Hoogne heinakuu – netoväärtuse eesmärk juba käeulatuses

Juuli tundub tagasivaadates nii pikk, nagu oleks sinna mahtunud mitu aastaaega ning pool elu. Näiteks tundub uskumatu, et kuu algus oli tegelikult veel nii külm ja vihmane, et puhkusele minejatest oli suisa kahju. Ise ma see kuu veel ei puhanud ning suutsin omale augustist üldse uue töö hankida – tegemist on pisukese karjääripöördega, mida mõned tuttavad isegi riskantseks nimetavad, aga ise olen igatahes põnevust täis. Kui uuel kohal juba natuke sisse olen elanud, pajatan teile ka. Uus algus oli ka blogi jaoks, mis kolis veidi eristatavamale domeenile Sammhaaval.ee.

Raha on natuke sisse tulnud ja väga palju välja läinud. Poole netopalga väljakutsele ma ei hakka isegi mõtlema, sest kõigi suvekulude ja ebakorrapäraste kulukohtadega läks see kindlasti väga lõhki. Sisse tuli ca 18 euri dividende Tallinkilt ning traditsiooniline kolmekas Nike’ilt. Liigutasin ka Estategurus raha, kuigi saadavalolevaid projekte uurides oli kõigil laenuvõtjatel vähemalt üks punane lipp mõnest kehaõõnsusest turritamas. Sisse tuli ka surematut feimi, kui mind Rahakrati blogis kaude ära mainiti (blessed day).

Kulude poole peale läksid kõikvõimalikud üritused ja ringisõitmised, mida see soe ilm ainult õhutab. Kasvõi iga õhtu mõne järjekordse veekogu äärde likku kärutamine maksab ka midagi. Autokuludest lisandusid veel hooldus ja ülevaatus. Palava vastu konditsioneeri soetamine jäi ainult selle taha, et need kõik siin lõunaosariikides lihtsalt välja on müüdud. Veel käisime näiteks kanuutamas ning kõigi rikaste ja ilusatega Sweet Spotil. Investor Toomase räpi nägime ka laivis ära – vähemalt kolm korda suisa. 😀

Pulmakuludest kandsime ära hotelli ja sõrmused. Viimastega läks jälle nii hästi, et lõpetasime Sweet Spoti järgsel päeval kohvikus hommikusööki ning bussini oli veel tunnike vaba aega. Arutasime omaette, mida eluga pihta hakata, kui elukaaslane pakkus välja: “Lähme vaatame sõrmuseid.” Mina (selle iga piiga unistuste lause peale): “Öäöäööö, ei tea, kas viitsib.” Lõpuks tegime tiiru Viru keskusesse, kus esimesest kullabutiigist täpselt soovitud klassikalised rõngad skoorisime, tagatipuks veel 20-protsendilise soodukaga ja plaanitust paarsada euri odavamalt. Mental high five meile mõlemale.

Kuu lõpus otsustasin seoses Facebooki kukkumisega kiirelt veel nende vankriotsale istuda ja võtsin spekulatiivsest huvist portsukese soodushinnaga aktsiaid. Näis mis nendest saama hakkab. 🙂

Netoväärtus tuli selle kulutamisralli peale küll väga timm, aga seda peamiselt tänu lõpuks ometi laekunud Ryanairi hilinenud lennu kompensatsioonile. Järgmine kuu pole kulutusralli lõppu näha, sest ees ootab puhkusetripp Saaremaale, üks pulm ja kõik sellega kaasnev ning kuu lõpus minitripp Hispaaniasse. Samas võib põhimõtteliselt juba kindlalt väita, et järgmine kuu saan netoväärtuse kasvatustöö eesmärgiga ühele poole, sest juuli eest laekuvad sissetulekud on tavapärasest suuremad, samuti makstakse tööd vahetades välja kasutamata jäävad puhkusepäevad. Mõnevõrra on lati langemine isegi ootamatu. Andke häid ideid, mis vahe-eesmärgi poole nüüd rühkima hakata. 

P.S. Selle kuu blogileiud:

Kuidas ennast selle palavaga mitte vaeseks jääkohvitada

Olin kõigi instapiffide ja mikrokuulsustega nädalavahetusel Sweet Spotil, kus suutsin Rahakratist kaks korda rohkem raha huugama lüüa. Muidugi suur osa sellest läks valesti kalkuleeritud joogivalikutele – näiteks sain mekkida imetabast vaese mehe cold brew’d, mis maitses nagu segu maomahladest ning sellest sogast, mis Baila mängu lõpuks viimasesse topsi koguneb. Too kogemus andis mulle viimase tõuke ise kodus kohvi külmpruulima hakata, sest muidu jääkohvitan ma ennast lihtsalt vaeseks.

img_20180727_1010301157393207.jpg
Instagrammable piffimoment. Coffee IN võiks mulle nüüd sponsoriks hakata, aitäh!

Kui ikka iga päev kuskilt mõni 3-eurine tops pihku haarata (või mitu), võib igaüks omad arvutused teha, kui palju sellega kuumalaine lõpuks lihtsalt kõrist alla vuliseb. Erinevalt habrastest lihtsurelikest ei kao mul selle kuumaga ka söögiisu ära, mis suu kaudu sisse hekseldatavat eelarvet selle arvel tasakaalus hoiaks.

Kõigile neile selgituseks, kes moodsa maailma imedest midagi ei tea, on cold brew, ehk külmpruulitud kohv vähemalt 12-ks tunniks külma veega seisma pandud kohv, millega saab siis igasuguseid vahvaid jääjooke segada. Kohvipuru külmas vees hulpimas – kõlab päris rõvedalt, kas pole? Kui ma oleks seda varem teadnud, oleksin ilmselt samuti nina kirtsutanud, aga jõudsin enne metoodikasse süvenemist sellest juba möödunud aastal sõltuvusse sattuda. Puhas cold brew ise on hea kohvimaitsega, vähehappeline (maosõbralik) ja samas väga kofeiinirohke kontsentraat, millele jääd, vett, toonikut, piima vmt juurde segades (olenevalt miksimisosavusest ning välitemperatuurist) hakkavad inglikooride saatel taevaväravad paistma.

Just see suvi on igal pool selle valmistamise lihtsusest ka kollektiivselt rääkima hakatud – näiteks möödunud nädalal nägin seda Ringvaates, kus selleks küll ise ube jahvatati, hipsterite kohvikannu kasutati jne, mis jättis protsessist üsna keerulise mulje. Riburadapidi rääkisid sellest järgnevate päevade jooksul ka mitmed kokandus– ja muud blogijad, seega noppisin siit-sealt kõik nipid kokku ning proovisin ka ise kohvipruulijaks hakata.

Selleks võtsin:

  • 40 g jämedama jahvatusega presskannukohvi (värske pakk, aga mitte ise jahvatatud)
  • 4 dl jahedat kraanivett (Tartu vesi on väga hea, Tallinnas kasutaks midagi muud)

Segasin need õhtul presskannu kokku, panin kaane peale (aga ei pressinud) ja läksin magama. Hommikul pressisin sõela alla, panin klaasi jääkuubikuid täis, sorts kohvileotist peale, teine sorts külma vett, kolmas piima ja… Appi, ma ei saa aru, miks ma ennast nii kaua üldse normaalse jääkohvi otsingutega emotsionaalselt retsinud olen. Selle ise tegemine on niiii lihtne ja tulemus on niiii hea!

Üks õpetusvideo on näiteks siin:

Üldiselt tasub võtta ca 10 g pulbrit 1 dl vee kohta (vastavalt 50 g poole liitri kohta jne) või täitsa huupi korralik kohvipuder kokku segada, sest hiljem peab seda lahjendama niikuinii. Kuna kohv liguneb väga kaua, ei tasu ka tõmmise kofeiinirohkust alahinnata – tavaliselt ma hommikul esimese asjana kohvi ei joo ning täna võttis tööle kõndimine veits värisema. 😀 Magusama kohvi armastajatel tasub sisse segada mõnda head siirupit (nt Monini soolakaramelli siirup) või üldse kondenspiima:

Seega kõigile kaaskofeiininarkaritele soe (või jäine) soovitus see järele proovida! Erinevalt kõikvõimalikest kummalistest kohvikutest saab siis vähemalt ise kangust timmida. Näiteks viimati Pärnus olles ei saanud ma üldse aru, mis õigusega nad end seal suvepealinnaks nimetavad, kui peamised müügiartiklid on soe õlu ja pitsa. Jääkohvi õnnestus mul südalinnast väriseva käsi saada vaid ühest kiirtoiduurkast, kus õhevil püüdlik suveteenindaja mulle jääkuubikute kolinal topsitäie rämemagusat piima kokku segas. Ja muidugi ma jõin selle ära, sest mul polnud tolleks hetkeks enam mingit eneseväärikust järel.

Aaaaga need päevad on nüüd läbi. Ja mõõdukus kohvitarbimisel samuti! Elagu kohvipruulimine!

Bondora, miks nii meeleheitel?

Sel ajal, kui ülejäänud Eestit helistas läbi meeleheitel Samoa prints (ilmselt jääb kellelgi nüüd kadunud vanaonu pärandus lihtsalt rassistlike eelarvamuste tõttu kätte saamata – oma viga…), sattusin mina omaette pommituskampaania alla hoopis Bondora poolt. Nimelt lubati mind lihtsalt, kasulikult ja turvaliselt rikkaks teha ja söödeti ühtäkki nende imelise Go & Grow reklaame söögi alla ning söögi peale – või peaks ütlema, et YouTube’is iga video alla, vahele ning peale. Pärast jumal teab mitmendat reklaami äraklikkamist, püüdsid nad lõpuks minu tähelepanu lausega: “Kui oled jooksja ja plaanid osa võtta võistlusest, on sul ilmselt selge eesmärk.

Joppenpuhh, kes ometi nende AdWordsi haldab ning kui palju erinevaid reklaamivariante neil sihtrühmade jaoks on, imestasin omaette. Väikse tuhnimise peale sain muidugi aru, et tegemist oli õnneliku juhusega, sest reklaame on neil vaid mõned üksikud ning neid kõiki mulle erinevate videote alguses ringiratast ka näidatakse (nüüd muidugi erilise uue hooga, kui ma värskelt nende kodulehe ja muud kanalid läbi olen tuhninud). Reklaami infokastis mainiti ühe reklaami esitamise põhjusena ka mu sugu ning see vaid kinnitas mul kuklas kummitanud sisetunnet, et seda eriti kaheldava väärtusega toodet just lihtsa ning moodsa lahenduse pähe naistele turustada üritatakse. 

Kusjuures kiire pilk reklaamide sihtimise lisateabele paljastas hämmastaval kombel, et mulle sihitakse näiteks aluspesu ja jalgpalli reklaame, mingit müstilist alagruppi “meeste huvid” 😀 😀 😀 ja lisaks reisimisele ka eraldi infot just Hispaania kohta. Igatahes päris meelelahutuslik – soovitan teistelgi sellega tutvuda. 

Tulles tagasi konkreetsete reklaamide juurde, siis jättis klippide kõne- ja pildikeel mulje, et tegemist on nunnu ohutu tootega õrnade abitute naiste jaoks. Kasvõi see, et selle reklaam Eesti suurimasse elustiiliblogisse sebiti, ütleb oodatud sihtgrupi kohta nii mõndagi. Kõik on väga turvaline, lihtne ja imeline ning kui sellest hoolimata pilt hirmust tasku hakkab minema, saab julgustuseks sõbra või kallima ka kampa võtta (“Seda võimalust lubades peaksid kindlasti olema veendunud, et usaldad seda inimest,” manitseb reklaamneidis malbelt naeratades).

Tutvustan Bondora kõige lihtsamat viisi investeerimiseks – Go & Grow. Go & Grow on uskumatult lihtne ja automatiseeritud teenus, mis lubab sul teenida kuni 6.75%* tootlust aastas, samas kui sulle jääb igal ajal ligipääs oma rahale. (Video)

Multikanaine ja nunnu keelekasutus

Võimalik, et ma olen lihtsalt liiga palju Virginia Woolfi grupis ajupesu saanud ning näen tonti iga nurga taga, sest kui tootest räägiks jälle hoopis mees, poleks ma samuti rahul. Iseenesest on investeerimismaailmale ette heidetud küll, et seal kasutatav keel on väga maskuliinne ning mõjub naistele pigem peletavalt. Näiteks võiks portfelli ehitamise asemel rääkida portfelli kasvatamisest või miks mitte lausa küpsetamisest (ehkki see on juba teistpidi stereotüüpne ning eemaletõukav).

Bondora on seda va kastmise ning kasvatamise metafoori küll kuulda võtnud

Ehkki olin Go & Grow toote kriitikat juba erinevatest kanalitest muigega lugenud, töötasin nüüd lõpuks ise ka nende reklaamid ja tingimused läbi ning no püha Peetrus, milline saast see ikka on! Detailides on Taavi seda juba lahanud ning seda üle kordama ma ei hakka. Põhimõtteliselt jääb tõesti mulje, et mingi viimane laenude põhjakiht on ilusti (ja täiesti läbipaistmatult) ära pakendatud, lips peale tõmmatud ning üritatakse seda investeerimishuvi järellainetuses jõlkuvatele taksojuhtidele pähe määrida (ja naised võivad ka taksojuhid olla, believe in your dreams, inimesed!)

Iseenesest väga kaval. Teisalt sihtgruppi ning turundusmeetodeid arvestades tundub päris kõlvatu ettevõtmine. Minu jaoks on küsitav, kas seda isegi investeerimiseks saab nimetada, kui “investoril” raha paigutuse ning tootluse kohta muud infot pole, kui see number, mida Bondora näidata suvatseb (mis võib, aga sugugi ei pruugi olla 6,75% – pigem vähem, aga kindlasti mitte rohkem #inspirational). Kuna seal toodet tagatipuks ka turvaliseks suvatsetakse nimetada, on lisaks küsitavale kõlblusele ka kaheldav, kas selline reklaam üldse päris seaduslik on.

Huvitav oleks teada, kas teised ka Bondoralt spämmi saavad ja kui palju neid nunnusid klipikesi meestele näidatakse. 

Blogi on surnud, elagu blogi

Ehkki tänavune suvi tundub olevat nagu üks lõputu limbo 30-kraadistest päevadest, metsatulekahjudest ning liiklusidiootidest, on mõned asjad siin elus siiski muutuvad. Näiteks selle blogi nimi ja asukoht. Üheskoos kõigi teiste vaprate ja ilusatega kolin ka mina oma netikõnetoru nüüd Rahajuttude portaali ning peene uue domeeni Sammhaaval.ee alla. 

Nime muutmise mõte mõlkus mul peas juba tükk aega ning kui Rahajutud mulle kolimisettepaneku tegi, tundus õige hetk plaanil ka sarvist haarata. Kunagi blogi algusaegadel sai nimi valitud üsna möödaminnes, aga tänaseks on kõikvõimalikke raha/vara/jne-liitelisi bloginimesid siginenud nagu seeni pärast vihma. Lisaks eelnimetet kergelt hipsterihõngulisele identiteediprobleemile, on blogi fookus kitsalt rahateemalt hakanud ka üldistesse maailmapilti ning eesmärkide püstitamist puudutavatesse valdkondadesse kõrvalepõikeid tegema. Kokkuvõttes võiks nimi peegeldada üldisemat elufilosoofiat ja mulle tundub, et Sammhaaval võtab selle piisavalt lühikeselt ning löövalt kokku. Lisaks märkis Rahajuttude tiim, et nimi on kasutatav ka minu harrastustrennimasohhismi kontekstis, ehk olen nimega päris rahul. Kõik rahablogijad on ju nii nupukad ka, et parimad nimed on niikuinii võetud. 🙂

Mis see Sammhaaval siis täpsemalt tähendab? Mulle meeldib ütlus, et me oleme kõik oma väikeste valikute summa. Peaasi on valida suund ja selles suunas siis teadlikult minema hakata – olgu siis #nozerodays, eesmärgi pisemateks tükkideks jagamine või mõni muu taktika, on põhimõte ju sama – suuri eesmärke vallutatakse sammhaaval. Samuti ei pea iga samm olema optimaalselt kaalutletud või muidu perfektne – parem kasvõi natuke ringiratast tammuda, kui eluaeg ühes kohas hanguda ja pärast mõelda, et… kurja küll, mis kõik oleks võinud teha/olla/julgeda.

Mis veel sammudesse puutub, armastatakse näiteks spordis öelda, et kõige raskem on samm uksest välja. Selles osas olen ma tulihingeline harjumuste kasvatamise fänn, sest piisava kordamise korral muutub iga tegevus automaatseks ja tegelikult on teadlikult rasked ainult esimesed sammud. Üleöö või hoogtöökorras iseenda unistuste “minaks” digimuutuda on enamasti liiga suur suutäis, aga ükshaaval häid raha- ja muid harjumusi külge pookides on eesmärgini jõudmine hoopis tõenäolisem ja ilmselt ka meeldivam. 

Tegelikult on see hämmastavalt levinud eksiarvamus, et n-ö “tublid” inimesed asju ränga tahtejõuga teha kangutavad. Tagasi spordi juurde tulles olin ma kunagi näiteks see klassikaline spordipõlgur, kes kehalise tunniks pigem arstitõendi sebis ja kilomeetrit või cooperi testi joosta oli aasta rõvedaim katsumus (kusjuures lühikesed maad on minu jaoks rõvedad siiani). Omal käel ja omas tempos harjutades on pikamaajooksust saanud minu jaoks aga juba nii iseenesestmõistetav elu osa, et nädalavahetusel pole küsimustki, kas minna oma mitmetunnist pikka jooksu tegema. Kui see valik oleks iga kord tahtejõu küsimus, jääks see jooks vist 99% kordadest tegemata. Pigem on harjumus tänaseks saavutanud sellise taseme, et vajalik oleks vahepeal samm tagasi astuda ja endalt küsida, mis on selle tegevuse eesmärk ning kas selline aja- ja energiapaigutus on veel minu huvidega kooskõlas. 

Kommenteerisin ka Rahajuttudele, et ilmselt on mu blogi lugejaks lisaks friends-family-fools kolmainsusele tervemõistuslik lihtsurelik, kes tahab ennast meelelahutuslikult harida või motiveerituna hoida. Olen ise suhteliselt mugav ja skeptiline tüüp ning ei pretendeerigi väga detailsete analüüsidega tehnoblogijaks, kiire rikastumise visionääriks või järgmiseks kriisikuulutajaks saada. Pigem usun pikaajalisse rahulikku protsessi ning hea finantshügieeni hoidmisesse. Ma arvan, et siinsed lugejad võiks olla umbes sama nägu. Virtuaalne high five teile!

Tulles nüüd aadressimuudatuste korralduslike küsimuste juurde, siis palun kinnitage kõik turvavööd, sisestage jälgimise kastikesse uuesti oma e-mail või jälgige mind WordPressis või Bloglovin’is või kõike kolme korraga (või ärge jälgige mind üldse ja kannatage seitse aastat halba seks… tootlust, nagu uue aja vanasõnad ütlevad).

Tarbijakaitse ristiretk, ehk Ryanairi saaga kuudepikkune lõpuvaatus

20180325_230844_00011060854847.png

Mäletatavasti seiklesin siin märtsikuus ärajäänud lendude ning Ryanairilt EL regulatsioonide alusel hilinenud lennu kompensatsiooni sissenõudmisega. Nimelt peab lennufirma piisavalt pika hilinemise puhul reisijale fikseeritud määras kompensatsiooni maksma, mis meie puhul oli kahe inimese peale kokku 800 eurot.

Kompensatsiooni nõudmisega läks mul esiteks lugu liigagi libedalt – juba paar päeva pärast reisi sain kinnituse, et mu taotlus rahuldatakse ning hüvitis saadetakse mulle 10 päeva jooksul. Kümne päeva jooksul ma selle ka sain, aga esimest korda elus sain peos hoida… pabertšekki.

Esiteks tegi kogu lugu mulle kõvasti nalja ning marssisin füüsiline rahapaber näpus kodupanka, kus sain klienditeenindajaga kõhutäie naerda, aga ka viisaka vastuse, et tšekkidega nemad ei tegele. Käisin järjest läbi veel paar Suurt Skandinaavia Panka, esialgne lust asendumas ärritusega ning suunurgad vaikselt allapoole vajumas. Olukorra traagilisust iseloomustas hästi see, kui ühes pangas ei saadud tšekist üldse midagi arugi ning arvati, et ma neilt reisikindlustust välja üritan nõuda.

Kindluse mõttes suhtlesin ka Eesti Pangaga selles osas, kas ja kus Eestis üldse tšekkidega tegeletakse. Vastus järgmine:

Meile teadaolevalt lunastab Eestis teatud tingimustel rahatšekke vaid Tallinna Äripank. Täpsemate tingimuste ja võimalike piirangute osas saate nendega otse ühendust võtta.

Kui selgub, et teie rahatšekki ei ole võimalik siiski Eestis lunastada, soovitame kontakteeruda tšeki väljaandjaga ning paluda see asendada ülekandega. Kui aga ka see ei ole võimalik, tasub uurida lähiriikide pankadest, kas ja millistel tingimustel nemad tšekke lunastavad.

Seejärel suhtlesin ka Äripangaga, kes teatas, et nemad võtavad vastu vaid tšekke, mis on a) väljastatud Euroopa Liidu pangas b) eurodes c) vähemalt 350-eurose väärtusega. Lisaks peaksin d) registreerima end kliendiks ja e) minema füüsiliselt Tallinna või Narva kohale. Samuti kaasneks sellega teenustasuna väike protsent tšeki summast.

Kuna eelnev tundus minu jaoks liiga suur sebimine, saatsin Ryanairile uue taotluse, et nad mu tšeki ülekandega asendaks. Lõppu viskasin jälle mõned kõveramad pookstavid EU261 regulatsioonist:

In accordance to regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council of 11 February 2004 article 7 point 3 we require the compensation to be paid by electronic bank transfer.

Oleks ma teadnud, kui palju sebimist mind veel ees ootab, oleksin ilmselt jumalat tänades tšekiga siiski Tallinna sõitnud, sest järgnes paar kuud täielikku Taaveti ja Koljati võitlust, mille käigus ma jäärapäise järjekindlusega Ryanairi live chati töötajaid ahistasin sest see oli ainus klienditeeninduskanal (peale Dublinis asuva paberpostkasti!), millega neil üldse ühendust saab.

Vahepeal märkasin, et sarnaseid juhtumeid, kus saadetakse tšekk, mida realiseerida pole võimalik ning hiljem e-mailidele enam ei vastata, on nende Facebooki lehel veel kirjeldatud. Üha enam hakkas mulle tunduma, et tegemist on nendepoolse süstemaatilise pahatahtliku taktikaga. Selleks hetkeks oli mu esialgne tšekk tühistatud, ent ülekandest polnud endiselt kippu ega kõppu.

Põhimõtteliselt vahetasin nendega selle paari kuu jooksul kuus korda kirju ning vestlesin sama hulga kordi live chatis mõne järjekordse Peteri või Andrasega, kes keeleoskuse põhjal minuga küll pigem mõnest Bangladeshi klienditeeninduskeskusest purssis. Sealjuures paluti mult korduvalt ja korduvalt uuesti pangaandmeid, väideti vahepeal, et minu pank ei aktsepteeri ülekannet (mis oli vale) või ülekanne oli just samal päeval tehtud (samuti vale). Natuke lootust lisas olukorras see, et üks mu lugeja kuu aega tagasi kompensatsiooni ülekandena siiski kätte sai.

ryanair.jpg
Jagasin Facebookis rõõmu

Lõpuks panin just kõik materjalid kokku, et see saaga Tarbijakaitseametisse suunata, kui täna hommikul saabus pangaäpilt teavitus, et mu kontole on raha laekunud. Suur oli minu üllatus, kui kontolt vaatas lõpuks vastu sendipealt 800-eurone ülekanne Ryanairilt. Täpselt neli kuud pärast lennu hilinemist. 

Kokkuvõttes muutus kogu see kemplus minu jaoks lõpuks puhtalt põhimõtte küsimuseks ja mul on väga hea meel, et see siiski positiivse lahenduse sai. Rahast ka muidugi ära ei ütleks. 🙂 Minu järeldused saagast on järgmised: 

  • Kompensatsiooni taotlust tehes tasub kindlasti taotlusesse märkida ka lause: “We require the compensation to be paid by electronic bank transfer.” (Lisasin vastava täienduse ka esialgsesse postitusse).
  • Kui suhtled Ryanairiga live chati vahendusel, kopeeri kõik vestlused hilisemaks tõestamiseks eraldi faili/google docsi.
  • Ole järjekindel!
  • Kui ikka ussi- ega püssirohust abi pole, saab aidata Tarbijakaitseamet, kes kuulub üleeuroopalisse võrgustikku ECC-Net. Sealjuures pole ka vahet, kui lend pidi toimuma mõnest muus Euroopa riigist ning lennupakkuja on üldse kolmandast Euroopa riigist. Ka minu juhtumi puhul oli Eesti EL tarbija nõustamiskeskus valmis koostöös Iirimaa vastava ametkonnaga menetlust alustama. Nendega saab kontakti aadressil consumer@consumer.ee.

Maggie Smith Role Models Heroes Etc GIF

Elu pole excel, ehk miks su finantsvabaduse number on lihtsalt number

Finantsvabaduse poole pürgijatelt on esimese asjana kombeks küsida, et “mis on sinu number? Silmas peetakse seda maagilist portfelli suurust, kui toodetav passiivne tulu ületab sinu kulusid. Sattusin hiljuti ühte investeerimise töötuppa, mis seisnes peamiselt oma säästude excelisse toksimises ja valemi alusel finantsvabaduseni jõudmise aja arvutamises.

Mis on kõik tore. Ja üsna ebarealistlik. Sest sinu praegused kulud käivad sinu praeguse elustandardi kohta, aga ilmselt ei tähenda unistus finantsvabadusest seda, et sama sissetuleku juures keerutatakse lihtsalt enamiku nädalast kodus pöidlaid ja käiakse näiteks väljas või reisimas sama palju, kui ennegi. Pigem kerkib silme ette taevasinise ookeani taustal kokteilide rüüpamine, samas kui senine kodu ka kuskil ootamas on.

Finantsvabadus (1).png
Valik piltidest, millega illustreeritakse finantsvabadust

Valik minu vabadusnumbreid vastavalt olukorrale, kui võtta aluseks jätkusuutlik tootlus/tarbimine 3% portfellist aastas:

  • 200 000 eurot, kui ma koliks metsa vanemate juurde ja tšilliks seal minimaalse eelarvega 500 eurot kuus;
  • 400 000 eurot, kui arvestan ainult enda mugavaid püsikulusid ca 1000 eurot kuus;
  • 800 000 eurot, kui see peaks katma kahe inimese mugavad püsikulud 2000 eurot kuus;
  • 2 000 000 eurot, kui tahta aktiivselt 2+ inimesega ümber maailma reisida ning mitte päris jalgratta või kondimootori jõul.

Samuti on päris elu kõvasti mitmekesisem, kui excel. Meie ootused elustandardile muutuvad elu jooksul paratamatult. Tuues näiteks reisimise, oli 20-aastaselt minu jaoks täiesti normaalne minna kell 4 öösel lennujaama, mängida 24-tunnisel ümberistumisel lennujaamas kaarte ning seejärel seljakotiga palmi alla magama keerata. Või hääletada läbi Euroopa ja telkida kuskil põlluservas Statoili/ surnuaia/ mahajäetud kasiino taga. 30-aastaselt tee äärde hääletama minna tundub juba veider, aega surnuks lüüa samuti pole ning tagatipuks ei võetaks sind tõenäoliselt pealegi (sest… veider).

Nüüd valin ikka soovitavalt lõunase lennu, mis eelistatult lõunal kohale ka jõuab, magamiskoht peab olema südalinnas, avar ja tagatipuks ilus ka ning üldse olen muutunud kõvasti mugavamaks. Kui siia valemisse veel lapsed lisada, ei ole tegemist isegi mugavuse, vaid hädavajadusega, et lend läheks võimalikult otse ja ühilduks uneaegade ning jumal teab millega; samuti lisandub arvestatav kulu pinna suuruse, lennupiletite/pagasikuludega jne.

Ja noh lastega kaasnevatest hädavajalikest kuludest ärme hakka üldse rääkimagi, eksju (päriselt ärme hakka, sest ma ei tea sellest teemast veel midagi 😀 ).

Lisaks sellele, et elu ja number muutub, tundub väga konkreetse numbri tagaajamine mulle samasuguse elu edasilükkamislõksuna nagu pensioniea ootamine. Save your money, not your dreams (säästa oma raha, aga mitte unistusi). Viimasel ajal on mitmed rahablogijad kurtnud, et portfelli suurendamine on muutunud eesmärgiks omaette ning selle kõrvalt jääb päevadesse üha vähem elu.

Finantsvabaduse saavutamine on ju ennekõike vahend mingite sisulisemate eesmärkide elluviimiseks. Jah, raha on oluline ning ilmselt ei oska me enne täielikku rahalist vabadust ka fantaasiat oma elu rakendamisvõimaluste osas päris vabaks lasta. Samas liigselt vahendile, ehk finantsvabadusele iseenesest keskendumine võib kaasa tuua olukorra, kus eesmärgini jõudes kaob suurem siht sootuks.

Mida sa teisiti teeksid, korda saadaksid, kus või kuidas elaksid, kui oleksid rahaliselt täiesti vaba? Ja mis takistab sind sammhaaval sellele juba täna lähemale liikumast? 

Ma arvan, et enamik inimesi suudaks päris tühja lebotada heal juhul mõned kuud kuni aasta. Need inimesed, kes on piisavalt ettevõtlikud, et ennast finantsvabaduseni töötada, ilmselt veelgi vähem. Kõige rohkem kahetsetakse surivoodil ikka seda, et rohkem ei saavutatud, kirge ei järgitud, liiga palju töötati või pere ning sõpradega aega ei veedetud. Ilmselt need on ka tegevused, millele loodetakse finantsvabana rohkem pühenduda.

Riskides kõlada nagu motivational-quote-monster, sest ma olen neist eneseotsingu teemadest viimasel ajal omajagu rääkinud, on võimalik saavutuste ja kire tagaajamisega tegeleda ka mitte veel nii vabana. Iseasi kui selle mitteüritamise taga luurab vana hea fixed mindset, sest mitte üritades on ju alati võimalik rääkida, mis kõik oleks võinud olla. Kui proovida või pingutada, kaob isegi see illusioon.

Finantsvabadusvõitlus võiks olla loomulik elu osa nagu hammastepesu, aga jätma muule elule ka ruumi. Ütlesin just Rahakrati kommentaarides, et praegune kokkuhoiu tase on nii automaatne ning vaevatu, et ma isegi ei kujutaks ette, millele ma selle raha siis laristaks, kui ma seda ära ei investeeriks. Ilmselt kui ma oma kulutustes kõvasti radikaalsem oleks, suudaksin säästuprotsendi veel kõrgemaks lükata, aga hetkel saan endale lubada kõiki peamiseid elumõnusid ning sellest hoolimata üsna mugavalt poole kannikaga 50% klubi vankrisabal istuda (olenevalt kuust kukun vahel maha ka, aga elu on näidanud, et varsti tuleb järgmine #sisestašovinistliktramminaliSIIA 🙂 ).

Samas arutleme elukaaslasega üsna sageli, millist elu me tegelikult elada tahaks ning kuidas sinna üleüldiste eluvalikutega jõuda kiiremini, kui ennast rahaliselt vabaks ostes. Näiteks on paljude inimeste unistus kasvõi osaline asukohavabadus ning kui senine töö/eluviis on selles osas täielik tupik, on lisaks finantsvabadusvõitlusele alati võimalus ka oma karjääri teadlikult selles suunas juhtida. Niimoodi võib osaline vabadus kätte tulla hoopis kiiremini, kui tuimalt selle imelise lunastusnumbri suunas rühkides.

Kokkuvõttes on finantsvabaduse number hea tööriist, et panna paika mõõdetav eesmärk, mille suunas töötada, seda väiksemateks juppideks hakkida ning pidevalt progressi mõõta. Siiski on tegemist tööriistaga, mille eesmärk on mujal. Mulle jääb tööle kõndides iga päev ette sõnum seinal: “Rohkem kaneeli teie kaneelisaiadesse!” Nagu kaneeli ära jättes on sai lihtsalt sai, on elu ära võttes päev lihtsalt üks ajaühik. Seda parafraseerides soovin rohkem elu teie päevadesse! 

finantsvabaduse levelid (4).png

Kas robotid võtavad meie töö ära?

Te seda videot juba nägite või? “Aga noh, ühte ma ütlen – masinad meid ei asenda.” Sellega tuli meelde, et pidin siia ju oma surematu tehno-optimistliku töö tuleviku nägemuse kirja panema. Kas robotid võtavad meilt töö ära? Kas me kõik sureme nälga? Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha? Hakkame aga otsast pihta. 

Töösuhe ei ole ratsionaalne kaalutletud tehing nagu saia ostmine. Pigem on tegemist ühe keskseima (lähi)suhtega inimese igapäevaelus, millele pühendatakse lõviosa oma ärkvelolekuajast. Hea töö nimel ollakse valmis muutma oma elustiili või isegi -kohta. Kui töösuhe pöörab nugadele, võib see mõjuda vaat et laastavamaltki kui kehv lahkuminek – lihtsalt õhtuti kammitakse kodus veiniklaasi taga Tinderi asemel CV-Online’i.

Kuid nüüd on keegi kolmas ilmunud me vahele, nagu ütlevad laulusõnad. Hoiatused robotite armee pealetungist tööturule on peavoolumeedias muutunud nii igapäevaseks, et selle toimumise üksikasjad tundub olevat juba puhttehniline tühi-tähi – kätte jõuab see lähiajal kindlasti. Kas ja millised muutused meie töösuhet siis 21. sajandil ees ootavad ning kas see jääb üldse püsima?

Pessimistlikumate arvestuste järgi suretab automatiseerimine inimtöö täielikult välja või jätab alles vaid need ametikohad, mille masinaga asendamine on liiga kallis. Näiteks autode käsipesud ja käsitsi marjade korjamine toimub tänaseni niimoodi vaid seetõttu, et inimtööjõud on odavam kui automatiseerimine. Tagatipuks aitab tehnoloogia töötajaid üha täpsemini kontrollida ja jälgida, mis muudab töö vaid intensiivsemaks. Seega pole oht ainult töökohtade robotitega asendamine, vaid väheste allesjäävate töökohtade muutumine kurnavalt robotlikuks (Spencer, 2018).

Eeltoodud maailmalõputeooriad lähtuvad eeldusest, et a) enamik inimese oskusi ja omadusi on asendatavad tehnoloogiaga ning b) automatiseerimine on odavam, mugavam ja tõhusam. Külmalt Excelis kalkuleeriv kapitalism teeks sellest juba omad järeldused ja määraks inimkonna saatuse. Selle peale tahaksin teha väikse mõtteharjutuse ning lasta kurjal kapitalismikolli hetkeks tõesti amokki jooksma. Kerime pildi kiirelt tulevikku, kus ootab ees sissetulekuta ja rakenduseta jäänud rahulolematu inimkond, kellest vaid vähestele jätkub defitsiitseid ning hinnasurve tõttu vähetasustatud töökohti.

Kui nüüd hakata mõtlema sellele, et kapitalismi eesmärk on teenida tulu ja kapitalismi toimimiseks on vaja turumajandust, tundub lõviosa inimkonna töötusesse paiskamine lihtsalt ennasthävitava sammuna. Esiteks puuduks maksejõuline tarbijaskond, kellele robotid üldse tooteid ning teenuseid pakkuda saaks. Teiseks tooks sissetuleku ja rakenduseta jäänud inimmassid vältimatult kaasa palju poliitilist ning ühiskondlikku ebastabiilsust (vähemalt senikaua, kuni kõik tööta ning rahata inimesed nälga surevad). Kokkuvõttes ei oleks tegemist just soodsa ettevõtluskeskkonnaga, kus automatiseerimisega saavutatud kokkuhoiu magusaid vilju nautida.

Muidugi ma möönan, et kohanemisaeg tehnoloogia kiire arenguga võib tulla keeruline. Tasakaalu leidmine uute võimaluste ning globaalse tööturu vajaduste, samas inimeste praeguste oskuste, ootuste ning asukoha vahel ei ole lihtne. Eriti valuline võib muutus olla neile riikidele, kes vaevu industrialiseerimise lävele on jõudnud. Kui mõnede autorite sõnul on oht, et kuni pooled USA olemasolevad töökohad automatiseeritakse järgmise kahekümne aasta jooksul, on arengumaade töökaotuse oht veelgi suurem – väidetavalt kuni 2/3 India töökohti ning 3/4 Hiina töökohti on automatiseeritavad (Spencer, 2018).

Samas on ka varasemad automatiseerimise mõjud järginud mustrit, kus esiteks tekib traditsioonilistes rollides segadus, millele järgneb kohanemisperiood ning protsess kulmineerub pikemas perspektiivis kasuga. Näiteks industrialiseerimine tekitas aastakümneid probleeme – alates muutustest töökohtade struktuuris kuni kohutavate töötingimusteni uutes tehastes. Hiljem ühiskond kohanes ning võitis rikkuses ja töölised said sellest võidust osa tänu haridussüsteemi kohanemisele ning ametiühingute tekkele (Krakovsky, 2018).

Võtame töö tükkideks

Teadmine, et kohanemisraskused on ees, annab meile vähemalt võimaluse asuda ettenägelikult mõjusid leevendama, selmet loota nende täielikule vältimisele. Teisalt ei tasu kalduda ka kõikehõlmavasse pessimismi tuleviku väljavaadete osas. Hetkel tundub tehnoloogia pealetungi diskursus keskenduvat teada-tuntud töödele, mis lähitulevikus tõenäoliselt ära kaovad. Hoopis vähem räägitakse sellest, millised tööd asemele tekivad ning millised oskused hinda hakkavad minema.

Palju räägitakse näiteks taksojuhtide või poemüüjate töö kadumisest, ent ka professionaalsed  erialad pole automatiseerimise eest kaitstud. Õigusbürood kasutavad juba täna tarkvara selliseks paberitööks, mida varem tegid alustavad juristid kallimalt ning aeglasemalt. Samuti on pildituvastustööriistad radioloogias juba vähemalt sama head, kui mitte paremad kasvajate tuvastamisel (Krakovsky, 2018).

Enamik automatiseeritud süsteeme on jäigad – näiteks kaasaegsetes autotehastes panevad autole tuuleklaasi ette tööstusrobotid kokkupanekuliinil. Kui hiljem on vaja autol tuuleklaasi vahetada, paigaldavad selle juba päris inimesed autotöökojas. Katkise tuuleklaasi eemaldamine, raami ettevalmistamine ning asendusklaasi paigaldamine nõuab liiga palju reaalajas kohanemist, et ükski kaasaegne robot seda kuluefektiivselt teha suudaks. Samuti võib pealtnäha tunduda, et isejuhtiv auto on paindlik ning kiiresti kohanev, ent pigem on tegemist nähtamatutel rööbastel liikuva rongiga (Autor, 2015).

Tehnoloogial on nähtavas tulevikus ka selged piirid, vähemalt kuluefektiivsete lahenduste mõttes. Võrdlemisi lihtne on automatiseerida rutiinseid ülesandeid, aga mitterutiinsed ülesanded on seni üle jõu käinud ka kõige võimekamatel tehisintellektidel. Need nõuavad analüütilisi, loomingulisi ja empaatilisi võimeid. Mida rohkem on töös mitterutiinseid tegevusi, seda tõenäolisemalt saab tehnoloogia olla üksnes abimees, mitte asendaja (Krakovsky, 2018).

Oluline on mõista, et automatiseerimine ei ohusta konkreetseid ameteid, vaid konkreetsete omadustega tööülesandeid. Sarnaselt IT-sektorile, kus juba täna otsitakse töötajaid „tööriistakohvris“ olevate oskuste alusel, peaks ka muid töökohti käsitlema osadest koosnevana – enamik töid ei koosne ühest ülesandest, vaid hulgast oskustest ning vastutusest. Tööriistakohvri täitmise metafoori kasutasid mitmed õppejõud ka mu viimaste magistriõpingute käigus ning erinevate valdkondade tööpakkumisi sirvideski võib märgata, et üldise hariduse või ametinimetuse põhise töökogemuse asemel otsitakse konkreetseid kogemusi või oskusi.

Töö ei ole maailmast otsas

Lisaks tööülesannetele, mida ka tulevikus inimesed paremini teha oskavad, tekitab produktiivsuse tõus omakorda vajadusi uute ametite järele. Uuringud näitavad, et ehkki mingites valdkondades on töökohti kadunud, tekib neid mujal selle võrra juurde (Krakovsky, 2018). Produktiivsuse kasv toob ilmselt kaasa suurema tarbimise ning see omakorda tööjõuvajaduse, nagu ajaloos varemgi läinud on (Manyika ja Spence, 2018). Näiteks Silicon Valleys on tehnoloogiasektori meeletu kasv omakorda õhutanud töökohtade kasvu kinnisvaras ja heaoluteenustes (nt massaaž) (Krakovsky, 2018).

Maailm on hetkel täis suuri, väikseid ja mikroskoopilisi probleeme, millega keegi tegeleda ei jõua. Inimeste võime pakilisemate probleemide puudumisel omale muresid ning vajadusi juurde „hankida“ on eneseirooniline meemimaterjal juba aastaid. 2012. aastal lisati termin „First World problem“ ka Oxfordi sõnastikku. Tundub ennatlik karta, et ühtäkki kõik tegevused otsa saavad, kui mõned praegused funktsioonid inimeste õlult ära võetakse.

Kas sina kardad roboteid? Või ei jõua pigem ära oodata, et mõned tüütud kohustused nende kaela ära sokutada? 


  • Autor, D. H. (2015). Why Are There Still So Many Jobs? The History and Future of Workplace Automation. The Journal of Economic Perspectives, Vol. 29, No. 3, pp. 3-30.
  • Krakovsky, M. (2018). The New Jobs – As automation takes on more and more tasks, what will human workers do? Communications of the ACM. January, vol. 61.
  • Manyika, J., Spence, M. (2018). The Falce Choice Between Automation and Jobs. Harvard Business Review. Economy. veebruar.
  • Spencer, D. (2018). Fear and hope in an age of mass automation: debating the future of work. New Technology, Work and Employment, 33:1.

Kuidas erinevate pangakontodega säästmist lihtsamaks ning lõbusamaks teha

Gamification, ehk oma elus mõttemängude mängimine, on hea taktika, et pisiasjadega luua endale huvitav ja häid harjumusi soodustav keskkond. Näiteks olen ma endale üles ehitanud pangakontode süsteemi, mis on minu jaoks hasarti tekitav ja samas valikuid automatiseeriv. Muidugi jõudis mulle üsna pea pärast selle entusiastliku pealkirja panekut kohale, et asi, mis võib mulle olla lihtne ning lõbus, on teise inimese jaoks hoopis ahistav vaimne vangikong. Siiski loodan, et see annab ideid enda jaoks motiveeriva süsteemi püstipanekuks. 

Olen siin korduvalt maininud, et mul on rohkem pangakontosid, kui mõnel aktiivagressiivse sissetulekuga Annelinna maffiabossil ja iga kuu lõpus excelis hullates läheb pool tundi juba sellele, et kõik need eri kontod sisse logida ning tabelisse tippida. Kuna mingis mõttes on see minu ämbrite süsteem (vt Barefoot Investori ämbriteloogikat siit), siis mõtlesin selle lõpuks täpselt kirja panna.

Hunnik eri kontosid on parim moodus, et kuu alguses kiirelt endale ära maksta ning tarbetud ahvatlused silma alt ära panna. Kes siis ikka tahaks lõpus “endalt” raha tagasi võtta – eriti kiirelt kaduvate tüütute argikulutuste jaoks nagu autokütus või gaasiarve.

Esimese lisakonto tegin omale juba ennemuiste vaese tudengipõlve ajal, et hoida eraldi selleks kuuks mõeldud raha ning ülejäänud aastaks jäävat õppelaenu osa. Samuti tundus mulle turvalisem hoida kaardikontol võimalikult vähe raha, et kaardi pahatahtlikesse näppudesse sattudes ei peaks kohe hambaid varna riputama.

Praegu üritan poole netopalgaga ära majandada ja esiteks oleks seda pea võimatu jälgida, kui kogu mu vaba raha oleks ühes potis koos. Teiseks tekitaks pidevalt silma all olev suurem number niikuinii veidi vabama kulutamismeeleolu, mis pika peale võib korralikult eesmärke õõnestama hakata.

#treatyoself

Oma igapäevaseid rahaasju ajan peamiselt oma isiklikus (heheh) pangas, ehk LHVs. Ütlen nende kohta ikka, et olen selle panga fänn, klient ning aktsionär. Ja ootan siiani, et nad selle kiidulaulu siristamise eest mulle tasuta šampoone või vähemalt kullatud kaantega Investori ajakirja saatma hakkaks. *Pühib dividendidega pisaraid.*

Lisaks on mul kontod kahes Suures Skandinaavia Pangas, millelt toimub peamiselt õppe- ja kodulaenu teenindamine. Kokku on mul muljetavaldavad kaheksa kontot.


1. Kaardikonto

Pangakaardiga seotud konto, kuhu jätan kuu alguses täpselt välja arvatud taskuraha ja kandin kõik muu kohe kogumiskontole ja majapidamiseelarvesse ära. Samuti ei ole ma endaga nii lahke, et kui ühel kuul jääb natuke raha poole netopalga väljakutsest üle, läheks see järgmisesse kusse n-ö “üle”. Hahahhaa, ei. Arvutan sendi pealt välja, mitu eurot on pool netopalk, kui palju läheb teistelt kontodelt maha nt õppelaenu vmt kulusid ja jätan omale lõpuks väikse eelarve, millest üritan ära maksta kõik isiklikud kulud (mobiiliarve, riided, väljaskäimised, eraldi ringitrippimised jmt tralli).

2. Varukonto/kogumiskonto

Püha pott, kuhu kõik mu unistused lähevad surema. Või siis mitte. Sealt ma kannan jooksvalt tunde järgi raha edasi investeerimiskontodele ning Suurtele Skandinaavia Pankadele ja vahepeal ostan suuremaid reise vmt väljaminekuid ka. Meelerahu summat üritan seal enamasti kogu aeg hoida.

Investeerimiskontod

3. Investeerimikonto

Aktsiaostude konto. Tavaliselt kannan sinna konkreetse raha siis, kui tahan midagi juurde šopata. Samas kui sinna on laekunud näiteks dividende, tekitab see omakorda tahtmise see tagasi ringlusesse saata, mis motiveerib kiiremini sinna raha lisama.

4. Kasvukonto

Automaatne LHV fondiostukonto, kuhu lisan vähemalt kord kuus 100 euro kaupa raha juurde.

Majapidamiskontod

5. Majapidamiskonto

Elukaaslasega ühine konto, kuhu mõlemad kanname kuu alguses kokkulepitud summa ja kanname sellest siis:

  • kõik vältimatud ühised kulud – korteri arved, koeratoidu ning -tarbed, oma toidu, kodutarbed, kütuse jne;
  • kõikvõimalikud ebaregulaarsed kulud, näiteks autokindlustuse;
  • ühised lustimiskulud – kinoskäigud, väljas söömise, ühised kingid, nädalavahetuse tripid jne.

Kui kuu lõpus jääb raha puudu, siis nutame ja kanname juurde. Kui midagi jääb üle, kanname selle majapidamise kogumiskontole.

6. Majapidamise varukonto/kogumiskonto

Veidi hambutuks jäänud katse majapidamiseelarvet mänguliseks teha, ehk koht, kust võiks tulla spaapuhkused jmt mõnus kraam. Häda on lihtsalt selles, et oleme majapidamiseks arvestatud raha vist nii täpseks rihtinud, et sellest üle jääb heal juhul paarikümne euro kaupa ning sedasi võib spaapuhkust ootama jäädagi.

Laenukontod

7. Suur Skandinaavia Pank 1

Õppelaenu maksmise konto, kuhu kannan varukontolt aeg-ajalt suuremaid summasid.

8. Suur Skandinaavia Pank 2

Kodulaenu konto, kuhu kannan teadlikult laenumaksest suuremaid summasid, et seal korteriga seotud ootamatusteks puhvrit hoida (jälle #lifehacks).


Nagu näha, on see kokkuvõttes üks päris keerukas pundar, kust niimoodi välja kirjutades tundub puudu olevat mingi eraldi reisikonto. Samas on mu reisid regulaarsed, üsna ühtlase kuluga ja olulisuselt vähemalt samal pulgal investeerimisega, ehk niikuinii ma ei ostaks reisi siis, kui kokkulepitud eelarve on kuskile kontole kogunenud, vaid siis, kui tuleb hea pakkumine ja puhkust jagub.

Kõige keskmeks on varukonto, kust jagan siis väljakujunenud süsteemi järgi raha järgmistesse anumatesse laiali – nii kohustusteks kui kasvamapanekuks. Üldiselt üritan kolme peamise kulukoha (majapidamine, isiklikud kulud ja kohustused) ära majandada poole netopalgaga ning kõik ülejäänud sissetulekud tiirlevad omaette päikesesüsteemis, kust küll aeg-ajalt reisikulud vurinal minema lendavad.

Ämbrisüsteem (1).png

Mitu kontot teil on? Kas see süsteem tundub mõistlik või keeruline? Või peaks midagi hoopis juurde lisama?