Surm ja maksud, ehk väärtpaberite pärandamisest ning maksustamisest

Sattusin täna üle pika aja varajase aprillinalja ohvriks, kui tulin kellakeeramispäeval kangelaslikult kella 8-sse loengusse ning avastasin, et koos kella keeramisega on see ka tunnikese edasi nihkunud. 

Pildiotsingu cry gif tulemus

Kui mul ukse taga enesehaletsemisest isu täis sai, oli järgi jäänud veel paras aeg, et natuke rääkida väärtpaberite maksustamisest. Nimelt on Eestis väidetavalt aktsiate pärandamine suhteliselt kahjulik tegevus, sest tulumaksuhaamer lööb pärandipotti täie jõuga. Uurisin siin hiljuti, et kuidas sellega ikka täpsemalt lood on ning millest see tuleb.

Kurja juur peitub tulumaksuseaduse § 38 lõikes 1’1, mille järgi loetakse pärandina saadud vara soetamismaksumuseks üksnes pärija tehtud kulud. S.t et pärandaja võib küll kasutada investeerimiskontot, pidada arvestust aktsiate ostuhindade jmt üle, aga pärija puhul nullitakse see ikkagi ära. Kui ta tahab aktsiaid müüa, tuleb tulumaksu maksta täies mahus. 

See säte on seaduses võrdlemisi värske – aastast 2015. Enne seda maksustati pärandit praktikas samuti täies mahus ning lähtuti loogikast, et pärimine on rikastumine ja võrdne kingi saamisega. 2014. aastal tegi aga Riigikohus põneva otsuse (12.02.2014 lahend asjas 3-3-1-97-13), mille järgi on pärimine õigusjärglus, mille käigus lähevad pärijale üle ka kõik asjaga seotud õigused ning kohustused. Kuna see on põhimõtteliselt pärimise definitsioon, on muidugi tore, et selles osas lõpuks selgus majja sai. Seega möönis kohus, et kui seadus pole öeldud teisiti, läheb ka pärandi soetamismaksumus pärijale üle.

Mõeldud, tehtud ja selline säte tulumaksuseadusesse ka kirja sai. Muidugi tekitas see kiire vastureaktsiooni, kui Eesti Maksumaksjate Liit kaebas õiguskantslerile, et selle sättega kehtestati varjatud kujul pärandimaks.

Pildiotsingu not fair gif tulemus

Õiguskantsler aga leidis, et kõik on okidoki, sest seadusandja “on toiminud kooskõlas talle põhiseadusega antud volitustega kujundada maksusüsteem oma äranägemisel”. Pärijatel tekib maksukohustus alles siis, kui vara müüma hakatakse, s.t ei saa tekkida olukorda, kus inimene peab maksu tasumiseks pärandi maha müüma.

Samuti ei leidnud õiguskantsler ebavõrdset kohtlemist, sest sama liiki ja sarnastel asjaoludel vara müümisest kasu saanud inimesi maksustatakse samamoodi. Muuhulgas kui isik vara müüb, saavad nad kõik soetamismaksumusena maha arvata vaid enda tehtud kulud (hoolimata sellest, kas see on saadud pärandina või ei).

Minu meelest see arvamus ei võta päris arvesse seda, et pärandi saajana ei alga sinu suhe varaga sellest hetkest, kui sa selle pärid, vaid sa astud rolli, milles pärandaja ise varaga oli. Samas jättes kõrvale selle, kas jokk on jokk, võiks küsida, kui suurt tähtsust sellel lõpuks üldse on. Peamine kahju on see pärija jaoks siis, kui ta päritud portfelli tõesti kohe maha tahab müüa.

Esiteks kui investor on oma portfelli kokku ostnud väga pika aja jooksul, võib pärimise hetkeks esialgne soetusmaksumus portfelli lõpphinnast niikuinii üsna väikse osa moodustada. S.t pärija “kaotatav” mahaarvamine polekski eriline võit. Näiteks Tallinna Kaubamaja aktsia on viimase kümne aasta jooksul kriisi põhjast saadik oma hinna kuuekordistanud. Juba praegu annaks toonase soetusväärtuse mahaarvestamise võimalus tegelikult päris väikse võidu.

Teiseks võiks (eeldatavasti kõrges eas vanadussurma surnud) investor olnud oma portfelli korraldanud juba selliseks, et see toodab regulaarset passiivset sissetulekut. Kui portfell hästi töötab, siis miks peaks pärija selle üldse kiirelt maha müüma. Ma eeldan, et kui pärija majandab portfelli edasi investeerimiskonto kaudu, saab ta samuti tulumaksu maksmist edasi lükata (mingit praktikat või seisukohti ma sellel teemal küll ei leidnud).

Kokkuvõttes tundub selline regulatsioon küll põhimõtteliselt ebaõiglane, aga ma ei näe, et seal praktikas lõpuks nii suurt vahet oleks, et see investeerimise kuidagi mõttetuks peaks tegema. 

 

Ütle sõna sekka