Elu pole excel, ehk miks su finantsvabaduse number on lihtsalt number

Finantsvabaduse poole pürgijatelt on esimese asjana kombeks küsida, et “mis on sinu number? Silmas peetakse seda maagilist portfelli suurust, kui toodetav passiivne tulu ületab sinu kulusid. Sattusin hiljuti ühte investeerimise töötuppa, mis seisnes peamiselt oma säästude excelisse toksimises ja valemi alusel finantsvabaduseni jõudmise aja arvutamises.

Mis on kõik tore. Ja üsna ebarealistlik. Sest sinu praegused kulud käivad sinu praeguse elustandardi kohta, aga ilmselt ei tähenda unistus finantsvabadusest seda, et sama sissetuleku juures keerutatakse lihtsalt enamiku nädalast kodus pöidlaid ja käiakse näiteks väljas või reisimas sama palju, kui ennegi. Pigem kerkib silme ette taevasinise ookeani taustal kokteilide rüüpamine, samas kui senine kodu ka kuskil ootamas on.

Finantsvabadus (1).png
Valik piltidest, millega illustreeritakse finantsvabadust

Valik minu vabadusnumbreid vastavalt olukorrale, kui võtta aluseks jätkusuutlik tootlus/tarbimine 3% portfellist aastas:

  • 200 000 eurot, kui ma koliks metsa vanemate juurde ja tšilliks seal minimaalse eelarvega 500 eurot kuus;
  • 400 000 eurot, kui arvestan ainult enda mugavaid püsikulusid ca 1000 eurot kuus;
  • 800 000 eurot, kui see peaks katma kahe inimese mugavad püsikulud 2000 eurot kuus;
  • 2 000 000 eurot, kui tahta aktiivselt 2+ inimesega ümber maailma reisida ning mitte päris jalgratta või kondimootori jõul.

Samuti on päris elu kõvasti mitmekesisem, kui excel. Meie ootused elustandardile muutuvad elu jooksul paratamatult. Tuues näiteks reisimise, oli 20-aastaselt minu jaoks täiesti normaalne minna kell 4 öösel lennujaama, mängida 24-tunnisel ümberistumisel lennujaamas kaarte ning seejärel seljakotiga palmi alla magama keerata. Või hääletada läbi Euroopa ja telkida kuskil põlluservas Statoili/ surnuaia/ mahajäetud kasiino taga. 30-aastaselt tee äärde hääletama minna tundub juba veider, aega surnuks lüüa samuti pole ning tagatipuks ei võetaks sind tõenäoliselt pealegi (sest… veider).

Nüüd valin ikka soovitavalt lõunase lennu, mis eelistatult lõunal kohale ka jõuab, magamiskoht peab olema südalinnas, avar ja tagatipuks ilus ka ning üldse olen muutunud kõvasti mugavamaks. Kui siia valemisse veel lapsed lisada, ei ole tegemist isegi mugavuse, vaid hädavajadusega, et lend läheks võimalikult otse ja ühilduks uneaegade ning jumal teab millega; samuti lisandub arvestatav kulu pinna suuruse, lennupiletite/pagasikuludega jne.

Ja noh lastega kaasnevatest hädavajalikest kuludest ärme hakka üldse rääkimagi, eksju (päriselt ärme hakka, sest ma ei tea sellest teemast veel midagi 😀 ).

Lisaks sellele, et elu ja number muutub, tundub väga konkreetse numbri tagaajamine mulle samasuguse elu edasilükkamislõksuna nagu pensioniea ootamine. Save your money, not your dreams (säästa oma raha, aga mitte unistusi). Viimasel ajal on mitmed rahablogijad kurtnud, et portfelli suurendamine on muutunud eesmärgiks omaette ning selle kõrvalt jääb päevadesse üha vähem elu.

Finantsvabaduse saavutamine on ju ennekõike vahend mingite sisulisemate eesmärkide elluviimiseks. Jah, raha on oluline ning ilmselt ei oska me enne täielikku rahalist vabadust ka fantaasiat oma elu rakendamisvõimaluste osas päris vabaks lasta. Samas liigselt vahendile, ehk finantsvabadusele iseenesest keskendumine võib kaasa tuua olukorra, kus eesmärgini jõudes kaob suurem siht sootuks.

Mida sa teisiti teeksid, korda saadaksid, kus või kuidas elaksid, kui oleksid rahaliselt täiesti vaba? Ja mis takistab sind sammhaaval sellele juba täna lähemale liikumast? 

Ma arvan, et enamik inimesi suudaks päris tühja lebotada heal juhul mõned kuud kuni aasta. Need inimesed, kes on piisavalt ettevõtlikud, et ennast finantsvabaduseni töötada, ilmselt veelgi vähem. Kõige rohkem kahetsetakse surivoodil ikka seda, et rohkem ei saavutatud, kirge ei järgitud, liiga palju töötati või pere ning sõpradega aega ei veedetud. Ilmselt need on ka tegevused, millele loodetakse finantsvabana rohkem pühenduda.

Riskides kõlada nagu motivational-quote-monster, sest ma olen neist eneseotsingu teemadest viimasel ajal omajagu rääkinud, on võimalik saavutuste ja kire tagaajamisega tegeleda ka mitte veel nii vabana. Iseasi kui selle mitteüritamise taga luurab vana hea fixed mindset, sest mitte üritades on ju alati võimalik rääkida, mis kõik oleks võinud olla. Kui proovida või pingutada, kaob isegi see illusioon.

Finantsvabadusvõitlus võiks olla loomulik elu osa nagu hammastepesu, aga jätma muule elule ka ruumi. Ütlesin just Rahakrati kommentaarides, et praegune kokkuhoiu tase on nii automaatne ning vaevatu, et ma isegi ei kujutaks ette, millele ma selle raha siis laristaks, kui ma seda ära ei investeeriks. Ilmselt kui ma oma kulutustes kõvasti radikaalsem oleks, suudaksin säästuprotsendi veel kõrgemaks lükata, aga hetkel saan endale lubada kõiki peamiseid elumõnusid ning sellest hoolimata üsna mugavalt poole kannikaga 50% klubi vankrisabal istuda (olenevalt kuust kukun vahel maha ka, aga elu on näidanud, et varsti tuleb järgmine #sisestašovinistliktramminaliSIIA 🙂 ).

Samas arutleme elukaaslasega üsna sageli, millist elu me tegelikult elada tahaks ning kuidas sinna üleüldiste eluvalikutega jõuda kiiremini, kui ennast rahaliselt vabaks ostes. Näiteks on paljude inimeste unistus kasvõi osaline asukohavabadus ning kui senine töö/eluviis on selles osas täielik tupik, on lisaks finantsvabadusvõitlusele alati võimalus ka oma karjääri teadlikult selles suunas juhtida. Niimoodi võib osaline vabadus kätte tulla hoopis kiiremini, kui tuimalt selle imelise lunastusnumbri suunas rühkides.

Kokkuvõttes on finantsvabaduse number hea tööriist, et panna paika mõõdetav eesmärk, mille suunas töötada, seda väiksemateks juppideks hakkida ning pidevalt progressi mõõta. Siiski on tegemist tööriistaga, mille eesmärk on mujal. Mulle jääb tööle kõndides iga päev ette sõnum seinal: “Rohkem kaneeli teie kaneelisaiadesse!” Nagu kaneeli ära jättes on sai lihtsalt sai, on elu ära võttes päev lihtsalt üks ajaühik. Seda parafraseerides soovin rohkem elu teie päevadesse! 

finantsvabaduse levelid (4).png

2 thoughts on “Elu pole excel, ehk miks su finantsvabaduse number on lihtsalt number

  1. Paistab, et suurem osa inimestest, kes selles sõjas osalevad, leiavad varem või hiljem, et on aeg kirves ja vibu käest ära panna ja lõpetada see ülepingutamine, mis takistab lahinguvälja ümbritsevaid aase ja elanikke uudistada. Edasi ehitatakse juba hobikorras saeveskit, kus kõik on automatiseeritud ja puit pea iseenesest vaikselt finantsiliseks varaks konverteeritakse.

    Isiklikult ma pole numbrit endale paika pannud, mõtlen samas selle seikluse mänguliseks tegemisele (internetiarve katmine, kommud, kodulaenu tagasimakse, pool palka, kogu palk). Tahaks lihtsalt rohkem vaba aega, et saaks näiteks nädala sees päevasel ajal trennis käia. Samas on ka mõned projektiideed, mis nõuaks rohkem aega ja energiat, kui see, mis hetkel töö kõrvalt üle jääb.

    Olen viimasel ajal paljusid rahaasjad.ee lehel pesitsevaid blogisid uudistanud ja liialt rahale keskendunud blogijate muljet ei tekkinud. Tõdevad paljud, et sai taaskord kuu jooksul teha paljut, mis säästuprotsenti soovitust allapoole tiris, aga said need vahvad asjad siiski ette võetud! 🙂

    1. Mulle tundub, et väga hardcore plaani paikapanek on mõttekas siis, kui vabadus on selge tähtajaga käegakatsutavas kauguses – nt viis aastat megapingutamist päädib (vähemalt excelis) üsna mugava vabadusastmega. Kui tegemist on pigem maratoniga, peab sellele vastava tempoga ka lähenema. Täpselt nagu spordis öeldakse, et distants ei tapa, tempo tapab.

Ütle sõna sekka