Pulma(kulu)de mammutpostitus: ootused vs reaalsus

pulmad.png

Erinevates artiklites nimetatakse pulma üheks elu stressirohkeimaks sündmuseks ning antakse rahulikult soovitusi, kuidas oma pingeid taluvuse piiril hoida ja “elu ilusaim päev” kuidagi üle elada. Tänaseks võin kinnitada, et see ei pea nii olema. 

Veidi üle poole aasta tagasi kirjutasin oma ülipopulaarse postituse “Kuidas kaks surmpraktilist inimest pulma planeerivad” ning nüüd on plaanid ellu viidud ja aeg teha kokkuvõtteid. Lühiülevaade logistikast järgmine.

  • Aeg: 12. oktoober
  • Toimumiskoht: Pärnu ja Soomaa
  • Külalised: kõige lähem perering, kahe peale kokku 7 inimest
  • Paaripanek: Pärnu Linnavalitsuses
  • Ööbimine ja pidusöök: Hedon Spa (2 ööd) ja restoran Raimond
  • Päevakava:
    6:30
    äratus ja jooksutiir, hommikusöök, kleit selga ja minek
    8:00-10:00 pruudi meik ja soeng
    11:00-12:30 pildistamine Soomaal
    14:00-14:30 tseremoonia
    15:00 pidusöök (tõusime lauast kell 20 ning jõudsime veel spaasse)
    ca 23:00 uni juba niitis

Olen juba ammu öelnud, et kõige lollikindlam aeg pulmi pidada on sügaval sügisel, sest siis saab ilm vaid positiivselt üllatada. Ei tahaks küll midagi ära sõnuda, aga mul on ammu kahtlus, et olen kuidagi ilmataadi erilise soosingu alla sattunud. Ajal, kui meie pidasime oma sügispulma, langesid õues sajanditepikkused soojarekordid ning Pärnu rand nägi välja kui talvine Lõuna-Portugal – sinised lained soojas õhtupäikeses pehmelt rannale rullumas.

Siinkohal patsutan tunnustavalt õlale ka mineviku minale, kes päevakavasse ülitäpselt õhku sisse jättis, mistõttu meil igal pool meeldivalt veerand tunnikest varuaega jäi. Meil olid autosse ka hädaabisnäkid jmt tagavara ostetud, et jooksu pealt midagi ampsata jõuaks, aga saime näiteks pildistamise ja tseremoonia vahel päris rahulikult minu vanemate pool kehakinnitust võtta. Samuti jäi tseremoonia järel aega, kui saime toast läbi käia, lilled ära organiseerida jne. Pole midagi öelda, väga tark tüdruk oli see preili Krõõt. 😀

Gerrysulp (6)

Talvel hõiskasin esimese hooga, et sellise minipulma korraldamine on ainult broneerimise vaev ning pärast esimesi viperusi see suures osas nii ka läks.


Kes ja mis lõpuks valituks osutusid

Kleit: Salong Manna Couture

Manna salongi teavad ilmselt kõik tartlased ning nende nõela alt tulevad iga aasta ka päris mitmed Vabariigi aastapäeva kleidid. Kleidi õmblemisega oli kogu korraldusest ka kõige rohkem aja- ja närvikulu ning seda ette teades oleksin suhteliselt standardses mõõdus inimesena ilmselt pigem poodi läinud. Samas tuli kleit lõpuks imelus, minulik ja väga mugav – saab ikka istuda, astuda ning kõhu ka täis süüa. Pilte vaadates ma ei kujutaks isegi ühtegi muud värvi ette, kui sinine, seega kandmisrõõmu jätkub erinevalt valgest kleidist nüüd vaat et elu lõpuni.

Gerrysulp (5)

Meik ja soeng: Maria Indermitte

Igapäevaselt piirdub minu enda meik väga vähesega ning pidulikul puhul… teen sedasama igapäevast lihtsalt veidi hoolikamalt ja viskan maksimaalselt paar lainerijoont ka näkku, kui lainer just juhuslikult ära pole kuivanud. Salongis olen kogu elu jooksul lasknud meiki teha ühe korra, mis oli üsna õudne kogemus, sest lõpptulemus oli võõras, tegi suisa koledamaks ning tagatipuks oli meigikord näos nii raske, et isegi paar tundi sellega veeta oli väga ebamugav. Seetõttu kartsin põhjusega, et ennast kehva krohvitöö tõttu päev otsa kehvasti saan tunda.

img_20181012_100117_4461797410803.jpg

Ideaalis soovisin välja näha nagu mina ise, aga ilusam (kes ei tahaks), ehk võimalikult maitsekas ning loomulik nii välimuselt kui enesetundelt. Mõned meikarid teevad küll kvaliteetset tööd, aga kõik kliendid on lõpuks ühtemoodi Kardashianiteks kontuuritud või sobiks tulemus pigem kluppi kui rabapildistamisele.

Sõbranna soovitusel jõudsingi Maria juurde, kes esiteks oli nii armas ja vahetu inimene, et kahe tunni sütel istumise asemel läks aeg lausa lennates (mulle valmistavad muidu mingid salongis smalltalkimised parajat piina). Samuti oli lõpptulemus täpselt see, mis ma lootsin ning veelgi enam! Heast tööst on parim näide vast see, kuidas külalised ei saanud päeva peale enne aru, et mulle on pool kilo kunstripsmeid külge poogitud, kui ma seda ise ütlesin. Tundsin ennast tõesti nagu oleks lihtsalt kõik mu parimad küljed välja toodud. Samuti oli kõik väga püsiv ja loomuliku tundega.

Tagatipuks oli Maria ateljee Pärnu südalinnas täielik helevalge esteetiline elamus vaatega peaväljakule (mis minule ennekõike küll terve rea Võidupüha maratonide finišiga seondub). Seega kui keegi Pärnu kandis iluvõlurit otsib, julgen tõesti väga soovitada.

Fotograaf: Gerry Sulp

Gerry elav ja originaalne käekiri jäi mulle sotsiaalmeediast juba ammu silma ning postituse juures olevad fotod kõnelevad ilmselt enda eest. Tegime alguses portsu perepilte ning jäime siis eraldi ilupilte ka tegema – aega kulus kokku poolteist tundi. Tegemist on alles esimese portsu tiiseritega, aga nende hulgas oli juba ausaltöelda rohkem imelisi võtteid, kui me oleks üldse lootnud kokku saada. Kuigi oleme täielikud pildistamisvõhikud, siis nii profi käe all polnud poseerimine küll mingi vaev (ja sealhulgas sai ta hakkama ka meie suhteliselt hüperaktiivse koera jäädvustamisega).

Gerrysulp (7).png
Koer all vasakus nurgas

Majutus ja pidusöök: Hedon Spa ning Restoran Raimond

Tallinnast ja Tartust väljaspool on väga häid hotelle Eestis üsna vähe ning Tartu-Pärnu suhtes loogilises asukohas jääbki sõelale vaid Pärnu (nüüdseks on Viljandis avatud ka Park Hotell, mida täna ka kindlasti kaaluksime). Soliidsema õhustiku ja tõeliselt hea restoraniga mereäärseid hotelle on seal omakorda kaks – renoveeritud Rannahotell ja üsna uus Hedon Spa. Kuna me Hedonis polnudki veel koos käinud ning seal on tõesti eriliselt mõnus atmosfäär ja restorangi alati tasemel, jäi sõelale just see. Kõige soodsam on broneering teha läbi kodulehe ning sel juhul ootab saabumisel toas kingitusena ka vahuvein.

Pidusöögiks tellisime grupimenüüst kolm käiku, millele lisandus tervitus- ja vaheampse veel omakorda kolm tükki. Toit on Raimondis tõesti suurepärane ning isegi käigud, mille osas ma ise just ootusärevusest hundirattaid ei visanud (näiteks loomaliha, sest ma üleüldse pole suurem asi lihafanatt), olid lõpuks väga maitsvad. Õhkkond on pidulik, aga mõnusalt sundimatu. Juba nende leivavalik on selline, et nad võiks seda assortiid eraldi kaasa müüma hakata. Lõpuks istusime restoranis üle viie tunni, sõime-jõime, vaatasime merele ja tundsime ennast lihtsalt hästi.

Hedon.png
No vaadake seda leiba! Carb heaven!

Tseremoonia: Pärnu LV

Valisime tseremooniaks kohaliku perekonnabüroo ning jäime sealse “teenindusega” väga rahule. Miinuspoole pealt asub Pärnu Linnavalitsus endises polikliinikuhoones, mille peale vennaga korra elevusega heietama kukkusime, kellel ikka mitu korda siin mõnda põskkoopaloputust tegemas on käidud. Nimetasimegi seda algusest lõpuni naljaga suguhaiguste kabinetiks, sest kõlavad koridorid ja diivanilaual ootavad pereplaneerimisvoldikud just sellise tunde tekitasid. Veel pruutpaaritoas õiget aega oodates oli täpselt selline tunne, nagu ootaks arsti juurde protseduurile pääsemist. Samas olid ametnikud kõik väga armsad, paaripanija kõneles lühidalt ja ilusalt ning kõigil jäi sellest asjatoimetusest kena elamus.

Reis: Filipiinid, Kermit Siargao surfikuurort

Valisime pesitsuspaigaks ühe Siargao nimelise vähemtuntud saarekese, kus õnneks vulkaane pole, aga taifuunid möllavad seal küll iga natukese aja tagant. Pärast kõigi broneeringute tegemist sain küll aru, et mu elukaaslane (köhöm, mees/abikaasa/teinepool) korraldas endale mesinädalate nime all surfipuhkuse. Minu eelmise sügise kokkupuuted lainete ning surfilaudadega olid üsna järsud (et mitte öelda jalustrabavad), ehk sain lauaga umbes viiskümmend korda vastu pead ja pidin peaaegu ära uppuma. Eks mul on nüüd võimalus paar nädalat ookeaniga taastutvust teha või oma hipsterbangalo ees niisama raamatut lugeda.

Gerrysulp (1)


Mis see kõik maksma läks?

Mäletatavasti viskasin pärast abieluplaani lukkupanekut esialgse eelarve kiirelt excelis kokku ning ületasin pika varuga kohe nelja tuhande euro piiri. Reaalsuses jäime sellest piirist hoopis allapoole ja summast moodustab omakorda poole reis (mille me ausaltöelda oleks niikuinii ette võtnud). Täpsuse huvides mainin ära, et reisikulude hulka ei ole arvestatud neid kulusid, mis me seal veel tegema hakkame (toit ja meelelahutus), sest tegemist on nii soodsa kohaga, et meie igapäevasest elamiskulust kodumaal see eriti ei erine.

Kui veel arvestada, et osasid riideid-jalatseid jmt kulusid oli niikuinii vaja, võib peaaegu 2/3 neist kuludest tegelikult jooksvateks liigitada. Puhtalt selle sündmuse keskseid kulusid oli vast 1500 euro eest – peamiselt riigilõivud, fotograaf, majutus, sõrmused ning muidugi pidusöök (sh ka jootraha).

Screen Shot 2018-10-12 at 22.24.43.png
Pulmakulude jaotus

Tahaks küll öelda, et kulude jaotuse pirukas peegeldab hästi, mida me elus väärtustame, aga selle järgi ma armastan reisida, süüa ning iseennast. Mis polegi iseenesest vale. 😀

Screen Shot 2018-10-12 at 22.09.52
Kulude ootused vs. reaalsus

Millega ei osanud kohe arvestada:

  • Filipiinide siselennud – Filipiinide pealinnast looduse rüppe saamiseks peab igatahes lisatransporti kasutama. Kuna valisime avastamiseks üsna eksklusiivse saarekese, lisas sinnasaamine piletitele veel mitusada eurot (kahe peale).
  • Reisikindlustus – võttes arvesse taifuune, omajagu keerukat logistikat ning tõenäosust laine/surfilaua/meduusi/rolleri/millegaiganes näopeksu saada, tundus reisikindlustus elementaarne valik. Esialgsesse tabelisse ma seda torgata ei taibanud. Kulu inimese kohta samuti saja euro kanti.
  • Riigilõivud – oskasime arvestada vaid abiellumise lõivuga, aga tegelikult tuleb mul ju kogu oma dokumendipakk ümber vahetada. Eriti nörritav on uuesti maksta juhiloa eest, mille alles suve alguses kätte sain. Tagatipuks on selleks vaja kokku ajada hunnik muid dokumente ja kirjutada sada avaldust. Võiks ju oodata, et E-Eestis tuleb rahvastikuregistri andmete muutumisel värskele abikaasale automaatne teavitus: “Palju õnne abiellumise puhul – siin on teile uued dokumendid” – ideaalis kingitusena tasuta, aga kasvõi mingi soodsama paketihinnaga. ID-kaardi, passi ja juhiloa kulu kokku ligi sada eurot. Korra kaalusin viimase vahetamata jätta, aga siis tuli meelde, et vahepeal sõidan ju välismaal ka – jah, isegi Riia on ju välismaa.

Millele lõpuks raha ei kulunud:

  • Peaaegu kogu peigmehe kraam – meestel on ülikonna ostmine ikka mõnus ühekordne investeering küll – pärast oled iga piduliku ürituse jaoks hoobilt valmis. Kuna hästiistuv komplekt oli olemas, ei hakanud me lihtsalt ostmise pärast uut ka soetama. Käisime küll poes särke-lipse vaatamas, aga midagi kutsuvat silma ei jäänud. Ainsaks kuluks jäid uued kingad, mida oli igatahes vaja ning leidsime ka need hooajalõpu soodukaga väga mõistliku hinna eest.
  • Pruudi kingad – esiteks arvasin, et see sündmus on paras põhjus omale ühed tõeliselt head ja mugavad pidulikud kingad osta. Lõpuks ei viitsinud ma sellega väga tegelda, midagi imelist iseenesest ka ette ei jäänud ning kuna pildistamine oli õues, otsustasin kleidi alla panna olemasolevad ilusad poolsaapad. Tagantjärele täielik vedamine, sest kingadega oleks ma rabas pildistades lihtsalt ära uppunud.
  • Pruudikimp – esialgu viskasin selle excelisse, aga pärast oli see jälle üks asi, mis ei tundunud oluline. Ei kahetse ka, sest pildistamisel pidin niikuinii kahe käega kleidisaba hoidma. Lisaks tõid külalised nii palju lilli, et nägin selle kuhjaga välja nagu mõni õhevil gümnaasiumilõpetaja.

Millele kulus oodatust märkimisväärselt vähem:

  • Sõrmused – paarikuine antropoloogiline sõrmusevaatlus tuvastas, et ainus kindel ning aegumatu kuju on ikka kõige lihtsam klassikaline kuldne rõngas. Iga vähegi moevoolust kantum stiil võib mõne aasta pärast juba päris iganenud mulje jätta. Samuti oli kõige lihtsam sõrmus ka kõige mugavam ning just sellistega me poest ära tulimegi (valimisaeg kümme minutit).
  • Majutus – esimese hooga plaanisime ööbimiseks sviidi võtta, sest millal siis veel. Täpsemalt asja uurima hakates selgus, et merevaatega sviitides pole Hedonis suurt muud eelist peale eraldi elutoa ning suurema rõdu – isegi vanni mitte. Kuna ka tavatoad on seal üsna ruumikad ning toas vedelemise aega meil palju ei jäänudki, võtsime siis rõõmuga merevaatega Superior toa ja hoidsime pea pool raha kokku. Kuninglik on Hedonis viibimine niikuinii alati – näiteks ootas meid tseremoonialt hotelli saabudes toas (veel üks) vahuvein koos hotellipoolse tervitusega.

Mida teeks järgmine kord teisiti?

Nali naljaks, aga tegelikult midagi ei teeks. Ma ei jõuaks vist kokku lugeda neid kordi, mil me viimaste kuude jooksul vastastikku õhkasime, kui hea see on, et me suurt pulma ei teinud. Saime täpselt nii pingevaba ja mõnusa päeva nagu tahtsime ning võib öelda, et lootused said isegi mäekõrguselt ületatud. Muidugi oli isegi nii väikse üritusega korraldamisstressi, millest puhkamiseks jätsime pulma ja reisi vahele paar päeva hingamisaega. Nagu näha, jõudsin sellega isegi värsked muljed kirja visata.

Lõpetuseks soovitan kõigil pulma korraldades realistlikult läbi mõelda, mis iseendale kõige olulisem on ja siis täpselt nii tehagi. Mul pole mingeid illusioone, et just abielu sõlmimise päev peaks olema elu ilusaim päev, aga kindlasti ei tohiks see olla stressirohkeim päev. 

Gerrysulp

8 thoughts on “Pulma(kulu)de mammutpostitus: ootused vs reaalsus

  1. Esmalt, palju õnne!

    Teiseks. Armas kutsu!

    Kolmandaks ja lõpuks teemasse.
    Igaks juhuks küsin üle, et ega teist kumbki SEB või Swedbanki “kuldklient” või midagi laadset pole?
    Ma ise käisin ka 3 nädalat Filipiinidel aastaid tagasi ning samuti oli reisikindlustus sinna 75+ euro kanti, päris karm. Aga siis tuli välja, et reisikaaslase perekonnal oli eriti hästi, sest üks neist oli SEB “kuldklient” vms ning kogu pere, sel hetkel 2 täiskasvanut + 2 last, olid kaetud reisikindlustusega KOGUKS aastaks, mis maksis 45€ … Jah, mitu inimest, 45€ kogu aasta ja kogu maailm kaetud … “Kuldkliendi” hüved, sweet!

    Filipiinidel soovitan palju ringi sõita ja erinevates kohtades ööbida, seal nii palju saari ning väga palju vajab avastamist, samas kindlasti tasub ka mõni korralik majutus otsida ning aeg maha võtta, et saaks ka reaalselt puhata!

    1. Aitäh-aitäh! Tänud ka soovituste eest. Ise pesitsen rahaasjadega LHVs ja pigem tekitavad need kuld-programmid minus skepsist, sest heast tahtest neid kindlasti ei pakuta – kuskilt saab pank selle raha su käest tagasi niikuinii. Samas kuna reisime kindlasti kõvasti rohkem, kui keskmised kliendid, võib see meie puhul isegi ära tasuda.
      SEBi kuldkliendistaatus maksab täna 69 eurot aastas. Swedil piisaks Gold krediitkaardi tegemisest, mis maksab ca 60 eurot aastas ja väidetavalt katab samuti reisikindlustuse ära.

  2. Palju õnne pulmade puhul!
    Minu pulmad olid nüüdseks juba pea 5 aastat tagasi, aga mõned õppetunnid olid samad. Tuleb kulutada selle peale, mis endale oluline – meie puhul oli eelarvest suur osa toit (ja väga hea toit oli, siiamaani meeles). Teiseks, sulle meeldib sügispulm, mulle meeldis talvepulm. Sai ainult meeldivalt üllatuda kui lumesadu ka järgmisel hommikul näha sai 😛 Meil oli küll rahvast veidi rohkem (50), aga mõistliku planeerimisega sai täiesti OK peo ilma absurdsete kuludeta.

    1. Aitäh! Mulle tundub, et kõige kallimaks ajavadki pulma sellised kohustuslikud “traditsioonilised” pudinad-jubinad, mida keegi hiljem (erinevalt näiteks toidust 😀 ) isegi ei mäleta. Ühed sõbrad, kes pidasid parima pulma, kus me käinud oleme, ütlesid ka, et nad ei korraldanud pulma, vaid sõpradele head pidu.

  3. Aitäh selle postituse eest.
    Olen ka pulma planeerimas ning see teie stiil/valik on nii meie enda maitse. Külalisi tuleb küll poole rohkem, aga sain siit nüüd indu juurde, et vaikselt edasi toimetada. Loodetavasti kevadel õnnestub ka enda väikene pidu korralda. Siit tekkis ka küsimus, kaua te planeerisite seda üldse, sh tseremoonia registreerimine jmt? 🙂

    1. Väga äge! Kusjuures planeerimine iseenesest oli tõesti broneerimise vaev – ainult kleidiga läks rohkem sebimist (sellise pika kleidi idee oli ammu olemas, aga vaja oli kangast otsida ning proovides käia). Lähtusime planeerimisel sellest, et sügisel võiks reisile minna ning sobivate piletite leidmisel panime eelnevale nädalavahetusele kuupäeva paika. Reedene päev lähtus omakorda perekonnabüroo aegadest, aga jättis ka mõnusa ajavaru kodus pakkimiseks.
      Kihlumisest abieluni jäi meil veidi üle poole aasta, aga see ajavaru oligi vajalik ennekõike reisi jaoks. Abiellumisavaldusel on niikuinii vähemalt 1-kuune ooteaeg ning kui väga kindlat fotograafi vms tahta, peaks ka pikema vinnaga aja kinni panema. Me erilised detailiinimesed pole – nt toidud valisime grupimenüüst, torti eraldi orgunnima ei hakanud (personaalne magustoit ongi enamasti taldrikul ilusam), joogimenüü vaatasime korra läbi, et teaks peast tellida jne.

    1. Selle vastu aitab see, kui rahaasjad teadlikult korraldada, sh valida vastav abieluvararežiim.

Ütle sõna sekka