August – hoogsa hüppega üle finišijoone

Viimane suvekuu möödus ühteaegu nii puhkamise kui korraliku töörabamise tähe all, sest vahetasin töökohta ja võtsin kahe ametiposti vahel nädalakese puhkust välja. Hea on, et võtsin, sest uues kohas on saanud jälle õppida nii, et pea huugab otsas. Viimase “nahka” läks ka osalus vaprate ja ilusate (aka kohalike rahablogijate) supersalajasel kõrtsideidil, aga loodetavasti tuleb neid üritusi veel, kui ajad veidi rahulikumad.

Suvele tõmbasin joone alla ka korraliku kulutamisralliga ning vahepeal tundus, et krabisevat loopisin välja lausa labidaga. Peetud sai nii lahkumislaud tööl, sõbranna tüdrukuteõhtu kui pikk puhkus Saaremaal, kus ööbisime hotellis. Samuti pidin soetama mööblit ning ühe soojaga viskasin juba 1000 eurot õppelaenu tagasimakseks ja ostsin umbes sama summa eest Facebooki aktsiaid. Kuu lõppu jäi sõprade meeleolukas pulmapidu ning esimest sügiskuud võtame vastu minitripil Vahemere rannikul.

Tulude poolelt on jutt seekord lühike – kukrupõhja kõlises traditsiooniline kolmekas Starbucksilt ja kuus Equinorilt, samuti suutsin kahe töökoha vahel teha kiirelt ühe projekti, millest laekus arvestatav lisateenistus. Tulude poole on juurde arvestatud ka eelmise kuu lisatasu, ent sellel kuul laekunud esimese töökoha palga koos kasutamata puhkuse tasuga arvutasin meelega välja, et järgmine kuu anomaalne miinus ei tekiks.

Minimaalset põnevust tekitas Hiina fond kasvukontos, mis käis USA kaubandussõja vaimus veits rentslisse. Samuti kõikus ahjusoe FB aktsia siia-sinna nagu purjus postituvi. Üldiselt polnud aega ennast millegagi kuigi palju kursis hoida ja eks ongi mõistlik, kui investeeringud kuskil omaette toimetavad.

Nagu juba eelmine kuu ennustasin, lendas netoväärtus pikkade hüpetega üle planeeritud finišijoone kaks kuud ette loodetud tähtaega. Teen endale möödaminnes kiire õlalepatsutuse. Ma nüüd kohe ei teagi, mis numbrit siin järgmisena jälgima hakata, aga huvi pärast jätkan tabeli täitmist oktoobrini, et vaadata, kui madalaks latt siis seatud sai.

Tabel.PNG

Septembris ootab mind ees üks maraton, jätkuv sisseelamine uuel tööl ning viimased pulmaettevalmistused – kleit peaks kohe valmis saama ja ülejäänu on organiseeritud ning ootab lihtsalt oktoobris tasumist. Loodetavasti jätkub rohkem mahti ka siia mõtteid kirja panna.

30 päeva väljakutse – kes lööb kampa?

Kellele ei meeldiks 30 päeva väljakutsed. Neid tehakse küll kükkide kui toiduvalikute kui säästmise kohta ning ehkki keegi ei looda, et tal 30 päeva kükitamise peale Kim Kardashiani tagumik kasvab (hoidkugi jumal selle eest), on see omamoodi põnev ja motiveeriv ikka.

Sattusin Budgets are $exy blogis 30 päeva väljakutsele panna enda jaoks ausalt kirja kõik elumõnudele tehtud kulutused. Tema puhul olid selleks peamiselt kohv, väljas söömine ning raamatud. Võin enda põhjal juba ennustada, et saan sinna samamoodi kanda hullu hunniku kohvi (eriti kuu lõpus meie Hispaania minitripil, aga seal on hea kohv vähemalt sigaodav) ning väljas maiustamisi. Ega ma oma kulutamisharjumuste osas just pimeduses elanud ka pole, aga täpselt kuu jooksul kirjapanekut pole samuti ammu harjutanud.

Raske on küll piiri tõmmata, mis sinna elumõnude alla täpselt läheb. Näiteks kui ma sõidan vahelduse mõttes autoga kaugemale jooksma, kas peaksin kütusekulu juba siia nimekirja kandma? Terve mõistuse huvides otsustasin enda puhul arvestada ainult emotsioonioste nagu möödaminnes haaratud kohvid ja “iccandkuinunnuä” tüüpi oste. Eks ma jooksvalt sisetunde järgi vaatan ning võtan tulemused kuu aja pärast uuesti kokku.

Mul on tänaseks juba linnuke kirjas ja päev on veel päris noor:

  1. päev – 2,20 sõitsime loodusesse ning võtsime Circle K kange cappuccino ka näppu afkoors
  2. päev – ?

Kes lööb kampa? 

Repliigi repliik, ehk noortel on korterite ostmiseks just piisavalt tuge

Sattusin Eesti Päevalehest lugema tubli noore koolikirjandit teemal: “Noored vajavad korteri ostmiseks tuge”. Esiteks lõi minus vemmeldama keskkooliaegse emakeeleõpetaja vaim, sest oleksin tahtnud lennult haarata punase geelpliiatsi ning tormata lahingusse kõikvõimalikke õhku visatud väidete ja lõpetamata lausetega. Lihtsalt üks stiilinäide:

“Ent kui anda töötavatele noortele võimalus soetada korter, on neil rohkem motivatsiooni.”

Kes on noortelt soetamise võimaluse ära võtnud? Kuhu kadus motivatsioon? Kas üldse eksisteerib motivatsiooni ilma sihita? Ja kas Ernesto ning Blanca vahel puhkevad armusädemed? Kõik see ja enamgi veel homses telenovelas “Kinnisvarakired veeklaasis”. 

Täie tõsiduse juurde tagasi tulles kurdab noor(?) sulesepp, et noortel on raske korterit osta, sest pangad on karmid ning sissemakset on raske koguda. Samuti on surematu oraakel – tema ema – paljastanud, et kümmekond aastat tagasi anti laenu hoopis kergemalt. Eeldan, et kümnekonna aasta taguse aja all mõeldakse buumiaega, kui pangad inimestele laenuraha otse tänaval pihku surusid ning kinnisvaraturul käis ennenägematu ostupidu. Selle tagajärgi helbime kollektiivselt siiamaani.

Mis puudutab ettepanekut luua programme, mis hõlbustaksid noortel korterit soetada, võin paljastada, et selline programm on Kredexi käenduse näol täitsa olemas. Jah, korterivõtmeid ei anta lihtsalt töökoha omamise eest pihku, aga sissemakse kogumisel on suur vahe, kas kokku on vaja ajada 10 või 20 protsenti ostuhinnast.

Muidugi pole ka 10-protsendise sissemakse kokkukogumine naljaasi – tean seda omast kogemusest, kui visalt see summa koguneb üürikorteri ning õppelaenu maksmise kõrvalt. Samas ei kujutaks ma ette, et sissemakset üldse vaja poleks või see täiesti minimaalne oleks. Mis oleks selle peamised ohukohad: 

  • Liiga kergekäeline laenamine – see on suht ilmselge, et kui “isiklikku” korterisse on võimalik olematute kuludega elama asuda kohe, kui sul ettenähtud aeg tööl käidud on (kui ka see tingimus autori meelest liiga piirav pole), hakatakse seda valikut hoopis vähem läbi kaaluma. Samuti jõutaks korteriostuni hoopis varem (= väiksema elukogemusega). Samas ei pruugi kehvast tehingust hiljem sugugi nii lihtne lahti saada olla, kui seda kaela võtta oli. Lisaks hakkaks laenud ilmselt rohkem hapuks minema ja see paneks korraliku halduskoormuse nii pankadele kui käendajatele (riik? Kredex?)
  • Liiga suure summa laenamine – sissemakse kogumine paneb praegu piiri ette sellele, kui suur ja kallis korter omale esiteks üldse ostetakse. On ju suur vahe, kas korjata näiteks 4000 eurot või 12 000 eurot – soodsama korteri saab kiiremini n-ö kätte ning see hoiab ka laenukoormus kontrolli all. Piiranguteta laenusaamine soodustaks kalleima võimaliku eluaseme soetamist, mille alla oma laenuvõimekuse ning miks mitte ka säästmisvõimekuse kinnipanek ei ole majanduslikult mõttekas (sest oma kodu ju pole investeering).
  • “Tasuta raha” mõju kinnisvaraturule üleüldiselt – ma juba mainisin, mis viimane rahaloopimine kaasa tõi. Kas ma pean veel midagi lisama? Laenuturul piirangu kaotamine ajaks hinnad rallima, mis poleks kasulik ka neile noortele endile, sest nad peaksid selle korteri ju ikkagi kinni maksma.

Kindlasti on veel mingeid aspekte, mis mul kerkiva vererõhu kohinas isegi meelde ei tulnud, aga kokkuvõttes ma ütleks, et meil on noortele “oma koduni jõudmiseks” täpselt piisaval määral abi. Kinnisvara omamine pole inimõigus, vaid suures osas vastutus ning kohustus, mida ei saa liiga kergekäeliselt välja jagada. 

Kuidas teile tundub? Kas praegused nõuded on karmid, parajad või võiks olla veelgi karmimad? 

Miks peaks keegi üldse pensionit ootama?

Kuulsin kunagi ühte veidi üle 30-aastast inimest ohkimas, kuidas ta üldse ei jõua enam tööelu ära händlida ning vähemalt on “pool teed pensionini käidud”. Esiteks – 30-aastane kõrgharitu on ülikooli järel alles heal juhul kuni kümme aastat üldse tööd teinud, ehk poolel teel ta veel kindlasti pole. Teiseks – mida kuradit? 😀 Miks üldse peaks mõni tervemõistuslik noor inimene tänapäeval pensioni ootama, kui ta end selleks just külluslikult kindlustanud ei ole? Enamasti ju ei ole.

Erinevate küsitluste ning statistika järgi tahaks enamik Eesti inimesi I ja II samba pealt pensionit saada umbes 80% senisest palgast. Samas nad möönavad, et ilmselt jääb see pigem 50% kanti. Reaalsuses on hetkel lootust saada heal juhul 40% senisest sissetulekust, sh mõnedel andmetel naistel veelgi vähem – 35%, mis sissetulekute erinevusi arvestades on ikka eriti nutune. 2018. aasta I kvartalis oli keskmine vanaduspension 417,4 eurot. Sammaste tootlust, demograafilist olukorda (khm, khm, siinkirjutajakski on ju lastetu ühiskonnakahjulik element) ja muud meelelahutust arvestades ma isiklikult mingi riigipajuki peale üleüldse ei panustakski.

Isegi kui pension hädapärased elamiskulud ära katab, on lihtsalt sihitult täiesti vaba olla ju kohutavalt igav. Või pole? Jajah, ainult igavatel inimestel on igav, aga millegipärast ma kujutan ette, et aastakümneid kõikvõimalikud tasuta või minimaalse eelarvega hobid põnevust ikka ei paku. Samuti pole pealekasvav põlvkond enam sugugi nii nokitsemishimuline ning tööharjumusega, kui praegused pensionärid. Kui kevadest sügiseni kodus aiamaad harida või lilleaeda hoolitseda ning metsas korilaseks käia, võib ilmselt aega puudugi jääda. Kui aga lakoonilisel murulapil toimetab robot, siis lõputult toas midagi scrollida ikka ei viitsi, aga igal pool mujal käimine nõuab suuremal või vähemal määral raha.

Mul on täna viimane puhkusepäev ja viljelesin terve ennelõuna klassikalist pensionärielustiili – sõin rahus hommikust, käisin Maximas odavat arbuusi ning vetsupaberit jahtimas, jõin mitu tassi kohvi, vaatasin aknast välja ning… oleks juba hea meelega vannituppa veene nüsima läinud. Okei-okei, utreerin hetkel täiega, lisaks on mul ju internett (jumal tänatud), aga mõtlema pani see küll, kuidas vanaduspäevad välja võivad näha. Realistlikku elamust süvendab veel see, et elukaaslane on ära – hetkel küll tööl, aga pensionipõlves rahvastikutendentse arvestades ilmselt surnud. 😀 Lisaks ei saa ma trenni teha, sest olen ennast puhkusenädalal juba liigagi ära treeninud ning pean täna puhkama – pensionipõlves võib reaalsus olla see, et sa lihtsalt ei saagi enam nii (palju) liikuda, kui tahaks.

Füüsiline ning vaimne allakäik on ka üks osa vanaduspõlvest, millele keegi ilmselt mõelda ei taha. Küsitluste järgi plaanivad paljud eestlased pensionieas toetuda töölkäimisele, aga selleks on vaja töövõime ka kõrge eani säilitada. Heade geenide ning eluviiside juures võib sellele isegi panustada, ent vaadates eestlaste eesrindlust alkoholitarbimise, ülekaalu ja muude vahvate näitajate osas, ei tundu suurem osa rahvast end ka selles osas taktikaliselt kindlustavat. Samuti on hädasid, mille vastu me end keegi kindlustada ei saa.

Võtsin hiljuti auto peale ühe 60ndates triksis-traksis sirgeselgse härra, kes veidi ohtlikus kohas tee ääres hääletas – liiklus oli seal väga kiire ning head peatumiskohta tegelikult polnud (minu professionaalsele hääletamiskogemusele tuginev hinnang muidugi). Jutu sees selguski, et ta oli seal juba päris kaua oodanud ning soovis minna oma maakoju. Pärast mõnda aega edasi sõitmist taipasin ehmatusega, et mees tegelikult ei tea, kuhu ta läheb ning hakkas tunduma kahtlane, kas mingi maakodu üldse eksisteeribki. Keerasin seepeale lähimasse asulasse ning olin sunnitud härrale politsei appi paluma.

Sealjuures oli eriti kainestav see, et tema olekus ja välimuses miski ohusignaali ei andnud – ta oli hoolitsetud, intelligentse ja viisaka olemisega ning nagu öeldud, suhteliselt noor. Eeldame ikka, et “sellised asjad” juhtuvad “nende teistega seal kuskil”, mitte inimestega, kes me ise vabalt mõnekümne aasta pärast olla võiks. Isegi mu igati aktiivne ema on juba 60ndates ning mul endalgi sinna vaevu 30 aastat aega. Ka uuringud näitavad, et eestlaste tervena elatud aastate hulk ei pea sammu eluea ning pensioniea tõusuga, ehk kui midagi drastiliselt ei muutu, seisab enamik meist silmitsi üsna trööstitu vanaduspõlvega. 

Kokkuvõttes tasub sellele mõelda pigem varem kui hiljem, sest ehkki väljavaated võivad olla üsna ebameeldivad, on veelgi ebameeldivam ühel hetkel avastada, et selles osas enam midagi parandada ei anna. 


P.S. Kui hommikul ei saanud ma oma sihitu puhkamisega vedama, ei saanud ma pealelõunaks sellega enam pidama, aga tegelikult tilgutasid kõik ettevõtmised päev otsa kukrust raha välja. Näiteks tegin omale ära Financial Times’i 1-eurose proovitellimuse, sest sealsete tasuta artiklite limiit sai selleks kuuks täis. Seejärel leidsin FT 2018. aasta parimate äriraamatute hulgast ühe huvipakkuva teose ning pidin selle kohe omale hankima. Jah, raamatuid saab ju ka raamatukogust, aga pigem on seal valik väike või väga pika hilinemisega. Hiljem läksin koera ja lugeriga (mis ka maksab päris mitu raha) parki, aga a) sõitsin sinna autoga ning b) võtsin kohvitopsi ka näppu (#narkar). Seega isegi kodu ümbruses mõnusaks äraolemiseks kulub pea märkamatult päris palju raha. 

5 nippi, kuidas poissmeeste/tüdrukuteõhtut korraldades ellu jääda

väärtused.png

Kui me otsustasime pulmapidu mitte teha, oli põhjuste hulgas see, et pulm on enamasti ka külaliste jaoks üsna kulukas ettevõtmine – austusest nende aja-, raha- ja närvikulu vastu võiks neile siis vähemalt midagi tõeliselt head korraldada. Oma korraldamisentusiasmi realistlikult hinnates saime aru, et sellise ürituse organiseerimist ei naudiks me jälle ise piisavalt (loe: läheks poole peal nuttes perekonnabüroosse ja ei tähistaks seda sündmust üldse kuidagi).

Pulmas osalemise kuludele lisandub lähemate külaliste jaoks sageli ka poissmeeste/tüdrukuteõhtu korraldamine, mille hind võib olenevalt luksuslikkusest küündida sadadesse eurodesse osaleja kohta – või ilmselt ringkonnast olenevalt lage polegi, aga räägime ikka lihtsurelikest, eksole.

Ka mujal maailmas rallivad vallalisteõhtu kulud koos pulmakuludega üha uutesse kõrgustesse, mis panevad murelikke osalejaid küsima, kui suur on ikka keskmine või mõistlik ürituse hind või kuidas seda endale eelarvesse mahutada. Kui ühele hooajale satub neid üritusi veel mitu, võib juhtuda, et oma puhkuseplaanideks raha üle ei jäägi.

Olen isegi korraldanud, osalenud või kõrvalt näinud omajagu vallaliseõhtuid, mis on välja kukkunud päris erineva formaadi ning kulukuse astmega. Järgnevalt viis soovitust, kuidas tüdrukuteõhtu/poissmeesteõhtu niimoodi üle elada, et pärast rahakotist ning närvidest ka midagi alles on. 

1. Pidage meeles ürituse eesmärki

Hoidke fookuses ürituse eesmärk. Tegemist on ikkagi päevaga/õhtuga päevakangelase jaoks, mitte lihtsalt poolvõõraste inimeste ühishäng. See aitab lõpuks otsust langetada nii toimumisaja, korralduse, tegevuste kui kõige muu osas, kus muidu võikski jääda arutlema, milline variant kõigile osalejatele ühiselt ikka kõige paremini sobib (vihje: ideaalselt ei sobi kunagi ükski).

2. Pange paika eelarve

Eelarve on selle kohta isegi veidi halb sõna, sest õigem oleks öelda orienteeruvate kulude kogusumma. Nagu juba öeldud, võib inimestel olla mitu sellist üritust suve/aasta jooksul, pulmas osalemine tähendab omakorda kulusid ning üritus võiks olla kõigile jõukohane, et kõik päevakangelasele (vt. eelnevat punkti) olulised inimesed ikka osaleda saaks ja end hästi ka tunneks. Sealjuures tasub väljas söömise-joomise puhul jätta osalejatele võimalus ise enda eest maksta – siis saab igaüks valida, kas tellib neli kokteili või kallima prae või pole tal kõht tegelikult selleks hetkeks isegi tühi.

3. Raha pole ainus ressurss

Väiksem eelarve ei pane tingimata suuri piire ürituse formaadile, kui osalejatel on ideid, aega ning tahtmist neid teostada. Samuti võiks kaardistada ja maksimaalselt kasutada osalejate oskusi, teadmisi ning ka olemasolevaid vahendeid. Näiteks võib nii lahendada toimumiskoha, foto/video jmt küsimused, meisterdada kaunistusi, koostada aeganõudvaid, aga rahaliselt üliodavaid tegevusi (viktoriinid jmt), mis lõpuks võivad hoopis ürituse meeldejäävaimaks osaks kujuneda. Kas tellida fotograaf, pildistada ise või soetada üldse polaroidid või vanakooli ühekordse kaamera? Kas süüa väljas, tellida toidukoolitus või pakkida piknikukorv?

Kui aga aega, viitsimist ja inspiratsiooni pole ning kõigi ideede suunas rahapakkide loopimine on ainus tegutsemisplaan, kasvavad kulud kiiresti kosmiliseks või tuleb piirduda selle võrra napima tegevusplaaniga.

4. Demokraatia ei tööta

Olenevalt potentsiaalsete osalejate arvust ja entusiasmist ei tasu algusest peale liiga palju demokraatiat viljeleda, sest lõpuks võite pool aastat ka kõikvõimalike kaasamistegevuste peale ära raisata ning mitte kuskile välja jõuda. Pole midagi tüütumat, kui koostada järjekordne Doodle, millele esiteks pooled inimesed ei vasta ning pärast selgub, et osad vastajad tegelikult ühestki variandist hoolimata kohale ei tuleks.

Selle asemel võiks entusiastliku tuumikuga plaani laias laastus kokku panna (kokkulepitud eelarve piires) ning hiljem laiemas ringis ülesanded jagada ja peenhäälestust teha. Veits kehvem lugu on muidugi see, kui jääda ise taolise diktatuuri ohvriks, ehk näiteks avastada, et mingi jaburalt kallis plaan on väikses ringis juba paika pandud. Sel juhul on alati variant öelda, et kuupäev ikka ei sobi või – introverdist eestlase õudusahhetus – ennast eelarve osas kehtestada.

5. Ärge laskude klišeedesse

See on küll puhtalt minu isiklik arvamus, aga mulle tundub, et just tüdrukuteõhtud kipuvad kinni jääma mingitesse kummalistesse stampidesse, mis on sageli nõmedad, piinlikud või lausa labased. Samuti ma ei näe, et poissmeesteõhtute jaoks üldse sellist nänni toodetaks, nagu tüdrukuteõhtu jaoks netis müügil on (ma nüüd lõbustan ennast kujutlustega, milline see kraam täpsemalt oleks :D). Enamik sellest risust tiirleb muidugi ainult ühe teema ümber, nagu oleks see abiellumise peamine mõte ning meil oleks tegemist mingi korraldatud abieludega agraarühiskonnaga.

Reaalsuses on enamik abiellujaid enne juba pikalt suhtes olnud, äkki ühine kodu ning lapsedki olemas ja vallaliseks ei pea nad end tegelikult ammu. Selles mõttes tasub endalt tõsiselt küsida, kas riistakujuliste õhupallide ning odava hiina polüesterloori lehvides linna vahel kondoomide müümine (nüüd ma tõesti tahaks ühte vastava atribuutikaga poissmeesteõhtut näha, palun) ikka on ürituse parim teostus.

Siia kategooriasse võib veel lisada üleüldiselt soostereotüüpse tegevuste valiku (no et meestel on seiklus ja püssirohi ja naistel maniküür ning roosad kokteilid), liigse keskendumise ürituse välisele küljele (et oleks ikka instagrammable) või lihtsalt lähtumise sellest, mida kõik teised teevad.


Kogu eelneva jutu võib ilmselt lühidalt kokku võtta sellega, et mõelge ürituse eesmärk enda jaoks tõesti läbi, lähtuge kangelase huvidest ja lähenege loovalt. Samuti ei tasu päeva “tegevustega” üle kuhjata, vaid jätta õhku kulgemiseks ning suhtlemiseks. Kõige olulisem on ju ühine kvaliteetaeg ja koosveedetud vallalisepõlve ärasaatmine (koos korraliku meenutamisega). 

Kui palju te üldse poissmeeste/tüdrukuteõhtutel osalenud olete? Kas see on olnud tore kogemus või pigem paras peavalu? Kui palju need üritused tavaliselt kokku maksma on läinud? 

LUGEMISVARA: The Power of Habit

Sain alles üsna hiljuti omale auto ning juhiloa (see kõlab muidugi, nagu ma oleks need samas kohast ostnud) ja hakkasin regulaarselt mööda Eestit ringi kärutama. Kui esimestel pikematel sõitudel olin täiega “kohal”, mõtlesin kõike läbi ja juhtimine oli minu jaoks paras vaimne pingutus, võin nüüd paar aastat hiljem avastada, et olen paaritunnise otsa vanemate juurde sõitnud peaaegu automaatselt. Samas polekski mõeldav, et me lõputult kõiki üsna igapäevaseid tegevusi täieliku vaimse pingutusega teeks – selle jaoks tekivadki harjumused, et korduvad tegevused enam pingutus ei oleks.

12609433

Harjumuste tekkimisest, muutmisest ja loomisest räägib ka Charles Duhiggi raamat “The Power of Habit: Why We Do What We Do in Life and Business“. Ütlen kohe ära, et midagi rabavalt uut ma sealt jälle teada ei saanud, sest harjumuste loomisest ning väikestest sammudest räägitakse ühel või teisel moel näiteks finantshügieeni kasvatamise kontekstis päris palju. Harjumuste jõudu rakendada ning oma harjumusi muuta aitab ennekõike arusaamine, kuidas harjumus töötab ning mida konkreetne halb või hea harjumus endast tegelikult kujutab.

Harjumused on praktilised

Harjumused on aju viis energiat säästa ning tegelikult üritab aju igast korduvast tegevusest harjumust teha, sest see vabastab ressurssi ebarutiinsete tegevuste jaoks. Efektiivsem aju juba evolutsiooniliset oluline, sest nõuab vähem ruumi, vähem energiat ja teeb kasvõi pea väiksemaks, et lihtsam oleks püsti kõndida või lastel sündida.

Harjumused on võimsad, aga tundlikud. Need võivad võrsuda väljaspool meie teadvust või saab neid teadlikult kujundada. Need tekivad sageli ilma meie loata, aga neid saab voolida võtmeelementide häälestades. Need kujundavad meie elu palju rohkem, kui me ise arugi saame – need on nii tugevad, et panevad meie ajusid nende külge klammerduma iga hinnaga, isegi kainet mõistust eirates.

Harjumuste ring ning muutmine

Harjumus on valik, mida me oleme ühel hetkel teadlikult korduvalt teinud, kuni see mõtlematult korduma hakkas. Need koosnevad kolmeastmelisest ringist (the habit loop) – märguanne, harjumuspärane reaktsioon ning preemia. Harjumuste muutmisel on oluline välja vahetada reaktsioon, aga jätta märguanne ning preemia samaks.

Näiteks kui sul tekib just kella kolme paiku pealelõunal kohviisu, võib see tähendada nii seda, et sul on vaja energiaboosti, tegelikult tahad ennast veidi liigutada või hoopis kohvimasina ümber sotsialiseeruda. Neid erinevaid faktoreid ükshaaval testides – nt kell kolm kohvitassi kiire jalutuskäiguga asendades – saab jälile, millist preemiat sa tegelikult ihaled ning vastavalt märguandele järgnevat käitumist soovitud suunas muuta.

Seotud kujutis

Kui oled oma harjumuse ringi ära diagnoosinud, on võimalik seda muutma hakata. Saad selle asemele planeerida parema harjumusringi, valida märguandele soovitud käitumise, mis toob harjumuspärase preemia. Mõnes mõttes on harjumus valem, mida aju automaatselt järgib – märguanne, käitumine, preemia. Selle valemi ümberprogrammeerimiseks peame neid ammuseid valikuid üle valima. Selleks on parim viis märguannete jaoks teistsugune käitumine ette planeerida.

Tahtejõu kasvatamine

Tahtejõud pole lihtsalt omadus, vaid see on n-ö muskel, mida tuleb treenida ja mida on võimalik üle väsitada. Kui tahtejõu muskel on mingist tegevusest juba väsinud, murdub see täiendava koormuse all hoopis kiiremini. Näiteks kui kogu su vaimujõud on suunatud uuest dieedist kinnipidamisele, ei jätku sul tegelikult muude eluvaldkondadega (töö, kool, suhted) tegelemiseks enam nii palju vaimujõudu ja sa annad varem alla.

Kusjuures siin ma hakkasin mõtlema sellele, kuidas erinevate uuringute järgi veedab keskmine naine oma elust 17 aastat dieedil ning proovib elu jooksul järgi 130 erinevat neist. Milline meeletu vaimujõud selle peale tegelikult kulub ja mille nimel? Kui me teadvustame tahtejõudu piiratud ressursina, tuleb õppida sellega ka väga säästlikult ringi käima ja suunama seda sinna, mis on tõeliselt oluline. 

Parim moodus tahtejõu kasvatamiseks, on tegevus harjumuspäraseks muuta. Vahepeal tundub, et suure enesekontrolliga inimesed ei peagi vaeva nägema, aga nad on mingid valikud või käitumise enda jaoks lihtsalt ära automatiseerinud. Nende tahtejõud töötab ilma sellele mõtlemata. Lisaboonusena kandub ühes eluvaldkonnas treenitud tahtejõud üle ka teistesse valdkondadesse (n-ö nakkab) – näiteks hakkab regulaarne treenimine iseenesest mõjutama toitumisharjumusi, pahede tarbimist või rahakäitumist – või vastupidi.

Saa oma harjumustest teadlikuks

Raamatu läbivaks mõtteks ongi harjumuste teadvustamine. Seda illustreerib mõistujutt kahest noorest kalast, kellele ujub vastu vanem kala ning lausub: “Hommikust, poisid! Kuidas vesi on?” Noored kalad ujuvad natuke edasi, kuni üks küsib teiselt: “Mis kuradi asi see vesi on?”

Lookese kontekstis on veeks justnimelt meie harjumused – sageli ebateadlikud valikud ja nähtamatud otsused, mis meid päevast päeva ümbritsevad, aga neid teadlikult otsides nähtavaks muutuvad. Vesi on harjumuse kirjeldamiseks parim metafoor:

“vesi uuristab endale kanali, mis muutub üha laiemaks ja sügavamaks; isegi kui vee vool katkeb, naaseb see uuesti voolama hakates ise uuristatud kanalisse.

Nüüd sa tead, kuidas seda kanalit suunata. Nüüd sa oskad ujuda.”

Igaüks on oma harjumuste sepp

Harjumused ei ole meie saatus – me saame neid valida, kui me teame, kuidas see käib. Iga harjumust saab muuta, kui me läbi analüüsime, kuidas need toimivad. Meie igapäevaelu mõjutavad sajad harjumused – need juhivad, mida me hommikul selga paneme, kuidas oma perega räägime või kas me läheme pärast tööd õllekasse või trenni. Igaühel neist on erinev päästik ja preemia. Mõned neist on lihtsad ja teised keerulised puntrad emotsionaalsetest päästikutest ning ajukeemia tasandi mõnutundest. Siiski iga harjumus – ükskõik kui keeruline – on tegelikult vormitav.

Harjumuse muutmiseks pead otsustama seda muuta. Muidugi pole teadlik märguannete ja preemiate analüüsimine ning alternatiivsete käitumiste leidmine lihtne, aga oluline on teada, et sul on kontroll ning seda ka kasutada. Kui olla juba oma halbadest ning potentsiaalselt teisigi kahjustavatest harjumustest teadlik, on su enda vastutus neid muuta.

Harjumused aitavad meil teha asju, mis esiteks on rasked, aga hiljem muutuvad üha kergemaks, kuni piisava harjutamisega toimuvad poolmehhaaniliselt, vaevu teadvustades. Inimesed arenevad sel hetkel, kui me valime, kes me tahame olla. Kui sa usud, et võid muutuda – kui sa teed sellest harjumuse – saab muutusest reaalsus. See on harjumuste tegelik vägi: arusaam, et meie harjumused on need, mis me ise valime.

Pildiotsingu the power of habit tulemus

Võta sammhaaval

Enamasti piisab mõnedest tugevatest võtmeharjumustest, et ülejäänud elu õigete eesmärkide suunas liikuma hakkaks. Head harjumused toovad kaasa n-ö “väiksed võidud”, mis peagi paisuvad suurteks muutusteks. Just väikestel võitudel on tohutu võim ning nende mõju on konkreetse saavutusega võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Raharahva keeli rääkides on põhimõtteliselt tegemist väikeste võitude liitintressiga, mis mingilt maalt lumepalli erilise hooga veeretama hakkab. Kui üks väike võit on juba saavutatud, paneb see veerema palli, mis omakorda soodustab järgmise väikese võidu saabumist.

Ehkki õige suund algab ühest väiksest võidust, ei toimi väikeste võitude mõju esmapilgul muidugi sirgjoonelise lineaarse suhtena, kus iga samm kohe loogiliselt eesmärgile lähemale jõuab. Hoopis levinum on olukord, kus väiksed võidud on laiali puistatud – justkui minieksperimendid, mis panevad senised piirid proovile ja toovad päevavalgele nii ressursid kui takistused, mida inimene enne teadvustadagi ei osanud. Suurte muutuste loomiseks tasub keskenduda väikestele eduelamustele ja kujundada neist vaimsed päästikud, mis tekitavad tunde, et suuremad saavutused on kättesaadavad. 


TL;DR

Põhimõtteliselt kogu meie elu on automatiseeritud valikud, ehk harjumused ja neid kõiki annab muuta. Meie enda asi on endale seda teadvustada ning selle eest vastutus võtta.

Kui teadlikult teie oma harjumuste kujundamisega tegelete? Millised on su parimad head rahaharjumused? Millised vajavad veel tööd?