Saario börsipiiblist ning börsirobotitest

raamatupäis (2)

Pidasime siin elukaaslase ja koeraga oma igapühapäevast laipelu (nagu vaikelu, aga veel vaiksem) ning mõtlesin puhtalt provokatsiooni mõttes pealkirjaks panna midagi stiilis “Kas Saario börsipiibli võib saata ajaloo prügikasti?!?” Lõpuks lõin Saario jüngrite kartuses põnnama ning saite täpselt nii ebamahlaka pealkirja nagu ülevalpool näha on.

Ilmselt on iga kohalikke investeerimisgurusid jälgiv inimene Seppo Saario kultusest kuulnud. Tema raamatut “100 igihaljast börsivihjet” soovitatakse alustaval investoril lugeda juba esimeste rinnapiimasõõmude vahele ning mõni aeg tagasi anti välja ka tema mahukama eepose “Kuidas ma investeerin börsiaktsiatesse” kordustrükk.

Börsiaktsiate eeposest läbinärimisega vaevlesin siin omaette päris tükk aega ning meeldivaks öökapiraamatuks ma seda kindlasti soovitama ei hakka. Samuti ei hakka ma sellest peamisi mõttekohti välja tooma, sest minu jaoks puudus raamatus läbiv ladus sõnum või isegi ülesehituslik loogika ning tegemist oli lihtsalt lõputu hulga börsiseaduspärasuste jadaga. Ning kui siin juba kritiseerimiseks läks, on raamatu keelekasutus ka päris kohutav – vahepeal tekkis mul tunne, et kui ma pean lugema veel ühte liitlauset, mille keskele on täiesti tarbetult poogitud sõna “siis”, hakkan ma lihtsalt karjuma. Enamasti lõppes see küll hoopis magamajäämisega. Samas tuleb leppida, et Saario pole šõumees ning räägib asjast – teose populaarsust vaadates polegi tal vaja end ilukirjandusliku väärtusega vaevata.

Kui igihaljaste börsivihjete raamatut soovitatakse igale alustavale investorile, siis seda va paksemat raamatut ma päris algajale küll soovitada ei julgeks. (Või võiks see algaja vähemalt alustada raamatu tagumisest otsast, kus 100 igihalja vihje osa samuti mugavalt sees on.) Tegemist on justnimelt sellise ärahirmutamismaterjaliga, kus on kõike ja väga palju ning puhtteoreetilisel tasandil tundub see tihe faktikogu suures pildis ka vastukäiv.

Hoia oma aktsiaid pikaajaliselt käes, aga müü vahepeal õigel hetkel maha. Soovitavalt võiks see mahamüümine muidugi kevadel toimuda. Samas üks tõenäolisemaid tõusukuid aatas on juuli. Ja ehkki enamik aktsionäre ei võida turgu, ürita sina ikkagi kõike ajastada. Jne, jne, jne.

Pildiotsingu mind blown gif tulemus

Iseenesest ma annan au, et keegi kõik need seaduspärasused nii põhjalikult välja on toonud, aga teadmine, et miski nii käib, ei anna tingimata oskust ega isegi võimalust seda praktikasse rakendada. Sarnastele järeldustele oli jõudnud ka Investeerimisraadio, kus öeldi, et (algajal) väikeinvestoril pole nende teadmistega praktikas suurt midagi peale hakata ning heideti raamatule ette hektilist ülesehitust, sest segamini on vihjed kauplemiseks, pikaajaliseks investeerimiseks jne.

Kes ei teaks, et osta võiks odavalt ning müüa kallilt, aga ma sügavalt kahtlen, kas kõige selle infotulva peale on ühel hobikorras investeerival lihtsurelikul võimalik tolles hetkes öelda, mida mingi liikumine ikkagi tähendab. Mingid üsna sarnased protsessid võisid (tagasivaates) tähendada nii järgnevat kiiret turu üleshüpet kui pikemaajalise kriisi algust. Palju edu siis selle väljaselgitamisel, kumb parajasti käes on. 😀

Pildiotsingu steve carell laugh gif tulemus

Mulle tundub, et enamik raamatus olevat infot käib liiga pikalt üle väikeste hobiinvestorite peade. Iseenesest ma olen nõus, et haridus mööda külgi maha ei jookse ning hea on vähemalt teada, kuidas mingid protsessid käivad. Samas ei ole paljud Saario väljatoodud seaduspärasused ka midagi enamat, kui fakti konstanteerimine – turg tavaliselt käitub *nii*. Saati, et paljud seaduspärasused kehtivad küll Soome turul, aga nt USA turul käivad risti vastupidi (ning kolmanda koha seaduspärasused pead üldse ise välja uurima).

Nii palju on inimesi, kelle elutöö ning kogu haridus keskendub investeerimisele ja kes tegelevad sellega päevast päeva. Ka neist ei suuda peaaegu keegi tegelikult turu käitumist täpselt ette ennustada (ning see on normaalne, sest sellel börsi toimimine tuginebki). Selles valguses pole mul erilist usku, et ilma ebaproportsionaalselt palju aega ja energiat kulutamata oleks väiksel investoril võimalik teadlikult turgu märkimisväärselt võita.

Muidugi ei tasu ka päris loll olla ning põhimõisted tasub endale selgeks teha, aga ei tasu ka endale ette kujutada, et ühel hetkel on kogu see maailm nii selge, et võimalik on teha ainult optimaalselt ülikasulikke ning turvalisi valikuid. Mida muud inimesed sellest detailideni eneseharimisest (ning sageli tegude edasilükkamisest) ootavad, kui seda, et see annaks neile lõpuks täieliku garantii tehtud valikute tuleviku osas.

Üldse tekkis mul kõigi nende erinevate indeksite ning üksikaktsiate näitajate suhete puru peale küsimus, miks selle hindamiseks lihtsalt ühte korraliku algoritmi pole leiutatud. Aga oot-oot, muidugi ongi juba leiutatud ju!

Hoomamatu osa (mõnedel andmetel umbes 60%) tehingutest teevad tänapäeva börsil juba robotid, kes nonstop analüüsivadki iga virvet aktsiaturulAlgoritmkauplemine (algorithmic trading) mõjutab tänapäeval turgu enneolematult määral ning arvutiprogrammid suudavad teha tuhandeid tehinguid sekundis. Etteantud muutuste kombinatsioonile suudab robot reageerida murdosaga sekundist ning eksperdid juba kahtlustavad, et see võimendab turu kõikumist. Ulmevaldkonda ära kaldudes töötatakse väidetavalt välja lausa selliseid algoritme, mis analüüsivad finantsmaailma võtmeisikute kõne nüansse, et leida mikroviiteid võimalikele kauplemiskohtadele.

Nagu üks ekspert ütles – see pole enam meie esiisade aktsiaturg. Tänu robotitele on protsessid nii kiirendatud, et kukkumised toimuvad minutitega. Digidopingul lammutavad investeerimisrobotid vähendavad sellega turu usaldusväärsust lihtsurelike investorite silmis, sest börs tundub üha ettearvamatum koht, kus oma raha hoida.

Selles valguses tekibki mul kahtlus, et Saario raamat on mõeldud tollele “esiisade aktsiaturule”, mis tänapäeva tingimustes üha vähem ajakohane on. Soovitused hoida end protsessidega kursis, sotsialiseeruda info hankimiseks teiste investoritega ning igapäevaselt turgu jälgida tunduvad tänapäeva tehnoloogilistes tingimustes pigem nunnud kui tõsiseltvõetavad. Veidi utreerituna on omaette excelis nahistav ning maikuus aktsiaid müüv investor tulevikus pigem vabaõhumuuseumi eksponaat kui reegel.

Lõpetuseks soovitan end sellest raamatust lihtsalt mitte ahastusse ajada (ja mu viimasest maailmalõpukuulutusest samuti mitte), sest piisava doosi sihikindlusega on see raamat kindlasti seljatatav kõigile. Soovitavalt võiks enne konkreetse üllitise kallale asumist mingi kogemus ning maailmapilt endal olemas olla, et kõik vajalik sealt kõrva taha noppida ning ülejäänuga end mitte hulluks ajada. 

4 thoughts on “Saario börsipiiblist ning börsirobotitest

  1. Päris hea.
    Ise olen mõlemat lugenud, aga täpselt jah selline tunne pärast lugemist, et nüüd peaks kirjutama veel ühe väikese raamatu. Näiteks “Mida Seppo oma raamatuga öelda tahtis”. Kuna seda ei teinud, siis tegelikkuses olen pigem “Osta, istu, viis” tüüpi mees.

Ütle sõna sekka