Tulen ühisrahastusskeptikuna kapist välja

Ilmselt on tähelepanelik lugeja juba kildhaaval pusle kokku pannud, et ühisrahastusse mul suuremat usku pole. Erinevalt paljudest rahablogijatest, kelle portfellist moodustab ühisrahastus ligi poole, on minu kukrus seda hädised protsendid ning praegu puudub plaan sinna ka rohkem panustada. Kuna Rahajutud küsisid mult sellel teemal hiljuti kommentaari, pidin natuke eneseotsinguid tegema ja mõtlesin, et on aeg selle hoiakuga päris kapist välja tulla: “Ema, isa… ma olen… ühisrahastuse skeptik.” 

Minu otsene kokkupuude ühisrahastusega piirdub sellega, et olen natuke Bondoras kätt proovinud, ent kaotasin kiirelt platvormi vastu usalduse ning tulin selg ees välja tagasi. Õnneks ei saanud erinevalt paljude teiste inimeste kogemustest ka kahjumit. Samuti olen natuke investeerinud Estategurusse, aga seal oli mul huvi konkreetse Tartu kinnisvaraarenduse vastu – mu kunagise elukoha lähedal asuv tondiloss renoveeritakse sellega ära (läheb natuke mu muude emotsioonišopingutega ühte patta).

Ära muidugi iial ütle iial, aga hetkel olen pigem äraootaval seisukohal skeptik – ühtegi kriisi pole praegune ühisrahastusbuum ju veel üle elanud. Eestis on ühisrahastus õiguslikult suhteliselt reguleerimata, samas on projektides-laenudes tegemist üsna segase õigussuhete rägastikuga.

  • Lihtsamal juhul on suhtes portaal, võlgnik ning n+1 ootusärevat investorit.
  • Laenajaks võib olla ka ettevõte, millel on eraisiku käendus ning valemis on muidugi ikka portaal ning n+1 teist selli. 
  • Praegu võidukäiku tegeva Mintose valemi puhul on osalised laenu andja, laenu võtja, portaal ja muidugi ikka need n+1 teist võlausaldajat. 
On mõned inimesed

Kui nüüd portaal välja arvata, on kõik need osaliselt tõenäoliselt iga investeeringu puhul ka erinevad. Enamasti ei anna portaal investorile ka piisavalt infot, et oleks võimalik näiteks veenduda, kui hoolikalt ning ettenägelikult on erinevad suhted reguleeritud. Kui üks või mitu neist suhetest lõpuks hapuks peaks minema, võib investoril oma huvide kaitsmine väga keeruline olla (ja lihtsureliku jaoks suisa võimatu). Tagatipuks pole ühisrahastuse investeeringud ka kuigi likviidsed – kui sõit läheb metsikuks, pead selle tõenäoliselt lõpuni kaasa tegema.

Surematu aktsiaguru Saario on hoiatanud, et aktsiaost pole lotomäng, aga mulle tundub, et ühisrahastuse praeguse süsteemi ning saadaoleva info juures on justnimelt tegemist lotomänguga. Peamised taktikalised komponendid on investori jaoks võimalikult usaldusväärse portaali valimine, hajutamine ning jumala halastusele lootmine. Järgnev on juba puhas palve, et portaal püsti püsib ning võlgniku probleemide korral midagi ka ette võtab.

Selleks, et mitte ainult puhast auru suust välja ajada, võtsin ette ja lugesin läbi ka Mintose investorilepingu. Käed püsti, kui paljud seda üldse teinud on? Võin öelda, et dokument on 11lk tihedat inglisekeelset (või lätikeelset, kui see rohkem mokkamööda peaks olema) teksti, kus näiteks investori õiguste ja kohustuste all on ainult kohustused. Muuhulgas on Mintos täielikult vastutusest vabastatud, kui laenuvõtja oma lepingut rikub ning tagatipuks on portaalil õigus leping iga hetk 10-päevase etteteatamisega üldse üles öelda.

Siinkohal võiks küsida, kas riik ei kaitsegi inimese surematut õigust olla nii loll või lepingute lugemise osas laisk, kui hing ihaldab. Näiteks tarbijalepingute puhul on ju mingid konksud kuskil võlaõigusseaduses, mis lihtsurelikukahjulikud tüüptingimused nii ehk naa tühiseks teevad (või midagi taolist, eivä). Kuna selles osas veel vaidluspraktika puudub, on mõnedel allikatel oht, et piisava aktiivsuse korral loetakse portaalikasutaja tegevus juba kutseliseks tegevuseks. Sel juhul on juba igaühe enda vastutus tehingute ohud ning tingimused endale selgeks teha. 

Samuti võiks küsida, kas tagasiostugarantii süsteem siis ei päästagi? Ilmselt päästab see täpselt nii kaua, kuni portaal või laenuandja ise vee peal püsib. Turult kadumise korral lubab nt Mintos küll lahkelt kõik võlgade väljanõudmiseks vajaliku info kliendile anda, aga ilmselt saab iga investor aru, et jupphaaval neid laene jumal teab mis õigusruumi välja hagema minna on aja- ja närvikulukas ning tõenäoliselt ka tulutu.

Muidugi ma ei välista, et ühisrahastuses võib minna ka väga hästi ning äkki ma olengi loll, kes maas vedelevat tootlust üles korjata ei oska. Samas ütlevad ka kohalikud ühisrahastuse pooldajad, et väidetavaid tootlusi sealt tegelikult oodata ei maksa. Võttes nüüd võrdluseks börsi, siis jah, ka sealt võib tulla ootamatuid üllatusi, aga vähemalt ei saa seal keegi 10-päevase etteteatamisega lihtsalt ühepoolselt suhtest välja astuda (Olympicut ei lasta praegu börsilt minemagi).

Kokkuvõttes on ühisrahastuses minu jaoks praegu kontrollimatuid ning tundmatuid faktoreid liiga palju, et selle alla sellist raha panna, millest täiesti ilma ei tahaks jääda. 

Kuidas teile tundub? Kas viie aasta pärast on ühisrahastajate rinnad haavleid täis või šampuseklaasid kobrutamas? 

13 thoughts on “Tulen ühisrahastusskeptikuna kapist välja

  1. 100% nõus ühisrahastuse osas. Risk on ilgelt suur, ühtegi kriisi pole eesti ühisrahastuses kahekohalisi tootlusi keerutavad investorid veel näinud ja kohutavalt kehva on, kui vastaspool (ühisrahastusportaal) on sisuliselt süüdimatu. Jätkan aktsiatega.

  2. Minul hetkel moodustab portfellist ca 55% ühisrahastus ja just sel samal põhjusel, et see tundus algajale hea (kiire) algus küllaltki suure tootlusega.
    Täna, kui portfelli suurus on üle 6000, vaatan juba veidi ettevaatlikumalt. 3000+ euro kaotamine ei ole enam sama, mis 300 euroga vastu näppe saamine. Seega proovin nüüd mõnda aega uut raha vähem sisse panna (olemasolev võib hetkel veel edasi tiirelda) ja pigem panustada edasi Kasvukontole ning teha ka esimesed üksikaktsiate tehingud.

    1. See on hea point, et alustades on see kindlasti põnev vaadata-katsetada. Eriti laenuportaalis toimub lühema aja jooksul palju rohkem, kui mõne stabiilse rahuliku Balti aktsiaga näiteks (midagi laekub, saab jälle välja anda jne).

    1. Aktsiaid ostes saan ma osa ettevõttest, ühisrahastuses läheb tegelane ja ostab omale kööki 65″ teleka ja käib ülejäänud klotsiga Türgis all inclusive reisil. Pärast kehitab õlgu ja ütleb, ups, ei tulnud välja. Portaal ütleb ka, et ups, ei tulnud välja, paha lugu. Ja investor?

      Ühisrahastuses on siiski suur osa lootmisel, palvetamisel, et see inimene teeb selle rahaga siiski midagi mõistlikku või kui ei tee, siis vähemalt kavatseb tagasi maksta. Või et arendajal ei lähe korrusmaja põlema või kui läheb, siis on vähemalt kindlustus tehtud. Või kui on kindlustus tehtud, siis arendaja ei ütle portaalile, et ups, ei tulnud välja.

      Minu jaoks täiesti kontrollimatud riskid, õigemini siin võib isegi öelda risk riskis. Plasmatelekamees ja portaal ka veel. Ei, aitäh.

      P.S. Tauri, ma sain aru küll, et su küsimus oli puhas trollimine, semantika peal sõitmine. Kui sõnasõnalt võtta, siis on aktsiad kah muidugi ühisrahastus.

      1. Alustan lõpust pihta: ma ei trolli, ma ei teinud seda nüüd ega tee ka tulevikus. Minu küsimus oli siiras ja tulenes soovist teada saada kuidas aktsiad ja laenuandmine siinse kommentaariumi jaoks suhestuvad. Mind tõsimeeli huvitab pidev areng ja usun, et seda on võimalik saavutada läbi erinevate arvamuste kuuldavõtmise ja mõistmise.

        Loen Sinu vastusest välja seda, et aktsiad on turvalised, sest pakuvad võimalust saada osa ettevõttest. Laenu andmine on aga halb, sest keegi võib saadud laenuga teha ebaratsionaalseid otsuseid, s.h. osta televiisori või puhkusereisi ja hiljem ülelaenamise või muude probleemide tõttu raha mitte tagastada. Tasakaalustamiseks viitan Ukio Bankase, Enroni, Lehman Brothersi jms pankrotistunud börsiettevõtete suunas, mis jäävad negatiivsele poolele. Postiivsest küljest aga on laenuandmine tegelikult ka toimiv äri koos oma maksvate ja mittemaksvate klientidega. Üldiselt laenuandmist vaadatakse ühe suure komplektina, et saavutada hajutatuse nõue ja siin eeldada täielikku tagasimaksmist on sama hea kui oodata, et kõik õunad on õunapuul alati värsked ja ühtegi mädanenud eksemplari seal pole. Ometigi me õunapuuga sellist näidet ei harrasta, kus loobume õunte söömisest, sest mõni õun võib olla mäda.

        Mina loen investeeringuid kahte gruppi kuuluvaks: variable income ja fixed income. Eesti keeles peaks see olema siis muutuva tulususega ja fikseeritud tulususega. Aktsiad kuuluvad esimesse gruppi, sest meil ei ole võimalik ette teada aktsia tulusust mingi aja jooksul. Tallinna Sadam on pakkunud kahe kauplemispäevaga head tootust, kuid näiteks Apranga on viimasel ajal hinda 10% kaotanud. Ühisrahastuse projektid lähevad enamasti fikseeritud tulususega instrumentide alla. Kokku on lepitud mingisugune intressimäär, mis piisava portfelli korral on ligilähedaselt võimalik saavutada. Seega tuleks neid projekte käsitleda kui võlakirja laadset toodet, millele on meil väga hea alternatiiv võlakirjade näol võtta. Näiteks Creditstar ja IuteCredit on läbi Redgate Capitali tõstnud võlakapitali mitmel korral. Sellise võlakirja tulusus jääb 10-12% juurde. Kui vaatame Mintose pakkumist, siis IuteCredit ja Creditstar pakuvad “tagasiostugarantiiga” laenudele 11-12% tootlust ehk suhteliselt samasse auku võlakirjaga. Erinevus seisneb garantiis, mis on lihtsalt üks müügiedendaja. Investor peab mõistma, et ei võlakirja kui ühisrahastuse laenu ei garanteeri keegi, kui ettevõte on pankrotis. Selleks on aga oluline hinnata ettevõtte enda tugevust, rahavooge, laenuportfelli kasvu, kulude kasvu tulu muutuse suhtes jne. Garantii sisuline edu seisneb selles, et kui ettevõte on toimiv, siis saab ühisrahastuse investor muidu teadmatusse tulevikku liikuv rahavoog nii summa kui laekumise kuupäeva osas mingi kindla raamistiku. Mintose puhul tähendab see seda, et kui laen ei ole tasunud 60 päeva jooksul esimesest võlapäevast, siis Mintos võtab laenu tagasi ja tegeleb asjaga ise edasi.

        Tahan viidata ka Mausi kommentaarile allpool, kus ühisrahastuses võetav risk peab peegelduma tootluses. Mintose kui vahemehe riski võib hinnata sarnaselt laenukontoritele. Iseenesest Mintose pankrotistumine ei tähenda, et paika poleks pandud vahemeest, kes olemasolevate lepinguliste suhete jätkumist edasi ei viiks. Minu teada peaks selleks vahemeheks olema advokaadibüroo Fort. Seega on Sinu jaoks lisanduvaks riskiks (1) Mintose portaali ja (2) iseenda tegevus. Eeskätt tuleks keskenduda iseenda vigadele, nt vähene hajutamine, kehvade kontorite laenude rahastamine, turu pöördumisel kapitali päästmine suure allahindlusega jne.

        Viimaks tahan viidata, et kui tahad riske vähendada, siis üheks võimaluseks on tõesti hoiustesse raha paigutada. Siis on 100 000 euro ulatuses Tagatisfondiseadusest tulenevalt Sinu raha tagatud, kuid kui pank ikkagi annab kogu portfelli ulatuses laenu plasmatelerite ostjatele ja puhkusereisijatele, kes tagasi ei maksa, siis üle 100 000 euro summast oled samamoodi ilma.

  3. Kui ühisrahastuses kõik väga reguleeritud ja turvaline oleks, siis arvatavasti jääks ka tootlus 2-3% kanti ehk ületaks napilt pankasid. 2-kohalise tootluse nimel tulebki riske võtta.

    1. Jah, muidugi suurema riskiga kaasneb suurem võimalus kasumit saada, aga kui arvestada “pahaks läinud” laenudega korrigeeritud tootlust võrdluses nt aktsiate praeguse tootlusega, ei tundu kaasnev risk minu jaoks proportsionaalne. Isegi kui turg kukub, on lootust, et ettevõte tegutseb edasi ning ka hind taastub. Laenu puhul piisab üsna lühikesest mitte maksmisest, et see ära aeguks ja võlgnik saaks kaks kätt taskus minema jalutada.
      Üks põhjus, miks ma sellest ebapopulaarsest teemast üldse rääkima hakkasin on ka see, et kõlaks mõni tasakaalustav hääl sellele “piiks-piiks ja 15% tuleb” entusiasmile.

      1. Tahan Krõõta tänada: ühisrahastuse riskidest rääkimine on äärmiselt vajalik. Teisalt on äärmiselt ülekohtune jätta muljet nagu ühisrahastuse riskidest ei räägita või teema oleks ebapopulaarne. Oleme seda tööd teinud Kristiga nii läbi oma koolituste, blogide kui Investeerimisraadio kaudu juba väga pikalt. Mõistan, et finantsblogimisse on jõudnud üsnagi ülevoolav kõvatamise stiil, kuid leidub ka neid postitusi, mis rahulikult ja ratsionaalselt analüüsivad ühisrahastust.

        Aktsepteerin täiesti Sinu otsust ühisrahastuses mitte osaleda. Ta ei sobi ega peagi kõigile sobima! 🙂

        1. Jaa, absoluutselt on sellest ka varem räägitud, aga see kipub “ülevoolava kõvatamise” vahele ära kaduma. Mul on väga hea meel, et siin kohe nii aktiivne arutelu tekkis, millest on näha, et kindlasti pole see teema ebapopulaarne. Pigem on oht, et üldmulje jääb liigoptimistlik ning need rahulikud kaalutlevad tükid kukuvad kuskile tl;dr kategooriasse ära.

  4. Kusjuures minu jaoks igasugused popid cashback kampaaniad mõjuvad pigem vastupidiselt ja eemale peletavalt, nagu oleks püramiidiskeemiga tegu 🙂 Nii ma muidugi ei arva, aga täpselt sinu kirjeldatud põhjustel pole ka mul kunagi tekkinud ahvatlust ühisrahastusse raha panna.

    Ja mitte et ma eriline moraaliboss oleks, aga ma ei leiaks ka suurt rõõmu 20% tarbimislaenude finantseerimisest.

Ütle sõna sekka