LUGEMISVARA: Brotopia: Breaking Up the Boys’ Club of Silicon Valley

raamatupäis (2)

Püstitasin endale aasta alguses Goodreadsis eesmärgi lugeda aastaga 20 raamatut, millest jäin maha juba paari esimese kuuga, kui koolilained veel hoogsalt üle pea käisid. Lohutasin ennast ettekujutusega, kuidas mul pärast lõpueksameid meeeeeletult vaba aega tekib ning jõuan kõik pooleli- ja ootelolevad teosed lõpuks läbi närida (hahahahaa, new job, who dis). Igal suvalisel hetkel on mul pooleli umbes 5-10 erinevat raamatut, millest mõned, tõsi küll, käsil juba aastaid ning ilmselt peaks neid jätkates alustama uuesti algusest (hellõu, “Argumentative Indian”, mis läks käsiloleva lugemisvara riiulisse 2016. aasta valentinipäeval näiteks). 

img_20180922_1308362001953528.jpg
Pidu meie tänavas

20 raamatut iseenesest ei kõlagi kuigi muljetavaldavalt, aga eks see oleneb ka žanrist, mida üldse lugeda. Mingeid kiireid ja/või õhukesi pehmekaanelisi ilukirjandusüllitisi jõuab läbi vuristada ühe õhtuga, samas kui “Thinking, Fast and Slow” on vähemalt minu tutvusringkonnas ka kõige võimekamatel võtnud terve igaviku. Praeguseks on minu aasta skoor 10 raamatut ja sedagi vaid tänu ühele haigena läbiloetud Minu-sarja raamatule ning antropoloogilisest huvist laenutatud isaseks olemise käsiraamatule. Vallutamist ootab aga lisaks lugeri igikeltsale ka terve erialane raamatukogu uuel töökohal, seega õhtutesse tegevust jagub. 

Viimase nädalavahetusega sain paralleelselt joone alla tõmmatud suisa mitmele lugemisvarale, mis riburadapidi ka siin kajastust leiavad. Neist esimese leidsin Financial Times’i 2018. aasta parimate äriraamatute nimistust ja ehkki see pole raharaamat, on tegemist ühteaegu asjaliku ning kergestiloetava teosega, mida tasub kasvõi meelelahutuslik-hariduslikus võtmes läbi lugeda – “Brotopia: Breaking Up the Boys’ Club of Silicon Valley“. 

Nagu pealkirigi (ja kaanepilt) viitab, on raamatu fookus tehnoloogiasektori meestekesksusel ning üritab selgitada, mis on selle ajalugu, tänapäev ja tulevikuohud. Väga pikalt räägitakse muuhulgas Silicon Valley matšokultuurist, kus ärilõunaid peetakse stripiklubides ning sotsialiseerutakse sekspidudel. Seal hakkab jälle mängima vana hea kui-mees-on-täkk-on-naine-l*ts stereotüüp, kus naistel lihtsalt pole võimalik võita: kui nad taolistel üritustel ei osale, jäävad nad tehingutest kõrvale, kui osalevad, arvatakse neist halvasti.

Brotopia: Breaking Up the Boys' Club of Silicon ValleyEhkki tegemist on raamatu kõige “müüvama” osaga, olid minu jaoks põnevaim ülevaade tehnoloogasektori kujunemisest ja igapäevast üleüldiselt. Läbi naiste loo kirjeldamise saab lugeja ka näiteks ladusa üldpildi erinevate tehnoloogiahiidude sünnilugudest, äritaktikatest, töökultuurist jne. 

Näiteks Susan Wojcicki lugu, kelle garaažis sündis Google ja kelle otsimootori turunduspotentsiaali puudutavad ideed kindlasti aitasid kaasa selle peadpööritavale edule. Praeguseks on ta YouTube’i CEO ning kolme lapse ema ja ütleb, et just perekohustustega toimetulek on temast parema juhi teinud. Tööl on ta väga-väga keskendunud ning prioritiseerib halastamatult. Ta ei saa enda ega ettevõtte aega raisata problemaatilistele projektidele, mistõttu lükkab ta kõrvale kõik, mis aeglaselt kasvab. “Need ei jõua kuhugi. Ma keskendun suurtele ideedele ja me teeme need kohe ära.”

Vast kõige põnevam on põhjalik selgitus, kuidas IT-sektor nii meestekeskseks kujunes – selle taga pole mingid soolised eelsoodumused, vaid lihtsalt loll juhus, mis nüüd tekkinud stereotüüpe aastakümneid taastoodab. 

Kus kõik pekki läks

Nimelt oli esimeste arvutite programmeerimine ja nendega töötamine naiste pärusmaa ja seda reklaamiti suisa toonases Cosmopolitanis põneva uue karjäärivaldkonnana (kes pole veel näinud, soovitan sellel teemal “Hidden Figures’it” vaadata näiteks). Samas nagu paljude “naistetöödega” ikka – kui see hakkas hinda minema, imbusid karjääripõllule ka mehed. Murranguliseks sooliseks pöördeks sai IT-sektori tööjõu vallas 60ndate keskpaigas koostatud programmeerijate värbamise profiil, millele eelnenud uurimistöös uuriti 1378t programmeerijat, kellest vaid 186 olid naised. 

Selle meestekeskse valimi põhjal järeldasid uurimust läbi viinud austet (mees)psühholoogid, et valdkonnas ennustavad edu a) soov lahendada erinevaid (matemaatilistest mehaanilisteni) probleemülesandeid ja b) programmeerijatele ei meeldi inimesed, s.o on nad on rohkem huvitatud asjadest kui inimestest. Tagantjärele puuduvad igasugused tõendid, et antisotsiaalsus on kuidagi korrelatsioonis arvuti- või matemaatikaoskustega, ent kehvad sotsiaalsed oskusted on selgelt korrelatsioonis… meesnohikutega. 😀

See vildakatel alustel koostatud värbamistööriist läks kiirelt kasvavas sektoris laialdaselt kasutusele ja elab oma elu tänaseni. Antisotsiaalsete joonte otsimine värbamisel tõi kaasa nohiku-hegemoonia ning levis kõikjale alates koolidest ja konverentsidest ning lõpetades töökohtade ja ülemustega. Kui teatud tüpaažiga nohikud saavutasid kriitilise massi, muutus see üldlevinud narratiiviks, mida popkultuur (filmid, sarjad jne) omakorda taastootma hakkas. See tähendab, et ühest (ebaõnnestunud) värbamisuuringust tekkinud stereotüüp on muutunud isetäituvaks ennustuseks.

Tänaseks on see stereotüüp läbi mitme põlvkonna nii sügavalt juurdunud, et keegi isegi ei kahtle selle paikapidavuses. Arvutitest ei saanud poiste teemat seetõttu, et poistel oleks mingid loomupärased soodumused, mida tüdrukutel pole. Suur gümnaasiumiõpilastega tehtud uuring näitas, et noortel naistel on vajalikud oskused poistega samal tasemel, aga neil on nende oskuste rakendamiseks vähem enesekindlust. Uurijate järelduste kohaselt on peamine erinevus poiste ja tüdrukute arvutikasutuses seotud justnimelt stereotüüpide ja internaliseeritud soorollidega. Selle põhjal saavad aga soolise eelsoodumuse kuulutajad indu juurde ning vastav käitumine kodudes, koolides jne kinnistab tüdrukute usku, et arvutid pole “nende teema”.

Muuhulgas on see terved põlvkonnad naisi kõrvale tõrjunud ka inimkonna ajaloo suurimast rikkuse loomise sektorist. Neil on seal raskem töötada, ise äri alustada, investoritelt rahastust saada jne, jne.


Kui keegi tahab kiiret lühiülevaadet selgelt tõestatud soolistest eelarvamustest IT-sektoris, on hea alustamismaterjal erinevaid uuringuid koondav artikkel Mediumis, kus toodi välja valik alateadlikest soolistest eelarvamustest:

  • Identsete äriideede väljapakkumise (pitch’i) puhul eelistasid investorid meeskandidaati – vastav suhe 68% ja 32%. Meeste esitused olid naishäälega esitatud pakkumistest investorite hinnangul veenvamad, loogilisemad ning faktipõhisemad.
  • Olulise teadusasutuse juhtiva koha töökonkursile esitatud fiktiivsetele avaldustele pandi juhuslikult meeste ja naiste nimed. Meesnimega “kandidaadid” olid komisjoni hinnangul kõvasti kompetentsemad ning värvatavad (hireable), samuti pakuti neile võrdväärsete fiktiivsete naiskandidaatidega võrreldes kõrgemat palka ja rohkem mentorlust.
  • Mehed ja naised kauplesid identse käsikirja alusel uue töökoha tingimusi. Kõrgemat palka küsinud naisi peeti vähem kenadeks inimesteks ning arvati, et nendega on keerulisem töötada. Mehi kauplemise tõttu halvemas valguses ei nähtud.
  • Psühholoogia õppetoolile saadeti juhuslikult mehe- või naisenimega märgitud kandideerimisavaldused. Nii mees- kui naisvärbajad eelistasid identsete avalduste puhul selgelt meeskandidaati.
  • 248 eduka tehnoloogiasektori töötaja arenguvestluste ankeete uurides selgus, et isikuomaduste kriitikat tehti 85% naistele ja ainult 2% meestele. On naeruväärne eeldada, et 85%-l naistel on isiksuseprobleemid ja meestel on need vaid 2%-l.

Sotsiaalseid oskusi on IT-s vägagi vaja

2017. aastal lahvatas Google’is skandaal, kui üks nende programmeerija kirjutas memo, milles ütles, et naised ongi kehvemad programmeerijad, sest keskenduvad rohkem inimestele, mitte asjadele, on sotsiaalsemad, loomingulisemad jne, mis kokkuvõttes teeb neist halvemad programeerijad. Põhimõtteliselt kordas ta seda sama vildakat stereotüüpi, mida võib pidada ajalooliseks nurisünnitiseks.

Sellele vastas üks teine (mees)Googler, kes ütles, et too programmeerija ei mõista ei sugu ega programmeerimist ennast. Ta küsis juba iseenesest valesid küsimusi, kui pidas hea programmeerimise eelduseks inimpõlgurist tehnilise töötaja stereotüüpi. Pool-aspergerist suhtlemisvõimetu programmeerija kuvand on juba selles mõttes kahjulik, et külm ratsionaalsus ning tehnilised oskused on olulised vaid programmeerimise õppimise juures. Programmeerija töö on tegelikult lahendada “päris maailma” probleeme ning see nõuab alati inimeste mõistmist. Kui keegi eedab, et ta saab end selles töös inimestest ja tunnetest distanseerida, on ta asjast väga valesti aru saanud.

Kokkuvõttes võib igaüks koodi kirjutada, aga kõige raskem osa tööst on mõista, milline see olema peaks, mis on eesmärk ja mis on selle saavutamiseks vajalik. Programmeerimine eeldab just koostööd ning empaatiat nii kolleegide kui klientidega, ehk vägagi palju neid “pehmeid” omadusi, mida sealt stereotüüpselt tõrjutakse. 

Miks see pole ainult “mingi naiste mure”

Seda, et naised ei jõua IT-sektorisse, nimetatakse küll ühiskondlikuks, koolisüsteemi, vanemate või tüdrukute-naiste endi probleemiks. Ehkki raamat keskendub konkreetselt soopõhistele stereotüüpidele, on IT-s rängalt alaesindatud kõik vähemusgrupid (rassiti jne). Samal ajal on tehnoloogia pea peale keeramas kõikvõimalikke majandusharusid põllumajandusest ja tootmisest kinnisvara ning rahanduseni. Meie lähituleviku reaalsuses on isesõitvad autod, liitreaalsus ja tehisintellektid, aga hetkel ähvardavad olla nende kõigi algoritmidesse sisse kirjutatud soolised eelarvamused. Või noh kõik eelarvamused, kui programmeerijad on valdavalt noored vallalised vähese empaatiaga suhtlemisvõimetud valged düüdid.

Silicon Valley kujundab väga otseselt inimkonna tulevikku ning mitmed tõsised nohiku-hegemoonia viljad on juba käes. Näiteks on juba praegu terved valdkonnad sihikule võtnud laste psühholoogiliste nõrkuste ärakasutamise ja eesmärk on luua keskkondi, mida nad iga kell päris elule eelistaks. Keskmine lapsevanem isegi ei kujuta ette, milline teaduslik kahurvägi tema lapse sihikule on võtnud ning isegi seda teades on lapsi meid kõikjal ümbritseva digimaailma eest raske kaitsta. Sisuliselt võib see tähendada terveid (või peaks just ütlema mitte-terveid) tulevasi põlvkondi, kes ei suuda ega tahagi pärismaailmas funktsioneerida.

Õnneks puhuvad vargsi vastutuuled just tänu sellele, et Silicon Valley nohikud jäävad samuti vanemaks, saavad ise lapsi ning tunnetavad lõpuks seda vastutust, mis nende toodete kasumlikkusega kaasneb. Aga sellest, et praegused võidumehed üritavad ka teisi mõista, kindlasti ei piisa.

Google’i VP ütleb järgmist: “Kui robotid hakkavad maailma juhtima või selles vähemalt väga suurt rolli mängima, ei tohiks mehed neid üksi programmeerida.”

Facebooki COO Sheryl Sandberg: “Kui sa kirjutad koodi, võid sa mõjutada paljusid inimesi. /…/ Kõik otsivad järgmist Bill Gates’i, Steve Jobsi või Mark Zuckerbergi. Otsitakse selget mustrit ja nad keegi ei näe välja nagu sina või mina.”

Lõpetuseks meenutan ühte uuringut, mille järgi on inimestel kalduvus victim-blamingule, sest nad üritavad maailma endale ausaks ja arusaadavaks mõelda ning tahavad uskuda, et ise kõike õigesti tehes ei juhtu sinuga halbu või ebaõiglaseid asju. Samuti ei taha pahatihti keegi tunnistada, kui tal elus edasijõudmiseks mingi varjatud eelis on olnud ning armastatakse kõik võidud kirjutada iseenda teenete ja õigete valikute arvele.

Kokkuvõttes jõuan tagasi selleni, et pole oluline, kas, kes ja kui palju üksikisiku tasandil mingis ebavõrdsuses süüdi on. Otsese pahalase puudumine ei tähenda automaatselt, et kõigi süütute tegude summa õiglane on. Kahjuks tähendab see ka seda, et nende mehhanismide väljajuurimine on keeruline ja aeganõudev protsess. Igatahes väärib tõsiselt järelemõtlemist, millist tulevikku me endale soovime ja kes selle koodi kokku hakkavad kirjutama. 

4 thoughts on “LUGEMISVARA: Brotopia: Breaking Up the Boys’ Club of Silicon Valley

  1. nats off-topic, aga ka mul tekkis täna peale Ekspressi artikli lugemist antropoloogiline huvi ikkagi Jesper Parve raamatuga tutvuda. Mis mind veel enam huvitab, kas tõesti mehed teda loevad või ikka peamiselt naised?

    1. Isegi mul on kiusatus selle meesteraamatu teine osa ka ära lugeda – kaanepildi järgi saaks äkki isegi korraliku suitsusilma tegemise selgeks. 😛 Mis lugemisse puutub, siis mulle tundub, et päris paljud mehed loevad seda, aga neil üritustel käivad vist küll ainult naised.

  2. See on omaette küsimus, kas programmeerimine=IT. Mu meelest ei võrdu, programmeerimine muutub üha enam automatiseerituks samal ajal kui IT-sektori ametikohtade profiil läheb aina kirjumaks ja ületab sektorite piire, nii et ma ei näe, et naistele oleks seal kuidagi sein ees.
    Silicon Valley kohta täpselt ei tea, aga Eestis kipub olema nii, et projektijuhid ja analüütikud on suures osas naissoost, samal ajal kui need plätudes ja sokkides koodikribajad on tõepoolest isased.

    Sooliselt väga ühes suunas kallutatud ettevõte lähebki natuke kreeni, nagu see stripiklubi kirjeldus. Hea, kui on natuke mixed. Näiteks Eesti ehitusfirmadele meeldib kui meeskonnas on natuke naisi tiimis juba sellepärast, et kui ehituskoosolekutel läheb pingeliseks (ja ma ei ole veel näinud ühtegi objekti, kus kunagi ei läheks), siis meeste seltskonnas läheb see testosteroon jube keema ja karvased hakkavad üle laua lendama. Kliendisuhetele ei ole see hea. Piisab kui mõni naine on koosolekul ja kõik hoiavad ennast natuke tagasi, keskendudes enda välja elamise asemel tegeliku probleemi lahendamisele.

    1. Kindlasti ei võrdugi vaid programmeerimisega, aga nagu raamatki räägib, on naiste tõrjumine IT-s ka muudel ametikohtadel, alustades äriideedele rahastuse saamisest üleüldiselt. Seega pole argument see, et erinevatesse tugirollidesse võetakse neid ju tööle küll. Eestis võib selles osas vast lugu natuke parem olla (palgalõhet vaadates siiski väiksematesse eelarvamustesse ei usuks), aga mure algab juba sealt, kus põlvkondade viisi naisi IT-d isegi karjäärivalikuna ei kaalu, sest see ei mahu üldlevinud maailmapilti. Või kui sinna lähevadki, on neil võõrkeha tunne, sest nad on ainus naine kursusel/kambas/meeskonnas või neid peetaksegi nt projektijuhiks või personalitöötajaks. (Üks artikkel veel selle kohta, kui IT-naine *hoidku jumal* veel ilus juhtub olema: https://code.likeagirl.io/what-does-a-developer-look-like-16b8c69dc268)

      Automatiseerimise osas on see lihtsustatud lähenemine, sest automatiseeritakse toitumisahela madalaimad astmed, kus toimub hetkel nüri koodikribamine. Käega katsutavas tulevikus nõuab see programmeerijatelt hoopis rohkem asjatundlikkust, iseseisvust, loomingulisust jne. Tuima arvutikeele valdamisega pole lihtsalt ülearu midagi peale hakata.

Ütle sõna sekka