Mägine märts

20190331_145248_0001770928294.png

Heihopsti, ristirahvas. Olen lõpuks Nepaalist tagasi ja blogisse vaatan üle kuu aja esimest korda ning erinevatele investeerimis- ja niisama kontodele samamoodi. Päris nutipaastu ma Nepaalis muidugi ei teinud, sest wifita ei möödunud päevagi. Samas oli see kvaliteet nii kõikuv, et lihtsam oli õhtuti raamatut lugeda ja päriselt oma teisepoolega juttu ajada. Reisi jooksul jõudsin suisa kolm raamatut läbi lugeda.

Nepaal ise? Oli ikka üks metsik maa. Kindlasti lähen tagasi, sest need inimesed, mäed, loomad, emotsioonid ja elamused oli kõik see, mis ma ootasin ja veel kuhjaga enam. Sellises kohas jätad kõik töö- ja argimõtted päriselt maha ning oled ainult seal. Oma raske koti, igas päevas roteeruva nelja aastaaja ning valutavate säärtega.

Natuke isegi kartsin, kuidas sellisest kohast tööellu naasmine välja näeb ja sedagi, kas üldse suudan pärast kogu seda ilu Eesti loodust enam nautida. Siis käisime esimeste ilusate kevadilmadega suvalise võsa vahel koera jalutamas ning olin ikka vaimustusest oimetu, et ohsasssaa, kui ilus kõik on. 😀 Siiski kasvõi üks mäeke võiks meil siin ju olla…

img_20190311_182824_751143345471.jpg
Kell kolm, siin sillal… ei oota kedagi, sest hirmus on ja parem lähen kähku üle

Enne reisi jõudsin veel ühes gümnaasiumis sisuturundusest rääkimas käia ning pärast tagasitulekut kohe sõbranna tüdrukuteõhtu maha pidada. On olnud pehmeltöelda tegus kuu.

Reisikuludest olid meil ette kantud ainult lennupiletid (ikka on valus seda meenutada, mis hinda nende eest kokku maksime) ja kohapeal tasusime jooksvalt kõik alates viisast ning mäelubadest, lõpetades toidu ja öömajadega. Sellele vaatamata viskas netoväärtus ka see kuu kasvada, ehkki suure eesmärgi (lineaarsest) graafikust jäin natuke maha ka. 

This slideshow requires JavaScript.

Kuna suuremate reisidega on tänavu kõik ja uusi pulmi ma sügisel teha ei kavatse, saangi nüüd omaette reisivalust halisedes kõik raha lihtsalt investeeringutesse kühveldada. Kevadine dividendisadu hakkas vist ka vaikselt pudisema, aga nagu öeldud, pole ma tegelikult kontodele väga põhjalikku pilku visanud, rääkimata millegi juurdesoetamisest või mahamüümisest. 

Täna just arutlesime abikaasaga, et õnneks mingi uusrikka stiilis rikkuse ihalus meid kumbagi ei vaeva. No et oleks ikka jaht ja kullatud Ljexus ja Louis Vuittoni koerakott ja muud blingi (ehkki korralikud matkariided on enamasti kallimadki, kui harakate luksusbrändid, aga see selleks). Lihtsalt selle sama elujärje sees võiks olla rohkem vabadust ning aega. Näiteks ei teeks praegusest kaks korda suurem sissetulek mind kuigi palju rõõmsamaks, kui mul puhkusepäevad selleks aastaks ikka otsas oleks. 😀 

Kuidagi ootamatult hoogsaks on elu kujunenud mu hobiettevõtluse rindel ja nagu ikka, kui sajab, siis kallab. Üritan lihtsalt igal rindel nina veepinnal hoida ning paratamatult lähevad kärpekäärid esimesena tasustamata ajaröövlite kallale. Ärge siis imestage, kui siin blogis ja teistes kohtades ulub tuul – olen täitsa elus ning kirjutan, lihtsalt mitte siia.

Õnneks leidsin just oma töö- ja eratoimetuste organiseerimiseks ühe to-do-listi alaliigi, mis minu jaoks lõpuks ometi toimib: 1-3-5 süsteem. Igaks päevaks panen kirja ühe suure asja, kolm keskmist asja ja viis väikest asja, mille plaanin ära teha. See aitab sellist otsa ja ääreta “mul on kogu aeg midagi teha” olukorda paremini hallata ning lõpuks saan päriselt palju rohkem tehtud. Näiteks kui lõpetan ühe suurema asja, aga lõunaleminekuni on veel 10 minutit aega, vaatan nimekirja lõpust mõne väikse toimetuse ning lihtsalt teen selle kähku ära.

Kokkuvõttes võib vist öelda, et tegelesin see kuu kõige muu, kui rahaga. Kõik on juba nii paika loksunud, et polegi iga kuu mingeid uudiseid, millest hingevärinal vahutada.

Ahjaa, oma Facebooki lehe tapsin ka ära, sest ei kasuta Facebooki uudiste saamiseks enam õieti üldse (ja aktsiat ikka oman, khm). Kui värskeid postitusi kiirelt näha tahate, võite need alati emailile tellida (kuskil paremal ribal on üks nupp selle jaoks).

Aprillis on paralleelselt tööl kiirem aeg, pean pidama ühe ettekande, tahaks käia Võhandu soojendusmatkal, üle pika aja vanematekodus, lihavõtetel Saaremaal ning uue hooga alanud jooksutrennid peaks ka kuskile mahutama. Meeskondlik Ironman on juba paari kuu pärast ning oi kui raske on talvisest loivamisest ühtäkki mingid kiiremad liigutused välja võluda.

Kuidas teil märts läks? Kas kevadesoe pani portfellid kasvama? 

Molutamise rindel muutusteta, ehk toksilisest produktiivsusest

Jooksin eelmisel kevadel Riias maratoni ning otsustasin selle +/-4 tundi mitte niisama raisku lasta (icc), vaid multitaskida ja kuulata samal ajal oma kooli lõpuessee jaoks vajalikke podcaste. Ma ei pea vist täpsemalt selgitama, KUI loll mõte see ikka oli ja KUI väga ma seda viimasel tunnil kahetsesin, et niigi ennekõike vaimujõudu nõudval distantsil oina kombel superproduktiivne olin üritanud olla. 

Võtsin üheks 2019. aasta eesmärgiks rohkem molutada ja päris ausalt otsa vaadata sellele, kas kõikvõimalike tegevuste optimeerimine ning produktiivsuse tõstmine siis annab midagi elule juurde ka. Pigem on mul vist komme vabanenud resurss suunata elumõnude nautimise asemel sinna, et veel midagi “kasulikku” päeva või nädalasse mahutada. Samas peaks vahel ausalt endalt küsima, mis see kasu siis on; või võiks vahepeal asju lihtsalt lõbu või mõnu pärast teha.

Image result for to do list nothing gif

Hea näide üle võlli produktiivsest lähenemisest on mu luger, mis on pilgeni täis topitud ambitsioonikaid populaarteaduslikke ning enesearengule suunatud raamatuid, sest õhtul voodisse vajudes ei saa ju pooltunnikest niisama ilukirjanduse saatel “raisku” lasta. (Samas ilukirjandus arendab eneseväljendust, seega pole see isegi rangelt võttes “raisatud” aeg.) Reaalsuses ei jätku selliste raamatute lugemiseks alati õhtul vaimujõudu ning ketran selle asemel tühja pilguga Instagrami. Igas mõttes oleks mõttekam siis mõnda head romaani lugeda, kui üritada hambad ristis ainult asjalik olla.

Nüüd sattus mulle Facebookis ette reklaamartikkel, mille sisu ma küll ei näinud, aga pealkiri kutsub üles oma nädalavahetust puhkusena käsitlema.

 

img_20190303_155641800335327.png
Reklaam Facebookis: artiklile ilma HBR tellimuseta siiski ligi ei pääse

 

Nagu öeldud, ei pääsenud ma sisule ligi, aga see pani mind mõtlema, et puhkus tähendab ju samuti enamasti mingit aktiivset programmi ning rabelemist selle va müstilise kvaliteetaja suunas. Ja kui see vähene vaba aeg siis optimaalselt kvaliteetse sisuga täidetud ei saa, on see ka justkui raisatud. Ka meie vaba aeg peaks lõpmata produktiivselt tooma meile optimaalse koguse puhkust ja rahulolu. 

Samast sarjast on veel pidev surve lastega kvaliteetaega veeta, aga kuna ma tahan täna veel vedeleda ka ning mul puuduvad selles osas praktilised kogemused, ei hakka ma seda teemat isegi puudutama.

Sealjuures pole ma ise oma vaba aja kvaliteedi üleoptimeerimise patust üldse puhas, kaugel sellest. Me võtame sageli ühe nädalavahetusega rohkem ette, kui paljud inimesed terve suvepuhkusega – ja seda iga jumala nädalavahetus. Mu ema ikka naerab, et meie koer on rohkem ringi trippinud ning ilma näinud, kui nii mõnigi inimene kogu elu jooksul. Pea iga puhkepäeva hommik algab järjekordse logistilise meistriteosega, mis viib meid näiteks teise Eesti otsa matkama, 2-tunnisele jooksule, veel mõnda trenni, sööma, kinno ning koerte jalutuskohtingule – ja seda kõike kahe päeva jooksul.

Õnneks ma ka vaikselt õpin vaikselt võtma. Pulmareisil Filipiinidel võtsime targu ette ühe tillukese saare ja veetsime seal nii kaua aega, et jõudis igav hakata. Selle kahe nädalaga oleks jõudnud vähemalt kolm piirkonda “ära vaadata”, aga lõpuks hakkad päris elu nägema, ringi uitama ja päriselt midagi kogema alles siis, kui vaimne checklist pidevalt silme ees ei virvenda.

Oma kiirel Küprose kliimapagulusreisil veetsime need mõned päevad täiesti ühes kohas, töllerdasime jala ringi, vaatasime inimesi, saime nendega ka tuttavaks, jõime pikalt ja rahulikult kohvi, pöörasime ninad päikese poole ning välja kukkus üks erakordselt mõnus puhkus. Siinkohal on paslik korrata ennemuiste üliõpilaste looduskaitseringi tuumiku mitteametlikuks motoks olnud hüüdlauset.

“Aeglasemalt, odavamalt ja elamusterikkamalt!”
– Taisto Reied

Lugesin just ühte head artiklit produktiivsuse varjukülgedest, kus toodi välja, et oma ajaga säästlikult ringikäimine muudab enesekeskseks; et mitte öelda isekaks – täpselt nagu kokkuhoiust on vaid üks samm koonerdamiseni. Lisaks pärsib lõputu produktiivsus loomingulisust. Loomingulisus vajab vaba ruumi, kus võrsuda ja tipptasemel optimeeritud päevakavas pole selleks lihtsalt piisavalt hapnikku.

“There is nothing so useless as doing efficiently that which should not be done at all.”
– Peter Drucker, juhtimiskonsultant 

Lisaksin siia selle, et inimene pole – ja ei peakski tahtma olla – masin. Meil ei tasu püüelda masinlike ideaalide suunas, sest see muudab meid kõige lihtsamini asendatavaks. Meie unikaalsus ja tugevus seisneb kõiges selles, mida masin teha ei suuda – näiteks midagi täiesti uut välja mõelda.

Kokkuvõttes on mõistuse piires oma aja väärtustamine ning väärindamine igati põhjendatud, aga nagu elus ikka, ei tasu ühegi (ka hea) asjaga liialdada. 


Kasvõi praegune postitus sündis sellest, et olen nädalavahetuse üsna vabakaval kulgenud (= sinna on mahtunud “vaid” üks matkamaskäik, tunnine jooks, sõpradega väljaskäimine, nädala toiduvarude šoping ja hoogtöökokkamine, Nepaali reisiks pakkimine, koerte deit ning jõusaal).