Juuni, ehk täitsa suve moodi suvekuu

20180628_112643_00011451071254.png

JUUNI – rahvakeeli jaanikuu, piimakuu, pärnakuu, suvekuu, õilmekuu. 

Jälle üks kuu on mööda saanud ning üllataval kombel tihe-töisest maikuust justkui veelgi kiiremini. Tõmbasin koolil otsad kokku ning aktusel lipsugi peale ja panin oma aju tagasi riiulisse ära. 🙂 Või siis mitte – kogun lihtsalt jaksu, et uute ideede ning toimetuste kallale asuda. Oma selle kuu toimetustest ning sadamaostust rääkisin juba natuke ühes lobapostituses ka, aga üritan veel mõned read kirja heietada.

Piinlik juba seletadagi, et kiire on, aga hakkasin just mõtlema, et see aeg on nii kähku mööda läinud, et ma pole jõudnud õieti maasikaidki süüa. Töö- ja eratoimetused viisid mind selle suure suvega nii palju üle Eesti, et lihtsam on kokku lugeda maakondi, kuhu jalga tõsta ei õnnestunud. Lõpuks päädis see küll sellega, et oma lõpupeole ma kõigi muude rööprähklemiste vahel kohale ei jõudnudki. Jaanidel jooksin jälle ühe poolmaratoni (seekord suvetormis) ning puhkasin seejärel paar päeva Pärnus spaas jalga.

Kui spaaskäik välja arvata, oli kulutamisrindel vaikne aeg, sest jõudeaega polnud, millal tavaliselt kulud tekivad. Otsisin küll suveks reisi, aga midagi ahvatlevat veel ei leidnud. Korraks sattusime elukaaslasega paanikasse, kui paralleelselt pakuti paarisajaeuriseid veahindu talveks/kevadeks nii Lõuna-Aafrikasse kui Singapuri (kust saaks odavalt edasi ükskõik kuhu Aasiasse), ent paaniliselt variante kaaludes jõudis see diil juba mööda minna.

Pildiotsingu panic gif tulemus
Kuskil saab odavalt reisile

Samuti pole me viitsinud pulmakuludega tegeleda, ehk sõrmuseid osta, kleidiproovis käia ega isegi hotelli ära broneerida. Samas polegi kiiret ka – üle kolme kuu on ju aega. See vist ongi kõige stressivaesem pulmplaneerimine üldse. Poole netopalga piires püsimise eesmärk sai ka enam-vähem täidetud. Enam-vähem jälle selles mõttes, et erinevate kontode vahel raha liigutades läks järg käest, aga eks tean seda varasemastki, et kui ma parajasti lennupileteid ei osta või reisil ei käi, püsib säästuprotsent vaevata 50 kandis.

Dividende maksis see kuu ainult Statoil, ehk uue nimega Equinor ASA – kokku ca 6 eurot. Estategurus lõppes üks projekt ning laekusid põhiosa ja intress. Samas märkasin, et teine suurem projekt kipub iga kuu maksetega hilinema, mis jätab asjast päris halva mulje.

Netoväärtus viskas jälle rõõmsalt latva ja võiks selle tempoga juba augustiks sihile jõuda. Iseasi, mis siin suve jooksul tegelikult saama hakkab. Tahaksin suveks siiski mõne reisi leida ning jõuda niisama puhata, jalgrattaga sõita, Eestis ringi seigelda, lugeda, kirjutada ja seda täitsa suve moodi suve igas mõttes ära kasutada.

neto

Lugemisest rääkides olen hetkel täitsa järjel The Power of Habitiga ning rattasõiduga tegin otsa lahti just täna, kui veetsime kursusekaaslastega pool päeva Pärnu peal kruiisides. Niimoodi võib selle suvega täitsa ära harjuda.

Kuidas teil läks? Kas suvine suvi lööb rahakotti augu ka? 

 

Puterdades tähtede poole, ehk kelleks sa suurena saada tahad

Käisin hiljuti Maailmamuutjate koolis mõtlemistehnikate töötoas – seal räägiti muuhulgas mõtlemise eri tasanditest, millest üks on intuitsioon. Inimkeeli öeldes on intuitsioon mustrituvastus ning toimub alateadlikus ajupiirkonnas, mis ei oska ennast ülejäänud ajule keeleliselt sõnastada. See tähendab, et kui meil tekib mingis küsimuses sisetunne, pole see tingimata midagi üleloomulikku, vaid üks verbaalselt võimetu ajutükk on varasemate kogemustega mingi tugeva seose leidnud.

Kusjuures kui intuitsiooni eesti keeles guugeldada, viskab see ette lugematu hunniku Alkeemia ning Telegrammi stiilis lehekülgi. Hoopis asjalikumat kraami leiab sellel teemal inglise keeles. Nt siit

Muidugi pole intuitsioon alati kõrgem tõde, ent seal võib peidus olla ka igati häid ideid. Panin kõrva taha päris hea soovituse puhuks, kui sul on mingi idee aimdus, mida on raske sõnadesse panna. Sellisel juhul võiks selle kuidagigi välja puterdada ning hakata arutledes külmema-soojema suunas minema. Lõpuks tunneb meie kõnevõimetu aju või sisetunne ära, kui jutuga õigesse kohta oleme jõudnud. 

Intuitsioon võib meid juhtida kõikvõimalikel teemadel, aga mind viis see mõttele, kui palju me sellist puterdamisi minemahakkamist üldse ette julgeme võtta. Kuulasin jaanieelsel lõpuaktuste maratonil kõnesid, mis kõik ühel või teisel moel “oma tee” leidmise juurde välja jõudsid. Ilmselt pole ma ainus, kes võib vist surmatunnini jääda ootama seda valgustust, kelleks ma suureks saades ikka täpselt saada tahan. See ei tähenda tingimata ainult erialaseid valikuid, vaid eluvalikuid üleüldiselt.

Paljud pole millegagi oma elus rahul, aga ei taha/julge ka midagi ette võtta, enne kui neil ideaalne täpne plaan paigas on, kuidas see ära lahendada. Mis siis tõenäoliselt ei saabu kunagi; või saabub muudatus lõpuks siis, kui vaikselt vindunud probleemid nii üle keevad, et elu enam valikut ei jäta.

Siin tuleb mängu investeerimisestki tuttav inimese loomuomane suundumus pigem vältida kaotusi kui püüda võite (loss aversion). Ringiga jõuab see ka mõtteviiside (mindset) teema juurde, ehk kui uskuda, et proovimine ning pingutamine on halb ja igas asjas tuleb välja minna vaid ideaalse soorituse peale, ei saagi elus kuigi palju tehtud.

Sealjuures me ei teadvusta endale, et ka mitte tegutsemine on risk. Teoreetilisel tasemel ammendavat kuulikindlat eluplaani on niikuinii väga keeruline paika panna – ega ilmaasjata öelda, et inimene plaanib, jumal naerab. Rääkimata sellest, et me ei pruugi täpselt sellestki aru saada, mis see siis on, mida me tegelikult tahaks saavutada/omada/olla.

Pildiotsingu success hindsight tulemus

Mis see lahendus siis on, kui eesmärgidki pole veel päris selged, rääkimata nendeni viivast teekonnast; ja olemas on vaid ebamäärane kuklapoole aimdus, kuhu suunda enam-vähem sihtida võiks? 

Lahendus ongi kasvõi puterdades minema hakata ning vaikselt sooja-külma järgi orienteeruda. Inimkeeli tähendab see julgust proovida erinevaid asju, kasvõi ainult selle pärast, et see on huvitav või tore. Samuti kuluvad ära kogemused, mida elus enam teha ei taha. Ehkki hetkes võib see tunduda sihitu ekslemine, tundub teekond tagasivaates enamasti palju sirgem.

Ei tasu karta valida, oma valikuid kahtluse alla seada, ümber valida ning jooksvalt suunda jälle “soojema” suunas keerata. 18-aastaselt tehtud sisseastumisvalikud ei pea defineerima kogu ülejäänud elu. On täiesti okei muuta oma harrastusi, suhtlusringkondi või muid elu osi, kui need ennast ammendavad. Samuti ei pea ka kõik ettevõtmised tulevikku vaadates kohe pikaajalist mõtet omama.

Näiteks on mult küsitud, kas kahetsen siis esimest erialavalikut, et juba teise eriala juurde õppisin. Kindlasti ei kahetse, aga võitsin teisest magistrist rohkemgi, kui oleksin esialgu osanud loota. Või küsitakse selle blogi kohta, kas ajan selle pidamisest juba labidaga pappi kokku või miks ma seda üldse teen. Teen, sest mulle meeldib, aga samas on see mulle juba praegu andnud võimalusi, mida oleks ilma selleta olnud raske planeerida. (Labidaga papilükkamine jääb veel sinna hoomamatusse tulevikku.)

Kokkuvõttes tasub elus asju teha ning proovida kasvõi selle pärast, et see tundub tore või “soe”. Ära oota ideaalset hetke või ideaalset plaani, vaid hakka lihtsalt minema – olgu või puterdades. 

tsitaat (1)

 

 

 

Olen elus (aga mis elu see on)

Minu blogi andunumad fännid on ilmselt märganud, et viimastel nädalatel on postitamissagedus hakanud põhjamuda kündma. Mõtlesin, et tulen kergitan natuke saladuseloori, kas olen a) rannas, b) finantsvabadusele käega löönud ning kõigi oma veeringutega lõpuks Balile kolinud või c) ühisrahastuse fännide poolt lihtsalt ära lintšitud. Ehkki hing ihkab varianti b, on põhjused muidugi kõvasti proosalisemad – väsisin lihtsalt täiega ära. Nüüd aga kõigest järgemööda.

  • Sain vahepeal kahekordselt üleharituks ning ühtlasi avastasin selle lõpusprindi käigus, et ka mina olen lihtsalt inimene. Kohustusi ja pinget kogunes lühikese aja peale nii palju, et ühel hetkel nentisin ennast täiesti neutraalselt kõrvalt vaadates, et ah sellistel hetkedel vist saadaksegi ärevushäireid ning närvivapustusi. Tagantjärele möönan, et lühikese aja jooksul segamini kange kohvi, veini ning palderjani tarbimine pole vist ka kõige parem mõte.
  • Mäletatavasti võtsin tänavu eesmärgiks see aasta kooli rohkem mitte minna. Päev pärast magistri lõpuspurti otsustasin, et mul pole vaimseks krahhiks siiski aega ning läksin jälle kooli – Maailmamuutjate kooli. Kirjutasin oma seiklustest hoopis Müürilehes.
  • img_20180619_204322235296251.jpgVõtsin Tallinna Sadama teemalist rahvahääletust kuulda ning lõikasin omale ka õhukese viilaka sadamapirukast (kiitus 12,7%-le vastajaist, kes oleks hoopis Serbiale 12 punkti andnud). Ehkki aktsia hinna avanemise järel käis veidi aega korralik müügipaanika, otsustasin jääda selle juurde, et a) tegemist on pikemaajalise ostuga ja b) lubatud dividendide juures on ka ca 2-eurone hind tegelikult atraktiivne tase, mitte alguse anomaalia. Pärast esimest tõmblust jäigi hind sinna kahe kanti pidama ka. Olen rahul.
  • Värske sadamaomanikuna ajasin oksad laiali ja käisin kohe tiiru Hiiumaa praamiga sõitmas. See on vist hea hetk ära mainida, et nii Hiiumaa kui Muhu praamil pakutakse mingil müstilisel kombel ühtlase tasemega maailma kõige halvemat kohvi (mis ei takistanud mind seda puhtast igavusest muidugi korduvalt joomast – ilmselgelt toimiv ärimudel).
  • Kõigi muude asjatoimetuste vahel sattusin Otepää 70.3 Ironmanile vabatahtlikuks.  Peamiselt seetõttu, et mu elukaaslane käis seal raudmeheks saamas ning ma ei viitsinud tervet seda aega niisama kadedusest rohelisena maha ka passida (see ongi armastus). Kui keegi tahab augustis Tallinnas esireast vaadata, kuidas törts veelgi kangemad raudmehed koidust ehani raudset sporti uhavad teha ning Kalamaja hipsterid jälle liiklusblokaadis on, siis selleks otsitakse suisa kahte tuhandet abilist.
  • Loodetavasti jõuan pärast natukest puhkust lõpuks kõigi nende kuueteistkümne sisukama postitusealgeni, mis mul mustandites ootavad (ilm keeras nüüd ka ju õigeks tubaseks suveks ära). Või jõuaks jälle lihtsalt oma lõbuks mõnda raamatut lugeda. Unistada ju võib. 😀 Seni kuulake hüva muusikat:

 

Tulen ühisrahastusskeptikuna kapist välja

Ilmselt on tähelepanelik lugeja juba kildhaaval pusle kokku pannud, et ühisrahastusse mul suuremat usku pole. Erinevalt paljudest rahablogijatest, kelle portfellist moodustab ühisrahastus ligi poole, on minu kukrus seda hädised protsendid ning praegu puudub plaan sinna ka rohkem panustada. Kuna Rahajutud küsisid mult sellel teemal hiljuti kommentaari, pidin natuke eneseotsinguid tegema ja mõtlesin, et on aeg selle hoiakuga päris kapist välja tulla: “Ema, isa… ma olen… ühisrahastuse skeptik.” 

Minu otsene kokkupuude ühisrahastusega piirdub sellega, et olen natuke Bondoras kätt proovinud, ent kaotasin kiirelt platvormi vastu usalduse ning tulin selg ees välja tagasi. Õnneks ei saanud erinevalt paljude teiste inimeste kogemustest ka kahjumit. Samuti olen natuke investeerinud Estategurusse, aga seal oli mul huvi konkreetse Tartu kinnisvaraarenduse vastu – mu kunagise elukoha lähedal asuv tondiloss renoveeritakse sellega ära (läheb natuke mu muude emotsioonišopingutega ühte patta).

Ära muidugi iial ütle iial, aga hetkel olen pigem äraootaval seisukohal skeptik – ühtegi kriisi pole praegune ühisrahastusbuum ju veel üle elanud. Eestis on ühisrahastus õiguslikult suhteliselt reguleerimata, samas on projektides-laenudes tegemist üsna segase õigussuhete rägastikuga.

  • Lihtsamal juhul on suhtes portaal, võlgnik ning n+1 ootusärevat investorit.
  • Laenajaks võib olla ka ettevõte, millel on eraisiku käendus ning valemis on muidugi ikka portaal ning n+1 teist selli. 
  • Praegu võidukäiku tegeva Mintose valemi puhul on osalised laenu andja, laenu võtja, portaal ja muidugi ikka need n+1 teist võlausaldajat. 
On mõned inimesed

Kui nüüd portaal välja arvata, on kõik need osaliselt tõenäoliselt iga investeeringu puhul ka erinevad. Enamasti ei anna portaal investorile ka piisavalt infot, et oleks võimalik näiteks veenduda, kui hoolikalt ning ettenägelikult on erinevad suhted reguleeritud. Kui üks või mitu neist suhetest lõpuks hapuks peaks minema, võib investoril oma huvide kaitsmine väga keeruline olla (ja lihtsureliku jaoks suisa võimatu). Tagatipuks pole ühisrahastuse investeeringud ka kuigi likviidsed – kui sõit läheb metsikuks, pead selle tõenäoliselt lõpuni kaasa tegema.

Surematu aktsiaguru Saario on hoiatanud, et aktsiaost pole lotomäng, aga mulle tundub, et ühisrahastuse praeguse süsteemi ning saadaoleva info juures on justnimelt tegemist lotomänguga. Peamised taktikalised komponendid on investori jaoks võimalikult usaldusväärse portaali valimine, hajutamine ning jumala halastusele lootmine. Järgnev on juba puhas palve, et portaal püsti püsib ning võlgniku probleemide korral midagi ka ette võtab.

Selleks, et mitte ainult puhast auru suust välja ajada, võtsin ette ja lugesin läbi ka Mintose investorilepingu. Käed püsti, kui paljud seda üldse teinud on? Võin öelda, et dokument on 11lk tihedat inglisekeelset (või lätikeelset, kui see rohkem mokkamööda peaks olema) teksti, kus näiteks investori õiguste ja kohustuste all on ainult kohustused. Muuhulgas on Mintos täielikult vastutusest vabastatud, kui laenuvõtja oma lepingut rikub ning tagatipuks on portaalil õigus leping iga hetk 10-päevase etteteatamisega üldse üles öelda.

Siinkohal võiks küsida, kas riik ei kaitsegi inimese surematut õigust olla nii loll või lepingute lugemise osas laisk, kui hing ihaldab. Näiteks tarbijalepingute puhul on ju mingid konksud kuskil võlaõigusseaduses, mis lihtsurelikukahjulikud tüüptingimused nii ehk naa tühiseks teevad (või midagi taolist, eivä). Kuna selles osas veel vaidluspraktika puudub, on mõnedel allikatel oht, et piisava aktiivsuse korral loetakse portaalikasutaja tegevus juba kutseliseks tegevuseks. Sel juhul on juba igaühe enda vastutus tehingute ohud ning tingimused endale selgeks teha. 

Samuti võiks küsida, kas tagasiostugarantii süsteem siis ei päästagi? Ilmselt päästab see täpselt nii kaua, kuni portaal või laenuandja ise vee peal püsib. Turult kadumise korral lubab nt Mintos küll lahkelt kõik võlgade väljanõudmiseks vajaliku info kliendile anda, aga ilmselt saab iga investor aru, et jupphaaval neid laene jumal teab mis õigusruumi välja hagema minna on aja- ja närvikulukas ning tõenäoliselt ka tulutu.

Muidugi ma ei välista, et ühisrahastuses võib minna ka väga hästi ning äkki ma olengi loll, kes maas vedelevat tootlust üles korjata ei oska. Samas ütlevad ka kohalikud ühisrahastuse pooldajad, et väidetavaid tootlusi sealt tegelikult oodata ei maksa. Võttes nüüd võrdluseks börsi, siis jah, ka sealt võib tulla ootamatuid üllatusi, aga vähemalt ei saa seal keegi 10-päevase etteteatamisega lihtsalt ühepoolselt suhtest välja astuda (Olympicut ei lasta praegu börsilt minemagi).

Kokkuvõttes on ühisrahastuses minu jaoks praegu kontrollimatuid ning tundmatuid faktoreid liiga palju, et selle alla sellist raha panna, millest täiesti ilma ei tahaks jääda. 

Kuidas teile tundub? Kas viie aasta pärast on ühisrahastajate rinnad haavleid täis või šampuseklaasid kobrutamas? 

Armasta raha ja raha armastab sind vastu

Mul on juba ammu üks purgike, kuhu panen reisidel taskusoppi jäänud üksikud mündid või kupüürid. Lõpuks jõudsin selleni, et tegin kõrvale ka leidraha purgi, kuhu läks seemneks Saaremaalt metsast leitud EV100 2-eurone käibemünt. Ma olen juba lapsest saadik maast pidevalt raha leidnud ning pistan siiani rõõmsalt taskusse nii 5-eurose kui 1-sendise. Samas kipub see raha sealt kiirelt kasutusse minema või halvemal juhul uuesti kuskile maha pudenema.

Nüüd kogun kõik sellise leitud raha ühte kohta ja vaatan, kui kiiresti see tegelikult koguneb. Ehkki ma pole ebausklik ja ei usu igasuguseid külgetõmbeseadusi vmt esoteerikat, ei saa see ju ka kuidagi paha teha. 😀 On rahal soe koht, kuhu tulla ning mul vahelduseks veidi käegakatsutavam hobi, kui excelis virtuaalseid võite noppida.

Kas teie ka midagi kogute? Kui sageli te raha leiate? Ja mida sellega siis teete? 

lewis black.png