Olen elus (aga mis elu see on)

Minu blogi andunumad fännid on ilmselt märganud, et viimastel nädalatel on postitamissagedus hakanud põhjamuda kündma. Mõtlesin, et tulen kergitan natuke saladuseloori, kas olen a) rannas, b) finantsvabadusele käega löönud ning kõigi oma veeringutega lõpuks Balile kolinud või c) ühisrahastuse fännide poolt lihtsalt ära lintšitud. Ehkki hing ihkab varianti b, on põhjused muidugi kõvasti proosalisemad – väsisin lihtsalt täiega ära. Nüüd aga kõigest järgemööda.

  • Sain vahepeal kahekordselt üleharituks ning ühtlasi avastasin selle lõpusprindi käigus, et ka mina olen lihtsalt inimene. Kohustusi ja pinget kogunes lühikese aja peale nii palju, et ühel hetkel nentisin ennast täiesti neutraalselt kõrvalt vaadates, et ah sellistel hetkedel vist saadaksegi ärevushäireid ning närvivapustusi. Tagantjärele möönan, et lühikese aja jooksul segamini kange kohvi, veini ning palderjani tarbimine pole vist ka kõige parem mõte.
  • Mäletatavasti võtsin tänavu eesmärgiks see aasta kooli rohkem mitte minna. Päev pärast magistri lõpuspurti otsustasin, et mul pole vaimseks krahhiks siiski aega ning läksin jälle kooli – Maailmamuutjate kooli. Kirjutasin oma seiklustest hoopis Müürilehes.
  • img_20180619_204322235296251.jpgVõtsin Tallinna Sadama teemalist rahvahääletust kuulda ning lõikasin omale ka õhukese viilaka sadamapirukast (kiitus 12,7%-le vastajaist, kes oleks hoopis Serbiale 12 punkti andnud). Ehkki aktsia hinna avanemise järel käis veidi aega korralik müügipaanika, otsustasin jääda selle juurde, et a) tegemist on pikemaajalise ostuga ja b) lubatud dividendide juures on ka ca 2-eurone hind tegelikult atraktiivne tase, mitte alguse anomaalia. Pärast esimest tõmblust jäigi hind sinna kahe kanti pidama ka. Olen rahul.
  • Värske sadamaomanikuna ajasin oksad laiali ja käisin kohe tiiru Hiiumaa praamiga sõitmas. See on vist hea hetk ära mainida, et nii Hiiumaa kui Muhu praamil pakutakse mingil müstilisel kombel ühtlase tasemega maailma kõige halvemat kohvi (mis ei takistanud mind seda puhtast igavusest muidugi korduvalt joomast – ilmselgelt toimiv ärimudel).
  • Kõigi muude asjatoimetuste vahel sattusin Otepää 70.3 Ironmanile vabatahtlikuks.  Peamiselt seetõttu, et mu elukaaslane käis seal raudmeheks saamas ning ma ei viitsinud tervet seda aega niisama kadedusest rohelisena maha ka passida (see ongi armastus). Kui keegi tahab augustis Tallinnas esireast vaadata, kuidas törts veelgi kangemad raudmehed koidust ehani raudset sporti uhavad teha ning Kalamaja hipsterid jälle liiklusblokaadis on, siis selleks otsitakse suisa kahte tuhandet abilist.
  • Loodetavasti jõuan pärast natukest puhkust lõpuks kõigi nende kuueteistkümne sisukama postitusealgeni, mis mul mustandites ootavad (ilm keeras nüüd ka ju õigeks tubaseks suveks ära). Või jõuaks jälle lihtsalt oma lõbuks mõnda raamatut lugeda. Unistada ju võib. 😀 Seni kuulake hüva muusikat:

 

2 thoughts on “Olen elus (aga mis elu see on)

  1. Tubli töö! Nüüd peale kooli lõpetamist on kindlasti aega kordades rohkem ja saab kõik kirjutamata blogipostitused järgi teha 😉

Ütle sõna sekka