Miks peaks keegi üldse pensionit ootama?

Kuulsin kunagi ühte veidi üle 30-aastast inimest ohkimas, kuidas ta üldse ei jõua enam tööelu ära händlida ning vähemalt on “pool teed pensionini käidud”. Esiteks – 30-aastane kõrgharitu on ülikooli järel alles heal juhul kuni kümme aastat üldse tööd teinud, ehk poolel teel ta veel kindlasti pole. Teiseks – mida kuradit? 😀 Miks üldse peaks mõni tervemõistuslik noor inimene tänapäeval pensioni ootama, kui ta end selleks just külluslikult kindlustanud ei ole? Enamasti ju ei ole.

Erinevate küsitluste ning statistika järgi tahaks enamik Eesti inimesi I ja II samba pealt pensionit saada umbes 80% senisest palgast. Samas nad möönavad, et ilmselt jääb see pigem 50% kanti. Reaalsuses on hetkel lootust saada heal juhul 40% senisest sissetulekust, sh mõnedel andmetel naistel veelgi vähem – 35%, mis sissetulekute erinevusi arvestades on ikka eriti nutune. 2018. aasta I kvartalis oli keskmine vanaduspension 417,4 eurot. Sammaste tootlust, demograafilist olukorda (khm, khm, siinkirjutajakski on ju lastetu ühiskonnakahjulik element) ja muud meelelahutust arvestades ma isiklikult mingi riigipajuki peale üleüldse ei panustakski.

Isegi kui pension hädapärased elamiskulud ära katab, on lihtsalt sihitult täiesti vaba olla ju kohutavalt igav. Või pole? Jajah, ainult igavatel inimestel on igav, aga millegipärast ma kujutan ette, et aastakümneid kõikvõimalikud tasuta või minimaalse eelarvega hobid põnevust ikka ei paku. Samuti pole pealekasvav põlvkond enam sugugi nii nokitsemishimuline ning tööharjumusega, kui praegused pensionärid. Kui kevadest sügiseni kodus aiamaad harida või lilleaeda hoolitseda ning metsas korilaseks käia, võib ilmselt aega puudugi jääda. Kui aga lakoonilisel murulapil toimetab robot, siis lõputult toas midagi scrollida ikka ei viitsi, aga igal pool mujal käimine nõuab suuremal või vähemal määral raha.

Mul on täna viimane puhkusepäev ja viljelesin terve ennelõuna klassikalist pensionärielustiili – sõin rahus hommikust, käisin Maximas odavat arbuusi ning vetsupaberit jahtimas, jõin mitu tassi kohvi, vaatasin aknast välja ning… oleks juba hea meelega vannituppa veene nüsima läinud. Okei-okei, utreerin hetkel täiega, lisaks on mul ju internett (jumal tänatud), aga mõtlema pani see küll, kuidas vanaduspäevad välja võivad näha. Realistlikku elamust süvendab veel see, et elukaaslane on ära – hetkel küll tööl, aga pensionipõlves rahvastikutendentse arvestades ilmselt surnud. 😀 Lisaks ei saa ma trenni teha, sest olen ennast puhkusenädalal juba liigagi ära treeninud ning pean täna puhkama – pensionipõlves võib reaalsus olla see, et sa lihtsalt ei saagi enam nii (palju) liikuda, kui tahaks.

Füüsiline ning vaimne allakäik on ka üks osa vanaduspõlvest, millele keegi ilmselt mõelda ei taha. Küsitluste järgi plaanivad paljud eestlased pensionieas toetuda töölkäimisele, aga selleks on vaja töövõime ka kõrge eani säilitada. Heade geenide ning eluviiside juures võib sellele isegi panustada, ent vaadates eestlaste eesrindlust alkoholitarbimise, ülekaalu ja muude vahvate näitajate osas, ei tundu suurem osa rahvast end ka selles osas taktikaliselt kindlustavat. Samuti on hädasid, mille vastu me end keegi kindlustada ei saa.

Võtsin hiljuti auto peale ühe 60ndates triksis-traksis sirgeselgse härra, kes veidi ohtlikus kohas tee ääres hääletas – liiklus oli seal väga kiire ning head peatumiskohta tegelikult polnud (minu professionaalsele hääletamiskogemusele tuginev hinnang muidugi). Jutu sees selguski, et ta oli seal juba päris kaua oodanud ning soovis minna oma maakoju. Pärast mõnda aega edasi sõitmist taipasin ehmatusega, et mees tegelikult ei tea, kuhu ta läheb ning hakkas tunduma kahtlane, kas mingi maakodu üldse eksisteeribki. Keerasin seepeale lähimasse asulasse ning olin sunnitud härrale politsei appi paluma.

Sealjuures oli eriti kainestav see, et tema olekus ja välimuses miski ohusignaali ei andnud – ta oli hoolitsetud, intelligentse ja viisaka olemisega ning nagu öeldud, suhteliselt noor. Eeldame ikka, et “sellised asjad” juhtuvad “nende teistega seal kuskil”, mitte inimestega, kes me ise vabalt mõnekümne aasta pärast olla võiks. Isegi mu igati aktiivne ema on juba 60ndates ning mul endalgi sinna vaevu 30 aastat aega. Ka uuringud näitavad, et eestlaste tervena elatud aastate hulk ei pea sammu eluea ning pensioniea tõusuga, ehk kui midagi drastiliselt ei muutu, seisab enamik meist silmitsi üsna trööstitu vanaduspõlvega. 

Kokkuvõttes tasub sellele mõelda pigem varem kui hiljem, sest ehkki väljavaated võivad olla üsna ebameeldivad, on veelgi ebameeldivam ühel hetkel avastada, et selles osas enam midagi parandada ei anna. 


P.S. Kui hommikul ei saanud ma oma sihitu puhkamisega vedama, ei saanud ma pealelõunaks sellega enam pidama, aga tegelikult tilgutasid kõik ettevõtmised päev otsa kukrust raha välja. Näiteks tegin omale ära Financial Times’i 1-eurose proovitellimuse, sest sealsete tasuta artiklite limiit sai selleks kuuks täis. Seejärel leidsin FT 2018. aasta parimate äriraamatute hulgast ühe huvipakkuva teose ning pidin selle kohe omale hankima. Jah, raamatuid saab ju ka raamatukogust, aga pigem on seal valik väike või väga pika hilinemisega. Hiljem läksin koera ja lugeriga (mis ka maksab päris mitu raha) parki, aga a) sõitsin sinna autoga ning b) võtsin kohvitopsi ka näppu (#narkar). Seega isegi kodu ümbruses mõnusaks äraolemiseks kulub pea märkamatult päris palju raha. 

7 thoughts on “Miks peaks keegi üldse pensionit ootama?

    1. “Brotopia” selle kohta, kuidas naised IT-sektorist kõrvale lükati ja kui ohtlik see meie digitaliseeruvas maailmas on. Mul 10% loetud ja väga põnev ning ladus lugemine on.

  1. Inimesed arvavad, et pension on mingi “ausalt väljateeenitud puhkus” mida riik rahastab. Tuleb lihtsalt kuidagi sinna välja venitada ja siis oledki Shangri-La-sse jõudnud. Tegelikult on tegemist toimetulekutoetusega, mis peaks tagama inimese ellujäämise ka töövõime langedes. Kui tahad pensionieas puhata ja nautida, siis peab natuke rohkem sinna panustama kui miinimum mida riik su palgast võtab. Need kes investeerimisega tegelevad on selle läbi hammustanud aga paljud veel mitte.

    Suurem osa inimesi ei ole kunagi üle nelja nädala aastas puhata saanud ja siis võibki arvata, et pension on nagu hästi pikk puhkus. Reisid välismaale või tripid Eestis ringi, puhkad aiamaal või loed raamatuid ehk siis teed kõike mida muidu ei saanud töö tõttu teha. Reaalsuses aga tüütab see väga kiiresti ära ja tekib vajadus ennast teostad või üldse kuidagi kasulik olla(Maslowi püramiid). Ja siis tegeletaksegi meeleheitlikult asendustegevustega nagu Hulludelt päevadelt pabertoodete hankimisega, et õhtul saaks vastu rinda lüüa ja endale öelda, et päev oli sisukas. Ja järgmine päev juba uus missioon. Alternatiiviks on muidugi suuremas koguses rahalisi vahendeid, mille abil leiab pikaks ajaks põnevat tegevust. Seda aga meie pensionäril kindlasti ei saa olema.

    Ise arvan, et elu “prime-time” on ikka see aeg, kui oled täis elujõudu ja tahtmist maailmas kõike kogeda ja nautida. Siis sa teenid kõige rohkem ja ka tervis ei saa veel piiravaks teguriks. Loomulikult kõigil ei ole antud samaväärseid võimalusi aga mis teha…

    1. Ma kahtlustan, et universaalne vanaduspension on üldse üks ajutine eksperiment, mis varsti asendubki vajaduspõhise töövõime(tus)toetusega, mis on mõeldud ainult surma suunas tiksumiseks (kui sinust enam tõesti muud tolku pole). Praegused arengud juba tunduvad sinna liikuvat ning äkki olekski ausam see ausalt nii ka välja öelda, et inimestel ei tekiks mingeid põhjendamatuid Shangri-La illusioone. 😀 Teine murettekitav tendents on muidugi see, et Eestis on päris tugev vanusepõhine diskrimineerimine ja pensioniiga peetakse endiselt kohustuseks, mitte õiguseks. See tähendab, et töövõimest hoolimata hakatakse inimesi juba varakult tööturult kõrvale puksima – samal ajal hädaldades, kuidas meil kõikvõimalikes sektorites tööjõupuudus on. Mõnes mõttes aitaks universaalse pensioniea kaotamine seda mõtteviisi muuta.

  2. Realistlikku elamust süvendab veel see, et elukaaslane on ära – hetkel küll tööl, aga pensionipõlves rahvastikutendentse arvestades ilmselt surnud. // Huumor 😀 😀

      1. Kui see ei oleks kurb, võiks see olla naljakaski.

        Meesõiguslane minus väidab, et läänemaailma pensionisüsteem on näide meeste ebavõrdsest kohtlemisest, sest meeste päralt on ohtlikumad ja tervist kahjustavamad tööd ehituses, kaevanduses ja tööstuses koos rohkemate tööõnnetustega ja üldisele füüsilisele koormusele (mis mõjutab pika aja jooksul tervist). Tulemusena on meeste eluiga oluliselt lühem, mistõttu enda töööaastatega “välja teenitud” pensionit paljud ei näegi, või siis näevad märksa lühemat aega kui naised.

        Naised on küll rohkem esindatud “pehmetel” ametialadel nagu õpetajad ja raamatukoguhoidjad. “Naiste erialad” on sageli madalalt tasustatud, kuid neid iseloomustab ka kõrge töötamise iga – suhteliselt tubastes tingimustes töö, mida hea teha iga ilmaga. Mõnda müüriladujat vaadates tuleb küll mõte, et tõenäoliselt 60-selt niimoodi 3-4 meetri kõrgusel kiviplokke ei tõsta.

Ütle sõna sekka