LEI-nimeline koiliblikas väikeinvestori portfelli kallal

LEI.png

Teadupärast peab käesoleva aasta algusest endale ettevõtte alt investeerimiseks esiteks registreerima LEI koodi, ehk rahvakeeli järjekordse euroliidu nuhtluse, mille ümber eelmise aasta lõpus ning selle alguses päris palju lokku löödi. Eriti negatiivne üllatus oli see kõigi jaoks, kes väikses mahus kõrvalsissetulekud ettevõtte alt maksueelselt kasvama lootsid panna, aga nüüd ähvardab kopsakas teenustasu selle mõttekuse lihtsalt ära nullida.

Mul endalgi seisis üks juriidiline keha riiulis juba mõnda aega, sest täiskohaga töö ning kooli kõrvalt polnud mul aega sellega lihtsalt tegeleda ja eelmises töökohaski olid kõrvaltegevuse nõuded keskmisest veidi rangemad. Vahepeal on võrrandisse aga lisandunud LEI koodi nõue ning minusuguse ühisrahastusskeptiku jaoks võimalused üsna ahtakesed – maksad või lased rahal seista. Nii jõukur ma ka veel pole, et seisva rahaga näiteks hobikorras kinnisvaraarendajaks hakata.

Isegi kui otsida soodsaim teenusepakkuja, jääb esmakordne kulu ikkagi vähemalt 70 euro kanti ning pikendamisel 50 juurde. Loota küll võib, et tulevikus hinnad veidi langevad, ent praegustesse arvutustesse on seda ennatlik sisse kirjutada. Milline võiks siis olla minimaalne mõistlik investeering, et koodi tasu tootlust ära ei sööks? 

Arvestades seda, et väärtpaberiostu, -müügi ja vahel ka hoidmisega kaasnevad samuti teenustasud, ei tahaks LEI koodi osakaalu aastas üle 1% kindlasti lasta. Esimesel aastal tähendab see siis vähemalt 7000 euro eest investeeringuid ning pikendamise korral järgnevatel aastatel ca 5000 eurot.

Mida aga teha, kui investeeritavad summad selleni ei küüni? Juhul kui plaanis on teha vaid pikaajalisi osta-ja-hoia tüüpi investeeringuid ning osta pigem harvem, võib kasulik olla koodi taotlemist hajutada. Väiksemate summadega toimetades tasub niikuinii ka ostude jaoks suuremad summad koguda, et ostu-müügiga kaasnevaid tasusid optimeerida.

Klassikaline “kui sa investeerid 3000 eurot aastas 30 aastat ja tootlus on 5, 6 või 7 protsenti aastas” tüüpi graafik: 

Capture.PNG
Kontrast polegi nii silmatorkav, aga madalama ja kõrgema tulemuse vahe on umbes 100k ja 50%

Kui näiteks plaanidagi ostusid sooritada aastase intervalliga, saaks koodide taotlemist hajutada kasvõi nii:

  1. aasta kogud kapitali 
  2. aasta alguses taotled koodi, investeerid kogutud kapitali ära, kogud aasta aega veel ning investeerid selle aasta lõpus ära
  3. aasta kogud kapitali 
  4. aasta alguses taotled koodi, investeerid kogutud kapitali ära, kogud aasta aega veel ning investeerid selle aasta lõpus ära
  5. korda ad nauseam 

Selle süsteemiga tuleks praeguses hinnakirjas koodi aastaseks kuluks ca 35 eurot aastas, ehk 3000-4000-eurose aastase investeeringu puhul juba täitsa mõistlik teenustasude osakaal. Samuti on rahus aega oodata, kas ja millal see kood lõpuks odavamaks ära läheb. Muidugi eeldab see tõesti seda, et vahepeal müügivajadust ei teki (ehkki vajadusel saab ju iga hetk koodi taotleda ja väikse viivitusega orderid turuletile lükata).

Kokkuvõttes tekitab kogu see arvutus ikka vaikse kripelduse, kas kiigata alternatiivsete investeerimisvõimaluste poole (hetkel, kus kõik teised kurdavad, et seal täbaraks kisub muidugi 😀 ). Teisalt motiveerib see LEI-nimeline koiliblikas mind ettevõtte alt tegutsemine süvendatult käsile võtma ja sealsed sissetulekud sellise piirini kasvatama, kus koiliblika nakitsemine enam märgatavat auku ei jäta.

Kui paljud teist praegu ettevõtte alt investeerivad ja kuidas teie oma LEI süsteemi paika olete loksutanud? 

3 thoughts on “LEI-nimeline koiliblikas väikeinvestori portfelli kallal

  1. Kui rääkida mis on mõistlik portfelli suurus, et LEI tootlust ära ei sööks, siis soovitaks tootlusest protsenti arvutada aga mitte kogu portfellist. Annab vähe teise pildi ette.

    Kui siin kirjeldasid, et LEI kood ei tohiks üle protsendi minna ja üldine arusaam ka tehingu tasude suurusest on, et ka see ei tohiks üle 1% minna. Siis kokku on juba 2%, mis ei tundu väga suur number. Aga kui panna see aktsiate pikaajalise keskmise tootluse konteksti (mis on 8%-10%), siis maksad LEI ja teenustasudeks 20%-25% kogutootlusest. Ja see jätab juba natuke teise tunde kui algselt arvestatud 2%.

    Aga lõppkokkuvõttes tuleb ikkagi võrrelda erinevaid alternatiivseid riskiga korrigeeritud lõpptootluseid(riskiga korrigeeritud kogutootlus miinus kulud miinus maksud jne). Teenustasude ja muude kulude osakaal iseenesest ei olegi ju oluline. Kui lõpptootlus ületab alternatiivseid lõpptootluseid, siis võiks LEI tasu kasvõi 10% või 20% olla.

    Muidugi erinevate portfelli suurusete juures on mõjud lõpptootlusele erinevad ja läbi võrreldava tootluse saadki selle maagilise numbri kätte, kust maalt siis on mõistlik aktsiatesse investeerima hakata ja sellega kaasnevad kulud ei vähenda kogu portfelli tootlust.

  2. Mul sissetulekutest suur osa ettevõtte kaudu ning olen sama lõhkise küna ees. Seni on ettevõtte alt investeeringud läinud ühisrahastusse, aga lõpmatuseni seda osa ei paisuta ning järjest enam liiguvad sissetulekud just pigem ettevõtte alla. Eks ma seetõttu kardan ka seda hetke ükskord, kui tuleb mingid otsused vastu võtta. Loodan, et selleks ajaks on kas hinnad muutunud või midagi muud muutunud.

  3. Nii väikeste summadega toimetades ei ole ettevõttel mõtet. Eraisik saab deklareerida investeerimiskonto, mis lükkab tulumaksukohustused edasi kuni soovid oma investeeringud päriselt rahaks teha ja seda kasutama hakata (umbes nagu ettevõtte puhul toimub maksustamine siis kui raha dividendidena välja maksad).

    Investeerimiskonto puhul ei ole vaja ka tegeleda igasugu juraga nagu aastaaruanded ja LEI kood.

Ütle sõna sekka