30 päeva väljakutse – kes lööb kampa?

Kellele ei meeldiks 30 päeva väljakutsed. Neid tehakse küll kükkide kui toiduvalikute kui säästmise kohta ning ehkki keegi ei looda, et tal 30 päeva kükitamise peale Kim Kardashiani tagumik kasvab (hoidkugi jumal selle eest), on see omamoodi põnev ja motiveeriv ikka.

Sattusin Budgets are $exy blogis 30 päeva väljakutsele panna enda jaoks ausalt kirja kõik elumõnudele tehtud kulutused. Tema puhul olid selleks peamiselt kohv, väljas söömine ning raamatud. Võin enda põhjal juba ennustada, et saan sinna samamoodi kanda hullu hunniku kohvi (eriti kuu lõpus meie Hispaania minitripil, aga seal on hea kohv vähemalt sigaodav) ning väljas maiustamisi. Ega ma oma kulutamisharjumuste osas just pimeduses elanud ka pole, aga täpselt kuu jooksul kirjapanekut pole samuti ammu harjutanud.

Raske on küll piiri tõmmata, mis sinna elumõnude alla täpselt läheb. Näiteks kui ma sõidan vahelduse mõttes autoga kaugemale jooksma, kas peaksin kütusekulu juba siia nimekirja kandma? Terve mõistuse huvides otsustasin enda puhul arvestada ainult emotsioonioste nagu möödaminnes haaratud kohvid ja “iccandkuinunnuä” tüüpi oste. Eks ma jooksvalt sisetunde järgi vaatan ning võtan tulemused kuu aja pärast uuesti kokku.

Mul on tänaseks juba linnuke kirjas ja päev on veel päris noor:

  1. päev – 2,20 sõitsime loodusesse ning võtsime Circle K kange cappuccino ka näppu afkoors
  2. päev – ?

Kes lööb kampa? 

12 thoughts on “30 päeva väljakutse – kes lööb kampa?

  1. Päris okei algatus, jõudu!
    Mina kahjuks aga kampa ei löö. Miks? Sest ma ajasin ka ennast kunagi sente jälgides lolliks. Sellepeale tulid stress, demotivatsioon, suitsiidsed mõtted jne. Nüüd teen nii, et suur poiss, oma asi, kuhu raha panen. Tean oma iganädalast summat (viimasel ajal 250 eur), mille võin lapikuks lüüa ja pole vahet, kas see läks ühe korraliku peoga ja ühe summana Kannu Kõrtsi või pool reisimise kontole ja pool uue tatrakoti alla vms. Nii on elu palju lihtsam ja ei pea ka midagi üles kirjutama.
    PS. Võin öelda, et enamus hiilib mul sellest 250 eurost tuusikute jaoks üles seatud kontole.

    1. Mul on vist ennekõike sportlik huvi teada saada, palju ma neid #becauseyoureworthit kulutusi ikka tegelikult teen (nt mitu korda tegelikult väljas kohvi joon). Üldine kulude mastaap on sisuliselt ka kuueelarvega püsivalt ees kogu aeg, aga äkki annaks sealt justnimelt tuusikute hulka midagi ümber korraldada. Kui selgub, et mul kuu lõikes kerge spaapakett lihtsalt kõrist alla läheb, paneks kaaluma küll, kumb see ikka tegelt mõnusam elumõnu on.

  2. 😀 Ma seadistasin panga rahapäeviku Circkle K oste kõik väljas söömiseks kategoriseerima (sest kütust ostab teise kaardiga) ja vahest kui ennast distsiplineerida vaja lähen vaatan ja nukrutsen milline latte-burksi-snäki-jms arve on.

    1. Õnneks või kahjuks LHVs seda funktsiooni veel pole. Täieliku Circle K kohviorjana olen ma nende lojaalsusprogrammis ka kõrvuni sees, ehk kui üks kohv juba päeva jooksul ostetud on, tuleb teine palju lihtsamalt otsa, sest “sedasi ma ju kasutan pealelõunast soodukat” (= lihtsureliku loogika järgi justkui hoiaks kokku 😀 ) ning üleüldse kui viis kohvi ostetud, saab kuuenda tasuta ju. 😀

      1. Kunagi tehti siuke lahe templikaardi eksperiment, et prooviti anda kundedele 10 templiga lojaalsuskaart. Toimis, aga ei teinud revolutsiooni. Siis anti 12 templiga kaart, millest 2 olid juba ette ära löödud. Sellele järgnes mingi rets kasv ja pidu ettevõtte finantsosakonnas jne. Kuigi mõlemal juhul pidi klient 10x midagi ostma ju, et tasuta präänik saada.
        Ehk siis need tarbijatele suunatud f*ch-hack’id on päris huvitavad lugeda, et kuidas inimesi päriselt ka rohkem kulutama panna.

          1. Why we buy ei ole lugenud. See näide võis olla mõnest Simon Sineki raamatust (?), mulle tundub… aga ei oska täpselt näppu peale panna, milline raamat neist. Head on nad kõik igaljuhul

  3. Ma oma igapäevaseid kulutusi jälgin igakuiselt. Kõige keerulisem on vist poeskäikude eristamisega, sest kassa juurest ostukorvi haaratud Snickersi arvestamiseks tuleks ostutšekid ükshaaval läbi töötada ja see tundub tüütu. Lihtsam on vist tunde järgi mingi % arvestada?

    “Elumõnu” vajab tõenäoliselt korralikumat defineerimist. Summaarselt ma usun, et mul läheb jooksule päris palju raha, sest selle aasta saldos on juba üks paar jooksutosse, kompressioonsäärised ja uus pulsikell. Lisaks kahe jooksuvõistluse osavõtutasud. Ma arvan, et ma ei suuda nii palju Snickersit süüa või kohvi juua, et seda summat ületada.

    1. Tossud ei käi elumõnu alla, tossud ja jooksuvarustus on täiesti hädavajalik kraam. Kõigil inimestel on õigust piiramatutele kulutustele jooksuvarustusele! Vabadus inimestele, jooksuvarustus ikke alt välja!

      Blogis ka kirjutasin, eelmine kuu läks 589 eurot tossudele ja muule jooksuga seonduvale. Investeerida ei saanudki. Jooksureise ma põhimõtteliselt keeldun kokku arvutamast. Ma ei jaksa elu sees nii palju kohvi ja pirukaid pugida, et oma jooksuhobile konkurentsi pakkuda.

      Samas on mõtlemapanev see, et viletsad ja liiga riskantsed finantsotsused on ligikaudu 13000 eurot kulutanud. Noh. Seega on kõige suurem kulu jätkuvalt investeerimine!

      1. Mina ka ei liigitaks tosse siia alla, hobid oleks nagu omaette kategooria. Aga “elumõnu” kategoorias tuleks arvesse võtta ka saadud mõnu hulka 🙂 Eesmärk: rohkem mõnu for buck!

Ütle sõna sekka