Meist on märkamatult saanud “rikkad soomlased” ja me ikka pole õnnelikud

Tegin siin hiljuti maratonieelset pikimat jooksu, mis andis mulle kolm ja pool tundi, et valimatult podcaste sisse ahmida. Muuhulgas jäi mulle kõrva huvitav väide palju-ironiseeritud millennialite põlvkonna kohta.

Väidetavalt on nad haritumad ja jõukamad, kui nende vanemad omal ajal ning näiteks eluasemed käivad neil üle jõu ainult seetõttu, et 100-ruutmeetrise maja asemel peetakse tänapäeval (ameerikamail) standardiks juba 300-ruudust maja. Ainus asi, mis millennialite elu tõesti nende vanemate omast raskemaks teeb, on tajutav valikute paljusus. Ilmtingimata pole neil valikuvõimalusi eelnevatest põlvkondadest isegi rohkem, aga nad näevad neid valikuid pidevalt (sotsiaal)meedias enda ümber.

Kas minna ülikooli või Austraaliasse seiklema või Birmasse vabatahtlikuks? Või hakata advokaadiks või lumelauainstruktoriks või juutuuberiks või seljakotirändurist blogijaks? Ja hoidku jumal, et sa midagi valesti valid või proovimata jätad, sest iga valik on selle hetke alternatiividest loobumine. Nii nad siis valivad, swipe’ivad ja scrollivad ning tunnevad pidevat soorituspinget, et endale kokku valida parim võimalik elu (vana hea fear of missing out).

Ma ei ütleks ka, et see ainult millenniumipõlvkonna häda on, sest suures plaanis on see lihtsalt american dream’i varjukülg uues kuues. Ühtepidi ütleb ju see unistus, et kõik on võimalik ning igaühest võib saada kes iganes. Teisalt kannab see sõnumit, et kui sa unistust kinni ei püüa, oled oma saatuses ise süüdi. Ennemuistsel aal oli inimeste elutee suures osas sünniga paika pandud – sa tegid tööd, käisid pühapäeval kirikus, abiellusid naabruskonna jämedajalgseima naisega ning ei taibanud endalt isegi küsida, kas see elu sind ka õnnelikuks teeb või kas oled realiseerinud oma tõelise potentsiaali.

Tänapäeval pead sa saama nii rikkaks kui õnnelikuks (mille vahel pole tingimata võrdusmärki) kui huvitavaks inimeseks ning suutma seda kõike ka optimaalselt valitud filtriga instagrammi kommunikeerida (sest muidu pole seda õnne olemas, duh). See tähendab, et edukuse mõõdupuudki on kõvasti mitmekesisemaks muutunud ning kui mitte tahta ennast ribadeks rabeleda, tuleb nende vahelt taas – jah, arvasite õigesti – valida.

Lisaks valikutele näeme pidevalt ja ilusamana-kui-elu-ise, kui hästi kõigil teistel läheb. Muuhulgas on meil õnn ja õnnetus elada maailma edukaimate (rikkamate, õnnelikumate) riikide lähinaabruses ning samal ajal nautida maailma suurima tarbimisühiskonna keskset televisiooni- ning kinopilti. Sellises taustsüsteemis pole ime, kui päris palju kostab siirast nurinat, et meil elu ainult halvemaks läheb (ja Ansip on süüdi).

Samas tuleb endale aru anda, et nii valikute paljusus kui see, et maailmas on meist palju jõukamaid riike, ongi täielik esimese maailma hala. Sest valikuvõimalus on tegelikult luksus ja maailma jõukamate riikide hulgas oleme me samuti. Eks see kõlab natuke sellise aga-Aafikas-lapsed-nälgivad tüüpi retoorikana (mida nad ju teevadki) ja ma ei taha väita, et ma ise oma subjektiivses hädaorus marineerimise patust kuidagi puhas oleks. 😀 Kaugel sellest, et ma päevast päeva õndsa tänuliku näoga ringi heljuks (üleni valges, muidugi). Ma ka virisen, kui ei tea, mida oma eluga pihta hakata. Või tahaks elada Skandinaavia elatustaseme ja lennuühendustega riigis (lennujama ning IKEA kõrval kesklinnas männimetsas).

Mulle endale jõudis meie tegelik jõukuse aste siis kohale, kui ma kõikvõimalike arenenud ning vähemarenenud riikide inimestega Indias koolitusel olin. Saime seal India valitsuselt taskurahaks ka kenakese stipendiumi, mis eestlastele oli lihtsalt lõbutsemisraha. Samas oli seal inimesi, kes esimesed paar päeva hotellis pakisuppi sõid, sest enne selle raha kättesaamist ei jõudnud nad omale (isegi) Indias (!) midagi lubada. Oli ka inimesi, kes seda stipendiumi võimalikult palju säästsid, et ülejäänu koju perele viia.

IMAG4561
Saabumispäeval tehtud klõps Delhi tänavatelt – pärast harjus sellega lihtsalt ära

Samuti pole vaesed maad ainult mingid ebamäärased ja kauged Aasia või Aafrika riigid. Nimelt oli meil kombeks väikse eurooplaste pundiga iga nädalavahetus mõni pikem tripp ette võtta. Meie jaoks polnud näiteks mingi probleem lennata 100 euroga üheks ööks teise riigi serva, et jõuaks mõnes põnevas kohas ringi vaadata. Arutasime ühe sellise reisi korraldamise eel majutuskoha valikut ning ütlesin jutu sees, et oleksime ilmselt kohapeal otsides öömaja natuke odavamalt saanud, aga see viie-eurone vahe on täiesti mõttetu võit (netist valimise mugavuse asemel). Sel hetkel sekkus meie juttu üks Ukraina osalejatest ning tegi meile kirglikult selgeks, et see on ju väga-väga suur raha. Selgus, et tema palk riigiasutuse juristina oligi umbes 100 eurot kuus. Ei pea vist mainimagi, et ma ennast sellel hetkel eluvõõra Euroopa kröösusena tundsin.

IMAG4775
Rishikesh, India

Pool-märkamatult oleme ise muutunud nendeks “rikasteks soomlasteks”, kellele maailmas reisimine on suhteliselt soodne. Samas kipume neid oh-kui-odavaid riike võtma iseenesestmõistetavatena, mille nautimine meile eurooplastena justkui sünniõigusena kaasa on antud. Maailma mastaabis on tegemist luksusega, sest vastupidi Euroopasse reisimine on paljude jaoks ilmselt püüdmatu eluunistus. Vahepeal tundub, et talvisel ajal on pooled eestlased Tais või Balil ning Türgis päikesevanni võtmine on sama igapäevane kui suvilas käik.

Mäletan veel ise selgelt neid aegu, kui lapsena perega Kuressaares käisime ning piiskopilinnuse kõrvale olid kerkinud esimesed spaa-hotellid. Toona olid need puhtalt soomlaste-rootslaste kohad ning neil ei tundunud päris eluga õieti mingit seost olevat – lihtsalt mingid majad “neile teistele”. Tänaseks käime seal regulaarselt iga paari kuu tagant. Milline muutus vaid kahekümne aastaga!

IMAG5116
Kui juba India piltide lisamiseks läks

Selles valguses pole meil mõtet enam mingit kollektiivset halanarratiivi hinges soojendada, kuidas meil on asjad halvasti, sest me kõik oleme vaesed. Barefoot Investor tõi ka välja, kuidas austraallased on maailmas ühed rikkaimad inimesed (inimarengu indeksi auväärne teine koht), aga endiselt tunnevad, et nad ei saa endale kõike vajalikku lubada. See näitab, et rahast pole tõesti kunagi küll ning ei tasu ka uskuda, et lahendused on ainult ebapiisava hulga raha taga kinni.

Nii isiklikul kui ühiskondlikul tasemel on paljud probleemid kinni ennekõike peas, kultuuris või valikutes – kõiges ei saa raha(puuduse) taha pugeda. Eelnev jutt pole mõeldud mingi kõikuval moraalsel pjedestaalil peetud jutlusena, vaid pigem meeldetuletusena, et raha on ennekõike vahend. Ükskõik kui palju meil seda on, pole sellest kasu, kui me seda kasutada ei oska. 

11 thoughts on “Meist on märkamatult saanud “rikkad soomlased” ja me ikka pole õnnelikud

  1. Rääkides veidi veel austraallastest, siis ma üldse ei imesta, et nad tunnevad rahapuudust. Olgugi, et sissetulekud on siin suuremad kui praktiliselt mistahes mujal Lääne maailmas, siis inimesed ei oska seda üldse hinnata. Austraalia majandus on õitsenud peaaegu kolmkümmend aastat järjest. Kui mujal on vahepeal olnud majandussurutised, siis Austraalia seda tunda ei ole saanud ning nõnda siis hõljuvadki (ennekõike vanemad) inimesed kuskil taeva ja paradiisi vahel.

    Inimesed poes hindu ei vaata. Keskmise sissetulekuga perekond võtab pangalaenu, et osta Sydney ülehinnatud kinnisvaraturul endale ookeaniäärne korter. Teine laen, et osta endale veel üks auto ja kolmas, et soetada kämpervään. Kui mõni saab endale kätte Barefoot Investor’i (väga popp raamat), siis imestatakse, et tõepoolest on võimalik säästa, kui vähem kulutada. Ja koguni säästukontod eksisteerivad, mis pakuvad intressi. Üldiselt on säästmine siinmail aga rohkem noorema generatsiooni pärusmaa, sest neil on raske(ma)d ajad käsil ja ees.

    Tõsiasi on see, et tegelikult ei lähe Austraalias enam üldse nii hästi, kui statistika ja meedia jutustavad. Liiga palju on tööturul inimesi (meeletu inimeste sissevool viimase 10 aasta jooksul) ja liiga vähe on uusi töökohti. Enamasti tekivad uued töökohad hooajaliste või osalise koormusega töökohtade arvelt (väga võimalik, et see saabki olema uue maailma fenomen). Selle kõige keskel on Austraalias kõige suuremateks kannatajateks millenialid. Ühiskond on neid ärgitanud saama hariduse ning nüüd istuvad kõik oma diplomitega võlakoorma otsas, aga erialast, täiskoormusega tööd kuskil ei ole. Samal ajal vanem generatsioon naudib oma hästitasustatud positsioone, sest kolmkümmend aastat järjest ehk terve tööturul oldud aeg on elu olnud kui lill.

    Võib-olla veidikene teistpidine lugu võrreldes Eestiga. Vähemalt meedia põhjal on jäänud mulje, et Eestis on vanem generatsioon nördinud. Austraalias aga kurdavad noored, et vanem generatsioon ei tee neile ruumi. Aga kõige selle taustal, nagu sa juba kirjutasid, elab suurem osa maailmast muidugi hoopis teistsugust elu. Olen isegi arengumaades reisinud ja elanud ning tekib kontrast küll. Teiste elu jälgides tekib reflektsioon oma enda kodukohast, elust ja väärtustest.

    1. Väga põnev kommentaar! Sa võiks sellest kohe rohkem kirjutada! Eks hea asjaga harjutakse muidugi kähku ära. Mulle tundub, et Eestis rikkus buumiaeg paljude perspektiivi ära, sest siis tõusis heaolu hüppeliselt ning toimus täielik tarbimispidu. Nüüd on tõus olnud tasakaalukam ja isegi kui toonane tase on juba taastunud, peetakse seda elementaarseks.

  2. Väga hästi kirjutatud! Mis podcaste kuulasid ja milline põhiliselt oli selle postituse aluseks?

    1. Aitäh! Kahjuks ma täpselt ei oskagi seda enam välja tuua, sest joostes ma võtan lihtsalt podcastide äpist järjest erinevaid investeerimis- ja rahandusteemalisi kanaleid ning kuulan järjest kõik huvipakkuvad osad ära.

  3. Aitäh hästikirjutatud ja mõtlemapaneva lugemise eest! Tunnen isegi, et teiste ideaalselt tervislike ja aktiivsete elude jälgimine instagrammis on hakanud hoopis esimese maailma halaepisoode kaasa tooma. Tänu su kirjutisele võtan lõpuks kätte ja valin jälgimiseks oma eesmärkidega paremini haakuvad kontod 😀

    1. Tore, et meeldis! Ja sotsiaalmeedia revideerimine on hea mõte – arvestades, kui palju me netis aega veedame, võiks selle keskkonna ju kujundada eesmärke toetavaks (eriti et see on tegelikult paari hiirekliki küsimus). Negatiivseid tundeid tekitavate kontode väljarookimine aitab lisaks kasvõi vaimset ressurssi kokku hoida (= pole nii palju infomüra).

  4. Jälle üks väga hea postitus!
    Seda sotsiaalmeedia asja olen ma ise ka viimase aasta jooksul väga palju mõelnud. Ongi nii, et kui oma feedis scrollid või suvaliste inimeste kontosid vaatad, siis tundub, et kõik käivad kogu aeg kuskil uhkes kohas väljas söömas, põnevates kohtades reisil, ostavad kalleid ja uhkeid asju, elavad ideaalset elu. Aga see kõik on seetõttu, et igaüks postitab selle pildi oma mingist erilisest hetkest ja kui sa jälgid 100+ inimest, siis jääbki mulje, et KÕIGIL on KOGU AEG midagi toimumas. Ja see tekitab stressi ja masendust, et aga miks minul siis nii ei ole. Nüüd ma õnneks juba teadvustan seda ja saan aru, et me keegi ei tea, mis seal teisel pool ekraani tegelikult toimub. Kui tõene see on, mida välja üritatakse näidata ja olen nii instagramis kui facebookis järjest unfollow pannud sellistele kontodele, mis panevad mind ennast halvemini tundma.

  5. Mõnes mõttes on tarbimine nagu narkomaania – vajad järjest kangemat doosi, et elamust saada. Ja see ei taga ikkagi eriti pikaajalist õnnetunnet. Pigem tundub, et inimestel on tekkinud tunne, et asjade omamine pole mitte privileeg, vaid inimõigus.
    Ikka see “Palk on nii väike, ära elab, aga midagi endale lubada ei saa”, samas on peres vähemalt üks auto, kõigil nutitelefonid, tasuline TV, käiakse reisimas, kindlasti ei osteta riideid second hand poest.
    See tundub olevat loomulik, sama loomulik kui see, et Eesti on iseseisev riik ja jääb selleks nagunii, milleks need kaitsekulutused.

    1. Väga hästi kokku võetud! Hea asjaga harjub ju kohe ära ning see muutub uueks “elementaarseks” tasemeks, millest me kõik otseloomulikult rohkemat väärt oleme.

Ütle sõna sekka