Sündmusterohke viinakuu

20181031_191432_0001209106243.png

Ahoi, armsad lugejad! Blogi statistikast jäi just silma, et täna on vist nii mõnigi huviline siin päeva jooksul kiikamas käinud, kas mul on kuu kokkuvõte üleval – vaatamiste arv on anomaalselt kõrge. Nagu näha, olen laisaks jäänud ning saan sellega ühele poole alles hilja õhtul. Või vähemalt tundub see tund mulle hilisena, sest keha on alles Filipiinide ajas, kus praegu magaksin juba ammu õnnist ööund.

Tegelikult jõudsimegi koju enam-vähem 24h tagasi, mille järel olen jõudnud asjad lahti pakkida ja äragi pesta, muidugi jooksmas käia ning töölainele tagasi häälestuda. Viimased kuu aega on möödunud ennekõike pulmade ja reisi tähe all – viimased kaks nädalat veetsime maailma serval Siargao saarel ringi konnates. Tegemist on paraja arengumaaga, mis oli meilegi üsna emotsiooniderohke, ehkki julgeme end päris kogenud reisisellideks pidada. Loodan sellest üsna pea ka korraliku reisiloo kirjutada.

Ahjaa, kuu alguses jooksin kogemata poolmaratonis uue rekordi ka. Arusaadavalt varjutab pulmadega seonduv sebimine aga kõik ning seda jätkub üllatavalt palju ka tagantjärele – ennekõike pean kogu nimevahetuse bürokraatiaga jändama hakkama. Dokumentide vahetusele lisanduvad ju kõikvõimalikud panga- ja kasutajakontod, meiliaadress ning aukartustäratav kogus muid kohti, mis vahepeal tekitavad tunde, et lihtsam olnuks nimi samaks jätta. Samas eeldusel, et tegemist on ühekordse ettevõtmisega, tuleb sellel kuhjal lihtsalt ühest otsast pihta hakata.

Eks see annabki võimaluse uut allkirja harjutada, mis on eelmisest kõvasti kohmakam. Vana nimi koosnes mul sisuliselt silmustest, mida sai ilma pastakat paberilt tõstmata ühe jutiga kirja tulistada. Uue nimega jõuab käsi jõuab ühel katsel kolm korda krampi minna ning midagi loetavat sealt ikka välja ei tule. Mitte, et mu vana allkirigi eriline kalligraafia meistriteos oleks olnud, aga vähemalt oli see mugav. 😀

Teeks parem digiallkirja

Puhkusel jõudsin tänu pikkadele pimedatele õhtutele ja erinevates sõidukites ning jaamades veedetud tundidele (et mitte öelda ööpäevadele, sest Siargao on ikka tõesti erikuradi kaugel) päris mitu raamatut läbi lugeda. Eri masti teosed tõid ka selgelt välja, miks igasugused arvupõhised lugemisväljakutsed (a’la 52 raamatut aastas) erilist mõtet ei oma.

Näiteks Ellen DeGeneres’i “Seriously… I’m kidding” ostsin hetke ajel Cebu lennujaamast ning sain selle mõne tunniga läbi. Muideks, ei soovitaks – erinevalt mitme teise koomiku teostest jooksis Ellen minu jaoks üllatuslikult lati alt läbi ja sisustas paarsada lehekülge üsna sisutühja sisemonoloogiga, mis mind vaid paar korda muigvele ajas. Samas sain viimaks otsa peale mõnele tummisemale populaarteaduslikule telliskivile, mis juba üle aasta kapil vireleb.

Kergemast lugemisest pakkus täieliku elamuse NIKE’i looja Phil Knight’i memuaar “Shoe Dog: A Memoir by the Creator of NIKE“, mis ootas oma järge päris kaua. Harva pakub elu raamatut, mis on ühteaegu kerge ja humoorikas, samas lõpmata rikkalik erinevate ajalooliste, ühiskondlike ning äriliste viidete osas. Lugemisnaudingu mõttes julgen selle panna peaaegu samale pulgale “Sapiensiga” (mille järel kahjuks “Homo Deus” päris nii ladusat tervikut ei pakkunud).

Igatahes tekitas see raamat soovi kohe NIKE’i juurde osta – nii sporditarbeid kui aktsiaid – ja vaat kui sobival hetkel, kui turul ilus hooaja lõpu allahindlus käimas (tegelikult pole ma veel muidugi midagi juurde soetanud). Sain investeerimismaailmas toimuvast trallist aimu peamiselt vaid sotsiaalmeedia kaudu, aga nii huvitav see mulle ei tundunud, et oma olematu netiühendusega üritada olukorral silma peal hoida. Tagantjärele vaatasin numbrid üle ja ühtegi külma higi piiska õnneks seljale ei tõmmanud.

Hea näide pideva käe pulsilhoidmise mõttetusest on Tallinki aktsia, mis kuu alguses tegi lootusrikka võnke ülespoole, aga tänaseks on maailmakord taastunud ja see võbeleb tagasi täpselt kuu alguse tasemel. Investeeringutelt laekus traditsiooniline kolmekas NIKE’ilt ja umbes 20 eurot kasvukontolt. Sealt on tasahilju kukrusse kõlisenud ka varem, aga dividendiaristokraadid üllatasid nüüd 12 euroga ja IVV (S&P500) 8 euroga. Tänu turukõikumisele kukkus mu väärtpaberipaki hinnalipik tervikuna kuuga umbes 4%. 

Sellest ning viimastest pulma- ja reisikuludest hoolimata õnnestus netoväärtust taas natuke upitada ning see jäi üsna täpselt kahe graafikujoone vahele pidama. 

Screen Shot 2018-10-31 at 20.14.05.png

Juba nädala aja pärast on mul ümmargusevõitu sünnipäev, mida silmas pidades üldse aastase eesmärgi püstitasin. Kuna viimaste aastate väärtuskõver ja edasised sihid väärivad eraldi pikemat lahtikirjutamist, loodan selle kohta peagi eraldi postituse teha. Näis, kas ja mida ma siis järgnevatel kuudel üldse jälgima hakkan.

Kuidas teil kuu möödus? Kas pigem päevad, mis ajasid segadusse või kulges elu ikka vanas rütmis? 

LUGEMISVARA: So Good They Can’t Ignore You: Why Skills Trump Passion in the Quest for Work You Love

raamatupäis (2)

Sattusin Cal Newporti raamatut “So Good They Can’t Ignore You: Why Skills Trump Passion in the Quest for Work You Love” lugema juba kuumal südasuvel, kui Madis Müür parajasti finantsvabaduse kui eesmärgi teemal räntis. Tagantjärele võib seda juba pidada tema “30-aastaselt miljonäriks” artikli eelmänguks, sest puudutab samuti professionaalse arengu teadlikku kiirendamist. Tsiteerin:

Paljudel meist ei ole nii “vedanud,” et praegune töö meeldiks. Ebameeldivus võib vabalt ka taanduda sellele, et me ei ole seda endale huvitavaks veel mõelnud. Näiteks olen olnud üks Eesti edukamaid pokkerimängijaid ligi €600k teenistusega, aga alguses ei saanud sellele alale väga pihtagi, kindlasti polnud tegu mu unistuste alaga. Algus läks vaevaliselt ja vastumeelselt, polnud koolis ja ülikoolis õppinud õppima ja vastutust võtma veel. Nägin lihtsalt, et pokker võiks minu eeldustega sobida (lihtne matemaatika on minu teema), arenguvõimalusi oli palju, teenistuslagi päris kõrgel, väljakutseid kõvasti ja mõtlesingi selle endale huvitavaks. Alguses tegelesin valdkonna sees lihtsamate tegevustega, mis mugavustsoonis juba olid, aga nii oli teenistus tilluke. Hakkasin sundisima ennast tähtsamaid oskuseid arendama, mugavustsooni laiendama, et enda produktiivsust oluliselt tõsta, nii hakkas ka teenistus väga kiirelt lumepallina kasvama. Niimoodi hakkasid eesmärgid järjest täituma, süües kasvas isu ja mingi hetk ma juba nautisin täiel rinnal seda ala, tulid ka väga ägedad tulemused. See oli enda teadliku suunamise tulemus, et see ala meeldima hakkas. Alati on lihtne öelda, et mulle miski ei meeldi ja esimeste raskuste peale püss põõsasse visata. (allikas)

Image result for so good they can't ignore you

Seega kes tervet raamatut läbi lugeda ei viitsi, võib need kaks artiklit ette võtta ja keskne idee ongi juba väga laias laastus käes. Kelle jaoks aga kodumaiste prohvetite lugemine liiga lihtsakoeline tundub, võib Newporti teose kallal ka näkitsema hakata, sest iseenesest pole see pikk ega raske lugemine. Pigem võiks see veel tubli poole lühemgi olla, sest autor kordab oma ahhaa-momente üha uuesti ja uuesti üle (et ikka tuhmimalegi lugejale iva peakolu sisse tampida).

Tulles tagasi meeldiva töö otsingute juurde, loodab meist ilmselt enamik, et kuskil ootab teda ideaalne töö, kus kõik mured kaovad ning alles jääb vaid lakkamatu õnnetaevas ja rahuldustunne. Selleks tuleb see õige koht vaid üles leida. Järele mõtlema hakates kõlab see kahtlaselt sarnaselt ettekujutusega, et kuskil ootab meid see täiuslik õige inimene, kellega suhe on igasuguse pingutuseta üks romantikvaht ning ainsad tülid tekivad selle üle, kumb teist rohkem armastab.

Mis on täielik seesamunegi, saate ilmselt isegi aru. Täpselt nagu hea suhe nõuab tööd ja õppimist, ei kuku ka hea töö meile iseenesest kuskilt sülle, kohe kui me enda jaoks õige suuna välja oleme valinud (puhtteoreetilistele ettekujutustele tuginedes muidugi). Hea uudis on see, et hea töö jaoks ei pea siis jumalikku valgustust või vedamist ootama jääma, vaid saab selle endale õige mõtteviisiga ise luua (või välja töötada).

Põhimõtteliselt on raamat kokku võetav kolme lausega.

  1. Ideaalse töö otsingud on mõttetud ning meile müüdav leia-oma-kirg narratiiv vigane ja võib öelda, et suisa kahjulik.
  2. Õigest tööst on olulisem õigesti töötamine.
  3. Hea karjääri jaoks on vaja teadlikult arendada oma väärtuslikke karjäärioskusi, sest enamik inimesi seda üle teatud baastaseme ei tee. 

Nüüd aga kõigest järgemööda.

karjäärist (1).png

Ära otsi oma kirge

Otsast pihta hakates kummutab autor esimese asjana müüdi ideaalsest tööst või oma kire leidmisest, mis on võtnud vaat et toksilised mõõtmed. Olen minagi heidelnud neis ma-endiselt-ei-tea-kelleks-ma-suurena-saada-tahan hingepiinades, mistõttu mõjus vastupidine lähenemine paraja heurekana.

Newport toob välja, et oma kire järgimine on hobusekaka, sest meil enamikul tegelikult pole mingeid erilisi praktilisi kirglikke kutsumusi ning ülejäänud valikute seast abstraktsel teoreetilisel tasemel kire väljavalimine ei tööta. Kui noorte käest küsida, mis on nende huvid või kirg, ei oskaks enamik neist peale sarjade, toidu või äärmisel juhul mõne lihtsama hobi midagi välja tuua.

Hea karjäär ei tule taevast ning asjad muutuvad huvitavaks alles teatud taseme saavutamisel – erinevalt Müürist ei nimeta Newport seda asjade huvitavaks mõtlemiseks, vaid nendib lihtsalt, et me naudime tegevusi, milles oleme saavutanud teatud oskuste taseme. Sa ei pea leidma ideaalset eriala või tööd, et leida tööõnne, vaid pead leidma uue vaatenurga olemasolevale tööle. 

Tööta õigesti

Töö, karjäär ja kutsumus – töö on moodus arvete maksmiseks, karjäär on teekond üha parema töö suunas ning kutsumus on oluline osa sinu elust ja identiteedist. Enamik inimesi samastub üsna selgelt ühega neist kolmest kategooriast. Samas ei ole uuringud leidnud mingit seost töö prestiiži või tasuvuse ja kutsumusena identifitseerimise vahel – sa võid olla kutsumusega koristaja või arst, kes teeb seda vaid arvete maksmiseks. Võti on kuskil mujal: siin tulebki mängu meisterlikkuse mõtteviis.

Kui kire leidmise mõtteviis keskendub sellele, mida maailm saab sulle pakkuda, keskendub meisterlikkuse mõtteviis sellele, mida sina saad maailmale pakkuda. Viimane toob ellu selguse, samas kui esimene jätab sind sumpama ebamääraste ning vastamatute küsimuste küüsi. Meisterlikkuse mõtteviis jätab selja taha enesekesksed küsimused, kas töö on just sulle õige ning selle asemel keskendub lihtsalt omal alal võimalikult heaks saamisele. Protsessi nautimine ning võimalus oma tugevuste pinnalt hea karjääri hüvesid sisse kasseerida, tuleb sellega kaasa.

Kasseeri oma unistuste karjäär sisse

Vinge karjääri jaoks on esiteks vaja arendada väärtuslikke ja haruldasi oskusi ning nende eest siis kasseerida sisse need hüved, mis karjääri sinu jaoks vingeks teevad (vabadus, paindlikkus, kaugtöö, misiganes). Erinevate põnevate arengusuundade vahel valimisel on kõige lihtsam hinnata selle järgi, kas keegi on valmis selle eest ka maksma.

Eelnimetatud hea karjääri hüvede hulka kuulub ka missioon. Autor väidab muuhulgas, et missioon ei olegi ilma piisava karjäärikapitalita tegelikult elujõuline. Sa ei saa ainult missioonil kaugele sõuda, vaid enne on vaja saavutada kõrgem tase oma erialastes oskustes. Parim koht oma missiooni fookuse leidmiseks on justnimelt spetsialististaatuses, mitte eluvõõra idealistina, kes vaevu oma ideed sõnastadagi oskab.

Harjuta end pidevalt sihipäraselt arendama

Meisterlikkuse mõtteviis tähendab ka pühendumist sihilikule harjutamisele (deliberate practice). Ainult filmides saab minna kohe oma unistust püüdma. Päris elus juhtuvad asjad sammhaaval ning läheb aega, kuni sa oled milleski piisavalt hea, et tööturul huvitavad võimalused avaneksid. Raskeim faas selle saavutamisel on end tööst läbi suruda ning sundida ennast arenema.

Erinevalt selgelt struktureeritud aladest nagu sport või muusika (või kasvõi seesama eelmainitet Müüri pokkerimäng), ei ole sihilik harjutamine enamikel erialadel eriti levinud. Lõviosa spetsialiste arendab ennast teatud aktsepteeritud tasemele, kust edasi pole valdkonnas töötatud aastatel enam seost tegeliku arenguga. Kui sa sellel arenguplatool lihtsalt tööl käid, ei arene sa tegelikult enam edasi ja jääd aktsepteeritud tasemele kinni. See aga omakorda tähendab, et need vähesed, kes pühenduvad süstemaatilisele sihilikule harjutamisele, saavad oma turuväärtuselt konkurentidest kiire edumaa.

Näiteks kasutab autor ise professionaalsete oskuste arendamiseks sihilike harjutustundide ülesmärkimist – see aitab tal ennast regulaarselt kokku võtta. Ja ei, sihilik harjutamine pole mitte iga suvaline harjutamine, vaid nii suure pingutusega, et see on ebameeldiv (mõttetöö puhul oled saavutanud sobiva taseme, kui su aju lihtsalt valutab). Ekspert olla on meeldiv, aga eksperdiks ei saada lõbutsedes, vaid sellise hulga tööga, mis pole – ega tohikski olla – lõbus või lihtne. 

Erandid

Siiski pole iga tööd võimalik heaks harjutada ning peamised välistavad tingimused, kus “tööta oma töö heaks” ideed rakendada ei saa või ei tasu on järgmised:

  1. Töö ei paku võimalusi silma paista ja haruldasi väärtuslikke võtmeoskusi omandada;
  2. Töö keskendub millelegi, mis on sinu meelest kasutu või suisa ühiskonnale kahjulik;
  3. Töö eeldab koostööd inimestega, kes sulle tõesti ei meeldi.

Kokkuvõttes

Hea karjääri jaoks tuleb ennast enne ükskõik mis vallas piisavalt heaks arendada, et see töö oleks huvitav ja samas oleksid sa piisavalt väärtuslik, et kasseerida selle eest sisse teatud hüvesid (missiooni, autonoomiat jne). Maailm ei võlgne sulle imelist karjääri – sa pead selle ise välja teenima ning see ei peagi lihtne olema. Samas on hea uudis see, et hea karjääri jaoks pole vaja ka jumalikku valgustust, eluaegset kutsumust või head õnne. See on tegelikult kõigile kättesaadav teadliku sihiliku töö ning enese kulgemise tasemelt edasi surumisega. 

Lugu sellest, kuidas ma IT-ettevõtte kapis ei nutnud

Artikkel ilmus Tartu Ülikooli Ajakirja 2018. aasta oktoobrinumbris uues rubriigis Elukool (jah, kõlab täpselt nagu “Eluülikool”). 

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, olen oma senise elu jooksul töö pärast nutnud täpselt ühe korra. Olin just alustanud esimesel päris erialasel ametikohal ühes suures ja tähtsas asutuses ning sunnitud pärast korduvaid viljatuid katseid siseveebile haledalt alla vanduma.

Sain tookord aru, et olin läinud digitaalse talupojamõistusega vallutama asja, mida võis pidada loogikavabaks vaakumiks. See oli omamoodi vabastav kogemus ning võtsin sealt ellu kaasa õppetunni, et uute süsteemide tundmaõppimisele tasub vastu minna täiesti avatud meelega, aga ka valmisolekuga pikalt pusida.

Kerime pildi kiiresti olevikku. Seisan sügise hakul nii kardinaalse erialase ja valdkondliku kannapöörde ees, et kardan taas omandada elu õppetunde peadpidi seinakapis nuttes. Suundun pärast aastatepikkust juristitööd avalikus sektoris hoopis IT-valdkonda oma uut kommunikatsioonikraadi rakendama ning kardan täitsa tõsiselt, kas saan ikka hakkama.

Läbimõeldud produktiivsus

Lohutan end elutervelt, et töötavad ju IT-ski luust ja lihast inimesed, aga lähen siiski esimesele tööpäevale vastu ärevusega. Näen öö otsa unes, kuidas üritan Gruusias ühe mäe otsa ronida, aga erinevalt normaalsetest inimestest alustan ronimist õhtul, mitte päeva hakul, ning olen pimeda kätte jäädes väga hädas. Hommikul end voodist välja käristades muigan mõrult: kas tegemist on mingi metafooriga, mis puudutab minu seniseid karjäärivalikuid?

Mulle on juba enne tööle asumist saadetud 120-päevane sisseelamisplaan iga nädala teemade-tegemiste, iseseisva töö ja kavandatud eesmärkidega. Seetõttu tean ette, et esimesel paaril nädalal on tulemas hulk tutvumiskohtumisi ja -koolitusi ning keegi ei oota minult veel imetegusid. Samal ajal on see selge märk, et minu töölevõtmine on läbi mõeldud ja mõlemale poolele on selge, kuhu töösuhe jõudma peaks.

Esimese päeva suurima elamuse pakub lihtne kümnepunktiline produktiivsuse reeglite kogu, mis on oma tervemõistuslikkuses must valgel kirja panduna lausa jahmatav (näiteks et võimaluse korral tasub kõik palved kolleegile saata kirjalikult, et süvenenud inimest ei segata ja et koosolek on kõige ressurssiraiskavam arutelu vorm).

Mul tekib seda lugedes ühtaegu soe äratundmine ja ebamäärane kahtlus, et mu senine elu on möödunud kerges Stockholmi sündroomis. Kirsina tordil planeerime tiimijuhiga esimese nädala lõpus planeerimist – jah, me planeerime planeerimist! See liigitub järjekordse nohikuelamuse valdkonda.

Esimestel päevadel-nädalatel ei vaimustugi ma mitte niivõrd väga ägedast kontorist, piiritust snäkivalikust või noorest kollektiivist, vaid ennekõike igal sammul ette tulevast läbimõeldud produktiivsusest.

Lisaks eelmainitud sisseelamisplaanile ja ühistöö reeglitele näeb seda nii eesmärgipüstitustes, töö planeerimises kui ka paljus muus. Mõned märksõnad on näiteks PPP- (Progress-Plans-Problems) või OKR- (Objective Key Results) põhimõtted. Nende eesmärk on tagada pidev kiire kohanemine ja eluterve enesekriitika.

Hubane ja uudne kontor

Ägeda kontori juurde kuuluvad muidugi kõik hüved ja vidinad, mida IT-sektorilt tänapäeval oodata võib. Läbi kolme korruse ulatuvatesse ruumidesse pääseb sõrmejälje abil, kõigile on kättesaadav piiramatu kogus kofeiini ja suhkrut, aga ka tervislikumaid snäkke, ning juba esimeselt kohtumiselt väljudes astun napilt mööda ühest malbe olekuga kontorikoerast.

Kontori vaiksemas nurgas peidab ennast ka täiesti füüsiline raamatukogu, mis on täis nii põnevat kraami, et järgmise poole aasta õhtulugemised on kindlustatud. Kõigepealt võtan sealt koju ettevõtte mitteametliku piibli «The Lean Startup», mis esimestel nädalatel aju ülekoormuse tõttu küll kuidagi edeneda ei taha.

Koduse olemisega ruumid on läbi imbunud humoorikatest mälestustest ning kaetud kõikvõimalike siltide, vidinate ja muu avastamisväärsega. Hubast muljet süvendab see, et jalanõusid kontoris ei kanta ning pidevalt käib unise näoga voorimine köögis asuva elulätte vahet – täpselt nagu koduski.

Kuigi avaliku sektori kohta püsib visalt müüt, et seal käib päevad läbi üks kohvitamine, võin praeguseks kinnitada, et IT-sektori kohviarmastusele ei saa see ligilähedalegi. Tagatipuks on siinne kraam umbes kolm korda kangem ja esimestel päevadel kipub mul kruusipõhja paar lonksu alleski jääma, sest käsi väriseb tassi tõstmiseks liiga kõvasti.

Mis puutub töövahenditesse, siis kõik kangelased ei kanna keepe ja kõik IT-inimesed ei kasutagi ainult helendava õunakese logoga sülearvuteid. Siiski valin pakutud variantidest töövahendiks oma elu esimese MacBooki, mille süütuse kaotamine toob esialgu vaid peavalu juurde.

Tunnen end kui mõni eluvõõras vanaema, kes kobistab oma esimese nutiseadmega: «Kuhu ma nüüd vajutan? Oih … Issand, miks see sinna läks? Oih, oih, oih …» Tagatipuks on see sunnik libe nagu luts ja ühel mu kohtumisel tegevjuhiga uisutab rõõmsa lennuga vastu lauanurka. Seepeale räägib tegevjuht muheda loo, kuidas ta kunagi oma esimese läpaka üldse maha pillas, ning elu läheb edasi.

Aktiivsed kolleegid

Kolleegid pole inimkontaktist võõrdunud homogeenne siliconvalleylik IT-poiste kamp, kes päevavalguse või füüsiliste katsumuste peale tuhahunnikuks pudeneb. Nad on lihtsurelikud, seinast seina vanuse, tausta ja ülesannetega.

Üksteisega armastatakse aega veeta – ka pärast tööd bändiproovis, pubis või trennis – ja ettevõtte suurimaks plussiks peetakse just inimesi. Ennast ega elu ei võeta ka ülearu tõsiselt ning kontori eri otsad rõkkavad päeva jooksul pidevalt naerust.

Muuseas, umbes kolmandik töötajatest on naised, keda jagub nii tarkvaraarendajate, raha- kui ka müügiinimeste sekka. Samuti jääb silma-kõrva, et suur osa noori kolleege on ettevõttes töötanud juba päris kaua, nii et sobivad inimesed jäävad siia püsima ning leiavad järelikult piisavalt arenguvõimalusi.

Igal pealelõunal teeme koos aktivistidega kümneminutilise liigutamispausi, mis lööb pea jälle värskeks ja vere liikuma. Alustuseks tegeleme rahulikumate võimlemis- ja kerelihaseharjutustega, aga peagi hakkab sisse eksima ka tõsisemaid trenne – näiteks kasutame ringtreeninguks suuri veekanistreid või teeme koridoris trepijookse.

Ehkki ettevõtte töötempo on kiire, peetakse töö- ja eraelu tasakaalu au sees. Jätkan tööleminekut vanas rütmis ning laekun kontorisse kella 9 paiku, aga esimestel päevadel olen päris üllatunud, kui vastu vaatab alles hommikuselt unine ja pooltühi kontor.

Kuna kirjatööde tegemisel kujuneb sujuvalt minu lemmikkohaks fuajees asuv tugitool, jääb paratamatult silma, et juba enne viit läheb lahti aktiivne sagimine kodu suunas. See ei tähenda muidugi kella pealt pastaka kukutamist kiirematel hetkedel, aga tööd ei mõõdeta ajas, vaid tulemuses. Sageli taban ennast nädalavahetuselgi töömõtteid mõlgutamas või väiksemaid kirjatöid tegemas, sest uus valdkond on lihtsalt nii põnev.

Märkamatu kohanemine

Kohanemine uue valdkonna, äriloogika ning spetsiifiliste mõistetega tuleb tegelikult üllatavalt kiiresti ja vaat et märkamatult. Kolmandal päeval saan sissejuhataval turunduskoolitusel kainestava elamuse, kui esimesed pool tundi loobitakse mind läbisegi kõigi nende lühenditega, mida ma olen pärast ükshaaval läbiguugeldamist alles veerima õppinud.

Õnneks saadab minust kuu aega staažikam pinginaaber kiiresti lingi põhiväljenditega ning suudan kramplikult naeratades vähemalt järge pidada, mis see on, millest ma midagi ei tea. Väikse eduelamusena saan koolituse teises pooles juba mõnest valdkonnaspetsiifilisest naljast aru.

Täielikku newbie-seisusesse ei jää ma aga kauaks, sest juba teisel nädalal satun sisseelamiskohtumisele päris verivärskete kolleegidega ja nädalapikkune edumaa on palju selgem, kui endale enne tundus.

Mõistete otsa koperdan ka andmeanalüütilises osas oma tööst. Esimese hooga lähen peaaegu hulluks Exceliga, kus ma ei saa täpselt arugi, mis info mul olemas on või mida ma kätte üritan saada. Silme ees keerlevad sedalaadi sõnad nagu ARPPU, mis kõlab kui purjus soome mereröövli mörin, aga tegelikult on akronüüm väljendist average revenue per paying user.

Päeva lõpuks on aju nii kinni kui kinni, ent sellest hoolimata üritan end ülesandest jõuga läbi suruda – nagu arvata võib, tulutult. See jääb ka sisseelamisperioodi kõige kapis-nutmise-ohtlikumaks episoodiks, sest hommikul värske peaga saan arvutused juba esimesel katsel valmis.

Kokkuvõttes läheb harjumiseks üllatavalt vähe aega. Esimese nädala lõpus esitlen tiimijuhile PPP-kokkuvõttes ühe saavutusena seda, et ma kapis ei nutnud, nimetades peamiseks põhjuseks vaid kontori avatud planeeringu, ja viskan lõpus nalja, et kapi otsingud jätkuvad.

Ehkki ka kuu aja pärast tuleb uusi asju ikka veel pidevalt peale – ja ilmselt jääbki neljakuise sisseelamisprogrammi lõpuni tulema –, julgen väita, et suurem kohanemine on juba toimunud. Kõigest mõne nädalaga on tekkinud tunne, et minust on isegi kasu.

Olen nüüd omal nahal järele proovinud, et IT-sektorit ei pea kartma ja arenemishuvilisi inimesi on sinna pidevalt juurde vaja. Enamik ettevõtteid on igal juhul nii spetsiifilised, et ideaalselt nende profiiliga sobivaid inimesi polegi võimalik muidu leida, kui ise juurde kasvatada. Samuti on pidev kerge võhiklus kiiresti muutuvas sektoris paratamatus, mida peaks aktsepteerima ja armastamagi. Ennekõike on vaja tahtmist ja pealehakkamist, et pöörata sellele kiire arengu teele.


Mida võhikuna IT-sektorisse sattudes teha tasub?

  • Naerata ja nooguta. Ja siis küsi hästi palju küsimusi. Kõige kohta. Kogu aeg. Mina pidasin oma sisseelamisplaani kohta isegi konspekti, kust siiamaani on väga hea räägitut üle korrata.
  • Loe kõike. Päriselt. Loe kõike, mida kätte saad, nii ettevõtte, konkreetse töö kui ka sektori kohta üleüldiselt. Kas mäletad kooliaega, kui koju jõudes tuli kodutöö veel otsa? Umbes nii võikski elada. Ideaalis võiks huvi enesearendamise ja valdkonna vastu olla nii suur, et see jääbki harjumuseks, aga algus on kindlasti topeltintensiivne.
  • Mõtle kogu aeg. Kuigi levinud müüdi kohaselt pidi inimene tavaliselt kasutama 10% oma ajust, valmistu esimestel nädalatel kasutama 120%. Tunne, et aju hakkab pärmitainana kohe kõrvadest välja paisuma, on täiesti loomulik (ja see võib mööda minna, aga ei pruugi).
  • Ära unusta tarbida piisavalt vedelikku. PS! Kohv ja kokakoola ei anna su kehale vedelikku, vaid kuivatavad ajurakke veelgi. Ja kui tuju väga ära läheb, siis mõtle, millal sa viimati sõid. Maslow’ püramiid, eks ole.
  • Guugelda häbenematult kõike. Alguses on guugeldamissagedus umbes iga teine sõna, mida sa loed või kuuled, aga see normaliseerub üsna kiiresti. Kolleegid on tõenäoliselt ka ise samas olukorras olnud ja aitavad hea meelega.

Krõõt

TÜ õigusteaduse (2013) ja kommunikatsioonijuhtimise (2018) magister

Pulma(kulu)de mammutpostitus: ootused vs reaalsus

pulmad.png

Erinevates artiklites nimetatakse pulma üheks elu stressirohkeimaks sündmuseks ning antakse rahulikult soovitusi, kuidas oma pingeid taluvuse piiril hoida ja “elu ilusaim päev” kuidagi üle elada. Tänaseks võin kinnitada, et see ei pea nii olema. 

Veidi üle poole aasta tagasi kirjutasin oma ülipopulaarse postituse “Kuidas kaks surmpraktilist inimest pulma planeerivad” ning nüüd on plaanid ellu viidud ja aeg teha kokkuvõtteid. Lühiülevaade logistikast järgmine.

  • Aeg: 12. oktoober
  • Toimumiskoht: Pärnu ja Soomaa
  • Külalised: kõige lähem perering, kahe peale kokku 7 inimest
  • Paaripanek: Pärnu Linnavalitsuses
  • Ööbimine ja pidusöök: Hedon Spa (2 ööd) ja restoran Raimond
  • Päevakava:
    6:30
    äratus ja jooksutiir, hommikusöök, kleit selga ja minek
    8:00-10:00 pruudi meik ja soeng
    11:00-12:30 pildistamine Soomaal
    14:00-14:30 tseremoonia
    15:00 pidusöök (tõusime lauast kell 20 ning jõudsime veel spaasse)
    ca 23:00 uni juba niitis

Olen juba ammu öelnud, et kõige lollikindlam aeg pulmi pidada on sügaval sügisel, sest siis saab ilm vaid positiivselt üllatada. Ei tahaks küll midagi ära sõnuda, aga mul on ammu kahtlus, et olen kuidagi ilmataadi erilise soosingu alla sattunud. Ajal, kui meie pidasime oma sügispulma, langesid õues sajanditepikkused soojarekordid ning Pärnu rand nägi välja kui talvine Lõuna-Portugal – sinised lained soojas õhtupäikeses pehmelt rannale rullumas.

Siinkohal patsutan tunnustavalt õlale ka mineviku minale, kes päevakavasse ülitäpselt õhku sisse jättis, mistõttu meil igal pool meeldivalt veerand tunnikest varuaega jäi. Meil olid autosse ka hädaabisnäkid jmt tagavara ostetud, et jooksu pealt midagi ampsata jõuaks, aga saime näiteks pildistamise ja tseremoonia vahel päris rahulikult minu vanemate pool kehakinnitust võtta. Samuti jäi tseremoonia järel aega, kui saime toast läbi käia, lilled ära organiseerida jne. Pole midagi öelda, väga tark tüdruk oli see preili Krõõt. 😀

Gerrysulp (6)

Talvel hõiskasin esimese hooga, et sellise minipulma korraldamine on ainult broneerimise vaev ning pärast esimesi viperusi see suures osas nii ka läks.


Kes ja mis lõpuks valituks osutusid

Kleit: Salong Manna Couture

Manna salongi teavad ilmselt kõik tartlased ning nende nõela alt tulevad iga aasta ka päris mitmed Vabariigi aastapäeva kleidid. Kleidi õmblemisega oli kogu korraldusest ka kõige rohkem aja- ja närvikulu ning seda ette teades oleksin suhteliselt standardses mõõdus inimesena ilmselt pigem poodi läinud. Samas tuli kleit lõpuks imelus, minulik ja väga mugav – saab ikka istuda, astuda ning kõhu ka täis süüa. Pilte vaadates ma ei kujutaks isegi ühtegi muud värvi ette, kui sinine, seega kandmisrõõmu jätkub erinevalt valgest kleidist nüüd vaat et elu lõpuni.

Gerrysulp (5)

Meik ja soeng: Maria Indermitte

Igapäevaselt piirdub minu enda meik väga vähesega ning pidulikul puhul… teen sedasama igapäevast lihtsalt veidi hoolikamalt ja viskan maksimaalselt paar lainerijoont ka näkku, kui lainer just juhuslikult ära pole kuivanud. Salongis olen kogu elu jooksul lasknud meiki teha ühe korra, mis oli üsna õudne kogemus, sest lõpptulemus oli võõras, tegi suisa koledamaks ning tagatipuks oli meigikord näos nii raske, et isegi paar tundi sellega veeta oli väga ebamugav. Seetõttu kartsin põhjusega, et ennast kehva krohvitöö tõttu päev otsa kehvasti saan tunda.

img_20181012_100117_4461797410803.jpg

Ideaalis soovisin välja näha nagu mina ise, aga ilusam (kes ei tahaks), ehk võimalikult maitsekas ning loomulik nii välimuselt kui enesetundelt. Mõned meikarid teevad küll kvaliteetset tööd, aga kõik kliendid on lõpuks ühtemoodi Kardashianiteks kontuuritud või sobiks tulemus pigem kluppi kui rabapildistamisele.

Sõbranna soovitusel jõudsingi Maria juurde, kes esiteks oli nii armas ja vahetu inimene, et kahe tunni sütel istumise asemel läks aeg lausa lennates (mulle valmistavad muidu mingid salongis smalltalkimised parajat piina). Samuti oli lõpptulemus täpselt see, mis ma lootsin ning veelgi enam! Heast tööst on parim näide vast see, kuidas külalised ei saanud päeva peale enne aru, et mulle on pool kilo kunstripsmeid külge poogitud, kui ma seda ise ütlesin. Tundsin ennast tõesti nagu oleks lihtsalt kõik mu parimad küljed välja toodud. Samuti oli kõik väga püsiv ja loomuliku tundega.

Tagatipuks oli Maria ateljee Pärnu südalinnas täielik helevalge esteetiline elamus vaatega peaväljakule (mis minule ennekõike küll terve rea Võidupüha maratonide finišiga seondub). Seega kui keegi Pärnu kandis iluvõlurit otsib, julgen tõesti väga soovitada.

Fotograaf: Gerry Sulp

Gerry elav ja originaalne käekiri jäi mulle sotsiaalmeediast juba ammu silma ning postituse juures olevad fotod kõnelevad ilmselt enda eest. Tegime alguses portsu perepilte ning jäime siis eraldi ilupilte ka tegema – aega kulus kokku poolteist tundi. Tegemist on alles esimese portsu tiiseritega, aga nende hulgas oli juba ausaltöelda rohkem imelisi võtteid, kui me oleks üldse lootnud kokku saada. Kuigi oleme täielikud pildistamisvõhikud, siis nii profi käe all polnud poseerimine küll mingi vaev (ja sealhulgas sai ta hakkama ka meie suhteliselt hüperaktiivse koera jäädvustamisega).

Gerrysulp (7).png
Koer all vasakus nurgas

Majutus ja pidusöök: Hedon Spa ning Restoran Raimond

Tallinnast ja Tartust väljaspool on väga häid hotelle Eestis üsna vähe ning Tartu-Pärnu suhtes loogilises asukohas jääbki sõelale vaid Pärnu (nüüdseks on Viljandis avatud ka Park Hotell, mida täna ka kindlasti kaaluksime). Soliidsema õhustiku ja tõeliselt hea restoraniga mereäärseid hotelle on seal omakorda kaks – renoveeritud Rannahotell ja üsna uus Hedon Spa. Kuna me Hedonis polnudki veel koos käinud ning seal on tõesti eriliselt mõnus atmosfäär ja restorangi alati tasemel, jäi sõelale just see. Kõige soodsam on broneering teha läbi kodulehe ning sel juhul ootab saabumisel toas kingitusena ka vahuvein.

Pidusöögiks tellisime grupimenüüst kolm käiku, millele lisandus tervitus- ja vaheampse veel omakorda kolm tükki. Toit on Raimondis tõesti suurepärane ning isegi käigud, mille osas ma ise just ootusärevusest hundirattaid ei visanud (näiteks loomaliha, sest ma üleüldse pole suurem asi lihafanatt), olid lõpuks väga maitsvad. Õhkkond on pidulik, aga mõnusalt sundimatu. Juba nende leivavalik on selline, et nad võiks seda assortiid eraldi kaasa müüma hakata. Lõpuks istusime restoranis üle viie tunni, sõime-jõime, vaatasime merele ja tundsime ennast lihtsalt hästi.

Hedon.png
No vaadake seda leiba! Carb heaven!

Tseremoonia: Pärnu LV

Valisime tseremooniaks kohaliku perekonnabüroo ning jäime sealse “teenindusega” väga rahule. Miinuspoole pealt asub Pärnu Linnavalitsus endises polikliinikuhoones, mille peale vennaga korra elevusega heietama kukkusime, kellel ikka mitu korda siin mõnda põskkoopaloputust tegemas on käidud. Nimetasimegi seda algusest lõpuni naljaga suguhaiguste kabinetiks, sest kõlavad koridorid ja diivanilaual ootavad pereplaneerimisvoldikud just sellise tunde tekitasid. Veel pruutpaaritoas õiget aega oodates oli täpselt selline tunne, nagu ootaks arsti juurde protseduurile pääsemist. Samas olid ametnikud kõik väga armsad, paaripanija kõneles lühidalt ja ilusalt ning kõigil jäi sellest asjatoimetusest kena elamus.

Reis: Filipiinid, Kermit Siargao surfikuurort

Valisime pesitsuspaigaks ühe Siargao nimelise vähemtuntud saarekese, kus õnneks vulkaane pole, aga taifuunid möllavad seal küll iga natukese aja tagant. Pärast kõigi broneeringute tegemist sain küll aru, et mu elukaaslane (köhöm, mees/abikaasa/teinepool) korraldas endale mesinädalate nime all surfipuhkuse. Minu eelmise sügise kokkupuuted lainete ning surfilaudadega olid üsna järsud (et mitte öelda jalustrabavad), ehk sain lauaga umbes viiskümmend korda vastu pead ja pidin peaaegu ära uppuma. Eks mul on nüüd võimalus paar nädalat ookeaniga taastutvust teha või oma hipsterbangalo ees niisama raamatut lugeda.

Gerrysulp (1)


Mis see kõik maksma läks?

Mäletatavasti viskasin pärast abieluplaani lukkupanekut esialgse eelarve kiirelt excelis kokku ning ületasin pika varuga kohe nelja tuhande euro piiri. Reaalsuses jäime sellest piirist hoopis allapoole ja summast moodustab omakorda poole reis (mille me ausaltöelda oleks niikuinii ette võtnud). Täpsuse huvides mainin ära, et reisikulude hulka ei ole arvestatud neid kulusid, mis me seal veel tegema hakkame (toit ja meelelahutus), sest tegemist on nii soodsa kohaga, et meie igapäevasest elamiskulust kodumaal see eriti ei erine.

Kui veel arvestada, et osasid riideid-jalatseid jmt kulusid oli niikuinii vaja, võib peaaegu 2/3 neist kuludest tegelikult jooksvateks liigitada. Puhtalt selle sündmuse keskseid kulusid oli vast 1500 euro eest – peamiselt riigilõivud, fotograaf, majutus, sõrmused ning muidugi pidusöök (sh ka jootraha).

Screen Shot 2018-10-12 at 22.24.43.png
Pulmakulude jaotus

Tahaks küll öelda, et kulude jaotuse pirukas peegeldab hästi, mida me elus väärtustame, aga selle järgi ma armastan reisida, süüa ning iseennast. Mis polegi iseenesest vale. 😀

Screen Shot 2018-10-12 at 22.09.52
Kulude ootused vs. reaalsus

Millega ei osanud kohe arvestada:

  • Filipiinide siselennud – Filipiinide pealinnast looduse rüppe saamiseks peab igatahes lisatransporti kasutama. Kuna valisime avastamiseks üsna eksklusiivse saarekese, lisas sinnasaamine piletitele veel mitusada eurot (kahe peale).
  • Reisikindlustus – võttes arvesse taifuune, omajagu keerukat logistikat ning tõenäosust laine/surfilaua/meduusi/rolleri/millegaiganes näopeksu saada, tundus reisikindlustus elementaarne valik. Esialgsesse tabelisse ma seda torgata ei taibanud. Kulu inimese kohta samuti saja euro kanti.
  • Riigilõivud – oskasime arvestada vaid abiellumise lõivuga, aga tegelikult tuleb mul ju kogu oma dokumendipakk ümber vahetada. Eriti nörritav on uuesti maksta juhiloa eest, mille alles suve alguses kätte sain. Tagatipuks on selleks vaja kokku ajada hunnik muid dokumente ja kirjutada sada avaldust. Võiks ju oodata, et E-Eestis tuleb rahvastikuregistri andmete muutumisel värskele abikaasale automaatne teavitus: “Palju õnne abiellumise puhul – siin on teile uued dokumendid” – ideaalis kingitusena tasuta, aga kasvõi mingi soodsama paketihinnaga. ID-kaardi, passi ja juhiloa kulu kokku ligi sada eurot. Korra kaalusin viimase vahetamata jätta, aga siis tuli meelde, et vahepeal sõidan ju välismaal ka – jah, isegi Riia on ju välismaa.

Millele lõpuks raha ei kulunud:

  • Peaaegu kogu peigmehe kraam – meestel on ülikonna ostmine ikka mõnus ühekordne investeering küll – pärast oled iga piduliku ürituse jaoks hoobilt valmis. Kuna hästiistuv komplekt oli olemas, ei hakanud me lihtsalt ostmise pärast uut ka soetama. Käisime küll poes särke-lipse vaatamas, aga midagi kutsuvat silma ei jäänud. Ainsaks kuluks jäid uued kingad, mida oli igatahes vaja ning leidsime ka need hooajalõpu soodukaga väga mõistliku hinna eest.
  • Pruudi kingad – esiteks arvasin, et see sündmus on paras põhjus omale ühed tõeliselt head ja mugavad pidulikud kingad osta. Lõpuks ei viitsinud ma sellega väga tegelda, midagi imelist iseenesest ka ette ei jäänud ning kuna pildistamine oli õues, otsustasin kleidi alla panna olemasolevad ilusad poolsaapad. Tagantjärele täielik vedamine, sest kingadega oleks ma rabas pildistades lihtsalt ära uppunud.
  • Pruudikimp – esialgu viskasin selle excelisse, aga pärast oli see jälle üks asi, mis ei tundunud oluline. Ei kahetse ka, sest pildistamisel pidin niikuinii kahe käega kleidisaba hoidma. Lisaks tõid külalised nii palju lilli, et nägin selle kuhjaga välja nagu mõni õhevil gümnaasiumilõpetaja.

Millele kulus oodatust märkimisväärselt vähem:

  • Sõrmused – paarikuine antropoloogiline sõrmusevaatlus tuvastas, et ainus kindel ning aegumatu kuju on ikka kõige lihtsam klassikaline kuldne rõngas. Iga vähegi moevoolust kantum stiil võib mõne aasta pärast juba päris iganenud mulje jätta. Samuti oli kõige lihtsam sõrmus ka kõige mugavam ning just sellistega me poest ära tulimegi (valimisaeg kümme minutit).
  • Majutus – esimese hooga plaanisime ööbimiseks sviidi võtta, sest millal siis veel. Täpsemalt asja uurima hakates selgus, et merevaatega sviitides pole Hedonis suurt muud eelist peale eraldi elutoa ning suurema rõdu – isegi vanni mitte. Kuna ka tavatoad on seal üsna ruumikad ning toas vedelemise aega meil palju ei jäänudki, võtsime siis rõõmuga merevaatega Superior toa ja hoidsime pea pool raha kokku. Kuninglik on Hedonis viibimine niikuinii alati – näiteks ootas meid tseremoonialt hotelli saabudes toas (veel üks) vahuvein koos hotellipoolse tervitusega.

Mida teeks järgmine kord teisiti?

Nali naljaks, aga tegelikult midagi ei teeks. Ma ei jõuaks vist kokku lugeda neid kordi, mil me viimaste kuude jooksul vastastikku õhkasime, kui hea see on, et me suurt pulma ei teinud. Saime täpselt nii pingevaba ja mõnusa päeva nagu tahtsime ning võib öelda, et lootused said isegi mäekõrguselt ületatud. Muidugi oli isegi nii väikse üritusega korraldamisstressi, millest puhkamiseks jätsime pulma ja reisi vahele paar päeva hingamisaega. Nagu näha, jõudsin sellega isegi värsked muljed kirja visata.

Lõpetuseks soovitan kõigil pulma korraldades realistlikult läbi mõelda, mis iseendale kõige olulisem on ja siis täpselt nii tehagi. Mul pole mingeid illusioone, et just abielu sõlmimise päev peaks olema elu ilusaim päev, aga kindlasti ei tohiks see olla stressirohkeim päev. 

Gerrysulp

Karjääriredel on surnud, ehk ole iseenda karjäärikorraldaja

karjäärist.png

Mu blogi püsivamad lugejad on ilmselt aru saanud, et veetsin viimase aasta parajas erialases identiteedikriisis. Nimelt suutsin enne 30. sünnipäeva omale juba teise eriala omandada, mis esialgse lõbuõppimise asemel päris tõsiseks ja kutsuvaks valdkonnaks osutus. Samuti hakkas senisel (ning sealjuures esimesel tõsisel) töökohal täituma aukartustäratav minijuubel ja igas mõttes oli aeg muutusteks küps. 

Kuna ma ise ka päris täpselt ei teadnud, kuhu ma kalduda tahan, suutsin muuhulgas läbi lugeda hulga karjäärijuhtimise teemalist kirjandust, tegin erinevaid teste (mis on sulle töös oluline, mis on sinu tugevused, milline pitsa sa oled jne), vahepeal hankisin omale isegi mentori (kes ka seda blogi loeb, tsau), koolis pidin niikuinii võtma professionaalse eneseanalüüsi kursust jne, jne. Täielikust kompotist puuduvad vaid Pendli-Endel ning naiseliku väe avamise laager. 

Tänaseks olen oma teise magistri õnnelikult ära lõpetanud, vahetasin kapitaalselt nii eriala kui valdkonda ja tähistan oma uuel IT-sektori kommunikatsioonitööl kohe teise kuu täitumist. Kuna vähemalt minu sõprus- ja tutvusringkonnas on erialased eneseotsingud praegu kuum teema (ilmselt on see mingi ebamäärane veerandelukriisi ilming), panen mõned (sajad) read oma mõtetest ka kirja. 

Karjäärist rääkides kiputakse siiani sageli kasutama karjääriredeli metafoori. Olin isegi üsna vaimustunud “The Power of Starting Something Stupid” raamatus toodud soovitusest enne redeli tippu turnimist kindlaks teha, kas see üldse sinu jaoks õige redel on. Ehkki selle mõttega nõustun siiani, ei saa tänapäeva karjäärist enam sugugi nii lineaarsel kujul rääkida, sest eluaegse töökoha ajad on möödas ning inimese eluajal jõuavad juba tööturul nõutavad ametid mitu korda välja vahetuda.

Näiteks Sheryl Sandberg nimetas “Lean In’iskarjääri pigem laste ronimisväljakuks (jungle gym), kus saab liikuda üles, alla, kõrvale, diagonaalis jne. Üks teine endine Googler samastab karjääri hoopis nutitelefoniga, kuhu igaühe enda asi on erinevaid “äppe laadida”, ehk oskusi, huvisid ning kõrvalprojekte lisada. Viimane kõlab sarnaselt ülikoolis kasutatud kujundiga oma tööriistakohvri täiendamisest, ehkki tööriistakohver juba iseenesest on keskmise noore jaoks paras võõrkeha (nagu käiks sinna unustusse vajuvate aegade kivikirved) ja äppide laadimine arusaadavuselt isegi õnnestunum.

Igatahes võib eeldada, et oma erialase tee kujundamisel pole meil kellelgi enam selget teed ees ning turvalist elu lõpuni välja vedavat plaani polegi võimalik teha. Täpselt nagu elukohad, elukaaslased ja kõik muu on muutumas üha ebapüsivamaks, võib ka elukutsevalikul lähtuda täpselt sellest, mis sinu huvid ja vajadused selles hetkes on, samal ajal silmanurgast ka nähtavat tulevikuperspektiivi silmas pidades. 

Tee endale selgeks, kuhu sa jõuda tahad

Karjäärivalikuid arutades hakkab mul alati kõrva kriipima, kui küpsed inimesed ei oska töökohavalikul välja tuua ühtegi muud määravat faktorit peale palganumbri. Muidugi oma esimest erialast tööd otsides ei pruugigi noorel tegelikult aimu olla, mida ta teha tahab või – vaat et olulisemgi – teha ei taha ning elamisväärne sissetulek on ainus arusaadav kriteerium.

Samas teatud sissetulekutest alates (kui me räägime sellisest üsna mugavast paari tuhande eurosest palgast), ei ole tegelikult väga vahet, kas palk on paarsada eurot sinna või tännapoole. Palju olulisem on see, kui väärtustatu ja väärtuslikuna end tunda, mida on võimalik korda saata, mis tundega tööl käia, kas aega-energiat jääb üle ka eraeluks jne. Seega tee omale selgeks, milles sa oma edu mõõdad ning mida tegelikult töölt ootad. On võimatu liikuda edasi, kui sa ei tea, kuhu sa liikuda tahad. 

Ise šoppasin tööturul üsna laia kaarega, sest puhtalt mu oskuste ning tausta rakendusvõimaluste ring oli tegelikult väga lai. Fokusseerimise huvides piiritlesin esiteks ära, millistes asutustes/ettevõtetes võiks olla a) mu huvidele vastavaid töökohti, kus b) palka ka makstakse. Lisaks lähtusin kaalutlusest, et c) mu tööoskused võiksid olla väärt nii Eestis kui välismaal.

Üllatus-üllatus, siseriiklikul tasemel juristimine või avalik sektor neist viimast ei paku – eriti ametnikutöö puhul on ainus variant Brüssel (või mõni analoogselt igav Kesk-Euroopa bürokraatiameka), mis pole just unistuste täitumine ei potentsiaalse tööiseloomu, kliima ega elukalliduse poolest. Kirsiks tordil võiks tööoskused d) olla rakendatavad nii iseseisvalt kui kaugtööna, et näiteks mu ainus võimalus välismaal leiba teenida poleks Austraalias arbuuse korjata. 

Eelnevaid tingimusi sõnastades jäi valik hoopis kitsamaks ning sain hoopis täpsemalt ja teadlikumalt kandideerimisi sihtida. 

…ja ole eesmärkide sõnastamisel aus

Kui sul tegelikult ei ole muid huvisid ega ambitsioone peale selle, et tahaks võimalikult vähe tööd teha ja optimaalselt hästi teenida, siis tunnista seda endale ning otsi vastav koht. Siiski tundub mulle raske uskuda, et inimese soov ongi üldse mitte midagi teha. Pigem kõlab see nii, et mõnel muul tasandil jääb parajasti baasvajadustes vajaka ning prioriteedid (sel hetkel) mingi eneseteostuse või ühiskondliku kasuni ei ulatugi.

Mõtle, kuidas oma huvisid ning tugevusi ühildada tööturu vajadustega

Kuna see on siin siiski suuremal määral rahablogi, julgen eeldada, et enamik inimesi soovib oma töö eest ka palka saada. Kuigi raha iseenesest on halb eesmärk ja ainult raha lootuses näiteks eriala valida päris libe tee, on see erinevate suundade kaalumisel siiski kõva argument. Nt kirjutamishuvi puhul on suur vahe, kas olla maakonnalehe või meelelahutusportaali klikimeister või panustada hoopis sisuloome- või kommunikatsioonisuunale. Seega tasub üsna ratsionaalselt ja kainelt hinnata, millised huvid ning tugevused võiks tööturul hinnas olla ja mida peaks tegema, et hinnas püsida või veelgi enam hinda minna. 

comfortable.jpg

Väärtuslike karjäärioskustega kursisolek ning pidev enesetäiendamine on oma karjääri planeerimisel olulised abimehed. Näiteks polnud pooled täna tööturul kõige nõutumad oskused kolm aastat tagasi isegi edetabelis. Tehnoloogia areng on kõiki valdkondi pea peale pööramas ja uudishimu ning õppimisvõime lähevad üha enam hinda. Tahtmine ja oskus kiiresti kohaneda on võti, et tööturul väärtuslikuna püsida. 

Ei tasu ka karta, et kõik oleksid pidanud programmeerima õppima juba hiljemalt eile, sest kõige rohkem on hinnas tehnoloogiliste ja n-ö “pehmete” oskuste hübriidid. Näiteks matemaatilis-analüütilised oskused kombineerituna protsesside parandamise või müügivõimega on rakendatavad nii IT-s, personalitöös, turunduses, müügis kui avalikes suhetes. Seega ehkki tehnoloogiline pädevus on ja jääb nähtavas tulevikus hinda, tasakaalustab seda näiteks tugev kommunikatsioon ja muud “pehmed”, aga samuti olulised oskused.

…aga ära arva, et selleks on lõputult aega

Ehkki ma tahaks loota, et kunagi pole hilja oma erialase turuväärtusega tegelema hakata, on kahjuks reaalsus see, et kriitiline aeg sissetulekuid kasvatada on 20ndates ja 30ndates ning 40ndates saabub juba platoo. Erinevate välismaa uuringute järgi saabub naiste palgatipp 38-aastaselt ja meestel 48-aastaselt. Kohalikus kontekstis lisandub (kirsiks soolisele lõhele) tugev vanuseline diskrimineerimine – siinsel tööturul saab karjääriredelist allakäigutrepp juba 40ndates.

Vajadusel tuleb ka samm tagasi astuda 

Tulles tagasi karjääriredeli metafoori juurde, toob see kaasa ka ettekujutuse, et kõik sammud peaksid toimuma ühes tõusvas suunas. Vahepeal võib pikaajalises plaanis olla targem astuda samm kõrvale, diagonaalis või üldse tagasi. Kuna inimesele on niigi loomuomane lühiajalises perspektiivis mõtlemine, pole kaugena tunduva tuleviku nimel n-ö tagasi minna kerge. Lisanduda võib hirm enda või teiste silmis läbi kukkuda.

Minultki on küsitud, kas ma siis kahetsen esimest erialavalikut või nimetatud teises sektoris otsast alutamist riskantseks sammuks. Samas ei muuda karjääripööre ju eelmise valdkonna elukogemust olematuks või kõiki omandatud oskusi väärtusetuks. Juura on igatahes suurepärane elus hakkamasaamise baasharidus ja miski ei takista mind sinna vajadusel ka tagasi minemast. 

If you're offered a seat on a rocket ship (1).png

Ära astu tabureti otsa

Lisaks n-ö sisenemispalgale tasub alati võimaluste piires hinnata potentsiaali nii enesearengu kui sissetulekute mõttes. Mõned asutused või sektorid on rohkem taburet kui redel – sisenemisel teeb ühe pika sammu, aga jäädki sellele tasemele või funktsiooni lõksu.

Ammuta ebakindlast olukorrast hoopist kindlust

Üks hiina vanasõna ütleb, et ära karda aeglast liikumist, vaid karda paigalseisu. Ehkki ideaalse variandi või “kindla” valiku ootuses tundub kõige turvalisem püsida ühel kohal, on ka mitte millegi tegemine valik, milles peituvad omad ohud. Seevastu mõistliku aja tagant töökoha vahetus annab juba iseenesest julgust (saangi hakkama!), värskendab kohanemisvõimet ning selgema pildi oma väärtusest tööturul. Tagatipuks võib regulaarne töökohavahetus võib isegi kiirema palgakasvu anda. Kuna kohanemisvõime on tööturul hinnas, tasub seda musklit pidevalt ka töös hoida – kui praegune koht seda ei paku, võibki abi olla uuest algusest ning enesetõestamisest.

Planeerimine on juba pool võitu

Kokkuvõttes ära lase karjääril endaga juhtuda, vaid haara härjal sarvist. Ehkki elu muutub, mullid lõhkevad ja riigikorrad kukuvad, oled nähtavas perspektiivis teadlikult oma võimalusi hinnates kulgejatest ees niikuinii. (Vana hea jooksutsitaat – no matter how slow you go, you’re still lapping everyone on the couch.)

Kelle nägu on loomupärane investeerimisjumal

Ütlen etteruttavalt ära, et mängisin tükk aega mõttega panna käesoleval postitusele clickbait pealkiri: “Investeerimine on tõesti meeste ala, sest keskmine investor teeb seda üsna halvasti”. Nagu isegi näete, mõtlesin selles osas ümber, aga ütlen etteruttavalt ära ka seda, et käesolev postitus on üldistav ja meelega kergelt provotseeriv. Samas tuginevad ka (statistilised) üldistused teatud laiematele trendidele, mille osas ei mängi mingit rolli, kas mina, mu mees, mu naabrimees või mu vanaema naabrinaine neile üldistustele personaalselt (ja soopõhiselt) vastab. 

Erinevate uuringute järgi on ammu selgeks tehtud, et naised on tegelikult meestest paremad investorid – nad on kaalutlevamad, kauplevad vähem, suudavad investeeringuid rahus hoida ja nii nende säästmisvõime kui portfelli tootlus on keskmiselt meeste omast parem. Sellest hoolimata peetakse investeerimist pigem meestemaailmaks, mille kõrval “naisinvestorid” on mingi nišiklubi, mida omaette nurgas nohistades ajada.

Kasutaja Man who has it all foto.
“Meesinvestorid” (Man who has it all)

Ilmselt kõik on kuulnud ka sellest uuringust, mille kohaselt kandideerivad naised töökohale vaid siis, kui vastavad sajale protsendile esitatud nõuetele, samas kui meestele piisab kandideerimiseks veidi enam kui poolte tingimuste täitmisest (ca 60%). Nüüd jäi mulle ühes naiste vähesest investeerimisest rääkivas artiklis ette järgmine lause:

a lot of women shy away from investment because they feel they lack specialist knowledge (link)

Ühtäkki haakis mul ära, et äkki on neil nähtustel samad põhjused – naised eeldavad, et nad peavad millegagi tegelemiseks juba valmis eksperdid olema. 

Image result for maths gif

Samal ajal mehed juba ongi iseenda lemmikeksperdid igal alal. Näiteks armastavad meesteadlased oma seisukohti kinnitada tsitaatidega… iseenda varasematest uuringutest. Ehkki inimestele on loomuomane pidada end kõikvõimalikel aladel keskmisest võimekamaks¹, on see muidugi levinum meeste seas, kes ennast selle väljendamisel ka tagasi ei hoia. Viimast nähtust iseloomustab värvikalt tõik, et selle aasta alguses lisati mõiste “mansplaining” ka Oxfordi sõnaraamatusse.

Screen Shot 2018-10-01 at 21.24.17.png
(of a man) explain (something) to someone, typically a woman, in a manner regarded as condescending or patronizing (link)

Hea näide enese (valjuhäälselt) keskmisest paremaks pidamisest on erinevates investeerimisgruppides ja -blogideski kohatav enesekindel laiamine stiilis “kui kavatsete leppida *vaid* turu keskmise tootlusega, siis…” (sest *mina* seda küll teha ei kavatse ja teie kõik olete lollid). Iroonilisel kombel on vana tõde, et keskmine investor võib turu keskmisest tootlusest vaid unistada ja juba selle saavutamine ongi tegelikult keskmisest kõvasti parem tulemus.

Tulles tagasi isehakanud eksperdistaatuse juurde, on see põhimõtteliselt klassikaline taatootev nõiaring:

  1. naine mõtleb, et investeerimiseks on vaja seda juba eelnevalt väga hästi vallata;
  2. investeerivad mehed ülehindavad oma võimekust ja ei kõhkle seda ka välja näidata;
  3. naine saab kinnitust, et “kõik teised”, kes investeerivad, ongi sellise taseme eksperdid, millise kindluseni ta kunagi ei küüni;
  4. korda ad nauseam.

Nagu juba mainitud, siis positiivse poole pealt läheb investeerimiseni jõudnud naistel meestest käsi märgatavalt paremini. Kui sa tahad investeerida nagu supernaine, tasub silmas pidada pikka perspektiivi, jõudsalt säästa ning mitte üritada turgu üle mängida. 

Your money is like a bar of soap. The more you handle it, the less you’ll have. (Gene Fama Jr., a famed economist)

Tulles pika-pika (ja mu seni ilmselt kõige viideterohkeima) ringiga tagasi tööle kandideerimise juurde, peetakse selle üheks võimalikuks lahenduseks seda, et naistel pole vaja rohkem enesekindlust vaid rohkem infot, kuidas elu tegelikult käib. See tähendab, et kui pool elanikkonda mängib tegelikult teiste reeglite järgi ja sealjuures pimedast enesekindlusest noore jumala kombel blufib, on parim võimalus tagasi mänguväljakule pääsemiseks see bluff läbi näha.

Metafoorideta kinnistav lühikokkuvõte: a) investeerimine pole loomupäraselt meeste ala, b) kui üldse, siis pigem vastupidi, c) mehed lihtsalt usuvad, et nad on selles keskmisest paremad/targemad/ilusamad ja ei karda seda usku välja näidata. Seda tasub ilmselt igaühel endale meelde tuletada, kes loomupäraste investeerimisjumaluste seltskonnas end aeg-ajalt ebakindlalt kipub tundma. 

Olete nõus või lükkate ümber? 


¹ “Kõige otstarbekamalt on siin maailmas jagatud mõistust. Igaüks arvab, et temal on seda küllalt.” J. Galsworthy