Lasin oma sisemise penskari valla ning noppisin samuti LHV talonge kukrunurka

“Me oleme nagu valusad penskarid,” kommenteerisin täna oma isegi-mitte-veel-30-aastasele kaasale*, kui autorattad pärast meie mõistes ideaalset laupäeva kodu poole seadsime. Ideaalne = pikk uni (suisa kolmveerand üheksani), jooks ümber Pühajärve, kiire ujumistrenn otsa ning hiline lõuna GMP restoranis (ma võiks ainult sealsetest eelroogadest toitudagi). Ja siis jõuab veel rahulikult enne pimedat koju ära sõita. 😀 “Olgem ausad, me ju olemegi penskarid,” nentis kallis kaasa rahulikult. 

Kuna sellega on nüüd lugu selge, pole mul isegi häbi teatada, et sättisin isegi end sellele eitede, vigaste ja laste vankrile ja märkisin mõned LHV võlakirjad. Kusjuures hellitasin esialgu natuke lootust LEI-koodist mööda hiilida ning ettevõtte all seisev raha kavalalt ära paigutada.

Nimelt tekkis mul poolfilosoofiline küsimus, et kui LEI-koodi on vaja noteeritud väärtpaberitega kauplemiseks ning tehniliselt pole need võlakirjad ju veel noteeritud ja tehniliselt pole see veel kauplemine, siis äkki pole LEI-koodi vaja. Kahjuks loopis LHV mu lootusesädeme küll kiirelt paari pangetäie jääkülma veega üle ning ütles, et koodi nada, Fedja.

Ostuidee oli sellega siiski idanema pandud, sest mingi kriis on ju lähiaastatel tulemas niikuinii ning see tundub päris soe ja pehme korv, kuhu natuke mune ära poetada.

Näiteks mõnedel andmetel ennustatakse, et järgmine kriis on hoopis kümnendipikkune majanduskasvu hangumine ning isegi sellistes tingimustes oleks garanteeritud 6% ju päris magus tootlus (korraliku languse tingimustest rääkimata). Samuti tundusid atraktiivsed kvartaalsed maksed ning kohaliku väärtpaberi madalad teenustasud, kui peaks tekkima isu või vajadus need siiski maha parseldada. Kuna Eesti võlakirjaturg on pehmeltöelda vaikne, tundus see kokkuvõttes liiga asine võimalus, mida kasutamata jätta.

Võtsin sarnaselt teiste kuulsate ja ilusatega näpuotsaga neid paljuräägitud talonge oma portfelli ka. Natuke nalja sain märkimisel, kui pidin ka Elunaudi kirjeldatud asjakohasuse küsimustikku täitma. Märkisin siis ausalt, et praegu mul võlakirju ei ole (aga no kuskilt peab ju alustama). Tulemusena soovitas LHV mul oma eluvalikute üle sügavalt järele mõelda. Screen Shot 2018-11-17 at 19.25.04.png

Kulla lugejad, mis ise teete? Märgite? Ei märgi? Miks?


* Lifehack: tasub ikka noorem mees võtta – see ei sure loodetavasti nii kähku kätte ära nagu halastamatu statistika muidu ennustab. 

Lennureisija õiguste case study jätkub – õigus hoolitsusele

20180325_230844_00011060854847.png

Ei maksa arvata, et ma uue tööga oma juristipaberid täitsa nurka olen visanud ning Rahandusministeerium võib minu koolituskulude tagasinõude avaldusega veel veidi oodata. Nimelt käravad need aastatega külge poogitud teadmised, oskused ja teatud määral isikuomadused (eks see õigusharidus on omamoodi tõuaretus) isiklikuks meelelahutuseks veel enam kui küll.

Kui mõni inimene on hobiaednik või hobikokk, siis mina olen hobijurist ja poole kohaga tarbijakaitse ristirüütel. 😀 Viimati lahutasin meelt järjekordse lennundusettevõtte kulul. Eelmisest pikale veninud kemplusest saab lugeda siit: 

Selle kogemuse varal olen aidanud ka päris mitmel sõbral/tuttaval/pereliikmel omale õigust välja nõuda – praktikat muudkui koguneb.

Mis siis nüüd jälle juhtus?

Ei taha kõlada nagu sellesamusegi magnet – tegijal ikka juhtub ning ma lendan lihtsalt üsna sageli. Aastaid õnnestus mul reisida ilma ühegi tõrketa, aga ju see oli siis algaja õnn. Viimane paha juhus tabas meie pulmareisi, mille viimane lend Stockholmist Tallinna (SAS) tühistati juba kevadel ära ja asemele pakuti 6 tundi hilisemat lendu.

Lennupiletid olid nimme soetatud ülioptimaalsete 2-3-tunniste vahemaandumistega, seega väljavaade põhimõtteliselt kahepäevase loksumise lõpuks tunnise lennu kaugusel kodu(maa)st veel terve päeva kinni istuda ajas mind pehmeltöelda marutama. Samuti pole Arlanda lennujaam just kõige mõnusam või soodsam koht, kus tundide viisi aega surnuks lüüa. 

Samas ei sobinud Filipiinide siselendude graafikuga ka ükski pakutud alternatiivne suunamine, seega pidime olukorraga lõpuks lihtsalt leppima. Mainin veel ära, et kõik lennud olid ühel piletil, mis oli soetatud vahendusfirmast. Graafikumuudatuse eest on ennekõike vastutav muudatuse teinud lennufirma.

Õiguslik mumbo-jumbo

Mängu tuleb vana hea EU261/2004 regulatsioon, mille kohaselt on:

  • tegemist lennu tühistamisega artikli 5 mõttes
  • reisijal õigus hoolitsusele
  • reisijal piisavalt lühikese etteteatamise puhul õigus kompensatsioonile (mis antud juhul ei kohaldunud, sest teadsime muudatusest mitu kuud ette)

Õigus hoolitsusele tähendab tasuta toitu-jooki proportsionaalselt ooteajaga (nt võileib ja kohv paaritunnise ooteaja puhul, aga pikema aja puhul juba vähemalt üks soe söögikord). Üleöö ooteaja puhul tuleb reisijaile tagada ka öömaja ning vajalik transport. Lisaks on reisijatel õigus kahele tasuta kõnele või e-mailile (või faksile, mida oleks võinud ju pulli pärast samuti paluda).

Järgmine kord küsin faksi ka 😀

Agoonia las alata

Pärast selleks hetkeks juba 30-tunnist reisimist zombistunud olekus jääkülma Arlanda lennujaama saabudes, tuigerdasime esimese asjana SASi leti juurde ning uurisime, kas saaksime neilt kohe toidu-joogi vautšereid. Ei saanud. Saime hoopis visiitkaardi klienditeeninduse (veebi)aadressiga, kust kaudu soovitati tekkinud kulud hiljem välja nõuda ning seni tšekid alles hoida.

Lühiülevaade võimalikest ajatapmisvõimalustest Arlanda lennujaamas: 

  1. Rongisõit linna maksab 55 eurot (pikalt ette ostes oleks 36 euroga saanud). Oktoobri lõpus oli õues mingi meeliülendav pooljäätunud tapeediliimiga katastroofiline suusailm, milleks meil ilmselgelt riideid kaasas polnud. Spoilerina võin mainida, et lennujaamas sees oli peaaegu sama külm.
  2. Võimalik on kasutada ka nariga seinakappi ühisduširuumidega kapselhotellis. 5 tundi maksab päeval ca 40 eurot (nt Moskva lennujaamas on kapselhotell palju asjalikum).
  3. Ja viimaks surematu võimalus uidata mööda lennujaama kohvikuid ning poode (mida oli üllatavalt vähe), kasutada tasuta wifit (mis kestab ainult kolm tundi) ja tõmbuda näost üha sinisemaks ning sinisemaks. Ma olen muidu paras jääkaru, aga see ületas isegi minu taluvusläve. Kuna Arlanda lennujaam on aastaid figureerinud reisijasõbralikumate jaamade topis, ei osanud ma seda ka kuidagi ette aimata.

Võitjaks osutus variant nr 3, ehk veetsime lõpuks 8 tundi erinevates lennujaama nurkades kudedes ning manustasime selle aja jooksul kahekesi kokku umbes 50 euro eest süüa-juua.

Igaüks, kes sealt lennanud on, saab ilmselt isegi aru, et tegemist on päris tagasihoidlike kuludega, sest näiteks prae eest oleks võinud seal vabalt mõnikümmend eurot nägu maksta ja juba kohv maksis 5 eurot. Õnneks või kahjuks olime me varem lennukites nii täis söödetud ning sassis ajagraafiku tõttu oli ka isu kehvapoolne, seega piirdusime kohvi, saiakeste ja burritodega. Kõik tšekid korjasin hoolikalt rahakoti vahele, et selle vindumise eest vähemalt söögiraha täie rauaga tagasi nõuda. 

Ma tõesti ei tahaks olla ebameeldiv inimene, aga…

Kodus pildistasin tšekid üles ja panin peaaegu esimese asjana SASi poole nõude teele. Nädala pärast saabus vastus, milles keelduti kulude hüvitamisest, sest “graafikumuudatusest” teavitati meid juba maikuus ning soovitati mul reisikindlustuse poole pöörduda. I hope that I have been able to answer your question and that you will choose SAS for future travel. We are looking forward seeing you onboard again.”

How about no.

Üldse ei tahaks seletama hakata, miks nad eksivad, aga…

Lühidalt olukorda kokku võttes vabastab piisavalt pikk etteteatamine lennufirma küll fikseeritud määras kompensatsioonist, aga reisija eest hoolitsemisest kindlasti mitte. Kujutage ette seda kaost, kui lennufirmad võiks ilma igasuguse vastutuseta lende paremale-vasakule tühistada, kui nad sellest lihtsalt piisavalt pikalt ette teataks. See on täiesti vastuolus lennureisija õiguste kaitsega üleüldiselt ning suuremas plaanis pole ilmselt ka lennundussektorile endale kasulik, kui kliendid selle toimimist üldse usaldada ei saa.

EU261/2004 regulatsiooni preambulis on öeldud, et selle eesmärgiks on tõsta reisijate kaitse standardeid: “both to strengthen the rights of passengers and to ensure that air carriers operate under harmonised conditions in a liberalised market”.

Mis puudutab SASi väidet, et võiksin pöörduda reisikindlustuse poole, siis tegemist pole ettenähtamatu reisitõrkega ilmselt ühegi reisikindlustuse mõttes. Samuti polnud maikuus mul reisikindlustus veel isegi ostetud (mida ei saa ka eeldada), ehk ammugi ei kehtiks tõrge olukorra suhtes, mida ma kindlustust ostes juba teadsin. Võtsin nüüd lihtsalt näitena huvi pärast lahti If’i reisikindlustuse tingimused ning seal on suisa sõnaselgelt öeldud, et tõrge ei ole regulaarliini lennureisi ümberkorraldamine lennuettevõtte poolt. Samuti ei hüvitata kulutusi toidule, joogile jmt kuludele.

Seega ma tõesti ei tahaks olla ebameeldiv inimene, aga millegipärast ilusti küsimine kunagi ei tööta. Kirjutasin ühe vihase hooga neile järgneva vastuse:

According to the regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council the two weeks informing clause only applies to the company’s obligation to pay compensation in the fixed amount. The airline must still provide passengers with care and assistance. Two weeks notice can’t relieve our situation one bit, if we have connecting flights.
This also can’t be a travel insurance case, because it’s not compliant with an unexpected event in the meaning of an insurance case. I find your interpretation in this case malicious and arbitrary.
We still require compensation for our (very reasonable) meals and refreshments expenses in accordance with your obligation to offer your passengers care and assistance.
I’d rather settle this politely and not drag this situation out in a local Consumer Protection Board.
Waiting for your reply

Tulemus? Järgmisel hommikul saabus vastus, et SAS kannab kohe raha üle. Ma polnud isegi eriti rõõmus – pigem ebamääraselt ärritunud, et asjad peavad niimoodi käima.

Kokkuvõttes

Kuna jutt on siin isegi pikale veninud, teen kiirkokkuvõtte peamistest punktidest:

  • Ka graafikumuudatused pole lihtsalt paratamatus, mida looteasendis nuttes lihtsalt saatuselöögina vastu võtta. Lennufirmal kaasneb sellega vähemalt vastutus reisija sel ajal elus hoida.
  • Jäta kõik tšekid alles. Tšekid tasub alles hoida ka siis, kui lennufirma mõned söögi-joogivautšerid annab, sest enamasti need ei kata tegelikke kulusid.
  • Küsi hüvitist. Alati tasub sinna-tänna kopeerida kangekeelset kantseliiti ja tsitaate vastavast regulatsioonist endast (ja noh mainida ära vana hea “local Consumer Protection Board”).
  • Kui saad eitava vastuse, küsi uuesti. 

Head lennuõnne kõigile!

Palju õnne mulle sünnipäevaks, ehk kahekordistasin teist aastat järjest oma netoväärtuse

Nüüd on see käes – suur ja hirmuäratav 30. Või vähemalt peaks see olema üks igati hirmuäratav ja ängitekitav sündmus, kui uskuda seda laiatarbemeediat, kes erinevaid “30 asja, mida teha enne 30 sünnipäeva” või “10 märki, et sul on 30. eluaasta kriis” artikleid treib. Mulle endale tundub, et hirmus ja ängistav saab see olla vaid inimestele, kes pole oma eluga päris seal, kus nad tahaks olla. Või klammerduvad nad mõttetult mingite plaanide külge, mille nad endale ennemuiste lapsearuga välja mõtlesid ja õigel hetkel pole taibanud ümber häälestada. 

Näiteks kes meist poleks pubekana arvanud, et 25-aastased on juba väga suured ja tähtsad inimesed, kes ostavad maju ning teevad lapsi. Kui paljud 25-aastaseks saades tundsid, et nad on väga kompetentsed suured ja tähtsad inimesed, kes täie mõistuse juures julgeks osta maju ja teha lapsi? Okei, neid ilmselt on, aga on ka täiesti okei, kui sina see ei ole. Ja on täiesti okei, kui sinu 30-aastane suur-tähtis-ja-kompetentne-sina seda sisemuses endiselt ei tunne. 😀 

Niiet siis 30. Ma ise olen küll päris rahul. Kui üks kriisi märke pidi olema see, et hakkad ennast nooremaks valetama, siis minul kippus see 30 juba liigagi vara huulilt lendama. See tundub lihtsalt nii palju ilusam arv, kui suhteliselt suvaline 29. Muidugi ma vaikselt rõõmustan, kui minult poest dokumenti küsitakse, aga iga kord ka mõtlen, millal see juhtub viimast korda.

Eriti selgelt tunnetasin oma küpsemat iga just eile, kui üritasin leida JCI jõulupuult mõnda kingisoovi, mida ma oskaks täita. Sageli küsiti seal näiteks selja- või spordikotte ja mulle tuli meelde, milline spetsiifiline täppisteadus asja “lahedus” teatud vanuses oli. Samuti oli mul piisavalt enesekriitikat mõistmaks, et mina kulgesin sealt “laheda” sektorist juba ammu üliväga ebalahedasse praktiliste valikute sektorisse ära (kui ma üleüldse lahedas sektoris olnud olengi). Kuna ma kartsin valesti valitud kotiga mõnele puudustkannatavale lapsele veel täiendavaid kannatusi põhjustada, läksin turvalisemat teed ning toetasin ühe spetsiifilise hobivahendi ostu (praktiline ja totaalselt ebalahe nagu mulle eakohane).

Olen omale sünnipäeva puhul lubanud juba 300 sõna suvalist heietamist, aga lähme nüüd asja juurde. Nimelt võib viimast eluaastat pidada täitsa tegusaks:

  • reisisin Maltale, Itaaliasse, Hispaaniasse ning Filipiinidele
  • jooksin kaks maratoni ja kaks poolmaratoni
  • kihlusin ja abiellusin
  • kirjutasin siin 80 postitust (käesolev nr 81)
  • kirjutasin-kirjutasin-kirjutasin veel igasuguseid asju
  • lõpetasin jälle kooli
  • läksin uuele tööle

Kõlab kahtlaselt nagu hoogtöökorras 30. sünnipäeva kriisiennetusprogramm. 😀 Ja viimaseks: kahekordistasin teist aastat järjest oma netoväärtuse. 

Mäletatavasti võtsin selle eelmise aasta novembri algul sihiks ning tinglikult sai ümmarguseks piiriks 20 000 eurot. Mäletan täpselt, kuidas veetsime Pärnus Rannahotellis nädalavahetust, akna taga oli hall novembrikuine meri ja kergel südamevärinal, aga elevusega viskasin selle numbri õhku. Nüüd tundub, et sihtisin liigagi madalale, sest vahepealsetest kuludest ning turuliikumistest hoolimata sai eesmärk mõõdukal sammul ilusti täidetud ja omajagu isegi ületatud.

Viimase kahe aasta netoväärtuse liikumine on selline.

Screen Shot 2018-10-31 at 20.03.06
Selgituseks silmnähtavale lookele: 2017. juulisse jäi autoost, mis ennast seni igati truult ning vähenõudlikult õigustanud on. 

Elu elamine selle tempo kõrvalt ilmselgelt ei kannatanud, aga nüüd peaks natuke mõlgutama, mida selle eesmärgiga edasi teha (hoidku ju jumal, et ma lihtsalt niisama loorberitel külitaks ja natuke naudiks).

Veel üks kahekordistamine tundub pigem ebarealistlik kübaratrikk, kui ma just metsikult kulusid ei kärbi ning sissetulekuid ei kasvata. Kulude märkimisväärne vähendamine ei tule kõne allagi, sest reisiplaanid on juba paigas ning need on need elumõnud, millest ma mõjuva põhjuseta kindlasti ei tagane. Tagatipuks kui korralik kriis peaks tulema, oleks positiivne, kui ma netoväärtust aasta pärast samalgi tasemel suudaks hoida. 😀

Lihtsalt mingi suvaline vahepeal eesmärk tundub jälle liiga… suvaline. 😀 Kui need pole esimese maailma probleemid, siis ma ei tea, mis on.

Ideid? Soovitusi?