi majandus-romantilisi liite kooseludeks ja abieludeks. Kooselud omakorda võivad olla registreeritud või registreerimata. Abielus võib valida varasuheteks ühisvara, lahusvara või vara juurdekasvu tasaarvestuse, lisaks saab abielus alati sõlmida abieluvaralepingu.

1. Kooselu

1.1. Registreerimata kooselu

Tähendus

See tähendab, et paar elab küll koos ja/või toimetab ühise perena, aga abiellunud või kooselu registreerinud pole.

Mida rahaasjades silmas pidada

Millegipärast peavad paljud kooselu palju lihtsamaks elukorralduseks, kui abielu, aga võttes pere kui majandusüksust, on poolte õigused ja tagatised abielu puhul hoopis täpsemalt paigas. Kirjutasin mõni aeg tagasi kõigest sellest, mille paar võiks kooselu alguses omavahel läbi rääkida. Üks olulisemaid punkte loetelus on see, et ära eelda, sest parem on pidada ebamugavaid vestlusi kui neelata alla ebamugavaid üllatusi. Julgeksin lausa küüniliselt lisada, et kui eeldad, eelda halvimat või vähemasti arvesta kainemõistuslikult ka selle variandiga. 

Näiteks on Eestis ühe rahvaloenduse järgi hoopis rohkem naisi vabaabielus, kui mehi ja ma kardan, et vähemalt osa neist on eelduste kütkeis heteronaised. Ükskõik mis nimega asju nimetada, on (vaba) kooselu ikkagi suhteliselt reguleerimata valdkond ning rahaasjades võiks eeldada, et mõlema poole vara arvestatakse ikka suhteliselt eraldiseisvana.

See tähendab, et üks pool võib küll ette kujutada, et nad remondivad teisele poolele kuuluvat eluaset ühiseks koduks või panustavad tema investeerimisportfelli ühise tuleviku nimel, aga kui suhe ühel hetkel läbi saab, on oma panuse tagasinõudmine väga raske, kui mitte võimatu. Parem selliseid nõudmisi ja vaidlusi siis eos vältida.

Muidugi – sellise inimesega ei tasu koos ollagi, kelle motiivides või auväärsuses sa kindel ei saa olla, aga elus võib igasuguseid asju juhtuda ning ka ilusaim muinasjutt võib pöörduda väga inetuks tüliks. Kuni paarilised on kahekesi, tugevad, terved ning armunud, tundub mingite varaküsimustega tegelemine ilmselt tarbetu romantika surm.

Samas võib üks pool kasvõi jääpurikaga pähe saada ning ära surra ja lihtsalt elukaaslane on sellises olukorras üsna kaitsetu. Abikaasa on näiteks õigustatud pärimisele seaduse järgi, aga kooselu puhul tuleks selleks eraldi testament teha. Kui paljud teist teavad paare, kes ei ole (veel) abiellunud, aga on teinud vastastikuse testamendi? Ilmselt kas üldse mitte või mõnda üksikut erandit.

Millele selle pika jutu lõpuks siis ometi tähelepanu pöörata? Peamiselt tulekski arvestada sellega, et mõlema poole panus võrdselt püsivates väärtustes kajastuks. Millegipärast tundub levinud kooselukorraldus välja nägevat nõnda, et pere naispool maksab kõik “väikesed asjad” nagu söögi, kodutarbed, laste asjad, riided, jalanõud jne, jne, samas kui meespool maksab kõik “tähtsad asjad”, nagu auto, eluaseme arved jmt. Esiteks – need väiksed asjad maksavad enamasti jooksvalt kokku vähemalt sama palju kui mitte kõvasti rohkem, kui need n-ö suuremad kulud. Teiseks ei jää neist pärast äratarbimist mitte mingit mõõdetavat vara järgi.

Seetõttu tuleks suuremad ostud teha ühiselt, kinnisvara kaasomandisse osta (ja rõhutan üle, et kodulaenu kaastaotleja olemine ei tähenda veel kaasomanikuks olemist) või leppida kokku, et kumbki pool omab ja peab üleval isiklikku kinnisvara. Vähemalt ühise kodu osas võiks koostada ka vastastikuse testamendi. Investeerimisel on lihtsaim pidada kahte portfelli, kuhu kordamööda vahendeid suunata. 

1.2. Kooseluseaduse alusel registreeritud kooselu

Tähendus

Paar on sõlminud notariaalse kooselulepingu.

Mida rahaasjades silmas pidada

Kooselulepingu sõlmimisel peavad paarilised valima varasuhte samamoodi nagu abielludeski – kas varaühisuse, varalahususe või vara juurdekasvu tasaarvestuse. Nende liikide kohta loe altpoolt.

2. Abielu

Jättes nüüd tarbetu sentimentaalsuse kõrvale, on abielu lisaks surematutele tõotustele ka väga praktiline lahendus, mis on ennekõike mõeldud kaitsma poolte ning nende laste õigusi ja huve. Nagu varem öeldud, valitakse abiellumisel kolme abieluvararežiimi seast, mis hakkavad kehtima abiellumisest alates.

pole see nii crazy midagi

Toon eraldi välja, et erinevalt levinud eksiarvamusest ei mõjuta abiellumine kuidagi paari varasema vara kuuluvust. Ühisvara valides ei muutu ühisvaraks nt mõlema korterid või investeerimisportfellid, samuti ei muutu ühisvaraks ühegi režiimi puhul abielu kestel saadud pärandused, kingid ja abielu eelse vara müügist saadud raha (nt kui müüa oma varasem korter ja selle arvelt maksta ühise eluaseme soetamisse).

Eelnimetatud asjad on ja jäävad lahusvaraks (isegi kui valitud pole varalahusust) ning kui abielu peaks lõppema, saab need endale välja nõuda. Võimalusel võiks selle vara siiski ühiselt soetatust eraldi fikseerida (nt jätta “eelmise elu” investeerimiskonto oma elu elama), et võimaliku lahkumineku korral seda lihtsam eristada oleks.

Mis puudutab abikaasade pärimisõigust, ei mõjuta valitud abieluvararežiim seda toimimispõhimõtete osas kuidagi. Abikaasal on õigus teise poole pärandile seaduse järgi, mis laste puudumisel on kogu vara ning laste olemasolu korral proportsionaalne osa lastega, aga mitte vähem kui 1/4 kogu varast. Samuti on abikaasal õigus nõuda isiklikku kasutusõigust ühisele kodule.

2.1. Ühisvara

Tähendus

Abiellumisest alates soetatud varad ja ka kohustused on mõlema poole oma, igavesest ajast lahutuseni, aamen. See tähendab, et hoolimata sellest, kes ja kuidas midagi ostab, on mõlemad selle omanikud. Abikaasad võivad ühisvaraga tehinguid teha ainult üksteise nõusolekul, ehkki nõusolekut vaikimisi eeldatakse (aga teatud juhtudel võib abikaasa keelduda seda andmast). Samuti vastutavad mõlemad võlgade ning laenude eest ning perekonna vajaduste jaoks võetud kohustuse katteks võib minna ka abikaasa lahusvara.

Tegemist on kõige vastutusrikkama vararežiimiga, kus pooled on tõesti seotud nii heas kui halvas ning vastutavad üksteise eest naha ja karvadega. Millegipärast on see vaikimisi valik kõigil abiellujatel ning kehtib automaatselt kõigile neile, kes abiellusid enne teiste režiimide kehtestamist (2010. aasta juulit).

Mida rahaasjades silmas pidada

Ühisvaras nt aktsiate soetamisel pole vahet, kes ja mis kontole neid soetab, sest ühisvaraks muutub see niikuinii. Ennekõike tasub tähelepanelik olla võetavate kohustuse osas ning pidevalt sellel teemal ka suhelda, mis kohustusi kumbki endale – ehk mõlemale – võtab. Kui ikka selgub, et teine pool pole rahaasjades võimekas ega usaldusväärne, tasub kaaluda abieluvararežiimi muutmist. Äärmuslikke näiteid tuues pole ilmselt meeldiv avastada, et kuni üks pool tegeles mõistliku ning tasakaalustatud portfelli kokkupanekuga, on teine pool võtnud püramiidskeemis osalemiseks kiirlaene.

2.2. Varalahusus

Tähendus

Põhimõtteliselt käsitletakse paarilisi rahalises mõttes nii, nagu nad ei oleks omavahel abielus. Tsiteerides eesti popmuusikat, kõik mis sa teed, teed iseendale ja mõlema varad ning võlad on ainult nende enda mure. See küll ei takista pooli näiteks kinnisvara jmt väärtuslikku kaasomandisse ostma, nagu kooseluski.

Mida rahaasjades silmas pidada

Põhimõtteliselt kõike sama, mis lihtsalt kooselu puhul (vt ütlevalt), ehk tuleks vaadata, et püsivaid väärtusi soetataks õiglaselt mõlema abikaasa nimele.

2.3. Vara juurdekasvu tasaarvestus

Tähendus

Jätsin selle vormi meelega viimaseks, sest sellest ei tundu eriti keegi aru saavat. Naljatlemisi öeldakse, et see vorm on ainult selleks puhuks, kui kaks juristi omavahel abielluvad. Minule – juristina 😀 – tundub see samas kõige tervemõistuslikum vorm üldse, mida kaks tervet ja isemajandavat inimest omale valida saaks.

Põhimõtteliselt tähendab see vorm, et mõlemad pooled on abielu jooksul soetatud vara ja kohustuste ainuomanikud, aga abielu lõppedes arvestatakse välja, kui palju kummagi poole vara abielu kestel suurenenud on ning “võitja” peab poole enda võidust teisele välja maksma. Põhimõtteliselt ühendatakse varalahususe ja ühisvara parimad omadused, ehk mõlemal poolel on ühtepidi varalahusest tulenev iseseisvus (ja samas kaitse teise poole võlgade eest) ning teisalt kindlustunne, et majanduslikult nõrgem pool ei saa lahutuse korral ebaõiglaselt koheldud.

Võib ju ebavõrdsus sisse tulla kasvõi sellest, kumb pool lastega kodus on, ehk abielu kestel vara kasvatamine pole tingimata seoses kummagi poole “tublidusega”. Lisaks on nõrgema poole kodu puutumatus tagatud sellega, et abielu kestel võib ühist eluaset juriidilisest omanikust hoolimata käsutada ainult kokkuleppel.

Kuna tegemist on lihtsurelikele päris keerulise konstruktsiooniga, selgitan natuke põhimõisteid.

  • Põhivara on n-ö baas, millelt hakatakse arvutama abielu kestel toimunud varade suurenemist. Põhivara hulka kuulub kogu abiellumise hetkel abikaasale kuuluv vara, aga ka abielu kestel saadud kingid ja pärandused, samuti abielule eelnenud õiguste alusel omandatud vara. See tähendab, et nt abielludes omatud aktsiate või üürikorteri tootlus arvestatakse samuti baasiks, ehk kui üks pool investeerib oma põhivara nii, et see vahepeal “iseenesest” kasvab, ei pea ta seda kasvu hiljem teisele poolele hüvitama.
  • Soetisvara on see osa, mille võrra on abielu kestel vara suurendatud – näiteks abielu käigus ostetud kinnisvara, väärtpaberid või rajatud ettevõtted, samuti neilt saadud tootlus.

Tasaarvestamisel arvutatakse välja mõlema poole abielu kestel tekkinud soetisvara ja jõukam pool peab oma “võidust” pool teisele maksma. Sealjuures kui üks pool on oma vara ära raisanud või end sootuks võlgadesse mässinud, ei pea teine pool seda hüvitama ja põhivara loetakse igal juhul nulliks. Kui üks abikaasa on enne lahutust oma osa pahatahtlikult väiksemaks kinkinud, raisanud vms, võetakse seda ka tasaarvestamisel arvesse.

  • Kui A soetisvara on 10 000 eurot ja B soetisvara 20 000 eurot, peab B A-le maksma 5000 eurot – mõlemal poolel on lõpuks 15 000 eurot. 
  • Kui A soetisvara on 10 000 eurot ja B on võlgades 5000 eurot, arvestatakse B soetisvara nulliks ja A peab B-le maksma 5000 eurot – antud juhul on A-l lõpuks 5000 eurot ja B-l 0 eurot. 

Ilmselt võib tekkida küsimus, et kui lõpuks poolte abielu kestel hangitud vara pooleks lüüakse, siis mis selle plussid ühisvara ees üldse on? 

  • Vara lüüakse pooleks küll, aga hüvitis tuleb maksta rahas, mitte tegeleda reaalsete varade jagamisega. Ühisvara jagamisel võib vaidlus tekkida juba sellest, et üks pool ei ole nõus või hoopistükis nõuab mingi omandi müümist. Olenevalt omandist ja olukorrast võib see kaasa tuua tüli või suisa varalist kahju. Rahas väljamaksmisel saab rohkem vara soetanud pool ise valida, mida ja kuidas raha kokkusaamiseks teeb.
  • Rahalise väljamakse võib kohus ka pikema aja peale jaotada, kui korraga väljamaksmine pole majanduslikult otstarbekas (siia alla võib kuuluda nt aktsiaportfelli mahamüümine).
  • Kui mõlemad pooled abielu kestel oma vara suurendavad, on lõpptulemuse vahe ühisvaraga tõesti väiksem. Samas on pooled erinevalt ühisvararežiimist suhteliselt kaistud teise poole võlgade ja raiskamise eest.
  • Eelnev ei mängi rolli isegi ainult lahutuse puhul, vaid juba abielu kestel, kui vähemalt ühe poole vara on võlgade tekkimisel kaitstud. Elus võib igasuguseid asju ette tulla meil kõigil ja kui üks abikaasa kavõi mõne kuluka sõltuvuse küüsi satub, ei saa täitur seepeale kogu abikaasade vara ära võtta.
  • Eriti oluline on iseseisvus tehingutes ja samas riski eest kaitsmine kindlasti investoritel ning ettevõtjatel. Sealjuures kaitstakse riski eest nii ennast kui abikaasat. 

Mida rahaasjades silmas pidada

Kuna vara kuulumist abikaasa põhivara hulka tuleb tõendada, tasub hoolt kanda, et omandi kohta on olemas dokumentatsioon ja vara on võimalik mõistlikult eristada. Näiteks võib olla mõistlik abiellumise eelne portfell eraldada abielu ajal tehtavatest investeeringutest.

3. Abieluvaraleping

Pärast abielu sõlmimist on võimalik varasuhte eelistust igal ajal muuta, kuid siis saab seda teha üksnes notariaalse abieluvaralepinguga ning uus varasuhe hakkab kehtima lepingu sõlmimisest (mitte tagasiulatuvalt). Samuti saab abieluvaralepinguga määrata kindlaks konkreetsete asjade kuuluvuse, määrata ühe abikaasa ühisvara valitsejaks või anda õiguse teatud liiki tehinguid teha ilma teise poole nõusolekuta (nt ettevõtluses vajalikud tehingud).


Ühede mu heade sõprade pulmas ütles paaripanija ilusti, et ta on juba üle kümne aasta abielus ning tal on sellel ajal olnud seitse naist. Pärast kandvat pausi ta lisas, et kõik need seitse on see tema üks ja ainus abikaasa. Enamik pereloojaid on kooselu või abielu alustamise hetkeks ise vähem aega ilmas elanud, kui kauaks nad lubavad kallimaga kokku jääda. Üksi inimene ei suuda seda aega ning tulevikku reaalselt hoomata. Sageli ei teata päris täpselt isegi seda, kes sa ise oled, rääkimata oma partneri lõplikust tundmisest. 

Kiretu statistika näitab, et Eesti on Euroopas abielulahutuste tipus. Samuti troonib Eesti Euroopa tipus üksikvanemate osakaalu poolest. Tahtmata kõlada nagu mõni maailmalõpukuulutajast küünik, aga kaine mõistus tasub enese sidumisel tagataskus hoida, sest lisaks hingelisele sidemele tekib paratamatult ka majanduslik seotus. Kui koos elamine sujub hästi, ei oma konkreetne režiim või võetud ettevaatusabinõud mingit tähtsust. Mõistlik inimene saab ka aru, et see pole märk usaldamatusest selles hetkes, vaid ratsionaalne arusaam, et elu ongi ebakindel. 

Ütle sõna sekka