Mai, ehk hapnikuvaba tsoon

kuu kokkuvõtte päis

Käes on jälle minu igakuine lemmikpüha, ehk kokkuvõtete tegemise aeg! Mai lõppu ei jõudnud ma tänavu kasvõi selle pärast ära oodata, et tänu lõpueksamitele on see paras kadalipp olnud. Koolis nimetati meil videoharjutuste ajal kaamera ees olemist hapnikuvabaks tsooniks, aga terve maikuu on jutti tundunud nagu hapnikuvaba tsoon. Õnneks on selles vallas vaid umbes nädalane lõpuspurt jäänud ning ühel pool see ülikooliaeg jälle ongi!

Füüsiliselt hapnikuvabaks on kujunenud ka vara kohale jõudnud suvepalavus, aga selle üle oleks patt kurta. Ujuda olen kodumail saanud rohkem, kui paari viimase aastaga kokku ning hiljuti Saaremaal laisalt rannas õhtupoolikut veetvaid perekondi vaades tekkis tunne, nagu pikk suvi oleks juba selja taga. Järgnevat osa võite lugeda Hillar Palametsa häälega, aga hakkab juba meenutama minu noorusaegu (= mõne aasta taguseid aegu), kui suvel rattamatka plaane tehes tuli lihtsalt leida aeg, mis kõigile sobib, sest ei tekkinud kahtlustki, kas suve üldse on. 😀

Maikuus jooksin ära ka aasta esimese maratoni, millest umbes viimased 80% kahtlustasin, et hakkan ära surema. Suur oli rõõm, kui ei hakanudki. 😀 Loodetavasti järgmistega läheb enesetunde mõttes veidi paremini.

Poole netopalga väljakutse oli endiselt motiveeriv, aga spoilin kohe ette ära, et lõpuks läks mul järg sassi ning ilmselt jäin ka ebamäärase kahekohalise summa miinusesse. Arvelduse ajas sassi ühisürituste ning ühisarveldamiste laine, mis tuletas ka selgelt meelde, miks täpne väljaminekute jälgimine mul ennemuistsel aal nii kiiresti kopa ette viskas. Samas eksperimenti ma pooleli ei jäta, sest see motiveerib ikka jube hästi.

20180530_175232_00011361631328.png

Näiteks maratonieelses ärevuses tekkis mul idee, et mul on tingimata veel ühesid jooksupükse vaja. Pilk arvelduskontole ütles, et pole ikka küll. Sama kinnitaks pilk spordiasjade riiulisse, ehkki näiteks Nike’i asjadega on vana häda, et need kuramused ei kulugi ära – lõpuks tahaks ju lihtsalt vaheldust. Uute pükste asemel maksin rõõmsalt 40 eurot, et ennast sügisel Tallinnas jälle oimetuks joosta.

Plaanivälistest kuludest õnnestus mul veel kooli kiirustades trahvi saada, sest unustasin parkimiskella aknale visata. Võttis meele päris mõruks, sest oi kui palju oleks selle raha eest näiteks kohvi saanud.

Positiivse poole pealt sain oma õnnetult Klaipedos Naftalt hämmastavalt head dividendid (äkki ei peaks seda rohkem õnnetuks nimetama siis) ning Starbucks kolistas ka mündikesi kukrusse juurde. Lisaks maksin hoogtöökorras tagasi 700 eurot õppelaenu ja endiselt soojendan mõtteid Tallinna Sadamast, mille märkimishind kukkus välja üllatavalt ahvatlev.

Netoväärtusega olen ootuspäraselt graafikus ning võiks eeldada, et kui just kriis kolinal kaela ei tule, saan eesmärgi järgneva viie kuuga ilusti kätte. Samas suvi on teada-tuntud kulutamise aeg ja suur osa pulmakulusidki on veel kandmata – jõuan veel pinget kruvida küll. 🙂

Hõiva

Minu varapirukas, ehk paotan kukrusuud

Minu surematute austajate tungival soovil (aka üks hea lugeja pani halastuskommentaari mu mis-te-ka-lugeda-tahate-ä postitusele 😀 ) kergitan loori oma varapiruka sektoritelt, ehk sellelt, milline likviidne vara mul on õnnestunud juba omale kokku tassida. Seda ei tasu segi ajada mu netoväärtuse jaotusega, sest netoväärtuses on õppelaen ka sees.

Pikka juttu ma ei tee, sest a) koolilõpustress, b) päikesepõletus ja c) kosmilises plaanis oleme me niikuinii kõik tähtsusetud (siin võib vist vaevarikas lõpuessee kirjutamise lõpustaadium rääkida praegu). Laotame aga piruka laiali (aprilli lõpu seisuga, sest mai lõpu excelis lustimine ootab alles ees):

Minu varapirukas (2)

Raha – kõik minu mustmiljon kontot ning rahakotis vedelev sularaha kokku. Päris suur osakaal, kui sedasi piruka kujul tõtt vaadata.

ETF – kogumiskontoga soetatud indeksfondid.

Ühisrahastus – viimane õnnetu saba Bondorat ning üks konkreetne projekt Estategurus. Ilmselgelt ma eriline fänn pole. Bondora saatis mulle muidugi just eriti reipa kirja, kuidas mul on 2,34 eurot seal jõude seismas, mille ma võiksin surematu rikkuse nimel taas turule laduda. Samas kui ise endasse ei usu, siis kes ikka seda tegema peaks. 😀

Aktsiad – seitset sorti dividendiaktsiad ja üks tavaline (kaks saia, üks piim, palun). Saario ilmselt diagnoosiks, et ma olen ebakindel (tegelt mulle lihtsalt meeldib neid šopata).

Kinnisvara – ostuhind miinus laenujääk. Ma ei näe ka mõtet hetkel mingit optimistlikumat arvestust kasutada, nt korrutada ostuhinda vahepealse kinnisvara hinnatõusuga.

Selline ta siis ongi. Iseenesest on hea sellist pilti ette saada, et hinnata, kuidas varade tasakaaluga lood on. Aktsiate osas mõlgutan ka Tallinna Sadama osas mõtteid, aga õnneks on sellega veel nädalake aega. Sellega seoses, kallid lugejad – kuidas teil mõtted liiguvad? 

7 väärtust, mis ma kodust kaasa sain

Sõitsin eile läbi Eesti ning imetlesin autoaknast kogu seda postkaartlikku kevadrõõmu, mis igalt poolt vastu vaatab. Linnas olles ei tunne aastaaegade kohalolu ega vahetumist kuigi hästi ning tegelikult jääb ka teeservas mööduva looduse vaatamine lihtsalt vaatamiseks, mitte kogemiseks.

Olen viimasel ajal sageli mõelnud, kui suur õnn oli üles kasvada sellises metsanurgas, nagu mu lapsepõlvemaad on. Iga päev, iga ilma, aasta- ja kellaajaga olla looduses, käia peamiselt jala või rattaga ning pidevalt endasse imeda seda, millised on augustiööd või novembriõhtud. Või sajad päikesetõusud hommikul bussi peale kõndides. Või talvised pealelõunad koolist koju matkates.

Muidugi pole ma sugugi pime ka maaelu vähem võluvate külgede osas, sest selle kõige kogemine käis tõesti nii heas kui halvas, mitte ainult väljasõidu korras parimat ilma valides. Praegu elan ma linnas ning käin siit maale vaid pühapäevasuvitajana. Samas olen mõelnud, et oleks väga kurb, kui mu oma lapsed kunagi sellisest kogemusest ilma jääksid (alati on võimalus nad pikalt maale “küüditada” – samuti nii heas kui halvas).

Hakkasin autoroolis mõtlema, mis on veel need väärtused, tarkused ja kogemused, mis ma kodust kaasa olen saanud ja tulevikus ka edasi anda tahaks. Esimesed pähe tulnud on teie ees.

väärtused.png

1. Kvaliteet tarbimises

Ütlus “ma ei ole piisavalt rikas, et osta odavaid asju”, oli mulle tuttav juba varasest lapsepõlvest. Ilmselt on tavaline, et vahepeal tuleb läbi põdeda periood, kus tahaks ennekõike uusi ja huvitavaid hilpe ning vidinaid. Nüüdseks olen ammu tagasi mõtteviisi juures, et ostaks ühe hea asja ja loodetavasti ei pea pärast aastaid enam (sama asja järgi) poodi minema.

2. Tervis on kõige kallim vara

Natuke haakub see ka eelmise punktiga, sest hea toit, kvaliteetsed jalanõud, toetav seljakott jmt on otseselt seotud tervise hoidmisega. Samuti olen saanud kaasa mõtlemise, et tervist hoida ning taastada on ennekõike inimese enda kätes. Ka kõige kasinamatel aegadel ei tekkinud mõtetki kokku hoida näiteks kallitelt breketitelt, ortopeedilt või muult teenuselt. Hambaarsti juures käimisesse suhtun siiani peaaegu religioosselt ning arvet tasudes pigem rõõmustan, et see on asi, mida saan endale probleemideta lubada.

3. Investeerimine elamustesse

Kuulake nüüd, poisid ja tüdrukud. Nimelt kasvasin ma ürgsel ajal, kui õhtuti voodis ei scrollitud internetti läbi, vaid loeti raamatuid. Meil on kodus alati olnud palju raamatuid, iga nädal käidud raamatukogus ning veetsin terved suvevaheajad pakkide viisi kõikvõimalikke üllitisi läbi lugedes (sinna sekka ka mõned võikamad Nõukogude “kangelaslood”, mis mind pärast öö otsa õudusest üleval hoidsid). Erinevad ajalehed-ajakirjad käisid ja käivad vanematekodus postkasti siiani.

Lapsepõlves käisime sageli emaga teatris balletti vaatamas, toas mängis enamasti Klassikaraadio ning oodatuim ühisüritus olid Viljandi Folk. Praegugi kuulan autos SkyPlussi segamini Klassikaraadioga ning pean regulaarset (kultuuri)elamustarbimist elementaarseks hingehügieeni osaks. Sealjuures polnud see mingi snooblik hipster-haritlus, vaid pretensioonitu ja siiras mõnu kvaliteetsest meelelahutusest.

4. Tugevad paarisuhted

Mulle on vist küll lapsepõlvest saadik räägitud, et elu olulisim valik on see, kellega sa pere lood. Peaaegu kõik minu esivanemad on pereloomisel olnud pikatoimelised valijad ning mingit keskkoolist abiellu tormamist pole vist õieti kunagi ette tulnud. Samuti sain kaasa eeskuju, et abikaasa võiks olla sinu kõige suurem sõber ning liitlane.

5. Iseseisev mõtlemine

Olen siin vist poole sõnaga maininud, et olin lapsena koduõppel ja käisin koolis paar päeva nädalas peamiselt suhtlemas. Ka keskkoolis käisin kohal vastavalt vajadusele kontrolltöid tegemas ning sain oma töid-tegemisi üsna vabalt ise korraldada. Mu toonase klassijuhataja ajas see aeg-ajalt täiesti ahastuse äärele ning tema pidev mure oli see, et ma ei saa hiljem “päris elus” hakkama.

Ma pole kindel, millal see päris elu pihta hakkab, aga seni on oskus ning harjumus oma tegemisi ise planeerida ning hallata vaid pigem kasuks tulnud. Samuti on mul õnnestunud juba päris pikalt niimoodi elada, et enamik kohustusi minu elus lähtuvad konkreetsest praktilisest eesmärgist, mitte vormitäitest. Kõlab ju elementaarselt, kas pole? Tegelikult kui enda ümber ringi vaadata, teeme häirivalt sageli asju selle pärast, et nii on alati tehtud või keegi on nii ette näinud või teised samamoodi teevad.

Iseseisva mõtlemise alla läheb ka oskus iseennast tundma õppida ning sellest lähtudes elu-, tarbimis- ja kõiki muid valikuid teha.

6. Haritus

Eestlasi on sageli nimetatud hariduseusku rahvaks ning meenub mu ema ütlus, kuidas tark ja haritud inimene ei saa ennast kunagi vaesena tunda. Ka minu suguvõsa on täis harituseusku kangeid inimesi – näiteks vanavanaema Paula oli üks esimesi naisi, kes Eestis ülikoolis käis ning ilmselt aitas hambaarstitarkus tal hiljem ka lastega Siberis ellu jääda, sest abi on inimestel vaja igal pool. Haritust ei tasu segi ajada hinnete või paberite taga ajamisega. Samuti pole haridus mingi selge lõpuga etapp, mille lõpus inimene “valmis” saab, vaid elupikkune protsess ning pidev enesetäiendamine. Tänapäeval on pidev kohanemise- ja eneseharimise harjumus üha olulisem.

7. Rahaasjadest rääkimine

Paarisuhetes rahaasjadest rääkimisest on siin muidugi täitsa eraldi postitus (või mitu), aga see eeskuju on mul küll lapsest saadik ees, et rahaasjadest räägitakse pidevalt, rahulikult ning otse – sealjuures mõistuse piires muidugi lastega ka.

Milliseid häid tarkusi ning harjumusi te kodust kaasa saite? Kas midagi jäi ka puudu ning mille te ise kunagi tulevastele põlvedele tahaks kaasa anda? 

 

 

Ma teile ei kirjuta

Küsida võid kõike.png

Siia blogisse on harjumatult pikk vahe sisse tulnud, sest ma tegelen ninast veri väljas lõpuessee kirjutamisega, kuhu vahele jooksin just ühe maratoni ka ära (ja maratoni vahele kuulasin ka lõpuessee jaoks podcaste – see on küll järgmise taseme rööprähklemine). Vähemalt saab sellest esseest hiljem küll umbes viis saripostitust teemal, kas robotid tulevad ja võtavad meil päriselt töö käest ära.

Kuna mina hetkel kirjutada ei jõua, mõtlesin, et äkki kirjutate ise, kallid lugejad! Kui teil on hingel mõni teema, millest ma kirjutada võiks, siis andke kommentaarides teada. Või kui tahate niisama küsida, mis ma maailma asjadest arvan, andke samuti tuld. Tahate teada, mis ma Meghani pulmakleidist arvasin või miks ma ikka veel miljokas pole või mis ma teeksin, kui lotoga miljoni võidaksin? Või mis mu lemmiksöök või -tsitaat on? Teil on surematu võimalus küsida kõike, mis sülg suhu toob!

Kirjutage ja joonistage kommentaaridesse, postkasti (rahaarublogi@gmail.com) või fatsebuuki kommentaaridesse. 

Õppelaen – võtta või jätta ja kuidas see hiljem tagasi maksta

nippi pulmade korraldamiseks. (1).png

Olen siin blogis korduvalt maininud, et mul on eelmisest ülikooliajast päranduseks päris kenake ports õppelaenu. Muidugi pole Eesti olukord võrreldavgi USA tudengite eluga, kus 2017. aastal lõpetanutel rõhus kukil keskmiselt ligi 40 000 dollarit võlgu. Isegi kui see sealse keskmise sissetulekuga proportsiooni panna, jääb maksimaalne õppelaenu summa, mida meil viie aasta jooksul võtta saab, nende keskmisele ligi kahekordselt alla.

Üks podcast, mida ma sageli kuulama satun, on Chain of Wealth, mis peaks üldiselt rääkima jõukuse kasvatamisest, aga väga sageli teeb intervjuusid just inimestega, kes lühikese aja jooksul suuri võlgu tagasi üritavad maksta. Enamasti on kurja juureks õppelaen, millele lisanduvad autolaenud, “nipet-näpet” krediitkaardikulud, äkki ka paar tuhat kihlasõrmusele ning lõpuks istubki saates inimene, kes on seljatanud alles poole oma kuuekohalisest võlakoormast ning ei saa aru, mis kohaga ta nooremana ometi mõtles.

Miks USAs nii palju õppelaenu võetakse?

USA probleemiks on muidugi ka see, et lõviosa kõrgkoole on tasulised ja noortele vabalt pakutav suur õppelaenuraha ajendab ülikoole omakorda selle raha lahkelt vastu võtma, ehk õppemaksu tõstma. Eestis on valdav osa õppest siiski tasuta ning ülikoolidesse õppelaenu tingimused õieti ei puutugi. Samuti jääb mulje, et pangadki pole ülearu entusiastlikud väikse õppelaenuturu pärast heitlemisel.

Kuulasin just Money Tree Investing uut podcasti osa, kus õppelaenu üle arutlejad tõid ühe õppelaenudega kimpus oleku põhjusena välja ka selle, et ühiskonnas on tekkinud hoiak, et noor peaks saama just selle hariduse, mis ta tahab (kuigi ta tõenäoliselt õieti ei teagi, mida ta tahab). Selle asemel peaks noortega otse rääkima, millised võimalused perel on ning kas paari tuhande kilomeetri kaugusel holistilise nõelviltimise õppimine kuuekohalise õppemaksu eest aastas on ikka investeeringut väärt.

Oma gümnaasiumiajast mäletan, et ehkki tasulisi õppekohti oli tänasest palju rohkem, ei tulnud need mulle valikuna isegi mõttesse. Muidugi mul oli tasuta valikuid ka jalaga segada ning tänapäeval on neid veelgi enam, aga ilmselt ollakse Eestis veel selliste kulude osas igal juhul rohkem kahe jalaga maa peal. Välismaa ülikoolide osas tasub enne uurida sealseid rahastamisvõimalusi. Näiteks maailma tippülikoolides on eestlaste sissetulekute juures sageli kogu õppimine ning elamine täielikult stipendiumiga kaetud (saa ainult sisse). Samuti on mõnedes riikides õppelaenud tingimusega, et tagasimaksmise nõue tekib alles teatud sissetuleku taseme saavutamisel – enamasti on tase selline, milleni eestlased niikuinii ei jõua.

USA kontekstis soovitati podcastis rusikareeglina mitte võtta rohkem laenu, kui ülikooli järel on tõenäoline esimese tööaastaga kokku teenida. Samuti tasub realistlikult hinnata hariduse investeeringu väärtust, sest osade koolide (nt mõnede kunstikoolide) vilistlased teenivad vähem, kui keskharidusega töötajad. Muidugi võib ka sellist hingelähedast haridust omandama minna, ent selle nimel ei tasu end ülejäänud eluks kõrvuni võlgadesse mässida.

Kas mul oli toona mõtet õppelaenu võtta?

Vahepeal tekib mul küsimus, kas seda õppelaenu ikka oli mõtet võtta ning äkki oleks saanud ikka muudmoodi läbi. Sellisel hetkel tasub endale meelde tuletada, et praegu on ka hoopis teistmoodi ajad, kui 10 aastat tagasi. Minu metsast ära suurde linna koolitulek jäi täpselt masu alguse peale, kui töötus tõusis paari aastaga neljakordseks ning nii miinimum- kui keskmine palk olid tänasest ligi kaks korda väiksemad (sh võimalik õppelaenu summa on viimased 10 a sama).

tabel

tabel2

See tähendab, et vähegi kooliga ühildatava töö osas oli toona kitsas käes, aga laen andis aasta peale jagatuna peaaegu miinimumpalga suuruse kuueelarve. Kui sinna vanemate toetus juurde panna, sai juba täitsa vahvalt elada. Samuti oli kõvasti kasinam toonane õppetoetuste süsteem ning minu erialal oli stipi saamise võimalus nullilähedane. Vähemalt tuli vahepeal Eestis euro, sest muidu oleks kooli lõpetades kroonides kuuekohalist võlga päris morn vaadata olnud.

Paljudele tudengitele oli õppelaenu võtmise motivaatoriks ka toona kehtinud süsteem, mille järgi riigitööle läinud inimeste laen maksti riigi poolt aja jooksul tagasi. Tundsin ka selliseid inimesi, kes laenu ainult seetõttu võtsid, et see oli n-ö “tasuta raha”. Samuti oli ette nähtud osaline laenu kustutamine laste saamisel ning äkki mõnel puhul veel. Ise ma õnneks selliste asjadega ei arvestanud ning targu tegin, sest koos masuga sulasid kõik sellised hüved nagu kevadine lumi.

Kas tänapäeval on mõtet õppelaenu võtta?

Nagu öeldud, on õppelaenu summa viimased 10 aastat püsinud sama – vanas rahas 30 000 krooni ehk 1920 eurot. Töötus on langenud kordades ning täna pole võimalik läbi Raekoja platsigi kõndida, ilma et näeks vähemalt viite meeleheitlikku tööpakkumist erinevate toitlustusasutuste uste peal. Palju nurinat kostab ka õppelaenu 5-protsendilise intressi osas, mis pankade olematut riski arvestades on praegustes turutingimustes pehmelt öelda ebamõistlik. Nimelt on õppelaen täielikult riigi tagatud, sh võlgniku hukkumise või töövõimetuks jäämise korral.

Tänapäeva tingimuste ning sissetulekutega konteksti pannes on õppelaen esiteks kallis ja teiseks liiga väike, et selle najal elada. Kui laen aasta peale ära jagada, jääb kuueelarveks 160 eurot. Samas on mõistlikult hästi õppides võimalik teenida juba 100-eurost tulemusstipendiumi ning isegi juhutööotsadega üsna tubli sissetulekut teenida. Kasvõi GoWorkaBitist 1-2 tööampsu nädalas võttes teenib õppelaenu põhimõtteliselt tasa.

Pildiotsingu may i take your order gif tulemus

Seega on mõistetav, miks praegu õppelaenu võtmise populaarsus kivina kukub – kui vähegi võimalik, tasub selle võtmist pigem vältida ning (töö)turg on selleks praegu igati soodne.

Kas investeerida või õppelaen kiiremini tagasi maksta?

Enamik investeerimispiibleid soovitab enne investeerima hakkamist maksta ära kõik laenud peale eluasemelaenu. Kuna õppelaen pole ka päris röövelliku intressiga tarbimislaen, võiks minu meelest sellel puhul kasutada kombineeritud varianti: 

  • Headel aegadel on lootust investeerides teenida 5-protsendisest intressist suuremat tulu.
  • Liitintressi mõjul on ju iga varem alustatud aasta sõna otseses mõttes kulla väärtusega.
  • Laenu maksmise kõrvalt on hea kavõi väikeste summadega investeerimisharjumust tekitada ning kogemust saada.
  • Kui on huvi investeerimisega tegeleda, võib enne pikka aega ainult laenu tagasi maksta olla nii demotiveeriv, et lõpuks ei tule kummastki midagi välja.

Väidetavalt on õppelaenu maksimaalne tagasimaksmisaeg kahekordne õppe nominaalaeg (3+2 õppe puhul siis 10 a lõpetamisest), aga minu automaatne graafik koostati millegipärast 15 aasta peale. Ühtepidi oli see alguses omamoodi õnnistus, kui kuumakse oli võimalikult väike. Teisalt on silmapiiri taha ulatuvat graafikut ja kaasnevat intressi päris häiriv vaadata. Ma ise olen sellise graafikuga täitsa rahul, aga kui laenu alles tagasi maksma hakata, soovitan saadetava automaatse graafiku hoolega üle vaadata ning läbi mõelda – hiljem graafiku muutmine võib kaasa tuua päris kopsaka teenustasu.

Kuna õppelaenu igakuine makse muutub ajapikku suhteliselt väiksemaks (nii inflatsiooni kui tõusva sissetuleku tõttu), ei viitsinud ma päris pikalt selle enneaegsele tagasimaksmisele mõeldagi. Samuti hakkasin investeerima õppelaenu tagasihoidliku tagasimaksmise kõrvalt. Kuna mu vend viimasel ajal hoogtöökorras õppelaenu tagasi hakkas maksma ning sellega tänavu ühele poole saab, hakkas selle kohustuse kaelast ära saamine hiljuti ka mul kripeldama.

Pildiotsingu adulting gif tulemus

Nagu öeldud, võib graafiku muutmine päris kulukas olla. Ehkki pangad seda väga ei reklaami, peaks olema võimalik õppelaenu ka ühekordsete täiendavate maksetena tagastada – vastavalt lepingule võib sellega kaasneda ca 0,5-1-protsendiline leppetrahv (ennetähtaegselt tagastatavast summast). Näiteks minu õppelaenupangas piisab selleks vastava sooviavalduse saatmisest iseteeninduse pangateadetes.

Panin just avalduse teele, et esimene suurem ühekordne makse laenust ära tasuda ning ilmselt hakkan seda iga natukese aja tagant nüüd tegemagi, et laen aasta-paariga ikkagi ära maksta. Päris motiveeriv on tegelikult mõelda, et ühekorraga sai terve aasta kohustust jälle kaelast ära.

Tarkade inimeste kuulamisest pole veel keegi lollimaks jäänud, ehk käisin investeerimisseminaril

Mulle meeldivad inimesed, kes oskavad suurtest asjadest lihtsalt rääkida ning soovitavalt paraja annuse (sapise) huumoriga. Üks sellistest inimestest on Peeter Koppel, keda ma juba mõnda aega Facebookis stalkin (soovitan teistel ka stalkida) – sealt tuleb stabiilne voog meelelahutuslikku sappi kõikvõimalikel teemadel. Kui ma siin hiljuti Saario kohta ütlesin, et ta pole ilmselgelt suurem asi šõumees, siis etteruttavalt võin öelda, et Koppel seda just on. Ta võiks vabalt ka investeerimisraamatu välja anda või hoopis rahatarkuse standuppi teha.

Nimelt kasutasin juhust ning käisin teda SEB korraldatud investeerimisseminaride sarja viimasel üritusel kuulamas. Lisaks temale arutlesid seal Kristofer Vähi ning Mihkel Nestor teemal “Mis turgudel toimub?” Enamik pankade korraldatavaid investeerimiskoole tunduvad olevat hea sissejuhatus alustavale investorile, ent suuremat süvitsiminekut sealt oodata ei tasu. Sellel seminar oli aga vaidlematu meelelahutuslik väärtus ning sain muhedat kinnitust oma senistele arvamustele.

• Tarkade inimeste kuulamisest polecouncil tips • (1).png

Noppeid seminarilt:

Diskleimer: osalejad ei väljendanud tingimata enda või panga seisukohti. 

  • Mõtted Kaupleja Aleksist: See on päris ohtlik asi, mida inimestele promoda. 90-90-90 reegel – 90% kauplejatest kaotab 90 päevaga 90% oma rahast. Investeerimisega on palju lihtsam väikest tulu teenida, kui kauplemisega. Lihtsalt kõik me teame neid säravaid võitjaid, mitte kogu seda massi, kes ei võida. See on väga õhuke kiht koort piima peal.
  • Risk: Pangakontol hoidmise tootlus on umbes null – see on riskivaba tootlus. Börsi ajalooline keskmine on ca 6-8% aastas – see on börsi riski tootlus. Kui nüüd keegi pakub nt 15% tootlust, tasub see panna konteksti, mida see riski osas tähendab.
  • Eestlaste eksootikaarmastus (koinid, ühisrahastus): inimesed tahavad proovida kõikvõimalike kiiret tootlust lubavate asjadega, sest nad on suhteliselt vaesed. Väikse säästu pealt tundub see väike tootlus masendavalt väike. Eestlased on igasuguse eksootika suhtes positiivselt meelestatud, sest nad tahaks kiiresti ja palju. Kiiresti rikkaks saab ainult ettevõtluses.
  • Geograafia: USA on suhteliselt kallis, aga nad saavad seda endale ka lubada, sest nad on maailma efektiivseim rikkuse tootmise masin. Euroopa rikkuse tootmise masin on katki. Kasvu eeldus on majanduskasv ja demograafia. Selles mõttes ei ole Euroopa nii lühikeses kui pikas perspektiivis eriti hea kasvatuskoht. Tasub sihtida arenevatesse piirkondadesse – nt hajutatud ETFi või aktiivselt juhitud fondide kaudu.
  • Eesti miniturg: meil on Mandri-Euroopa õigusruum, kus raha küsitakse pangast (vs Anglo-Ameerika õigusruum, kus raha kaasatakse turult). Selline majandus ei saa niikuinii kunagi päris käima minna. Majanduse mõttes me oleme arenenud riik, aga kapitali mõttes ei ole. Balti turule sisenemine toimub suhteliselt kitsast ebamugavast uksest. Kui kähku on vaja välja saada, siis väljumine toimub aknast, teiselt korruselt. 15a tagasi börsil tegutsenud ettevõtetest on vähesed järel ning veel vähesemad kasumis.
  • Vene turg: langevate nugade püüdmine.
  • Kaks võimalust turgudel raha teenida: tunda mingit valdkonda väga hästi või jälgida mingit süsteemset loogikat. Nt passiivselt investeerimisel lähed mingite valdkondade trendide ning kasvuga kaasa.
  • Investeerimisstrateegiad saab jagada kaheks: trendiga vastu või trendiga kaasa. Nt kui asi on pikaajalises langustrendis, on ajuvaba valida üks punkt ja öelda, et no nüüd hakkab tõusma. Kui miski on pikaajaliselt tõusutrendis, aga vahepeal toimub korrektsioon, võib see küll õige sisenemiskoht olla. Trendi vastu investeerides üritatakse olla teistest targem. Enamik meist seda pole ja keegi ei kuule neist vendadest, kes on ennustanud kümmet kriisi kahest.
  • Enamik inimesi võtab võidud väikselt ja kaotused suurelt. Aktsia müüakse nt 7% tõusu peale maha, aga kukkunud aktsia müüakse alles siis, kui see on 40% põhjas.
  • Kolmandast sambast: Uued passiivsed ETF-põhised fondid on päris asjalikud. Pika aja jooksul on psühholoogiliselt lihtsam sinna lasta raha kanda, ei pea ennast ise distsiplineerima pluss tekib maksueelis. N-ö seemne kogumiseks on see päris hea võimalus.
  • Kinnisvara: Ei ole kindel riskivaba investeering – nii riski kui tootluse mõttes samasse kategooriasse kategooriasse nagu nt aktsiad. Kinnisvara = kinnisidee? 🙂 Oma elupind pole investeering vaid laenuga tarbimine. Likviidsuse mõttes võid sa kukkuvast aktsiast pääseda suhteliselt väikse kahjuga kahe päevaga. Põllu peal lombis asuvast soojendusega tordikarbist lahtisaamiseks läheb palju kauem aega.
  • Koinid: Nagu loteriipileti ostmine – peab olema valmis kaotama. Aktsia taga on ettevõtte vara, kliendid, potentsiaal. Krüptovaluuta taga on järgmine loll, kes peaks selle kallimalt ära ostma, kui eelmine.
  • Investeerimine on teadus ja kunst. Kes leiavad, et on ainult teadus, ei teeni kunagi turu keskmisest suuremat tootlust. Kes leiavad, et on ainult kunst, kipuvad panema oma raha lennukisse (ja lennuk ei tule tagasi).
  • Ühisrahastus: Võlakirjaturul laenatakse raha ca 2,5% juures. Kui keegi maksab 12-13% tootlust, tuleb see panna konteksti. Praegu toimuv näitab jälle väga lühikest mälu – hetkel on suudetud laene teenindada, aga kui majanduskeskkond muutub, on mõistlik tootlus 7% parem kui -100%. Üldiselt elamusinvestor ei ole hea olla.

Meist on märkamatult saanud “rikkad soomlased” ja me ikka pole õnnelikud

Tegin siin hiljuti maratonieelset pikimat jooksu, mis andis mulle kolm ja pool tundi, et valimatult podcaste sisse ahmida. Muuhulgas jäi mulle kõrva huvitav väide palju-ironiseeritud millennialite põlvkonna kohta.

Väidetavalt on nad haritumad ja jõukamad, kui nende vanemad omal ajal ning näiteks eluasemed käivad neil üle jõu ainult seetõttu, et 100-ruutmeetrise maja asemel peetakse tänapäeval (ameerikamail) standardiks juba 300-ruudust maja. Ainus asi, mis millennialite elu tõesti nende vanemate omast raskemaks teeb, on tajutav valikute paljusus. Ilmtingimata pole neil valikuvõimalusi eelnevatest põlvkondadest isegi rohkem, aga nad näevad neid valikuid pidevalt (sotsiaal)meedias enda ümber.

Kas minna ülikooli või Austraaliasse seiklema või Birmasse vabatahtlikuks? Või hakata advokaadiks või lumelauainstruktoriks või juutuuberiks või seljakotirändurist blogijaks? Ja hoidku jumal, et sa midagi valesti valid või proovimata jätad, sest iga valik on selle hetke alternatiividest loobumine. Nii nad siis valivad, swipe’ivad ja scrollivad ning tunnevad pidevat soorituspinget, et endale kokku valida parim võimalik elu (vana hea fear of missing out).

Ma ei ütleks ka, et see ainult millenniumipõlvkonna häda on, sest suures plaanis on see lihtsalt american dream’i varjukülg uues kuues. Ühtepidi ütleb ju see unistus, et kõik on võimalik ning igaühest võib saada kes iganes. Teisalt kannab see sõnumit, et kui sa unistust kinni ei püüa, oled oma saatuses ise süüdi. Ennemuistsel aal oli inimeste elutee suures osas sünniga paika pandud – sa tegid tööd, käisid pühapäeval kirikus, abiellusid naabruskonna jämedajalgseima naisega ning ei taibanud endalt isegi küsida, kas see elu sind ka õnnelikuks teeb või kas oled realiseerinud oma tõelise potentsiaali.

Tänapäeval pead sa saama nii rikkaks kui õnnelikuks (mille vahel pole tingimata võrdusmärki) kui huvitavaks inimeseks ning suutma seda kõike ka optimaalselt valitud filtriga instagrammi kommunikeerida (sest muidu pole seda õnne olemas, duh). See tähendab, et edukuse mõõdupuudki on kõvasti mitmekesisemaks muutunud ning kui mitte tahta ennast ribadeks rabeleda, tuleb nende vahelt taas – jah, arvasite õigesti – valida.

Lisaks valikutele näeme pidevalt ja ilusamana-kui-elu-ise, kui hästi kõigil teistel läheb. Muuhulgas on meil õnn ja õnnetus elada maailma edukaimate (rikkamate, õnnelikumate) riikide lähinaabruses ning samal ajal nautida maailma suurima tarbimisühiskonna keskset televisiooni- ning kinopilti. Sellises taustsüsteemis pole ime, kui päris palju kostab siirast nurinat, et meil elu ainult halvemaks läheb (ja Ansip on süüdi).

Samas tuleb endale aru anda, et nii valikute paljusus kui see, et maailmas on meist palju jõukamaid riike, ongi täielik esimese maailma hala. Sest valikuvõimalus on tegelikult luksus ja maailma jõukamate riikide hulgas oleme me samuti. Eks see kõlab natuke sellise aga-Aafikas-lapsed-nälgivad tüüpi retoorikana (mida nad ju teevadki) ja ma ei taha väita, et ma ise oma subjektiivses hädaorus marineerimise patust kuidagi puhas oleks. 😀 Kaugel sellest, et ma päevast päeva õndsa tänuliku näoga ringi heljuks (üleni valges, muidugi). Ma ka virisen, kui ei tea, mida oma eluga pihta hakata. Või tahaks elada Skandinaavia elatustaseme ja lennuühendustega riigis (lennujama ning IKEA kõrval kesklinnas männimetsas).

Mulle endale jõudis meie tegelik jõukuse aste siis kohale, kui ma kõikvõimalike arenenud ning vähemarenenud riikide inimestega Indias koolitusel olin. Saime seal India valitsuselt taskurahaks ka kenakese stipendiumi, mis eestlastele oli lihtsalt lõbutsemisraha. Samas oli seal inimesi, kes esimesed paar päeva hotellis pakisuppi sõid, sest enne selle raha kättesaamist ei jõudnud nad omale (isegi) Indias (!) midagi lubada. Oli ka inimesi, kes seda stipendiumi võimalikult palju säästsid, et ülejäänu koju perele viia.

IMAG4561
Saabumispäeval tehtud klõps Delhi tänavatelt – pärast harjus sellega lihtsalt ära

Samuti pole vaesed maad ainult mingid ebamäärased ja kauged Aasia või Aafrika riigid. Nimelt oli meil kombeks väikse eurooplaste pundiga iga nädalavahetus mõni pikem tripp ette võtta. Meie jaoks polnud näiteks mingi probleem lennata 100 euroga üheks ööks teise riigi serva, et jõuaks mõnes põnevas kohas ringi vaadata. Arutasime ühe sellise reisi korraldamise eel majutuskoha valikut ning ütlesin jutu sees, et oleksime ilmselt kohapeal otsides öömaja natuke odavamalt saanud, aga see viie-eurone vahe on täiesti mõttetu võit (netist valimise mugavuse asemel). Sel hetkel sekkus meie juttu üks Ukraina osalejatest ning tegi meile kirglikult selgeks, et see on ju väga-väga suur raha. Selgus, et tema palk riigiasutuse juristina oligi umbes 100 eurot kuus. Ei pea vist mainimagi, et ma ennast sellel hetkel eluvõõra Euroopa kröösusena tundsin.

IMAG4775
Rishikesh, India

Pool-märkamatult oleme ise muutunud nendeks “rikasteks soomlasteks”, kellele maailmas reisimine on suhteliselt soodne. Samas kipume neid oh-kui-odavaid riike võtma iseenesestmõistetavatena, mille nautimine meile eurooplastena justkui sünniõigusena kaasa on antud. Maailma mastaabis on tegemist luksusega, sest vastupidi Euroopasse reisimine on paljude jaoks ilmselt püüdmatu eluunistus. Vahepeal tundub, et talvisel ajal on pooled eestlased Tais või Balil ning Türgis päikesevanni võtmine on sama igapäevane kui suvilas käik.

Mäletan veel ise selgelt neid aegu, kui lapsena perega Kuressaares käisime ning piiskopilinnuse kõrvale olid kerkinud esimesed spaa-hotellid. Toona olid need puhtalt soomlaste-rootslaste kohad ning neil ei tundunud päris eluga õieti mingit seost olevat – lihtsalt mingid majad “neile teistele”. Tänaseks käime seal regulaarselt iga paari kuu tagant. Milline muutus vaid kahekümne aastaga!

IMAG5116
Kui juba India piltide lisamiseks läks

Selles valguses pole meil mõtet enam mingit kollektiivset halanarratiivi hinges soojendada, kuidas meil on asjad halvasti, sest me kõik oleme vaesed. Barefoot Investor tõi ka välja, kuidas austraallased on maailmas ühed rikkaimad inimesed (inimarengu indeksi auväärne teine koht), aga endiselt tunnevad, et nad ei saa endale kõike vajalikku lubada. See näitab, et rahast pole tõesti kunagi küll ning ei tasu ka uskuda, et lahendused on ainult ebapiisava hulga raha taga kinni.

Nii isiklikul kui ühiskondlikul tasemel on paljud probleemid kinni ennekõike peas, kultuuris või valikutes – kõiges ei saa raha(puuduse) taha pugeda. Eelnev jutt pole mõeldud mingi kõikuval moraalsel pjedestaalil peetud jutlusena, vaid pigem meeldetuletusena, et raha on ennekõike vahend. Ükskõik kui palju meil seda on, pole sellest kasu, kui me seda kasutada ei oska. 

Mis pitsa sina oled ning 2-minutiline rahatarkuse test

Kellele ei meeldiks testid, mis vaid paari küsimuse põhjal ütlevad ära, milline pitsa sa oled või kellena sünniksid järgmises elus. Eriti hindamatuks ajatapmis eneseanalüüsivahendiks muutuvad kõikvõimalikud netitestid muidugi siis, kui sa parajasti millegi hoopis asjalikumaga tegelema peaks. Näiteks mina võiksin hetkel tegeleda oma magistrieksamiga, mis mind järgnevad enam kui 5 nädalat hulluks tõotab ajada. Ma ennustan, et selle viie nädala jooksul ma jõuan tegeleda kujuteldamatu hulga kõrvaltegevustega, näiteks jätkata oma suupilliõpinguid või lahendada hunniku teste. 😀

Pildiotsingu god of death not today gif tulemus

Teen kohe otsa lahti! Koperdasin netis ühe 2-minutilise rahatarkuse testi otsa, mille tulemusel saad teada, kas sinu finantskäitumine vastab Warren Buffeti, MC Hammeri või Macaulay Culkini tasemele. Eesti vaste oleks ilmselt skaalal Jaak Roosaare kuni perekond Sõnajalad või midagi taolist. 

Testis esitatakse kümme väidet, millele tuleb vastata kas a) alati, b) mõnikord või c) mitte kunagi.

2-minutiline rahatarkuse test

1) Ma maksan oma arved õigeaegselt. 

Alati! Kohe kui arve tuleb, maksan ma selle äre. Sealjuures häirib mind eriti mu mobiilioperaator, kes saadab mulle arve ära, aga iseteenindusse ei ilmu seda veel mitu päeva. Samas olen ma liiga kahtlustav, et kogu seda kupatust automaatse e-arve peale korraldada. 😀

2) Ma säästan iga kuu vähemalt 10% oma sissetulekust. 

Tahaks öelda, et “alati”, aga alles hiljuti suutsin ju kuu lõpuks lausa miinusesse jääda. Ütleme siis “mõnikord”.

3) Hoian meelerahufondis vähemalt kolme kuu sissetuleku. 

Pigem kõigub see vastavalt olukorrale. Kahe kuu raha on seal küll alati, aga kolme kuu piirist kõigub vahepeal allapoole. Vältimatute igakuiste kulude mõttes on kolme kuu tagavara küll olemas, aga vastan siiski “mõnikord”.

4) Planeerin suuri kulutusi ette ning säästan nendeks.

Kui ma näiteks reisin teatud korrad aastas ning ostan reisi võimaluse tekkimisel hetkega ära, kas see tähendab planeerimatust või valikute langetamist plaani sees? Üldiselt ma vist ei teegi nii suuri kulutusi, et selleks pikalt planeerima peaks. Samas meie minipulma jaoks tegin küll esimese asjana päris ebaromantilise exceli ning kanname kulusid jooksvalt.

5) Püstitan endale regulaarselt rahalisi eesmärke ning viin need ellu. 

Jaa! Sellised miniväljakutsed ning mõttemängud on parim viis hoida enda suhtes rahakotiga põnevust ning sädet. 😀 Praegu on paralleelselt käigus kaks eesmärki – rühin nii netoväärtuse eesmärgi suunas kui üritan mõned kuud poole netopalgaga mõnusalt ära majandada.

6) Järgin iga kuu kindlat eelarvet. 

Jumala eest, ei. 😀 Ma jätaks selle vastuse vahepeale, sest eks igaüks töötab omale isiklikult sobiva süsteemi välja – olgu selleks kindel täpsete kategooriatega eelarve, ämbrite süsteem või pikemas plaanis netoväärtuse jälgimine. Minu kogemusel pole oma tegelikest kulukohtadest ülevaate omamiseks vaja terve elu excelis nohistada, vaid piisab kasvõi mõnest kuust hoolikast näpuga järjeajamisest (ja aeg-ajalt selle kontrolli mõttes kordamisest).

7) Enne suuremaid oste võrdlen erinevate pakkujate hindu. 

Kindlasti! Ja kui vähegi sobilik, küsin hinda alla ka (töötab üllatavalt sageli). Toidupoes ei tasu ilmselt küsima minna, millal mõnele kohupiimakreemile soodukas tuleb, aga spordi- või tehnikapoes tasub nokake lahti teha küll – mänguruumi hinnas jagub. Ära tasub mainida ka see, kui sama asja kuskil mujal soodsamalt pakutakse. Näiteks olen täiesti ausalt öelnud, et konkurent pakub sama toodet soodsama hinnaga, aga ma ei viitsi sinna kohale minna. Kui vähegi võimalik, üritatakse klient siiski poodi jätta. Veel üks nipp on sagedaste väikekulutuste puhul (khm, Statoili kohv, khm) teha endale selgeks kõik püsikliendi staatusega seotud süsteemid ja neid siis maksimaalselt kombineerida (nt ennelõunal tasuta kohvi väljavõtmisel saab samuti tšeki, millega pealelõunal saab omakorda 30% hinnast alla).

8) Uurin regulaarselt oma krediitkaartide väljavõtteid. 

Olen ühe korra suutnud Gruusia lennujaamas kogemata krediitkaardifunktsiooni kasutada ning ei saanud päris tükk aega aru, miks konto väljavõttes üks paarieurone kanne n-ö “vales” veerus on. Kui lõpuks asjast aru sain, maksin selle ära. Nii et võib vist öelda, et alati.

9) Uurin regulaarselt oma kontode väljavõtteid/tehingute ajalugu. 

Umbes korra kuus ketran väljavõtte läbi ja üritan aru saada, mida mingi tehing tähendab. Eriti raske on seda pärast reise dešifreerida, aga parem karta kui kahetseda. Näiteks sain niimoodi nobedalt jälile ühele äpile, mis tellimust aasta hiljem automaatselt pikendas (ja kurja kirja peale raha ka tagasi kandis).

10) Harin ennast regulaarselt rahateemadel ning otsin võimalusi end selles vallas arendada. 

Jah! Enamik minu lugemisvara keerleb ümber rahaasjade. Samuti veedan iga nädal tunde jooksurajal ning ühendan selle rahateemaliste podcastide kuulamisega. (P.S. Kui kellelgi selles osas häid soovitusi on, andke tuld!) Väidetavalt sa muutud nendeks viieks inimeseks, kellega sa kõige rohkem suhtled – huvitav kas lakkamatult kõrvas pinisev inspireeriv rahajutt ka ühena neist arvesse läheb.

Tulemused: 

Saad 2 punkti iga “alati” eest, 1 punkti iga “mõnikord” eest ning 0 punkti iga “mitte kunagi” eest.

  • 15 punkti või rohkem = Warren Buffett
  • 10 kuni 14 punkti = MC Hammer
  • 9 punkti või vähem = Macaulay Culkin

Mina skoorisin kokku 17 punkti. Või 16 või 18, oleneb kuidas mõnele küsimusele vastata, aga lõpuks see midagi ei muudakski, sest härra Puhveti kategooriasse sebisin ennast igatahes napilt sisse. 😀

Kuidas teil läks? Kus kõige rohkem arenguruumi oleks? 


Ja kes endiselt tahab pitsatesti teha, siis seda saab ette võtta näiteks SIIN. Mina olen ananassiga pitsa ja ei häbene midagi. 

Pildiotsingu dowager gif tulemus