Kelle nägu on loomupärane investeerimisjumal

Ütlen etteruttavalt ära, et mängisin tükk aega mõttega panna käesoleval postitusele clickbait pealkiri: “Investeerimine on tõesti meeste ala, sest keskmine investor teeb seda üsna halvasti”. Nagu isegi näete, mõtlesin selles osas ümber, aga ütlen etteruttavalt ära ka seda, et käesolev postitus on üldistav ja meelega kergelt provotseeriv. Samas tuginevad ka (statistilised) üldistused teatud laiematele trendidele, mille osas ei mängi mingit rolli, kas mina, mu mees, mu naabrimees või mu vanaema naabrinaine neile üldistustele personaalselt (ja soopõhiselt) vastab. 

Erinevate uuringute järgi on ammu selgeks tehtud, et naised on tegelikult meestest paremad investorid – nad on kaalutlevamad, kauplevad vähem, suudavad investeeringuid rahus hoida ja nii nende säästmisvõime kui portfelli tootlus on keskmiselt meeste omast parem. Sellest hoolimata peetakse investeerimist pigem meestemaailmaks, mille kõrval “naisinvestorid” on mingi nišiklubi, mida omaette nurgas nohistades ajada.

Kasutaja Man who has it all foto.
“Meesinvestorid” (Man who has it all)

Ilmselt kõik on kuulnud ka sellest uuringust, mille kohaselt kandideerivad naised töökohale vaid siis, kui vastavad sajale protsendile esitatud nõuetele, samas kui meestele piisab kandideerimiseks veidi enam kui poolte tingimuste täitmisest (ca 60%). Nüüd jäi mulle ühes naiste vähesest investeerimisest rääkivas artiklis ette järgmine lause:

a lot of women shy away from investment because they feel they lack specialist knowledge (link)

Ühtäkki haakis mul ära, et äkki on neil nähtustel samad põhjused – naised eeldavad, et nad peavad millegagi tegelemiseks juba valmis eksperdid olema. 

Image result for maths gif

Samal ajal mehed juba ongi iseenda lemmikeksperdid igal alal. Näiteks armastavad meesteadlased oma seisukohti kinnitada tsitaatidega… iseenda varasematest uuringutest. Ehkki inimestele on loomuomane pidada end kõikvõimalikel aladel keskmisest võimekamaks¹, on see muidugi levinum meeste seas, kes ennast selle väljendamisel ka tagasi ei hoia. Viimast nähtust iseloomustab värvikalt tõik, et selle aasta alguses lisati mõiste “mansplaining” ka Oxfordi sõnaraamatusse.

Screen Shot 2018-10-01 at 21.24.17.png
(of a man) explain (something) to someone, typically a woman, in a manner regarded as condescending or patronizing (link)

Hea näide enese (valjuhäälselt) keskmisest paremaks pidamisest on erinevates investeerimisgruppides ja -blogideski kohatav enesekindel laiamine stiilis “kui kavatsete leppida *vaid* turu keskmise tootlusega, siis…” (sest *mina* seda küll teha ei kavatse ja teie kõik olete lollid). Iroonilisel kombel on vana tõde, et keskmine investor võib turu keskmisest tootlusest vaid unistada ja juba selle saavutamine ongi tegelikult keskmisest kõvasti parem tulemus.

Tulles tagasi isehakanud eksperdistaatuse juurde, on see põhimõtteliselt klassikaline taatootev nõiaring:

  1. naine mõtleb, et investeerimiseks on vaja seda juba eelnevalt väga hästi vallata;
  2. investeerivad mehed ülehindavad oma võimekust ja ei kõhkle seda ka välja näidata;
  3. naine saab kinnitust, et “kõik teised”, kes investeerivad, ongi sellise taseme eksperdid, millise kindluseni ta kunagi ei küüni;
  4. korda ad nauseam.

Nagu juba mainitud, siis positiivse poole pealt läheb investeerimiseni jõudnud naistel meestest käsi märgatavalt paremini. Kui sa tahad investeerida nagu supernaine, tasub silmas pidada pikka perspektiivi, jõudsalt säästa ning mitte üritada turgu üle mängida. 

Your money is like a bar of soap. The more you handle it, the less you’ll have. (Gene Fama Jr., a famed economist)

Tulles pika-pika (ja mu seni ilmselt kõige viideterohkeima) ringiga tagasi tööle kandideerimise juurde, peetakse selle üheks võimalikuks lahenduseks seda, et naistel pole vaja rohkem enesekindlust vaid rohkem infot, kuidas elu tegelikult käib. See tähendab, et kui pool elanikkonda mängib tegelikult teiste reeglite järgi ja sealjuures pimedast enesekindlusest noore jumala kombel blufib, on parim võimalus tagasi mänguväljakule pääsemiseks see bluff läbi näha.

Metafoorideta kinnistav lühikokkuvõte: a) investeerimine pole loomupäraselt meeste ala, b) kui üldse, siis pigem vastupidi, c) mehed lihtsalt usuvad, et nad on selles keskmisest paremad/targemad/ilusamad ja ei karda seda usku välja näidata. Seda tasub ilmselt igaühel endale meelde tuletada, kes loomupäraste investeerimisjumaluste seltskonnas end aeg-ajalt ebakindlalt kipub tundma. 

Olete nõus või lükkate ümber? 


¹ “Kõige otstarbekamalt on siin maailmas jagatud mõistust. Igaüks arvab, et temal on seda küllalt.” J. Galsworthy

6 thoughts on “Kelle nägu on loomupärane investeerimisjumal

  1. Uuringud näitavad, et meeste ja naiste vahelised erinevused elus pole sellised sirgjoonelised nagu palgalõhe, et mehed teenivad rohkem/on paremad/julgemad/osavamad kui naised.
    Kui üldse mingid soostereotüübid statistiliselt paika peavad, siis on ühiskond nagu hamburger, mille ülemise kihi moodustavad mehed (vt. ka Forbes top vms.), keskel on naised ja all on jälle mehed (suurem osa eraisiku pankrotte juhtub meestega, kodututest, alkohoolikutest ja sõltlastest on suurem osa mehed ja mehed teevad rohkem enesetappe).

    Investeerimises kipub see samamoodi paika pidavat. Mehed on edukamad, aga samuti on ka suurem osa neid, kes kõrbevad, samuti mehed. Soopõhised stereotüübid peavad paika selles osas, et mehed võtavad rohkem riske (sh. rumalaid riske).
    Üks uuring, mida lugesin, tegi kokkuvõtte, et edukal ajal (kui börsid tõusevad) on edukamad need investeerimisfondid, mida juhivad mehed. Kriisi ajal aga on naiste juhitud fondid edukamad, sest naiste konservatiivsem lähenemine ja vähem riskantsed valikud hoiavad suurema krahhi ära. Sama on ettevõtetega – mehed pidid olema keskmiselt paremad juhid, ettevõtetele, mis on agressiivses muutumises (kasvufaas, restruktureerimine vms.), naised aga on meestest edukamad selliste ettevõtete juhtimisel, mille positsioon turul on stabiilsem. Teatud meesjuhtidel nimelt on suurepärane oskus võtta midagi head ja see liigse rapsimisega ära käkkida 🙂

    Kokkuvõttes – soorollid kehtivad niivõrd kuivõrd bioloogiliselt on meestele ja naistele KESKMISELT antud natuke erinevad omadused, mis inimkonda on läbi evolutsiooniliste arenguetappide hästi teeninud. Need omadused kehtivad igal pool ja ei tee üht sugu teisest paremaks/targemaks/tublimaks ühelgi elualal, vaid pigem teatud OLUKORDADES, mis võivad igal elualal ette tulla. See tähendab – ei saa öelda, et mehed on investeerimismaailmas paremad kui naised (või vastupidi), vaid investeerimismaailmas ja majanduskeskkonnas on erinevad OLUKORRAD mis võivad välja tuua ühe või teise soo teatud eelised just selles keskkonnas, pakkudes sotsiaalteadlastele huvitavat uuringumaterjali.

  2. Ja selle turu keskmise tootlusega on umbes nagu keskmise palgaga. Statistika nimelt näitab, et üle keskmise palga teenib umbes 1/3 palgasaajatest ja 2/3 teenib alla keskmise palga.
    Umbes sama nähtus esineb tõenäoliselt investeerimises, kus vahe statistilise keskmise ja mediaani vahel on piisavalt suur ja enamik investoritest jääb seetõttu alla keskmise.

  3. Oo, see on nii intrigeeriv teema 😉 Sinu paralleel tööle mittekandideerimisega on väga hea.
    Nagu eelkommenteerija kirjeldab, siis meeste puhul on tõesti rohkem äärmusi, mida tavapäraselt evolutsiooniliselt põhjendatakse: positsioon ja ressursid annavad meesisendile suurema reproduktiiveelise, sestap riskitakse rohkem, sestap on rohkem tippe ja feile. Seevastu
    ka “keskpärane” naisisend skoorib hästi ega pea geenide edasiandmiseks võimlema, pigem ongi vaikne keskpärasus ja riskide vältimine edukas strateegia:)

    Muidugi on see lihtsustus ja tahaks sellele vastu argumenteerida, aga midagi seal ikkagi on. Nt mu lähedase teooria on, et kasvukonto ja mikroinvesteerimine on naistele, mehed tahavad aktiivsemalt hallata investeeringuid. Ehk et võibolla peaks pank teadlikult investeerimistoodete turundamisel mõtlema sellele.

    Teiseks, loen praegu Susan Caini raamatut “Quiet” introvertidest. Tema järgi on introvertidele omane suhteline ükskõiksus materiaalse edu ja võimu vastu, suurem analüütilisus ja kriitilisus. Ühiskonnas ja ärimaailmas hinnatakse aga ekstravertsust, suuremat riskijulgust, millest võib jõuda hüpoteesini, et viimast majanduskriisi ei oleks sellisel kujul toimunud, kui pankade juhtkondades oleks olnud rohkem introverte, kes oleks numbrite taha vaadanud. Fun fact: Blythe Masters, credit default swapide looja, millest lumepall lahti läks, on naine 😉

    PS Eile sirvisin Äripäeva rikaste edetabelit, 500st 17 on naised, da f***???

    1. Kui piisavalt palju neil teemadel lugeda, siis tundub iga küsimus lihtsustus. Ma pigem julgeks välja tuua ainult hetkeolukorda kajastavat statistikat või levinud käitumisviise, aga ma ei julgeks ühegi asja kohta väita, et *järelikult* on see kuidagi soo-omane. Kui täiesti sellisele “ja siis lõi jumal lehmad ja võililled” levelile minna, on kaheks sooks liigitamine juba iseenesest väga tinglik ja sellest konstruktsioonist omakorda lähtuvad eelarvamused, eeldused ning normid ühiskonda nii sisse põimitud, et peaaegu võimatu on eristada, milline nähtus on nüüd “loomupärane” ja mis tuleneb ühiskonna eeldustele ning internaliseeritud rollidele vastavusest.

      See introvertide teema on ka põnev näide. Kui me väärtustame ühiskonnas mingeid omadusi/käitumisviise (mis nt juhuslikult ühtivad 25-aastase valge korbivenna maneeridega), siis ebavõrdse kohtlemise aruteludes taibatakse harva küsida, kas mingi asi väärtustamise pärast tingimata ise väärtus on. S.t arutelu suundub pigem sinna, et “käituge siis ise ka rohkem *nii*”, panemata mingi kitsa grupi väärtustatud joonte de facto ülimuslikkust iseenesest kahtluse alla.

      Seega suurem kaasatus ning võrdsemad võimalused peaks tähendama seda, et nende “teiste” gruppide tugevusi hakatakse nägema, mitte ei sunnita kõiki ühe kitsa raami sisse ja süüdistata neid, kes sinna ennast ka jõuga ära ei pressi. Rääkimata sellest, et mingeid käitumisviise erinevate sugude/rasside/jne puhul tõlgendatakse ka erinevalt (nt mees on jõuline, naine kapriisne jne).

    2. Äripäeva rikaste edetabel on intrigeeriv teema. Nagu ka Forbes 500. Seda tuuakse tihti esile ebavõrdsuse näitena, et miks ei ole neis edetabelites (või siis börsifirmade juhtkondades) rohkem naisi.
      Ma ise olen selles küsimuses pigem Jordan Petersoniga (kes küll muidu oma seisukohtadelt naisõiguslastele üldse ei meeldi) ühte meelt, kes küsib selle näite peale: “But why would you want to be there?”. Neis edetabelites figureerimine eeldab reeglina seda, et inimene pühendab kogu oma elu ärile, tööle ja varanduse kokkuajamisele. Ameerika korporatiivkultuuris töötavad sellised inimesed 60-80 tundi nädalas ja meie jaoks normaalse inimese elu nautida ei jõua. Kui selles nimekirjas on vähe naisi, siis pigem näitab see, et naised on keskmiselt liiga arukad, et oma elu sellele eesmärgile põletada.

      Disclaimer – jah, ma tean, et rikaste edetabelisse võib sattuda ka muul moel, nagu näiteks päranduse saamine või ootamatult (või oodatult) tulus lahutus.

Ütle sõna sekka