REISINIPID: mida teha, kui lend hilineb, ehk kuidas Ryanair mu reisi kinni maksis

reisipäis

Ryanairi juht on öelnud, et lennuk on lihtsalt üks tiibadega buss ning minu aastatepikkune (odav)reisimine kinnitab, et enamasti on lennugraafik lollikindlam, kui enamik linnaliinibusse. Seetõttu pole ma ka kunagi vaevunud Euroopas reisides reisitõrkekindlustust tegema. Ei tea, kas mul on vedanud või olen ma naiivne, aga seni pole ma pidanud seda kahetsema. Seni…

Kujutage siis ette mu näoilmet, kui ühel kenal talvisel laupäeval Riia lennujaamas istudes teatati esiteks pooleteisetunnisest hilinemisest, mis lõpuks päädis Milano lennuki väljumisega ligi 4 tundi lubatust hiljem. Plaanitud jätkulennust Napolisse olime sellega hoolimata ülimõistikust 3,5-tunnisest ümberistumisajast igatahes maha jäänud, broneeritud öömaja samuti raisku läinud ning veel viimse hetkeni kaalusin, kas mul üldse tasub reisi enam ette võtta.

Kuna esimene lend pidi puhtjuhuslikult minema siiski samasse riiki (erinevalt tagasilennust, mis käis läbi Brüsseli), otsustasime plaanid lihtsalt veidi ümber mängida ja Napoli-Rooma asemel ette võtta Põhja-Itaalia ning Rooma. Siiski ei jõudnud ma reisilt naasmist ära oodata, et saaks hakata Ryanairile mahlakat kaebust kokku kirjutama.

Reisija õigused hilinemisel

Euroopa lennureisijate õigused on ka reisikindlustuse puudumisel tagatud Euroopa Liidu regulatsiooniga EU 261. Kuna selle kohta liigub väga palju vastukäivat või segast infot, panen hilinemisega seotu siia lühidalt kirja. (Täpse ülevaate kõigist EL lennureisijate õigustest leiad SIIT.) Tegemist on EL regulatsiooniga, seega kehtib see neile lendudele, mis vähemalt algavad või lõppevad Euroopa Liidu riigis. 

Õigus hoolitsusele

Lennu vähemalt 2-tunnise hilinemise (või tühistamise) korral on reisijal õigus hoolitsusele, s.o söögile-joogile, telefonikõnedele, vajadusel ka öömajale. Eesti tarbijakaitseameti hinnangul tuleks piisava söögi all mõista kerget einet, kui lend hilineb kaks-kolm tundi ja sooja toitu, kui lend hilineb üle kolme tunni. Isegi kui lennufirma jagab välja 5-euroseid vautšereid, millega saab hädapärast ühe võileiva, võib hiljem reaalsed kulud tšekkide alusel juurde nõuda.

Õigus kompensatsioonile

Piisavalt pika hilinemise puhul peab lennufirma reisijale maksma fikseeritud määras kompensatsiooni. Reisija ei pea sealjuures kuidagi tõestama, et tal tekkis sellega seoses lisakulusid või ebamugavust, sest nii pika hilinemise puhul seda juba eeldatakse (nt nagu meil jätkulennust mahajäämine ning reisiplaanide täielik ümbertegemine, sh kiirkorras võetud asendushotellid). Kompensatsioonide määrad on järgmised:

Lennu pikkus Hilinemise aeg Kompensatsioon
kuni 1500 km vähemalt 2h 250 €
1500-3500 km vähemalt 3h 400 €
üle 3500 km vähemalt 4h 600 €

Vahemaad kahe lennujaama vahel saab arvutada näiteks SIIN.

Kui lennufirma suunab reisijad teisi teid pidi sihtkohta ja asenduslend jõuab kohale eelnimetatud ajast varem, on reisijal siiski õigus vähemalt 50% kompensatsioonile. Lisaks saab kompensatsiooni nõuda ka aastaid tagantjärele – näiteks Eestis on see piir 3 aastat ja Inglismaal suisa 6 aastat.

Muu kahju

Juurde võib nõuda ka kõikvõimalikku muud kahju – täpsemalt soovitan lugeda juba regulatsioonist endast või EL infolehelt. Pigem tasub kõigi ootamatute kulude kohta tšekid alles hoida ning pigem neid rohkem kui vähem avaldusse sisse kirjutada. Vana tarkus: palju küsid, vähe saad, vähe küsid, ei saa midagi.

Erakorralised asjaolud

Erakorralised asjaolude puhul lennufirma kompensatsiooni maksma ei pea. Sinna alla kuuluvad näiteks halb ilm, terrorirünnakud jmt ettenägematu ning ettevõttest sõltumatu asjaolu. Samas lennuki rikked on ettevõtte äririsk ja seda erakorralise asjaoluna kasutada ei saa (ehkki üritatakse). Näiteks meil oli tegemist tehnilise probleemiga ja Kaunasest saadeti kohale asenduslennuk (mis nähtavasti sõitis mööda maad, sest tal kulus saabumiseks neli tundi).

Reisijatel on isegi sellisel juhul õigus hoolitsusele (toit, majutus, telefonikõned jmt), kui tegemist oli erakorraliste asjaoludega (ehkki ka sellest üritatakse kõrvale hiilida, nt Ryanari Islandi vulkaanipurske ajal).

Kuidas Ryanairis kaebust esitada?

Ryanairi kodulehe alumises servas menüüs sektsioonis Useful info: Contact us —> Compliments or general complaints —> EU 261, flight cancellation and delay, please click here.

Ankeetides tuleb esitada lennu ja broneeringu numbrid, algus- ning sihtkoht jmt asjassepuutuv info. Ühe broneeringu kohta tuleks asjaajamise lihtsustamise huvides esitada üks ühine pretensioon – mina esitasin selle korraga kahe inimese kohta. Kindlasti tuleb vajutada linnuke ankeedi teise lehekülje paremale üles kasti. 

Hõiva

Ankeedi allserva kastikesse “other” kirjutasin kindluse mõttes veel teksti:

In accordance to regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council of 11 February 2004 article 7 point 1b we claim compensation 400 € per person (800 € in total). We require the compensation to be paid by electronic bank transfer.

Samuti tuleb lisada järgnev pangainfo (kopisin selle samuti “other” kasti): 

  • Bank name – panga täpne nimi, nt AS LHV Pank
  • Account Holder – konto omaniku nimi
  • Account Number/IBAN – konto number, mis Eestis enamasti ongi juba IBAN numbriks teisendatud (EE algusega)
  • Swift – panga tunnuskood. Eesti pankade Swift numbrid leiab SIIT.

Mis siis sai?

Eriti lootusrikas ma kaebuse osas tegelikult ei olnud. Esiteks pidi nõude esitajate hulk olema märkimisväärselt madal – kuskilt jooksis läbi lausa väide, et vaid 1% kompensatsiooniõiguslikest inimestest seda ka nõuavad. Lisaks pidavat otse firmale kaebuse esitamine olema eriti viljatu tegevus, sest omakorda vaid 5% pretensioonidest rahuldatakse. Suurel väljamaal on selle jaoks suisa eraldi bürood, kes ongi spetsialiseerunud vaid lennuhüvitiste nõuetele ning abi pidi olema ka ühisnõuete tegemisest.

Teiseks on Ryanairil teada-tuntud halb maine reisijate õiguste tagamise osas. Veel möödunud aastal said nad terava kriitika osaliseks, kui tühistasid massiliselt lende ning reisijaid nende õigustest piisavalt ei teavitanud või üritati kompensatsiooni maksmisest kõrvale hiilida. Vastureaktsioonina sellele viskas lennufirma õhku veksli, et hakkavad kompensatsioone välja maksma kõigist lennuettevõtetest kõige kiiremini ning lahendavad kaebused vähem kui kümne päevaga. Igal juhul pidi abi olema sellest, kui koostada piisavalt teadliku kliendi mulje jättev kaebus:

presented with a well-supported claim that demonstrates knowledge of the law, it will typically capitulate (Allikas)

Kujutage siis ette minu meeldivat üllatust, kui vähem kui 24 tundi hiljem sain Ryanairilt juba vastuse, milles nad veel kord vabandasid ebameeldiva kogemuse pärast ning lubasid 10 päeva jooksul ettenähtud kompensatsiooni täismahus mulle pangaarvele lennutada. Selline asjade käik jätab kokkuvõttes reisist ainult hea emotsiooni ning rehabiliteerib mu silmis ka mu lemmik-odavõhubussi mainet. Niimoodi julgen nendega ka edaspidi lennata. 

Kas teadsite sellisest õigusest? Kui palju teil lendude hilinemisega probleeme on olnud? 


JÄTKULUGEMINE: Kuidas ma Ryanairilt füüsilise tšeki sain ning mis sellest edasi sai.

Surm ja maksud, ehk väärtpaberite pärandamisest ning maksustamisest

Sattusin täna üle pika aja varajase aprillinalja ohvriks, kui tulin kellakeeramispäeval kangelaslikult kella 8-sse loengusse ning avastasin, et koos kella keeramisega on see ka tunnikese edasi nihkunud. 

Pildiotsingu cry gif tulemus

Kui mul ukse taga enesehaletsemisest isu täis sai, oli järgi jäänud veel paras aeg, et natuke rääkida väärtpaberite maksustamisest. Nimelt on Eestis väidetavalt aktsiate pärandamine suhteliselt kahjulik tegevus, sest tulumaksuhaamer lööb pärandipotti täie jõuga. Uurisin siin hiljuti, et kuidas sellega ikka täpsemalt lood on ning millest see tuleb.

Kurja juur peitub tulumaksuseaduse § 38 lõikes 1’1, mille järgi loetakse pärandina saadud vara soetamismaksumuseks üksnes pärija tehtud kulud. S.t et pärandaja võib küll kasutada investeerimiskontot, pidada arvestust aktsiate ostuhindade jmt üle, aga pärija puhul nullitakse see ikkagi ära. Kui ta tahab aktsiaid müüa, tuleb tulumaksu maksta täies mahus. 

See säte on seaduses võrdlemisi värske – aastast 2015. Enne seda maksustati pärandit praktikas samuti täies mahus ning lähtuti loogikast, et pärimine on rikastumine ja võrdne kingi saamisega. 2014. aastal tegi aga Riigikohus põneva otsuse (12.02.2014 lahend asjas 3-3-1-97-13), mille järgi on pärimine õigusjärglus, mille käigus lähevad pärijale üle ka kõik asjaga seotud õigused ning kohustused. Kuna see on põhimõtteliselt pärimise definitsioon, on muidugi tore, et selles osas lõpuks selgus majja sai. Seega möönis kohus, et kui seadus pole öeldud teisiti, läheb ka pärandi soetamismaksumus pärijale üle.

Mõeldud, tehtud ja selline säte tulumaksuseadusesse ka kirja sai. Muidugi tekitas see kiire vastureaktsiooni, kui Eesti Maksumaksjate Liit kaebas õiguskantslerile, et selle sättega kehtestati varjatud kujul pärandimaks.

Pildiotsingu not fair gif tulemus

Õiguskantsler aga leidis, et kõik on okidoki, sest seadusandja “on toiminud kooskõlas talle põhiseadusega antud volitustega kujundada maksusüsteem oma äranägemisel”. Pärijatel tekib maksukohustus alles siis, kui vara müüma hakatakse, s.t ei saa tekkida olukorda, kus inimene peab maksu tasumiseks pärandi maha müüma.

Samuti ei leidnud õiguskantsler ebavõrdset kohtlemist, sest sama liiki ja sarnastel asjaoludel vara müümisest kasu saanud inimesi maksustatakse samamoodi. Muuhulgas kui isik vara müüb, saavad nad kõik soetamismaksumusena maha arvata vaid enda tehtud kulud (hoolimata sellest, kas see on saadud pärandina või ei).

Minu meelest see arvamus ei võta päris arvesse seda, et pärandi saajana ei alga sinu suhe varaga sellest hetkest, kui sa selle pärid, vaid sa astud rolli, milles pärandaja ise varaga oli. Samas jättes kõrvale selle, kas jokk on jokk, võiks küsida, kui suurt tähtsust sellel lõpuks üldse on. Peamine kahju on see pärija jaoks siis, kui ta päritud portfelli tõesti kohe maha tahab müüa.

Esiteks kui investor on oma portfelli kokku ostnud väga pika aja jooksul, võib pärimise hetkeks esialgne soetusmaksumus portfelli lõpphinnast niikuinii üsna väikse osa moodustada. S.t pärija “kaotatav” mahaarvamine polekski eriline võit. Näiteks Tallinna Kaubamaja aktsia on viimase kümne aasta jooksul kriisi põhjast saadik oma hinna kuuekordistanud. Juba praegu annaks toonase soetusväärtuse mahaarvestamise võimalus tegelikult päris väikse võidu.

Teiseks võiks (eeldatavasti kõrges eas vanadussurma surnud) investor olnud oma portfelli korraldanud juba selliseks, et see toodab regulaarset passiivset sissetulekut. Kui portfell hästi töötab, siis miks peaks pärija selle üldse kiirelt maha müüma. Ma eeldan, et kui pärija majandab portfelli edasi investeerimiskonto kaudu, saab ta samuti tulumaksu maksmist edasi lükata (mingit praktikat või seisukohti ma sellel teemal küll ei leidnud).

Kokkuvõttes tundub selline regulatsioon küll põhimõtteliselt ebaõiglane, aga ma ei näe, et seal praktikas lõpuks nii suurt vahet oleks, et see investeerimise kuidagi mõttetuks peaks tegema. 

 

Väiksed võidud, ehk kliendikaartidest

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, on mul elus siiski üks väike konkurentsieelis. Nimelt olen sünnist saadik ühest kõrvast kurt. Eelis? Jah, see on täiesti hindamatu lifehack lärmakamas kohas magamiseks ning kõrvaklappe, mis tavaliselt ühelt poolt hinge heidavad, kulub mul ka poole vähem. 😀

Kujutage nüüd mu kimbatust, kui hiljuti ühte pikka jooksu tehes hakkas tund enne kojujõudmist podcast kõrvas ragisema ja klappi vahetades selgus, et teine on juba ammu hingusele läinud. Tund. Enne. Koju jõudmist… Hakka või ise mõtlema või midagi.

Pildiotsingu anxious gif tulemus

Purjetasin paar päeva hiljem tehnikapoodi uut paari ostma ning poetasin kassas müüjale ka mokaotsast, et eelmised klapid pidasid seekord kuidagi eriti vähe aega vastu (täpselt aasta, nagu välja tuli). “Oi, aga kas teil on need kaasas?” küsis ta reipalt. Paar minutit klõbistamist minu kliendikontol ning klapid said ekspertiisi saadetud ja juba paar päeva hiljem uute vastu vahetatud. 12 eurot võitu nagu maast leitud – ja ennekõike tänu sellele, et minu ostude ajalugu kliendikaardiga mugavalt jäädvustatud oli.

Toidupoes boonust koguvate kliendikaartide hüvedest on säästlikkuse kontekstis justkui rohkem räägitud, aga näiteks spordi- ja tehnikapoodides on minu jaoks kliendikaardi suurim võit see, et ostude ajalugu on võimalik iga hetk välja võtta (ja mõni pood saadab tšeki ka meilile). Näiteks kõrvaklappide puhul oli mul tegelikult meelest läinud, millal ma need viimati ostsin ja tšeki ülesotsimisest ärme hakka üldse rääkimagi. Muidugi on võimalik suuremaid oste ka konto väljavõtte alusel poe süsteemist otsida, aga sellise palvega ei taha suhtlemispõlgurist eestlane vist üldse jamama hakata, kui kahju päris hingetuks ei võta.

Samas olen märganud, et mõned müüjad ei taha kaarti vastu võtta, kui see konkreetse ostu puhul hinnavõitu ei anna. Siiski tasub paluda seda teha justnimelt selleks, et hiljem jälg maas oleks. Näiteks selgus eelmainitet tehnikapoes ka see, et üle aasta tagasi ostetud spordikell polnud süsteemi sisse kantud. Kuna mul on sellesse kahtlane mikropragu tekkinud, lubas müüja selle vajadusel ka ostukuupäeva järgi poe süsteemist üles otsida, aga kõik ettevõtted nii abivalmis olla ei pruugi.

On ka mõned plussid sellel, et digitaalne suur vend meid niikuinii igal pool jäädvustab. 😀

Parim aeg investeerimiseks oli niikuinii viis aastat tagasi

Investeerimisest rääkides tuleb varem või hiljem teemaks aeg. Eriti vabanduste toomisel tundub, et aeg pole kunagi õige – nii turu mõttes kui isiklikus plaanis. Investeerima lubatakse hakata siis, kui on selleks piisavalt suuri summasid, hinnad garanteeritult põhjas või kogu internet lõpuks läbi loetud. Teate küll, see müstiline tulevik, kus lõpuks kõik eeltingimused on ideaalselt täidetud.

Pildiotsingu tomorrow noun funny tulemus

Selles osas meeldivad mulle kaks ütlust. Esiteks see, et parim aeg investeerimiseks oli alati viis aastat tagasi. Teiseks see, et aeg turul on alati palju olulisem, kui turu ajastamine. (“Time in the market is far more important than market timing.”)

Samas ei saa eitada, et hoopis lihtsam on teha iseseisva elu algusest peale tarku valikuid, kui hiljem korrektuure. Õnneks on liikvel ka üha rohkem infot, kuidas niimoodi elada, et hiljem väga valus poleks. Järgnevalt mõned põhjused, miks võiks investeerimisega võimalikult vara pihta hakata või nendele teemadele mõelda juba enne iseseisva elu algust.

1. Sinu suurim sõber on aeg

Ilmselt on see lause kõigile investeerimishuvilistele juba täielikuks tapeediks muutunud, et sinu suurim sõber on aeg. Jajah, muidugi, ma tean. Samas ei väsi ma seda endale ning teistele kordamast, sest see päriselt on nii. Iga aasta, mis sa alustamist edasi lükkad, tuleb hiljem mitmekordselt tagasi töötada ning iga euro, mis sa nooruspõlves kasvama paned, on täis suurt potentsiaali. Tegin ajavõidu illustreerimiseks ka ühe infograafiku (vt allpool), aga kõige motiveerivam on selliseid stsenaariume liitintressi kalkulaatoris aeg-ajalt ise läbi arvutada.

2. Sa pole jõudnud ennast veel kinni laenata

Hoopis raskem on hakata eluvalikuid ümber hindama, kui sa oled endale ostnud juba kõige kallima maja, mida pank lubab, lisaks liisinud edeva auto, võtnud pulma jaoks laenu ja teinud kõiki neid muid tarbimisvalikuid, mida teised ümberringi teevad. Sel juhul on enamik sissetulekust juba püsikulude all kinni ning neid tehinguid ümber korraldada on kulukas ja tülikas. Palju lihtsam on taktikalist rahaplaneerimist alustada nullist – näiteks mitte koguda aastaid terve pere elamu sissemakseks, vaid osta esiteks tilluke kööktuba,  et see hiljem üürikaks jätta.

3. Sinu elustandardid on veel kujunemata

Hea asjaga on väga lihtne ära harjuda ning kui oled juba harjunud kogu oma sissetuleku ära tarbima, muutub see kiiresti elementaarseks tasemeks, millest allapoole minek tundub juba kannatamisena. Lihtsam on algusest peale alla oma võimete elada ning tarbimist suurendada väga ettevaatlikult. Enda meelest elasin ma väga hästi ka siis, kui tudengipõlves paarisaja euroga kuus ära majandasin ning see annab mõnes mõttes kindlustunde juhuks, kui väiksema eelarvega äraelamine on mingil põhjusel sundus, mitte oma valik.

4. Sul on aega katsetada

Kuna aeg töötab sinu kasuks, on sul ka rohkem eksimisruumi. Võid proovida erinevaid asju, riskida ja kui sellega kaasneb ka väike kooliraha, on see täiesti okei. Mida lähemal vanaduspõlvele, seda konservatiivsem on vaja oma rahakorraldusega olla.

5. Sa vastutad ainult enda eest

Kuni sul pole veel vaja muretseda väikeste laste (või veel hullem, peagi teise linna ülikooli suunduvate laste) või abivajavate vanemate pärast, on sul täielik vabadus üles ehitada just endale sobiv rahasüsteem. Tagatipuks on kõik su sissetulek ainult sinu enda päralt ning just paras aeg ülejäänud eluks tugev vundament alla laduda.


Siinkohal tahaksin lohutada kõiki, kellele tundub, et kui nad 20ndates omale miljoniportfelli kokku tassinud pole (või veel alustanudki pole), on rongist lootusetult maha jäänud. Me kipume oma senise elu perspektiivis arvama, et liiga palju aega on mööda lastud. Samas ei mõtle me piisavalt, kui palju meil seda aega ilmselt veel järel on. Ütlen ikka naljatamisi, et oma ülikõrgeealisi esivanemaid vaadates pean mina olema valmis elama 120-aastaseks. See tähendab, et mul on kolmveerand elu veel ees. Kui ma juba raha tööle suunama poleks hakanud, teeksin seda nüüd. Mis siis, et mõned inimesed minust pikalt ees on – hoopis rohkem on neid, kes selles osas midagi ei tee.

Liitintress (1).png

Veel üks näide kõigile, kes mõtlevad, et neil praegu raha üle ei jää ning parem alustada siis, kui iga kuu mitmed sajad on võimalik teenima panna.

  • Kui sa investeerid viie aasta jooksul iga kuu 50 eurot, on sul viie aasta lõpuks 3670 eurot. Jättes selle nüüd 35ks aastaks omaette kasvama, on sul 54 000 eurot.
  • Kümne aasta jooksul iga kuu 50 eurot investeerides koguneb 9064 eurot, mis 30ks aastaks seisma jättes kasvab üle 91 000 euro.

See on ju juba arvestatav osa summast, mis ühel inimesel finantsvabaduse saavutamiseks vaja on.

* Kõik arvutused on tehtud ca 8% keskmise aastatootlusega.

Investeerimine kui maratonijooks

Käes on aasta 70. päev ning selle aja jooksul olen teinud 54 tundi sihilikku trenni – kõik muu vabas vormis liikumine veel muidugi lisaks. Tegelikult hakkasin vahepeal isegi mõtlema, kas sellises mahus regulaarne sportimine on päris mõistlik ajakasutus. Mõelge ise – viiskümmend neli(!) tundi, milline meeletu aeg – kõik mineku-tuleku-pesemise jmt ajakulud veel otsa. Samas kuna minu põhitegevus on hetkel jooksmine, saan paralleelselt podcaste või muusikat kuulata või elukaaslasega maast ja ilmast jutustada (praegusel ajal enamasti lumelögasest maast ning halvast ilmast muidugi 🙂 ).

Näiteks täna jooksin 22 kilomeetrit (Jah, 22. Tänan! Lilli palun mitte saata!) ning kuulasin selle jooksul ära umbes viis podcasti ja jõudsin ka lemmiklugude saatel niisama lustida.

Pildiotsingu work out gif tulemus
Imagine Dragonsil uus lugu? Aww yiss!

Sealjuures hakkasin mõtlema, et maratonijooksjatel ning investoritel on ikka väga palju sarnast. Mõlemad kipuvad grupeeruma mõttekaaslastega sektidesse, patravad omavahel midagi VOmax või P/E suhtest ning kulutavad sellele lõviosa osa oma vabast ajast või rahast. Lõpuks ühed maksavad selle eest, et kuskil virtuaalseid numbreid imetleda ning excelit näppida ja teised selle eest, et ennast kokkulepitud ajal oinaks joosta.

Mis neil siis veel ühist on?

 

  1. Püsivus 
    10 kilomeetri või isegi poolmaratoni hea enesetundega läbimiseks piisab elementaarsest füüsilisest vormist ning üsna lühiajalisest treenimisest, aga täismaraton on üks täitsa omaette elukas. Kui saavutuste jaoks oleks vaja ainult teadmisi, oleks me kõik sikspäkkidega miljonärid, aga võidavad need, kes suudavad eesmärkide nimel pikaajaliselt töötada.
  2. See on elustiil 
    Sa ei tee seda ajal või rahast, mis kõigest muust lõpuks üle jääb, vaid pead oma elu planeerima sellest lähtudes ja selle ümber. Tagatipuks see isegi meeldib sulle.
  3. See nõuab distsipliini ning planeerimist 
    Kui esialgne motivatsioonipuhang möödub, tuleb ette ka aegu, kui sinu ainus põhjus trenni minna, on tahtejõud ning plaani täitmine. Samamoodi võib investoril tekkida hetki, kus hoopis ahvatlevam on osta omale mootorratas ning ümbermaailmareis, sest tegelt võiks ju. Nendest hetkedest üle saades on rahuldus seda suurem.
  4. Lihtsam on järgida plaani
    Eelmises punktis nimetatud motivatsioonikriise on lihtsam ületada, kui sul on selge plaan, mis teeb otsused (nt trennimaht või säästuprotsent) sinu eest ära. Automatiseerimine ja vaimujõu optimeerimine, jou! 😀
  5. Areng pole alati tajutav või tõusujoones
    Täpselt nagu väike turu kõikumine võib ära süüa kogu sel kuul investeeritud raha ja enamgi, võivad tervise- ning ilmaolud või isegi treeningust tekkiv kurnatuse aste tekitada tunde, et mingit arengut ei toimu. Ära satu paanikasse, usalda plaani ja tööta edasi.
  6. Suurim pingutus on vaimne 
    Inimene on üks ennast säästev ürgloom, kelle instinktid ei sobi pikaajaliste eesmärkide suunas pürgimiseks kuigi hästi. Meie vaim ning mõistus on esimesed, mis alla tahavad anda ja selle vastu aitab ainult treening. Täpselt nagu maratonil tuleb raskeimatest kilomeetritest vaimujõul üle olla, tuleb mõistusega üle olla kriisist, kollektiivsest paanikast jne.
  7. Ära lase ennast teistest häirida
    Maratoni alguses võib tunduda, et kõik jooksevad sinust mööda. Oota natuke ning mõni kilomeeter hiljem hakkavad nad massiliselt juba selg ees uuesti vastu tulema. Lõpukilomeetritel on aga kõige raskem edasi joosta, kui ümberringi massiliselt kõnnitakse või suisa katkestatakse. Sama lugu eufooriasse või paanikasse sattunud turuga – ära mine massipsühhoosiga kaasa ning leia enda rütm.
  8. Ideaalseid tingimusi pole olemas
    Muidugi tahaks me kõik joosta kuiva päikselise tuulevaikse 12-kraadise kevadilmaga mööda ideaalset pinnasteed päikeseloojangusse. Või purjetada garanteeritult 20% aastas kasvava turu laineharjal päikeseloojangusse. Elu pole selline, kohenda lihtsalt plaani, sest muidu sa ei saagi kunagi midagi tehtud.
  9. Koos on lihtsam 
    Riskides läägeks minna, aga kellegagi õlg-õla kõrval on ikka lihtsam rühkida, kui täitsa üksi.
  10. See koosneb väikestest sammudest
    Mõlemal juhul on eesmärgid nii suured ja kauged, et need lihtsalt tuleb jagada väiksemateks vahe-eesmärkideks ning nii otseselt kui piltlikult panna jalg jala ette. Naudi protsessi, ole enda vastu lahke ja tähista ka väikseid vahevõite.

Seega kui sa juba investeerid, on sul eeldusi maratoni joosta ja vastupidi. Kui paljud teist juba mõlemat teevadki? 

LUGEMISVARA: The Barefoot Investor

raamatupäis (2)

Scott Pape’i The Barefoot Investor tõmbas mu pilku oma hämmastavalt kõrge Goodreads’i reitinguga. Tegemist on suhteliselt Austraalia-keskse teosega, mille lugemise käigus küll vahepeal lausa aastaarve võrdlema hakkasin, kas Roosaare on oma RSÕ Pape’i pealt maha kirjutanud või vastupidi. Samas ongi paljud eluterve finantshügieeni rusikareeglid universaalsed ning kokkuvõttes pole tegemist nii väga investeerimisraamatuga, kui oma rahaasjade kontrolli alla saamise raamatuga üleüldiselt.

Barefoot Investorist on Austraalias omamoodi kultus kujunenud ning saan väga hästi aru, miks – tabasin end seda lugedes korduvalt mõttelt, et taolise raamatu kohalik versioon kuluks ilmselt meilegi hädasti ära. Ka võõra riigi konteksti kõrvale jättes oli tegemist hästi lihtsa, praktilise ning kergestiloetava õpikuga. See annab selged juhised, kuidas sammhaaval oma rahaasjade korraldamise süsteem üles ehitada ja lugeja saab ka kindlasti aru, miks ta midagi just nii teeb.

socialmediaimage

Nagu Pape ise ütleb, ei ole ta see tüüp, kellel isegi sokisahtel värvikoodi järgi excelisse on taotud ning ta eelistab süsteeme, mis on võimalikult ära lihtsustatud, töökindlad ning automatiseeritud. Otsuste automatiseerimisest olen erinevates varasemates postitustes korduvalt rääkinud ning see aitab inimestel kujundada häid harjumusi, mis jäävad ka püsima. Mulle tundub, et suur osa inimesi lihtsalt ei suuda iseseisvalt oma valikuid ning sissetulekuid piisavalt ära struktureerida ja nende inimeste jaoks annab Pape ette suhteliselt lollikindla skeemi, kust pihta hakata.

Me kõik teame, et ideaalis võiks me lihtsalt elada tasakaalustatud elu, teha jooksvalt mõistlikke valikuid ning elada õnnelikult elu lõpuni täiuslikus harmoonias – seda nii raha, toitumise, eraelu jmt valdkondades. Kahjuks pole meie impulsid ning koopameheaju 21. sajandi valikutekülluse jaoks kõige sobivam ning enamik meist ei suuda kõigis asjus ratsionaalseid otsuseid teha ja mõõdukust säilitada.

Veelgi enam – kui inimese senised harjumused on ideaalist umbes sama kaugel, kui maa kuust, on lihtsam vähemalt esiteks võtta ette kellegi toimiv valem ning selle järgi end ümber harjutada. Olgu selleks siis toitumiskava või finantsplaan – või antud raamatu kontekstis n-ö ämbrite süsteem, mille alusel oma eelarve ära jaotada. Sellest süsteemist ja kõigist muudest üleskorjatud mõtteteradest aga järgemööda.

Kui sa oma rahaasju kontrollid, oledki juba vaba

Pape jagab inimesed metafooriliselt kaheks liigiks – alpakadeks ning metsümisejateks (alpacas and groundhogs). Esimesed on eesmärgipärased ning sihikindlad ja neid on lihtne karjast eristada – nad ütlevad asju nagu “eks me peame töötama, kuni võlast vabaks saame” või “ma ei saa seda autot endale lubada, seega vahetan selle millegi soodsama vastu välja”. Need inimesed ei tea seda, aga nad juba on vabad – vabad vabandustest, kõhklustest ning pidevast murest oma rahalise tuleviku pärast. Vabad tänu sellele, et nad on oma asjades otsusekindlad ja võtavad enda olukorra eest vastutuse.

Teine tüüp teeb päevast päeva sama asja ja vingub ja viriseb, et mida kunagi ei muutu. Piltlikult öeldes on nemad need, kes tahavad imelisi dieeditablette püsiva elustiilimuutuse asemel. Nende inimeste elu on aastast aastasse suhteliselt samasugune – samade vabanduste, kahetsuste ning väikese kindlustundega. Millegipärast arvatakse, et kokkuhoidlikult ja plaanipäraselt elamine on üks tüütu töö. Hoopis tüütum on elada frustreerivas palgapäevast palgapäevani rutiinis ning pidevas mures oma tuleviku pärast – ja seda terve elu!

Rahalist sixpack’i on lihtne teeselda

Inimestel on rohkem motivatsiooni tegeleda asjade välimusega, kui nende tegeliku sisuga. Kui sa oled füüsiliselt lodev ja endast tehtud pilti vaadates esimese hooga arugi ei saa, kes see paksmagu on, on seda üsna raske varjata. Rahaga on kahjuks vastupidi ning autori sõnul on ta oma karjääri jooksul leidnud, et rahaliselt kõige lodevamad inimesed tunduvad väljastpoolt kõige paremas vormis – neil on viimse laenuvõimekuseni venitatud eramu, liisitud Lexus ning kõrvuni krediitkaardivõlgu.

Enamik inimesi õpib liitintressi kohta tagurpidi – ostes asju laenude ja järelmaksudega ning ohverdades sellele oma majandusliku iseseisvuse. Lihtsalt kuna nad näevad välja nagu neil oleks rahaline sixpack, pole neil mingit motivatsiooni seda olukorda parandada. Veelgi enam – endale, oma perele ning sõpradele tunnistamine, et nad tegelikult polegi nii edukad, kui seni väljast paistnud, nõuab suurt eneseületust. Oluline on mõista, et enda edu mõõdupuuks ei tasu võtta inimesi, kellega sa 20 aasta pärast enam isegi ei suhtle.

Küllus on ennekõike mõtteviis

Austraalia on üks maailma jõukamaid maid ning sellest hoolimata tunneb 2/3 sealsetest inimestest, et neil pole kõige vajaliku ostmiseks raha. Me oleme tervemad ja jõukamad kui kunagi varem ning meil on lõputult valikuid oma elu kujundamiseks, aga sellest hoolimata oleme me õnnetumad kui kunagi varem ning depressiooni jaenesetappude sagedus muudkui tõuseb. See on üks vana, aga pidevat ülekordamist vääriv tõde, et meie vajadused ning rahulolu tuleb ennekõike meie enda ellusuhtumisest.

See on vana tõde, et teatud sissetulekute tasemest palgatõus meid enam õnnelikumaks ei tee. Ainus millega seost on leitud, on hoopis säästude olemasolu, sest säästud annavad meile vabaduse – muidugi juhul, kui sul elus ka mingid muud huvid ja eesmärgid on.

20180304_185646_00012010020905.png

Hoia asju lihtsana

Kui sa ei suuda oma raha haldamise põhimõtteid 30 sekundiga ära seletada, ei ole sul plaani ning sa ei suuda sellest pikalt kinni pidada. Range eelarve ja pideva tahtejõu abil kulude kontrollimine pikaajaliselt lihtsalt ei tööta. Ennekõike tuleb oma valikuid lihtsustada (eelpool mainitet automatiseerimine). Edukad inimesed ei ole tingimata suurema tahtejõuga, aga nad loovad omale parema igapäevase rutiini.

Jaga oma sissetulek ämbritesse

Omalt poolt pakub autor välja n-ö ämbrite süsteemi, mille alusel oma sissetulekutes-väljaminekutes töötav kord luua. Tema välja pakutud süsteemis peaks hädavajalikud igapäevakulud mahtuma 60% sisse netosissetulekutest. Kui eluaseme, transpordi, söögi jmt kulud kokku nendesse piiridesse ei mahu, peaksid igal juhul oma valikud üle vaatama (või nagu autor otse ütleb, on sul päris suur probleem).

20% sissetulekutest läheb elumõnudele – neist pool, ehk 10% igapäevastele elumõnudele, nagu see Statoili latte või pediküür või nädalavahetuse kinopiletid. Teine pool (ehk taas 10%) läheb nende unistuste jaoks, mille jaoks peab pikemalt koguma – näiteks reis Balile või uus jalgratas. Kulutamisämbri mõte on see, et saad selles piires endale süümepiinadeta elumõnusid lubada ning kui selle laiaks lööd, oled lihtsalt kuu lõpuni ilma.

Muidugi pole näiteks palgapäevast palgapäevani elamine kõige eeskujulikum tegevus, aga nii paljud inimesed seda ometi teevad. Miks mitte siis anda endale kindel ports ette, millega võid olla meeldivalt vastutustundetu ning mitte-kaalutlev. Kõik eelnimetatud “ämbrid” käivad erinevatele kontodele ja näiteks igapäevakulude ning elumõnude kontole ka erinevad kaardid külge.

Viimane ports, ehk 20% läheb säästudesse või investeerimiseks.

Selliseid protsendipõhiseid süsteeme on muidugi teisigi ja ilmselt leiab igaüks omale lõpuks sobiva variatsiooni. Süsteemi iva on peamiselt valikute lihtsustamine viisil, mis aitab kindlustada tulevikku, aga samas elades ka olevikus. Ise olen seni küll raha rangelt laterdamata toime tulnud, aga vahel kipub ka minul fookus ära kaduma või satun süümepiinadesse mõne elumõnukulu peale, mis oleks võinud selle asemel ju hoopis investeerida. Omale sellise protsendisüsteemi püstipanek vähendab libastumisohtlikke dilemmasid ning valikukohti miinimumini.

20180304_190510_0001401986617.png

Võta sammhaaval

Tegelikult kuulus ämbrite süsteemi juurde veel terve järjestikuste sammude rodu, mille täpset lahtikirjutamist ma siin ette ei võta. Neist üks esimesi oli vana hea meelerahufondi loomine, mis esiteks pidi olema vähemalt kuupalga suurune ning järk-järgult suurenes mitmekordseks. Tegemist on siis selle rahaga, mis on igapäevakuludest täiesti eraldi ning kust maksta näiteks ootamatu autoparandus või lemmiklooma arstiarved (aga mitte Bali reis, sest selleks on pikaajaliste elumõnude ämber). Võlgades inimestel soovitab autor fondi kokkusaamiseks kasvõi asju müüa, sest fondi olemasolu on oma rahaasjade kontrollimise alustala.

Järgnesid näiteks oma võlgade doominokivikestena ümberlükkamine, kus kõlas ka RSÕ-st tuttav soovitus alustada suurima intressiga võlast. Siis kodulaenu äramaksmine (mille mõistlikkus Eesti tingimustes oleks küsitav), alles seejärel raha kasvamapanek ning lõpuks oma mugavaks pensionipõlveks vajaliku eesmärgi püstitamine. Samuti antakse jooksvalt soovitusi, kuidas välja valida ning välja kaubelda parimad võimalikud tingimused nii pangateenustele, kindlustusele, kodulaenule jmt. Viimased olid küll väga Austraalia-kesksed, sest käisin isegi vaatamas, kuidas Eestis eluasemelaenu refinantseerida saab ja meie väikeste intresside ning pakutavate erinevuste juures hävitasid panga vahetamise teenustasud juba igasuguse võidu.

Kokkuvõttes üsna elementaarne jutt, aga justnimelt algajale väga selgelt ette ehitatud süsteem, kuidas ennast varasematest valedest eluvalikutest jälle võimalikult efektiivselt välja kaevata. Läbivaks oli lootusrikas sõnum, et ükskõik, milline on sinu praegune rahaline olukord, oled sa vaba sellest hetkest, kui hakkad teadlikult ning plaanipäraselt seda olukorda parandama. Siis sa juba tead, et piisavalt aega andes jõuad igal juhul tulemusteni.

Anna investeeringutele aega (vähemalt 7 aastat)

Pidevalt oma investeeringuid torkides ning jälgides võib mõne aastaga tekkida tunne, et see ei vii kuhugi ja lihtsam on “hajutada” oma portfell uude autosse, soojamaareisi ning uude iPhone’i. Vähesed venitavad välja 7. aastani, kui lumepall alles tõeliselt veerema hakkab. Investeerimise mõttekuse illustreerimiseks oli toodud ka eriti efektne liitintressi näide, mida ma ei viitsi hakata ümber seletama.

Ekraanipilt (sorry not sorry). Erinevus paljudest teistest näidetest on see, et sina ei reinvesteeri pärast 10 aastat isegi dividende.

Kokkuvõttes on see reitingu vääriliselt sisukas raamat, mille kõiki mõtteteri ma kindlasti välja tuua ei jõudnudki. Soovitan ka edasijõudnutele, kes jälle natuke maailmapilti korrastada soovivad. 

Veel netoväärtuse valemist

Eilses kuukokkuvõttes ahastasin “Naabermaja miljonäri” raamatus välja toodud netoväärtuse rusikareegli üle. Reegel oli lühidalt järgmine:

regulaarne brutosissetulek (palk, dividendid jne) x 12 x vanus / 10

Selle järgi peaksin praegu juba üle 70 000 väärt olema (mis pole kättesaadavuselt praeguseks minuga isegi samas ajavööndis). Kuna see teema jäi mind häirima, hakkasin arvutama, kui palju oleksin pidanud väärt olema näiteks 23-aastaselt esimest korda täiskohaga tööle minnes. Teenisin toona ca 500 eurot bruto ning olin üle 7000 euro õppelaenuvõlas. Ehkki valemi järgi tuleks netoväärtusesse arvestada ka pensionifondid, mida olin keskkoolist saadik natukene kasvatanud, oli reaalne netoväärtus siiski pigem -7000 kanti.

Valemi järgi pidanuks see olema juba ligi 14 000 plussis.

Pildiotsingu confused gif tulemus
400-eurose netosissetuleku juures…

Tänu sellele arvutusele sain õnneks aru, et valem on noore inimese jaoks ebamotiveerivalt kallutatud, sest arvestab sissetulekut teenivateks aastateks ka selle aja, mis ta kindlasti mingit sissetulekut teeninud ei ole. Pigem võiks vanusega korrutamine alata sellest ajast, kui ta saab täisealiseks või läheb täiskohaga tööle ning lõpliku kasvueesmärgi säilitamiseks vähendada jagamise numbrit.

Oh minu üllatust, kui leidsin, et The Simple Dollar on just sellise (ja vanuse mõttes isegi leebema) lahenduseni ka jõudnud. Tema sõnul on raamat kirjutatud üle 40-aastastele inimestele ning noorematel inimestel tegelikult ei töötagi. Simple Dollari soovitatud valem näeb välja järgmine:

Netoväärtuse eesmärk = (vanus – 27) X iga-aastane brutosissetulek / 5

Selle järgi võinuksin 23-aastaselt olla 4800 eurot võlas ning nulli jõudma 27-aastaselt. Praegu peaksin väärt olema 9600 ja 30-aastaselt 14 400. Ja seda koos pensionifondidega, mis tähendab, et hetkel olen ikkagi eesmärgist ees. Extra smug points.

Pildiotsingu hermione gif tulemus

Kuna “Finantsaabits”, kust selle valemi esiteks leidsin, on mõeldud eelkõige kooliõpetajate tugimaterjaliks, et parandada laste finantskirjaoskuse taset, võib esialgne valem küll noored päris ära heidutada.