Patsutan siis ennast ka suurele suutlikkusele (ja natuke puhkusehala)

Lugesin siin Rahakrati postitust, kuidas ta iseendale muudkui õlale patsutab ja eriti seda tsitaati tema 100k aastaeesmärgi juures:

“Pea meeles, et suured ootused panevad aluse suurele suutlikkusele.”

Võtsin seepeale välja kalkulaatori ja lõin kokku, kui palju ma iga kuu oma netoväärtust kasvatama peaksin, et ikka aasta lõpuks oma 2019. aasta peaaegu hirmuäratav A-eesmärk 40k kätte saada. Üks kuu on ju juba mööda lennanud ning sellega nügisin ennast eesmärgile järgi peaaegu 2000 euroga. Okei, siin on raudselt “süüdi” turu taastumine ja see tempo pole realistlik, ega pruugi selline boost isegi püsima jääda.

Eeldusel, et mu portfell kohe päris ära ei kuku, peaksin püha kalkulaatori andmetel järgmised 11 kuud oma netoväärtust kasvatama keskmiselt 1339 eurot kuus (kui aasta alguse börsirallit poleks olnud, oleks see eesmärk olnud 1380 euri kuus).

Vaatasin sellele numbrile ausalt otsa ja mõtlesin, et see ei tundugi tegelikult niiii palju. Rääkimata sellest, et mu peamine raharöövel – reisimine – on selleks aastaks juba 95% lukus. Olen isegi tundnud, et sellise eesmärgi välja ütlemine paneb võimalusi otsima, kuidas see nüüd ikka päriselt kätte saada. Ja kui üks võimalus natuke feilib, paned teisel rindel jälle auru juurde. Tuleb aga kõvasti sussi sahistada ning võimalusi otsida, kuni suutlikkus iseenda ootustele järgi ka jõuab.

Kokkuvõttes tänud Rahakratile inspireeriva postituse eest. Pani mind ennast neid numbreid päriselt läbi arvutama ja tegin isegi kirvemeetodil netoväärtuse tabeli ümber. (Ei viitsinud seda nii lühikese aja peale peenelt kõveraks ajada, sest liitintress on nagu horisont – see tehniliselt peaks olema kõver, aga maa pealt paistab ikka sirge. 😀 )


Kuludest rääkides pajatan oma viimase reisielamuse ka kohe ära. Nimelt külitan praegu Küprosel voodis, varbad kõndimisest villis, tallad tulitavad, nägu rohkem päikest näinud, kui viimase kolme kuu jooksul kokku ning kõht head-paremat täis. Samme kogunes täna 31 000 (siin ma seda 40k eesmärki parem püüdma ei hakka). Praeguseks võin öelda, et seekordne kliimapagulussutsakas kulutab närve rohkem kui raha (ja on ikka seda vaeva väärt, vähemalt minu jaoks). 

Siialend algas külmunud lennukitiibade sulatamisega, mis lisas reisivintsutustele lisatunnikese seisvas lennukis istumist. Kell 1 öösel hotelli jõudes ootas meid toas ees jääkülm hundilaut, mida konditsioneer vaid jahutama, mitte kütma soostus. Saime seepeale toa, kus oli küll küte, aga kahte eraldi voodit mitte (rahustuseks kõigile, kes nüüd mu abielu lõhkiminekust Elu24’le rääkima tahavad tormata – reisin seekord emaga). Elasime ka selle üle ja kolisime hommikul omakorda kolmandasse tuppa, kus oli küll küte ja kaks voodit, ent õhtul hotelli laekudes selgus, et vannitoas elektrit mitte. 😀

Administraator oli taas minu kõnet saades valmis karjudes öhe jooksma, aga jõudis enne öelda, et ühtegi pikendusjuhet ega lisalampi neil anda pole, elektrik saaks tulla hommikul ning küünla küsimise peale ta lihtsalt naeris. Neljandasse tuppa kolimist ei tahtnud me isegi kaaluda (keegi ei pakkunud ka, muidugi). Käisin siis mobiililambi valgel duši all ning lisan oma kohustuslikku pakkimisnimekirja küünla ja tikud ka nagu tõeline prepper. 

Kõik lisanduvad pisijamad pistikute, seifi ning muude selliste esimese maailma vidinatega ei vääri isegi mainimist. Ja ausalt, see on ikka päääris normaalne hotell kõigi märkide järgi. Samas võimalus kolm päeva kuivas ja soojas päikesepaistel ilma viie vammuseta reipalt ringi kõndida on isegi seda 100% väärt. 

5 thoughts on “Patsutan siis ennast ka suurele suutlikkusele (ja natuke puhkusehala)

  1. Nii äge, palun-palun! Mul sama probleem (tallad konstantselt sügelevad) ja tahaks muudkui aga tuusikuid kokku osta, aga sel aastal tegutsen vägagi teadlikult, et saada need paar suurt projekti valmis ja siis peale seda lähen ja tõmban kuskil pistiku seinast. Kas Küpros on praegu äge ja kas said mingi hea diili?

    1. Küprosele lennutab Ryanair Tallinnast neljapäeva õhtul ja tagasi pühapäeva õhtuks nii ideaalsete kellaaegadega (ja noh, odavalt), et ei saanud seda võimalust kasutamata jätta. Kusjuures meil polnud selles osas eriti mingeid ootusi peale selle, et tahaks soojas ja kuivas mere ääres jalutada. Ma olen ammu avastanud, et südatalvine Lõuna-Euroopa on meie jaoks mõnus reibas suveilm. Mõtlesin, et Paphos on lihtsalt üks suvaline kuurort, aga kaugemale ka sõita ei viitsinud. Ilmselt tänu neile olematutele ootustele oleme pigem ülipositiivselt üllatunud nii kliimast, inimestest, toidust jne. Pika jutu kokkuvõtteks – kiireks nädalavahetuse tripiks pea ideaalne hinna-kvaliteedi suhe.

  2. Ambitsioonikad plaanid.
    Jaanuar tegi muidugi turupositsioonidele head. Mu enda portfell hüppas ka neljakohalise summa ülespoole ilma lillegi liigutamata. Optimistlik on eeldada, et see päris niimoodi terve aasta jätkub (ja kui kristalselt aus olla, siis eelmine aasta tuli kokkuvõttes napilt negatiivne).
    Palgatöötaja netoväärtust selliste summade juures nagu Sina seda kirjeldad, mõjutab mingi ühekordne lisasissetulek või tulemustasu päris tuntavalt. Sellega aga aasta plaane tehes päris arvestada ei saa – kui hästi läheb ja õnnestub, siis tuleb. Aga see võimalus muudab eesmärgistamise keerulisemaks – kui midagi ootamatut laekub, siis on A-eesmärgid korraga lihtsalt täis ja kui ei laeku, siis pusid seda pluss-miinus tabelit pingsalt kokku.

    Üks mõte veel mis rohkem rahakratti puudutab – kui higivaba see higivaba tulu siis ikkagi on või olema peab. Mulle tundub, et kui üürikorterid vajavad asjatamist või blogipostitus kirjutamist, siis see pole küll 8/5 töökoht ja särki võib-olla märjaks ei saa, aga päris klassikalises mõttes higivaba, jalad-seinal sissetulek see ka ei ole nagu aktsiainvesteeringud, ühisrahastus või laenuandmine.

    1. Tähelepaneliku lugejana peaksid teadma, et ma seda ei eeldagi ja pigem olen turu osas hillitsetult pessimistlik. Samuti ei kavatse ma mingile müstilisele jõulupreemiale lootma jääda. 🙂

Ütle sõna sekka