Karjääriredel on surnud, ehk ole iseenda karjäärikorraldaja

karjäärist.png

Mu blogi püsivamad lugejad on ilmselt aru saanud, et veetsin viimase aasta parajas erialases identiteedikriisis. Nimelt suutsin enne 30. sünnipäeva omale juba teise eriala omandada, mis esialgse lõbuõppimise asemel päris tõsiseks ja kutsuvaks valdkonnaks osutus. Samuti hakkas senisel (ning sealjuures esimesel tõsisel) töökohal täituma aukartustäratav minijuubel ja igas mõttes oli aeg muutusteks küps. 

Kuna ma ise ka päris täpselt ei teadnud, kuhu ma kalduda tahan, suutsin muuhulgas läbi lugeda hulga karjäärijuhtimise teemalist kirjandust, tegin erinevaid teste (mis on sulle töös oluline, mis on sinu tugevused, milline pitsa sa oled jne), vahepeal hankisin omale isegi mentori (kes ka seda blogi loeb, tsau), koolis pidin niikuinii võtma professionaalse eneseanalüüsi kursust jne, jne. Täielikust kompotist puuduvad vaid Pendli-Endel ning naiseliku väe avamise laager. 

Tänaseks olen oma teise magistri õnnelikult ära lõpetanud, vahetasin kapitaalselt nii eriala kui valdkonda ja tähistan oma uuel IT-sektori kommunikatsioonitööl kohe teise kuu täitumist. Kuna vähemalt minu sõprus- ja tutvusringkonnas on erialased eneseotsingud praegu kuum teema (ilmselt on see mingi ebamäärane veerandelukriisi ilming), panen mõned (sajad) read oma mõtetest ka kirja. 

Karjäärist rääkides kiputakse siiani sageli kasutama karjääriredeli metafoori. Olin isegi üsna vaimustunud “The Power of Starting Something Stupid” raamatus toodud soovitusest enne redeli tippu turnimist kindlaks teha, kas see üldse sinu jaoks õige redel on. Ehkki selle mõttega nõustun siiani, ei saa tänapäeva karjäärist enam sugugi nii lineaarsel kujul rääkida, sest eluaegse töökoha ajad on möödas ning inimese eluajal jõuavad juba tööturul nõutavad ametid mitu korda välja vahetuda.

Näiteks Sheryl Sandberg nimetas “Lean In’iskarjääri pigem laste ronimisväljakuks (jungle gym), kus saab liikuda üles, alla, kõrvale, diagonaalis jne. Üks teine endine Googler samastab karjääri hoopis nutitelefoniga, kuhu igaühe enda asi on erinevaid “äppe laadida”, ehk oskusi, huvisid ning kõrvalprojekte lisada. Viimane kõlab sarnaselt ülikoolis kasutatud kujundiga oma tööriistakohvri täiendamisest, ehkki tööriistakohver juba iseenesest on keskmise noore jaoks paras võõrkeha (nagu käiks sinna unustusse vajuvate aegade kivikirved) ja äppide laadimine arusaadavuselt isegi õnnestunum.

Igatahes võib eeldada, et oma erialase tee kujundamisel pole meil kellelgi enam selget teed ees ning turvalist elu lõpuni välja vedavat plaani polegi võimalik teha. Täpselt nagu elukohad, elukaaslased ja kõik muu on muutumas üha ebapüsivamaks, võib ka elukutsevalikul lähtuda täpselt sellest, mis sinu huvid ja vajadused selles hetkes on, samal ajal silmanurgast ka nähtavat tulevikuperspektiivi silmas pidades. 

Tee endale selgeks, kuhu sa jõuda tahad

Karjäärivalikuid arutades hakkab mul alati kõrva kriipima, kui küpsed inimesed ei oska töökohavalikul välja tuua ühtegi muud määravat faktorit peale palganumbri. Muidugi oma esimest erialast tööd otsides ei pruugigi noorel tegelikult aimu olla, mida ta teha tahab või – vaat et olulisemgi – teha ei taha ning elamisväärne sissetulek on ainus arusaadav kriteerium.

Samas teatud sissetulekutest alates (kui me räägime sellisest üsna mugavast paari tuhande eurosest palgast), ei ole tegelikult väga vahet, kas palk on paarsada eurot sinna või tännapoole. Palju olulisem on see, kui väärtustatu ja väärtuslikuna end tunda, mida on võimalik korda saata, mis tundega tööl käia, kas aega-energiat jääb üle ka eraeluks jne. Seega tee omale selgeks, milles sa oma edu mõõdad ning mida tegelikult töölt ootad. On võimatu liikuda edasi, kui sa ei tea, kuhu sa liikuda tahad. 

Ise šoppasin tööturul üsna laia kaarega, sest puhtalt mu oskuste ning tausta rakendusvõimaluste ring oli tegelikult väga lai. Fokusseerimise huvides piiritlesin esiteks ära, millistes asutustes/ettevõtetes võiks olla a) mu huvidele vastavaid töökohti, kus b) palka ka makstakse. Lisaks lähtusin kaalutlusest, et c) mu tööoskused võiksid olla väärt nii Eestis kui välismaal.

Üllatus-üllatus, siseriiklikul tasemel juristimine või avalik sektor neist viimast ei paku – eriti ametnikutöö puhul on ainus variant Brüssel (või mõni analoogselt igav Kesk-Euroopa bürokraatiameka), mis pole just unistuste täitumine ei potentsiaalse tööiseloomu, kliima ega elukalliduse poolest. Kirsiks tordil võiks tööoskused d) olla rakendatavad nii iseseisvalt kui kaugtööna, et näiteks mu ainus võimalus välismaal leiba teenida poleks Austraalias arbuuse korjata. 

Eelnevaid tingimusi sõnastades jäi valik hoopis kitsamaks ning sain hoopis täpsemalt ja teadlikumalt kandideerimisi sihtida. 

…ja ole eesmärkide sõnastamisel aus

Kui sul tegelikult ei ole muid huvisid ega ambitsioone peale selle, et tahaks võimalikult vähe tööd teha ja optimaalselt hästi teenida, siis tunnista seda endale ning otsi vastav koht. Siiski tundub mulle raske uskuda, et inimese soov ongi üldse mitte midagi teha. Pigem kõlab see nii, et mõnel muul tasandil jääb parajasti baasvajadustes vajaka ning prioriteedid (sel hetkel) mingi eneseteostuse või ühiskondliku kasuni ei ulatugi.

Mõtle, kuidas oma huvisid ning tugevusi ühildada tööturu vajadustega

Kuna see on siin siiski suuremal määral rahablogi, julgen eeldada, et enamik inimesi soovib oma töö eest ka palka saada. Kuigi raha iseenesest on halb eesmärk ja ainult raha lootuses näiteks eriala valida päris libe tee, on see erinevate suundade kaalumisel siiski kõva argument. Nt kirjutamishuvi puhul on suur vahe, kas olla maakonnalehe või meelelahutusportaali klikimeister või panustada hoopis sisuloome- või kommunikatsioonisuunale. Seega tasub üsna ratsionaalselt ja kainelt hinnata, millised huvid ning tugevused võiks tööturul hinnas olla ja mida peaks tegema, et hinnas püsida või veelgi enam hinda minna. 

comfortable.jpg

Väärtuslike karjäärioskustega kursisolek ning pidev enesetäiendamine on oma karjääri planeerimisel olulised abimehed. Näiteks polnud pooled täna tööturul kõige nõutumad oskused kolm aastat tagasi isegi edetabelis. Tehnoloogia areng on kõiki valdkondi pea peale pööramas ja uudishimu ning õppimisvõime lähevad üha enam hinda. Tahtmine ja oskus kiiresti kohaneda on võti, et tööturul väärtuslikuna püsida. 

Ei tasu ka karta, et kõik oleksid pidanud programmeerima õppima juba hiljemalt eile, sest kõige rohkem on hinnas tehnoloogiliste ja n-ö “pehmete” oskuste hübriidid. Näiteks matemaatilis-analüütilised oskused kombineerituna protsesside parandamise või müügivõimega on rakendatavad nii IT-s, personalitöös, turunduses, müügis kui avalikes suhetes. Seega ehkki tehnoloogiline pädevus on ja jääb nähtavas tulevikus hinda, tasakaalustab seda näiteks tugev kommunikatsioon ja muud “pehmed”, aga samuti olulised oskused.

…aga ära arva, et selleks on lõputult aega

Ehkki ma tahaks loota, et kunagi pole hilja oma erialase turuväärtusega tegelema hakata, on kahjuks reaalsus see, et kriitiline aeg sissetulekuid kasvatada on 20ndates ja 30ndates ning 40ndates saabub juba platoo. Erinevate välismaa uuringute järgi saabub naiste palgatipp 38-aastaselt ja meestel 48-aastaselt. Kohalikus kontekstis lisandub (kirsiks soolisele lõhele) tugev vanuseline diskrimineerimine – siinsel tööturul saab karjääriredelist allakäigutrepp juba 40ndates.

Vajadusel tuleb ka samm tagasi astuda 

Tulles tagasi karjääriredeli metafoori juurde, toob see kaasa ka ettekujutuse, et kõik sammud peaksid toimuma ühes tõusvas suunas. Vahepeal võib pikaajalises plaanis olla targem astuda samm kõrvale, diagonaalis või üldse tagasi. Kuna inimesele on niigi loomuomane lühiajalises perspektiivis mõtlemine, pole kaugena tunduva tuleviku nimel n-ö tagasi minna kerge. Lisanduda võib hirm enda või teiste silmis läbi kukkuda.

Minultki on küsitud, kas ma siis kahetsen esimest erialavalikut või nimetatud teises sektoris otsast alutamist riskantseks sammuks. Samas ei muuda karjääripööre ju eelmise valdkonna elukogemust olematuks või kõiki omandatud oskusi väärtusetuks. Juura on igatahes suurepärane elus hakkamasaamise baasharidus ja miski ei takista mind sinna vajadusel ka tagasi minemast. 

If you're offered a seat on a rocket ship (1).png

Ära astu tabureti otsa

Lisaks n-ö sisenemispalgale tasub alati võimaluste piires hinnata potentsiaali nii enesearengu kui sissetulekute mõttes. Mõned asutused või sektorid on rohkem taburet kui redel – sisenemisel teeb ühe pika sammu, aga jäädki sellele tasemele või funktsiooni lõksu.

Ammuta ebakindlast olukorrast hoopist kindlust

Üks hiina vanasõna ütleb, et ära karda aeglast liikumist, vaid karda paigalseisu. Ehkki ideaalse variandi või “kindla” valiku ootuses tundub kõige turvalisem püsida ühel kohal, on ka mitte millegi tegemine valik, milles peituvad omad ohud. Seevastu mõistliku aja tagant töökoha vahetus annab juba iseenesest julgust (saangi hakkama!), värskendab kohanemisvõimet ning selgema pildi oma väärtusest tööturul. Tagatipuks võib regulaarne töökohavahetus võib isegi kiirema palgakasvu anda. Kuna kohanemisvõime on tööturul hinnas, tasub seda musklit pidevalt ka töös hoida – kui praegune koht seda ei paku, võibki abi olla uuest algusest ning enesetõestamisest.

Planeerimine on juba pool võitu

Kokkuvõttes ära lase karjääril endaga juhtuda, vaid haara härjal sarvist. Ehkki elu muutub, mullid lõhkevad ja riigikorrad kukuvad, oled nähtavas perspektiivis teadlikult oma võimalusi hinnates kulgejatest ees niikuinii. (Vana hea jooksutsitaat – no matter how slow you go, you’re still lapping everyone on the couch.)

15 thoughts on “Karjääriredel on surnud, ehk ole iseenda karjäärikorraldaja

  1. Kaua tööturul šoppasid? Ja kui mitmesse kohta lõpuks saatsid? Kui Sul midagi sellise info jagamise vastu ei ole. Aitäh!

    1. Endalegi üllatuseks märkasin, et see aeg oli veidi üle poole aasta (endale tundus palju pikem) ning tõsisem huvi oli kolme koha vastu (millest ühel ma nüüd töötan). Ühel sai takistuseks asukoht, teisel jäi protsess venima ja sain pakkumise alles siis, kui uues kohas käed löödud. Mõnel juhul kadus huvi näiteks proovitöö nägemisel, mis iseenesest näitab, et tasub vaeva näha ja proovitöö võimalikult n-ö päris töö sarnane teha, et mõlemad poole aega kokku hoida.

  2. Aitäh! Täiega äge on lugeda midagi sellist, mida olen ise ka tükk aega mõelnud ja mõelnud.
    Mul on hea meel autori üle, ja loodan, et aina rohkem inimesi (nii tööandjate kui töötajatena) hakkavad aina enam vaatama nii maailma üldiselt kui töömaastikku avarama pilguga. Suur osa minu arvates on usaldusel (nt kodukontori jms asjus) – kui ma kusagil töötan, siis mitte tööKOHA pärast, vaid töö pärast. Ja üritan ikka hoida end veeremas (“Veerevale kivile sammal ei kasva!”) 🙂 Igatahes tänud toreda lugemise eest, jõudu-jaksu ja palju uudishimu! 🙂

    1. Rõõm kuulda, et meeldis ja aitäh heade sõnade eest! Võib vaid loota, et sarnase mõtteviisiga töötajad ning tööandjad üksteist leiavad. Kui tööandja arvab, et ainult tema mikromanageerimine ja kullipilk töötajat tööd tegema paneb, siis ilmselt ta sellised inimesed omale ka lõpuks saab.

      1. Täpselt! Mulle meeldib üks Mel Robbinsi ütlemine selle kohta:

        “… The third one is around micromanaging. We have this term in our company around owning your lane. We hire people that are self-starters; that are incredible at googling; that can figure out problems, and that know how to own their lane. Period. I don’t want to be involved in things in my company, and if I’m too involved, it’s because I’m a crappy manager and I have not empowered the people around me to own their lane. And the reason why they don’t is because they’re afraid of disappointing me. This is the hardest thing for every single entrepreneur to understand: if you’re disappointed by the people that work for you, it’s your fault! And the reason why it’s your fault is because they either are afraid of you, afraid of disappointing you or they resent you. And that’s because how you behave and how you treat them. And when you understand that and you realize you have to pivot something in yourself, it will change how your company operates.”

        [youtube=https://www.youtube.com/watch?v=BheOILoTYwk&w=640&h=360]

  3. Ei ole siin Eestis ühtegi teist investeerimisteemalist blogi, mille uusi postitusi ma nii suure huviga loen, kui Sinu omasid!
    Iga postituse puhul on tunne, et oled tõsise eeltöö teinud, kuid samas kirjastiil on mõnusalt kerge ja humoorikas ning teemad ei ole ainult numbrite kesksed.
    Jätka samas vaimus ja edu karjääri korraldusel ja jooksuradadel 🙂

    1. Eheda eestlase kombel muutun ma igasuguse kiitmise peale nii kohmetuks, et tahaks ebamugavusest suisa vingerdama hakata, ehkki sisemuses salaja särab soe rõõm. Mulle tõesti lähevad sellised kommentaarid väga korda. Suur tänu sulle nii ilusate sõnade eest!

  4. Huvitav ja õpetlik lugemine ning kirjutatud mõnusalt voolavas toonis. Mulle väga meeldivad sellised isiklikku arengut puudutavad kirjatükid, mis 1) näitavad, et põhimõtteliselt kõik on elus võimalik, mida saavutada tahad, 2) elu parandamiseks/eesmärkide saavutamiseks peab ise vaeva nägema ja ka tundmatu tulevikuga rinda pistma, 3) inspireerivad olema julge ja hakkaja ka oma elus.
    Seega aitäh, selle nädala tööalase arengu motivatsiooniannus käes! 🙂
    Ja muidugi palju edu oma uuel erialal!

    1. Nii hea on kuulda, kui sellest kasu on ning indu juurde said! Aitäh sisuka tagasiside ja heade soovide eest!

  5. Tore, et oma kogemusi jagasid sel teemal – mul tekkiski juba uudishimu, et millega oled nüüd tegelema hakanud. Eesti kontekstis IT sektor tundubki kõige õigem valik, eriti kui selle vastu huvi ka on 🙂 Ja lugedes Sinu blogi jääb mulje, et kommunikatsiooniks oled justkui loodud. Igatahes palju edu!

    1. Esiteks tere tulemast finantsblogimaastikule! Teiseks muidugi aitäh head soovide eest! Ja jaksu ning edu sullegi! 😀

  6. Panin mitmed mõtted teie postitusest endale silma alla ja põhjusega. Aitäh, väga hea lugemine alati!

Ütle sõna sekka