Õppelaen – võtta või jätta ja kuidas see hiljem tagasi maksta

nippi pulmade korraldamiseks. (1).png

Olen siin blogis korduvalt maininud, et mul on eelmisest ülikooliajast päranduseks päris kenake ports õppelaenu. Muidugi pole Eesti olukord võrreldavgi USA tudengite eluga, kus 2017. aastal lõpetanutel rõhus kukil keskmiselt ligi 40 000 dollarit võlgu. Isegi kui see sealse keskmise sissetulekuga proportsiooni panna, jääb maksimaalne õppelaenu summa, mida meil viie aasta jooksul võtta saab, nende keskmisele ligi kahekordselt alla.

Üks podcast, mida ma sageli kuulama satun, on Chain of Wealth, mis peaks üldiselt rääkima jõukuse kasvatamisest, aga väga sageli teeb intervjuusid just inimestega, kes lühikese aja jooksul suuri võlgu tagasi üritavad maksta. Enamasti on kurja juureks õppelaen, millele lisanduvad autolaenud, “nipet-näpet” krediitkaardikulud, äkki ka paar tuhat kihlasõrmusele ning lõpuks istubki saates inimene, kes on seljatanud alles poole oma kuuekohalisest võlakoormast ning ei saa aru, mis kohaga ta nooremana ometi mõtles.

Miks USAs nii palju õppelaenu võetakse?

USA probleemiks on muidugi ka see, et lõviosa kõrgkoole on tasulised ja noortele vabalt pakutav suur õppelaenuraha ajendab ülikoole omakorda selle raha lahkelt vastu võtma, ehk õppemaksu tõstma. Eestis on valdav osa õppest siiski tasuta ning ülikoolidesse õppelaenu tingimused õieti ei puutugi. Samuti jääb mulje, et pangadki pole ülearu entusiastlikud väikse õppelaenuturu pärast heitlemisel.

Kuulasin just Money Tree Investing uut podcasti osa, kus õppelaenu üle arutlejad tõid ühe õppelaenudega kimpus oleku põhjusena välja ka selle, et ühiskonnas on tekkinud hoiak, et noor peaks saama just selle hariduse, mis ta tahab (kuigi ta tõenäoliselt õieti ei teagi, mida ta tahab). Selle asemel peaks noortega otse rääkima, millised võimalused perel on ning kas paari tuhande kilomeetri kaugusel holistilise nõelviltimise õppimine kuuekohalise õppemaksu eest aastas on ikka investeeringut väärt.

Oma gümnaasiumiajast mäletan, et ehkki tasulisi õppekohti oli tänasest palju rohkem, ei tulnud need mulle valikuna isegi mõttesse. Muidugi mul oli tasuta valikuid ka jalaga segada ning tänapäeval on neid veelgi enam, aga ilmselt ollakse Eestis veel selliste kulude osas igal juhul rohkem kahe jalaga maa peal. Välismaa ülikoolide osas tasub enne uurida sealseid rahastamisvõimalusi. Näiteks maailma tippülikoolides on eestlaste sissetulekute juures sageli kogu õppimine ning elamine täielikult stipendiumiga kaetud (saa ainult sisse). Samuti on mõnedes riikides õppelaenud tingimusega, et tagasimaksmise nõue tekib alles teatud sissetuleku taseme saavutamisel – enamasti on tase selline, milleni eestlased niikuinii ei jõua.

USA kontekstis soovitati podcastis rusikareeglina mitte võtta rohkem laenu, kui ülikooli järel on tõenäoline esimese tööaastaga kokku teenida. Samuti tasub realistlikult hinnata hariduse investeeringu väärtust, sest osade koolide (nt mõnede kunstikoolide) vilistlased teenivad vähem, kui keskharidusega töötajad. Muidugi võib ka sellist hingelähedast haridust omandama minna, ent selle nimel ei tasu end ülejäänud eluks kõrvuni võlgadesse mässida.

Kas mul oli toona mõtet õppelaenu võtta?

Vahepeal tekib mul küsimus, kas seda õppelaenu ikka oli mõtet võtta ning äkki oleks saanud ikka muudmoodi läbi. Sellisel hetkel tasub endale meelde tuletada, et praegu on ka hoopis teistmoodi ajad, kui 10 aastat tagasi. Minu metsast ära suurde linna koolitulek jäi täpselt masu alguse peale, kui töötus tõusis paari aastaga neljakordseks ning nii miinimum- kui keskmine palk olid tänasest ligi kaks korda väiksemad (sh võimalik õppelaenu summa on viimased 10 a sama).

tabel

tabel2

See tähendab, et vähegi kooliga ühildatava töö osas oli toona kitsas käes, aga laen andis aasta peale jagatuna peaaegu miinimumpalga suuruse kuueelarve. Kui sinna vanemate toetus juurde panna, sai juba täitsa vahvalt elada. Samuti oli kõvasti kasinam toonane õppetoetuste süsteem ning minu erialal oli stipi saamise võimalus nullilähedane. Vähemalt tuli vahepeal Eestis euro, sest muidu oleks kooli lõpetades kroonides kuuekohalist võlga päris morn vaadata olnud.

Paljudele tudengitele oli õppelaenu võtmise motivaatoriks ka toona kehtinud süsteem, mille järgi riigitööle läinud inimeste laen maksti riigi poolt aja jooksul tagasi. Tundsin ka selliseid inimesi, kes laenu ainult seetõttu võtsid, et see oli n-ö “tasuta raha”. Samuti oli ette nähtud osaline laenu kustutamine laste saamisel ning äkki mõnel puhul veel. Ise ma õnneks selliste asjadega ei arvestanud ning targu tegin, sest koos masuga sulasid kõik sellised hüved nagu kevadine lumi.

Kas tänapäeval on mõtet õppelaenu võtta?

Nagu öeldud, on õppelaenu summa viimased 10 aastat püsinud sama – vanas rahas 30 000 krooni ehk 1920 eurot. Töötus on langenud kordades ning täna pole võimalik läbi Raekoja platsigi kõndida, ilma et näeks vähemalt viite meeleheitlikku tööpakkumist erinevate toitlustusasutuste uste peal. Palju nurinat kostab ka õppelaenu 5-protsendilise intressi osas, mis pankade olematut riski arvestades on praegustes turutingimustes pehmelt öelda ebamõistlik. Nimelt on õppelaen täielikult riigi tagatud, sh võlgniku hukkumise või töövõimetuks jäämise korral.

Tänapäeva tingimuste ning sissetulekutega konteksti pannes on õppelaen esiteks kallis ja teiseks liiga väike, et selle najal elada. Kui laen aasta peale ära jagada, jääb kuueelarveks 160 eurot. Samas on mõistlikult hästi õppides võimalik teenida juba 100-eurost tulemusstipendiumi ning isegi juhutööotsadega üsna tubli sissetulekut teenida. Kasvõi GoWorkaBitist 1-2 tööampsu nädalas võttes teenib õppelaenu põhimõtteliselt tasa.

Pildiotsingu may i take your order gif tulemus

Seega on mõistetav, miks praegu õppelaenu võtmise populaarsus kivina kukub – kui vähegi võimalik, tasub selle võtmist pigem vältida ning (töö)turg on selleks praegu igati soodne.

Kas investeerida või õppelaen kiiremini tagasi maksta?

Enamik investeerimispiibleid soovitab enne investeerima hakkamist maksta ära kõik laenud peale eluasemelaenu. Kuna õppelaen pole ka päris röövelliku intressiga tarbimislaen, võiks minu meelest sellel puhul kasutada kombineeritud varianti: 

  • Headel aegadel on lootust investeerides teenida 5-protsendisest intressist suuremat tulu.
  • Liitintressi mõjul on ju iga varem alustatud aasta sõna otseses mõttes kulla väärtusega.
  • Laenu maksmise kõrvalt on hea kavõi väikeste summadega investeerimisharjumust tekitada ning kogemust saada.
  • Kui on huvi investeerimisega tegeleda, võib enne pikka aega ainult laenu tagasi maksta olla nii demotiveeriv, et lõpuks ei tule kummastki midagi välja.

Väidetavalt on õppelaenu maksimaalne tagasimaksmisaeg kahekordne õppe nominaalaeg (3+2 õppe puhul siis 10 a lõpetamisest), aga minu automaatne graafik koostati millegipärast 15 aasta peale. Ühtepidi oli see alguses omamoodi õnnistus, kui kuumakse oli võimalikult väike. Teisalt on silmapiiri taha ulatuvat graafikut ja kaasnevat intressi päris häiriv vaadata. Ma ise olen sellise graafikuga täitsa rahul, aga kui laenu alles tagasi maksma hakata, soovitan saadetava automaatse graafiku hoolega üle vaadata ning läbi mõelda – hiljem graafiku muutmine võib kaasa tuua päris kopsaka teenustasu.

Kuna õppelaenu igakuine makse muutub ajapikku suhteliselt väiksemaks (nii inflatsiooni kui tõusva sissetuleku tõttu), ei viitsinud ma päris pikalt selle enneaegsele tagasimaksmisele mõeldagi. Samuti hakkasin investeerima õppelaenu tagasihoidliku tagasimaksmise kõrvalt. Kuna mu vend viimasel ajal hoogtöökorras õppelaenu tagasi hakkas maksma ning sellega tänavu ühele poole saab, hakkas selle kohustuse kaelast ära saamine hiljuti ka mul kripeldama.

Pildiotsingu adulting gif tulemus

Nagu öeldud, võib graafiku muutmine päris kulukas olla. Ehkki pangad seda väga ei reklaami, peaks olema võimalik õppelaenu ka ühekordsete täiendavate maksetena tagastada – vastavalt lepingule võib sellega kaasneda ca 0,5-1-protsendiline leppetrahv (ennetähtaegselt tagastatavast summast). Näiteks minu õppelaenupangas piisab selleks vastava sooviavalduse saatmisest iseteeninduse pangateadetes.

Panin just avalduse teele, et esimene suurem ühekordne makse laenust ära tasuda ning ilmselt hakkan seda iga natukese aja tagant nüüd tegemagi, et laen aasta-paariga ikkagi ära maksta. Päris motiveeriv on tegelikult mõelda, et ühekorraga sai terve aasta kohustust jälle kaelast ära.

3 thoughts on “Õppelaen – võtta või jätta ja kuidas see hiljem tagasi maksta

  1. Juttude järgi tahetakse Eestis tasuta kõrgharidus ära keelata, sest õpilased on juba laisaks läinud ja väga paljud kukuvad välja ning ei hooli haridusest. Ehe näide, et tasuta asju ei väärtustata …

    1. Mina olin juba algusest peale tasuta kõrghariduse vastane. Eelkõige just seetõttu, et meil räägitakse küll elukestvast õppest ja ümberõppe vajadusest, aga see tegu rääkis sellele otse vastu. Kuidas peaks täiskasvanud pereinimene, kes käib täiskohaga tööl, õppima täiskoormusega päevasel ajal? Täiesti müstika. Kaugõppe kohti on ka nii väheseks jäänud ja see on üks põhjus, miks mina olen tasulisel kohal EBS-is.

    2. Ilmselt see taandub suuremas osas sellele, et tegelikult ei osata ka teadlikke karjäärivalikuid teha. Siis minnakse ülikooli seda õppima, kuhu tasuta sisse saab ja paber kui motivaator ei vea lõpuni välja. Teisest küljest kukkus vist tasulisest õppest jälle inimesi selle pärast välja, et ei jõutud korraga õppemaksuks ja elamiseks piisavalt raha teenida.
      Täiskoormusega õppimise nõue töötab hilisemas elus õppe retoorikale vastu küll. Eriti et minu meelest neid aastakümnete kaupa tasuta kohtadel vegeteerivaid elukunstnikke nüüd niiiii palju ka polnud, et nende pärast nüüd kõigile teistele kruvid pöialdesse keerata.

Ütle sõna sekka