Kuu kokkuvõte, ehk olen netoväärtusega ilusti graafikus

20180429_183638_0001886017349.png

Käes on jälle minu lemmikaeg, ehk kuu kokkuvõtete tegemise aeg! See kuu katsetasin Barefoot Investori ämbritelaadset toodet, ehk jätsin kuu alguses kaardikontole täpselt pool netopalka ning üritasin sellega toime tulla. Täpipealt tulin ka! Varem olen jätnud kaardikontole mõned sajad ning summat pigem tunde järgi jälginud, mis samuti töötab, aga niimoodi sendi pealt pooleks on põnevam. 🙂 Kõik lisandunud sissetulekud – stipp, dividendid jne – läks ka kaardikontost mööda, ehk üritasin rangelt hoida kulusid just poole palgatulu raames.

Dividendidest rääkides oli maarjamaal ju teised jõulud, ehk oma mündikesi kolistasid mu kukrusse nii Kaubamaja kui LHV. Iga kuu kukub väike panus ringiratast kas Nike’ilt, Starbucksilt või Statoililt, millega koos oli dividenditulu aprillis kokku 65 eurot. Kütsin sellele lisaraha otsa ning võtsin ilusa portsu Kaubamaja aktsiaid juurde. Natuke nukker on vaadata küll, et soetushind enam 6 euro juures pole, vaid hoopis 8 kanti kisub, aga üritan siis mitte sellistesse arvudesse ära armuda.

Kulude poolelt lubasin kuu aega kooliasjadega koopas elada, aga “plaanivälised” kulud said mind kätte sellegipoolest. Üldse niimoodi pikemas plaanis oma rahaasju jälgides saad aru, et lisakulusid tekib paarisaja euro ringis täiesti regulaarselt iga kuu – lihtsalt seletus on vastavalt olukorrale erinev. Näiteks pulmaasjadest viskasime avalduse perekonnatoimingute osakonda sisse (see vist ongi romantika 😀 ) ja maksime ära riigilõivu. Samuti võtsin ennast kokku ning ostsin ära kleidikanga, mis oli juba iseenesest nii kallis, et omaette oiates mõtlesin neile tossudele, mis selle asemel saaks.

Pildiotsingu 5 year engagement gif tulemus

Veel veetsime ligi nädala Saaremaal, mis praegu on küll optimaalse hinna-kvaliteedi suhtega – inimesi on vähe, loodus ja ilmad imeilusad ning hinnad ka veel talviselt maas. Samuti hakkasid meie koeral varbavahed sügelema, mille peale otsustasime vastutustundlike loomaomanikena igaks juhuks arstil ära käia. Lahkusime 120 eurot vaesemana ning kontimurdva kohustusega mitu korda päevas koera varbavahesid mingi vastikult haiseva lapiga puhastada. Vaimustunud polnud ei meie ega koer.

Kuna lõpuks hakkab tekkima lootus, et püsivat lund enam paaril lähikuul maha ei tule, võtsime ette suverehvide ostu ning allapaneku. Sellele oleks peaaegu lisandunud veel ilukilpide kulu, sest üks neist sai teeninduses kehvalt peale pandud ning oleks napilt plehku pannud. Esimest korda uute rehvidega kruusateele sõites nägin äkki tahavaatepeeglis vilksamisi rõõmsalt kraavi poole põrklevat hõbedast ketast – ikka eide käest veeresin ja taadi käest veeresin ja *PLÄRTS*. Kättpidi mingi väljaulatuva puujuurika küljes rippudes sain selle kevadiselt pilgeni kraavi keskelt isegi kätte ning omal jõul tagasi ka pandud. Olin päris rahul. 😀

Järgnevatel kuudel ootavad taas regulaarsed pulmakulud, samuti tahaks näiteks koormustestile minna, ehkki selle hinnad võtavad esiteks ikka kokutama. Möödunudtalviste suusasurmadega on mul tekkinud lausa (ilmselt ebaratsionaalne) hirm ennast viimse piirini pingutada, kuigi ühtegi põhjust mingeid tervisehädasid karta ei ole. Siis tundubki ühest küljest, et 130 eurot lindil higistamise eest pole mõistlik kulu. Samas kogemata kuskil maratonirajal ära surra liigitub vist veelgi ebamõistlikuma kategooria alla.

Ahjaa, diivaniost langes ka kuskile kuuvahetuse kanti ning Ryanairi hüvitist pole ma siiani oma kontole saanud (selle saaga jätk ootab veel eraldi postitust). Kõige selle kiuste kasvas netoväärtuse taimeke üle paari kuu jälle igati usinalt ning üritan ka paar järgmist kuud seda poole palgatulu eksperimenti jätkata. Kuna ühtegi reisi hetkel enne sügist silmapiiril pole, võib see isegi õnneks minna.

neto

 

Kuidas pikaajalisi investeerimiseesmärke ellu viia

Investeerimine on teadupärast kestvussport, mis vajab vastupidavust ning pikaajalist planeerimist. Samas võib erinevates investeerimiskogukondades sageli lugeda-kuulda algajate väikeinvestorite küsimusi stiilis “Kui mul on 2000 eurot, kui palju ma selle pealt kolme aastaga teenida võiks?” või “Kuhu ma võiksin kaheks aastaks pulmade korraldamise raha kasvama panna?” Tegemist on küll äärmuslike näidetega, ent need peegeldavad ilmekalt levinud suhtumist, kus investeerimist nähakse millegi ühekordse ning lühiajalisena, mitte pikaajalise protsessina.

Oma rolli mängib siin juba meie aju ehitus, mis pole kuigi sobilik selleks, et koguda pensionieaks või üritada saavutada finantsvabadus. Inimese peamised instinktid on häälestatud ammumöödunud ajaks, kui pikim planeeritav ajaperspektiiv oli päeva lõpuni elus püsida. See on üsna ebaefektiivne tänapäeval, kui meie eeldatav eluiga rühib kolmekohaliste numbrite suunas ning adrenaliin on midagi, mida käiakse raha eest juurde ostmas.

Seetõttu kipume keskenduma käesoleva ohu tõrjumisele ning oleme saamatud pikaajaliste plaanide elluviimises. Enamiku investorite tulemus jääb turu keskmisele alla just seetõttu, et lastakse emotsioonidel endast võitu saada ning minnakse nii tõusus kui languses massidega kaasa. Samuti kipub see lühiajaliselt toimiv aju eeldama, et käesoleva hetke tingimused jäävad püsima, isegi kui ajalooliselt ning loogiliselt on arusaadav, et see nii pole.

Näieks enamik investoreid ilmselt teab, et turg on tsükliline, aga kriisiolukorras võtavad koopameheinstinktid tüüri üle ning üritavad paaniliselt müües päästa, mis päästa annab. Tulemuseks on oodatust kasinam tootlus (või lausa kahjum) ja pettumine investeerimises tervikuna.

Kuidas oma koopameheinstinktid siis üle kavaldada ning pikaajaliselt ja targalt tegutseda? 

1) Mõtle läbi, mida sa teha tahad
Artikli alguses toodud näidete puhul ei saa küsijad ilmselt isegi aru, kas nad tahavad investeerida või kaubelda. Tee endale selgeks, mida sa teha tahad ja mida kindlasti teha ei tasuks (näiteks paariaastase perspektiiviga investeerida raha, mida siis kindlasti vaja läheb).

Pildiotsingu dream funny gif tulemus

2) Pane plaan paika
Plaan ei pea olema detailideni ideaalne, aga mõtle suuremad põhimõtted siiski läbi – alates sellest, kuhu, kui palju ning millal sa investeerid (nt iga kvartal 30% oma sissetulekust dividendiaktsiatesse) ja lõpetades sellega, kuhu sa välja tahad jõuda (nt finantsvabaduse või muretu pensionipõlveni).

Pildiotsingu plan gif tulemus

3) Pea plaanist kinni
Ilmselt kõlab elementaarselt, aga väärib siiski üle kordamist. Liigne portfelli näppimine teeb enamasti rohkem kahju kui kasu. Lisaks toob see väikeinvestori puhul kaasa veel arvestatava kulu erinevatele teenustasudele. Sa ei saa hoovusel kaugustesse purjetada, kui sa iga laine peale ennast ise kummuli keerad.

Pildiotsingu plan funny gif tulemus

4) Väldi olukordi, mis päästikuna mõjuvad
Väldi neid olukordi, mis n-ö koopamehe puurist välja lasevad, ehk panevad investori tegema ebaratsionaalseid otsuseid. Kuna kriisist rääkimine on vesi klikimeedia veskile, võib abi olla näiteks meediapaastust. Leia endale tasakaalustatud objektiivsed infoallikad ning väldi emotsionaalset müra.

Seotud kujutis

5) Võta seda kui elustiili
Edukaks investeerimiseks tasub sellest kujundada elustiil, mitte võtta seda ühekordse projektina. Investori suurim abimees on aeg ja seda peab olema palju. Eelmainitud 2000 euro näite puhul tundub kolme aasta tootlus tõesti täiesti mõttetu. Kui aga investeerida 13 või isegi 30 aastat igal aastal 2000 eurot, on tulemus juba hoopis muljetavaldavam.

Pildiotsingu lifestyle gif tulemus

Kokkuvõttes pole pikaajaliste plaanide elluviimine küll kerge, aga sihikindla ning taktikalise tegutsemise puhul siiski võimalik. 

Saario börsipiiblist ning börsirobotitest

raamatupäis (2)

Pidasime siin elukaaslase ja koeraga oma igapühapäevast laipelu (nagu vaikelu, aga veel vaiksem) ning mõtlesin puhtalt provokatsiooni mõttes pealkirjaks panna midagi stiilis “Kas Saario börsipiibli võib saata ajaloo prügikasti?!?” Lõpuks lõin Saario jüngrite kartuses põnnama ning saite täpselt nii ebamahlaka pealkirja nagu ülevalpool näha on.

Ilmselt on iga kohalikke investeerimisgurusid jälgiv inimene Seppo Saario kultusest kuulnud. Tema raamatut “100 igihaljast börsivihjet” soovitatakse alustaval investoril lugeda juba esimeste rinnapiimasõõmude vahele ning mõni aeg tagasi anti välja ka tema mahukama eepose “Kuidas ma investeerin börsiaktsiatesse” kordustrükk.

Börsiaktsiate eeposest läbinärimisega vaevlesin siin omaette päris tükk aega ning meeldivaks öökapiraamatuks ma seda kindlasti soovitama ei hakka. Samuti ei hakka ma sellest peamisi mõttekohti välja tooma, sest minu jaoks puudus raamatus läbiv ladus sõnum või isegi ülesehituslik loogika ning tegemist oli lihtsalt lõputu hulga börsiseaduspärasuste jadaga. Ning kui siin juba kritiseerimiseks läks, on raamatu keelekasutus ka päris kohutav – vahepeal tekkis mul tunne, et kui ma pean lugema veel ühte liitlauset, mille keskele on täiesti tarbetult poogitud sõna “siis”, hakkan ma lihtsalt karjuma. Enamasti lõppes see küll hoopis magamajäämisega. Samas tuleb leppida, et Saario pole šõumees ning räägib asjast – teose populaarsust vaadates polegi tal vaja end ilukirjandusliku väärtusega vaevata.

Kui igihaljaste börsivihjete raamatut soovitatakse igale alustavale investorile, siis seda va paksemat raamatut ma päris algajale küll soovitada ei julgeks. (Või võiks see algaja vähemalt alustada raamatu tagumisest otsast, kus 100 igihalja vihje osa samuti mugavalt sees on.) Tegemist on justnimelt sellise ärahirmutamismaterjaliga, kus on kõike ja väga palju ning puhtteoreetilisel tasandil tundub see tihe faktikogu suures pildis ka vastukäiv.

Hoia oma aktsiaid pikaajaliselt käes, aga müü vahepeal õigel hetkel maha. Soovitavalt võiks see mahamüümine muidugi kevadel toimuda. Samas üks tõenäolisemaid tõusukuid aatas on juuli. Ja ehkki enamik aktsionäre ei võida turgu, ürita sina ikkagi kõike ajastada. Jne, jne, jne.

Pildiotsingu mind blown gif tulemus

Iseenesest ma annan au, et keegi kõik need seaduspärasused nii põhjalikult välja on toonud, aga teadmine, et miski nii käib, ei anna tingimata oskust ega isegi võimalust seda praktikasse rakendada. Sarnastele järeldustele oli jõudnud ka Investeerimisraadio, kus öeldi, et (algajal) väikeinvestoril pole nende teadmistega praktikas suurt midagi peale hakata ning heideti raamatule ette hektilist ülesehitust, sest segamini on vihjed kauplemiseks, pikaajaliseks investeerimiseks jne.

Kes ei teaks, et osta võiks odavalt ning müüa kallilt, aga ma sügavalt kahtlen, kas kõige selle infotulva peale on ühel hobikorras investeerival lihtsurelikul võimalik tolles hetkes öelda, mida mingi liikumine ikkagi tähendab. Mingid üsna sarnased protsessid võisid (tagasivaates) tähendada nii järgnevat kiiret turu üleshüpet kui pikemaajalise kriisi algust. Palju edu siis selle väljaselgitamisel, kumb parajasti käes on. 😀

Pildiotsingu steve carell laugh gif tulemus

Mulle tundub, et enamik raamatus olevat infot käib liiga pikalt üle väikeste hobiinvestorite peade. Iseenesest ma olen nõus, et haridus mööda külgi maha ei jookse ning hea on vähemalt teada, kuidas mingid protsessid käivad. Samas ei ole paljud Saario väljatoodud seaduspärasused ka midagi enamat, kui fakti konstanteerimine – turg tavaliselt käitub *nii*. Saati, et paljud seaduspärasused kehtivad küll Soome turul, aga nt USA turul käivad risti vastupidi (ning kolmanda koha seaduspärasused pead üldse ise välja uurima).

Nii palju on inimesi, kelle elutöö ning kogu haridus keskendub investeerimisele ja kes tegelevad sellega päevast päeva. Ka neist ei suuda peaaegu keegi tegelikult turu käitumist täpselt ette ennustada (ning see on normaalne, sest sellel börsi toimimine tuginebki). Selles valguses pole mul erilist usku, et ilma ebaproportsionaalselt palju aega ja energiat kulutamata oleks väiksel investoril võimalik teadlikult turgu märkimisväärselt võita.

Muidugi ei tasu ka päris loll olla ning põhimõisted tasub endale selgeks teha, aga ei tasu ka endale ette kujutada, et ühel hetkel on kogu see maailm nii selge, et võimalik on teha ainult optimaalselt ülikasulikke ning turvalisi valikuid. Mida muud inimesed sellest detailideni eneseharimisest (ning sageli tegude edasilükkamisest) ootavad, kui seda, et see annaks neile lõpuks täieliku garantii tehtud valikute tuleviku osas.

Üldse tekkis mul kõigi nende erinevate indeksite ning üksikaktsiate näitajate suhete puru peale küsimus, miks selle hindamiseks lihtsalt ühte korraliku algoritmi pole leiutatud. Aga oot-oot, muidugi ongi juba leiutatud ju!

Hoomamatu osa (mõnedel andmetel umbes 60%) tehingutest teevad tänapäeva börsil juba robotid, kes nonstop analüüsivadki iga virvet aktsiaturulAlgoritmkauplemine (algorithmic trading) mõjutab tänapäeval turgu enneolematult määral ning arvutiprogrammid suudavad teha tuhandeid tehinguid sekundis. Etteantud muutuste kombinatsioonile suudab robot reageerida murdosaga sekundist ning eksperdid juba kahtlustavad, et see võimendab turu kõikumist. Ulmevaldkonda ära kaldudes töötatakse väidetavalt välja lausa selliseid algoritme, mis analüüsivad finantsmaailma võtmeisikute kõne nüansse, et leida mikroviiteid võimalikele kauplemiskohtadele.

Nagu üks ekspert ütles – see pole enam meie esiisade aktsiaturg. Tänu robotitele on protsessid nii kiirendatud, et kukkumised toimuvad minutitega. Digidopingul lammutavad investeerimisrobotid vähendavad sellega turu usaldusväärsust lihtsurelike investorite silmis, sest börs tundub üha ettearvamatum koht, kus oma raha hoida.

Selles valguses tekibki mul kahtlus, et Saario raamat on mõeldud tollele “esiisade aktsiaturule”, mis tänapäeva tingimustes üha vähem ajakohane on. Soovitused hoida end protsessidega kursis, sotsialiseeruda info hankimiseks teiste investoritega ning igapäevaselt turgu jälgida tunduvad tänapäeva tehnoloogilistes tingimustes pigem nunnud kui tõsiseltvõetavad. Veidi utreerituna on omaette excelis nahistav ning maikuus aktsiaid müüv investor tulevikus pigem vabaõhumuuseumi eksponaat kui reegel.

Lõpetuseks soovitan end sellest raamatust lihtsalt mitte ahastusse ajada (ja mu viimasest maailmalõpukuulutusest samuti mitte), sest piisava doosi sihikindlusega on see raamat kindlasti seljatatav kõigile. Soovitavalt võiks enne konkreetse üllitise kallale asumist mingi kogemus ning maailmapilt endal olemas olla, et kõik vajalik sealt kõrva taha noppida ning ülejäänuga end mitte hulluks ajada. 

Minisünna!

Peaaegu oleksin magama ära läinud, kui viimasel hetkel meenus, et täna on minu rahablogi esimene sünnipäev! Selle jooksul olen tootnud 54 postitust (praegune on ümmargune 55.) ning üle 36 000 sõna (keskmiselt 600-700 sõna postituses).

Neist popimad:

  1. Nipid algajatele kooselajatele – kuidas korraldada oma rahaasju
  2. REISINIPID: mida teha, kui lend hilineb, ehk kuidas Ryanair mu reisi kinni maksis
  3. Kuidas kaks surmpraktilist inimest pulma planeerivad

Aasta algusest kajastatakse blogi Rahajuttude portaalis, millele andsin märtsi alguses ka intervjuu. Samuti võib mu parimaid postitusi leida uusmeedias Edasi.org.

Ega siin pikka juttu polegi (muidu jõuab õige päev enne otsa saada). Suur aitäh teile kõigile lugemast-kommenteerimast ja rahaaru meile kõigile uuel tiirul ümber päikese!

Mina tänan!

Pildiotsingu birthday dog gif tulemus
ah mis nüüd mina

Mida mees selles olukorras teeks?

Ma teile nüüd kirjutan – palgalõhest. Või nagu ma juba varemgi olen öelnud: ma ei viitsi vaielda teemal, kas see on lõhe või lihtsalt sooline üleühiskondlik sissetulekute erinevus – selle olemasolu ei saa hoolimata nimesildist ju keegi eitada. Ja ma nimme ei ütle, et postitus on “ainult naistele” või midagi taolist: justnimelt tasub ka igal mehel see läbi lugeda. Mulle vahepeal tundubki, et naised lakkamatult harivad ennast sellel teemal, kuidas ühiskond toimib ja kuidas see nendega käitub, samal ajal kui mehed istuvad kuskil õndsas teadmatuses ning ütlevad, et “minuga pole juhtunud – järelikult pole olemas”. Kuna arutelu aluseks on ühine infoväli, tekitab see ainult mõttetut suhtlemisbarjääri.¹

Mulle tundub, et palgalõhe mõiste iseenesest tüürib kogu selleteemalise arutelu juba kraavi ära. Kohe hüppavad välja mingid inimesed, kes hakkavad väitma, et seda saab mõõta ainult täpselt samas asutuses täpselt samadel ametikohtadel töötavate inimeste vahel ning sellisel kujul on tegemist ühe seninägematu kalaga, kes peamiselt karvaste feminatside mütoloogias ringi ujub.

Pildiotsingu feminist gif tulemus

Just selle pärast nimetaks ma seda käesoleva postituse kontekstis sooliseks sissetulekute erinevuseks. Naised ja mehed on Eestis ajast aega võrdväärselt palju tööd rühmanud, ennemuistsel aal taluperes oli see suhe isegi tugevalt naiste kahjuks. Meil on ka rahvakalendris nii palju naiste töökeeluga pühasid just seetõttu, et naised ennast liiga vara surnuks ei töötaks. Tänapäeval, kus kodus peetava ilutibi perekonnamudel on pigem midagi linnalegendi laadset, peavad enamik inimesi enda ülevalpidamiseks iga päev tööl käima – soost hoolimata.

Ma arvan, et seetõttu on raske vastu vaielda, et sissetulekute erinevus on suur probleem. Me ei saa öelda, et pool ühiskonnast peabki olema veerandi või kolmandiku võrra vähem kindlustatud, kui teine pool ühiskonda. Alles naistepäeva paiku avaldas Tuleva analüüsi, kuidas see on juba kandunud edasi pensionisambasse ning liitintressi toel kasvab see vahe seal omakorda nagu pärmi peal.²

Mina ka ei ole veel kohanud sellist inimest, kes vaataks naist ja ütleks, et ta meelega maksab talle vähem palka. Samas on see väga lihtsustatud vaatenurk sellele, kuidas sissetulekute erinevus üldse tekib, alates sellest, et väga palju neid protsesse, mis meil inimestele hinnangute andmisel toimivad, on täiesti alateadlikud. Kasvõi seesama, et me palkame inimesi, kes näevad meie moodi välja. Meile meeldivad inimesed, kes on meie moodi – me ei saa sinna midagi parata. Samas see paratamatult taastoodab senist ajalooliselt kujunenud olukorda, kus enamus juhtivatest kohtadest on valge keskealise mehe käes.

Pildiotsingu don draper gif tulemus

Lisaks on enamik struktuurseid palgaerinevusi sellised muna-ja-kana tüüpi olukorrad – näiteks armastatakse väita, et naised ise lähevad ju vähemtasustatud valdkondadesse tööle. Uuringutest on aga selgunud, et kui mingisse valdkonda hakkab tekkima rohkem naisi, hakkavad seal ka proportsionaalselt sissetulekud langema, ehk valdkonda enam ei väärtustata nii palju. Või väidetakse, et naised ise ei küsi omale kõrgemat palka, aga uuringutest selgub jälle, et kui naine ka küsib kõrgemat palka, siis talle seda tõenäolisemalt ei anta.

Just taolistel põhjustel on nende tendentside pöördumine nii aeglane. Üks suurepärane ladus lugemine sellel teemal pildi ettesaamiseks just tööelu kontekstis on Sheryl Sandbergi raamat “Lean In”. See on küll mõned head aastad tagasi välja antud, aga ilmselt pole kaotanud oma aktuaalsust. Etteruttavalt ütlen ka ära, et Sandbergi jutt tugineb läbivalt erinevatele legendaarsetele uuringutele, mitte mingile “mulle-tundub” kompassile või “ma pole näinud, järelikult pole olemas” retoorikale.

Üks mõte, mis minul seal tulukese põlema lõi, on see, et naised hakkavad valmistuma oma pereeluks enne, kui neil isegi paariline on:

“we compromise our career goals to make room for partners and children who may not even exist yet”

Näiteks hakatakse hoidma kinni töökohast, kust oleks hea ja turvaline vanemapuhkusele minna (ja siin võiks jälle süüdistamata analüüsida, kas asi on äkki hoopis ühiskonnas, kus peamine karjääririsk pereloomisel on ainult ühe poole peal). Või arvestatakse karjäärivalikul sellega, kuidas see võimaldab hiljem pereelu ühildada. Või ostetakse tarbetult suur korter, kuhu juba pesa punuma hakata. Kõik sellised väiksed otsused lõpuks ainult aitavad kaasa sellele, et naiste ja meeste positsioonid ning majanduslikud olukorrad on erinevad.

Samal ajal mõtlevad neid mõtteid lisaks naisele endale niikuinii tema tööandjad või kolleegid. Piltlikult valmistutakse esimesed 10 aastat naise karjäärist selleks, et niikuinii ta kohe-kohe teeb lapsed. Järgmised 10 aastat on tema taak see, et tal juba on väikesed lapsed. Ja sealt edasi on ta juba 40 ning võib kohe lina ümber keerata ja surnuaia poole roomama hakata. 

Piltlikult moodustavad kõik need teiste inimeste ootused ning hirmud naise karjääris pideva väikse vastutuule. Seetõttu on oluline, et naised ise märkaks neid alateadlikke mõtteid ning mustreid oma peas, millega nad ennast omakorda ise tagasi hoiavad. Üks asi, mida võiks endalt kogu aeg küsida – mida mees selles olukorras teeks?

Pildiotsingu what would jesus do gif tulemus

Ma võin vanduda, et peaaegu ükski mees ei mõtle õieti sellele, kuidas nt pereloomine päriselt mõjutab nende karjääri või kas see seda üldse mõjutab, enne kui laps on päriselt käes. Naised samal ajal muretsevad juba pikalt enne lapse tegemahakkamistki ette, kas neist on ikka õige uuele töökohale suunduda. A’la naisel on mure, et nad planeerivad aastakese pärast last teha üritama ning kas on eetiline minna uuele kohale. Väike arvutus näitab, et uuele kohale minekust alates jõuab ta seal töötada vähemalt pooleteist aastat, mis tänapäeva tööturul on igati okei. 

Seega – mida mees selles olukorras teeks? Nt tööle kandideerimine – naised kandideerivad uuele kohale siis, kui nad vastavad 101% tingimustele. Mehed kandideerivad juba siis, kui nad vastavad 60% tingimustele. Või palga küsimine – kui sa kandideerid kuskile ja sul tekib peas see number… Ja siis sa igaks juhuks võtad sealt selle 200 eurot maha. Pane see 200 eurot tagasi, sest hiljem kaubelda jõuab alati. Kokkuvõttes mõtle sellele, et sa vähemalt ise ennast ei saboteeriks.

Lõpetuseks ma sooviks, et neil teemadel rääkides oleks vähem vaenu ja kaitseseisundit. Nagu ma põgusalt välja tõin, on soolise ebavõrdsuse juured nii sügavalt meie ühiskondlikesse, alateadlikesse ning psühholoogilistesse protsessidesse sisse juurdunud, et konkreetset põhjust on raske välja tuua. Kindlasti pole siin kasu mingist süüdlaste otsimisest. Samas see, et keegi otseselt midagi pahatahtlikult valesti ei tee, ei tähenda, et meie tegude või ühiskondlike valikute tagajärjed suures plaanis õiglased on. 

 

“For many men, the fundamental assumption is that they can have both a successful professional life and a fulfilling personal life. For many women, the assumption is that trying to do both is difficult at best .png

¹ Tegelikult see on masendav ja hämmastav, kui suur see suhtlemisbarjäär on ka naistel ka muidu igati intelligentsete, empaatiliste ning haritud meestega. Nii et väike nipp meestele – kui sa siiralt tahad olla oma naisele parem mees, siis ära mine “nende mingite feminatsiteemade” peale kaitseseisundisse, vaid päriselt kuula, mis tal mureks. Kui naine ütleb, et ta tunneb ühiskondlikku survet teha rohkem kodutöid või olla parem ema, ei ole kuigi palju abi rehmamisest, et “sa kujutad seda ette” või “aga ole sellest üle”. 

² Tegelikult seni on Eestis pensionilõhe pensioni arvutamispõhimõtete tõttu olnud Euroopaga võrreldes eesrindlikult väike – Eestis 3,7% ning Euroopas keskmiselt 40,2%. See on üks asi, milles me võiks üritada mitte teistele riikidele järgi jõuda. 

Naabri portfellis on alati rohi rohelisem ja miks ei tasu end sellest heidutada lasta

Teadupärast on bränd see, mis sinu kohta siis räägitakse, kui sa ise ruumist lahkunud oled. Hiljuti nägin selle kujunemist vahetult pealt, kui elukaaslasega külalisi võõrustasime ning üks neist juhuslikult magamistuppa eksis. Uudishimuliku hobiantropoloogina ei suutnud ta kiusatusele vastu panna ning otsustas öökapilektüüri järgi mõistatada, kes kummal pool magab. 

Ühel kapil vedeles Daniel Kahnemani „Thinking, Fast and Slow“. Sõbrale avaldas see muljet ning ta heitis pilgu ka teisele poole. Seal lebas Yuval Noah Harari „Homo Deus: A Brief History of Tomorrow“. Selle peale kepsutas külaline vaimustusega tagasi elutuppa pajatama, kuidas meie õhtuseks lugemisvaraks on võrdväärselt tähendusrikkad 21. sajandi parimad populaarteadusikud teosed. 

Tulles maa peale tagasi, oleme neid raamatuid vahelduva eduga lugenud juba kuid ning enamasti lõppeb see intellektuaalne stimulatsioon lobotomiseeritud ilmsel sotsiaalmeediat kedrates. Kuid sellel ajal meil magamistoas külalisi pole ning loodud muljet see enam ei mõjuta. 

Modern Valentine's Facebook Post.png
Öökapirägastik. Koledad maratoonarivarbad ja Katrin Lusti pildiga Tervis Pluss pildile ei “jäänud”.

Just (sotsiaal)meedia on muljete loomiseks üks tõhusamaid tööriistu ning igapäevaelus ei piirdu see vaid võltstagasihoidlikkusega oma elustiili kajastamisel või üle mõistuse dekoreeritud pudrupiltide lisamisega Instagrammi. Kuna me iseenda kohta teame täit tõde, võib neid muljeid vaadates paratamatult tunduda, et kõigi teiste elu on paigas, otsused ainult õiged ning päevad päikest täis.

Kõik teised pürgivad teadlikult ning sihipäraselt oma unistuste karjääriredelil, kasutavad iga vaba minuti teadlikuks ning sihipäraseks enesearenguks, loevad õhtul voodis prantsusekeelseid majandusfilosoofilisi teoseid ja alustasid investeerimisega 7-aastaselt esimesest taskurahast, muidugi ajastades kõik tehingud parimale võimalikule turuhetkele. Samal ajal tundub mulle vahel, et minu tehasesätete vaikerežiimiks on laiakssõidetud konna kombel (ja ilmel) diivanil lebasklemine, kuni kõik teised väga teadlikult ning sihipäraselt iga väärtuslikku eluminutit parimal võimalikul viisil ära kasutavad.

Samamoodi võib investeerimismaailma jälgides (kasvõi neidsamu investeerimisblogisid lugedes) jääda mulje, et kuskil valitseb superrass investeerimisjumalaid, kes jala ei käi, vett ei joo ning alla 15-protsendilise tootluse jaoks isegi mobiili ekraanilukku avada ei viitsi. Sealjuures on nad kahe aastaga möödaminnes üles ehitanud ülitootliku poolemiljonilise portfelli. Või midagi taolist.

Jättes nüüd need kunstipärased liialdused kõrvale, võib kaasteeliste jälgimine igal alal olla samaaegselt inspireeriv ning heidutav. Järgnevalt mõned meeldetuletused, et see oleks ennekõike esimest. 

1. Kõik on kuskilt alustanud

Ka poolemiljoniline portfell on alguse saanud esimestest katsetustest, läbikukkumistest ning ebakindlast nokitsemisest. Eriti põnev, kui mõni kaugele jõudnud investor viitsib näidata ka portfelli arengut läbi aastate. Sattusin just ise vaatama oma mitme aasta tagust rahaasjade tabelit, kus varade summa oli kokku umbes 1200 eurot. 😀 Koos õppelaenuga tähendas see umbes 5000-eurost netoväärtuse miinust. Ilmselt on seda tabelit veelgi toredam vaadata 5, 15 või 50 aasta pärast.

2. Inimeste tingimused on erinevad

Võrdväärselt uhked võivad enda üle olla need, kes 700-eurosest palgas 10% kõrvale suudavad panna, kui ka need, kes 3000-eurose palga juures 75% klubisse kuuluvad. Nad mõlemad on igal juhul ees neist, kes rahaasjadel endaga lihtsalt juhtuda lasevad.

3. Sa ei näe numbrite taha

Sageli ei pruugi näha ka investor ise. Näiteks Bondora näitas siin vahepeal nii ilusaid tootlusi, et pisar tuli silma. Nüüd on enamik toonaseid fänne sealt targu taandunud, pisar endiselt silmanurgas. Muidugi suurelt võitmiseks peab ka suuremalt riskima ning kui sa ise selleks antud tingimustel valmis pole, ei pruugi end ka pahasti tunda, kui turvalisemate valikutega kaasneb vastav tootlus.

4. Sa ei tea, kui palju tööd selle taga on

Warren Buffet analüüsib väidetavalt ühe eduka ostu tegemiseks enne asjassepuutuvaid andmeid terve aasta. Tõenäoliselt sa veel pole mr. Puhvet ning pead oma igapäevatoimetuste toetamiseks ka näiteks tööl käima või tahad aeg-ajalt nautida muid hobisid, peale numbrite võrdlemise. Samuti pole suhteliselt väikeste summade juures mõtet analüüsile meeletult aega panustada. Mõnedel inimestel ei võta süvaanalüüsi pea ka siis, kui nad väga üritaks ning lootus(etus) baastasemel investeerimisteadmiste põhjal turust targem olla, väärib täitsa eraldi räntimispostitust. Kokkuvõttes olgu vabandus milline iganes, aga kui sa tahad investeerimismaailmas üsna vähese pingutusega chillilt seilata, on see täitsa okei, ent ka tulemus ilmselt sellele vastav.

5. Sa ei tea, millest nad loobunud on

Mulle meeldis Barefoot Investori metafoor majanduslikust ning füüsilisest sixpack’ist – erinevalt viimasest on majanduslikku väga lihtne hoopis teeselda. Täpselt nagu füüsilise sixpacki jaoks on vaja teha kõvasti tööd, elustiilimuutusi ja ka ohverdusi, on reaalse majandusliku kuuspaki saavutamine enamasti omajagu ränk ettevõtmine. Ilmselt oleks enamikul meist võimalik kõikvõimalikest kohtadest kokku hoida, juurde teenida ning selle võrra kiirkorras vabadusse purjetada.

Olen näiteks välja arvutanud, et lõbustuste (khm, reisimine, khm) pealt karmilt kokku tõmmates istuks ma ilmselt (mitte kuigi rõõmsalt) 70% klubis. Samas hetkel olen ma noor ja tugev ning tulevikus näiteks väikeste laste kõrvalt mingeid erilisi ekstreemseiklusi ette võtta ikka ei saaks. Selles mõttes kaotaksin praeguse kokkuhoiu võrra varem kätte võidetud vabaduse arvelt võimaluse oma praegust (teist laadi) vabadust täielikult nautida.

Lisapunkt – kõik on tegelikult lihtsurelikud

Avastasin üks hetk kohalike börsimiljokate topist oma hambaarsti ning tegelikult on see kuradi vinge. Esiteks – päris börsimiljonär! 😀 Teiseks – ta teeb endiselt oma tööd ning teeb seda hästi (muidu ma seal ju ei käiks), s.t inimene tõeliselt naudib päevast päeva kaaskodanike suudes surkimist. Kolmandaks – iga selline paralleeluniversumide põrkamine näitab, et finantsvabaduse saavutavad tõepoolest igasugused inimesed. See pole mingi müstiline liik sädelevaid ükssarvikuid, kes elutseb “seal kuskil”. Need on parimas mõttes päris tavalised luust ja lihast inimesed.


Kokkuvõttes on enese võrdlemine normaalne, aga tasub ka endale selja taha vaadata ning leida teiste edulugudest justnimelt eeskuju ning inspiratsiooni. Juba käesoleva postituse kirjutamise ajal taasavastasin üllatusega, et ühest küljest üsna pikana tunduva investeerimisteekonna jooksul on tegelikult päris lühikese ajaga palju toimunud ning saavutatud. Peaasi on oma elu eest vastutus võtta ning ennast ka väikeste sammude eest kiita. 

Ühe inimese rämps on teise varandus

Dividendipiraat tegeles hiljuti hoogtöökorras oma kodu tühjaksmüümisega ja seikles diivanimüügiga jutti poolteist kuud. Ta andis kasutatud kraami müüjatele ka hulga soovitusi, mida oma asjade mahaärimisel tähele panna. Esiteks tasub hinnata, kas sa ise ostaks sellises seisukorras kraami, sest paljud müüja hindavad oma kaupa üle.

Meie hiljutine kogemus oma diivanist vabanemisel näitas, et vahepeal on müüja kallutatus oma kasutatud asjade suhtes ka vastupidine. Nimelt oli meie senine diivan eelmiste korteriomanike pärandus, mille asemele me juba pikka aega sobivamat komplekti jahtisime. Möödunud nädalal see kauaoodatud sündmus lõpuks aset leidis ja rõõmuga käsikäes saabus kohe mure, kuhu ning kuidas me oma praeguse nurgadiivanikolaka nüüd viime.

Meie silmis oli see mõttetult suur ja veidra kujuga ning ainus (vähe rakendust leidnud) pluss oli see, et see käis päris mugavaks voodiks lahti. Ilmselt objektiivselt see otseselt kole polnudki, aga aja jooksul hakkas selle välimus mind nii rõhuma, et ristisin selle resoluutselt maailma-koledaimaks-diivaniks ning hakkasin seda nähes juba iga kord masenduse äärele sattuma.

Pildiotsingu big bang theory gif tulemus

Mööblipoe müüja tungival soovitusel panime selle siiski paari Facebooki gruppi ning Soovi 100 euroga müüki, sest väidetavalt pidi nurgadiivanvoodite järgi olema meeletu nõudlus. Järgnenud huvilistelaviini järgi oli meil käes vähemalt stiilipuhas biidermeieri diivan, sest kindlaid ostuhuvilisi kogunes paari tunniga kahekohaline arv ning kirju saabus broneerimismärkele vaatamata veel päevade viisi. Sealjuures ei tahtetud ostu enne äraviimist isegi vaatama tulla ja kokkulepitud päeval viidi meil tunni aja jooksul üks diivan ära ning toodi teine asemele.

Kokkuvõttes tasub enne jäätmejaama sõiduks käru rentimist asjad kasvõi prooviks internetti müüki visata küll. Lõpuks võid kulu asemel üllatuslikult hoopis kenakese kasumi teenida ja alati ei kaasne sellega ka erilist tüli. Säästa aega, loodust ning leia oma asjadele omanikud, kes neid tõeliselt hinnata oskavad. 😀 

Märts juba läbi

Kui veebruar tundus paljudele nagu silmapilgutus, siis huvitaval kombel tundus märts vaat et veel lühem. Alles see algas ja juba otsad koos. Minu jaoks möödus kuu tavapärases töö-trenn-kool rattas, kuhu vahele mahtus ka üks – ootamatult stressirohke – sutsakas puhkust ning muid rahaneelajaid.

Esiteks kandsime jälle pulmakulusid – seekord üllatavalt kallid Filipiinide siselennud, sest valisime peatumiseks ühe eksklusiivsema saare, kus pole veel isegi Starbucksi (peaaegu nagu Eesti, noh 😀 ). Samuti maksime ära pool sealset majutust, mis õnnetus jälle leida oodatust soodsam, aga šikk hipster-öko-shmöko-instagrammable surfiküla. Saab ikka kohe koduuksel kõik oma palmid, smuutid ning buddha bowlid ära pildistada, pole vaja palju ringi tatsata. See kõik kokku läks ligi 300 eurot inimene.

Lisaks vaatasime veel sõrmuseid, aga selgus, et kõige mugavam on sõrmes lõpuks ikka vana hea lihtne rõngas. Mis ühtlasi on kõige odavam. High five! Arvestades, kuidas ma oma äärmiselt siledaservalise kihlasõrmusega juba ükspäev äärepealt sõrme liigesest välja oleks tõmmanud, on kandmismugavus lõpuks üks olulisemaid tingimusi.

Pildiotsingu wedding gif tulemus

Enne puhkust tegin hoogtöökorras ära ka oma lõppastme koolituse, mille kohta sõiduõpetaja rõõmsalt ütles, et see on riiklikult kehtestatud hõlptulu, sest kaks aastat sõitnud juhi harjumusi ei muuda see niikuinii. Selle 100 euro eest sain pool päeva kehva powerpointi läbi klõpsida ja teine pool päeva kuskil põllu peal külgtuisus piruette teha.

Puhkusega seoses tekkisid mõned ootatud reisikulud, mille tekkepõhjustest rääkisin täpsemalt oma Ryanairi saaga postituses. Nüüd ootan lennu hilinemise kompensatsiooni laekumist, mis see kuu kohale jõudes oleks lõpp-pildi kohe hoobilt ilusamaks teinud. Vähemalt sain jälle koolist tulemusstippi, aga kevadel saab see nali nüüd läbi ja tekib ehk võimalus kogu vabanev aeg kuskile tulusamasse kohta suunata. 😀 (Mitte et ma kurdaks – eelmise kooliskäimisega võrreldes on praegune stipisüsteem ikka päris helde.)

itaalia.png

Investeerimise poolelt kulges kõik rahulikus joones. Kuna kasvukonto ümberkorraldusel maha müüdud fondide raha ootas endiselt rakendamist, kasutasin juhust, kui spekulandid Tallinkilt põgenesid ja lupsasin ka omanike hulka hinnaga 1,08€. Kasvukontole viskasin ka igakuise seemne kasvama, aga natuke kurvastab see, et Euroopa fondid pole üldse nii kepsakad, kui mu dollarifondid varem olid. Mis siis ikka, vähemalt jätsin SP500 alles ja sain sealt just jälle ilusaid dividende.

neto

Kokkuvõttes kasvas netoväärtus natuke jälle küll, aga nagu öeldud, oleks pilt palju kenam, kui Ryanair reisiraha üle oleks kandnud. Ma loodan, et nad mulle tõsimeeli paberi peal tšekki ei saada, nagu nad kirjas justkui ähvardasid. 😀 Kuna järgmised paar kuud mööduvad koopas kooliasjadega tegeledes ning looteasendis nuttes, peaks kasvukõver loodetavasti jälle tuule tiibadesse saama.