Investeerimine kui jõutrenn

investeerimine kui joutrenn.png

Kuidas teada, et inimene harrastab veganlust või MMSi või teeb joogat, crossfitti või jumal teab mis muud trenni? Ära muretse, ta on sulle sellest juba rääkinud. Seega ei tule ka mu lugejatele ilmselt üllatusena, et ma suht palju kõikvõimalike aktiivsete masohhismi alaliikidega tegelen. Kirjutasin selle ainesel kevadel ka postituse investeerimise ja maratonijooksu sarnasustest.

Käesolev talv on mind aga esimest korda põhjalikumalt jõusaali viinud, sest praegu sobib see mu päevakavasse lihtsalt paremini, kui kellaajaliselt toimuvad jooga- või jõutrennid. Lähenesin asjale nagu enamikule tegevustele elus – panin umbkaudse eesmärgi paika, lugesin sel teemal paar päeva risti-rästi internetti läbi, sõelusin välja kõige lollikindlamad rusikareeglid ning üritasin enda jaoks üles ehitada võimalikult lihtsa, aga tõhusa süsteemi.

Suures plaanis võib seda lähenemist tõesti laiendada kõigele, millega ma tegelen, sest huvisid on mul omajagu ning kõigega detailidesse või täiusesse minna ei jõua (ega viitsi). Ilmselt võin õnne tänada oma eluterve pohhuismi eest (nagu üks mu kunagine ülemus mind iseloomustas), sest perfektsionism on ju levinud tõbi ning ma pole veel kuunud, et see kedagi ülearu õnnelikuks teeks.

Võttes näiteks kasvõi investeerimise, saaks sellega ju hoopis rohkem süvitsi minna, end harida, pidevalt peenhäälestada ning optimeerida tootlust täiuse suunas. Samas ma ei tahagi täiust taga ajada, sest mulle tundub, et sinna investeeritav aeg ei saa seda hobikorra tegevale inimesele tegelikult proportsionaalselt kasu tagasi tuua, võrreldes vana hea konservatiivse ära-päris-idioot-ka-ole taktikaga. Kokkuhoitud aja aga panen parem kõigisse neisse teistesse tegevustesse, mis mulle veel rõõmu valmistavad.

Tulles nüüd jõusaali juurde tagasi, siis lähtun seal järgmistest endale paika pandud põhireeglitest:

  1. tehnika on nr 1
  2. tahan saada tugevaks, s.t vähe kordusi ja suured raskused
  3. tahan saada päriselt tugevaks, seega enamasti kasutan vabaraskusi
  4. tahan olla funktsionaalselt tugev, seega teen peamiselt kogu keha hõlmavaid “suuri” ning ajatuid keharaskuse harjutusi
  5. samas olen laisk ja mugav, seega käin ühes trennis kogu keha läbi ja pooltel trennipäevadel teen endiselt jooksu ka (mõni ütleks, et need trennid töötavad üksteisele vastu, aga ma ütleks, et asi on tasakaalus)

ara karda suuri raskusi.png

Selle pika heietuse lõpuks on aeg minna nende paralleelideni, mida jõutrenni ja investeerimise vahel tõmmata saab.

1. Ära alusta viimistlemisest, kui põhja all pole

Teate küll neid inimesi, kes tulevad saali ja seal kõik need paarkümmend minutit ainult kõhulihaste- või reielähendajamasina otsas istuvad? Ühe koha viimistlemine on umbes sama mõttekas, kui investeerima hakates kogu vaev täiuslike XIRR tabelite ülesehitamisele kulutada, aga säästmise oskus jääbki õppimata. Muidugi võib detailidega tegelemine põnev ja motiveeriv olla, aga ükski kõhulihas ei tule selle peale välja, kui teda ülejäänud süsteemist eraldi treenimas käia.

2. Kiireid lahendusi pole olemas

Teate küll neid 30 päeva väljakutseid, mis lubavad iga päev kükke tehes juba kuu aja pärast täiuslikku tagumikku. Mingi tulemuse selle ajaga kindlasti saab, aga ei midagi rabavat ning selle peale kipuvad paljud inimesed käega lööma. Samamoodi pole investeerimine koht hoogtöö korras tegutsemiseks ja hea tagumiku nimel tuleb regulaarselt töötada väga pikka aega.

3. Noorus andestab rohkem

20ndad oli selline vahva aeg, kui sa võisid öö otsa pidutseda ja järgmisel hommikul veel otse kooli minna ning seal millestki isegi aru saada. Oma küpsetes 30ndates kinnitan, et pärast õhtusöögi kõrvale joodud veinipokaali vaatab hommikul pikast unest hoolimata peeglist mu ema vastu (ehk keegi, kes on minust 30 aastat vanem). Ka trenni osas võid noorena oma kehale lubada igasugust retsimist ning püsivat häda sellest ei teki. Vanadusse jõudmisest saad aru aga selle järgi, et isegi arstid ei ürita sind enam terveks ravida – nii nüüd lihtsalt ongi. Samamoodi saad finantsotsustes endale noorena rohkem lollusi ja uljust lubada. Vanast peast tasub ettevaatlikum olla, sest ebaõnnestumisest ei pruugi enam ära taastuda.

4. Ära karda suuri raskuseid

See on pigem naiste mure, et jõutrenni peetakse millekski mehelikuks. Võiks arvata, et meetri raadiuses enam kui kolmekilosest hantlist hakkavad kõigil naistel võluväel kasvama vuntsid ja Johnny Bravo biitseps. Tegelikult võiks regulaarne jõutrenn kuuluda kõigi inimeste liikumisharjumuste hulka. Niimoodi on vanast peast ikka hoopis tugevam ja toekam tunne.

5. Ära käi trennis, hakka treenima

Kui sa juba saali kohale lähed, ei tasu seal niisama telefoni näppida. Samuti pole mingit mõtet lõpututel investeerimiskoolitustel või -seminaridel kohalkäimisest, kui sa oma eesmärkide nimel päriselt tööle ei hakka. Muidugi on alguses hirmus saali minna, kui seal ootab ees käratsev parv kõiketeadva ilmega vanu kalu, kelle ees on piinlik valetpidi masina otsa ronida või 2-kilose hantliga heitlema hakata. Samas kunagi olid nemad samasugused ja vahepeal ronivad siiamaani valesti masina otsa – tegijatel ikka juhtub.

4 thoughts on “Investeerimine kui jõutrenn

  1. Vahemärkusena kükkide ja tagumiku kohta: kükid ei treeni tuharat kõige paremini, vaid hoopis puusatõsted (ütles mu füsioterapeudist abikaasa, kes arvab ka, et 30 päeva järjest ühekülgset harjutust tehes väga kaugele ei jõua). 🙂

    1. Samas kükk on vist iseenesest jooksule päris hea lisaharjutus? (Mitte muidugi 30 päeva challenge’i kujul. 😀 )

  2. Seda teksti oli päris hirmutav lugeda, kuna see oleks nagu üks-ühele minu peast maha kirjutatud 🙂
    Sa panid ühte teemasse kokku mu endise ja praeguse “armastatu”. Minu puhul jõusaal on nagu “eksnaine”, kellega sai lahku mindud, kuid siiski sõbraks jäädud ja investeerimine ja ettevõtlus on praegune kallim, kelle peale kulub suur osa ajast.

    1. Nii palju siis individuaalsest originaalsusest. 😀 Hea on, kui suudad tähelepanu ühele kallimale fokusseerida – terve haaremiga žongleerimine läheb üsna kähku tülikaks niikuinii.

Ütle sõna sekka