Kuu kokkuvõte, ehk olen netoväärtusega ilusti graafikus

20180429_183638_0001886017349.png

Käes on jälle minu lemmikaeg, ehk kuu kokkuvõtete tegemise aeg! See kuu katsetasin Barefoot Investori ämbritelaadset toodet, ehk jätsin kuu alguses kaardikontole täpselt pool netopalka ning üritasin sellega toime tulla. Täpipealt tulin ka! Varem olen jätnud kaardikontole mõned sajad ning summat pigem tunde järgi jälginud, mis samuti töötab, aga niimoodi sendi pealt pooleks on põnevam. 🙂 Kõik lisandunud sissetulekud – stipp, dividendid jne – läks ka kaardikontost mööda, ehk üritasin rangelt hoida kulusid just poole palgatulu raames.

Dividendidest rääkides oli maarjamaal ju teised jõulud, ehk oma mündikesi kolistasid mu kukrusse nii Kaubamaja kui LHV. Iga kuu kukub väike panus ringiratast kas Nike’ilt, Starbucksilt või Statoililt, millega koos oli dividenditulu aprillis kokku 65 eurot. Kütsin sellele lisaraha otsa ning võtsin ilusa portsu Kaubamaja aktsiaid juurde. Natuke nukker on vaadata küll, et soetushind enam 6 euro juures pole, vaid hoopis 8 kanti kisub, aga üritan siis mitte sellistesse arvudesse ära armuda.

Kulude poolelt lubasin kuu aega kooliasjadega koopas elada, aga “plaanivälised” kulud said mind kätte sellegipoolest. Üldse niimoodi pikemas plaanis oma rahaasju jälgides saad aru, et lisakulusid tekib paarisaja euro ringis täiesti regulaarselt iga kuu – lihtsalt seletus on vastavalt olukorrale erinev. Näiteks pulmaasjadest viskasime avalduse perekonnatoimingute osakonda sisse (see vist ongi romantika 😀 ) ja maksime ära riigilõivu. Samuti võtsin ennast kokku ning ostsin ära kleidikanga, mis oli juba iseenesest nii kallis, et omaette oiates mõtlesin neile tossudele, mis selle asemel saaks.

Pildiotsingu 5 year engagement gif tulemus

Veel veetsime ligi nädala Saaremaal, mis praegu on küll optimaalse hinna-kvaliteedi suhtega – inimesi on vähe, loodus ja ilmad imeilusad ning hinnad ka veel talviselt maas. Samuti hakkasid meie koeral varbavahed sügelema, mille peale otsustasime vastutustundlike loomaomanikena igaks juhuks arstil ära käia. Lahkusime 120 eurot vaesemana ning kontimurdva kohustusega mitu korda päevas koera varbavahesid mingi vastikult haiseva lapiga puhastada. Vaimustunud polnud ei meie ega koer.

Kuna lõpuks hakkab tekkima lootus, et püsivat lund enam paaril lähikuul maha ei tule, võtsime ette suverehvide ostu ning allapaneku. Sellele oleks peaaegu lisandunud veel ilukilpide kulu, sest üks neist sai teeninduses kehvalt peale pandud ning oleks napilt plehku pannud. Esimest korda uute rehvidega kruusateele sõites nägin äkki tahavaatepeeglis vilksamisi rõõmsalt kraavi poole põrklevat hõbedast ketast – ikka eide käest veeresin ja taadi käest veeresin ja *PLÄRTS*. Kättpidi mingi väljaulatuva puujuurika küljes rippudes sain selle kevadiselt pilgeni kraavi keskelt isegi kätte ning omal jõul tagasi ka pandud. Olin päris rahul. 😀

Järgnevatel kuudel ootavad taas regulaarsed pulmakulud, samuti tahaks näiteks koormustestile minna, ehkki selle hinnad võtavad esiteks ikka kokutama. Möödunudtalviste suusasurmadega on mul tekkinud lausa (ilmselt ebaratsionaalne) hirm ennast viimse piirini pingutada, kuigi ühtegi põhjust mingeid tervisehädasid karta ei ole. Siis tundubki ühest küljest, et 130 eurot lindil higistamise eest pole mõistlik kulu. Samas kogemata kuskil maratonirajal ära surra liigitub vist veelgi ebamõistlikuma kategooria alla.

Ahjaa, diivaniost langes ka kuskile kuuvahetuse kanti ning Ryanairi hüvitist pole ma siiani oma kontole saanud (selle saaga jätk ootab veel eraldi postitust). Kõige selle kiuste kasvas netoväärtuse taimeke üle paari kuu jälle igati usinalt ning üritan ka paar järgmist kuud seda poole palgatulu eksperimenti jätkata. Kuna ühtegi reisi hetkel enne sügist silmapiiril pole, võib see isegi õnneks minna.

neto

 

Ütle sõna sekka