100 eesmärgi kirjapanek on täpselt nii raske, kui olin arvanud

Mul on juba ammu olnud plaan samuti enda 100 eesmärki kirja panna, ehk teha nimekiri 100st asjast, mida ma elus teha, näha, kogeda või omada tahan. Esimest korda lugesin seda ürgammu Roosaare blogist, aga eks seda on mitmes vormis mitmelt poolt läbi käinud.

Samuti tundub 100 olevat selline ilus number, mida muidu ka kõikvõimalikele väljakutsetele külge poogitakse. Näiteks Sandra Vabarna Instagrami kontolt on aeg-ajalt jälle mõni 100 päeva väljakutse silma jäänud. Kunagi tegin ise #100happydays väljakutse läbi ning postitasin üle kolme kuu jutti iga päev mingi positiivse emotsiooni sotsiaalmeediasse. 

Kuna Rahakratt 100 eesmärgi teema jälle üles tõi, võtsin huvi pärast viimaks nimekirja koostamise ette. See oli täpselt nii raske, kui olin arvanud. 😀 Muidugi ma alustasin lati alt läbijooksmist umbes kohe, kui nimekirja sai kirja mitte “1,5 last”, vaid “üks laps” ja “teine laps” (kunagi ei tea, äkki osutub proovipartii üle ootuste kontimurdvaks, aga siis saab vähemalt ühe linnukese kirja). Umbes 40ni läks päris edukalt, aga lõpuks pidin hakkama ringi googeldama, mis teised kodu- ja välismaal sellistesse nimekirjadesse panevad. Sellest sain jälle aru, et eks on juba neid eesmärke täidetud kah.

Kõikvõimalikud klassikalised unelmate reisisihtkohad on mul käidud ja polnud kunagi minu jaoks eriline unistus (nt Pariis või Veneetsia). Maraton joostud ning korduvalt kohe. Corgi võetud, läbi Euroopa hääletatud, Camino del Nortel kõnnitud.

Kusjuures selle viimasega oli naljakas lugu, et läksin inspiratsiooni hankimiseks oma vanu Pinteresti tahvleid läbi kaevama, et sealt äkki mõni vana uitidee jälle tolmust puhtaks pühkida. Leidsin sealt ühe väääga tuttava pildi. Nimelt olin igiammu pinninud pildi Camino del Norte kohta ja paar aastat tagasi teist korda Caminol käies ise täpselt samalt kohalt pilti teinud ning Instagrammi visanud.

See oli ka üks selle rännaku tipphetki, sest läksime koidikul teele, rada kulges pikalt läbi linna ja sisemaa ning lõpuks üle järsu mäe ronides laius ees äkki ulmeline pikk tühi liivarand. Võttis hetkeks hingetuks küll (mitte see mäest ronimine, oh ei).  

bucket.png
Vasakul minu ennemuistsel aal Pinteresti salvestatud pilt ning paremal 2016. aasta septembris tehtud foto. Ees ootas mitmekilomeetrine liivarand, mille lõpus terendas hommikukohv.

Eredama unistusena mäletan veel seda, kui olime kord tudengitena mu praeguse abikaasaga Veneetsiasse hääletanud ning istusime vastu ööd kohale jõudnuina kottidega tänaval ja mõtlesime, mis edasi saab. Sel hetkel tundus haisva hostelinari eest röögatu summa väljakäimise asemel parem mõte osta pudel veini ning kolisime lõpuks kõrvalsaarele parki magama.

Vaatasin tol õhtul Veneetsia säravaid hotelle ja mõtlesin, kui äge oleks sinna üks hetk niimoodi tagasi jõuda, et endiselt käin seljakott seljas, aga saan soovi korral lihtsalt mõnda neist hotellidest sisse astuda ja toa võtta. Aasta tagasi kevadel seda ka tegime, kui meil emaga Itaalia reis natuke sassi läks ja spontaanselt Veneetsiasse põikasime. Meie matkakotid ajasid saabudes pakikandja päris segadusse, sest tegemist oli ikka sellise hotelliga, kus näiteks kelner sulle hommikusöögilauas iga liigutuse vahele sooja niiske rätiku ulatab.

Päris äge, kui sellised unistused täide lähevad ning taipad seda ka ise märgata. 

Praeguses nimekirjas on kõige vähem asju alapeatükis “asjad”, ehk materiaalse vara hulgas, mida ma omada tahaks. Ma natuke kahtlustan, et mul on pidevast kalkuleerimisest kergekujuline Stockohlmi sündroom ja ma ei oskagi enam asjadest unistada. Või olen ma nii valgustatud ja mittemateriaalne.

Samas asjad on ju lihtsalt asjad. Näiteks ma unistasin kunagi ühest pisikesest, kergest ja superheast telgist, ostsin selle ära ning olen kasutanud täpselt null korda. Jah. Piinlik. Vähemalt, kui mul peaks tekkima tahtmine või põhjus kuskile üksi telkima minna, on see kohe panipaigast võtta.

Samuti võiks ma ju teoorias tahta omale sadat kaktust, aga praeguse kahegi elu ripub pidevalt juuksekarva otsas ning mu mehe halastuse meelevallas, sest kaktuseid osta mulle meeldib, aga kasta millegipärast mitte. Õnneks koer istub iga kord juba pool tundi enne söögiaega pingsa näoga mu tugitooli ees, muidu oleks temagi äkki nälga surnud.

Lõpuks on tegemist filosoofilise küsimusega, kas sinna nimekirja peaks kuuluma kõik asjad, mida niisama oleks äge elu jooksul ära teha, või need asjad, mille tegematajätmist päriselt kahetseks. Sest neid viimaseid on mul üsna vähe, aga ilmselt on need just need asjad, mis päriselt loevad. Näiteks saan üha enam aru, et vanemaid ühel hetkel enam ei ole ja tahaksin nendega veel nii palju aega veeta, kui võimalik. Selliseid lähedastega seotud eesmärke on praeguseks nimekirjas peaaegu viiendik.

Reisieesmärkidest võiksin muidugi ette võtta terve maailmakaardi ning järjest sinna sada sihtkohta kirja laduda, aga vaid väheste kohtade vastu on huvi läbi aastate püsinud. Nepal on üks neist unistustest, mis on mind pikemalt saatnud ja sinna lähen juba järgmine kuu.

Kokkuvõttes jätan selle 100 eesmärgi nimekirja avatuks ja kirjutan sinna ilmselt samas tempos asju otsa, millega teisest eesmärgid täidetud saavad. Praegu on list umbes poole peal. Lõpuks meie unistused muutuvad koos meiega ja peaasi on endale aeg-ajalt meelde tuletada, et päris paljude unistuste täitmine on lihtsalt kättevõtmise asi. 

Ütle sõna sekka