Investorite kogukonna feminismidraamast

fond (1).png

Millegipärast arvasin, et suured emotsionaalsed draamad raputavad ainult populaarsete emmeblogijate maailma, aga lõppeval nädalal lahvatas finantsmaailmas selline sõnasõda, et võitluse pohmell kandub ilmselt veel järgmisesse nädalassegi.

Kui keegi pole sellega veel kursis või lihtsalt ei viitsi seda mitmesaja kommentaariga lõime läbi lugeda, ärge kartke. Võtsin selle kangelastöö enda peale ning toon siin kiirelt peamise arengu ja argumendid välja. 

  • Kristi kirjutas Feministeeriumis sellest, kuidas naised on Eesti ühiskonnas süstemaatiliselt majanduslikult vähem kindlustatud.
    Diskleimer: mitte kuskil artiklis ei viidata, et mehed on ees või süüdi. Nenditakse lihtsalt hetkeolukorda, mis erinevatel ajaloolistel ja ühiskondlikel põhjustel on nii läinud ning nüüd püsib ja ennast taastoodab. Kui pool rahvast on süstemaatiliselt vaesem (sealjuures ainus erisus on sugu), toodab see omakorda muid ühiskondlikke probleeme. Sh paisub liitintressil vaesuseks vanaduspõlves.
  • Sellele järgnes testeeriline vastukaja Finantsvabaduse grupis, kuidas jälle mehi alusetult (“kaudselt”) süüdistatakse, selle põhjuseks pole diskrimineerimine ja üleüldse on palgalõhe välja mõeldud ning kui seda ükskõik kuidas näitena kasutatakse, ei ole ükski mõte artiklis enam tõsiseltvõetav. Miks see mujal riikides siis hoopis väiksemas mahus esineb, on küsimus omaette. 
  • Arutellu sisenesid õhina- ja tundepõhised maailmaeksperdid (kes võisid, aga ei pruukinud olla mehed), kellele muuhulgas tundub, et naised laristavad rohkem, kelle hinnangul naised tahavadki lapsega kodus olla, kes väidavad, et soorollid on ühiskonna kohanemine bioloogiaga, mitte vastupidi ning lihtsalt teavad kõikvõimalikke tõdesid mees- ja naissoo põhimõtteliste erisuste kohta (sh puhtalt loomariigi toimimise põhjal tehtud järeldused).
  • Kannatus katkes järgmistel naiseks olemise ekspertidel (kes seekord võisid, aga ei pruukinud olla naised).
  • Esimene ekspertide grupp nõudis naiste väidete tõestuseks ammendavat kõikehõlmavat statistilist ja teaduslikku tõestust, et miski on justnimelt nii, nagu väidetakse (sest sellest, et kõik märgid millelegi viitavad, ei ole piisa – aga mehe hinnangust, arvamusest ja tundest küll). Tsiteerin: “On täiesti ükskõik, mida sa tajud. Loevad faktid.”
  • Teine ekspertide grupp hakkas välja tooma ühe uuringu teise järel.
  • Esimene grupp väitis, et tegemist pole nende õigete uuringutega, need ei tõesta midagi või pole “reaalne tõde” (sic). Tooksin siinkohal välja, et isegi gravitatsioon on veel teooria – teaduses ei julge keegi must-valgeid väiteid loopida (aga kommentaariumides tehakse seda muidugi küll). 
  • Järgnes suhteliselt skisofreeniline olukord, kus ekspergrupp 1 ühest küljest väidetab, et uuringud uuringuteks, aga see ei lähe kokku sellega, kuidas päris elus tundub. Samal ajal nimetatakse neile uuringutele tuginevaid inimesi halvasti informeeritud arvajateks. Ja tagatipuks jõutakse tagasi selleni, et kogemuse ja tunnetuse põhjal ei saa elada ja loevad ikka kõvad faktid.
  • Kui ekspertgrupp 2 kõigi nende tunnete ja mittetunnete peale midagi siis lihtsalt väita julges, järgnes parastamine, et kui argumendid saavad otsa, saavad sõna emotsioonid.
  • Korda ad nauseam
  • Ja siis korda natukene veel. See lõim oli ikka erikuradi pikk.

Muidugi käis arutelu ära kõikvõimalikes muudes argumentatsiooni (et mitte öelda “demagoogia”) musternäidetes:

  • Ma pole näinud ühtegi meest, kes ütleks välja, et ta diskrimineerib – järelikult seda ei toimu.
    Kui aga naine ütleb, et meil on mingis küsimuses/kohtlemises/häälestuses ebavõrdsus, ei saa see olla tõsi ja vajab tugevat ammendavat jne tõestust. 
  • Palgalõhe ei peaks perekonnas üldse teema olema – rahakott on ju ühine.
    Meie üksivanemluse, lahutuste ja kasvõi meeste eluea statistika räägib vastupidist – pere pole püsiv, parem eelda halvimat.  
  • Aga isad saavad tööl oleku arvelt lapsega palju vähem kvaliteetaega veeta.
    Mulle tundub, et väga paljud naised vahetaks selle esimese eluaasta 24/7 hooldusjaama “kvaliteetaja” hea meelega tööl täiskasvanute seas käimise vastu. 
  • Ja üldse võiks naised vaadata, kellega nad neid lapsi teevad.
    Peegeldab tegelikult suhtumist ning üldlevinud normi, et laps on ennekõike ema mure – ema peab, isa võib. 
  • “Ma ei näe mitte mingit põhjust miks tööandja, olgu selleks mees või naine, peaks maksma sama palka töötajale, kes viibis 4 aastat töölt eemal ja sai teise mehega lapsed.”
    Lihtsalt… mida? 
  • “Varsti hakatakse mehi naiste töid tegema sundima, et statistiliselt oleks kõik ilus.”
  • Jne, jne, jne.

Kokkuvõttes on päris kurb, kui palju käib selle teemaga kaasas vaenu ja kaitseseisundit. Vaadates paljude meeste kalduvust kõikvõimalikest kohtadest kaude rünnakuid ja solvanguid välja tõmmata, tekib küll küsimus, kumb ikka see emotsionaalsem või õrnem sugu olema pidi ning kus on see paljuräägitud ratsionaalne arutlev mehemõistus.

Kirjutasin ise naiste ja meeste sissetulekute erinevusest ning naiste (nii internaliseeritud, kui välisest) pidevast väiksest vastutuulest juba kunagi eelmisel kevadel ka:

“For many men, the fundamental assumption is that they can have both a successful professional life and a fulfilling personal life. For many women, the assumption is that trying to do

Tõin seal välja, et naiste ja meeste majanduslik/sissetulekute lõhe on ju tõestatud. Isegi kui keegi otseselt midagi pahatahtlikult valesti ei tee, ei tähenda, et meie tegude või ühiskondlike valikute tagajärjed suures plaanis õiglased või head on. Teate seda inglise väljendit “a gift that keeps on giving“? Märkimisväärselt väiksem majanduslik kindlustunne on a problem that keeps on giving. 

Kui meil on hoiakud või kasvõi naiste enda sisemised uskumised, mida peaks selle ebavõrdsuse vähendamiseks murdma, on see justnimelt ühiskondlik küsimus. Alates kasvõi sellest, et tuletada kõigile vanematele meelde, et nende (teadvustamata soostereotüüpsest) kasvatusest oleneb laste tulevastes valikutes ju väga palju. Või küsides ühiselt, kas meie haridussüsteem aitab ikka nii poistel kui tüdrukutel võrdseid võimalusi näha. Ja hea näide ühiskondlikust lahendusest on kasvõi see, kuidas 2022 tuleb paindlikum vanemahüvitise süsteem, mis võimaldab vanematel lapsega paindlikumalt paralleelselt kodus olla.

Lõpetuseks peab sellel teemal saama vabalt rääkida, selmet põhiaur kulutada kaude emotsionaalselt riivatud meeste maharahustamiseks. 

10 thoughts on “Investorite kogukonna feminismidraamast

  1. Lõpuks keegi tegi sellele arutelule kokkuvõtte! Ma olin just too tüüp, kes ei viitsinud isegi hakata neid kommentaare lugema. Aitäh, et selgitasid olukorda.

    1. Osad väited lausa sõna-sõnalt! Keegi võiks lihtsalt trolliroboti ehitada, kes teatud sõnade (palgalõhe) kasutamise peale autori nende tsitaatidega oimetuks tulistab. 😀

  2. Minust läks huvitaval kombel see konkreetne draama kuidagi sujuvalt mööda. Aga seda teemakäsitlust on erinevates meediumites varemgi esinenud ja mul on isegi täitsa oma arvamus sellest välja kujunenud. Olen nõus, et kõikide numbrite põhjal vaadates erinevused sugude vahel eksisteerivad. Samas, olen ma seda meelt, et ükskõik kui palju me ühiskonnana ei üritaks, siis lõplikku võrdsust pole võimalik saavutada ja mina arvan, et tegelikult enamus ühiskonnast seda ei tahagi. Küll aga võiks nii naistel kui meestel olla võrdsed lähtekohad ja võimalused – edasine siis sõltuks konkreetse indiviidi isikuomadustest, võimetest ja valikutest. Minumeelest on teatavad soorollid täiesti normaalsed ja tervislikud ja neid ei tohiks häbeneda. Kokkuvõttes ei hakka ma kunagi ühist keelt leidma inimestega, kes tahaksid soorollid ja sugude erinevused ideaalis täiesti tasa lülitada ning ei hakka ka mõistma inimesi, kes suruvad kas siis naisi või mehi jõuga kuskile rolli, kui inimene ise seda ei soovi. Mina leian, et kui mees on korralik ja normaalne mees, siis vabatahtlikult tema kõrvale tulnud naine tahab olla naine ja need soorollid loksuvad perekonna sees detailselt juba ise paika. Igaksjuhuks täpsustan, et minu soorollide käsitlus ei tähenda seda, et sama töö eest peaks võrdsete oskustega naised ja mehed erinevat palka saama 🙂 Aga ei poolda ka seda, et keegi peaks midagi rohkem või võrdsemalt saama seepärast, et ta on naine või mees, must või valge, pikk või lühike.
    Ma loodan, et kedagi ei pahandanud.
    Diskleimer: ma olen mees.

    1. Ära karda, ei pahandanud. Just võimalustes see küsimus ju ennekõike ongi – et kõik neid võimalusi päriselt näeks, tajuks ja need neile päriselt valla ka oleks. Mitte, et noor naine on nagu tuksleva emakaga pomm, keda ette ja taha selle eest igaks juhuks karistatakse (kuni selleni välja, et ta peab pead murdma, mida selga panna, et kogemata mitte natuke rase välja näha). Või et mees, kes ise koju jääb, poleks mingi imelik luuser (ega ka uskumatu kangelane lihtsalt selle pärast, et ta hoolitseb iseenda laste eest). Või et mees võiks öelda, kui tal on raske (ja selle võrra äkki kauem ning õnnelikumalt elada). Või naine olla tugev (ilma et teda mõrraks, ülbeks või raske iseloomuga kolleegiks peetaks).

      1. Väljend “tuksleva emakaga pomm” peaks saama mingi eriauhinna 🙂 Aga kokkuvõttes ma Su väidetega nõus. Samas, tunnistan ka seda, et ma mehena ei ole nö probleemi keskmes ja ei oska seda ilmselt samasuguse emotsionaalsusega tunnetada nagu naisterahvad. Mulle naised meeldivad, eriti muidugi üks konkreetne, ja soovin kogu naissoole ainult head ja kindlat meelt 🙂

  3. Tere Krõõt! Mõnda aega on minu ooteaegu, järjekordi ja sõitusid sisustanud rahablogide lugemine ja mul on hea meel, et ka Sinu otsa komistasin. Suur rõõm on näha asju läbi naise silmade. Aitäh 🙂
    Aga. Ma otsin siin taga ühte postitust, mida silmanurgast korraks märkasin ega suuda enam leida. Rääkisid sellest, mida kaks inimest kokku kolides võiks silmas pidada. Minul küll kokku kolimist pole plaanis ei lähi- ega ka kaugemas tulevikus, aga masohistlik mina tahab ikka teada, mida kõike oleks võinud 20 aastat tagasi teisiti teha või nentida pead vangutades, et “oleks võinud paremini valida” 😀

  4. Suur tänu lingi eest – selle saadan tütrele edasi 😀

    Viisin ennast vahepeal kurssi Kristi artikliga ja lugesin finantsvabaduse grupi kommentaare. OMG. Kahju, et lugesin. Samas on hea meel, et lugesin. Jälle on selline tunne, et ma tahan kirjutada, rääkida OMA lugu.

    Ma tegin mehe eest salaja ettevõtte, kuna kartsin hukkamõistu ja naeruvääristamist, mis ei jäänud tulemata. Vaikides ja vältides lasin mõnitamise enda aadressil kõrvust mööda. Ettevõtlusest saadud ja kõrvale pandud raha abil sain 20a kestnud kooselust minema. Kooselu, milles oli emotsionaalset ja “natuke” füüsilist vägivalda, ebamõistlikke majanduslikke otsuseid ja mõtteviisi ning alkoholi kuritarvitamist.

    Kogu see teema, millest Sina ja Kristi räägite – see on lihtsalt nii õige aga ma kardan, et see info ei jõua nende inimesteni, kellel seda tegelikult päriselt vaja on. Minul vedas. Enesealalhoiuinstinkt või salausk, et ma olen paremaks võimeline, aitas kaasa sellele, et läksin 35 aastaselt kolledžisse ettevõtlust õppima. Sealt tekkis uus tutvusringkond, kasvas enesekindlus ja hakkasin ennast parema elu vääriliseks pidama. 40-ne aastaselt kolisin lahku piltlikult öeldes, kaks kätt taskus. Hirm oli suur, mulle oli aastaid sisendatud, et saan iseseisva eluga hakkama vaid juhul, kui “ajan raha eest jalad laiali”….

    Täna, 3 aastat hiljem, oleme lapsega kahekesi ja ÕNNELIKUD!

    1. Ma arvan, et sa ei peaks seda vedamiseks nimetama, vaid võid auga öelda, et see oli sinu julgus ja tahe, mis sind sellisest olukorrast välja tõi. Just eneseusk on esimene asi, mis halvas suhtes alla tambitakse ning pärast 20 aastat sellist suhet on see puhtalt sisemise jõu ning tahte näitaja, et sa nüüd oled seal, kus oled. Kõike head ja võimalusterohket sulle ja sinu perele!

Leave a Reply to Kristi Cancel reply