7 väärtust, mis ma kodust kaasa sain

Sõitsin eile läbi Eesti ning imetlesin autoaknast kogu seda postkaartlikku kevadrõõmu, mis igalt poolt vastu vaatab. Linnas olles ei tunne aastaaegade kohalolu ega vahetumist kuigi hästi ning tegelikult jääb ka teeservas mööduva looduse vaatamine lihtsalt vaatamiseks, mitte kogemiseks.

Olen viimasel ajal sageli mõelnud, kui suur õnn oli üles kasvada sellises metsanurgas, nagu mu lapsepõlvemaad on. Iga päev, iga ilma, aasta- ja kellaajaga olla looduses, käia peamiselt jala või rattaga ning pidevalt endasse imeda seda, millised on augustiööd või novembriõhtud. Või sajad päikesetõusud hommikul bussi peale kõndides. Või talvised pealelõunad koolist koju matkates.

Muidugi pole ma sugugi pime ka maaelu vähem võluvate külgede osas, sest selle kõige kogemine käis tõesti nii heas kui halvas, mitte ainult väljasõidu korras parimat ilma valides. Praegu elan ma linnas ning käin siit maale vaid pühapäevasuvitajana. Samas olen mõelnud, et oleks väga kurb, kui mu oma lapsed kunagi sellisest kogemusest ilma jääksid (alati on võimalus nad pikalt maale “küüditada” – samuti nii heas kui halvas).

Hakkasin autoroolis mõtlema, mis on veel need väärtused, tarkused ja kogemused, mis ma kodust kaasa olen saanud ja tulevikus ka edasi anda tahaks. Esimesed pähe tulnud on teie ees.

väärtused.png

1. Kvaliteet tarbimises

Ütlus “ma ei ole piisavalt rikas, et osta odavaid asju”, oli mulle tuttav juba varasest lapsepõlvest. Ilmselt on tavaline, et vahepeal tuleb läbi põdeda periood, kus tahaks ennekõike uusi ja huvitavaid hilpe ning vidinaid. Nüüdseks olen ammu tagasi mõtteviisi juures, et ostaks ühe hea asja ja loodetavasti ei pea pärast aastaid enam (sama asja järgi) poodi minema.

2. Tervis on kõige kallim vara

Natuke haakub see ka eelmise punktiga, sest hea toit, kvaliteetsed jalanõud, toetav seljakott jmt on otseselt seotud tervise hoidmisega. Samuti olen saanud kaasa mõtlemise, et tervist hoida ning taastada on ennekõike inimese enda kätes. Ka kõige kasinamatel aegadel ei tekkinud mõtetki kokku hoida näiteks kallitelt breketitelt, ortopeedilt või muult teenuselt. Hambaarsti juures käimisesse suhtun siiani peaaegu religioosselt ning arvet tasudes pigem rõõmustan, et see on asi, mida saan endale probleemideta lubada.

3. Investeerimine elamustesse

Kuulake nüüd, poisid ja tüdrukud. Nimelt kasvasin ma ürgsel ajal, kui õhtuti voodis ei scrollitud internetti läbi, vaid loeti raamatuid. Meil on kodus alati olnud palju raamatuid, iga nädal käidud raamatukogus ning veetsin terved suvevaheajad pakkide viisi kõikvõimalikke üllitisi läbi lugedes (sinna sekka ka mõned võikamad Nõukogude “kangelaslood”, mis mind pärast öö otsa õudusest üleval hoidsid). Erinevad ajalehed-ajakirjad käisid ja käivad vanematekodus postkasti siiani.

Lapsepõlves käisime sageli emaga teatris balletti vaatamas, toas mängis enamasti Klassikaraadio ning oodatuim ühisüritus olid Viljandi Folk. Praegugi kuulan autos SkyPlussi segamini Klassikaraadioga ning pean regulaarset (kultuuri)elamustarbimist elementaarseks hingehügieeni osaks. Sealjuures polnud see mingi snooblik hipster-haritlus, vaid pretensioonitu ja siiras mõnu kvaliteetsest meelelahutusest.

4. Tugevad paarisuhted

Mulle on vist küll lapsepõlvest saadik räägitud, et elu olulisim valik on see, kellega sa pere lood. Peaaegu kõik minu esivanemad on pereloomisel olnud pikatoimelised valijad ning mingit keskkoolist abiellu tormamist pole vist õieti kunagi ette tulnud. Samuti sain kaasa eeskuju, et abikaasa võiks olla sinu kõige suurem sõber ning liitlane.

5. Iseseisev mõtlemine

Olen siin vist poole sõnaga maininud, et olin lapsena koduõppel ja käisin koolis paar päeva nädalas peamiselt suhtlemas. Ka keskkoolis käisin kohal vastavalt vajadusele kontrolltöid tegemas ning sain oma töid-tegemisi üsna vabalt ise korraldada. Mu toonase klassijuhataja ajas see aeg-ajalt täiesti ahastuse äärele ning tema pidev mure oli see, et ma ei saa hiljem “päris elus” hakkama.

Ma pole kindel, millal see päris elu pihta hakkab, aga seni on oskus ning harjumus oma tegemisi ise planeerida ning hallata vaid pigem kasuks tulnud. Samuti on mul õnnestunud juba päris pikalt niimoodi elada, et enamik kohustusi minu elus lähtuvad konkreetsest praktilisest eesmärgist, mitte vormitäitest. Kõlab ju elementaarselt, kas pole? Tegelikult kui enda ümber ringi vaadata, teeme häirivalt sageli asju selle pärast, et nii on alati tehtud või keegi on nii ette näinud või teised samamoodi teevad.

Iseseisva mõtlemise alla läheb ka oskus iseennast tundma õppida ning sellest lähtudes elu-, tarbimis- ja kõiki muid valikuid teha.

6. Haritus

Eestlasi on sageli nimetatud hariduseusku rahvaks ning meenub mu ema ütlus, kuidas tark ja haritud inimene ei saa ennast kunagi vaesena tunda. Ka minu suguvõsa on täis harituseusku kangeid inimesi – näiteks vanavanaema Paula oli üks esimesi naisi, kes Eestis ülikoolis käis ning ilmselt aitas hambaarstitarkus tal hiljem ka lastega Siberis ellu jääda, sest abi on inimestel vaja igal pool. Haritust ei tasu segi ajada hinnete või paberite taga ajamisega. Samuti pole haridus mingi selge lõpuga etapp, mille lõpus inimene “valmis” saab, vaid elupikkune protsess ning pidev enesetäiendamine. Tänapäeval on pidev kohanemise- ja eneseharimise harjumus üha olulisem.

7. Rahaasjadest rääkimine

Paarisuhetes rahaasjadest rääkimisest on siin muidugi täitsa eraldi postitus (või mitu), aga see eeskuju on mul küll lapsest saadik ees, et rahaasjadest räägitakse pidevalt, rahulikult ning otse – sealjuures mõistuse piires muidugi lastega ka.

Milliseid häid tarkusi ning harjumusi te kodust kaasa saite? Kas midagi jäi ka puudu ning mille te ise kunagi tulevastele põlvedele tahaks kaasa anda? 

 

 

One thought on “7 väärtust, mis ma kodust kaasa sain

Ütle sõna sekka