Novembri kokkuvõte – kui see on kriis…

20181130_094022_00011103242384.png

Novembril on ots peal ja vahepealsed turuelevused on ka sujuvalt kuidagi unustustehõlma ära vajunud. Käisin hiljuti huvi pärast portfellis kiikamas, et kui paljuga ma nüüd miinuses olengi. Esimese ehmatusega võrreldes polnud enam midagi halvemaks läinud ning tänaseks olid seisud veel ilusti kosunudki.

Ma tõesti tahaks siin edasi anda mingeid sügavamaid sisekaemusi või taktikalisi analüüse, aga päris ausalt öeldes olen ma lihtsalt üks igav ja tuim mugavusinvestor ning ülearu portfelliridadel toimuvaga pead ei vaeva. Muidugi kogu portfelliga punases käia mul hetkel ei õnnestunudki. Eks olen piisavalt kaua juba turul olnud ka ja piisavalt pikk maa on tagasi minna. Pole muud öelda, kui vana head Ansipi tsitaati kulutada: “Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma elada tahaksingi.”

Kui eelmine kuu jahusin siin, et ei tea, kas netoväärtust siin edasi kajastada, siis inertsist tegin seda siiski. Enda jaoks löön selle kokku niikuinii ja selliseid trende on ainult rõõm jagada. Elevusega ootan veel seda, mis mu LHV võlakirjad esmaspäeval teevad, sest teadupärast läksid need liigagi hästi kaubaks ja märgiti mitmekordselt üle.

neto.png

Üldiselt tuleb sellest vist kõigi aegade lühim kuu kokkuvõte, sest mis sellest pimedast ajast ikka rääkida. Tegin kõvasti tööd ja trenni ning pidasin eelmisest reisist napilt kuu vastu, enne kui talve keskele kiire kliimapagulustuuri soetasin. Talv pole veel kalendri järgi õieti alanudki, aga juba tahaks vahelduseks joosta mitte ainult kottpimedas ning Michelini-mehikeseks vooderdatuna.

139 euroga/inimene sain pikaks nädalavahetuseks Tallinnast otselennud Küprosele ja ööbimise igati kobedas hotellis. Umbes sama raha oleks kulunud järjekordsele Saaremaa tripile, aga talviste oludega polnud mul isu nii pikka sõitu ette võtta. Parem siis bussiga lennujaama sõita ning hopsti veits soojemasse kliimasse põigata – ajakulu on kokkuvõttes peaaegu sama, aga saan sõidu ajal filme vaadata ning raamatut lugeda.

Senine kogemus näitab, et sellel laiuskraadil on jaanuaris-veebruaris meie mõistes igati mõnus suveilm – kaelani meres loksuda või päevitada päris ei saa, aga seda ma niikuinii eriti ei harrasta. Jooksmiseks-matkamiseks on ca 20 kraadi sooja täiesti ideaalne.

Ahjaa, 30-aastaseks sain ka. Sellega on kõvasti lihtsam harjuda olnud, kui uue nimega.

Kuidas teil november läks? Loksusite samamoodi ajatajuta lõputus pimedas limbos või viskas rohkem elevust ka sisse? 

Abielurahva raske elu – nimevahetuse juhised algajatele

Abielul on ümber omamoodi romantiseeritud igavese õnne oreool (millele vastanduvad igasugused Game Over tüüpi parastavad retoorikad). Eriti ei taheta rääkida sellest, et pulmadele võib järgneda hoopis korralik masendus või madalseis, kui pulmaeelne elevus ja mesinädalad lõpuks läbi on.

Kes nüüd arvab, et ma siin oma suhteprobleeme lahkama hakkan, peab kahjuks pettuma. Tahan teile pajatada sellest, milliseks uskumatuks Egiptuse nuhtluseks on osutunud nimevahetusega seonduv asjaajamine. Oleks ma seda kõike ette teadnud, oleksin mõne hea hetke pikemalt nimevahetust kaalunud. Vahepeal tekkis küll tunne nagu oleks ma mõni neist pedofiilidest, kes pärast vanglast vabanemist üritab endale salakavalalt uut identiteeti välja sehkendada.

Olen siin juba varemgi ahastanud, miks pole abielu korral asjaajamine kuidagi lihtsustatud paketina korraldatud. Mõelge veel milline promovõimalus – pereväärtused ja särki-värki. Mõni konservatiivne partei võiks vanainimeste peksmise ning välismaalaste kividega loopimise asemel hoopis innovatiivseid turunduslahendusi välja mõelda (ma ei ütle, et see kedagi nende poolt hääletama paneks, aga vähemalt oleks muljetavaldav).

Näete, ma koostasin juba infolehe ka ära: 

img_20181128_202636988428904.png

Millise pakilisema bürokraatiaga värske abieluinimene (näe, kui sooneutraalne) siis rinda pistma peab? 

  • Passi ja ID-kaardi uuendamine (ilmselgelt) – ja kui nüüd lähinädalatel ID-kaart kätte saada, ei pruugi sellega kohe toimetada saadagi (soojad õnnesoovid veelkord!)
  • Mobiil-ID – mine seisa operaatori juures sabas, täida pabereid, lase oma SIM-kontaktid ümber kopeerida ja siis heitle tunnike-paar PPA aktiveerimiskeskkonnaga.
  • Juhiluba – ehkki juhiluba ju enam kaasas kandma ei pea, läheb seda välismaal sõitmiseks ikka vaja. Ja tõepoolest, ka Läti on välismaa.
  • ID-kaardi või selle koopiaga tuleb omakorda panka minna, et seal kontode nimed ära muuta.
  • E-mail – kas te teadsite, et Gmailis (sest olgem ausad, kes muud postkasti ikka kasutab) pole mingit moodust e-mailiaadressi ära muuta? Ma poleks ka seda uskunud, aga põhimõtteliselt on vaja teha täiesti uus konto ja hakata eelmisi e-maile (sest mul on neid lisaks põhiaadressile päris mitu) sinna ümber suunama. See pole veel kõik – muud Google’iga seotud kontod tuleb ju samuti kas ümber muuta või üle kolida. Näiteks olen väga tihe Google Drive’i kasutaja ning kogu see kolimis- ja seadistamisepohh tundub seni nii hoomamatu, et toimetan siiamaani vana aadressiga.

Õppige minu vigadest, ehk kuidas mitte dokumendifotot teha

Minul on tänaseks abiellumisest möödas poolteist kuud ja eelmised dokumendid kaotasid kehtivuse üle kahe nädala tagasi. Pärast kahenädalast paberiteta lindpriielu sain ahjusooja ID-kaardi ning passi alles eile kätte (ja saan nendega nüüd mööda järgmisi asutusi ringi saalima hakata).

Millest see viivitus? Endalgi piinlik, aga kui kedagi sama orgi otsa kukkumisest hoiab, on jagamine seda väärt. 

Nimelt tellisin dokumendid veebipõhisest taotluskeskkonnast, mille juurde viskasin tõsise näoga heleda köögiseina taustal tehtud digifoto. Olin isegi üllatunud, kui see mugavustaotlus läbi läks ning paar nädalat hiljem sain kutse dokumentidele järgi minna. Broneerisin isegi PPA teenindusse aja valmis ja lootsin kogu asjatoimetusega oodatust lihtsamini hakkama saada.

Seiklesin ühel pimedal pealelõunal äärelinna PPA-sse ning maandusin teenindaja ette. Tema võttis dokumendid ümbrikust välja, heitis neile ühe pilgu ja… küsis siis, kas need on mobiili esikaameraga tehtud. 

Mina (sünges eelaimduses): “Jaaa…”
Teenindaja: “Kahjuks peame need dokumendid kehtetuks tunnistama. Palun minge fotoboksi ja tehke uus pilt.”
Mina: 

Mis siis selgus ja millele ka dokumendifoto nõuetes ning juhistes kuskil viidatud pole? 

Selfikaamera pöörab ju enamasti pildi tagurpidi.

Let that sink in for a moment… 

Aga mis sellest siis on, võiks ju küsida, kui sa just mõnes suunas silmatorkavalt ebasümmeetriline pole? Ma ei tea, mis KAPO-tasemel koolitust neile teenindajatele tehakse, aga minu puhul sai saatuslikuks üks täiesti suvaline hele sünnimärk, mida minu meelest nähagi pole (või suvalisest punnist võimalik eristada).

Igatahes jäin vahele ja pidin loodetud aja kokkuhoiu asemel jälle fotoboksi ronima. Ärge siis olge nii juhmid ning pöörake selfi ikka õigetpidi tagasi. 😀 Ja olge vähemalt vaimselt ette valmistunud, kui palju sekeldusi nimevahetusega tegelikult kaasas käib.

Enesearengu kasvukõverast ja ebaõnnestumistest

Investeerimiseesmärkide saavutamisel on sage soovitus jagada suur ning kauge eesmärk motivatsiooni säilitamiseks pisemateks tükkideks. Seda tarkust võib tegelikult laiendada kõigile eesmärkidele, sest üleöö täituvad unistused või saavutatavad eesmärgid näitavad kas puhast juhust või seda, et sihiti liiga madalale. Samuti on investeerimises kombeks ühe või teise näitajaga progressi mõõta. Miks mitte sama tehnikat muudesse valdkondadesse üle kanda. 

Ma olen siin viimasel ajal palju rääkinud väikestest sammudest õiges suunas, õhinapõhistest minieksperimentidest, puterdades minemahakkamisest ning enese teadlikust arendamisest. Kui me pidevalt teadlikult teeme kasvõi väikseid eesmärgistatud samme, hakkab see ühelt maalt samamoodi lumepallina veerema, kui investeeringute liitintress. Tegelikult koosnevad ju kõik suured eesmärgid väiksematest sammudest, mis ideaalnägemisega tagasivaates võivad väga loogilised tunduda, aga hetkes pole seda mitte.

Ehkki tagasivaade on alati selge, võib hetkes tunduda, et edasiminekut pole või toimub mingites valdkondades suisa tagasiminek. Mõistusega saad isegi aru, et asjad ju liiguvad, aga tunne ei taha kuidagi järgi tulla. Ühel sellisel hetkel mõtlesin ajajoonele ära kaardistada viimaste aastate enesearengu eduelamused. Mingit täpset loogikat mul selleks polnud, aga märkisin ajaliselt üles kõik sellised sündmused, mille osas tundsin, et liigun õiges suunas või jõudsin sammu pikematele eesmärkidele lähemale.

Tulemus? Täitsa nagu kasvukõver ju, kas pole?

Screen Shot 2018-11-22 at 09.11.16

Täpseid sündmusi ma siin välja tooma ei hakanud, aga tegemist on just erialaste arengutega, seega koera sünnipäeva, pulmi või muud tilu-lilu siin pole (räägime siiski olulistest teemadest, eksole). Ilmselt annaks sama loogikat kasutada ka eraelu, trenni või ükskõik millise muu valdkonna arengu kaardistamiseks.

Kui nüüd seda rohelist kõverat piisavalt nautinud olin, otsustasin kõik tagasilöögid või ebaõnnestumised ka teljele tippida.

Screen Shot 2018-11-22 at 09.11.08

Taas – nagu öeldud – on tegemist ainult erialaste negatiivsete kogemustega, seega isiklikud mustemad hetked tulid veel sellele lisaks. Ma ei nimetaks neid isegi tagasilöökideks, sest erinevalt investeerimisest ei vii kriitika või luhtunud katsed sind tegelikult kuidagi tagasi. Nagu üks mu sõbranna väga tabavalt ütles, viivad need kogemused kõik edasi – lihtsalt mõni raskemini kui teine.

Tegelikult on ju isegi hea, kui elu sind mugavustsoonist ise välja suruma hakkab. Samas pean selle kaardistamisharjutuse peale ka möönma, et negatiivseid sündmusi oli ootamatult keerulisem mälusopist kokku otsida, kui eduelamusi, sest pikapeale pole neil ju mingit tähendust (inimloomule peaks küll vastupidine sättumus sisse kodeeritud olema, aga äkki ma olen siis ajupestud optimist).

Samas väljapoole me neid ebaõnnestumisi ju naljalt ei promo – minagi jagan sotsiaalmeediasse ikka mõne saavutuse, mitte ei kirjelda, kuidas keegi mind kuskil pikalt saatis või mõni projekt tulemust ei andnud. 😀 See on täitsa loomulik, aga jätab kõrvaltvaatajaile mulje, et järelikult peabki tee eesmärgini minema vaid püsivalt positiivsete elamustega. Ja kui tuleb esimene, teine või kolmekümnes negatiivne elamus positiivsete vahel, on järelikult tegemist vale teega. Sest kõigil teistel ju neid ebaõnnestumisi ei tundu olevat ja elulooraamatud on kirjutatud selles eelmainitet kõiketeadvas tagasivaatavas pilgus.

Kokkuvõttes ei öelda asjata, et fail fast and fail often. Nurjumised õpetavad – valusalt küll, aga see-eest tõhusalt. Nurjumised näitavad, et sa oled proovinud ja proovid veel. Parem siis sellega ära harjuda, kui jätta proovimata. 


Kellel on huvi enda kohta sarnane asi koostada, siis kasutasin kiiruse mõttes TimeGraphics keskkonda, aga googeldades tuleb erinevaid võimalusi terve ports välja. Exceli-sõltlastel on võimalik tõusu- ja mõõnahetki ka tabelisse kanda ning seal ajajoont koostada – ilmselt on see ka püsivam variant, kui kõikvõimalikud online vabavaralised keskkonnad. 

Lasin oma sisemise penskari valla ning noppisin samuti LHV talonge kukrunurka

“Me oleme nagu valusad penskarid,” kommenteerisin täna oma isegi-mitte-veel-30-aastasele kaasale*, kui autorattad pärast meie mõistes ideaalset laupäeva kodu poole seadsime. Ideaalne = pikk uni (suisa kolmveerand üheksani), jooks ümber Pühajärve, kiire ujumistrenn otsa ning hiline lõuna GMP restoranis (ma võiks ainult sealsetest eelroogadest toitudagi). Ja siis jõuab veel rahulikult enne pimedat koju ära sõita. 😀 “Olgem ausad, me ju olemegi penskarid,” nentis kallis kaasa rahulikult. 

Kuna sellega on nüüd lugu selge, pole mul isegi häbi teatada, et sättisin isegi end sellele eitede, vigaste ja laste vankrile ja märkisin mõned LHV võlakirjad. Kusjuures hellitasin esialgu natuke lootust LEI-koodist mööda hiilida ning ettevõtte all seisev raha kavalalt ära paigutada.

Nimelt tekkis mul poolfilosoofiline küsimus, et kui LEI-koodi on vaja noteeritud väärtpaberitega kauplemiseks ning tehniliselt pole need võlakirjad ju veel noteeritud ja tehniliselt pole see veel kauplemine, siis äkki pole LEI-koodi vaja. Kahjuks loopis LHV mu lootusesädeme küll kiirelt paari pangetäie jääkülma veega üle ning ütles, et koodi nada, Fedja.

Ostuidee oli sellega siiski idanema pandud, sest mingi kriis on ju lähiaastatel tulemas niikuinii ning see tundub päris soe ja pehme korv, kuhu natuke mune ära poetada.

Näiteks mõnedel andmetel ennustatakse, et järgmine kriis on hoopis kümnendipikkune majanduskasvu hangumine ning isegi sellistes tingimustes oleks garanteeritud 6% ju päris magus tootlus (korraliku languse tingimustest rääkimata). Samuti tundusid atraktiivsed kvartaalsed maksed ning kohaliku väärtpaberi madalad teenustasud, kui peaks tekkima isu või vajadus need siiski maha parseldada. Kuna Eesti võlakirjaturg on pehmeltöelda vaikne, tundus see kokkuvõttes liiga asine võimalus, mida kasutamata jätta.

Võtsin sarnaselt teiste kuulsate ja ilusatega näpuotsaga neid paljuräägitud talonge oma portfelli ka. Natuke nalja sain märkimisel, kui pidin ka Elunaudi kirjeldatud asjakohasuse küsimustikku täitma. Märkisin siis ausalt, et praegu mul võlakirju ei ole (aga no kuskilt peab ju alustama). Tulemusena soovitas LHV mul oma eluvalikute üle sügavalt järele mõelda. Screen Shot 2018-11-17 at 19.25.04.png

Kulla lugejad, mis ise teete? Märgite? Ei märgi? Miks?


* Lifehack: tasub ikka noorem mees võtta – see ei sure loodetavasti nii kähku kätte ära nagu halastamatu statistika muidu ennustab. 

Lennureisija õiguste case study jätkub – õigus hoolitsusele

20180325_230844_00011060854847.png

Ei maksa arvata, et ma uue tööga oma juristipaberid täitsa nurka olen visanud ning Rahandusministeerium võib minu koolituskulude tagasinõude avaldusega veel veidi oodata. Nimelt käravad need aastatega külge poogitud teadmised, oskused ja teatud määral isikuomadused (eks see õigusharidus on omamoodi tõuaretus) isiklikuks meelelahutuseks veel enam kui küll.

Kui mõni inimene on hobiaednik või hobikokk, siis mina olen hobijurist ja poole kohaga tarbijakaitse ristirüütel. 😀 Viimati lahutasin meelt järjekordse lennundusettevõtte kulul. Eelmisest pikale veninud kemplusest saab lugeda siit: 

Selle kogemuse varal olen aidanud ka päris mitmel sõbral/tuttaval/pereliikmel omale õigust välja nõuda – praktikat muudkui koguneb.

Mis siis nüüd jälle juhtus?

Ei taha kõlada nagu sellesamusegi magnet – tegijal ikka juhtub ning ma lendan lihtsalt üsna sageli. Aastaid õnnestus mul reisida ilma ühegi tõrketa, aga ju see oli siis algaja õnn. Viimane paha juhus tabas meie pulmareisi, mille viimane lend Stockholmist Tallinna (SAS) tühistati juba kevadel ära ja asemele pakuti 6 tundi hilisemat lendu.

Lennupiletid olid nimme soetatud ülioptimaalsete 2-3-tunniste vahemaandumistega, seega väljavaade põhimõtteliselt kahepäevase loksumise lõpuks tunnise lennu kaugusel kodu(maa)st veel terve päeva kinni istuda ajas mind pehmeltöelda marutama. Samuti pole Arlanda lennujaam just kõige mõnusam või soodsam koht, kus tundide viisi aega surnuks lüüa. 

Samas ei sobinud Filipiinide siselendude graafikuga ka ükski pakutud alternatiivne suunamine, seega pidime olukorraga lõpuks lihtsalt leppima. Mainin veel ära, et kõik lennud olid ühel piletil, mis oli soetatud vahendusfirmast. Graafikumuudatuse eest on ennekõike vastutav muudatuse teinud lennufirma.

Õiguslik mumbo-jumbo

Mängu tuleb vana hea EU261/2004 regulatsioon, mille kohaselt on:

  • tegemist lennu tühistamisega artikli 5 mõttes
  • reisijal õigus hoolitsusele
  • reisijal piisavalt lühikese etteteatamise puhul õigus kompensatsioonile (mis antud juhul ei kohaldunud, sest teadsime muudatusest mitu kuud ette)

Õigus hoolitsusele tähendab tasuta toitu-jooki proportsionaalselt ooteajaga (nt võileib ja kohv paaritunnise ooteaja puhul, aga pikema aja puhul juba vähemalt üks soe söögikord). Üleöö ooteaja puhul tuleb reisijaile tagada ka öömaja ning vajalik transport. Lisaks on reisijatel õigus kahele tasuta kõnele või e-mailile (või faksile, mida oleks võinud ju pulli pärast samuti paluda).

Järgmine kord küsin faksi ka 😀

Agoonia las alata

Pärast selleks hetkeks juba 30-tunnist reisimist zombistunud olekus jääkülma Arlanda lennujaama saabudes, tuigerdasime esimese asjana SASi leti juurde ning uurisime, kas saaksime neilt kohe toidu-joogi vautšereid. Ei saanud. Saime hoopis visiitkaardi klienditeeninduse (veebi)aadressiga, kust kaudu soovitati tekkinud kulud hiljem välja nõuda ning seni tšekid alles hoida.

Lühiülevaade võimalikest ajatapmisvõimalustest Arlanda lennujaamas: 

  1. Rongisõit linna maksab 55 eurot (pikalt ette ostes oleks 36 euroga saanud). Oktoobri lõpus oli õues mingi meeliülendav pooljäätunud tapeediliimiga katastroofiline suusailm, milleks meil ilmselgelt riideid kaasas polnud. Spoilerina võin mainida, et lennujaamas sees oli peaaegu sama külm.
  2. Võimalik on kasutada ka nariga seinakappi ühisduširuumidega kapselhotellis. 5 tundi maksab päeval ca 40 eurot (nt Moskva lennujaamas on kapselhotell palju asjalikum).
  3. Ja viimaks surematu võimalus uidata mööda lennujaama kohvikuid ning poode (mida oli üllatavalt vähe), kasutada tasuta wifit (mis kestab ainult kolm tundi) ja tõmbuda näost üha sinisemaks ning sinisemaks. Ma olen muidu paras jääkaru, aga see ületas isegi minu taluvusläve. Kuna Arlanda lennujaam on aastaid figureerinud reisijasõbralikumate jaamade topis, ei osanud ma seda ka kuidagi ette aimata.

Võitjaks osutus variant nr 3, ehk veetsime lõpuks 8 tundi erinevates lennujaama nurkades kudedes ning manustasime selle aja jooksul kahekesi kokku umbes 50 euro eest süüa-juua.

Igaüks, kes sealt lennanud on, saab ilmselt isegi aru, et tegemist on päris tagasihoidlike kuludega, sest näiteks prae eest oleks võinud seal vabalt mõnikümmend eurot nägu maksta ja juba kohv maksis 5 eurot. Õnneks või kahjuks olime me varem lennukites nii täis söödetud ning sassis ajagraafiku tõttu oli ka isu kehvapoolne, seega piirdusime kohvi, saiakeste ja burritodega. Kõik tšekid korjasin hoolikalt rahakoti vahele, et selle vindumise eest vähemalt söögiraha täie rauaga tagasi nõuda. 

Ma tõesti ei tahaks olla ebameeldiv inimene, aga…

Kodus pildistasin tšekid üles ja panin peaaegu esimese asjana SASi poole nõude teele. Nädala pärast saabus vastus, milles keelduti kulude hüvitamisest, sest “graafikumuudatusest” teavitati meid juba maikuus ning soovitati mul reisikindlustuse poole pöörduda. I hope that I have been able to answer your question and that you will choose SAS for future travel. We are looking forward seeing you onboard again.”

How about no.

Üldse ei tahaks seletama hakata, miks nad eksivad, aga…

Lühidalt olukorda kokku võttes vabastab piisavalt pikk etteteatamine lennufirma küll fikseeritud määras kompensatsioonist, aga reisija eest hoolitsemisest kindlasti mitte. Kujutage ette seda kaost, kui lennufirmad võiks ilma igasuguse vastutuseta lende paremale-vasakule tühistada, kui nad sellest lihtsalt piisavalt pikalt ette teataks. See on täiesti vastuolus lennureisija õiguste kaitsega üleüldiselt ning suuremas plaanis pole ilmselt ka lennundussektorile endale kasulik, kui kliendid selle toimimist üldse usaldada ei saa.

EU261/2004 regulatsiooni preambulis on öeldud, et selle eesmärgiks on tõsta reisijate kaitse standardeid: “both to strengthen the rights of passengers and to ensure that air carriers operate under harmonised conditions in a liberalised market”.

Mis puudutab SASi väidet, et võiksin pöörduda reisikindlustuse poole, siis tegemist pole ettenähtamatu reisitõrkega ilmselt ühegi reisikindlustuse mõttes. Samuti polnud maikuus mul reisikindlustus veel isegi ostetud (mida ei saa ka eeldada), ehk ammugi ei kehtiks tõrge olukorra suhtes, mida ma kindlustust ostes juba teadsin. Võtsin nüüd lihtsalt näitena huvi pärast lahti If’i reisikindlustuse tingimused ning seal on suisa sõnaselgelt öeldud, et tõrge ei ole regulaarliini lennureisi ümberkorraldamine lennuettevõtte poolt. Samuti ei hüvitata kulutusi toidule, joogile jmt kuludele.

Seega ma tõesti ei tahaks olla ebameeldiv inimene, aga millegipärast ilusti küsimine kunagi ei tööta. Kirjutasin ühe vihase hooga neile järgneva vastuse:

According to the regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council the two weeks informing clause only applies to the company’s obligation to pay compensation in the fixed amount. The airline must still provide passengers with care and assistance. Two weeks notice can’t relieve our situation one bit, if we have connecting flights.
This also can’t be a travel insurance case, because it’s not compliant with an unexpected event in the meaning of an insurance case. I find your interpretation in this case malicious and arbitrary.
We still require compensation for our (very reasonable) meals and refreshments expenses in accordance with your obligation to offer your passengers care and assistance.
I’d rather settle this politely and not drag this situation out in a local Consumer Protection Board.
Waiting for your reply

Tulemus? Järgmisel hommikul saabus vastus, et SAS kannab kohe raha üle. Ma polnud isegi eriti rõõmus – pigem ebamääraselt ärritunud, et asjad peavad niimoodi käima.

Kokkuvõttes

Kuna jutt on siin isegi pikale veninud, teen kiirkokkuvõtte peamistest punktidest:

  • Ka graafikumuudatused pole lihtsalt paratamatus, mida looteasendis nuttes lihtsalt saatuselöögina vastu võtta. Lennufirmal kaasneb sellega vähemalt vastutus reisija sel ajal elus hoida.
  • Jäta kõik tšekid alles. Tšekid tasub alles hoida ka siis, kui lennufirma mõned söögi-joogivautšerid annab, sest enamasti need ei kata tegelikke kulusid.
  • Küsi hüvitist. Alati tasub sinna-tänna kopeerida kangekeelset kantseliiti ja tsitaate vastavast regulatsioonist endast (ja noh mainida ära vana hea “local Consumer Protection Board”).
  • Kui saad eitava vastuse, küsi uuesti. 

Head lennuõnne kõigile!

Palju õnne mulle sünnipäevaks, ehk kahekordistasin teist aastat järjest oma netoväärtuse

Nüüd on see käes – suur ja hirmuäratav 30. Või vähemalt peaks see olema üks igati hirmuäratav ja ängitekitav sündmus, kui uskuda seda laiatarbemeediat, kes erinevaid “30 asja, mida teha enne 30 sünnipäeva” või “10 märki, et sul on 30. eluaasta kriis” artikleid treib. Mulle endale tundub, et hirmus ja ängistav saab see olla vaid inimestele, kes pole oma eluga päris seal, kus nad tahaks olla. Või klammerduvad nad mõttetult mingite plaanide külge, mille nad endale ennemuiste lapsearuga välja mõtlesid ja õigel hetkel pole taibanud ümber häälestada. 

Näiteks kes meist poleks pubekana arvanud, et 25-aastased on juba väga suured ja tähtsad inimesed, kes ostavad maju ning teevad lapsi. Kui paljud 25-aastaseks saades tundsid, et nad on väga kompetentsed suured ja tähtsad inimesed, kes täie mõistuse juures julgeks osta maju ja teha lapsi? Okei, neid ilmselt on, aga on ka täiesti okei, kui sina see ei ole. Ja on täiesti okei, kui sinu 30-aastane suur-tähtis-ja-kompetentne-sina seda sisemuses endiselt ei tunne. 😀 

Niiet siis 30. Ma ise olen küll päris rahul. Kui üks kriisi märke pidi olema see, et hakkad ennast nooremaks valetama, siis minul kippus see 30 juba liigagi vara huulilt lendama. See tundub lihtsalt nii palju ilusam arv, kui suhteliselt suvaline 29. Muidugi ma vaikselt rõõmustan, kui minult poest dokumenti küsitakse, aga iga kord ka mõtlen, millal see juhtub viimast korda.

Eriti selgelt tunnetasin oma küpsemat iga just eile, kui üritasin leida JCI jõulupuult mõnda kingisoovi, mida ma oskaks täita. Sageli küsiti seal näiteks selja- või spordikotte ja mulle tuli meelde, milline spetsiifiline täppisteadus asja “lahedus” teatud vanuses oli. Samuti oli mul piisavalt enesekriitikat mõistmaks, et mina kulgesin sealt “laheda” sektorist juba ammu üliväga ebalahedasse praktiliste valikute sektorisse ära (kui ma üleüldse lahedas sektoris olnud olengi). Kuna ma kartsin valesti valitud kotiga mõnele puudustkannatavale lapsele veel täiendavaid kannatusi põhjustada, läksin turvalisemat teed ning toetasin ühe spetsiifilise hobivahendi ostu (praktiline ja totaalselt ebalahe nagu mulle eakohane).

Olen omale sünnipäeva puhul lubanud juba 300 sõna suvalist heietamist, aga lähme nüüd asja juurde. Nimelt võib viimast eluaastat pidada täitsa tegusaks:

  • reisisin Maltale, Itaaliasse, Hispaaniasse ning Filipiinidele
  • jooksin kaks maratoni ja kaks poolmaratoni
  • kihlusin ja abiellusin
  • kirjutasin siin 80 postitust (käesolev nr 81)
  • kirjutasin-kirjutasin-kirjutasin veel igasuguseid asju
  • lõpetasin jälle kooli
  • läksin uuele tööle

Kõlab kahtlaselt nagu hoogtöökorras 30. sünnipäeva kriisiennetusprogramm. 😀 Ja viimaseks: kahekordistasin teist aastat järjest oma netoväärtuse. 

Mäletatavasti võtsin selle eelmise aasta novembri algul sihiks ning tinglikult sai ümmarguseks piiriks 20 000 eurot. Mäletan täpselt, kuidas veetsime Pärnus Rannahotellis nädalavahetust, akna taga oli hall novembrikuine meri ja kergel südamevärinal, aga elevusega viskasin selle numbri õhku. Nüüd tundub, et sihtisin liigagi madalale, sest vahepealsetest kuludest ning turuliikumistest hoolimata sai eesmärk mõõdukal sammul ilusti täidetud ja omajagu isegi ületatud.

Viimase kahe aasta netoväärtuse liikumine on selline.

Screen Shot 2018-10-31 at 20.03.06
Selgituseks silmnähtavale lookele: 2017. juulisse jäi autoost, mis ennast seni igati truult ning vähenõudlikult õigustanud on. 

Elu elamine selle tempo kõrvalt ilmselgelt ei kannatanud, aga nüüd peaks natuke mõlgutama, mida selle eesmärgiga edasi teha (hoidku ju jumal, et ma lihtsalt niisama loorberitel külitaks ja natuke naudiks).

Veel üks kahekordistamine tundub pigem ebarealistlik kübaratrikk, kui ma just metsikult kulusid ei kärbi ning sissetulekuid ei kasvata. Kulude märkimisväärne vähendamine ei tule kõne allagi, sest reisiplaanid on juba paigas ning need on need elumõnud, millest ma mõjuva põhjuseta kindlasti ei tagane. Tagatipuks kui korralik kriis peaks tulema, oleks positiivne, kui ma netoväärtust aasta pärast samalgi tasemel suudaks hoida. 😀

Lihtsalt mingi suvaline vahepeal eesmärk tundub jälle liiga… suvaline. 😀 Kui need pole esimese maailma probleemid, siis ma ei tea, mis on.

Ideid? Soovitusi?