Kasvuvaludes paradiis Siargao saarel

Artikkel ilmus toimetatud kujul 21. novembri Eesti Ekspressis

“Ma mõistan, et teil pole öörahu kohta mingeid seadusi, aga kuhu jääb elementaarne viisakus (common courtesy)?” küsin paluvalt meie öömaja administraatorilt. “We don’t have it here,” laiutab ta soojalt naeratades käsi. Prooviks keeran TLC’likku draamat veel kraadi võrra juurde: “It’s our honeymoon and it’s turning into a nightmare.” Samasuguse sooja naeratusega saame personalilt ülevoolavad õnnitlused abiellumise puhul, aga abi oma piinade leevendamisel mitte.

Mesinädalateks nimetame seda reisi pigem tinglikult, sest tegemist on meie igasügisese kaugema sihtkohaga, millele eelnevasse nädalavahetusse planeerisime väikese pulmapeo. Tänavu osutus valituks Filipiinide surfipealinnaks tituleeritud Siargao saar, mis tõotab palju ehedust ning avastamisrõõmu ka neile, kes kirglikud lainepüüdjad ei ole (näiteks mina).

Kahjuks avastame kohale jõudes, et tegemist polegi nii idüllilise paigaga, kui endale vaimusilmas ette mananud oleme. Oleme peatumispaigaks valinud kõrgelt hinnatud Kermiti surfikuurorti, mis asub saare elavamas lõunatipus General Luna linnakeses. Esimesed ööd meie ehedas, ent moodsate mugavustega privaatmajakeses mööduvad aga kasvavas õuduses, kui naabruskonnast kostev kohutav vaibakloppimismuusika majakese seinad lausa värisema paneb.

Sellest võrsub ka eelkirjeldatud kauplemine Kermiti personaliga, kes saavad vaid nentida, et teisedki külalised ja ümberkaudsed elanikud kõik kurdavad, aga eraomaniku krundil toimuva osas pole naabritel mingit sõnaõigust. Ilmselt oli selline põhimõte igati õigustatud ajal, kui suurim naabrusõigusi rikkuv tegevus võis olla häälekas seatapp. Tänapäevaste tehniliste võimaluste juures on kaaskodanike elu põrguks tegemise võimalused nähtavasti (ja selgelt kuuldavasti) kõvasti mitmekesisemad.

Kas järgmine Boracay?

Siargao saarekest võib tõepoolest nimetada maailma servaks, sest sealt edasi ida suunas laiub vaid kümneid tuhandeid kilomeetreid Vaikset ookeani koos maailmamere sügavaima punkti – 10-kilomeetrise Mariaani süvikuga. Järgmine kuiva maa punkt on alles Hawaii saarestik. Saare pindala on 437km2 (pool Hiiumaad või kaks Muhumaad), kuhu on end ära mahutanud 240 000 elanikku. Neile pakuvad lisaks kalapüügile ja põlluharimisele elatust turistid, kelle arv on hetkel hüppeliselt tõusmas. Kui 2017. aastal külastas saart umbes 15 000 turisti, tõusis külastussagedus 2018. aasta alguses veelgi.

Seni on saar olnud peamiselt populaarne peatuskoht kohalikule ja rahvusvahelisele surfikogukonnale, ent viimastel aastatel on see hakanud hiilima erinevate sotsiaalmeedia-influencer’ite reisisoovituste tippu. Viimase hüppe külastajate laviinis tingis aga senise populaarse sihtkoha Boracay saare sulgemine 2018. aasta aprillis. Juba Filipiinidele lennupiletid broneerinud turistid pidid kiirelt otsima alternatiive ning suur osa neist valgus sotsiaalmeedias paradiisisaarena tuntust koguvale Siargaole.

Mäletatavasti suleti Boracay saar fekaalireostuse tõttu pooleks aastaks ja seda hakati vaikselt taasavama 2018. aasta oktoobri lõpust. Vaid 17 000 elanikuga saarekest külastasid miljonid turistid aastas, ent arendustegevust ei suudetud hallata ja enamik kohalikke elamisi ning ettevõtteid suunas reoveetorud otse sellessesamasse merre, mis neile turistide näol elatust tõi. Eelneva tulemusel oli saareke lõpuks sellises seisus, et isegi Filipiinide president nimetas seda virtsaauguks.

Lääne turistide hordid pole aga tingimata õnnistus ning üha enam räägitakse, et silmas tuleks pidada turismi jätkusuutlikkust. Ka Siargao tundub kohati ägavat iseenese populaarsuse all ja üha enam tõstavad pead jutud, kas sedagi paradiisi ootab Boracay saatus. Tulles tagasi olematu öörahu juurde, möönavad ka kohalikud, et veel aasta tagasi oleksid nad saare peoelu kirjeldanud sisuliselt olematuna, aga lühikese aja jooksul on kõik muutunud.

Vaikust majja seades

Ühel õhtul läheme huvi pärast jubedaima tümaka jälgi ajama ning lõpetame kohalikus karaokebaaris (karaoke on filipiinode hulgas hämmastavalt populaarne), kus sel hetkel on vaid vaevatud moega ettekandja ning keset tantsupõrandat kössitab veelgi vaevatuma moega kass. Ja muidugi see õhkurebestav bassiplärin, mis algas juba õhtul kell 6. Ettekandjaga üle leti röökides saame teada, et kellelgi peale koha omaniku pole õigust seda ka maha keerata.

Nii veedamegi ühe kauni õhtu oma mesinädalatest mööda pimedat General Lunat ringi marssides ja härra Dingdongi (icc) nimelise kohaliku korüfee jälgi ajades. Muuhulgas kuulub talle ka uhke hotell – pläraurkast turvalises kauguses muidugi – kus härra Dingdong naudib seda õnnist puhkust, mida tema meelelahutusasutuse naabruskond endale lubada ei saa. Ehkki hotelli administraatori tungiv veenmine vilja ei kanna ja härra Dingdongi meil näost-näkku kohata ei õnnestugi, jätame härrale härda palve baaris bass maha keerata – ülejäänu summutamisega saavad vähemalt kõrvatropidki hakkama.

Oh seda õnnistust, kui mõni aeg hiljem saabub – vähemalt tolleks õhtuks – kauaoodatud vaikus. Samuti saame meie lõpuks koju tagasi sõita – ei taha kujutledagi nende inimeste igapäeva, kelle kõik ööd mõne helireostuse poolt mürgitatud saavad.

Jätkusuutmatu turism

Nii kohalikelt kui välismaalastest kuurortiomanikelt kõlab palju etteheiteid kohalike võimude suunal, kes regulatsioone, prügimajandust, arstiabi ega liiklusohutust galopeerivate muutustega sammu ei suuda pidada. Kinnisvaraarendusi kerkib kõikjal kui seeni pärast vihma ning rannaäärsed maalapid on müügis suisa kümnete miljonite eurode eest. Arendajate surve on nii tugev, et mitmel pool on näha ärritunud silte: “This lot is NOT for sale”.

Samas kohalikud selles rahapeost suuremat osa ei saa, sest neil puuduvad kapital ja oskused, et ise oma maad ettevõtluseks kasutada. Sageli on võimatu lõplikult aru saada, kas järjekordse hüti puhul on tegemist varjualuse, kuuri, kuudi või eluasemega. Kõrval kerkivad üha uued villad ning teedel vuravad lisaks kõikvõimalikele fantastilistele kerg-mootorsõidukitele ka läikivad Toyota Hiluxid. Samas ei tuleks pähegi kohalikke haletseda, sest inimesed tunduvad kordades õnnelikumad, kui näiteks maailma jõukamasse otsa kuuluvad eestlased.

Muidugi pakub turism neist paljudele tööd – on isegi omaette mure, et noored mehed ei viitsi enam põldu harida, vaid lähevad parem randa surfiinstruktoriks. Kuna see enamasti kujutab endast madalas vees neidude lauaga ringitalutamist ja fotode tegemist, eelistaks seda ilmselt isegi kõrvetava päikese all kõplamisele või vesipühvliga põllukündmisele.

Üks Kermiti ettekandja räägib, kuidas tema päevapalk on 300 peesot (5 eurot), mis on menüüs tavapärane roa hind. Sellest omakorda enamik kulub kütusele (60php = 1 euro liiter) ning kui mõni külastaja otsustab maksmata minema kõndida, võetakse see täishinnaga tema palgast maha. Ka temal on plaanis maha müüa perekonna kookosefarm – saadud rahast tahab ta osta mototakso ja hakata turistidele teenust pakkuma.

Hiljem internetis röögatuid kinnisvarahindu uurides tekib küsimus, kui palju kohalikud ise oma esivanemate põllulappide eest raha saavad. Paratamatult tekib paralleel mingi uue kolonialismi lainega, sest sellise hinnasurvega pole kohalikel endil lõpuks kuskil elada – rääkimata oma maade tagasiostmisest.

Positiivne plastivabadus

Tulles lõpetuseks positiivsemate teemade juurde, on Siargaol praegu veel säilinud see võrratu paradiisiloodus ja kohalike ehe elustiil, mida me sinna ka otsima läksime. Ehkki öörahu näitel võiks arvata, et ühiskondlikud kokkulepped saarel ei toimi, on seni suudetud toimivana hoida plastivabaduse põhimõte. Nimelt olime juba enne saarele jõudmist kuulnud, et väidetavalt üritatakse täielikult vältida ühekordsete nõude, veepudelite ja isegi joogikõrte kasutamist. Ilmselt igaüks, kes vähegi Aasias käinud, suhtuks sellistesse väidetesse pehmeltöelda skeptiliselt, sest sealne plastikuuputus on enamasti fenomenaalne.

Positiivse üllatusena saime aga hoopis ise ninanipsu, kui terve sealoldud aja jooksul ei “õnnestunud” meil kohata ühtegi plastiktopsi, jooke pakuti vaid bambus- või metallkõrtest, kohvi joodi viisakalt kohvikus kohapeal tassist ning igas söögikohas olid kättesaadavad puhastatud joogivee kanistrid isikliku pudeli täitmiseks.

Kui reisi teisel nädalal toateenijad mu (Manila lennujaamast soetatud) tühja veepudeli kogemata minema viskavad, satun esimese hooga päris kimbatusse, kust üldse pudelivett ostagi saab. Selles osas võib Siargaod pidada eesrindlikumast ükskõik millisest heaoluriigist, sest isegi lennujaamas on saadaval puhas jahe joogivesi. Igal juhul tasub oma taaskasutatav joogipudel kaasa pakkida.

Täiesti puhtana on seni suudetud hoida ka liivarannad, kus vees loksuvat kiletükki või liivas varitsevat pudelikorki nähes on tegemist nii haruldase pildiga, et käsi seda iseenesest kokku korjama sirutub. Samas on siinset loodussõbralikkust käivitav ja elus hoidev jõud just surfarite kogukond – paratamatult tekib küsimus, kas vana kord ka uut masti massturistide saabumisele vastu peab.


Mida saarel kindlasti näha? 

Kui saare üsna lühike “kohustuslike vaatamisväärsuste” nimekiri ammendatud, võib pühenduda reisi väärtuslikemale osale, ehk vabale ringikondamisele. Kauneid randu, ehedat külaelu ning kariloomadest kirjusid palmisalusid on avastada igal nurgal – isegi otse meie öömajast saja meetri raadiuses oli nööriga puu küljes pool miniloomaaeda. Ookeanivesi kipub olema liigagi soe ja pole harvad juhud, kui kordamööda ujumas käies teine kaldavees kõige ehedamat vanni võtab.

Siiski ohutus ennekõike

Ringiuitamisel tasub olla aga ettevaatlik, sest juba Kermiti infoleheski hoiatatakse turiste targu, et Siargao pole see koht, kus keegi tahaks viga saada. Lähim korralik arstiabi on kättesaadav tunnise lennukisõidu või kolmetunnise paadisõidu kaugusel. Saare suurimateks ohtudeks võib pidada liiklust ja kookospähkleid. Viimased kukuvad kõikjal kõige ootamatumal hetkel tuhmi mütsatusega puu otsast alla ja ehkki rahvarohkemates kohtades on palmid tühjaks raiutud, viskasin iga paari sammu järel kahtlustava pilgu nina eest ka taevasse.

Liiklus on Aasiale omaselt segane ning pikkadel pimedatel õhtutel ei vaevu paljud kaasliiklejad ka esitulesid kasutama. Samuti pole kiivrid kuigi levinud – isegi politseinikud tuiskavad mootorrataste seljas paljapäi, tukk uljalt tuules lehvimas, Peame mopeedi rentides läbi käima neli laenutust, enne kui õnnestub korraga kahele inimesele töökorras kiivrid saada. Ettevaatus on aga asja eest, sest isegi meie sealoleku ajal satub üks teine Kermitis peatunud paar öösel peolt tagasi sõites õnnetusse ning mees meespool saab surma. Kui Siargao pole koht, kus keegi tahaks viga saada, võib vaid kujutleda, mis tunne on üritada sealt organiseerida surnukeha minematoimetamist.

Kus peatuda?

Paljukiidetud Kermit Siargao’d pigem ööbimiseks ei soovitaks, sest nagu kogemus näitas, oli tegemist üsna lärmaka, vähese privaatsusega ja ebahubase paigaga. Selle asemel tasub kiigata kohti nagu Soultribe Beach Retreat, mis on General Lunast veidi väljas ja väga lähedal parimale ujumiskohale, mis meil leida õnnestus (Malinao poolsaare tipus asuva Doot Beach’i mangroovimetsadesse viiv suue). Samuti jättis hea mulje Cloud 9 lähedal asuv Harana Surf Resort, mis on sarnaselt Kermitiga piirkonna hinnatumatu seas.

Vaiksema ja idüllilisema puhkuse austajatel tasub kiigata saare põhjaosa poole, kust jäi eriliselt kauni ranna poolest silma Pacifico Beach Resort – seal võikski vist kaks nädalat rannast raamatut lugedes ja lainemüha kuulates mööda saata. Samas tasub põhjaosas arvestada, et toidulaua ja teenuste poolest on valik askeetlik.

Kus ja mida süüa? 

Filipiini traditsioonilist toidulauda nimetatakse üheks Aasia igavaimaks (et mitte öelda halvimaks) ning koosnebki see peamiselt kanast, sealihast, kalast ja rohkest riisist. General Luna ja Cloud 9 piirkonnast väljaspool seega erilist maitseelamust veel oodata ei tasu. Näiteks saare suurimas linnas Dapas, mis on peamiselt kohalike elupaigaks, testisime väidetavalt linna parimat kohvikut ja pärast esimest sõõmu kirjutasime selle elamuse kohaliku ettevõtluse toetamise alla.

Õnneks on saare lõunatipus hea valik erinevaid välismaalaste rajatud söögikohti, kust suuremat sorti söögisõbrad leiavad tervislikke valikuid igale maitsele. Poes jäätise järel käisime täpselt ühe korra, ent edaspidi tundus lihtsam haarata jahutuseks järjekordne mango-shake. Ilmselt keha vaid rõõmustas kahe nädala kohaliku kala, kirevate müsli-jogurti-puuviljakausside ning muu hea-parema värske ja tervisliku üle. Kui kohalikust toidust või värskest kraamist tüdimus peale tuleb, saab Kermitis tänu itaallasest omanikule ka ehedat pitsat ja pastat – näiteks paremat pasta carbonarat olen saanud vaid Firenzes.

Meie lemmikuteks kujunesidki meie oma peatuspaiga restoran Kermit, kus pakutakse nii kohalikke kui läänelikke toite. Parimate flat white kohvide järele kõndisime tänavat pidid mõnisada meetrit edasi Pleasurepoint Cafe’sse, kus valitses alati mõnus segasummasuvila kasside-koerte ja püsikundedega. Fantastiliste puuviljakausside nautimiseks tasub aga rollerinina seada Shaka Cafesse, kust avaneb ka ideaalne vaade parimatele surfilainetele.

2 thoughts on “Kasvuvaludes paradiis Siargao saarel

Ütle sõna sekka